1-08-14623/10 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-08-14623

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. aprill 2009, Tartu

Kriminaalasja number

1-08-14623

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas

Kohtuistungi sekretär

Liina Parv

Kriminaalasi

S.A süüdistus KarS § 113 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 3. veebruari 2009 otsus

Apellatsiooni esitaja

süüdistatav S.A kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel

Prokurör

Tatjana Tamm

Süüdistatav

S.A

elukoht: XXX-XX ; isikukood: XXX

varem kriminaalkorras karistatud

Kaitsja

vandeadvokaat Anu Pärtel

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu

Maakohtu 3. veebruari 2009 kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-08-14623 muutmata ja apellatsioon rahuldamata

Välja mõista S.A-lt kohtukulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Anu Pärteli poolt

osutatud õigusabi eest 5428 krooni

riigituludesse. S.A

tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi

arveldusarvele SEB nr 10220034800017 või

Swedbank nr 221023778606.

Maksekorraldusele märkida viitenumber

2

Edasikaebamise kord

2800049858 ning selgitus: „S.A, 1-08-

14623, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30

päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole

täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse

nõuded täitemenetluse läbiviimiseks

kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb

teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 24. aprillist 2009.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus

tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 14. maist 2009.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse

kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 15. maist 2009.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

S.A tunnistati süüdi Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja 3. veebruari 2009 otsusega KarS § 113 järgi ja teda karistati 13 aasta pikkuse vangistusega.

Maakohus arutas S.A-le KarS § 113 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 21.05.2008 kella 17.40 ajal XXX-XX korteris tahtliku tapmise eesmärgil, omavahelise tüli käigus, lõi kahel korral

noaga A.A. kõhupiirkonda, tekitades kannatanule kõhuõõnde tungivad torke-lõikehaavad

vasakul pool kõhul (kokku kaks) ülemise soolekinnistiarteri ning maksa vasaku sagara vigastusega, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus sisemisest verejooksust. Samuti S.A

lõi kahel korral noaga A.A. rindkerepiirkonda, tekitades kannatanule kaks lihaseid vigastavat torke-lõikehaava, millest üks vasakul pool rindkerel rinnakukõrvaljoonel IV roidevahemikus ja teine vasaku õlavarre ülemises kolmandikus välispinnal. A.A. toimetati sündmuskohalt üliraskes seisundis SA TÜ Kliinikumi, kus ta saadud vigastuste tõttu 21.05.2008 kell 21.17 suri.

Maakohus leidis, et S.A süü on täielikult tõendatud. S.A end süüdi ei tunnistanud. Ta jäi selle juurde, et ajal, kui kannatanu käes oli lauanuga, võttis ta enda kätte lauanurgalt taskunoa

ja lõi sellega kannatanule näkku ja täiesti huupi, nii kuidas nuga liikus, kuna tahtis tõrjuda

kannatanut endast eemale; enda tehtud löökide arvu ei oska öelda (lk 142). Ta ei tekitanud kannatanule vigastusi tahtlikult (lk 143) ja kannatanut tappa ta ei tahtnud. Kannatanu võis endale ka ise käes olnud lauanoaga vigastusi tekitada, sest S.A surus lauanuga kannatanu suunas (lk 143). S.A väitel oli ta hirmul ja kaitses end, sest muidu oleks kannatanu ta tapnud.

3

Kohus, hinnanud tõendeid kogumis, leidis, et S.A tappis A.A. tahtlikult ning S.A

hädakaitseseisundit ja vajadust hädakaitse teostamiseks ei olnud. Eksperdiarvamuses (lk 22) kajastatud A.A. surnukehal olnud vigastuste rohkus, asukohad ja tekitamise viisid ning vigastuste erinevad raskusastmed, võrrelduna asjaoluga, et S.A välised vigastused puudusid (lk 69-71, 59), ei osunda vähimalgi määral S.A ja tunnistaja T.M. väidete tõelevastavusele selles, et S.A tegutses hädakaitseseisundis, mille põhjustas A.A. enda aktiivne lauanoaga teostatud rünne S.A suhtes. Isegi kui eeldada S.A ja T.M. väidetu tõele vastavust selles, et A.A. ise alustas ümaraotsalise ja nüri lauanoaga S.A ründamist (mis kohtu jaoks ülejäänud tõenditest nähtuvalt ei ole loogiline ja usutav sündmuste käik), välistab kasutatud ründevahendite ilmselge

ebavastavus – kannatanul ümaraotsaline ja nüri lauanuga, millega teisele inimesele vigastuste tekitamine on raske ning S.A taskunuga, millel on võimalik valida kahe teravaotsalise tera (terade pikkused 10,9 cm ja 10,5 cm) vahel - S.A koheselt hädakaitseseisundi. Pealegi ei

ole kohtu jaoks usutav ja loogiline, et rünnet esimesena alustanud kannatanu valiks toas

kättesaadavatest nugadest, mis mõlemad asusid nähtaval kohal toa keskel olnud laual, kõige ebasobivama variandi – s.o ümaraotsalise ja nüri lauanoa kui oli võimalik valida ründamiseks palju tõhusam vahend - kahte teravaotsalist tera omav taskunuga. Pigem osundavad asjaolud, et S.A vigastused üldse puudusid ja kannatanul oli rohkelt erineva raskusastmega vigastusi,

sh vigastusi, mis osundavad enesekaitsele (lõikehaavad vasakul käel), hoopis sellele, et kannatanu võis lauanoa võtta enesekaitseks S.A rünnete tõrjumiseks.

Eksperdiarvamusega on tõendatud, et A.A. surma põhjuseks olid kõhuõõnde tungivad torkelõikehaavad vasakul pool kõhul (kokku 2) ülemise soolekinnistiarteri ning maksa vasaku sagara vigastusega, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus sisemisest verejooksust (lk 22 punkt 1). Tõendatud (eksperdiarvamusega lk 22-23) on, et lisaks esinesid surnukehal ka kaks lihaseid

vigastavat torke-lõikehaava, millest üks vasakul pool ringkerel rinnakukõrvaljoonel IV

roidevahemikus, teine vasaku õlavarre ülemises kolmandikus välispinnal ning viis pindmist lõikehaava näol ja vasakul käel. Need vigastused ei olnud eluohtlikud.

Eksperdiarvamuses märgitu kohaselt on torke-lõikehaavad kõhul, rindkerel ja vasakul õlavarrel tekitatud löökidest teravaotsalise, vähemalt 1,1 cm laiuse ja 10 cm pikkuse üht lõikeservaga tera omava noaga. On alust arvata, et lõikehaavad vasakul käel on tõenäoliselt saadud enesekaitse käigus rindkerre ja kõhtu suunatud noa löökide tõrjumisel.

Eksperdiarvamuses märgitu kohaselt sedastati surnukehal lisaks veel värsked nahaalused

verevalumid paremal pool otsmikul kehakeskjoone kõrval ja paremal pool alalõual, parema

põlveliigese sirutuspinnal ja vasaku pöia seljal ning nahamarrastused otsmikul ja ninal (lk 22

punkt 4). Kõik kirjeldatud vigastused on saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et

kukkumisest ja/või löögist (löökidest) vastu ümbritsevaid kõvasid tömpe pindu või esemeid vahetult peale kõhupiirkonna torke-lõikehaavade tekitamist.

Maakohus luges eksperdiarvamusega (lk 17-26, 33-34, 38-41, 45-50), sündmuskoha vaatlusprotokolliga (lk 1-8), sündmuskoha tehnilise uuringu protokolliga (lk 9-12) ja asitõendite vaatlusprotokolliga (lk 13-14, 28-30) kogumis tõendatuks, et A.A. terava vägivallaga põhjustatud

vigastusi ei tekitatud lauanoaga, vaid nimetatud vigastused võidi tekitada taskunoaga. Viimatinimetatud tõendid lükkavad ümber S.A avaldatu, et kannatanu võis enda käes olnud lauanoaga ise tekitada endale süüdistuses märgitud vigastused.

Kohus, hinnanud tõendeid kogumis, on seisukohal, et S.A tappis A.A. tahtlikult, s.o

vähemalt kaudse tahtlusega ning S.A hädakaitseseisundit ja vajadust hädakaitse teostamiseks ei olnud. S.A käitumises puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Süüdistatava enda ütluste kohaselt toimis ta kannatanu suhtes taskunoaga huupi, nii kuidas nuga

4 liikus. Kohtu hinnangul möönis S.A kannatanu suhtes teravaotsalist tera omava taskunoaga

aktiivselt toimides, sh torke-lõikehaavu tekitades, millistest vähemalt 1 jäi ka kannatanu südamepiirkonna lähedale (vasakule poole rindkerele), mistahes tagajärje, sh ka kannatanu surma saabumist. On üldteada, et kui teravaotsalise lõiketeraga noaga torgata-lüüa inimesele vasakule

poole rindkere piirkonda, kus asub elutähtsa organina ka süda, võib saabuda inimese surm.

