2-16-103752/21 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. mai 2017, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-103752

Tsiviilasi

K.J. ja R.J. hagi A.J. vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

540 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. septembri 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K.J. ja R.J. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I (hageja I) K.J. (isikukood: XXX);

Apellant II (hageja II) R.J. (isikukood: XXX);

Apellantide seaduslik esindaja K.R. ; nõustaja A.R.

Vastustaja (kostja): A.J. (isikukood: XXX); lepinguline

esindaja Annika Kiisk

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada K.J. ja R.J. apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu otsus osaliselt, s.o osas, milles kohus mõistis kostjalt hagejate

kasuks elatise välja alates 05. aprillist 2016. a. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista

välja kostjalt elatis kummagi hageja kasuks alates 26. veebruarist 2016. a.

3. Jätta ülejäänud osas apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„4.1. Rahuldada hagi osaliselt.

4.2. Välja mõista A.J. ’ilt elatis alates 26. veebruarist 2016. a alljärgnevalt:

4.2.1. K.J. ’i kasuks 185 eurot igas kuus kuni tema täisealiseks saamiseni, s.o X;

4.2.2. R.J. ’i kasuks 185 eurot igas kuus kuni tema täisealiseks saamiseni, s.o X.

4.3. Määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord. A.J. l tuleb alaealiste laste kasuks välja

mõistetud elatis kanda K.R. arveldusarvele XXX hiljemalt iga kuu 15. kuupäevaks.“

5. Jätta kostja menetluskulud maakohtus hagejate kanda. Jätta kostja menetluskulude

rahaline suurus kindlaks määramata.

6. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. K.J. ja R.J. (hagejad) esitasid 26.02.2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse A.J. vastu 400 euro suuruse elatise nõudes. A.J. esitas 29.03.2016 vastuväite. Pärnu

Maakohtu 01.04.2016 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja asi anti üle Tartu

Maakohtule hagimenetluse jätkamiseks.

2. Hagejad palusid seadusliku esindaja kaudu esitatud hagis välja mõista Vabariigi Valitsuse

kehtestatud poole kuupalga alammäära suurune elatis alates veebruarist 2016 kuni hagejate

täisealiseks saamiseni. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda.

Kostja majanduslik olukord võimaldab lapsi üleval pidada. Hagejate seadusliku esindaja info

kohaselt on kostja netosissetulek üle tuhande euro kuus. Lisaks omab kostja linnamaasturit ja

elukohta Tartus Võru tänaval.

3. Kostja vaidles 23.05.2016 vastuses hagiavaldusele vastu. Kostja kohustus lapsi üleval pidada

tuleneb kostja ja K.R. vahel 19.09.2013 aastal sõlmitud kokkuleppest. Kokkuleppe punkti 2

kohaselt maksab kostja hagejatele elatist kokku vähemalt 320 eurot. Kostja on seda kohustust

täitnud ja kavatseb lapsi üleval pidada ka edaspidi.

Hagi on esitatud eesmärgiga saada perele uus sissetuleku allikas, arvestamata hagejate reaalseid

vajadusi ja kulutusi. Elatise suurendamise aluseks ei ole laste reaalsed vajadused. Kostja

majanduslik olukord ei võimalda lastele suurema elatise maksmist. Igakuine töötasu on netona

365,62 eurot, puudub likviidne vara, mida realiseerida. Lastele makstav elatis moodustab kostja

sissetulekust koguni 87,52 % ja kostjale jääb elamiseks marginaalne osa niigi madalast teenitavast

sissetulekust. Kostjale jääb endale igakuiselt üksnes 45,62 eurot.

Kostjale ei kuulu linnamaasturit, täpsustatud ei ole sõiduki vanust. Kostja kasutab tööle sõiduks

2002. aasta autot, kuid see ei oma tähtsust. Kostjale ei kuulu kinnisvara. Tartus Võru tänaval asuv

korter on kostja kasutuses lepingu alusel.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 29.09.2016 otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt välja

elatise alates 05.04.2016 K.J. kasuks 185 eurot igas kuus kuni tema täisealiseks saamiseni (X) ja

R.J. kasuks 185 eurot igas kuus kuni tema täisealiseks saamiseni (X). Kostja menetluskulud jättis

kohus hagejate kanda.

A.J. ja K.R. (endise nimega T) on 19.09.2013 Otepää vallavalitsuses sõlminud laste kasvatamise

(kokkulepe, tl 23-25). Kokkuleppe punktis 2 on kokku lepitud, et A.J. tasub laste kasvatamiseks

igakuiselt elatisraha K.T. arveldusarvele hiljemalt jooksva kuu 15. kuupäevaks, mis on ühe lapse

kohta vähemalt pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast (160 eurot). Kahe

lapse kohta kogusummas vähemalt 320 eurot.

Hagejate seaduslik esindaja on seisukohal, et alates 2016 oleks kostja pidanud lastele maksma

elatist kokku 430 eurot, kostja aga leiab, et tulenevalt kokkuleppest on kohustus maksta elatist

kokku 320 eurot. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, millest tulenevalt tuleb sõlmitud

kokkulepet tõlgendada viisil, et kostjal on kohustus maksta lastele elatist kokku 320 eurot kuus.

Vanemate vahel oli sõlmitud PKS § 100 lg 3 mõttes kokkulepe muuhulgas ka lastele elatise

maksmise suuruses ja lapsed (hagejad) on esitanud PKS § 100 lg 3 teise lause kohaselt hagi elatise

väljamõistmiseks.

Kohus ei ole tuvastanud, et kostja oleks maksnud elatist vähem kui vanemate vahel oli kokku

lepitud või et ta ei oleks elatise maksmise kohustust täitnud. Hagejate seaduslik esindaja ei ole

kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuks, et tema majanduslik olukord ei võimalda lastele elatist

anda.

Arvestades mõlema vanema kohustust lapsi üleval pidada, tuleks makstavaid riiklike toetusi

arvestades ühe vanema elatise miinimumsummast maha arvata hagejale I makstavalt elatiselt 25

eurot ja hagejale II makstavalt elatiselt kokku 90,27 eurot.

Arvestades lastele makstavaid riiklikke toetusi, tuleks hageja I kasuks elatisena välja mõista

190 eurot (215-25=190) ja hageja II kasuks 124,73 eurot (215-90,27=124,71). Seega oleks kostjalt

lastele mõistetava elatise kogusummaks 314,73 eurot ühes kuus.

30.08.2016 toimunud kohtuistungil esitas kostja omapoolse kompromissettepaneku, mille

kohaselt oleks laste elatis kokku ühes kuus 370 eurot, seega 185 eurot ühe lapse kohta. Hagejad

(hagejate seaduslik esindaja ja nõustaja) kostja ettepanekuga ei nõustunud. Kohus leidis, et kostja

poolt esitatud kompromissettepanek on laste huvidega kooskõlas ja arvestades ka lastele

makstavaid riiklike toetusi, katab laste vajadused.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hagejad K.J. (apellant I) ja R.J. (apellant II) esitasid apellatsioonkaebuse Tartu Maakohtu

29.09.2016 otsuse peale, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti hagi

osaliselt rahuldamata. Hageja I palub muuta maakohtu otsuse punkti 2.2 ning mõista kostjalt

hageja I kasuks välja elatis PKS § 101 lg-s 1 sätestatud Vabariigi Valitsuse kehtestatud poole

kuupalga alammäära suuruses alates veebruarist 2016 kuni hageja I täisealiseks saamiseni.

Hageja II palub muuta kohtuotsuse punkti 2.1 ning mõista kostjalt hageja II kasuks välja elatis

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud Vabariigi Valitsuse kehtestatud poole kuupalga alammäära suuruses

alates veebruarist 2016 kuni hageja II täisealiseks saamiseni. Menetluskulud paluvad hagejad jätta

kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust, otsustades, nagu oleks

hagejate esindaja ning kostja vahel 19.09.2013 kokkuleppe punktiga 2 lepitud kokku mõlema

hageja elatise suuruseks konkreetne summa 320 eurot. Selline kohtu tõlgendus on meelevaldne

ning kohus on põhjendamatult ignoreerinud mainitud kokkuleppe punktis sisalduvat asjaolu, et

kokkuleppe pooled leppisid kokku, et kostja maksab kummagi lapse elatisrahaks vähemalt poole

Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast, mis kokkuleppe sõlmimise hetkel

oli 320 eurot.

Arusaamatuks jääb maakohtu järeldus, nagu oleks põhjendatud elatise määraks 185 eurot kuus.

2016. aastal oleks lastetoetused maha arvestades minimaalseks elatise suuruseks 215-25=190

eurot.

Hageja II leiab, et temale raske puude tõttu makstava toetuse arvestamine elatise määramisel on

täielikult põhjendamatu. Hagejale II tehtavad kulutused, mis on seotud hageja II puudega, on

kindlasti suuremad riigi poolt makstavast toetusest ja neid on kandnud hageja II ema. Puudega

inimese sotsiaaltoetuse arvestamine tavapärase elatisrahana on hageja hinnangul materiaalõiguse

ebaõige kohaldamine. Seega määrates elatise suuruseks 185 eurot kuus, on kohus ebaõigesti

kohaldanud ka materiaalõigust.

Maakohus on eksinud, jättes välja mõistetava elatise sidumata kuupalga alammääraga. Hagejad

paluvad muuta maakohtu otsust ning siduda välja mõistetav elatis Vabariigi Valitsuse poolt

kehtestatava kuupalga alammääraga.

Põhjendamatu on maakohtu etteheide hagejatele, et hagejad ei ole tõendanud kostja paremat

majanduslikku seisu võrreldes hagejate seadusliku esindajaga. Hagejatel puudub juurdepääs

vastavatele tõenditele. Maakohus ei kasutanud võimalust kontrollida vastustaja majanduslikku

olukorda pädevate riigiasutuste abiga.

5. Kostja A.J. (vastustaja) ei esitanud apellatsioonkaebusele tähtaegselt vastust. Kostja esitas

20.04.2017 seisukoha apellatsioonkaebusele, milles palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata

ja menetluskulud hagejate kanda.

Kostja leiab, et apellatsioonkaebus on esitatud apellatsioonkaebuse tähtaega rikkudes. Maakohtu

otsus toimetati kätte A.R. le X ning K.R. le X. A.R. on K.R. abikaasa, seega ei ole eluliselt

usutav, et isik ei edastanud kohtuotsust ka oma abikaasale. Muuhulgas on apellatsioonkaebuse

edastanud ringkonnakohtule A.R. ning võib asuda seisukohale, et apellantide seaduslik esindaja

on volitanud teda menetlusdokumentide vastuvõtmiseks.

Maakohus ei ole rikkunud oluliselt menetlusõigust ning ei ole meelevaldselt tõlgendanud kostja

ja hagejate seadusliku esindaja vahel 19.09.2013 sõlmitud kokkuleppe sisu.

Hagejad ei ole esitanud tõendeid neil esinevate suuremate igakuiste kulude kohta võrreldes teiste

alaealistega. Võib eeldada, et hageja II puudega seotud lisakulud on kaetud talle täiendavalt

makstava toetusega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt, s.o osas, mis puudutab

kostjalt hagejate kasuks suurendatud elatise väljamõistmise alghetke. Ringkonnakohus tühistab

maakohtu otsuse osas, milles kohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja elatise alates 5. aprillist

2016. a. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha selles osas uus otsus, millega mõista kostjalt

hagejate kasuks välja suurendatud määras elatis alates hagi esitamisest, s.o alates 26. veebruarist

2016. a.

Ülejäänud osas on maakohtu otsus ringkonnakohtu hinnangul seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust suurendada kostjalt hagejate kasuks välja

mõistetud igakuise elatise summat PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määrani.

Nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654

lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult mõistnud suurendatud elatise kostjalt hagejate

kasuks välja alates 5. aprillist 2016. a, ehkki kohtuotsuse põhjenduste kohaselt pidas kohus silmas

elatise väljamõistmist alates hagi esitamisest. Asja materjalidest nähtuvalt on hagejad esitanud

Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse elatise saamiseks 26.02.2016, maksekäsu

kiirmenetlus lõpetati ja nõue anti menetlemiseks üle Tartu Maakohtule 01.04.2016. a.

Tulenevalt TsMS § 486 lõikest 2 koostoimes § 491 lõikega 3 tuleb hagi lugeda hagimenetluse

tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, s.o alates

26. veebruarist 2016. a. Seega tuleb praegusel juhul kostjalt ka elatis välja mõista alates

26. veebruarist 2016. a.

Ringkonnakohus ei nõustu ülejäänud osas apellatsioonkaebuses toodud väidetega ning jätab

maakohtu otsuse muutmata osas, milles kohus määras kostjalt kummagi hageja kasuks

väljamõistetava elatise suuruseks 185 eurot kuus kuni kummagi lapse täisealiseks saamiseni.

8. Pooled vaidlesid vanemate vahel 19.09.2013. a kirjalikult sõlmitud kokkuleppe p 2

tõlgendamise üle. Kokkuleppe kohaselt tuli kostjal tasuda laste kasvatamiseks igakuiselt

elatisraha laste ema arveldusarvele „hiljemalt jooksva kuu 15. kuupäevaks, mis on ühe lapse kohta

vähemalt pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast (160 €). Kahe lapse kohta

kogusummas vähemalt 320 €.“

Ringkonnakohus nõustub apellantidega, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud oma

seisukohta, et kokkuleppest tulenevalt ei sidunud vanemad tasumisele kuuluva elatise suurust

mitte perekonnaseadusest tuleneva elatise miinimummääraga, vaid kokku lepiti elatise summa

kindlas suuruses, s.o 320 eurot kuus kahe lapse kohta. Kokkuleppe tõlgendamisel tuleb lähtuda

VÕS §-s 29 sätestatust. Poolte ühise tahte ja kokkuleppe allkirjastamisele eelnenud läbirääkimiste

sisu kohta ei ole pooled menetluses väiteid ega tõendeid esitanud, kuid sellisel juhul saab VÕS

§ 29 lg 4 kohaselt lähtuda lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast. Samas ei ole

hagejate seaduslik esindaja põhistanud, et ta juhtis kostja tähelepanu sellele, et alates 2014. aastast

tuli kostjal tasuda pooltevahelise kokkuleppe punkti 2 alusel juba kokku 355 eurot, alates

2015. aastast 390 eurot jne. Lepingupooltel on võimalik oma varasemaid kokkuleppeid üldjuhul

igal ajal muuta ning seda ka kaudsete tahteavalduste (TsÜS § 68 lg 3) vahetamise teel.

Samas ei oma käesoleva hagi lahendamisel määravat tähendust 19.09.2013. a kokkuleppe

punktis 2 sisalduv, kuna hagi on esitatud suurendatud elatise väljamõistmiseks alates veebruarist

2016. a ning taotletud on elatise väljamõistmist seaduses sätestatud miinimummääras.

9. Maakohus ei ole ringkonnakohtu hinnangul rikkunud menetlusnormi leides, et põhjendatud on

mõista kostjalt välja kummalegi hagejale elatis summas 185 eurot kuus.

PKS § 102 lg 2 kohaselt on kohtul õigus vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimumi,

kui selleks esinevad mõjuvad põhjused. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema

töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101

lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Riigikohus on selgitanud, et PKS § 102 lg 2 teise lause puhul on tegemist näidisloeteluga, mistõttu

saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus

miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-

174-16, p 13; nr 3-2-1-17-16, p 11; nr 3-2-1-124-15, p 15; nr 3-2-1-160-12, p 17). Mh ei ole

välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit

ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka

Riigikohtu määrus nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka

seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega. Siiski on

kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud

miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud

seda võimaldavad.

