2-16-13660/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

19. mai 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-13660

Tsiviilasi

MK hagi RJa vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

RJa apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

2 115 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): MK (isikukoodxxxxxxxx),

seaduslik esindaja RK

Kostja (apellant): RJ (isikukood xxxxxxxx), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Heldur Otti

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata hageja 6. aprilli 2017 taotlus vastusele lisatud ühe täiendava

tõendi (e-toimiku tähtaja teavitus) vastuvõtmiseks.

2. Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2017 otsus jätta muutmata.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

5. Määrata kindlaks, et hagejale hüvitatavad menetluskulud ringkonnakohtus

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale (välja arvatud resolutsiooni punkt 1) võib esitada kassatsioonkaebuse

vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie

kuu

möödumisel

otsuse

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Kassatsioonkaebuse

võib

Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja

kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, milleks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

2 (4)

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. MK (hageja) esitas RK (ema) vahendusel 9. septembril 2016 Pärnu Maakohtule hagi RJa

(kostja, isa) vastu elatise väljamõistmiseks. Hageja palus elatise välja mõista kehtivas

igakordses miinimummääras alates 1. septembrist 2016.

Hageja väitel ei ole kostja kui hageja vanem oma ülalpidamiskohustust täitnud.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et alates 11. novembrist 2010, kui ta andis notariaalse

nõusoleku hageja lapsendamiseks, lasub hageja ülalpidamise kohustus hageja emal ja tema

abikaasal. Notar selgitas notariaalakti koostamise käigus, et kostja vabaneb lapsendamiseks

nõusoleku andmise õigustagajärjena lapse ülalpidamise kohustusest alates notariaalakti

allakirjutamisest.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 13. veebruari 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) ja mõistis välja

kostjalt hageja ülalpidamiseks:

− elatise perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras (otsuse ajal

235 eurot kuus) alates 13. veebruarist 2017 kuni hageja täisealiseks saamiseni;

− elatise võla ajavahemiku 1. september 2016 – 12. veebruar 2017 eest 1 195,68 eurot.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras kindlaks, et hagejale hüvitatavad kulud

puuduvad.

4. Kostja on hageja isa. Maakohus tuvastas, et kostja andis nõusoleku hageja lapsendamiseks

hageja emale ja tema abikaasale 11. novembril 2010.

Kuna lapsendamist hageja suhtes ei ole senini toimunud, siis on kostja nõusolek isikuliselt

määratud lapsendajale PKS § 155 lg 6 kohaselt kehtivuse kaotanud. Seega ei vabasta hageja

lapsendamiseks nõusoleku andmine kostjat ülalpidamiskohutusest.

Seda seisukohta toetab PKS muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

(546 SE; XII koosseis) seletuskirjas märgitu. Juhul, kui lapsendamise protsess mingil põhjusel

nurjub või katkeb ja seega langevad ära PKS §-s 157 sätestatud alused lapsendaja

ülalpidamiskohustuseks lapse suhtes, siis on bioloogiline vanem, vaatamata lapsendamiseks

antud nõusolekule, taas ülalpidamiskohustuslaste järjestuses esimene.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja ülalpidamiskohustus üldse katkenud, ka mitte lapsendamise

nõusoleku andmisega. Lapsendamiseks nõusoleku andmise puhul muutub vaid ülalpidamis-

kohustuslaste järjestus. Seega ei pea seadusandja kehtestama ka ülalpidamiskohustuse

taastumise regulatsiooni, mille puudumist kostja ette heidab, kuna ülalpidamiskohustus hageja

suhtes ei ole bioloogilisel vanemal (kostjal) üldse lõppenud.

Kokkuvõtvalt on hageja ülalpidamiskohustus tema bioloogilisel vanemal ehk kostjal.

Maakohus tugines PKS §-le 101 ning Riigikohtu praktikale ja leidis, et kui elatist soovitakse

miinimummääras,

ei

ole

vaja

lapse

vajaduste

rahuldamiseks

tehtavaid

kulutusi

kohtumenetluses tõendada. Sellisel juhul tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad poole

kuupalga alammäära ulatuses lapsele ülalpidamist anda. Vaidlus hageja vajaduste osas

puudub ja seega tuleb eeldada, et need on kahekordse miinimumelatise ulatuses. Samuti

puudub vaidlus elatise suuruse osas, sisulisi vastuväiteid kostja hagiavalduses toodud elatise

summa osas ei esitanud.

3 (4)

Kuivõrd haginõue ulatub tagasiulatuvalt 1. septembrini 2016 ja kostja ei esitanud tõendeid, et

ta kohtumenetluse ajal oleks hagejale elatist tasunud, tuleb perioodi 1. september 2016 –

12. veebruar 2017 eest kostjal tasuda hagejale elatist 1 195,68 eurot (arvestusega 2016. aasta

nelja kuu eest 215 eurot kuus, 2017. aasta jaanuari eest 235 eurot ja veebruari 12 päeva eest

93,96 eurot).

POOLTE SEISUKOHAD

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale 17. märtsil 2017 apellatsioonkaebuse, milles palub

otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Teise võimalusena palub kostja saata

asja uuesti lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

− maakohus kohaldas ebaõigesti PKS § 157; sellele sättele antud tõlgendus on vastuolus

õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega ning asjaolusid arvestades kostja suhtes

äärmiselt ebaõiglane. Samuti on hageja ema käitumine vastuolus hea usu põhimõttega;

− seadusandja mõtteks oli lapsendaja ülalpidamiskohustuse regulatsiooni kehtestamisel,

et kui lapsendajad on võtnud lapse enda hooldada ja lapse bioloogiline vanem on

andnud lapsendamiseks nõusoleku, siis on sellest hetkest lapse ülalpidamiskohustus

lapsendajatel. Nõusoleku andmise ajal (11. novembril 2010) kehtinud PKS § 157

sõnastus ei võimaldanud mingil moel järeldada, et kostja ülalpidamiskohustus,

vaatamata lapsendamiseks nõusoleku andmisele ja kõigist vanemaõigustest

loobumisele, säilib, ning et lapsendamise lõpule viimata jätmise korral peab kostja

täitma hageja suhtes ülalpidamiskohustust;

− PKS praegune sõnastus ja selle seaduse muutmise eelnõu (546 SE) seletuskirjas

esitatud

selgitused

ei

anna

alust

11. novembril 2010

kehtinud

sõnastuse

tõlgendamiseks viisil, et sättele tuleb anda sama sisu, mis on selle praegu kehtivas

redaktsioonis. Selline tõlgendus on vastuolus õigusselguse, õiguspärase ootuse ja

õiguskindluse põhimõtetega. Kostja suhtes on rikutud põhimõtet, et isikul peab olema

võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja

pandud kohustused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas;

− PKS-s peaks sisalduma selge ja üheselt mõistetav regulatsioon lapsendamiseks antud

nõusoleku kehtetuse õiguslike tagajärgede kohta. Käesoleval ajal see puudub.

Õiguslikult ei ole võimalik, et lapse ja vanema vaheline bipolaarse iseloomuga

sotsiaalselt mitmekihiline perekondlik suhe saaks taastuda pärast lapsendamise

põhjusel tekkinud aastatepikkust katkestust kuidagi iseenesest, automaatselt või

üksnes kohtuliku edikti alusel ning ainult elatise maksmise kohustuse osas – ilma et

selleks oleks kehtestatud põhiseadusele tuginevat ning selle põhimõtetega kooskõlas

olevat seadusandlikku regulatsiooni.

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Hageja esitas ka vastuväite, et kostja kaebus

on ebaõigesti võetud ringkonnakohtu menetlusse, sest see esitati hilinemisega. Vastusele lisas

hageja tema esindajale saabunud teate kaebuse esitamise tähtaja kohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 1 jätta muutmata. Kaebus jääb rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

8. Esmalt lahendab ringkonnakohus hageja vastuväite kaebuse ebaõigesti menetlusse võtmise

koha ja taotluse võtta vastu apellatsioonivastusele lisatud tõend. Ringkonnakohus jätab

nimetatud taotluse rahuldamata ja lahendab apellatsioonkaebuse sisuliselt.

4 (4)

TsMS § 632 lg 1 võimaldab esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Seega ei tähenda hageja kaebetähtaja möödumine

ega sellest avaliku e-toimiku infosüsteemi kaudu teate saamine, et tähtaeg oleks möödunud ka

kostja jaoks. Kuna hagejale edastatud teade ei saa tõendada kostja kaebetähtaja kulgema

hakkamist ega möödumist, siis puudub sel sisuline seos hageja vastuväitega ja see tuleb jätta

TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel vastu võtmata.

Kohtute infosüsteemi andmetel sai kostja lepinguline esindaja vaidlustatud otsuse kätte

15. veebruaril 2017. Seega möödus 30-päevane apellatsioonitähtaeg 17. märtsiga 2017 ja

kaebus on tähtaegne.

9. Kostja on alaealise hageja isa ning PKS § 96 ja § 97 p 1 kohasel on ta kohustatud andma

lapsele ülalpidamist. PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuiselt makstav elatis olla väiksem kui

pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Maakohtu otsus vastab nimetatud

sätetele.

Maakohus on seadust õigesti kohaldanud ja vastavuses TsMS § 442 lg-ga 8 otsuses põhjen-

danud, miks on ekslik kostja seisukoht, mille järgi lapsendamiseks notariaalse nõusoleku

andmisega vabanes kostja lapse ülalpidamise kohustusest. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele peab ringkonnakohus vajalikuks osundada, et PKS § 159

lg 3 kohaselt on laps lapsendatud lapsendamise kohta tehtud kohtumääruse tegemisega selle

jõustumisest alates ning sama seaduse § 162 lg 1 järgi lõpeb alles lapsendamisega lapse

sugulussuhe endiste sugulastega, samuti sugulusest tulenevad õigused ja kohustused. Ebaõige

on seega kostja arusaam, millest tulenevalt saab eristada formaalset ja sisulist lapsendamist

(milliseks ta peab lapsendamiseks nõusoleku andmist).

Vanema nõusoleku andmisega lapsendamiseks ja tingimusel, et laps on lapsendaja

hooldamisel, tekib lapsendajal lapse ülalpidamiskohustus, aga see kohustus säilib ka

lapsendamiseks nõusoleku andnud vanemal, kuigi teises järjestuses. See nähtub nii lapsen-

damiseks nõusoleku andmise ajal kehtinud PKS § 157 sõnastusest, mille kohaselt nõusoleku

saamisest ja lapse enda hooldada võtmisest alates on lapsendaja ülalpidamiskohuslaste

järjestuses esimene, kui ka nimetatud paragrahvile hiljem lisatud lausest selle kohta, et

lapsendaja annab ülalpidamist enne lapse vanemat.

Kostja andis isikulise nõusoleku hageja lapsendamiseks 11. novembril 2010, kuid lapsen-

damist ei toimunud. PKS § 155 lg 6 kohaselt on kostja nõusolek kaotanud kehtivuse. Kehtetu

nõusolekuga ei saa põhjendada elatisnõude rahuldamata jätmist (vt selle kohta ka Riigikohtu

18. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-13, p 11 teine lõik).

Elatise maksmise kohustus ei ole sõltuvuses lapse hooldusõigusest ja selle taastamisest.

10. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad selle menetlemisega seonduvad kulud TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib

ringkonnakohus otsuse resolutsioonis mõlema senise kohtuastme kulude jaotuse.

Hageja ei esitanud menetluskulude nimekirja kohtu määratud tähtajaks ja toimikust ei nähtu

hageja kulusid apellatsioonimenetluses. Seetõttu tuleb kulude kindlaksmääramise osas

sedastada, et hüvitatavad kulud puuduvad.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm