3-17-360/10 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse avalikult

teatavakstegemine

10. mai 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-17-360

Haldusasi

U.T. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 13. jaanuari

2017 otsuse nr 4.2-1/36893-1 tühistamise nõudes.

Menetlusosalised

Kaebaja: U.T.

Esindaja: Janno Perv

Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet

Esindaja: Irina Punko

RESOLUTSIOON

1. Jätta U.T. kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 9. juunil 2017 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise

menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib

apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada

vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS §

116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse

(HKMS § 116 lg 6).

VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Politsei- ja Piirivalveameti 13. jaanuari 2017 otsusega nr 4.2-1/36893-1 peatati relvaseaduse

(edaspidi RelvS) § 43 lg 1 punkti 1 alusel U.T. relvaloa nr RL7890299 kehtivus seitsmeks kuuks,

kuna 12. detsembril 2016 oli U.T. karistatud väärteokorras alkoholi piirmäära ületades

mootorsõiduki juhtimise eest. Relvaloa kehtivuse peatamise tähtaja määramisel on otsuse

kohaselt arvesse võetud seda, et U.T. relvaloa kehtivus peatati ka 2007. aastal, ent isik ei ole

sellest kohaseid järeldusi teinud.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

2. U.T. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Politsei- ja Piirivalveameti 13.

jaanuari 2017 otsuse tühistamist. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud otsuse tegemisel on

lubamatult arvesse võetud 2007. aastal toime pandud väärtegu, mis oli vaidlustatud otsuse

tegemise ajaks aegunud. Teiseks heidab kaebaja ette, et enne otsuse tegemist ei antud talle

võimalust anda kirjalikult omapoolseid selgitusi või vastuväiteid, küll aga selgitas ta telefoni

teel, et tema hinnangul relvaloa kehtivuse peatamise aluseid ei esine, kuna pärast

kiirmenetluse otsuse koostamist kontrollis politsei veelkord alkoholisisaldust kaebaja

organismis ning kuna näitajad olid vastavad siis lasti ta veoauto rooli tagasi. Kaebaja leiab, et

otsus on ebaproportsionaalne ega ole kooskõlas relvaseaduse eesmärgiga, kuivõrd viimase

eesmärk on piirata relvalubade kehtivust isikutel, kes on toime pannud väärteo

alkoholijoobes, ent kaebaja suhtes tehtud kiirmenetluse otsuses kohaselt ei tuvastatud temal

alkoholijoovet liiklusseaduse (edaspidi LS) § 69 lg 2 tähenduses. Kaebaja rõhutab, et

kiirmenetluse otsuse nr. 10220152201611 kohaselt oli tema väljahingatavas õhus alkoholi

0,15mg/l +0,05mg/l ehk tegu oli n-ö alkoholi tarbimise jääknähtudega ning arvestades, et ta

lubati pärast väikest ooteaega rooli tagasi, ei ole tegemist sellise rikkumisega, mis õigustaks

relvaloa kehtivuse peatamist. Viimaks toob kaebaja välja, et vaidlustatud otsusega kohustati

teda politseile üle andma vintraudne püss Tikka-T-3, kaliiber 30-06, nr. 099132, millist relva

kaebaja nimele aga registreeritud ei ole, vaid kaebaja samalaadse relva number on D99132.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

3. Politsei- ja Piirivalveamet taotleb U.T. kaebuse rahuldamata jätmist, tuues välja, et RelvS §

43 lg 1 punktist 1 tuleneb kohustus peatada relvaloa kehtivus, kui relvaloa omajat on

väärteomenetluse korras karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära

ületades. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et relvaloa kehtivuse peatamine eeldab

alkoholijoovet LS § 69 lõikes 2 sätestatud määral. Vastustaja leiab, et relvaloa kehtivuse

peatamise aluseks oli väärteoasjas tehtud jõustunud otsus ning relvaloa kehtivuse peatamise

õiguspärasuse hindamisel ei oma tähtsust see, kui suur alkoholisisaldus kaebaja organismis

täpselt tuvastati ega ka see, kui kauaks ta sõiduki juhtimiselt kõrvaldati. Vastustaja hinnangul

oli vaidlustatud otsuses asjakohane tugineda ka relvaloa kehtivuse peatamisele 2007. aastal,

kuna isikuid, kelle suhtes on varasemalt kohaldatud relvaloa kehtivuse peatamist, ja isikuid,

kelle jaoks on relvaloa kehtivuse peatamise haldusmenetlus esmakordne, tuleb kohelda

erinevalt. Vastustaja selgitab ka, et tagas kaebajale ärakuulamisõiguse, sest 13. jaanuaril 2017

helistas ametnik kaebajale, millise vestluse käik ja tulemus on dokumenteeritud. Vastustaja

toob ka välja, et lähtus relvaloa kehtivuse peatamise tähtaja määramisel nii kaebaja isikust kui

tema suhtumisest ning leiab, et kuna tähtaeg jääb seaduses sätestatud miinimummäära

lähedastesse piiridesse, siis ei ole tegemist ebaproportsionaalse meetmega. Viimaks toob

kaebaja välja, et otsuses ühe relva numbri ebaõige märkimine ei toonud kaebajale kaasa

mingisuguseid kahjulikke tagajärgi ega õigusta otsuse tühistamist, liiati kinnitab 31. jaanuaril

2017 koostatud üleandmise-vastuvõtmise akt, et kaebaja mõistis, mida temalt oodatakse ja

andis üle temale kuuluvad relvad.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

4. Vaadanud läbi toimiku materjalid, leian et U.T. kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb

rahuldamata jätta. RelvS § 43 lg 1 punktis 1 on sätestatud, et Politsei- ja Piirivalveamet peatab

[...] relvaloa kehtivuse, kui loa omajat on väärteomenetluse korras karistatud mootorsõiduki

[...] juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades [...]. LS § 33 lg 11 p 2 kohaselt on juhil

keelatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis juhtida sõidukit. Mootorsõiduki juhtimine

lubatud alkoholi piirmäära ületades ehk isiku poolt, kelle ühes grammis veres on

alkoholisisaldus vähemalt 0,20 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on

alkoholisisaldus vähemalt 0,10 milligramm, on LS § 224 kohaselt väärtegu. Antud juhul ei ole

vaidlust selles, et Politsei- ja Piirivalveameti 12. detsembri 2016 kiirmenetluse otsusega (tl. 7)

karistati U.T. LS § 224 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime panemise eest. RelvS § 43 lg 1

p 1 alusel tuleb relvaloa kehtivus peatada, kui loa omajat on karistatud LS § 224 nimetatud

väärteo eest. Kaebaja seisukoht, et seaduse eesmärk on peatada relvaloa kehtivus üksnes

juhul, kui isikut on karistatud sõiduki juhtimise eest joobeseisundis, ei ole õige. Mootorsõiduki

juhtimine joobeseisundis, st LS § 69 lõikes 2 kirjeldatud seisundis, on karistusseadustiku § 424

järgi kvalifitseeritav kuritegu, mille eest karistatakse kriminaal-, mitte aga väärteokorras. RelvS

§ 43 lg 1 punktis 1 peetakse seega silmas relvaloa omaja karistamist just LS § 224 lg 1 või lg 2

alusel.

5. RelvS § 43 lg 11 kohaselt peatatakse relvaloa kehtivus sellisel juhul kuuest kuust kuni ühe

aastani. Eeltoodust tuleneb, et olukorras, kus relvaloa omajat on LS § 224 alusel karistatud,

peab Politsei- ja Piirivalveamet relvaloa kehtivuse peatama vähemalt kuueks kuuks. RelvS ei

anna Politsei- ja Piirivalveametile niisiis kaalutlusõigust otsustamaks, kas relvaloa kehtivus

peatada või mitte, kaalutlusruum on ette nähtud üksnes kehtivuse peatamise tähtaja

määramise osas.

6. Relvaloa kehtivuse peatamise tähtaja määramisel peab Politsei- ja Piirivalveamet võtma

arvesse väärteo toime panemise täpsemaid asjaolusid ning ka relvaloa omaja varasema

käitumise ja tausta kohta teada olevaid asjaolusid. Antud juhul peatati relvaloa kehtivus

seitsmeks kuuks. Arvestades, et LS § 224 lõikes 1 nimetatud väärteo eest karistatud isiku

relvaloa kehtivust ei saanud peatada vähemaks kui kuueks kuuks ning maksimaalselt oleks see

olnud võimalik peatada aastaks, ei saa käesoleval juhul asuda seisukohale, et relvaloa

kehtivuse peatamine seitsmeks kuuks oleks olnud ebaproportsionaalne. Politsei- ja

Piirivalveamet ei ole lubamatult tuginenud asjaolule, et kaebaja relvaloa kehtivust on ka

varem peatatud. Selles ei ole iseenesest poolte vahel ka vaidlust. Kaebaja on ekslikult

seisukohal, nagu oleks vastustaja läinud vastuollu süüteo aegumist reguleerivate sätetega.

Kaebuses viidatud KarS §-s 81 sisalduv süüteo aegumise regulatsioon piirab isiku süüdi

mõistmist ja karistamist. Relvaloa kehtivuse peatamise näol ei ole tegemist karistamisega ning

see ei kuulu KarS § 81 kohaldamisalasse. Teiseks tuleb tähele panna, et antud juhul ei ole

vaidlustatud otsuse tegemisel aluseks võetud ka kaebaja varasemat karistatust, vaid pelgalt

fakt, et kaebaja suhtes on ka varem relvaloa kehtivus peatatud. Kuigi vaidlustatud otsusest ei

nähtu üheselt, millisel alusel relvaloa kehtivus 2007. aastal peatati, võib kaebusest ja

vastustaja vastusest aru saada, et see oli samuti seotud väärteo toime panemisega.

Karistusregistri seaduse § 5 lg 1 keelab küll karistusregistrist kustutatud karistusandmete

arvesse võtmise süüteo korduvuse arvestamisel või isiku karistatuse kindlaks määramisel, ent

sellest ei saa järeldada, et relvaloa kehtivuse peatamisel ei võiks relvaloa omaja varasema

käitumise ja üldise usaldusväärsuse hindamisel arvesse võtta tema relvaloa varasema

kehtivuse peatamise fakti või sellega seotud asjaolusid isegi siis, kui varasema relvaloa

kehtivuse peatamise tinginud väärteokaristuse andmed on karistusregistrist kustutatud.

Relvaloa kehtivuse peatamine ei ole käsitatav karistusena ega lisakaristusena toime pandud

süütegude eest, vaid tegemist on relvaloa omaja ehk relva kui potentsiaalse ohuallika eest

vastutava isiku distsiplineerimise meetmega, millega rõhutatakse relvaloa omaja vastutuse

suurust ja sellega kaasnevat kohustust käituda mitte üksnes õiguspäraselt, vaid keskmisest

õiguskuulekamalt. Iseäranis tulirelva omamine eeldab isiku usaldusväärsust ja õiguskuulekust.

Sõltumata sellest, et kaebaja varasem väärteokaristus (mis määrati arusaadavalt 2007. aastal)

oli käesolevas asjas vaidluse all oleva otsuse tegemise ajaks karistusregistrist kustutatud, on

vastustaja põhjendatult kaebaja usaldusväärsuse hindamisel ning distsiplineerival eesmärgil

relvaloa kehtivuse peatamise tähtaja määramisel arvesse võtnud seda, et tegemist polnud

esimese korraga, mil kaebaja käitumine annab aluse relvaloa kehtivuse peatamiseks. Kuigi

vaidlustatud otsuses ei ole seda sõnaselgelt välja toodud, nähtub asjaolust, et relvaloa

kehtivus peatati 7 kuuks, veenvalt, et politsei võttis arvesse nii seda, et 12.12.2016 toime

pandud väärteo puhul ei olnud kaebaja süü (selle väärtekoosseisu piirides võimaliku süü

suurust arvestades) suur ning eelmisest korrast, mil kaeabaja käitumine andis alust relvaloa

kehtivuse peatamiseks, oli möödunud 9 aastat ehk võrdlemisi pikk aeg, samuti on otsuses välja

toodud see, et kaebaja on jahimees ja relvaloa kehtivuse peatamine takistab jahipidamist.

Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb relvaloa kehtivuse peatamist 7 kuuks pidada mõistlikuks

ja mõõdukaks.

7. Nõustuda ei saa ka kaebaja etteheitega ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. HMS § 40 lg 1

kohaselt tuleb isikule anda võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited kirjalikult, suuliselt

või muus sobivas vormis. Vaidlust pole selles, et kaebajat teavitati vaidlusaluse haldusakti

andmise kavatsusest telefoni teel ning anti talle võimalus esitada oma seisukoht (tl.21).

Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks nõudnud võimalust esitada oma seisukoht kirjalikult. Samuti

ei nähtu kaebusest selliseid asjaolusid või kaalutlusi, mida kaebajal ei olnud võimalik politseile

esitada, ent mille esitamise korral oleks kaalutlusotsus relvaloa kehtivuse tähtaja pikkuse osas

võinud kujuneda teistsuguseks.

8. Ühe relva numbri ekslik märkimine vaidlustatud otsuses ei too kaasa selle tühistamist.

Nimetatud eksimus, mida vastustaja tunnistab, seondub otsusega pandud kohustusega relvad

hoiule anda. Kuna vaidlust pole selles, et kaebaja mõlemad vaidlusaluse relvaloa esemeks

olevad relvad politseile hoiule andis, on ilmne, et otsuses esinenud täheviga ei takistanud

haldusakti mõistmist ega täitmist. Liiati pole sellel veal mistahes seost relvaloa kehtivuse

peatamise aluse esinemisega ega relvaloa kehtivuse peatamise tähtaja pikkuse

proportsionaalsusega.

9. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks.

Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad

kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik