3-16-857/32 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Madis Ernits ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. mai 2017, Tartu

Haldusasja number

3-16-857

Haldusasi

Igor Ginzburgi kaebus Viru Vangla 25. veebruari 2016. a

käskkirja nr 6-3/218 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 21. septembri 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – Igor Ginzburg

Vastustaja/apellant – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

21. septembri 2016. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 12. juuni 2017.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 25. veebruari 2016. a käskkirjaga nr 6-3/218 karistati Viru Vangla

kinnipeetavat Igor Ginzburgi distsiplinaarkorras 7 ööpäevaks kartserisse paigutamisega põhjusel,

et 26. jaanuaril 2016 I. Ginzburg ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle

K4 osakonna koristajana.

2. Viru Vangla 25. aprilli 2016. a vaideotsusega nr 6-12/44-4 jäeti rahuldamata I. Ginzburgi

vaie distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtetuks tunnistamiseks.

3. 1. mail 2016 esitas I. Ginzburg Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Viru

Vangla 25. veebruari 2016. a käskkirja nr 6-3/218 tühistamist.

Kaebuse kohaselt keeldus I. Ginzburg tööst 26. jaanuaril 2016, kuna tal oli tugev seljavalu. Välja

kutsutud meditsiiniõde kaebajat läbi ei vaadanud, kuid tegi otsuse, et kaebaja on terve. Seejuures

kaebaja selgitas meditsiiniõele, et ta on registreeritud närviarsti vastuvõtule. Kaebaja arvates ei ole

meditsiiniõel õigust tema tervise kohta diagnoosi panna, kuna ta ei ole spetsialist.

Samuti osutas I. Ginzburg sellele, et käskkirjas on tema nime asemel kohati kasutatud S. Borissovi

nime.

4. Viru Vangla vaidles kaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata

Vastustaja selgitas, et kaebaja määrati tööle Viru Vangla 19. jaanuari 2016. a käskkirjaga

nr 62/73T. See käskkiri oli vaidlusalusel ajal kehtiv. Kaebaja esitas tööle määramisel vastuväite, et

pakutav töö ei vasta tema erialale. Sellega tunnistas ta ise, et on töövõimeline.

Vangla meditsiinitöötajad on kaebajat korduvalt läbi vaadanud ning on hinnanud kaebaja

töövõimeliseks. Puudub põhjus kahelda vangla meditsiinitöötaja kutsealases pädevuses. Vangla

eluosakonna koristamine niiske lapiga ei nõua erilist füüsilist pingutust ning kaebaja

tervisekaardist ei nähtu, et tema seljaprobleemid oleksid sellised, mis tekitaksid kahtluse kaebaja

võimes teha määratud tööd.

Tervishoiutöötajal oli pädevus 26. jaanuaril 2016 otsustada, milliseid protseduure läbi viia, et

kaebaja tervisele erialast hinnangut anda.

Vaidlustatud käskkirja põhjendustes olev ebatäpsus kinnipeetava nime osas ei muuda käskkirja

õiguspärasust.

Vastusena kohtu sellekohasele ettepanekule selgitas vastustaja, et vaidlus ei puuduta tööle

määramise käskkirja õiguspärasust. Vangistusseaduse (VangS) § 37 lg-st 3 ei tulene, et alati enne

kinnipeetava tööle määramise käskkirja väljaandmist peab arst kinnipeetava läbi vaatama ning

igakordselt uuesti hindama isiku töövõimelisust. Tervishoiutöötaja andis käskkirja väljaandmise

eel vanglaametnikele infot, et kaebaja tervisekaardi andmetest tulenevalt on kaebaja hinnatud

töövõimeliseks.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. 21. septembri 2016. a otsusega Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse ja tühistas

kaevatava käskkirja.

6. Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidlusta kaebaja, et ta ei täitnud ametniku

korraldust tööle asuda. Kaebaja tugines sellele, et tal oli õigus keelduda tööst oma

tervisliku seisundi tõttu. Kui kinnipeetav kasutab õigust keelduda tööst, mis seab ohtu tema

tervise, siis ei riku ta VangS § 67 p 1, mis kohustab kinnipeetavat vanglateenistuse

ametnike korraldustele alluma.

7. Kaebaja esitas tööle määramise menetluses vastuväite, et ta ei saa töötada

koristajana, kuna tal on tugevad seljavalud. Õige ei ole vastustaja väide, et kaebaja tugines

ainult sellele, et töö koristajana ei vasta tema erialale. Vastustaja küsis kaebaja tööle

määramiseks kooskõlastust meditsiiniosakonnalt ja selle andis meditsiiniõde. Tööle

määramise käskkirjas ei ole vastustaja käsitlenud kaebaja tervislikku seisundit või sellele

antud hinnangut, kaebaja ärakuulamise osas on märgitud üksnes, et kaebaja ei ole nõus

töötama. Seega kaebaja tööle määramisel arst kaebaja töövõimelisust ei hinnanud. Ka

vastustaja ei väida, et arst oleks seda teinud.

8. Nõustuda ei saa aga vastustaja seisukohaga, et kinnipeetava töövõimelisuse võib

tööle määramisel kindlaks teha meditsiiniõde. VangS § 37 lg 3 sätestab selgelt, et

kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst.

Arst R. Aadamsoo hindas kaebaja töövõimeliseks 13. aprillil 2015. Kaebaja tööle määramise

dokumentidest ei nähtu, et sellele hinnangule oleks tuginetud. Isegi kui vastustaja oleks sellele

hinnangule tuginenud, on kaheldav, kas ligikaudu 9 kuud varem antud hinnangule sai kaebaja tööle

määramisel tugineda, eriti arvestades seda, et kaebaja viimane visiit neuroloogi juurde toimus

pärast eelnimetatud hinnangu andmist ja see tähendab, et kaebaja olukord võis olla muutunud.

Puuduvad ülekaalukad tõendid, et kaebaja tervislik seisund võimaldas tal töötada koristajana. Arsti

hinnang kaebaja töövõimele puudub. Meditsiiniõde ei olnud pädev iseseisvalt kaebaja

töövõimelisust hindama. Kaebaja tervisekaardi andmete põhjal võis kaebajal olla tervisest tulenev

põhjus tööst keeldumiseks. Seega ei ole kaebaja toime pannud distsiplinaarsüütegu.

9. Kaebaja karistamise aluseks ei saa olla ka vastustaja seisukoht, et isegi kui

vanglaametniku korraldus kaebajale oli ebaseaduslik, oleks kaebajal siiski tulnud see täita.

Vastupidisel juhul puuduks kinnipeetaval reeglina üldse võimalus kasutada TTOS § 14 lg 5

p 4 tulenevat õigust keelduda tööst, mis seab ohtu tema tervise. TTOS laienemist

kinnipeetavatele on aga kohtupraktikas läbivalt tunnustatud.

10. Halduskohtu hinnangul ei ole kaebaja muud väited, s.o 26. jaanuaril 2016

meditsiiniõe poolt kaebaja läbivaatuse teostamata jätmine ja käskkirjas esinev ebatäpsus

kaebaja nimetamisel, aluseks käskkirja tühistamisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

11. Viru Vangla esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu

Halduskohtu 21. septembri 2016. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega

kaebus rahuldamata jätta.

12. Viru Vangla on seisukohal, et halduskohus andis ebaõige hinnangu tervishoiutöötaja

kooskõlastusele kaebaja tööle määramisel ja sellest tulenevalt kohaldas otsust tehes

ebaõigesti VangS § 37 lg-t 3. Vaidlust ei ole selles, et 13. aprillil 2015 on arst R. Aadamsoo

hinnanud kaebaja töövõimeliseks, samuti, et 5. oktoobril 2015 on kaebajale antud arsti

poolt ajutine kümnepäevane töövabastus. Sellest järeldub, et kaebajat ei ole püsivalt

töövõimetuks hinnatud.

VangS § 37 lg-st 3 ei tulene, et arst peab kinnipeetava töövõimet üle hindama iga uue mõnekuise

kehtivusega käskkirja andmisel. Vähem kui aasta eest antud arsti hinnang on käesoleval juhul oli

igati piisav, et pidada kaebajat töövõimeliseks VangS § 37 lg 3 tähenduses.

13. Halduskohus on omistanud liigsuure tähenduse asjaolule, et 8. detsembril 2015

andis kooskõlastusringil hinnangu „Töövõimeline“ vangla õde. Õiguspärane on, et vangla

tervishoiutöötaja, kelleks antud juhul oli õde, teavitab kinnipeetava tööle määramise

käskkirja andmise kooskõlastusringil, et kinnipeetav on arsti poolt tunnistatud

töövõimeliseks. Õde lähtub seejuures kinnipeetava tervisekaardi andmetest, st

tervisekaardis kajastuvast arsti hinnangust kinnipeetava töövõimelisuse kohta. Halduskohtu

uuritud tõenditest, eeskätt kaebaja tervisekaardi kannetest nr 97 ning nr 106, saab teha

VangS § 37 lg-ga 3 kooskõlas oleva järelduse, et kaebaja võime teha tööd on kindlaks

teinud arst. Sellest tulenevalt saab ümber hinnata ka halduskohtu järelduse, nagu oleks

kaebajal 26. jaanuaril 2016 esinenud seaduslik alus keelduda täitmast korraldust tööle

asumiseks.

14. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb I. Ginzburg Viru Vangla

apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna Viru Vangla apellatsioonkaebuse väited alust

halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas kogutud

tõendeid, tuvastanud asja lahendamisel olulised faktilised asjaolud ning kohaldanud õigust.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja ei pea HKMS §

201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

16. Pooled ei vaidle asjas tuvastatud faktiliste asjaolude üle. Seetõttu lähtub

ringkonnakohus halduskohtu tuvastatud asjaoludest.

I. Ginzburg määrati tööle Viru Vangla 19. jaanuari 2016. a käskkirjaga nr 6-2/73-T, mida kaebaja

ei vaidlustanud ning mis oli kehtiv vaidlusaluse intsidendi toimumise ajal 26. jaanuaril 2016.

Käskkirja andmisele eelnevalt andis kooskõlastuse Viru Vangla meditsiiniosakonna meditsiiniõde,

kinnitades sellega, et kaebaja tervislik seisund ei takista tal vangla eluosakonnas koristustöö

tegemist. Arst tuvastas kaebaja töövõimelisuse 13. aprillil 2015. I. Ginzburg on vanglas viibimise

ajal järjepidevalt kaevanud seljavalu ning arsti 5. oktoobri 2015. a otsusega anti kaebajale

töövabastus kümneks päevaks. 26. jaanuaril 2016 seljavalule viidates jättis I. Ginzburg täitmata

Viru Vangla ametniku korralduse tööle asumiseks. Pisut enam kui tund hiljem otsustas Viru Vangla

meditsiiniosakonna meditsiiniõde, et kaebajal puudus tervisest tulenev takistus tööle asumise

korralduse täitmiseks. Kuna kaebaja ka seejärel tööle asumise korraldust ei täitnud, viidi tema

suhtes läbi distsiplinaarmenetlus vangla ametniku seadusliku korralduse täitmata jätmise kohta

ning käesolevas asjas vaidlustatud käskkirjaga määrati karistuseks seitsmeks ööpäevaks

kartserikambrisse paigutamine.

17. Viru Vangla apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus eeltoodud asjaoludel

ebaõigesti kohaldanud VangS § 37 lg-t 3. Nimelt on arsti poolt kinnipeetava terviseseisundi

tuvastamise nõude täitmiseks käesoleval juhul piisav arsti 13. aprillil 2015. a kooskõlastus.

Puudub vajadus, et arst igakordselt kaebaja tööle määramisel hindaks tema terviseseisundit.

Kuna I. Ginzburgile 2015. aasta oktoobris määratud töövabastuse periood oli lõppenud, siis

oli ta järelikult töövõimeline ning hilisem I. Ginzburgi terviseseisundi hindamine

meditsiiniõe poolt ei ole seaduse nõudega vastuolus.

Ringkonnakohus Viru Vangla seisukohaga ei nõustu.

18. Vastavalt VangS § 37 lg 2 p-le 3 ei ole töötama kohustatud kinnipeetav, kes ei ole

tervislikel põhjustel võimeline töötama. Sama praragrahvi kolmanda lõike kohaselt

kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst.

19. 22. jaanuari 2015. a otsuses asjas nr 3-3-1-53-14 (p 15, 16) selgitas Riigikohus, et

tulenevalt VangS § 37 lg-st 3 on arstil VangS § 37 lg 2 p-s 3 nimetatud töökohustuse

puudumise aluse väljaselgitamiseks ainupädevus, kuid VangS § 37 lg-ga 3 ei ole hõlmatud

olukorrad, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel,

kuid ootamatu terviserikke tõttu keeldub kinnipeetav tööle asumisest. Sellises olukorras

saab kinnipeetava terviseseisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde.

20. Seega juhul, kui kinnipeetava tööle määramisel ei ole arst kindlaks teinud

kinnipeetava töövõimelisust, ei saa seda asendada meditsiiniõe vastav hinnang. Selles

olukorras ei ole meditsiiniõe hinnang piisav kinnipeetava töövõimelisuse hindamiseks ka

ootamatu terviserikke kui tööle asumise takistuse väite esitamise korral. Tööle asumise

korralduse tervislikul põhjusel täitmata jätmise väite saab vangla ümber lükata üksnes

VangS § 37 lg-s 3 nimetatud liiki tõendile, s.o arsti seisukohale, tuginedes. Sellist liiki

tõendi puudumisel ei saa kinnipeetavat tööle asumise korralduse täitmata jätmise eest

distsiplinaarkorras karistada sõltumata sellest, et kinnipeetava tööle määramise käskkiri on

kehtiv. Tegemist on erandiga kohtupraktikas tunnustatud üldreeglist, et kinnipeetava

keeldumine vanglaametniku korralduse täitmisest tähendab VangS § 67 lg-s 1 nimetatud

kohustuse rikkumist, välja arvatud juhul, kui korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud

tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge1.

21. Käesoleval juhul tuvastas arst I. Ginzburgi töövõimelisuse ca üheksa kuud enne

kaebaja tööle määramise käskkirja andmist. Vahepealsel ajal, 2015. aasta oktoobris, leidis

arst, et kaebaja ei ole võimeline ajutiselt töötama. Töövabastuse põhjuseks oli seljavalu,

mida I. Ginzburg oli korduvalt varem kurtnud ning mille esinemisele viitas ta ka 26.

1 vt RKHK 29. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-2-2-15 (p 18).

jaanuaril 2016 tööle asumise korralduse täitmisest keeldumisel. Erinevalt Viru Vanglast on

ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja ajutise töövõimetuse tuvastamine 2015. aasta

oktoobris ning arsti otsusega määratud kümnepäevase töövabastuse perioodi lõppemine ei

loonud eeldust, et I. Ginzburg on edaspidi püsivalt töövõimeline. Vastupidi, kroonilise

tervisprobleemi tõttu ajutise töövõimetuse tuvastamine kinnitab, et kaebaja tervislik

seisund võib ka suhteliselt kerge töö tegemist takistada. Selles olukorras ei ole võimalik

kaebaja töövõimelisuse hindamisel tugineda arsti varasemale seisukohale, kuna on ilmne,

et isiku tervislik seisund on aja jooksul muutunud. Ka ei saa töövabastuse perioodi

lõppemisest järeldada, et arst on tuvastanud, et isiku tervislik seisund vastab varasema

hinnangu andmisel tuvastatule või, et töövabastuse tinginud asjaolud ei võiks korduda.

Seetõttu pidi I. Ginzburgi töövõimelisuse tema tööle määramisel kindlaks tegema arst.

22. Seega on halduskohus põhjendatult leidnud, et kaebaja tööle määramise menetluses

19. jaanuaril 2016 antud Viru Vangla meditsiiniosakonna meditsiiniõe kooskõlastus (tl 65)

koostoimes kaebaja raviloo kannetega nr 97 (tl 49) ja nr 106 (tl 50) ei ole piisav VangS §

37 lg 3 nõude täitmiseks. Tuvastatud asjaoludel ei pea ringkonnakohus võimalikuks

käsitada meditsiiniõe kooskõlastust ka selliselt, et meditsiiniõde üksnes vahendas arsti

seisukohta. Tõenditest ei nähtu, et arst oleks kooskõlastuse andmisel kaebaja

terviseseisundit hinnanud.

Vastavalt ei saanud meditsiiniõde tuvastada I. Ginzburgi töövõimelisust 26. jaanuaril 2016 tööle

asumise korralduse täitmisest keeldumisel ning distsiplinaarkaristuse määramisel on ebaõigesti

tuvastatud VangS § 67 lg-s 1 nimetatud kohustuse rikkumine. Seega on I. Ginzburgi karistatud

rikkumise eest, mille toimepanemine ei ole nõuetekohaselt tuvastatud, käskkiri on materiaalselt

õigusvastane ja halduskohus on põhjendatult otsustanud selle tühistada.

23. Eeltoodud põhjustelt jääb Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ning

halduskohtu otsus muutmata.

24. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. I.

Ginzburg ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 kaebaja kasuks menetluskulusid

välja ei mõisteta.

Madis Ernits

Maili Lokk

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt