3-16-1432/11 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth

Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.05.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1432

Haldusasi

PL kaebus Keila Vallavolikogu 17.06.2016 otsusega nr

274/0616 Keila-Joa alevikus Vesiveski tee 5a maaüksuse

munitsipaalomandisse

taotlemise

õigusvastasuse

tuvastamiseks ning selle otsuse p 2.1 tühistamiseks osas,

millega määrati Vesiveski tee 5a maa sihtotstarbeks

üldkasutatav maa

Menetlusosalised

Kaebaja – PL, volitatud esindajad v.adv Liina Linsi ja

v.adv Kaidi Reiljan-Sihvart

Vastustaja – Keila vald, volitatud esindaja v.adv Janek

Väli

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.10.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

PL apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta PL apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 28.10.2016

otsus haldusasjas nr 3-16-1432 muutmata.

2. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.06.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada selleks Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-16-1432

2(7)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. PL on Keila-Joal Vesiveski tee 7 asuva kinnisasja (registriosa nr 4179002, katastritunnus

29501:007:4250) omanik. Selle kinnisasja oluliseks osaks on Keila-Joa mõisa endine

köögihoone. Kõnealuse kinnistuga piirneb Vesiveski tee 5a maaüksus, millel asub kividest

laotud müürilaadne rajatis, mis on ühendatud Vesiveski tee 7 kinnistul asuva ehitisega.

2. Keila Vallavolikogu võttis vastu 17.06.2016 otsuse nr 274/0616, millega taotletakse muu

hulgas Vesiveski tee 5a maaüksust (1311 m2) munitsipaalomandisse ning määratakse maa

sihtotstarbeks 100% üldkasutatav maa (otsuse p 2.1).

3. PL esitas 13.07.2016 Keila Vallavalitsusele avalduse kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa

erastamiseks. PL märgib avalduses, et Vesiveski tee 5a kinnistul asuv kontraforss (müürilaadne

tugirajatis) on mõisaköögi oluline osa ning ta soovib erastada Vesiveski tee 5a maaüksust osas,

milles see on vajalik Vesiveski tee 7 kinnisasjal paikneva mõisaköögi hoone kaitsmise ja

hooldamise ning sellele parema ligipääsu tagamiseks.

4. PL esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Keila Vallavolikogu 17.06.2016 otsusega

Vesiveski tee 5a maaüksuse munitsipaalomandisse taotlemise õigusvastasuse tuvastamiseks

ning selle otsuse p 2.1 tühistamiseks osas, millega määrati Vesiveski tee 5a maa sihtotstarbeks

üldkasutatav maa.

1)

Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise

kord“ (VVm 2006/133) § 3 lg-st 3 ning asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13

lg-st 3 tulenevalt ei saa Vesiveski 5a maa kuuluda munitsipaalomandisse andmisele, sest sellel

maal asub kaebaja omandis oleva Keila-Joa mõisa köögihoone oluliseks osaks olev kontraforss.

Kontraforsi kui köögihoone olulise osa olemasolu tõendavad riikliku mälestiste registri andmed

ning 2004. aastal koostatud arhitektuurne põhiprojekt. Ka projekteerija TP arvamuse kohaselt

on mõisaköögi jõepoolses otsas paiknev kontraforss mõisaköögi konstruktsiooni osa. Vastuseks

vastustaja väitele, et vaidlusalune müür on osa endise kalakasvatuse hoonetest, selgitab kaebaja,

et mälestiste registri andmetel on kõnealust kontraforssi nimetatud köögihoone osana juba 19.

sajandist, samas kui kalakasvatus rajati alles nõukogude okupatsiooni ajal. 2003. aasta

detailplaneering ei näinud ette kontraforsi lammutamist erinevalt teistest kalakasvatuse

ehitistest.

2)

Kontraforsi faktilist olemust ja õiguslikku kuuluvust ei mõjuta asjaolu, et Vesiveski tee 7

maa ostueesõigusega erastamise käigus moodustati kinnistu selliselt, et mõisaköök jäi osaliselt

teisele maaüksusele. Maaüksuse piirid on erastamise käigus kindlaks määratud ekslikult.

Ehitisregistri andmed ei määra ehitise faktilist olemust, koosseisu ega paiknemist ning

ehitisregistri andmetest ei saa järeldada, et kui kontraforssi ei ole registris kajastatud, siis seda

ei olegi olemas. Maa-ameti geoportaali väljavõttelt ning Vesiveski tee 7 katastriüksuse plaanilt

on üheselt näha, et mitte üksnes kontraforss, vaid ka mõisaköök ise asub osaliselt Vesiveski tee

5a maaüksusel.

3)

Vaidlusalusest otsusest ei selgu, millisel õiguslikul alusel on otsustatud maad

munitsipaalomandisse taotleda ning sellest ei nähtu ühtegi põhjust, miks on maa

munitsipaalomandisse andmine vajalik. Kaebajat ei kaasatud vastavasse haldusmenetlusse.

Maa munitsipaalomandisse andmine rikub kaebaja õigust erastada see maa maareformi seaduse

(MaaRS) § 22 lg 12 alusel. Isegi juhul, kui kaebajal puuduks õigus nõuda selle maa erastamist,

ei saaks maa munitsipaalomandisse kuuluda, kuna AÕSRS § 13 lg 5 kohaselt saaks kaebaja

nõuda sellele maale hoonestusõiguse seadmist või tuleks seada sundhoonestusõigus, mis eeldab

aga seda, et maa on riigi omandis.

5. Keila vald vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

3-16-1432

3(7)

1) Praeguses asjas ei ole täidetud maa munitsipaalomandisse taotlemise otsuse kui

menetlustoimingu eraldiseisva vaidlustamise eeldused. Kaebaja taotlus maa erastamiseks

MaaRS 22 lg 12 alusel ei tekita talle kaebeõigust ega muuda munitsipaliseerimise taotluse

esitamist õigusvastaseks. Kaebaja viidatud hoonestusõiguse ja sundhoonestusõiguse seadmise

regulatsioonist ei tulene kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist, kuna kaebajale kuuluva hoone

juurde maa erastamise küsimus on lahendatud.

2) Kaebaja omandis oleva ehitise paiknemine munitsipaalomandisse taotletaval maatükil ei

ole tõendatud. Kaebajale kuuluval kinnistul asuva ehitise aluse maa erastas ostueesõigusega

LA, kes omandas köögihoone kalatöötlusettevõttelt TÜ Majak. Vesiveski tee 7 hoone küljes oli

selle ettevõtte hoone ja rajatis, mis tänaseks on lammutatud. 1998. aastal koostatud

katastriüksuse plaanilt on näha, et maaüksuse piir kulges kahe hoone piiril ning seega oli maa

erastamise hetkel selge, et maaüksuse piirist väljapoole ei jää mingeid hoone osi, mille juurde

saaks maad ostueesõigusega erastada. 27.08.2003 kehtestatud Keila-Joa hüdroelektrijaama

maaüksuse detailplaneeringu plaanilt nähtub, et rajatis, millele kaebaja viitab kui kontraforsile,

on tähistatud lammutamisele kuuluva rajatisena. Vastustaja andmetel on tegemist kalakasvatuse

juurde kuulunud kividest laotud aiaga, mis on küll otsapidi kaebaja hoone küljes, kuid mis ei

ole selle osa.

3) Kaebajale kuuluva ehitise koordinaadid ehitisregistris ei kinnita kontraforsi olemasolu ning

isegi kui see ajalooliselt on hoonel olnud, ei saa väita, et kontraforss on säilinud. Kaebaja

esitatud asjatundja arvamus ei ole asjakohane, kuna sellest ei nähtu, kus täpselt väidatav kaebaja

hoone juurde kuuluv kontraforss asub, pole tuvastatud selle mõõtmed ega asumine võõral

kinnistul, samuti ei nähtu, miks nimetatud isik üldse kvalifitseerub asjatundjaks.

4) Kaebaja ei ole oma ehitise renoveerimisel 2004. aastal ega peale seda kordagi pöördunud

valla poole küsimusega väidetavast võõral maal asuvast kontraforsist. Juhul, kui kohus tuvastab

kaebaja hoone juurde kuuluva kontraforsi, mis asub munitsipaalomandisse taotletaval maal, siis

ei saa tegemist olla tugimüüri, vaid tugipostiga orienteeruvate mõõtmetega 1 m × 1 m ehk

munitsipaalomandisse taotletaval maal asuks umbes ühe ruutmeetri suurune kaebaja hoone osa.

Siiski ei muudaks see munitsipaalomandisse taotlemist tervikuna õigusvastaseks, vaid tegemist

oleks asjaoluga, mida saab taotluse läbivaatamisel tuvastada ja arvesse võtta maavanem.

5) Asjakohatu on kaebaja etteheide maa munitsipaalomandisse taotlemise otsuse ebapiisavate

põhjenduste kohta, kuna sellise menetlustoimingu kirjalik põhjendamine ei ole vajalik. Maad

otsustati munitsipaalomandisse taotleda seetõttu, et tagada ehitismälestiseks oleva Keila-Joa

mõisa peahoone juurest läbipääs joa juurde ja kaitsealuses pargis jõe kallasraja avalik

kasutamine, milleks hetkel võimalus puudub.

6. Tallinna Halduskohus jättis 28.10.2016 otsusega kaebuse rahuldamata ning

menetluskulud poolte endi kanda.

1)

Keila Vallavolikogu otsus Vesiveski 5a maa munitsipaalomandisse taotlemise kohta ei

riku kaebaja subjektiivseid õigusi sõltumata sellest, kas sellel maal asuva kivimüüri näol on

tegemist kaebaja omandis oleva ehitise osaga või mitte. Kuna Vesiveski tee 7 kinnisasja

oluliseks osaks oleva Keila-Joa mõisa köögihoone juurde on selle alune ja ehitise

teenindamiseks vajalik maa ostueesõigusega erastatud, on maareform selles osas lõpule viidud

ning kinnisasja oluliseks osaks oleva ehitise omanikuna ei saa kaebajal olla subjektiivset õigust

nõuda selle ehitise juurde täiendavalt maa ostueesõigusega erastamist. Praeguse vaidluse

lahendamise seisukohast ei ole vajalik tuvastada, kas Vesiveski tee 5a maaüksusele jääv

müürilaadne rajatis on Vesiveski 7 kinnistul paikneva ehitise osa, ent isegi kui leiaks

tuvastamist, et see nii on, ei takistaks see Vesiveski 7 kinnistu piiridest üle ulatuva ehitise osa

alla jääva maa munitsipaalomandisse andmist ning kaebaja kinnistu piirest üle ulatuva ehitise

3-16-1432

4(7)

osaga

seonduv

on

võimalik

lahendada

kas

maakorraldustoimingute

tegemisega

(ümberkruntimine) või asjaõigusseaduse naabrusõiguste sätete alusel.

2)

Riigikohtu praktika (otsused asjades nr 3-3-1-94-06 ja 3-3-1-44-05) kohaselt on maa

munitsipaalomandisse taotlemise otsuse kui menetlustoimingu vaidlustamine lubatav juhul, kui

sellega algatatud menetlus võib rikkuda kaebaja subjektiivset õigust selle maa tagastamisele

või erastamisele mõistliku aja jooksul. PL-l ei saa olla subjektiivset õigust nõuda kõnealuse

maa erastamist ei ostueesõigusega ega MaaRS § 22 lg 12 alusel, samuti ei ole tal õigust nõuda

enda kasuks maareformi reguleerivate sätete alusel hoonestusõiguse seadmist ja sellest

tulenevalt Vesiveski 5a maa riigi omandisse jätmist. Seetõttu ei saa ka maa

munitsipaalomandisse andmise menetlus kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda.

3)

Kaebaja on pärast maa munitsipaalomandisse taotlemist esitanud vastustajale avalduse

Vesiveski 5a kinnistust ca 460 m2 suuruse tüki erastamiseks MaaRS § 22 lg 12 alusel ehk

Vesiveski 7 kinnistuga liitmiseks sobiva maana. Vesiveski 5a maatükk tervikuna aga ei vasta

Vabariigi Valitsuse 22.02.2007 määruse nr 50 „Maareformi seaduse § 22 lõikes 12 sätestatud

maa erastamise kord“ (VVm 2007/50) § 1 lg-s 2 sätestatud kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa

tunnustele. Maatüki suurust ja asukohta arvestades ei saa seda pidada iseseisva

kasutusvõimaluseta maaks, sõltumata seal kehtivast ehituskeelust ja majandustegevuse

keeldudest. Sellise maatüki munitsipaalomandisse andmine üldkasutatava maana on võimalik.

MaaRS § 22 lg-st 12 ega VVm 2007/50 sätetest ei tulene isikule õigust nõuda oma kinnisasjaga

liitmiseks sobiva maariba tekitamist muude maareformi toimingute käigus.

4)

Maareformi üldisest loogikast tulenevalt on maa ostueesõigusega erastamine võimalik

vaid ehitise kui vallasasja juurde, mitte aga juba kinnisasja oluliseks osaks oleva ehitise juurde.

See tuleneb otseselt ka AÕSRS § 13 lg-test 1 ja 3. Seega oleks kaebajal võimalik vaidlusaluse

Vesiveski 5a maale jääva rajatise juurde ostueesõigusega maad erastada juhul, kui tegemist

oleks kaebaja omandis oleva vallasasjaga. On ilmne, et see nii ei ole. Kuigi müürialune maa

jääb kaebaja kinnistu piiridest välja, ei ole välistatud müüri ja selle aluse maa erinevate omanike

omandis olemine. Sellest tulenevalt ei oleks Vesiveski 5a kinnistu munitsipaalomandisse

andmine välistatud ka juhul, kui leiab tuvastamist, et müüri näol on tegemist Vesiveski 7

kinnistul asuva ehitise konstruktsiooniliseks elemendiks oleva kontraforsiga. Lisaks on maa

ostueesõigusega erastamine välistatud ka põhjusel, et MaaRS § 40 lg-s 1 sätestatud tähtajad on

möödunud.

5)

Eeldusel, et vaidlusalune müür on Vesiveski tee 7 asuva ehitise ja seega Vesiveski tee 7

kinnisasja oluline osa, ei ole mõeldav ka müürialusele maale hoonestusõiguse seadmine, kuna

ehitis ei saa samaaegselt olla ühe kinnisasja ning teist kinnisasja koormava hoonestusõiguse

osaks.

6)

Maa üldkasutatava maana munitsipaalomandisse taotlemisel ei pea kohalik omavalitsus

selle maa munitsipaalomandisse jätmise vajalikkust või otstarbekust põhjendama, kui taotletava

maa suhtes ei ole esitatud maa tagastamise või maa ostueesõigusega erastamise taotlusi.

Kaebaja ära kuulamata jätmine ei muuda vaidlustatud otsust õigusvastaseks. Vesiveski tee 5a

maale üldkasutatava maa (sotsiaalmaa) sihtotstarbe määramine ei saa kuidagi rikkuda kaebaja

subjektiivseid õigusi.

7)

Kui vald on väljaspool kohtumenetlust nõus möönma, et vaidlusalune müür (või osa

sellest) on Vesiveski 7 ehitise osa, on üheks võimaluseks lahendada asi selliselt, et vald muudab

maa munitsipaalomandisse saamise taotlust, jättes taotletavast maast välja müürialuse maa,

misjärel tekiks kaebajal pärast ülejäänud maa munitsipaalomandisse andmist võimalus erastada

see MaaRS § 22 lg 12 alusel.

3-16-1432

5(7)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. PL palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega tema kaebus rahuldada.

1)

Kohus väljus asja lahendamisel kaebuse piiridest. Ebaõige on kohtu järeldus, et valla

otsus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Kohus oleks kaebeõiguse osas pidanud hindama, kas

AÕSRS § 13 lg 3 kaitseb kaebaja subjektiivseid avalikke õigusi ning kas maa

munitsipaalomandisse andmise taotlemine takistab kaebaja esitatud erastamistaotluse

menetlemist. Kohtul polnud pädevust asuda ise pädeva haldusorgani asemel kaebaja

erastamistaotlust sisuliselt lahendama. Kuna VVm 2006/133 § 3 lg 3 koostoimes AÕSRS § 13

lg-ga 3 kaitseb kaebaja subjektiivseid avalikke õigusi ning kaebaja hoone alune maa ei saa

põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele, rikub kaebaja subjektiivseid õigusi juba

ainuüksi see, et maa munitsipaalomandisse taotlemine välistab kaebaja erastamistaotluse

menetlemise.

2)

Kohus rajas otsuse üllatuslikule asjaolule, leides, et kaebajal puudub üldse MaaRS § 22

lg 12 alusel maa erastamise õigus. Olukorras, kus poolte vahel ei olnud vaidlust MaaRS § 22

lg-st 12 tuleneva maa erastamise õiguse olemasolu osas, oleks kohus pidanud juhtima pooltest

erineva hinnangu andmise võimalusele tähelepanu ning andma neile võimaluse avaldada oma

seisukoht. Kohus kohaldas MaaRS § 22 lg-t 12 ebaõigesti. Erastamistaotluses märgitud maa

puhul on tegemist maareformi käigus tekkinud iseseisva kasutusvõimaluseta maaga. Kaebaja

taotluse rahuldamist ei välista ka asjaolu, et kaebaja taotleb maaüksuse erastamist üksnes

osaliselt.

3)

Kohus kohaldas ebaõigesti VVm 2006/133 § 3 lg-t 3 koostoimes AÕSRS § 13 lg-ga 3.

AÕSRS § 13 lg 3 grammatilise tõlgenduse kohaselt ei ole nõude kehtivus seatud sõltuvusse

maal asuva ehitise õiguslikust staatusest, s.o asjaolust, kas tegemist on vallasasja või teise

kinnistu olulise osaga. Seadus ei piira selle sätte kohaldamist kinnisasja oluliseks osaks olevale

ehitisele, mis asub reformitaval maal. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud ka VVm 2006/133 § 6

lg 2 p-st 2 tulenevat nõuet. Selle sätte eesmärgiks on kontrollida ja tagada, et enne maa

munitsipaalomandisse andmist oleks maal asuvate hoonete saatus tulenevalt AÕSRS § 3 lg-st

3 lahendatud.

4)

Kuivõrd munitsipaalomandisse taotletaval maal asub osaliselt kaebajale kuuluv

mõisaköök, on ilmne, et vastav haldusmenetlus puudutab ka kaebaja õigusi ning seega tulnuks

kaebaja menetlusse kaasata ja ära kuulata.

5)

Halduskohtu otsus on tühistamisnõude osas täielikult põhjendamata. Halduskohus ei ole

kuidagi põhjendanud oma seisukohta, et Vesiveski tee 5a maaüksusele üldkasutatava maa

sihtotstarbe määramine ei saa kaebaja õigusi rikkuda.

8. Keila vald vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

Kuna kaebaja oli oma kaebeõigust põhjendanud erastamistaotluse esitamisega, pidigi

halduskohus asja lahendamiseks kontrollima, kas kaebaja taotluse rahuldamiseks on alust.

Kaebaja õiguslike väidetega mittenõustumine ei ole kaebuse piiridest väljumine. Vastustaja

hinnangul puuduvad alused kõnealuse maa erastamiseks kaebajale. Halduskohus kohaldas

materiaalõiguse

norme

õigesti.

Halduskohus

ei

rikkunud

tühistamisnõude

osas

põhjendamiskohustust ning halduskohtu seisukohad ei saanud olla kaebajale üllatuslikud.

3-16-1432

6(7)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub

alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu

vajalikuks halduskohtu kõiki põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks

apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse (maa munitsipaalomandisse andmise taotlemise

kohta) vaidlustamise korral tuleb halduskohtul munitsipaliseerimise menetluse algatamise

õiguspärasuse hindamiseks kontrollida, et otsuses viidatud tõendite ja andmete põhjal ei ole

maa munitsipaalomandisse andmine ilmselgelt välistatud (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-44-05,

p 14). Ringkonnakohus on oma varasemas praktikas selgitanud, et kõnealuse menetluse

algatamise otsuse kui menetlustoimingu eraldiseisev vaidlustamine on lubatav vaid põhjusel, et

maa munitsipaliseerimise menetluse põhjendamatu algatamine tooks kaasa õigusvastase

viivituse maa tagastamise või erastamise menetluse läbiviimisel (tulenevalt maa

munitsipaliseerimise prioriteetsusest maa tagastamise ja erastamise ees). Kui menetluse

lõpptulemuseks saab olla maa munitsipaalomandisse andmine, siis ei ole sellise menetluse

algatamine õigusvastane. Kohus saab tunnistada maa munitsipaalomandisse andmise menetluse

algatamise õigusvastaseks üksnes juhul, kui menetluse tulemusena õiguspärase haldusakti

andmine oleks välistatud (Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2015 otsus haldusasjas 3-14-53200,

p 10).

11. Kaebaja tugines oma 13.07.2016 avalduses MaaRS § 22 lg-le 12, leides, et kontraforsi alune

ja seda vahetult ümbritsev maa on kinnisasjaga liitmiseks sobiv iseseisva kasutusvõimaluseta

maa. Halduskohus leidis, et MaaRS § 22 lg 12 alusel maa erastamise eeldused ei ole praegusel

juhul täidetud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Vesiveski tee 5a maad tuleb vaadata

tervikuna ning selliselt ei vasta kõnealune maatükk VVm 2007/50 § 1 lg-s 2 sätestatud tunnustele

ehk tegemist ei ole iseseisva kasutusvõimaluseta maatükiga. Asjaolul, et maatükil asub

väidetavalt kaebaja hoone juurde kuuluv rajatis, ei ole MaaRS § 22 lg 12 alusel erastamise

seisukohast tähtsust. Avalduse põhjendatust hinnates ei väljunud halduskohus kaebuse piiridest

ning halduskohtu seisukohta ei saa pidada üllatuslikuks. Kuna kaebaja avaldus ei saaks

ilmselgelt kuuluda rahuldamisele, ei saa munitsipaliseerimise taotlus rikkuda kaebaja

subjektiivseid õigusi. Samas ka juhul, kui möönda kaebaja poolt Vesiveski tee 5a maa osalise

erastamise võimalikkust, on maa munitsipaliseerimine VVm 2007/50 § 1 lg 1 alusel prioriteetne

MaaRS § 22 lg 12 alusel toimuva erastamise ees. Seega ei saa MaaRS § 22 lg 12 alusel esitatud

taotlus kuidagi välistada Vesiveski tee 5a munitsipaliseerimist.

12. Halduskohus ei ole VVm 2006/133 § 3 lg-t 3 ja AÕSRS § 13 lg-t 3 ebaõigesti kohaldanud.

VVm 2006/133 § 3 lg 3 sätestab, et kui munitsipaalomandisse taotletakse maad, millel asub

õiguslikul alusel püstitatud ehitis, arvestatakse maa munitsipaalomandisse andmisel AÕSRS §

13 lg 3 kolmandas lauses sätestatut. AÕSRS § 13 lg 3 kolmanda lause kohaselt ei kuulu

ehitisealune maa teistele isikutele tagastamisele, erastamisele, munitsipaalomandisse andmisele

ega riigi omandisse jätmisele, kui seadusest ei tulene teisiti. Halduskohus on AÕSRS § 13

sätteid koosmõjus tõlgendades õigesti märkinud, et maa ostueesõigusega erastamine on

võimalik vaid ehitise kui vallasasja juurde. AÕSRS § 13 eesmärk oli välistada asjaõigusseaduse

jõustumisel olukord, kus kõik maaga püsivalt ühendatud ehitised kuuluksid maa omanikule ehk

üldjuhul riigile. Seetõttu loeti kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse õiguslikul alusel

püstitatud ehitised vallasasjadeks.

13. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja ei saaks taotleda kontraforsi aluse maa erastamist ka

MaaRS § 22 lg 1 alusel. Praegusel ajal kaebajale kuuluva ehitise aluse maa (Vesiveski tee 7,

endine Pargi 7a) erastamiseks esitas avalduse LA. Keila Vallavalitsuse 17.11.1998 korralduse

3-16-1432

7(7)

nr 1720 (tl 47) ja Harju maavanema 19.10.2000 korralduse nr 4237 (tl 50p-51) alusel erastati

LA-le 1471 m2 suurune maaüksus (katastriüksuse plaan – tl 49p). Järelikult on mõisaköögi ja

selle aluse maa suhtes erastamine lõppenud ning on moodustatud vastav kinnisasi, mille

oluliseks osaks on mõisaköögi hoone. Kinnisasja juurde maa ostueesõigusega erastamine pole

lubatav. Seega ka juhul, kui leiaks tuvastamist, et vaidlusalune müürilaadne rajatis on kaebajale

kuuluva hoone osa, ei oleks võimalik selle juurde maad erastada. Kui aga lugeda müür

eraldiseisvaks vallasasjaks, ei oleks tegemist kaebajale kuuluva ehitisega. Igal juhul ei muuda

kõnealuse ehitise paiknemine Vesiveski tee 5a maaüksusel selle maa munitsipaalomandisse

taotlemist õigusvastaseks.

14. Eelneva põhjal ei nähtu ringkonnakohtule asjaolusid, mis võiksid praeguses asjas

ilmselgelt välistada Vesiveski tee 5a maatüki munitsipaliseerimise. Kuna kaebajal ei saa olla

Vesiveski tee 5a (osalise) erastamise õigust, ei saa ka sellele maatükile sihtotstarbe määramine

rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi.

15. Ringkonnakohus leiab sarnaselt halduskohtule, et kui Vesiveski tee 5a maatükil tõepoolest

asub kaebaja hoone osaks olev kontraforss, on probleemi võimalik lahendada

ümberkruntimisega maakorraldusseaduse alusel või AÕS § 148 lg 2 järgi.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja

menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja on

ringkonnakohtule esitanud taotluse menetluskulude (advokaaditasu) väljamõistmiseks.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab kohtuasi haldusvälise õigusabi teenuse kulude

väljamõistmiseks reeglina väljuma haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest. Praeguse

vaidluse puhul ei ole see tingimus täidetud ning vastustaja pidi olema võimeline oma otsust

kohtumenetluses iseseisvalt kaitsma. Seega jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Oliver Kask

(allkirjastatud digitaalselt)

Villem Lapimaa

(allkirjastatud digitaalselt)

Ruth Plaks