3-14-52430/53 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. mai 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52430

Haldusasi

AJ kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AJ

Vastustaja – Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21. juuni 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AJ

apellatsioonkaebus

ja

Tallinna

Vangla

vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata AJ taotlus tõendi kogumiseks (Tallinna Vangla kambripindade

mõõdistamiseks).

2. Rahuldada AJ apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 21. juuni 2016.

a otsuse haldusasjas nr 3-14-52430 resolutsiooni punktid 1 ja 3. Teha tühistatud osas uus

otsus, millega rahuldada AJ kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt AJ kasuks välja

mittevaralise kahju eest hüvitis summas 2000 (kaks tuhat) eurot.

3. Jätta Tallinna Vangla vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Mõista Tallinna Vanglalt AJ kasuks välja esimese kohtuastme riigilõiv 7 (seitse)

eurot ja 70 senti. Tallinna Vangla menetluskulud jätta tema enda kanda.

5. Tallinna Vanglal kanda kahjuhüvitis ja menetluskulu KM arveldusarvele nr

XXXXXXXXXXXXXXX SEB pangas.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.06.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-14-52430

2(11)

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas registreeriti 21.03.2014 AJ taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 18 000 eurot seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas.

Taotluse kohaselt viibib AJ Tallinna Vanglas alates 07.11.2010 ning talle ei ole vanglas

viibimise ajal olnud tagatud piisavas suuruses põrandapind. Samuti ei ole taotlejale

võimaldatud kambriväliseid tegevusi, nagu kehakulutuuriga tegelemine ning tööl ja koolis

käimine. Ruumipuudus on tekitanud taotlejale vaimseid kannatusi ning tema inimväärikust on

alandatud.

2. Tallinna Vangla tagastas 15.09.2014 vastusega nr 5-18/14/8554-3 AJ kahjunõude

ajavahemiku 07.11.2010–18.03.2011 osas seoses kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaja

rikkumisega

ja

jättis

rahuldamata

kahjunõude

seoses

inimväärikust

alandavates

kinnipidamistingimustes viibimisega ajavahemikul 19.03.2011–18.03.2014.

3. AJ esitas 14.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 18 000 eurot seoses nõuetele mittevastavate

kinnipidamistingimustega ajavahemikul 07.11.2010‒05.03.2014. Samuti taotles kaebaja

Tallinna Vangla 15.09.2014 vastuse nr 5-18/14/8554-3 tühistamist. Tallinna Halduskohus

tagastas 04.03.2015 määrusega kaebuse tühistamisnõude osas ning võttis menetlusse kaebuse

hüvitamisnõudes. Tallinna Halduskohus jättis 18.11.2015 määrusega kaebuse HKMS § 151 lg

1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata osas, milles kaebaja taotles Tallinna Vanglalt

kahju hüvitamist ajavahemiku 07.11.2010‒17.03.2011 osas. Kaebaja esitas halduskohtu

määruse peale 30.11.2015 määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus 20.01.2016

määrusega rahuldas. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu 18.11.2015 määruse ja saatis asja

halduskohtule menetluse jätkamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 20.01.2016 määrus jõustus

edasi kaebamata 09.02.2016.

Kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 07.11.2010–05.03.2014 kambrites, kus oli vaba

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3 m². Kambrites oli WC, mille suurus oli

keskmiselt 2,1 m2. Kambrites asusid mööbliesemed, sh kapid, laud, pingid, voodid.

Ruumipuuduse tõttu ei olnud kinnipeetavatel võimalik liikuda, samuti ei olnud kinnipeetavatel

korraga võimalik istuda laua taga, pidi sööma külma toitu, puudus võimalus võimelda ja

tervise eest hoolitseda.

Eeluurimise ajal ei saanud kaebaja tegeleda kehakultuuriga (kasutada spordisaali). Ka

eluosakonnas oli spordisaali kasutamise võimalus kinnipeetavatele vähene. Ühel korral

nädalas sai saalis palli mängida umbes 14–18 inimest, ülejäänud sellist võimalust ei saanud.

3-14-52430

3(11)

Tegemist on vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 1 rikkumisega. Seda ei kompenseerinud ka üks

kord päevas võimaldatud jalutuskäik ligi 15 m² suuruses betoonist seinte ja põrandaga boksis.

Sedavõrd pisike jalutusboks ei võimalda füüsiliselt kuuel isikul korraga võrdselt jalutada,

rääkimata kehaliste harjutuste tegemisest. Kaebaja kokkusaamisi ei saa ebapiisava

kambripinna hindamisel arvestada.

Kaebajale mõjus kitsastes tingimustes pikema perioodi vältel viibimine psüühiliselt

traumaatiliselt, depressiivselt (hingelised üleelamised, ängistus, stress, meeleolu langus,

frustratsioon, abitus), põhjustas talle valusid (selja- ja liigesevalusid ning peavalu) ning

nõrkust alakoormusest. Eriti raskelt mõjus kaebajale privaatsuse puudumine, pidev võitluslik

ja võistluslik keskkond ning võimatus keskenduda.

Kaebaja ööpäevaringne väikestes kambrites pikema perioodi jooksul hoidmine on sedavõrd

intensiivne õiguste rikkumine ja alandav kohtlemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 mõttes, et põhjendatud on mittevaralise kahju hüvitis 15

eurot iga väikeses kambris viibitud päeva eest (kokku 18 000 eurot).

4. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Kahjunõude kohaselt viibis kaebaja

Tallinna Vanglas alates 07.11.2010, mis ei vasta aga tõele. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas

ajavahemikul 01.12.2010–25.02.2016. Ajavahemikul 07.11.2010‒01.12.2010 oli kaebaja

paigutatud Põhja Prefektuuri kambrisse. Seega ei saa selle perioodi osas olla vastustajaks

Tallinna Vangla ja kaebus tuleb selles osas jätta läbi vaatamata.

Kaebaja oli ajavahemikul 01.12.2010–18.03.2011 vahistatu staatuses ja viibis suletud

eluosakondades. Sel ajal oli kaebajale igapäevaselt tagatud vähemalt ühetunnine jalutuskäik

värskes õhus. Täiendavate liikumisvõimalustena olid lühiajalised kokkusaamised (18.01.2011

politseiametnikuga; 03.02.2011 psühhiaater-eksperdiga; 09.02.2011 tuttavaga; 15.02.2011

advokaadiga).

Ajavahemikul 19.03.2011–18.03.2014 oli kaebaja paigutatud Tallinna Vangla erinevatesse

kambritesse. Kaebaja oli ajavahemikul 19.03.2011–31.12.2013 paigutatud Tallinna Vangla

kambritesse, kus talle oli 1003 päeval tagatud põrandapind vähemalt 2,65 m2, seega VSkE § 6

lg-s 6 ettenähtud põrandapind. Ajavahemikul 01.01.2014–18.03.2014 oli kaebajale tagatud

vähemalt 5,6 m2 põrandapinda.

Kaebaja tervisekaardi väljavõtetest ei nähtu, et ta oleks meditsiiniosakonna poole pöördunud

kaebustega, mille kohaselt kitsastes tingimustes viibimine on tekitanud selja-, liigese- ja

peavalu. Samuti on ebaõige seostada emotsionaalse pinge ja stressi tekkimist vaid väidetava

vähese ruumiga, kuivõrd nimetatud kaebused võivad tekkida viibides ka oluliselt suuremates

kambrites. Tervisekaardi väljavõtte kohaselt on kaebaja selja- ja liigesevalud põhjustatud

väljaspool vanglat tehtud raske töö tulemusel, röntgeni käigus on leitud vana trauma

tunnuseid. Põlvevalud on seostatud võõrkehade paiknemisega põlves. Vangla on võimaldanud

kaebajale arsti vastuvõttudel käimist ning vale on väide, nagu kaebaja ei oleks saanud oma

tervise eest hoolt kanda.

Õige ei ole kaebaja väide, et tal puudus võimalus võimelda. VangS § 55 lg-s 1 sätestatakse, et

kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Kinnipeetaval on lubatud

kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal, s.o ka näiteks kambris ning iga päev terve

tunni jooksul värske õhu käes viibides. Lisaks on kinnipeetavatel võimalus kasutada

spordisaali. VangS § 55 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus

vähemalt üks tund päevas.

3-14-52430

4(11)

Kambrid 225, 226 ja 253, kus kaebaja on viibinud 74,68% Tallinna Vanglas viibitud ajast,

asuvad avatud sektsioonis, kus tal oli võimalik 4 tunni vältel päevas liikuda ka väljaspool

kambrit. Lisaks oli kaebajal võimalus tegeleda kambriväliste tegevustega. Kinnipeeturegistri

andmetel on kaebaja osalenud mitmetes programmides: 02.05.2011–25.08.2011; 09.01.2012–

27.04.2012; 02.05.2012–20.08.2012 riigikeele õpe; 07.06.2011–29.06.2011 viha juhtimine;

27.09.2011–06.10.2011 suitsetamisest loobumine; 03.09.2013‒13.06.2014 kutsekool (lõpetas

elektriku erialal). Nimetatud perioodidel oli kaebajal võimalik liikuda väljaspool kambrit.

Lisaks oli kaebajale tagatud mõningane meelelahutus. Kogumina ei ületa Tallinna Vangla

vangistustingimused nõutavat minimaalset raskusastet, sest vangistustingimused Tallinna

Vanglas on vähemalt rahuldaval tasemel.

Väidete osas, mis puudutab kinnipeetavate söögiajal üheaegselt laua taga istumisega ja külma

toidu söömisega, on kaebajal nõuetekohane kohtueelne menetlus läbimata, mistõttu tuleb

kaebus selles osas jätta läbi vaatamata.

Kambrites, kus kaebaja viibis, jäi WC suurus vahemikku 1,43 m2–1,73 m2. Põrandapinna

hulka võib arvestada WC ja mööblialuse pinna. Põrandapind ei tähenda ruumis jalutamiseks

vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mis arvutatakse vastasseinte vahelise kauguse

alusel. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses asuvad WC-d kambris ning see võimaldab

kinnipeetavale privaatsuse.

Kuna kaebaja oli vaidlusalusel perioodil paigutatud Tallinna Vangla kambritesse, mis vastasid

kehtestatud nõuetele, siis ei ole vangla kaebajat ebainimlikult ega alandavalt kohelnud.

Kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid ega püüdnud väidetud kahju

tekkimist ära hoida. Kaebajale mittevaralise kahju rahas hüvitamine ei ole põhjendatud, sest

vangla tegevus ei olnud õigusvastane.

5. Tallinna Halduskohus jättis 21.06.2017 otsusega kaebuse läbi vaatamata üheaegselt

laua taga istumise võimatust ja jahtunud toidu söömist ning jalutuskäigu tingimusi ja

spordisaali kasutamise ebapiisavust puudutavate väidetega seotult (resolutsiooni p 1); jättis

kaebuse läbi vaatamata ajavahemikku 07.11.2010‒30.11.2010 puudutavas osas (resolutsiooni

p 2); jättis kaebuse ülejäänud osas rahuldamata (resolutsiooni p 3) ning jättis menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 4).

Kaebaja ei ole üheaegselt laua taga istumise võimatust ja jahtunud toidu söömist ning

jalutuskäigu tingimusi ja spordisaali kasutamise ebapiisavust puudutavate väidetega seotult

läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust (VangS § 11 lg 8). Ajavahemikul 07.11.2010–

30.11.2010 ei viibinud kaebaja Tallinna Vanglas. Kaebus on menetlusse jäänud ajavahemikku

01.12.2010–05.03.2014 puudutavas osas seoses kambripinna väiksust (ruumi oli vähe, ei

saanud võimelda ja tervise eest hoolitseda) puudutavate väidetega.

Kehtivast õigusest ega EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat põrandapinda

tuleks arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust pinda arvesse võtmata (Riigikohtu

lahend nr 3-3-1-42-15, p 17). Kaebajale tagatud isiklikku ruumi tuleb hinnata, arvestades

kambrite kogu põrandapinda s.o põrandapinda seinast seinani.

Kaebaja

paiknes

Tallinna

Vangla

kambrites

01.12.2010–05.03.2014

alljärgnevalt:

ajavahemikul 01.12.2010–22.12.2010 kambris nr 136, mille suurus koos WC-ga oli 15,5 m2.

Sellest ajavahemikul 01.12.2010–07.12.2010 oli kambris seitsmel päeval kuus kinnipeetavat,

kelle igaühe kohta jagus kambripinda 2,58 m2. Ülejäänud päevadel oli kaebajal kambris nr

136 ruumi enam kui 3 m2. Ajavahemikul 23.12.2010–22.03.2011 viibis kaebaja kambris nr

334, mille suurus koos WC-ga oli 16,3 m2. Sellest 63 päeval (30.12.2010–10.01.2011,

14.01.2011–18.01.2011,

21.01.2011–06.02.2011,

18.02.2011–20.02.2011,

22.02.2011–

3-14-52430

5(11)

28.02.2011, 04.03.2011–22.03.2011) oli kambrisse paigutatud kuus kinnipeetavat ning

igaühele neist jätkus põrandapinda 2,7 m2. Ülejäänud päevadel oli kaebajal kambris nr 334

ruumi enam kui 3 m2. Kaebaja oli ajavahemikul 01.12.2010–18.03.2011 vahistatu staatuses,

mistõttu oli kaebaja liikumine sel ajavahemikul piiratud (VangS § 90 lg-d 3, 5). Vahistatu

kinnises kambris viibimist ei saa iseenesest pidada talle kannatusi või ebameeldivusi

ülemääraselt põhjustavaks, kuna tegemist on vahistatu jaoks kinnipidamisega paratamatult

kaasneva tingimusega (VSkE § 8 lg 4). Arvestades, et VSkE § 6 lg-ga 6 (kuni 31.12.2013

kehtinud redaktsioonis) oli kambri minimaalpinnana lubatav 2,5 m2, ei saa vastustaja tegevust

kaebaja hoidmisel kambris nr 136 ja kuni 18.03.2011 kambris nr 334 pidada VSkE § 6 lg 6

rikkumiseks.

Kaebajal oli vahistatuna võimalik ööpäeva vältel kambrist väljaspool viibida igapäevaselt ühe

tunni jagu jalutuskäigu ajal. Kaebajal toimusid vahistatuna neljal päeval lühiajalised

kokkusaamised (18.01.2011, 03.02.2011, 09.02.2011, 15.02.2011), mil kaebaja sai viibida

väljaspool kambrit.

Kaebajal tuli vahistatuna 70 päeval viibida kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava

kohta vähem kui 3 m2. Arvestades, et kahel päeval 70-st päevast sai kaebaja viibida väljaspool

kambrit lühiajalistel kokkusaamistel, tuli kaebajal 68-l päeval viibida oludes, kus põrandapind

ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni. Kaebajal tuli vahistatuna sellistes oludes viibida

kaheksal erineval ajavahemikul, s.o korraga järjest 7, 12, 5, 17, 3, 7 ja 19 päeva. Seetõttu ei

ületanud kaebaja kinnipidamistingimused raskusastet, mis lubaksid kaebaja hoidmist kinnises

kambris pidada tema inimväärikust alandavaks. Kaebus tuleb jätta rahuldamata päevade osas,

millal kaebaja oli vahistatuna paigutatud suletud kambritesse, s.o ajavahemiku 01.12.2010–

22.03.2011 osas.

Ajavahemikul 23.03.2011–05.03.2014 viibis kaebaja vastustaja esitatud tabelitest nähtuvalt

kambrites, kus kambri põrandapinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta oli erinev. Kuna

ajavahemikke või päevi ajavahemikul 01.12.2010–05.03.2014, millal põrandapinda oli ühe

isiku kohta alla 2,5 m2, ei esinenud, ei ole vastustaja kaebaja puhul eksinud VSkE § 6 lg 6

vastu. Samuti ei esinenud 2014. a-l kaebaja kinnipidamisel päevi, kus kaebajale tagatud

põrandapind oleks jäänud alla 3 m2. Seetõttu ei ole vastustaja eksinud VSkE § 6 lg 6 vastu ka

kehtivas redaktsioonis.

Kambrid nr 225, 226 ja 253 asuvad avatud sektsioonis. Olgugi, et kaebajal oli neis kambrites

kokku 551-l päeval isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, oli kaebajale neis kambrites viibimise

ajal igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit vähemalt ühe tunni jooksul

jalutuskäigu ajal värskes õhus (VangS § 55 lg 2) ning vähemalt neli tundi vabalt oma

osakonna piires (VSkE § 8 lg 1). Lisaks oli kaebajal avatud osakonnas viibimise ajal võimalik

tegeleda kambriväliste tegevustega. Kaebaja on saanud käia mitmetel lühiajalistel

kokkusaamistel. Kaebus tuleb jätta rahuldamata nende päevade osas, mil kaebaja viibis avatud

kambrites nr 225, 226 ja 253 ning tal oli neis kambrites isiklikku ruumi kuni 31.12.2013 üle

2,5 m2 ning alates 01.01.2014 üle 3 m2, kuivõrd ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks avatud

kambrites viibimise ajavahemikel raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambris.

Kaebajale oli avatud kambrites viibimise ajal tagatud ka väljaspool kambrit piisavad

liikumisvõimalused ja võimaldatud ühetunnine jalutuskäik värskes õhus.

Seega ei saa Tallinna Vangla kinnipidamistingimusi pidada õigusvastaseks. Täidetud ei ole

RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kohaldamise eeldus - puudub vastustaja poolt kaebaja

inimväärikust alandav õigusvastane kohtlemine, mis põhjustaks hüvitamisele kuuluva

mittevaralise kahju. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus ajavahemike 22.12.2011–24.09.2013

ja 26.09.2013–05.03.2014 osas jätta rahuldamata.

3-14-52430

6(11)

Ajavahemikel 11.06.2011–01.08.2011, 02.11.2011–07.11.2011, 15.11.2011–01.12.2011 viibis

kaebaja kinnise osakonna kambrites nr 459 ja 345 ning kartserikambris nr 89. Kõigil viidatud

kambrites veedetud päevadel oli kaebajal ruumi kambris täpselt või enam kui 3 m2. Ehkki

kartserikambris on kinnipeetavale igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit

üksnes ühe tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal, ei ole praegusel juhul põhjust

rääkida ebapiisavast kambripinnast kartseris. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks

raskendanud muud ebakohased olmetingimused viidatud kambrites. Seega ei ole kaebajale ei

kartserikambris ega kambrites nr 459 ja 345 kambripinna suuruse tõttu saanud tekkida kahju.

Ajavahemikel 19.03.2011–10.06.2011, 02.08.2011–03.08.2011, 05.08.2011–01.11.2011,

08.11.2011–14.11.2011, 02.12.2011–21.12.2011 viibis kaebaja süüdimõistetuna kambrites nr

334, 329, 453, 425, 421, 347, 331, 215, kus viibimise ajal oli kaebajal 175-l päeval kambris

ruumi vähem kui 3 m2. Tegemist on kinniste kambritega, kus viibimise ajal oli kaebajale

igapäevaselt tagatud vaid ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Kaebajal ei olnud muud

liikumisvõimalust seoses kinnises kambris viibimisega. Isiku kinnisesse kambrisse

paigutamisest tingitud võrdlemisi piiratud võimalust viibida väljaspool kambrit saab pidada

kinnises kambris viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Kaebaja sai

süüdimõistetuna kinnistes kambrites viibimise ajal osaleda riigikeele õppel (02.05.2011–

25.08.2011), viha juhtimise (07.06.2011–29.06.2011) ja suitsetamisest loobumise programmis

(27.09.2011–06.10.2011)

ning

korduvalt

lühiajalistel

kokkusaamistel

(04.04.2011,

26.04.2011, 20.09.2011, 29.09.2011, 21.10.2011). Kaebajal tuli süüdimõistetuna sellistes

oludes Tallinna Vanglas viibida mitmel erineval ajavahemikul, järjest aga korraga 73, 7, 75, 1,

4, 10 ja 8 päeva. Kõige pikemate ajavahemike (73 päeva ja 75 päeva) sisse jäid mitmed

lühiajalised kokkusaamised ja erinevates programmides osalemised. Seetõttu ei ületanud

kaebaja kinnipidamistingimused raskusastet, mis lubaksid kaebaja hoidmist kinnises kambris,

pidada tema inimväärikust alandavaks. Kaebus tuleb jätta ka rahuldamata päevade osas, millal

kaebaja oli süüdimõistetuna paigutatud kinnistesse kambritesse.

VangS § 55 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks.

Vastustaja on kinnitanud, et kaebajal on olnud võimalus kasutada spordisaali, ning et paljud

palju kinnipeetavad võimlevad jalutusboksis värskes õhus viibides. Kaebajale ei saanud

tekkida mittevaralist kahju seetõttu, et kaebaja ei pidanud võimalikuks võimelda kambris.

Väljakujunenud kohtupraktika järgi (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-9-14, p 44) hinnatakse

kinnipidamistingimustega tekitatud kahju ja selle hüvitatavust tingimuste kogumit arvestades.

Kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei nähtu kaebaja valude seost ruumi vähesusega vanglas,

vaid kaebaja selja- ja liigesevalud on põhjustatud väljaspool vanglat tehtud raskest tööst;

röntgeni käigus on leitud vana trauma tunnuseid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. AJ palub 25.07.2016 apellatsioonkaebuses (täpsustatud 08.08.2016, 08.03.2017)

tühistada Tallinna Halduskohtu 21.06.2016 otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 3.

Halduskohus ei ole taganud kaebajale tõhusat õiguskaitset. Kaebaja ei ole nõus otsuses toodud

põhjendustega nn kompenseerivate asjaolude osas. Kuigi VSkE § 6 uus redaktsioon näeb ette

miinimumina 3 m2, ei garanteeri see tegelikult õiguspärasust. EIK loeb miinimumiks 4 m2.

Võimaldatud tingimuste juures võis ka 3,5 m2 suuruse pinna juures EIK art 3 rikkumine

toimuda. Tõele ei vasta kohtuotsuse p-s 36 märgitu, nagu sooviks kaebaja nõuet laiendada.

Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kohtueelne menetlus pole teatud osades läbitud.

Kaebaja on nõudes viidanud, et Tallinna Vangla kambrid on projekteeritud neljale isikule. See

annab kaebajale õiguse täpsustavalt kirjeldada olusid (seda, et laud on neljale inimesele ja

3-14-52430

7(11)

sellega kaasnev külma toidu kirjeldus) ning see on osa kaebusest. Samuti on nõudes Tallinna

Vanglale märgitud kehakultuur, millega on otseselt seotud spordisaal kirjelduslik osa. Ka

jalutusboksiga seonduv on kaebuse osa. Need on kokkuvõttes kõik vangistustingimused, mis

kirjeldavad vähese põrandapinnaga seonduvat. Kohtueelne menetlus oleks tulnud läbida, kui

kaebaja nõuaks eraldi kõigi riivete osas kahjuhüvitist.

WC-pind tuleb kambri üldpinnast maha arvestada. WC-pinna osas on kohtupraktikat

muudetud ja kaebaja on seetõttu ebavõrdsemas seisus nende isikutega, kes on saanud samade

ajaperioodide osas ringkonnakohtu otsuseis hüvitist. Kaebaja apelleerib võrdsuse peale.

Kohtul tuleb tähelepanelikult arvestada ka üksikuid päevi ja lühemaid perioode, kus

põrandapind jäi praeguse arvestuse kohaselt alla 3 m2 piiri.

Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et maha tuleb arvestada päevad, mil kaebaja viibis ühe

tunni lühiajalisel kokkusaamisel. Käed seljataga liikumist kokkusaamise ruumi ja tagasi

kambrisse ei saa lugeda meeldivaks liikumiseks. Jalutuskäik ei saa kompenseerida

ruumikitsikust, kui üks tund jalutamist ongi kaebaja miinimum õigus. Ekslik on

kompenseerivateks asjaoludeks lugeda ka soovi korral kokkusaamist kaplaniga, ajalehtede

lugemist jms. Isiku põhiõigusi ei saa käsitada kompensatsiooni ega soodustusena.

Kambriväliseks tegevuseks ei saa lugeda harvu suhtlemisi sotsiaaltöötajaga, psühholoogiga

või meditsiinipersonaliga. Kohus on vääralt lugenud neljatunnist vaba aega oma eluosakonna

piires liikumiseks kambri vähesest põrandapinnast tingitud üleelamisi leevendavaks. Lahtised

uksed ei toonud mingit leevendust, sest puudusid muud ruumid sotsiaalseteks tegevusteks,

olid vaid ülerahvastatud kambrid. Kitsas koridor ei soosi jalutamist sel moel, et see olukorda

leevendaks.

Kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja väited seonduvalt tema vaimse tervise kahjustamisega.

Kaebajale on tekkinud rahaliselt hüvitamisele kuuluv kahju. Küsimus on üksnes hüvitise

suuruses. Kaebaja palub kanda väljamõistetava kahjusumma KM SEB Pangas asuvale

arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXX.

7. Tallinna Vangla palub 17.08.2016 vastuapellatsioonkaebuses tühistada Tallinna

Halduskohtu 21.06.2016 otsus osas, millega kohus vaatas AJ kaebuse perioodi 01.12.2010–

18.03.2011 osas sisuliselt läbi ja teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus nimetatud

perioodi osas läbi vaatamata.

Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 01.12.2010–25.02.2016. Kahjunõude seoses

väidetavalt talle ebapiisava põrandapinna tagamisega esitas kaebaja 21.03.2014. Kahjunõude

esitamise ajaks oli kaebaja viibinud vältavalt Tallinna Vanglas enam kui 3 aastat.

Halduskohutu tegevus kaebuse perioodi 01.12.2010–18.03.2011 tähtaegseks lugemise osas,

samuti Tallinna Ringkonnakohtu 20.01.2016 määruses toodud seisukoht, ei ole kooskõlas

Riigikohtu 27.04.2016 otsuses nr 3-3-1-68-15 toodud seisukohtadega. Arvestades kaebaja

kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need talle mõju avaldama praktiliselt koheselt, kui ta

01.12.2010 Tallinna Vanglasse paigutati. Kambris nr 136, kuhu kaebaja oli paigutatud

perioodil 01.12.-22.12.2010, viibis erinevatel ajavahemikel 3-6 kinnipeetavat. Seega oli ühe

kinnipeetava kohta kambris põrandapinda 2,58-5,17 m2. Kaebaja pidi kambri põrandapinna

väiksuse mõju tunnetama koheselt, kui kambris viibivate kinnipeetavate arv muutus.

Arvestades,

et

kaebaja

oli

varasemalt

ka

Põhja

Prefektuuris

viibinud,

kus

kinnipidamistingimused Tallinna Vangla omadest erinesid, siis pidid kaebajale vangla

kinnipidamistingimused ja nende võimalik kahju koheselt tuntavad olema. RVastS § 17 lg 3

kohaselt

on

kahjust

teadasaamise

hetkeks

hetk,

mil

kaebaja

niisugustesse

kinnipidamistingimustesse asetati.

3-14-52430

8(11)

Tallinna Vangla tagastas 15.09.2014 vastusega nr 5-18/14/8554-3 kahjunõude perioodi

07.11.2010–18.03.2011 osas läbivaatamatult ning jättis perioodi 19.03.2011–18.03.2014 osas

rahuldamata. Riigikohus on 29.04.2014 määruses nr 3-3-1-78-13 leidnud, et kui kaebaja ei

käitu kohtueelses menetluses nõuetekohaselt (nt ei esita vaiet või kahju hüvitamise taotlust

tähtaegselt) ja menetlus lõpetatakse õiguspäraselt vaide või taotluse tagastamisega, ei ole

hilisem kaebus kohtule HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt lubatav. Seega ei olnud kaebajal õigus

perioodi 01.12.2010–18.03.2011 osas kohtu poole pöörduda. Kohustusliku kohtueelse

menetluse läbimata jätmise tõttu ei saanud kohus selles osas kaebust läbi vaadata.

8. Tallinna Vangla palus kirjalikus vastuses jätta AJ apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastustaja jäi varem esitatud seisukohtade juurde.

9. AJ palub kirjalikus vastuses jätta Tallinna Vangla vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetlusse võetud ajaperioodide osas on olemas ringkonnakohtu määrus. Lisaks pole hetkel

kindel, kas kambriruumi pindala saab selliselt üldse samaks jääda, mistõttu ei saa lähtuda

vangla esitatud ruumi andmetest isiku kohta. Läbi tuleb viia uus arvestus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus on seisukohal, et AJ apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb

rahuldada. Halduskohtu otsuse resolutsiooni p-ga 1 jättis kohus kaebuse läbi vaatamata osas,

milles kahju hüvitamist taotleti üheaegselt laua taga istumise võimatust, jahtunud toidu

söömist ning jalutuskäigu tingimusi ja spordisaali kasutamise ebapiisavust puudutavate

väidetega seotult, kuna nende väidete osas oli läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus.

Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga. Kahju hüvitamise taotluses vanglale on

kaebaja esitanud selgelt oma väited seonduvalt ruumikitsikusega (sh asjaoluga, et kambrid on

mõeldud 4 inimesele, kuid sinna on paigutatud tavaliselt 6 kinnipeetavat) ning

liikumisvaegusega. Need on läbivalt olnud kaebaja kaks põhiväidet, millel tugineb kahjunõue.

Selgitades neid väiteid kaebuses halduskohtule sellega, et kinnipeetavatel pole võimalik samal

ajal laua taga istuda ja süüa, mistõttu toit läheb külmaks (ruumikitsikus) ning jalutusbokside

väiksus ja spordisaali kasutamise kord ei soosi võimlemist (liikumisvaegus), ei ole kaebaja

oma kaebust lubamatult laiendanud, vaid on täiendanud kaebuse faktilisi väiteid, muutmata

nõude alust (vt ka HKMS § 49 lg 3 p 1). Seepärast ei olnud õige kaebuse läbi vaatamata

jätmine viidatud väidete osas.

11. Kaebaja on 26.09.2016 ja 08.03.2017 menetlusdokumentides esitanud ringkonnakohtule

taotluse kambrite mõõdistamiseks, et selgitada välja tegelik liikumiseks vaba pind kambrites.

Ringkonnakohus

jätab

selle

taotluse

rahuldamata,

kuna

see

on

esitatud

alles

apellatsiooniastmes ja puuduvad mõjuvad põhjused, mis seda õigustaksid (HKMS § 198 lg 2).

Samuti ei pea ringkonnakohus täiendavate tõendite kogumist vajalikuks asja õigemaks

lahendamiseks (HKMS § 198 lg 3), sest vangla poolt on asja materjalides esitatud tabel

kambrite mõõtmetega, sh koos ja ilma WC aluse pinnata. Ringkonnakohus peab neid

mõõtmeid piisavaks asja lahendamiseks ning on kursis Tallinna Vangla üldiste

olmetingimustega, võttes arvesse sarnaste varasemate vaidluste suurt arvu.

12. 20. oktoobri 2016. a otsuses Muršić v. Horvaatia, nr 7334/13 leidis EIK, et kinnipeetava

isikliku pinna leidmiseks tuleb kambri pindalast enne kogupindala jagamist seal viibinud

isikute arvuga maha arvata tualettruumi pindala (p 114). Halduskohus ei ole seda teinud.

