1-08-10342/6 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. mai 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-10342 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Igor Amann ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 5. mai 2009. a, Tallinn Kriminaalasi D.N süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 13. märtsi 2009. a otsus

Apellatsiooni esitaja

D.N kaitsja advokaat Talvi Vaske Prokurör Andra Sild Süüdistatav

D.N, isikukood: xxx; elukoht: xxxxxxx, xxxx x-x; Eesti Vabariigi kodanik; põhiharidus; AS G – XXXXXXXXXXXX, varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja Advokaat Talvi Vaske

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 13. märtsi 2009. a otsus D.N süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi jätta muutmata. 2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § 121 järgi Harju Maakohtu 13. märtsi 2009. a otsusega tunnistati D.N

ja mõisteti talle karistuseks üheksa kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati

pikkuseni kuus kuud vangistust. KarS §-de 74 ja 75 alusel jäeti mõistetud karistus tingimisi 18- kuulise katseajaga täitmisele pööramata.

Süüdistuse kohaselt väärkohtles D.N ajavahemikul 1.09.2005.a kuni 8.12.2007.a kehaliselt oma tütart E. J. (ik XXXXXXXXXXX), lüües teda korduvalt rihmaga vastu tuharaid ning jalgu ja

pannes teda nurka herneste peale seisma. Sellise tegevusega põhjustas D.N

kannatanule füüsilist valu ja tekitas erinevaid tervisekahjustusi. Süüdistuse kohaselt pani D.N toime KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o piinamise.

Kohus leidis, et kannatanu kehaline väärkohtlemine süüdistatava poolt on küll tõendatud, kuid see

tuleb kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Kohus tuvastas, et D.N lõi enda tütart vähemalt kahel korral: detsembris 2007.a rihmaga vastu jalgu, varasemalt ka vastu tuharaid ja pani teda ka nurka herneste peale seisma. Kohtu hinnangul on selline lapse korduv löömine käsitletav kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 mõttes.

2. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat T. Vaske, kes palub teha D.N suhtes õigeksmõistev otsus. Apellatsiooni põhiseisukohad on järgmised.

Süüdistatav ei eita, et on enda lapse peale karjunud ning teda ka sõimanud, kuid löönud ta last ei ole. Piisavat tähelepanu ei ole pööratud tunnistaja A. J. ütlustele, kes on kannatanu vend ning kes väidab, et sinikad sai tema õde koolis ning ema teda löönud ei ole. Peksmisest ja nurkapanemisest ei ole

kannatanu midagi rääkinud ka tunnistaja K. V.. Apellatsioonis leitakse, et kannatanul tuvastatud verevalumid tekkisid koolivägivalla tulemusel ning E. J. laimab enda ema halva iseloomu tõttu.

3. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant esitatud taotluse juurde, seda toetas ka süüdistatav – mõlemad taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta apellatsioon rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub

alus selle tühistamiseks apellatsioonis esitatud argumentidel. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

4. Kriminaalkolleegium märgib esmalt, et apellatsioonis vastustatakse üksnes tõendite

hindamist, mida maakohus on enda otsuses põhjalikult käsitlenud. Sisuliselt taotleb apellant

maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu

tõendeid maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub nende alusel võrreldes maakohtuga vastupidisele seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite hindamisel.

Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang, erilise hoolikusega

selgitada – „lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus näitama ära ka esimese

3

astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega“ (vt nt RKKKo 3-1-1-89-06; 3-1-1-85-07).

5. Apellatsiooni sisuliseks väiteks on, et lubamatult on süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel võetud aluseks kannatanu ja tunnistajate ütlused, mis ei haaku aga süüdistatava versiooniga toimunu kohta. Sellest võib välja lugeda etteheite, et kannatanu ning ütlusi kinnitavad tunnistajate ütlused on

loetud alusetult usaldusväärsemaks kui süüdistatava ütlused. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium, et KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab üksnes ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata (vt RKKKo 3-1-1-127-06). Seejuures tuleb märkida, et üksteist välistavate ütluste korral on tõendite omavaheline konflikt ka vältimatu ning vaieldamatult tuleb lahendada ühe või teise tõendi usaldusväärsuse küsimus, mis tähendab tõendite hindamist kogumis. Silmas tuleb pidada ka seda, et tõendi usaldusväärsuse hindamisel ei saa iseenesest kriteeriumiks olla see, kuivõrd napp või mahukas on tõend - sõltumata viimatinimetatud asjaoludest on kohus tõendite hindamisel vaba, hinnates tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt (RKKKo 3-1-1-45-07).

Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab

tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo 3-1-1-4-07; 3-1-1-88-06). Kirjeldatud protsess peab olema

motiveeritud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on asutud seisukohale, et kohtuotsuse motiveerimise nõue tähendab muuhulgas seda, et kohtu seisukoha kujunemine peab olema lugejale jälgitav (vt RKKKo 3-1-1-47-04; 3-1-1-100-06).

6. Ringkonnakohtu hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile kirjeldatud nõuetele ning puudub alus tõendite ümberhindamiseks võrreldes maakohtuga. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on analüüsinud vaatluse all olevas kuriteos süüdistatava süüd

kinnitavaid tõendeid nii eraldi kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt

ülesehitatud arutluses jõudnud põhjendatult järeldustele D.N süü tõendatuse osas.

Tõendite piisav käsitlus ja analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele

jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Küllaldase selgusega on maakohus ka

otsuses ka argumenteerinud omapoolset tõendite eelistust – miks eelistab kohus just kannatanu ja tema ütlusi kinnitavate tunnistajate ütlusi. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb nii süüdistatava

kui ka kannatanu ja tunnistajate poolt antud ütluste terviklikul analüüsil ning nende kõrvutamisel teiste kriminaalasjas kogutud tõendite ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega.

7. Maakohus on lugenud tuvastatuks, et süüdistatav lõi enda tütart rihmaga vähemalt kahel

korral; vähemalt need kaks kehalise väärkohtlemise episoodi on üheselt väljaloetavad kannatanu ütlustest (tlk 5; 33-57). Seejuures ei ole aga kuigivõrd välistatud seegi, et süüdimõistev kohtuotsus

tehaksegi üksnes kannatanu süüstavate ütluste alusel; just nn suhtesüütegudele ongi läbivaks

tunnuseks, et kuriteol puuduvad vahetud täiendavad tunnistajad ning isiku süüküsimus tulebki lahendada suuresti üksnes kannatanu ütlustele antava hinnangu alusel. Kriminaalkolleegium ei näe

põhjust kahelda kannatanu ütlustes enda kehalise väärkohtlemise kohta D.N poolt;

kannatanu on vastavasisulisi ütlusi andnud korduvalt ning neis ütlustes ei ole tuvastatav mingit põhimõttelist vastuolu, mis seaks tema ütlused kahtluse alla. Liiatigi tuleb tähelepanu pöörata veel sellele, et kannatanu kehalt tuvastati jäljed, mis viitasid üheselt kehalisele väärkohtlemisele (tlk 60- 62).

4

8. kui kehalise Ka teised maakohtu poolt osundatud tõendid viitavad üheselt D.N-ile väärkohtlemise toimepanijale. Nii tuleneb tunnistaja T. S. ütlustest, et juba 2005. a viibis kannatanu turvakodus ja selle põhjuseks

oli just kodune vägivald. Kuigi see sündmus jääb väljapoole maakohtu poolt tuvastatud kehalise

väärkohtlemise juhtude ajalisi piire ning ei saa tõepoolest sisustada süüdistust, on kohtupraktika asunud seisukohale, et süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel võib olla tähendus

süüdistuse tervikliku tõendatuse hindamise seisukohalt. Süüdistuse piiridest väljapoole jääv

käitumine võib seega teatud juhtudel kuuluda tõendamisesemesse, kuna selle kaudu on võimalik

anda tervikpilt teatud situatsioonile läbi ajalise telje (RKKKo 3-1-1-16-04). Seejuures tuleneb osundatud tunnistaja ütlustest, et kannatanu ütluste kohaselt karistasid/peksid teda nii isa kui ka ema rihmaga (tlk 97, 120). Nimetatud fakt ei jäta kriminaalkolleegiumile seetõttu kahtlust, et E. J. langes korduvalt kodus kehalise väärkohtlemise ohvriks, mis tingis ka tema paigutamise turvakodusse.

Et üheks kehalise väärkohtlemise toimepanijaks oli just süüdistatav, kinnitavad ka teised kriminaalasjas uuritud tõendid. Nii on kannatanu kirjeldanud enda sõbrale V. S., kuidas isa ja ema

teda löövad (tlk 126). Kaude kinnitab kodus valitsenud olukorda ka asjaolu, et kannatanu, elades õppepäevadel koolis, oli pärast kodus veedetud nädalavahetusi äratuntavalt rusutud ning ärritunud meeleolus (tlk 103, tlk 113-116). Need asjaolud kogumis ei jäta kriminaalkolleegiumile kahtlust, et kannatanu suhtes tarvitati kodus kehalist vägivalda ning üheks kannatanu kehaliseks väärkohtlejaks oli ka D.N.

9. Kriminaalkolleegium ei nõustu eeltoodud argumentidel apellatsioonis esitatud väitega, et

kannatanu laimab D.N enda halva iseloomu tõttu. Kohus ei suuda lihtsalt endale ette kujutada olukorda, kus (ütluste andmisel) 9-aastane laps süüstab enda ema sisuliselt süstemaatilises

peksmises ilma, et sellel oleks reaalsed põhjused. Seejuures tuleb tähele panna, et vastavalt ekspertiisiaktis väljendatud arvamusele ei esine kannatanul kõrgenenud fantaseerimiskalduvust ning kannatanu on tervikuna väliste stiimulitega adekvaatses kontaktis (tlk 65-68). Võimalus, et isik saab kannatada koolivägivallas ning püüdes selle toimepanijaid varjata, hakkab alusetult süüstama enda ema (kusjuures D.N enda sõnutsi olid tema suhtes tütrega head), on kriminaalkolleegiumi hinnangul sisuliselt väljaspool igasugust usutavust. Sellel väitel ei pea kriminaalkolleegium seetõttu täiendavalt vajalikuks peatuda.

10. Ka teised apellatsioonis esitatud argumendid ei väära kuigivõrd maakohtu järeldust. Seda, et

kannatanu ei rääkinud enda peksmisest ja väärkohtlemisest tunnistaja K. V. (enda vanaisale), ei tähenda kaugeltki seda, et vaatluse all olevad sündmused poleks üldse aset leidnud. Sisuliselt tuleneb

ka osundatud tunnistaja ütlustest üksnes see, et tema ei tea kehalisest väärkohtlemisest midagi -

seega ei tea ta tõendamiseseme asjaoludest KrMS § 62 tähenduses midagi ning tema ütluste hindamine tervikuna on asjakohatu.

Et kannatanu lapseealine vend eitab vägivalla tarvitamist ema poolt, on mõnevõrra arusaadav; enda vanemate vastu tunnistamine laste poolt on üldteada asjaoluna seotud erinevate sisemiste tõrgetega ning arvestada tuleb sedagi, et nimetatud tunnistaja oli enda ema vahetu mõju all. Juba seetõttu on alust A. J. ütlustes mõningasel määral kahelda. Kuid tähelepanu tuleb siiski pöörata sellele, millisena

tunnistaja kirjeldab koduseid olusid – nii tuleneb tunnistaja ütlustest, et võttes ühel korral luba

küsimata vorsti ja saia, pidid nad kannatanuga terve öö nurgas seisma, samal ajal kui ema ja isa

magasid (tlk 87). Juba see näitab ilmekalt, millisena väljendus see „kord“, mille vaimus toimus

süüdistatava (ja tema abikaasa) poolt laste kasvatamine. Ka see ei jäta kriminaalkolleegiumile kahtlust, et nii kannatanu kui ka tunnistajad annavad kehalise väärkohtlemise osas tõepäraseid ning tegelikkusele vastavaid ütlusi.

5

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleeguim Harju Maakohtu 13. märtsi 2009. a otsuse muutmata ning esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Paavo Randma

Igor Amann

Malle Preimer