4-17-1644/7 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

1

4-17-1644

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08. mai 2017, Narva kohtumaja, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-17-1644 (233017001183) Kohtunik Merit Bobrõšev Väärteoasi

M.S-i kaitsja kaebus Politseija Piirivalveameti

Ida prefektuuri 06.03.2017 kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 233017001183 M.S-i karistamises

LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 36 trahviühikut s.o 144 eurot Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuur

Menetlusaluse isiku M.S-i (ik xxx, elukoht xxx) kaitsja Artjom №vikov

RESOLUTSIOON

1.

Jätta M.S-i kaitsja kaebus Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuuri 06.03.2017 kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 233017001183 rahuldamata.

2. Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuuri 06.03.2017 kiirmenetluse otsus

väärteoasjas nr 233017001183 tühistada osaliselt, s.o osas, millega M.S-i

kohustati tasuma talle määratatud rahatrahv lahendi jõustumisest kahe võrdse osamaksena, viimase osamakse tasumise tähtpäevaga 06.05.2017. Määrata, et M.S kohustub tasuma talle määratud rahatrahvi 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot, kahe võrdse osamaksena kahe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

3. Muus osas jätta Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri 06.03.2017 kiirmenetluse

otsus väärteoasjas nr 233017001183 muutmata ja tühistamata.

Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011 SEB Pank AS-is, arveldusarvele nr 932200221023778606 Swedbank AS-is, arveldusarvele nr

403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis või arveldusarvele nr EE701700017001577198 №rdea Bank AB Eesti filiaalis, viitenumber 10220152817403.

2

Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik

ei tasu otsuses ettenähtud ajal rahatrahvi osamakset või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

1. PPA Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna patrullija liiklusjärelevalvetalituse

patrullpolitseinik Anton Superovi 06.03.2017 otsusega nr 233017001183 karistati M.S-i LS § 227 lg 2 alusel 144 euro suuruses rahatrahviga selles, et ta juhtis 06.03.2017 kell 16:00 sõidukit Toyota Land Cruiser registrimärgiga xxx asula piires kiirusega 82 +/- 3km/h, millega

ületas lubatud sõidukiirust (50 km/h), mitte vähem kui 29 km/h võrra. Selliselt rikkus M.S

LS § 15 lg 1 p 2 ja pani toime LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt kohustus menetlusalune isik tasuma talle määratud rahatrahvi ositi.

2. Kohtuvälise menetleja otsusele esitas M.S kaitsja vahendusel kaebuse, milles

taotleb vaidlustatava kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, mis ei

raskenda menetlusaluse isiku majanduslikku olukorda, s.o vähendada määratud trahvi ja

ajatada rahatrahvi tasumist 6 kuuks. Kaebuses märgitakse, et kaebaja taotleb asja läbivaatamist kirjalikus menetluses. Kaebuse sisulistest põhjendustest tuleneb alljärgnev.

2.1. Kaebuse esitaja on seisukohal, et võttes arvesse tema varalist seisundit on trahvi

tasumine määratud ulatuses tema jaoks väga raske, mistõttu palub kaebuse esitaja pehmendada temale määratud karistus, arvestades sh seda, et kaebuse esitaja tunnistas oma süüd. Kaebuse esitaja töötab xxx xxx ning tema palgas on miinimumpalk. Samal ajal piiravad

kaebuse esitaja kulutused ja kohustused oluliselt tema võimalusi tasuda trahvi 06.03.2017 otsusega määratud ulatuses ehk summas 144 eurot.

2.2. Tuginedes ülaltoodule on kaebuse esitaja seisukohal, et on olemas mõjuvad põhjused

määratud karistuse vähendamiseks ja pehmendamiseks (sh kaebuse esitaja varaline seisund ja

asjaolu, et tema tunnistas oma süüd), mistõttu palub kaebuse esitaja vähendada määratavat trahvi võimalikult madalama piirini ning KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel ajatada rahatrahvi tasumist 6 kuuks.

2.3. Teadvustades oma tegude tagajärgi ja nende negatiivset mõju kaebuse esitaja elule

tulevikus, kahetseb tema väga oma väärtegu ja lubab palju tähelepanelikumalt ja vastutustundlikumalt roolis käituda.

3. 21.03.2017 edastas kohus vastavalt V™S §-le 120 kohtuvälisele menetlejale kaebuse

koopia, paludes seisukohta esitatud kaebuse osas ning seisukohta, kas kohtuväline menetleja peab võimalikuks vaadata kaebus läbi kirjalikus menetluses.

4. 28.03.2016 registreeris Viru Maakohus kohtuvälise menetleja seisukoha väärteoasjas

nr 233017001183, millest tuleneb muuhulgas, et kohtuväline menetleja on nõus kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja seisukohad vastuseks kaebuses toodule on alljärgnevad.

3

4.1. Kohtuväline menetleja palub jätta M.S-i kaitsja kaebuse rahuldamata ja

politsei kiirmenetluse otsuse muutmata. Kohtuväline menetleja märgib, et kaebaja ise on

tunnistanud, et ta sõitis otsuses nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukiga ja ületas lubatud

kiirust (50 km/h). Seda kinnitab ka 06.03.2017 kiirusmõõturi kasutamise protokoll. Sõidukiiruse valik on juhi teadlik otsus, mis ei sõltu teistest liiklejatest. Eelnevast lähtuvalt leiab kohtuväline menetleja, et väärtegu on pandud toime tahtlikult.

4.2. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse

määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra

kaitsmise huvisid. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohtupraktikas välja kujunenud

seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr.

Seejärel tuvastatakse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Liiklusseaduse § 227 lg 2 näeb kiiruse ületamise eest 21-40 km/h, ette karistuse rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. LS § 227 lg-ga 2 on väärteokaristuse kohaldajale antud lai kaalutlusruum isiku süüle vastava

ning üldja eripreventsiooni arvesse võtva karistuse, sh lisakaristuse leidmiseks.

Menetlusalusele isikule on võimalik kohaldada põhikaristusena nii rahatrahvi (kuni 100 trahviühikut) kui ka sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist (kuni 6 kuuni). Samuti saab sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist lisakaristusena kohaldada ühest kuust kuni kolme kuuni.

4.3. Käesoleval juhul võib kiiruse ületamise näidu (29/km/h) asula piires arvestades öelda,

et menetlusaluse isiku süü liiklusseaduse § 227 lg 2 mõttes on keskmise, kuivõrd lubatud kiirus ületati liiklusseaduse § 227 lg-s 2 kontekstis keskmisel määral. See tingib ka karistuse ranguse, s.o karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmisel määral.

4.4. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemise hindamisel on kohtuväline

menetleja arvestanud menetlusaluse isiku süü ülestunnistamisega ja kahetsusega.

4.5. Kohtuväline menetleja arvestas otsuse tegemisel asjaoludega, et kiiruse ületamine on

alati ohtlik, kuna sõidukiirus mõjutab nii liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust, kui ka selle raskusastet. Keskmise kiiruse suurenemine 1 km/h võrra suurendab õnnetuste riski 3 %. Oma

tegevusega menetlusalune isik seadis ohtu nii enda, kui ka teiste liiklejate elu ja tervise.

Menetlusalust isikut on juba varasemalt karistatud samalaadse raske liiklusalase rikkumise eest.

4.6. Kohtuväline menetleja leiab, et isikule kellele on väljastatud mootorsõiduki juhtimise

õigus on teadlik nii liiklusreeglite nõuetest, kui ka liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest.

Teadaolevalt liiklusnõuetega vastuollu minek toob kaasa karistuse, mis omakorda võib halvendada menetlusaluse isiku majanduslikku olukorda. Olles taolisest riskist teadlik, peab

isik ise valima sellise käitumisviisi, et tema majanduslik olukord ei halveneks. Samuti

kohtuvälise menetleja on seisukohal, et trahvimäära vähendamise aluseks ei peaks olema

ainuüksi isiku raske majanduslik olukord ning karistuse kandmine ei pea olema isikule

mugav. Karistuse määramisel tuleb eelkõige lähtuda süü suurusest ja eripreventiivsetest

kaalutlustest, st milline karistus oleks konkreetsel juhul mõjus ja kohane. Menetleja arvamusel määratud rahatrahv summas 144 eurot konkreetse juhul vastab süüle.

5. 24.04.2017 edastas kohtuväline menetleja täiendava tõendina kohtutoimikusse

lisamiseks kiirusmõõturi Stalker II MDR S.N. AS008372 taatlustunnistuse ning tõendi tõendamaks patrullpolitseinik A. Superovi „Pädeva mõõtja koolituse“ läbimisest 19.07.2007.

4

MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja selle lisadega, väärteoasja materjalide ning

kohtuvälise menetleja seisukohaga, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

6.1. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja

täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

6.2. Väärteoasjas leiduvast kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati

06.03.2017 kell 16:00 Narva linnas, Rahu tn 4 juures suunaga Elektrijaama tee poole kaebaja juhitud mootorsõiduki Toyota LC reg nr-ga xxx sõidukiiruse mõõtmiseks kiirusemõõteseadet Stalker II MDR nr AS008372, milline oli 17.01.2017 taadeldud vastavalt taatlustunnistusele nr TTRS-17/00011. Kiirusemõõteseadme näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 82 km/h teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt

mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h, mistõttu arvestati lubatud sõidukiiruse ületamise määraks 29 km/h.

Taolistest andmetest järeldub, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav,

kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja – nimelt nähtub, et mõõtmist teostas Anton

Superov, kes on pädeva mõõtja koolituse läbinud 19.07.2007, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu

olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona.

Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 29 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg-t 1 ja lg 5 p 3 ja § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes. Seega ka see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Ida prefektuuri

Narva politseijaoskonna patrulliteenistuse patrullpolitseinik A. Superov, kes on täidesaatva

riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 kohaselt on vaidlustatud otsuse koostaja

pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud

järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise

isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate

5

mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Arvestades aga süü suurust, puudub ilmselgelt ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 lg 1 p 1 alusel.

6.3. Vastavalt LS § 227 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima

sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või

sõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega kuni kuue kuuni ning lõike 5 p 1 kohaselt võib

kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme

kuuni. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati menetlusalust isikuga 144 euro suuruses

rahatrahviga, mis on võrdeline 36 trahviühikuga, st, et määratud rahatrahv jääb allapoole sanktsiooni keskmisest määrast.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Käesoleval juhul leidis tuvastamist, et menetlusalune isik ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 29 km/h võrra. Sellises suuruses rikkumine on võrdeline rikkumisega, mis on

LS § 227 lg-s 2 sätestatud rikkumise keskmises määras. See peaks tingima ka karistuse

määramise/mõistmise sanktsioonimäära keskmises määras. Ent nagu märgitud, arvestatakse

süü kõrval ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse ja süü tunnistamise. Kohus leiab, et menetluse käigus kogutud materjalid, sh menetlusaluse isiku enda ütlused, annavad aluse seisukohaks, et põhjendatuks tuleb lugeda kahe karistust kergendava asjaolu esinemine,

mis peavad kajastuma ka mõistetava karistuse määras. Tutvudes kohtuvälise menetleja

otsustusega, leiab kohus, et karistust kergendavate asjaolude arvestamist karistuse määra

kindlakstegemisel on kohtuväline menetleja arvestanud. Nii tuleb taas selgitada, et

menetlusaluse isiku süü ja sellele võrdeline karistus oleks ilma kergendavate asjaolude arvestamiseta pidanud jääma sanktsioonimäära keskmisesse määra ehk 50 trahviühiku juurde.

Arvestades, et kohtuväline menetleja karistas menetlusalust isikut 36 trahviühikuga, siis on tegemist määraga, mille puhul saab kahtlusteta teha järeldusi karistust kergendavate asjaolude arvestamise kohta.

Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi

loobuma uute süütegude toimepanemisest. Arvestades menetlusaluse isiku karistusregistri väljavõttest nähtuvat, siis märgib kohus, et menetlusalust isikut on ka eelnevalt väärteokorras karistatud samaliigilise liiklusalase rikkumise toimepanemise eest. Karistusregistri väljavõttes puudub info karistuse täitmise kohta. Uue samalaadse süüteo toimepanemine viitab sellele, et eelnevalt määratud karistus oma eesmärki täitnud ei ole ning menetlusalune isik on jätkanud liikluskiiruse ületamisega seonduvate süütegude toimepanemist. Samas arvestades, et eelmine samalaadne väärtegu on toime pandud 18.02.2013 ning vaadeldav süütegu on toime pandud

06.03.2017, ehk et tegemist on pika ajavahemikuga, siis vaatamata sellele, et eelmise

karistuse näol on tegemist arhiveerimata karistusega, ei saa see evida kaalukat mõju

vaadeldaval juhul kohaldatavale karistuse määrale. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et juba kohtuvälise menetleja kohaldatud karistusmäär on selline, mis vastab täielikult menetlusaluse

isiku süüle ning võtab arvesse kõiki seadusest ja kohtupraktikast kohalduvaid aspekte, mis

võiksid mõjutada isikule kohaldatavat karistuse määra ning puuduvad seaduslikud alused kohtuvälise menetleja kohaldatud karistuse liigi või määra korrigeerimiseks.

6.4. Maakohtule adresseeritud kaebuses on taotletud rahatrahvi vähendamist ja osatamist

kuuele kuule ning sh võtta täiendavalt arvesse, et isik on oma süüd tunnistanud.

6

Vastuseks tõstatatule märgib kohus, et kohtul puuduvad seaduslikult alused kohtuvälise menetleja otsuse korrigeerimiseks – kohtuvälise menetleja otsustus vastab täielikult karistuse

mõistmise üldpõhimõtetele, võtab täielikult arvesse konkreetse kaasuse asjaolusid ja

isikuandmeid ning kaebuses ei ole välja toodud ega viidatud ühelegi kaalutlusveale või materiaalõiguse väärale kohaldamisele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse

tühistamine. Mis puudutab viiteid sellele, et menetlusalune isik saab sissetulekut igakuiselt

442,78 eurot, siis tuleb märkida, et menetlusalune isik omab juhtimisõigust ning

juhtimisõiguse saamise eelduseks on liikluseeskirjade/liiklusseaduse tundmine. Seega oli

menetlusalune isik teadlik millise kiirusega ta kohustus sõitma. Samuti – arvestades, et menetlusalust isikut on ka eelnevalt karistatud LS § 227 rikkumise eest rahatrahviga, siis pidi

isik teadma ka neid tagajärgi, mis võivad kaasneda ja kaasnevad liiklusnõuete eiramisega. Menetlusalusel isikul oli võimalik vältida liiklusnõuete rikkumist ja sellega kaasneda võivaid negatiivseid tagajärgi, seda ta ei teinud ning seega tuli tal ka arvestada täiendavate rahaliste väljaminekutega.

Mis puudutab taotlust arvestada täiendavalt isiku poolt süü tunnistamist, siis sellega

seonduvalt selgitab kohus, et kohtuväline menetleja on oma kaalutlusõiguse teostamisel

sellega juba arvestanud ning kehtiv seadus ei näe ette kõnealuse asjaolu teistkordse arvestamise võimalikkust. Seega on kaebuse taotluse näol tegemist õiguslikult mitterelevantse taotlusega.

Mis puudutab taotlust rahatrahvi osatamist kuue kuu peale, siis leiab kohus, et sellinegi taotlus jääb tagajärjetuks. Nii tuleb viidata, et kohtuväline menetleja on menetlusalusel isikul võimaldanud määratud rahatrahvi tasuda kahe võrdse osamakse kaupa, määrates viimase

osamakse tasumiseks 06.05.2017. Seega on juba kohtuväline menetleja arvesse võtnud kaebaja majanduslikku seisundit ning kohtu ette ei ole toodud täiendavaid olulisi asjaolusid,

millega võiks kaasneda täiendava osatamise või ajatamise vajadus. Kuivõrd kaebuse esitamisega seonduvalt on kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi tasumise tähtajad

saabunud, siis tuleb kohtuvälise menetleja otsus rahalise kohustuse täitmise osas tühistada

ning anda menetlusalusele isikule täiendav tähtaega rahalise kohustuse täitmiseks – nii

kohustub menetlusalune isik talle määratud rahatrahvi tasuma kahe võrdse osamaksena kohtuotsuse jõustumisest kahe kuu jooksul.

7. Juhindudes V™S § 155 ja § 156 lg-st 3 ja V™S 12. peatükist, leiab kohus, et

kaebuse lahendamisel ei ilmnenud kohtuvälise menetleja poolt menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse sisuline muutmine või tühistamine.

Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse sisuliseks muutmiseks või tühistamiseks. Kuna kohtuvälise menetleja poolt määratud

rahatrahvi tasumise tähtajad on saabunud, siis korrigeerib kohus selles osas kohtuvälise menetleja otsust.

/allkirjastatud digitaalselt/