Asjaolu, et käesoleval juhtumil ei osutunud kannatanu surma põhjuseks kannatanule vasakule poole rindkerele südamepiirkonna lähedale tekitatud torke-lõikehaav, ei ole tapmise tahtlust välistavaks asjaoluks.

S.A-le karistuse mõistmisel lähtus maakohus tema süü ulatusest - esimese astme kuriteo toimepanemise tulemusena saabus kannatanu surm, kannatanu surma pole võimalik enam mitte

millegagi heastada, kannatanu surma põhjustamiseks mitte ühtegi õigustavat asjaolu ei esine,

puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud – ja pidas vajalikuks õiguskorra

kaitsmise huvides ja selleks, et panna süüdistatavat edasiselt hoiduma kuritegude toimepanemisest, põhjendatuks varasemalt KrK § 107 lg 2 p 1 ja KrK § 100 järgi karistatud isiku karistamist prokuröri taotletud karistuse määras – 13 aasta vangistusega.

Apellatsioonis esitatud taotluse sisu

Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist S.A süüdimõistmises KarS § 113 järgi ja uue otsuse tegemist, millega mõista S.A süüdi KarS §-de 118 p 1 ja 117 järgi. Samuti, seoses teo ümberkvalifitseerimisega, palub kaitsja S.A-le mõistetud karistuse kergendamist.

Kaitsja hinnangul on ekslik maakohtu seisukoht, et S.A pani A.A. tapmise toime tahtlikult.

S.A ei ole oma süüd tahtlikus tapmises tunnistanud, vaid on kogu aeg kinnitanud, et tal

puudus soov tappa A.A. . S.A sellises väites kahtlemiseks puudub alus. S.A tundis

kannatanut, koos tarvitati alkoholi, oli sõnelemist ja kannatanu oli alkoholijoobes tavaliselt agressiivne, noris ise tüli ja on ka kallale tunginud. Sellest tulenevalt, kui A.A. võttis kätte noa ja

asus S.A ründama, oli S.A alust arvata, et A.A. soovib tõepoolest teda tappa.

Millised enesekaitsevahendid valis sellises olukorras S.A ja kuidas ta ennast kaitses

kannatanu ründe vastu, selles osas ei ole võimalik teha etteheiteid tagantjärele analüüsi tulemusena, et ta oleks pidanud käituma nii või teisiti. Inimene sellises keerulises situatsioonis kaitseb ennast nii, nagu talle sel hetkel kõige mõistlikum tundub olevat rünnet tõrjuda ja ennast kaitsta. Samuti ei saa ette heita S.A-le seda, et tegelikult ju tema elu ohus ei olnud ja selline

tegevus oli põhjendamatu. Iga inimene hindab konkreetset olukorda just selle hetke seisuga,

millises see on. S.A on kinnitanud, et ta sai aru, et oma tegevusega tekitab kannatanule

kehavigastusi, kuid kannatanu surma saabumist ta enne ei näinud. Seega, tõendamist ei ole leidnud tahtlik tapmine, vaid S.A lõi oma tegevusega ohu A.A. elule ja surma saabumist ta ette ei näinud ega soovinud. Tagajärg saabus S.A seisukohast vaadatuna ettevaatamatusest. Seega on õige kvalifikatsioon S.A käitumisele KarS §-d 118 p 1 ja 117 koostoimes.

Maakohtu poolt ei olnud ka õige viidata S.A varasemale minevikule tema kohtulike karistuste osas ja eelkõige viimasele kohtuotsusele. Isik on selle kohtotsuse alusel oma karistuse ära kandnud ja seda uuesti ette heita ei ole eetiline. Veelgi enam, selle alusel ei saa teha järeldusi S.A võimaliku käitumise ja tahtluse suhtes antud olukorras.

S.A-le karistuse mõistmisel tuleks arvestada kahetsusega, mida S.A on korduvalt väljendanud, samuti seda, et tegemist on kõrges eas isikuga, kelle tervislik seisund ei ole kiita.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

5

Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu

ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis väidetuga, et kohtuotsus on piisavalt motiveerimata ning vastuoluline. Maakohus on vahetult uurinud kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid ning hinnanud neid kogumis kooskõlas KrMS §-s 61 sätestatud põhimõttega oma siseveendumuse kohaselt. Seega

on maakohus vaieldamatult tuvastanud, kuidas on sündmus aset leidnud ning et selle teo on toime pannud süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab

tulenevalt KrMS §-st 312 p 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on eelnimetatud normidele vastav ning etteheide kohtuotsuse vastuolulisusest ja põhjenduste ebapiisavusest maakohtu otsuses ei ole asjakohane.

Apellatsioonis väidetakse, et põhivaidlus käib selle üle, kas S.A oli hädakaitseseisundis või mitte, kas ta ületas hädakaitsepiire, kas tegu on õigesti kvalifitseeritud.

KarS § 28 lg 1 kohaselt on tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eelseisvat

õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid,

ületamata seejuures hädakaitsepiire. Hädakaitse jaguneb seega hädakaitseseisundiks ja hädakaitsetegevuseks. Seejuures ei tohi kaitsetegevuse eesmärgiks olla ründajale ilmselt liigse

kahju tekitamine. Seega, selleks, et oleks võimalik rääkida hädakaitsest ja/või selle piiride

ületamisest, tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu. Hädakaitseseisundi olemasoluks peab esinema õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Seejuures peab rünne olema vahetu või seisma vahetult ees.

Maakohus on oma otsuses korduvalt märkinud, et hinnates tõendeid kogumis, S.A hädakaitseseisundit ja vajadust hädakaitse teostamiseks ei olnud. Eksperdiarvamuses kajastatud

kannatanu surnukehal olnud vigastuste rohkus, vigastuste asukohad ja nende tekitamise viisid ning nende erinevad raskusastmed, võrrelduna asjaoluga, et S.A välised vigastused üldse

puudusid, ei osunda vähimalgi määral S.A ja tunnistaja T.M. väidete tõele vastavusele

sellest, et S.A tegutses hädakaitseseisundis, mille põhjustas kannatanu A.A. aktiivne lauanoaga rünne S.A suhtes ( tl 160, 162).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega sellest, et S.A ei olnud hädakaitseseisundis. Maakohus on kuriteo asjaolude tuvastamisel jätnud põhjendatult kõrvale süüdistatava S.A ütlused. Maakohus on õigesti ja kooskõlas kriminaalasja materjalidega tuvastanud, et S.A ütlused ei ole olnud ühetaolised. Nii on ta väitnud, et ründe käigus tekitas kannatanu ise endale vigastused, temal endal nuga käes ei olnud. Veel andis S.A ütlusi, et kannatanu ründe ajal õnnestus tal haarata laualt nuga ning lüüa sellega huupi, tema on viiekümne kilone, kannatanu aga tugevamsajakilone mees ( tl 135, 141, 142, 143, 160 ). Arvestades S.A vastuolulisi ja muutlike ütlusi, on kohus põhjendatult need, kui ebausaldusväärsed kõrvale jätnud. Maakohus on põhjendatult jätnud kõrvale ka tunnistaja T.M. ütlused. Maakohus pidas ebausaldusväärseteks nii süüdistatava kui ka tunnistaja ütlused seetõttu, et nende ütlused ei ole kooskõlas ekspertiisiaktis

6

toodud kannatanul vigastuste rohkuse, paiknemise ning teiselt poolt süüdistataval endal igasuguste vigastuste puudumisega. Enamgi veel, mingeid märke ( isegi riietel) süüdistataval kannatanu väidetavast ründest ei ole tuvastatud. Seda enam ei ole eluliselt usutav väide sellest, et süüdistatav, olles umbes viiekümne kilone kõhn mees, suutis kannatanu poolse( süüdistatava väite kohaselt oli kannatanu sajakilone suur mees) väidetava ründe ajal pikali olles haarata laualt noa, hoides samal ajal kannatanu kätt, milles oli nuga, et viimane ei saaks teda haavata. Pigem osundavad S.A vigastuste täielik

puudumine ja kannatanul tuvastatud vigastuste rohkus ( sh. vigastused, mis osundavad enesekaitselelõikehaavad vasakul käel) kannatanu kaitsetegevusele.

Eeltoodust tulenevalt ning nõustudes maakohtu otsuses toodud põhjendustega, mille kohaselt

kogutud tõendid ei osunda kannatanu A.A. ründele süüdistatava S.A suhtes, puudub

vajadus põhjalikumalt käsitleda hädakaitseseisundi ja hädakaitsetegevuse küsimusi antud kriminaalasjaga seonduvalt.

Tuginedes süüdistatava ütlustele, et tal puudus soov tappa A.A. , leiab kaitsja, et õige kvalifikatsioon S.A teole oleks KarS § -d 118 p 1 ja 117. Kaitsja leiab, et tõendamist ei ole leidnud tahtlik tapmine, vaid S.A lõi oma tegevusega ohu A.A. elule ja surma saabumist ta

ette ei näinud ega ole seda soovinud. Tagajärg saabus S.A seisukohast vaadatuna ettevaatamatust. Ringkonnakohus kaitsja seisukohta kuriteole ebaõige õigusliku hinnangu andmisest maakohtu poolt ei jaga.

KarS §-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui KarS § 118 p-s 1 kaitstavaks

õigushüveks on inimese tervis. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult

kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu

ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes ( Riigikohtu otsus 3-1-1-128-06). Antud lahendis on

Riigikohus veel märkinud, et oluline on ka väline teopilt ning sellele saab tapmiskoosseisu

tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost ( nt korduv noaga löömine rindkeresse).

Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et kannatanul esinesid kaks kõhuõõnde tungivat torkelõikehaava vasakul pool kõhul, kaks lihaseid vigastavat torke-lõikehaava ning täiendavalt veel

viis pindmist lõikehaava näol ja vasakul käel ( ekspertiisiakt nr 207 tl 17-26).

Eksperdiarvamusega on tõendatud, et A.A. surma põhjuseks oli kõhuõõnde tungivad

torkelõikehaavad vasakul pool kõhul ülemise soolekinnistiarteri ning maksa vasaku sagara vigastusega, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus sisemisest verejooksust.

Seega tekkis S.A tegevuse tulemusena kannatanu elule vahetu oht. Sellest tulenevalt on alust kaaluda, kas tegemist oli tapmisele suunatud teoga.

Maakohus on märkinud, et S.A möönis kannatanule kahel korral kõhupiirkonda ja ühel korral vasakule rindkere piirkonda ning ühel korral vasakule õlavarrele teravaotsalise taskunoaga

lüües-torgates mistahes tagajärje, sealhulgas ka kannatanu surma saabumist ( tl 164).

Ringkonnakohus antud kohtu järeldusega nõustub. S.A näol on tegemist täiskasvanud inimesega, kellel on piisavalt elukogemusi ( s.h on teda inimese surma põhjustamises karistatud kahel korral) mõistmaks oma tegude tagajärgi. Lüües kannatanut korduvalt noaga nii rindkeresse kui ka kõhu piirkonda, möönab süüdlane mistahes tagajärge, s.h kannatanu surma, mistõttu alust S.A poolt toimepandu ümberhindamiseks kaitsja poolt taotletud viisil ei ole.

Kaitsja märgib apellatsioonis, et ei ole õige viidata S.A varasemale minevikule, tema kohtulike karistuste osas ja eelkõige viimasele kohtuotsusele, kuna isik on karistuse ära kandnud.

7 Ringkonnakohus leiab, et kaitsja etteheited maakohtule S.A-le karistuse mõistmisel ei ole

põhjendatud. S.A on varem kriminaalkorras karistatud isik ning tema varasemad karistustused on teda iseloomustavateks andmeteks.

Kuna kaitsja oma apellatsioonis seob karistuse kergendamise taotluse S.A poolt

toimepandud kuriteo ümberkvalifitseerimisega, puudub ringkonnakohtul vajadus eraldi

analüüsida maakohtu poolt S.A-le mõistetud karistust. Ringkonnakohus märgib vaid, et maakohtu poolt S.A-le karistuse mõistmine on kooskõlas KarS §-s 56 sätestatud karistuse

mõistmise põhimõtetega ning ringkonnakohus nõustub kohtuotsuses toodud vastavate põhjendustega.

Määratud kaitsja vandeadvokaat Anu Pärteli poolt osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv

summa 5428 krooni tuleb KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista süüdistatavalt, kuna ringkonnakohus tegi KrMS §-s 337 lg 1 p 1 sätestatud lahendi.

Maarika Kuusk Tiit Lõhmus Aarne Sarjas