2-15-13382/22 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. mai 2017. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-13382

Tsiviilasi

Regens Teenused OÜ hagi OÜ Egotar Grupp vastu kahju

hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1963,99 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. juuni 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Egotar Grupp apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

2. mai 2017. a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): OÜ Egotar Grupp (registrikood: 11043248);

esindajad vandeadvokaat Margus Lentsius ja vandeadvokaat

Geidi Sile

Vastustaja (hageja): Regens Teenused OÜ (registrikood:

11420231); esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 10. juuni 2016. a otsus muutmata

ning OÜ Egotar Grupp apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

2. Jätta

apellatsiooniastmes

kantud

menetluskulud

OÜ Egotar Grupp kanda.

3. Mõista OÜ-lt Egotar Grupp välja 576,25 eurot (ilma

käibemaksuta) ringkonnakohtus kantud menetluskulude

katteks. Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist

kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Regens Teenused OÜ (hageja) esitas 09.09.2015 Tartu Maakohtule hagiavalduse OÜ Egotar

Grupp (kostja) vastu 2181,20 euro ja viivise väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ Alam-Pedja Arendus (tellija) ja kostja 2014. a mais suulise

töövõtulepingu, mille järgi pidi töövõtja ehitama tellijale Roo kinnistule heitvee pinnasesse

juhtimise süsteemi. 16.05.2014 aktis kinnitas kostja, et biopuhasti GRAF Klaro E 8IE koos

immutustunneliga on paigaldatud vastavalt tootjapoolsetele juhistele. 30.07.2014 teavitas Muhu

valla ehitusnõunik tellijat, et heitvee pinnasesse juhtimise süsteem ei vasta õigusaktides sätestatud

nõuetele, kuna asus varem kasutusele võetud joogivee puurkaevule liiga lähedal. Muhu vald keelas

enne nõuetekohase heitvee pinnasesse juhtimise süsteemi väljaehitamist kanalisatsioonisüsteemi

kasutamise. Kanalisatsioonisüsteemita ei ole võimalik ehitist mõistlikult kasutada. Seega ei sobinud

kostja poolt rajatud heitvee pinnasesse juhtimise süsteem otstarbekohaseks kasutamiseks ning lisaks

takistasid töö kasutamist õigusakti sätted, mida kostja lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma.

Tellija tegi kostjale korduvalt alates puudustest teatamisest ettepanekuid defektse töö

parandamiseks, kuid kostja väitis, et ei vastuta puuduste eest. Kostja jäi seisukoha juurde, et viga

oli katkises kaevudetailis. Kuna kostja töö parandamisest keeldus, siis lasi tellija töö parandada

Moekasti OÜ-l ja kandis kulutusi 2181,20 eurot (koos käibemaksuga).

Juunis 2015. a sõlmisid tellija ja hageja suulise nõude loovutamise lepingu, mille alusel loovutas

tellija kostjaga sõlmitud töövõtulepingust tulenevad nõuded hagejale. Kuivõrd kostja rikkus

tellijaga sõlmitud töövõtulepingut, ehitades puudustega heitvee pinnasesse juhtimise süsteemi, kuid

keeldus puudustega töid parandamast, mistõttu oli tellija sunnitud laskma süsteemi parandada teisel

isikul, on kostja kohustatud hüvitama süsteemi parandamiseks tehtud kulutused.

07.03.2016 menetlusdokumendis vähendas hageja oma põhinõuet käibemaksu võrra 1817,67

euroni.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.

OÜ Alam-Pedja Arendus ja kostja vahel ei ole suulist töövõtulepingut sõlmitud, olematut nõuet ei

saa loovutada. Kostjaga töövõtulepingu sõlminud tellija ei ole pretensioone esitanud. Hardi Zupping

ei ole kunagi töötanud OÜ-s Alam-Pedja Arendus ega sõlminud äriühingu nimel lepinguid. Väide,

et kristelniit@gmail.com on OÜ Alam-Pedja Arendus kontaktaadress, on väär, sest tegemist on

Kristel Niidu isikliku e-posti aadressiga, mis on seotud mitme äriühinguga. Parandustööde seotus

väidetavate puudustega ja tööde vajalikkus, samuti turuhind on tõendamata. Hageja nõudes sisalduv

käibemaks ei ole käsitletav kahjuna, kuna OÜ Alam-Pedja Arendus on käibemaksukohustuslane.

Kostja on sõlminud biopuhasti paigaldamise töövõtulepingu AaKa Ehitus OÜ-ga, kes on tasunud

kostja esitatud arve tehtud töö eest ning ei ole esitanud pretensioone tehtud töö osas.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus võttis 10.06.2016 otsusega vastu hageja loobumise nõudest 363,53 euro, st

Moekasti OÜ arvel (I kd tl 22) märgitud käibemaksu ulatuses ning lõpetas osaliselt menetluse

(TsMS § 429 lg 1 ja § 428 lg 1 p 3).

Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt välja 1817,67 eurot hageja kasuks. Kohus mõistis

kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivised 110,07 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud

määras põhinõudelt alates 11.06.2016 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni.

Maakohus leidis, et hageja on tõendanud, et OÜ Alam-Pedja Arendus tellijana ja kostja töövõtjana

sõlmisid 2014. a maikuus suulise töövõtulepingu, mille järgi pidi kostja ehitama tellijale kuuluva

hoone heitvee pinnasesse juhtimise süsteemi: paigaldama biopuhasti koos immutustunneliga.

OÜ Alam-Pedja Arendus sõlmis kostjaga töövõtulepingu esindaja, Hardi Zuppingu, vahendusel.

Nimetatud asjaolu on tõendatud dokumentaalsete tõenditega (pooltevaheline e-kirjavahetus) ja

tunnistajate Kristel Niidu ning Hardi Zuppingu ütlustega kohtuistungil. Seega toimus kostja ja

OÜ Alam-Pedja Arendus vahel tahteavalduste vahetamine töövõtulepingu sõlmimise ja täitmise

osas. Maakohus on seisukohal, et Kristel Niit andis Hardi Zuppingule suulise volituse Roo

kinnistule biopuhasti tellimiseks ja paigaldamise korraldamiseks.

Kostja on 25.05.2016 kohtuistungil väitnud, et kostjal oli leping hoopis AaKa Ehitus OÜ-ga ning

Hardi Zupping oli viimase esindaja. Kostja eeltoodud väide on jäänud paljasõnaliseks. 09.05.2014

arvel nr 85 (biopuhasti ostuarve) ja 26.05.2014 arvel nr 92 (kostja arve) on maksjaks märgitud AaKa

Ehitus OÜ. Kuna VÕS § 78 lg 1 kohaselt võib võlgniku eest kohustuse täita ka kolmas isik, ei ole

tõendatud, et tellijaks polnud OÜ Alam-Pedja Arendus.

Maakohus leidis, et hageja on tõendanud, et töövõtja poolt rajatud heitvee pinnasesse juhtimise

süsteem ei sobinud otstarbekohaseks kasutamiseks ning lisaks takistasid töö kasutamist õigusakti

sätted, mida töövõtja lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Muhu Vallavalitsuse

ehitusspetsialisti Indrek Võerase 30.06.2014 e-kirjaga (I kd tl 11) ja 17.11.2014 ehitise ülevaatuse

aktiga (I kd tl 13) on tõendatud, et heitvee pinnasesse juhtimise süsteem ei vasta õigusaktides

sätestatud nõuetele.

Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et Puhastid OÜ toodetud kaevutoru oli defektne ning see

asendati tootja poolt. Samas ei olnud töö lepingutingimustele mittevastavus tingitud ainult

biopuhasti praakdetailist, vaid probleem seisnes eeskätt asjaolus, et puhasti rajamisel ei arvestanud

ehitaja, et puhasti ja puurkaevu, mis oli varem olemas, vahele pidi jääma piisav vahemaa ning

samuti selles, et imbväljak oli rajatud liiga madalale.

Majandus- või kutsetegevuses tööd tegeval isikul lasub kohustus tagada, et töö teostataks selliselt,

et see vastaks siseriiklikele õigusaktidele, mis reguleerivad töövõtulepingu objektile esitatavaid

nõudeid ja võivad piirata objekti eesmärgipärast kasutamist. Seega pidi kostja teadma Vabariigi

Valitsuse 29.11.2012 määruses nr 99 „Reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse

juhtimise kohta esitatavad nõuded, heit- ja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende

nõuete täitmise kontrollimise meetmed“ (§ 7) sätestatud piirangutest, ning kostjalt sai tema teadmisi

ja erialast ettevalmistust arvestades seda mõistlikult oodata.

Kostja on selgitanud, et heitvee pinnasesse juhtimise süsteem rajati vastavalt tellija antud joonistele

(sama nähtub ka tunnistaja Hardi Zuppingu ütlustest). Maakohus märkis, et töövõtja ei või

eelduslikult eriteadmisteta tellija juhiseid pimesi järgida, vaid on oma eriteadmiste ja

professionaalsuse tõttu kohustatud juhised nende sobilikkuse ja otstarbekuse osas üle kontrollima.

Kahtluse korral on töövõtja kohustatud tellijat informeerima juhiste täitmisega kaasnevatest

võimalikest riskidest ja ohtudest töö kvaliteedile või lepingus ettenähtud tulemuse saavutamisele

ning võib juhist asuda järgima alles siis, kui tellija pärast vastava nõuetekohase teabe saamist juhist

kinnitab.

Kuivõrd töö ei vastanud oluliste puuduste tõttu lepingutingimustele, nõudis tellija kostjalt

õigustatult töö parandamist, kuid kostja keeldus parandamisest ning ei teinud seda mõistliku aja

jooksul. Seega oli tellija tulenevalt VÕS § 646 lg-st 5 õigustatud laskma töö parandada ja võib

nõuda töövõtjalt parandamiseks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist.

Kostja on VÕS § 115 lg 1 ja § 127 lg 1 alusel kohustatud hüvitama töö parandamisele tehtud

kulutused. Parandustööde maksumus oli 2181,20 eurot, s.o 1817,67 eurot käibemaksuta (I kd tl 24).

VÕS § 646 lg 5 alusel on põhjendatud hageja nõue 1817,67 euro väljamõistmiseks.

Hageja menetluskulu riigilõivu (250 eurot) näol jättis kohus 83 % ulatuses kostja kanda (207,50

euro) ja 17 % ulatuses hageja enda kanda. Kohus jättis kostja menetluskuludest (650 eurot) 17 %

(110,50 eurot) hageja kanda. Muus ulatuses jättis kohus kostja menetluskulud enda kanda. Kohus

tasaarvestas vastastikused menetluskulude nõuded ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 97 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja OÜ Egotar Grupp (apellant) esitas 11.07.2017 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

Tartu Maakohtu 10.06.2016 otsus osas, millega mõisteti kostjalt välja 1817,67 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivis 110,07 eurot ja viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni

põhivõlgnevuse täitmiseni ning menetluskulud summas 97 eurot. Apellant palub teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda.

Apellant ei vaidle vastu maakohtu otsusele võtta vastu hageja osaline nõudest loobumine, kuid

vaidlustab otsuse ülejäänud osas.

Apellandi hinnangul on maakohus ekslikult tuvastanud lepingulise suhte olemasolu OÜ Alam-

Pedja Arendus ja apellandi vahel. Nii apellant kui tunnistaja Hardi Zupping on kinnitanud, et

töövõtuleping Roo kinnistule biopuhasti paigaldamiseks sõlmiti Hardi Zuppingu vahendusel AaKa

Ehitus OÜ ja apellandi vahel. Kõrvaldamata on Kristel Niidu ja Hardi Zuppingu ütlustes esinenud

vastuolud. H. Zupping ei olnud OÜ Alam-Pedja Arendus esindaja, OÜ Alam-Pedja Arendus ei ole

lepingu sõlmimiseks tahet avaldanud. Hagiavaldusele lisatud kirjavahetusest ei ilmne

töövõtulepingu olulistes tingimustes kokkuleppimist ega selgu, millised isikud omavahel

lepingulistesse suhetesse pidid astuma. Vastustajale on loovutatud nõue, mida ei ole olemas ning

hagi on esitatud vale kostja vastu.

Tööd teinud AaKa Ehitus OÜ on tasunud kõik temale esitatud arved ega ole esitanud pretensioone

tehtud tööde kvaliteedi osas. OÜ Alam-Pedja Arendus pidanuks pöörduma kahju või kulutuste

hüvitamise nõudega ehitusobjektil peatöövõtjana tegutsenud ja apellandiga töövõtulepingu

sõlminud isiku poole.

Maakohus on ekslikult tuvastanud kulutuste hüvitamise nõude olemasolu. Apellant kui töövõtja ei

ole rikkunud temale õigusaktidest tulenevaid kohustusi. Töövõtja vastutuse hindamisel ei ole

maakohus võtnud arvesse asjaolu, et asendiplaanil oli puurkaevu asukoht märgitud tegelikkusest

erinevana. Esitatud joonist kontrolliti nii põhjalikult kui see konkreetse joonise puhul võimalik oli.

Apellandil ei olnud alust kahelda joonisele märgitud puurkaevu asukohas. Töövõtja ei pea eeldama,

et talle esitatud joonised ei vasta tegelikkusele.

Maakohus ei ole kahju suuruse hindamisel võtnud arvesse tööde tellija enda panust väidetava kahju

tekkimisel. Kahju suurus ei ole alati võrdne summaga, mille isik kulutab tehtud tööde

lepingutingimustega kooskõlla viimiseks. Tekkinud kahju suurus tuleb igakordselt eraldi tuvastada.

Maakohus on eksinud tsiviilasja hinna ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel.

Maakohus on määranud tsiviilasja hinnaks 2356,40 eurot. Arvestades, et maakohus on võtnud vastu

hagist osalise loobumise, tuli nimetatud summa (363,53 eurot) tsiviilasja hinna määramisel

esialgselt esitatud põhinõudest maha arvata. Tsiviilasja õige hind maakohtus oli 1963,99 eurot,

millest 1817,67 eurot moodustab põhinõue ning 146,32 eurot moodustab põhinõudelt ühe aasta eest

VÕS § 113 lg 1 järgi arvestatud viivis.

5. Hageja, Regens Teenused OÜ (vastustaja) vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta

see rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda.

Vastuse kohaselt on Hardi Zuppingu kohtuistungil antud ütlustest üheselt mõistetav, et puhasti

paigaldamisel ei eksisteerinud mitte mingisugust lepingut Hardi Zuppingu ja AaKa Ehitus OÜ

vahel. Biopuhasti võidi tellida AaKa Ehitus OÜ nimele, kuid tööd puhasti paigaldamiseks telliti OÜ

Alam-Pedja Arendus nimelt (esindaja Kristel Niit). Isegi, kui kohus tuvastab, et süsteemi

paigaldamise tellis apellandilt hoopiski AaKa Ehitus OÜ (mitte vastustaja), oli poolte vahel

sõlmitud kolmepoolne leping (apellandi, vastustaja ja AaKa Ehitus OÜ vahel).

Isegi, kui tegemist oleks kahepoolse lepinguga AaKa Ehitus OÜ ja apellandi vahel, on ehitustöövõtt

a priori sõlmitud kinnistu (või hoonestusõiguse) omaniku huvides (VÕS § 80 lg 1 ja lg 2).

Käesoleval juhul oli leping sõlmitud tellija kasuks, mistõttu võib vastustaja nõuda lepinguga

mittetäitmisega tekitatud kahju hüvitamist.

Vastustaja ei nõustu väitega, et kohus on ekslikult tuvastanud kulutuste hüvitamise nõude

olemasolu. Juhul, kui apellant oleks puhasti paigaldanud nõutavale kaugusele puurkaevust ning nii,

et vesi ei oleks pumplasse tagasi voolanud, oleks vastustaja saanud võtta süsteemi kasutusele ega

oleks pidanud tegema kulutusi töö parandamiseks, mistõttu esineb rikkumise ja kahju vahel

põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Seega oli apellant kohustatud hüvitama puuduseta ja puudusega

töö väärtuse vahe, mis on võrdne töö parandamisele tehtud kulutustega summas 1 817,67 eurot.

6. Vastustaja esitas koos vastusega apellatsioonkaebusele taotluse AaKa Ehitus OÜ kaasamiseks

kolmanda isikuna apellandi poolel. Tartu Ringkonnakohus jättis 31.10.2016 määrusega taotluse

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus jätab

TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Alust

ei ole heita maakohtule ette õigusnormide väära kohaldamist ega menetlusõiguse normide rikkumist

tõendite hindamisel või kohtulahendi põhjendamisel.

Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei korda ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel neid

kõiki oma otsuses.

8. Hagi on esitatud töövõtulepingu rikkumisest (mittenõuetekohasest täitmisest) tingitud kahju

hüvitamiseks.

Vaidlust ei ole selle üle, et kostja (apellant) oli töövõtusuhtes töövõtjaks, kes teostas tellitud töö, s.o

paigaldas Muhu saarel Võikülas Roo kinnistule biopuhasti koos immutustunneliga. Küll aga on

pooled eri arvamustel selles, keda lugeda vaidlusaluse suhte puhul tellijaks, kellel oleks õigus

esitada puudustega teostatud töö puhul töövõtjale pretensioone ja tugineda õiguskaitsevahenditele.

Kostja (apellant) on menetluses olnud läbivalt seisukohal, et tal ei ole tekkinud lepingulist suhet

tellija Alam-Pedja Arendus OÜ-ga. Kostja arvates olid tal lepingulised suhted AaKa Ehitus OÜ-ga.

Töövõtulepingut ei ole sõlmitud kirjalikus vormis. Ringkonnakohus möönab, et tellija isik ei ole

vaidlusaluse töövõtusuhte puhul olnud läbivalt üheselt määratletav.

Asja materjalidest nähtub, et biopuhasti paigaldamiseks suulise töövõtulepingu sõlmimist vahendas

Hardi Zupping, kes mh kogus erinevatelt ettevõtjatelt biopuhasti paigaldamise pakkumisi ja edastas

need eeldatavale tellijale (tl 115). Hageja on käsitanud Hardi Zuppingut projektijuhina, kuid

seejuures ei nähtu, et Hardi Zupping oleks tegutsenud Alam-Pedja Arendus OÜ nimel (esindajana)

suhetes potentsiaalsete töövõtjatega. Hardi Zupping ise on tunnistajana andnud kohtuistungil ütlusi,

et ta ei ole töötanud Alam-Pedja Arendus OÜ-s ega sõlminud Alam-Pedja Arendus OÜ nimel

mingeid lepinguid. Tunnistaja enda arusaama järgi telliti puhasti AaKa Ehituse nimel. Tunnistaja

arusaama kohaselt kuulus kinnistu tegelikkuses vähemalt kaudselt füüsilisele isikule, kelleks oli

tunnistaja hea tuttav Tambet Mullari. Tunnistaja möönis samas, et tegutseti äriühingute kaudu.

Tunnistaja ütluste kohaselt „kõik osapooled tundsid kõiki, sellepärast ei vormistatud kirjalikke

lepinguid“.

9. Lepingu sõlmimise asjaolusid kirjeldab Alam-Pedja Arendus OÜ oma 30.12.2015. a dokumendis

(tl 44-45), toimunud e-kirjavahetusest on esitatud ka väljatrükid (tl 68 – 79). Esitatud materjalidest

ei nähtu, et tööde teostamisele asumise aja seisuga oleks töövõtjale olnud teada, et tellijana tuleb

käsitada Alam-Pedja Arendus OÜ-d. Meilivahetus ja muu suhtlus toimus Hardi Zuppingu

vahendusel, kuid ei nähtu, et Hardi Zupping oleks esinenud Alam-Pedja Arendus OÜ nime all või

viidanud Alam-Pedja Arendus OÜ staatusele lepingupoolena. Kuna töövõtja soovis enne töö

teostamisele asumist ettemaksu materjalide eest, vormistati tellijate soovil ettemaksuarve (tl 76)

AaKa Ehitus OÜ nimele.

Samas ei kinnita ainuüksi ettemaksuarve koostamine veel lepingu sõlmimist kostja ja AaKa Ehitus

OÜ vahel. Asja materjalidest ei nähtu, nagu oleks ettemaksu tasumine olnud töövõtja poolt

nõustumuse andmise tingimuseks. Arvel nr 85 on märgitud tasumise tähtajaks 11.05.2014, kuid

23.05.2014 e-kirjavahetusest (tl 72) nähtub, et arve ei olnud tööde teostamise ajaks tasutud. Sellele

vaatamata teostas kostja tellitud tööd ajavahemikul 14.-16.05.2014. a (tl 68).

10. Lepingu tingimuste (sh tellija isiku) osas ei saabunud täit selgust ka pärast tööde teostamist, kui

ilmnesid puudused. Selleteemalist e-kirjavahetust (tl 16 – 21) pidas nii Hardi Zuppingu kui ka kostja

esindaja Egon Taruga Kristel Niit, kusjuures kirjavahetus ei sisalda viiteid Alam-Pedja Arendus

OÜ-le kui tellijale. Ringkonnakohus möönab, et maikuu 2014. a seisuga ei pruukinud töövõtja

endale selgelt teadvustada, kes oli tellijaks. Asjaolu põhjal, et arved (nii ettemaksuarve nr 85 kui ka

hilisem arve nr 92 teostatud tööde eest) paluti vormistada AaKa Ehitus OÜ nimele, võis töövõtjale

iseenesest jääda mulje, et tegemist on lepingusuhtes tellijaga, muudele võimalikele tellijatele ei ole

pooltevahelises suhtluses viidatud. Töövõtja ei pidanud ilmselt tellijaks ka füüsilisi isikuid, sh

vahendajana tegutsenud Hardi Zuppingut ega Kristel Niitu, kes pidas e-kirjavahetust oma nimel

ning isiklikult meiliaadressil kristelniit@gmail.com. Ringkonnakohus märgib, et ainuüksi asjaolu,

et äriregistri väljatrüki (tl 79, varasem väljatrükk tl 93 – 95) kohaselt on nimetatud meiliaadress

kasutusel OÜ Alam-Pedja Arendus sidevahendina, ei võimalda asuda seisukohale, et kõik aadressilt

kristelniit@gmail.com saadetud kirjad ja tahteavaldused tuleks lugeda tehtuks äriühingu nimel ning

õiguslike tagajärgedega äriühingu jaoks.

Samas ei tulene käesolevas tsiviilasjas esitatud tõenditest, et leping oleks alust lugeda sõlmituks

kostja ja AaKa Ehitus OÜ vahel. Puuduvad tõendid, nagu oleks AaKa Ehitus OÜ osalenud

läbirääkimistes, andnud tahteavaldusi lepingu sõlmimiseks või esitanud oma seisukohti lepingu

kostjapoolse täitmise nõuetekohasuse üle. Asjaolu, et AaKa Ehitus OÜ oli kinnistul asuva maja

ehitusel peatöövõtja, ei tähenda, et ta oleks olnud automaatselt ka välitööde teostamiseks sõlmitud

töövõtulepingute puhul tellijaks. Asja materjalidest ei tulene, et Hardi Zupping oleks tegutsenud

AaKa Ehitus OÜ esindajana, sh et tal oleks olnud volitus AaKa Ehitus OÜ nimel tehingute

sõlmimiseks. Samuti ei nähtu asja materjalidest, milline oleks olnud AaKa Ehitus OÜ huvi

biopuhasti paigaldamisega seotud töövõtulepingu sõlmimise ja täitmise suhtes.

11. Ringkonnakohtu arvates tuleneb eeltoodust, et töövõtuleping sõlmiti olukorras, kus töövõtjal ei

olnud täpset ettekujutust teise lepingupoole isikust. Samas on töövõtja näol tegemist majandus- ja

kutsetegevuses tegutseva äriühinguga, kellel olnuks ka endal soovi korral võimalik täpsustada, keda

tuleks lugeda teiseks lepingupooleks. Kostja aktsepteeris seega olukorda, kus leping sõlmitakse

üheselt määratlemata isikuga. Sellest järeldub ringkonnakohtu arvates, et kostjal tuleb aktsepteerida

ka tema jaoks hiljem selgunud asjaolusid seoses teise lepingupoolega. Olemuslikult ei ole töövõtja

seisukohalt vahet, millist äriühingut lugeda töövõtusuhtes tellijaks, kuna lepingut tuleb igal juhul

täita nõuetekohaselt.

Asja materjalidest nähtub, et töövõtulepingu sõlmimise ja täitmise aja seisuga (mai 2014) oli Kristel

Niit Alam-Pedja Arendus OÜ esindusõiguslik juhatuse liige ning ühtlasi ainuosanik.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole Eesti tsiviilõigussuhetes tavatu, et füüsilised isikud tegutsevad

äriühingute (osaühing) kaudu. Samuti nähtub toimikus lk 176-177 olevalt kinnistusraamatu

väljavõttelt, et Muhu saarel asuv Roo kinnistu kuulub OÜ-le Pro Domo Sua, kuid

kinnistusregistriosa III jakku on kantud hoonestusõigus tähtajaga kuni 31.12.2020 OÜ Alam-Pedja

Arendus kasuks. Seega on asjaõigusseaduse (AÕS) § 241 kohaselt OÜ-l Alam-Pedja Arendus õigus

omada kinnisasjal sellega püsivalt ühendatud ehitist ning eelduslikult on just hoone omanikul

õigustatud huvi sõlmida lepinguid võimaldamaks hoone sihipärast kasutamist (sh elamu puhul

kanalisatsioonisüsteemi rajamine).

12. Kõiki eeltoodud seisukohti arvestades nõustub ringkonnakohus maakohtu lõppjäreldusega, et

põhjendatud on lugeda sõlmituks töövõtuleping OÜ Alam-Pedja Arendus ja OÜ Egotar Grupp

vahel. Maakohus on ka õigesti märkinud, et kuna VÕS § 78 lg 1 kohaselt võib võlgniku eest

kohustuse täita ka kolmas isik, ei tähenda arvete nr 85 ja 92 vormistamine AaKa Ehitus OÜ nimele,

et tellijaks oleks biopuhasti paigaldamisel tulnud lugeda just AaKa Ehitus OÜ.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjakohased kostja väited, et kuna AaKa Ehitus OÜ oli ehitusel

peatöövõtjaks, siis tulnuks mistahes pretensioonid esitada peatöövõtjale. Asja materjalidest ei

tulene, et AaKa Ehitus OÜ-l oleks olnud kinnistul tehtavate töödega seoses niisugune positsioon,

millele viitab kostja. Tunnistaja Kristel Niit on kohtuistungil selgitanud, et AaKa Ehitus OÜ oli

peatöövõtjaks maja ehitusel, kuid biopuhasti ja imbväljak ei kuulunud maja ehitamise juurde.

Ringkonnakohtu arvates on hageja põhistanud, et töid telliti erinevatelt äriühingutelt ning ühe

peamise töötvõtja olemasolu maja ehitamisel ei tähenda automaatselt seda, et kõiki teisi töövõtjaid

tuleks käsitada alltöövõtjatena, kellel on lepinguline suhe üksnes peatöövõtjaga, aga mitte vahetult

tellijaga. Kostja ei ole omalt poolt põhistanud ega tõendanud, et kõiki töid, sh

kanalisatsioonisüsteemi rajamine, korraldas Roo kinnistul AaKa Ehitus OÜ.

Sellest lähtudes ei oma asja lahendamisel tähtsust, et AaKa Ehitus OÜ on tasunud kostja poolt

temale adresseeritud arved ega ole esitanud tööde kvaliteedi osas pretensioone. Kuna

ringkonnakohtu hinnangul puudub alus pidada AaKa Ehitus OÜ-d vaidlusaluses töövõtusuhtes

tellijaks (selleks oli vastavalt eelpooltoodule Alam-Pedja Arendus OÜ), vaid AaKa Ehitus OÜ täitis

töövõtulepingust tulenevad tellija kohustused raha maksmiseks VÕS § 78 lg 1 kohaselt, siis ei

saanudki AaKa Ehitus OÜ esitada lepingu täitmise osas pretensioone või tugineda

õiguskaitsevahenditele.

13. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega ka osas, mis puudutab kulutuste hüvitamise

nõude põhjendatust.

TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda ringkonnakohus maakohtu põhjendusi, mille kohaselt on hageja

tõendanud, et kostja poolt teostatud tööd olid tehtud puudustega ning esines vajadus tööde

ümbertegemiseks. Kostja poolt teostatud kujul ei olnud võimalik kanalisatsioonisüsteemi sihipärane

kasutuselevõtmine. Peamisteks takistusteks olid asjaolud, et puhasti rajamisel jättis töövõtja

arvestamata vajaliku vahemaa olemasoleva puurkaevuga ning teiseks rajati imbväljak liiga

madalale.

14. Kostja kinnitusel lähtus kostja imbväljaku rajamisel etteantud asendiplaanist. Seejuures ei olnud

töövõtja teadlik, et puurkaev ei paikne tegelikkuses asendiplaanil märgitud asukohas, vaid

puurkaevu asukohta rajamise käigus muudeti. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et töövõtja

kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik ei või eelduslikult eriteadmisteta tellija juhiseid (sh

jooniseid) pimesi järgida, vaid peab mõistlikult veenduma, et juhiste aluseks olevad tingimused

vastavad tegelikkusele. Töövõtjale ei saanud olla teadmata, et reoveepuhastite ja imbväljakute

rajamisel tuleb tagada nõuetekohane vahemaa joogivee tarbeks kasutatava puurkaevu

sanitaartsooniga. Seega ei vabane töövõtja vastutusest üksnes viitega sellele, et ta järgis etteantud

asendiplaani.

Lisaks esines kostja poolt teostatud tööde puhul mittevastavus selles, et imbväljak oli rajatud liiga

madalale, s.o arvestamata pinnase eripärasid, ning see ei võimaldanud kanalisatsioonisüsteemil

nõuetekohaselt toimida. Seega on maakohus esitatud tõendeid hinnates põhjendatult leidnud, et

esines vajadus viia töö lepingu tingimustega vastavusse. Tellija oli õigustatud laskma töö parandada

kolmandal isikul ning nõudma töövõtjalt parandamiseks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga kulutuste põhjendatusele (1817,67 eurot ilma

käibemaksuta). Kostja ei ole esitanud omalt poolt tõendeid, et vajalikud tööd oleks olnud võimalik

teostada väiksemate kulutustega.

15. Kostja on alles apellatsioonimenetluses esmakordselt tuginenud sellele, et kahjuhüvitist oleks

tulnud vähendada tulenevalt sellest, et tellija ise oli vähemalt osaliselt kahju eest vastutav.

Ringkonnakohus leiab, et iseenesest võiks olla kahjuhüvitise vähendamise aluseks asjaolu, et

reoveepuhasti telliti ja paigaldati enne sellekohase projekti valmimist. Asja materjalidest nähtub, et

kinnistu kanalisatsiooni välisvõrkude projekt on koostatud alles pärast kostja poolt tööde teostamist,

s.o detsembris 2014 (tl 50 – 67). Muuhulgas on projekti p-s 2.1.1 selgitatud, missugune peab olema

heitvee immutussügavus ning kuidas peab imbväljak paiknema puurkaevu suhtes. Lisaks on pärast

tööde teostamist, s.o oktoobris 2014. a, koostatud Roo kinnistu reoveekäitluse eksperthinnang

(tl 47-49), kus samuti selgitatakse vajalikku immutussügavust ning imbväljaku rajamise erisusi,

arvestades konkreetse asukoha geoloogilisi omadusi. Nõuetekohase projekti koostamine enne tööde

teostamist oleks tõenäoliselt võimaldanud kahju tekkimist vähemalt osaliselt vältida.

Samuti nähtub asja materjalidest, et puurkaev oli rajatud tunduvalt varem kui biopuhasti. Tunnistaja

H. Zupping selgitas, et puurkaev rajati teise kohta võrreldes sellega, mis oli projektis ette nähtud.

Puurkaevu ehitaja põhjenduste kohaselt ei saanud ettenähtud kohas puurida, seetõttu tehti kaev teise

kohta. Seega oli esialgset projekti puurkaevu asukoha osas tegelikkuses muudetud ning see pidi

olema ka tellijale teada.

16. Kostja ei tuginenud aga maakohtu menetluses sellele, et tekkinud kahju tuleks jätta teatavas

ulatuses tellija kanda. Kostja ei ole esile toonud ka asjaolusid, millest lähtudes oleks kohus omal

algatusel pidanud kohaldama VÕS § 139. Kostja 29.10.2015. a vastuses ning 08.02.2016. a

seisukohtades on keskendutud üksnes sellele, missuguste isikute vahel sai lugeda tekkinuks

lepingulise suhte. Kostja leidis, et kahju suuruse täpne käsitlus ei ole otstarbekas enne, kui on

leidnud kinnitust lepingulise suhte olemasolu. Kostja on vaid üldsõnaliselt märkinud, et tööde

seotus väidetavate puudustega ja vajalikkus, samuti turuhind on tõendamata; samuti sisaldas hageja

esialgne nõue põhjendamatult käibemaksu. Ka maakohtu istungil ei ole kostja tuginenud sellele, et

imbväljaku rajamise kohta puudus projekt ning kostjal oli sellest tingituna raskendatud korrektse ja

nõuetekohase töö tegemine. Kohtuistungil on üksnes kostja seaduslik esindaja E. Taru maininud, et

imbväljaku rajamiseks puudus geodeetiline uuring, selleks ei olnud aega ega ressurssi, kuid E. Taru

ja H. Zupping otsustasid sellegipoolest imbväljaku paigaldada.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtule puudub alus heita ette VÕS § 139 kohaldamata ja

kahjuhüvitise vähendamata jätmist, kuna kostja ei ole ise maakohtu menetluses vastavatele

asjaoludele tuginenud.

Seetõttu jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

17. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuses esitatud etteheidetega tsiviilasja hinna ja

menetluskulude rahalise suuruse ebaõige kindlaksmääramise kohta.

TsMS § 123 kohaselt võetakse hagi hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise

aeg. Asjaolu, et maakohus võttis vastu hageja poolt hagist osalise loobumise (käibemaksu summa

ulatuses), ei tähenda, et hagi hinda oleks tulnud muuta tagasiulatuvalt. Maakohus on märkinud

10.06.2016. a kohtuotsuse päises tsiviilasja hinnana küll hagi algse hinna 2356,40 eurot, kuid see

ei oma kostja suhtes õiguslikke tagajärgi.

Kohtuotsusega on kohus võtnud vastu hagist osalise loobumise ja lõpetanud menetluse 363,53 euro

suuruses osas. Seejärel on kohus lahendanud nõude osas, milles see jäi pärast hagist osalise

loobumise vastuvõtmist veel kohtu menetlusse – s.o põhivõlg 1817,67 eurot ja kohtuotsuse

tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis 110,07 eurot. Selles osas

rahuldas kohus hagi täies ulatuses. Maakohus arvestas menetluskulude jaotamisel seda, et pärast

kostjalt vastuse saamist vähendas hageja oma nõuet käibemaksusumma võrra. Sellega seoses jättis

maakohus hageja menetluskuludest (riigilõiv) 17 % hageja enda kanda, samuti jättis kohus 17 %

ulatuses hageja kanda kostja õigusabikulud.

Ringkonnakohus leiab, et kuna kohus ei pea hagist osalisel loobumisel muutma tagasiulatuvalt hagi

hinda, siis ei ole põhjendatud apellandi seisukoht, et menetluskulude kindlaksmääramisel tulnuks

lähtuda uuelt hagihinnalt arvestatud riigilõivu. Maakohus on põhjendatult jaotanud menetluskulud

hagi esitamise seisuga, s.o ulatuses, milles hageja tasus kohtusse hagi esitamisel riigilõivu.

18. Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda, kuna apellatsioonkaebus jääb

täies ulatuses rahuldamata.

Apellandi kanda jäävad nii tema enda menetluskulud kui ka vastustaja menetluskulud nende

põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Vastustaja

esitatud

menetluskulude

nimekirja

kohaselt

on

vastustaja

kandnud

apellatsioonimenetluses kulusid järgmiselt: apellatsioonkaebusele vastuse koostamine 2,7 tundi,

ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamine 1 tund, ringkonnakohtu istungil osalemine kestusega 23

minutit (vastavalt kohtuistungi protokollile), s.o 0,38 tundi. Ajakulu õigusabi osutamisele on seega

kokku ümardatult 4 töötundi, mis on kooskõlas tsiviilasja keerukuse ja mahuga. Vastustaja

lepingulise esindaja töötunni hind on 130 eurot (käibemaksuta). Kokku on vastustaja põhjendatud

ja vajalikud õigusabikulud ringkonnakohtus (4 × 130) 520 eurot (ilma käibemaksuta).

Vastustaja palus hüvitada ka lepingulise esindaja sõidukulud Tallinnast Tartusse ja tagasi,

arvestusega 186 km × 2 × 0,3 eurot, s.o kokku 111,60 eurot. Apellant esitas vastuväite lepingulise

esindaja sõidukulu hüvitamise taotlusele.

Ringkonnakohus märgib, et asja materjalidest nähtuvalt ei osutanud vastustaja lepinguline esindaja

õigusteenust riigi õigusabi korras, mistõttu ei kuulu kohaldamisele Riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3

alusel kehtestatud justiitsministri määrus „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise

alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise

ulatus ja kord“. Samas nähtub kohtule, et vastustaja esindaja tegevuskoht asub Tallinnas ning

üldteadaolevalt on Tallinna ja Tartu vahelise vahemaa pikkus 186 km. Ringkonnakohus peab

ilmseks, et sõiduga kaasnesid kulud.

Riigikohtu praktika kohaselt ei kuulu TsMS §-de 174 ja 175 ega § 144 p 1 järgi menetlusosaliselt

väljamõistmisele hüvitis teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest.

Kuivõrd TsMS § 144 p 2 järgi ei ole menetluskuluks menetlusosalise sõidu ajakulu, ei ole seda ka

esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu. Küll aga on menetluskuluks otsene sõidukulu,

s.o transpordikulu, milleks on nt bussipileti või autokütuse maksumus.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguses asjas põhjust kahelda vastustaja esindaja taotlusest

nähtuvas asjaolus, et ta sõitis ringkonnakohtu istungile autoga. Sellest lähtudes peab

ringkonnakohus põhjendatuks lähtuda sõiduauto kasutamise kulude suuruse määramisel Vabariigi

Valitsuse 14. juuli 2006. a määruse nr 164 („Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku

sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord", mis kehtis ka

ringkonnakohtu istungi toimumise ajal 2. mail 2017) §-s 5 kehtestatud hüvitise piirmäärast kuni

0,3 eurot ühe sõidetud kilomeetri kohta, mida makstakse isikule isikliku sõiduauto kasutamise

korral teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel.

Ringkonnakohus peab põhjendatuks lugeda hüvitatava sõidukulu suuruseks 0,15 eurot ühe sõidetud

kilomeetri kohta. Sellest lähtudes on hüvitatavate sõidukulude suurus on praegusel juhul 56,25

eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohtu hinnangul vastab selline kulu eelduslikule

tegelikule kulule, mis tekkis 2017. a maikuus keskmise sõiduauto kasutamisel marsruudil Tallinn-

Tartu-Tallinn (372 km).

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/