Tallinna Vangla esitatud tabelist (I kd tl 63-79 ja 155-156) nähtuvalt viibis kaebaja lukustatud

kambrites perioodil 01.12.2010–21.12.2011, kus talle oli isiklikku pinda alla 3 m2, arvestades

kambri pinnast maha WC-aluse pinna, kokku 317 päeva. Avatud osakonnas viibides oli

3-14-52430

9(11)

kaebaja perioodil 22.12.2011‒05.03.2014 kambrites alla 3 m2 isikliku põrandapinnaga 531

päeva. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud 317 ruumikitsikuses veedetud päeva viibis kaebaja

lukustatud kambris, kus tema ainus igapäevane tegevuse ja liikumise võimalus oli 1 tund

päevas värske õhu käes jalutamist. Avatud osakonnas viibides sai kaebaja liikuda 4 tundi

päevas kambriväliselt ning 1 tunni värskes õhus. Kaebajal oli võimalus osaleda riigikeele

õppes ja kutseõppes (elektrik), sotsiaalprogrammides (viha juhtimine, suitsetamisest

loobumine) ning lühiajalistel kokkusaamistel (I kd tl 81-82). Lisaks ei saa esineda kahtlust

selles, et Tallinna Vangla kambrite üldine seisukord oli amortiseerunud ning jalutusboks, kus

kaebaja igapäevaselt jalutas, väike.

13. Muršić v. Horvaatia lahendis on EIK taas kord toonitanud, et kambris peab inimese kohta

olema minimaalselt 3 m2 põrandapinda (p 110) ning kui põrandapinda on alla 3 m2, siis esineb

tugev eeldus selleks, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes (p 124).

Alla 3 m2 põrandapinnast tulenevat rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui isikliku

ruumi kitsikust kompenseerivad järgnevad asjaolud, mis peavad esinema kumulatiivselt

(viidatud lahendi p 132):

- ruumikitsikust, s.o 3 m2-st väiksemat isiklikku pinda, peab kannatama lühiajaliselt ja

harva;

- tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks tegevusteks (p 133),

kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva

ilma eest. Kambrivälised tegevused hõlmavad võimaluse veeta aega töötades,

sportides, haridust omandades vms;

- kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema talutav (loomuliku valguse ja värske

õhu, kütte või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused jne, p 134) ning ei tohi

esineda konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku

soost, vanusest või terviseseisundist (p 97).

14. Viidatud lahendis Muršić v. Horvaatia leidis EIK, et EIÕK art-t 3 oli pikema vangistuse

käigus rikutud ühe 27-päevase perioodi puhul, mil kaebajal oli isiklikku ruumi 2,62 m2 ning

seda eelkõige perioodi pikkuse tõttu (p-d 149‒153). Ülejäänud probleemsete ajavahemike

puhul rikkumist ei leitud, kuna need olid lühikesed (1–8 päeva), ruumikitsikus ei olnud

märkimisväärne (2,55–2,62 m2), kaebajale olid tagatud piisav jalutamisvõimalus ja muu

kambriväline tegevus ning kinnipidamistingimused üldisemalt ei olnud halvad (p-d 154‒171).

Hüvitise kohta märkis EIK, et sedalaadi rikkumist ei saa heastada pelgalt rikkumise

tuvastamisega. Vajalik on ka mittevaralise kahju hüvitamine rahas (p 181).

15. Praeguses asjas oli kaebaja pikemate ajaperioodide vältel sunnitud olema kambrites, kus

tema isiklik pind jäi alla 3 m2 isiku kohta. Tema ainus rutiinne liikumisvõimalus suletud

kambris viibimise ajal oli tund päevas jalutamist ca 15 m2-s jalutusboksis, millele lisandus

võimalus osaleda riigikeele õppes ja kahes sotsiaalprogrammis ning kaks lühiajalist

kokkusaamist. Avatud osakonna kambrites oli kambrivälise liikumise võimalus 4 tundi,

millele lisandusid kutseõpe, riigikeele õpe ning mõned lühiajalised kokkusaamised. Kaebaja

tervisekaardi väljavõttest (I kd tl 80) nähtuvalt on kaebaja kinnises kambris viibimise ajal (ja

ka hiljem) korduvalt kaevanud ägedaid alaseljavalusid ning arsti poolt on antud soovitus

liikuda ja võimelda.

16. Halduskohus ei ole tuvastanud kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasust. Riigikohus

on oma 16. märtsi 2017. a otsuses nr 3-3-1-83-16 selgitanud, et otsustamaks, kas

ruumipuudust kompenseerivad asjaolud on EIÕK art 3 rikkumise välistamiseks piisavad, on

oluline kontrollida, kui kaua kaebaja viibis kambrites, kus oli kinnipeetava kohta alla 3 m2

põrandapinda, hinnata kaebaja liikumisvabadust ja kambrivälist tegevust ning üldisi

3-14-52430

10(11)

kinnipidamistingimusi (p 15.2). Vangla poolt esitatud andmete kohaselt viibis kaebaja vangla

kinnistes kambrites kokku 317 päeva ning avatud osakonnas kokku 531 päeval kambrites, kus

kinnipeetava kohta oli põrandapinda vähem kui 3 m2. Enamasti viibis kaebaja sel ajal

kambrites, kus kinnipeetava kohta oli 2,45–2,53 m2 põrandapinda. Sel ajal esines ka rida

suhteliselt lühikesi ajavahemikke, mil kinnipeetava kohta oli kambris rohkem kui 3 m2

põrandapinda. Eeltoodud andmetest nähtuvalt oli ajavahemik, mil kaebaja pidi ruumipuudust

kannatama, pikk. Kuigi vangla avatud osakonna päevakava ning võimalus osaleda

kambrivälises tegevuses leevendasid mõnevõrra ruumipuudust, ei saa ruumipuuduse

pikaajalist

kestust

arvestades

siiski

lugeda

täidetuks

eeldusi,

mis

võimaldaksid

ruumipuudusest tingitud rikkumise täielikult ümber lükata. Neid seisukohti silmas pidades

tuvastab ringkonnakohus EIÕK art 3 rikkumise perioodil, mil kaebaja viibis lukustatud

kambrites ruumikitsikuses 317 päeval ja avatud osakonna kambrites ruumikitsikuses 531

päeval, arvestades, et kaebaja ei talunud ruumikitsikust EIK lahendite valguses lühiajaliselt;

talle ei olnud tagatud piisav võimalus kambriväliseks liikumiseks ega kambrivälisteks

tegevusteks (sõltumata põhjustest, mis tingisid kaebaja viibimise lukustatud kambris); arsti

poolt oli kaebajale tehtud ettekirjutus liikumiseks ja võimlemiseks ning kinnipidamisasutuse

üldine seisukord ei olnud hea. Arvestades EIK lahendis Muršić v. Horvaatia ning Riigikohtu

lahendites nr 3-3-1-21-16 ja 3-3-1-83-16 väljendatut, tuleb ka asuda seisukohale, et kaebajale

ei ole piisavaks hüvitiseks inimväärikust riivavate tingimuste õigusvastasuse tuvastamine,

vaid selline rikkumine tuleb hüvitada rahas.

17. Riigikohus on 16.03.2017 otsuse nr 3-3-1-83-16 p-des 24 ja 25 selgitanud ka kambripinna

asjades väljamõistetava kahju suuruse kujunemist, märkides, et RVastS § 9 lg 2 järgi

hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades

süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu

individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse

kogumis (haldusasi nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal toodud viited). Kohus arvestas hüvitise

väljamõistmisel Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on

avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud

ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (haldusasi nr 3-3-

1-42-15, p 29). Samuti arvestas kohus, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK

praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist. Arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid

kogumis, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud määrata kaebajale 2000 euro suurune

hüvitis.

18. Tallinna Vangla on leidnud, et hüvitamisnõuet ei saa rahuldada seetõttu, et kaebaja on

jätnud esmased õiguskaitsevahendid kasutamata. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu

ja tugineb Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-21-16 p-des 10.1 ja 10.2 märgitule, mille kohaselt ei

oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine aidanud kaebajal tõenäoliselt kahju tekkimist

ära hoida, arvestades kaebaja kinnipidamise ajal kehtinud kohtupraktikat ning vangla

ruumikitsikuse põhjuseid. Viidatud lahendi asjaolud olid sarnased praeguse haldusasjaga.

Seega ei saa esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist kaebajale ette heita ega

kahjunõude lahendamisel arvestada.

19. Tallinna Vangla vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Tallinna Halduskohus jättis

18.11.2015 määrusega kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata

osas,

milles

kaebaja

taotles

Tallinna

Vanglalt

kahju

hüvitamist

ajavahemiku

07.11.2010‒17.03.2011 suhtes. Kaebaja esitas halduskohtu määruse peale 30.11.2015

määruskaebuse,

mille

Tallinna

Ringkonnakohus

rahuldas

20.01.2016

määrusega.

Ringkonnakohus tühistas halduskohtu 18.11.2015 määruse ja saatis asja halduskohtule

menetluse jätkamiseks. Tallinna Vangla ringkonnakohtu 20.01.2016 määrust ei vaidlustanud

3-14-52430

11(11)

ning määrus jõustus edasi kaebamata 09.02.2016. Niisiis on vaidlus küsimuses, milliseid

perioode praegune vaidlus hõlmab, ringkonnakohtu 20.01.2016 määrusega lõplikult

lahendatud. Tegemist ei ole küsimusega, mida saaks apellatsioonkaebuses uuesti tõstatada.

20. Vastuseks kaebaja 25.07.2016 selgitustaotlusele märgib ringkonnakohus, et kui kaebaja

esitab perioodi osas, mis ei ole hõlmatud praeguse kaebusega, uue kahjunõude ning selline

nõue jõuab halduskohtu menetlusse, saab kohus asja sisulise läbivaatamise käigus võtta

arvesse nii kaebaja kinnipidamise kogu pikkust kui ka praeguses menetluses välja mõistetud

kahjuhüvitise suurust.

21. Kõike eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et AJ apellatsioonkaebus on

põhjendatud ja tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse resolutsiooni p-

d 1 ja 3 ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab AJ kaebuse osaliselt ja mõistab

Tallinna Vanglalt AJ kasuks välja mittevaralise kahju summas 2000 eurot. Tallinna Vangla

vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

22. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu

lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

Kaebaja on esimeses kohtuastmes tasunud riigilõivu 54 eurot (I kd tl 39).

HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Ringkonnakohus rahuldab kaebaja nõude osaliselt

(apellatsiooniastmes täpsustatud nõude suurusest 14 000 eurost 2000 eurot), s.o ca 14,3%

ulatuses. Samas suuruses tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista ka riigilõiv, milleks on

7 eurot ja 70 senti. Vastavalt kaebaja 25.07.2016 taotlusele tuleb Tallinna Vanglal kanda

kahjuhüvitis ja menetluskulu KM arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXX SEB pangas.

Tallinna Vangla võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)