10. Praegusel juhul on kostja esile toonud, et tema varaline seisund ei võimalda tal tasuda kahele

lapsele elatist seaduses sätestatud miinimummääras. Kahele lapsele kokku tuleks kostjal PKS

§ 101 lg 1 järgi tasuda elatist ühe Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses,

s.o 2016. aastal 430 eurot ja 2017. aastal 470 eurot. Kostja esitas maakohtule tõendi, millest

nähtuvalt sai kostja 2016. aastal oma töökohal töötades miinimumpalka, s.o 430 eurot kuus

(bruto).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust heita maakohtule ette seda, et kohus ei kontrollinud omal

algatusel kostja majanduslikku seisundit. Tõendamisega seonduvaid küsimusi on arutatud

maakohtu 30.08.2016. a istungil, kohus on selgitanud tõendamiskoormist ning pooled kinnitasid,

et ei soovi esitada täiendavaid tõendeid ega olnud kummalgi poolel ka mingeid taotlusi. Asja

suulise arutamise käigus ei väljendanud hagejate seaduslik esindaja kahtlusi, et kostja sissetulek

on tegelikkuses oluliselt suurem kui kohtule esitatud tõendist nähtuv. Niisuguses olukorras ei

tekkinud maakohtul kohustust asuda omal algatusel tõendeid koguma ja kostja sissetulekute

suurust välja selgitama.

11. Ringkonnakohus märgib, et eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe

vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära ning et selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada

(vt nt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-174-16, p 13, nr 3-2-1-124-15, p 13; nr 3-2-1-120-14, p 14;

nr 3-2-1-78-13, p 15). Kuna lapse ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal ja vanemate

kohustuse ulatus on eelduslikult võrdne (PKS § 116 lg 1), on kohtupraktikas lähtutud sellest, et

PKS § 101 lg-s 1 elatise miinimummäära sätestades on seadusandja pidanud lapse vajadusteks

üldjuhul elatise kahekordset miinimummäära (2016. aastal 430 eurot, 2017. aastal 470 eurot).

Samas tuleneb Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE 2013. a

novembris koostatud uurimusest „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja

analüüs" (http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf), et

tegelikud kulud lapse ülalpidamiseks jäävad üldjuhul oluliselt madalamaks kui võiks eeldada PKS

§ 101 lõike 1 järgi. Arvestades tarbijahinnaindeksi muutumist võrreldes 2013. aastaga on uuringu

andmetel 2017. a seisuga keskmiseks ülalpidamiskuluks lapse kohta 287 eurot kuus, mis jaotub

kahe ülalpidamiskohustusliku vanema vahel.

Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-174-16 (p 14) lisaks märkinud, et võrreldes 2013. aastaga ei

ole järgnevatel aastatel tarbijahinnaindeks tõusnud (s.t aastatel 2014-2016 on tarbijahinnaindeksi

muutus olnud 0 % või negatiivne. Sellest saab järeldada, et eelduslikult ei ole ka keskmine

ülalpidamiskulu lapse kohta märgatavalt suurenenud. 2013. a seisuga leppisid vanemad kokku

miinimummääras elatise maksmises (160 eurot ühe lapse kohta). Maakohus mõistis kostjalt alates

hagi esitamisest välja elatise 185 eurot ühe lapse kohta, s.o elatis kummalegi hagejale suureneb

maakohtu otsusega 15 % võrra.

12. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsusega väljamõistetud elatise suurus põhjendatud

ja kooskõlas asja materjalidega. Esineb mõjuv põhjus vähendada kostjalt väljamõistetavat elatist

alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud miinimummäära, kuna kostja varaline seisund ei võimalda

tasuda miinimummääras elatist (kostja teenib miinimumpalka, millest tal tuleks kahele lapsele

elatisena tasuda 100 %). Samas on kostja ise nõustunud tasuma varem kokkulepituga võrreldes

15 % võrra suuremat elatist, mis ringkonnakohtu hinnangul võimaldab katta laste peamised

vajadused, arvestades tegelike ülalpidamiskulude kohta teostatud uurimust ja tarbijahinnaindeksi

muutumise dünaamikat.

Maakohus ei ole rikkunud õigusnorme ega kohaldanud seadust vastuolus lapse huvidega,

käsitledes ühe osana laste ülalpidamiseks kasutada olevatest vahenditest ka hagejale II määratud

puudetoetust. Seejuures ei ole kohus leidnud väljamõistetava elatise suurust selliselt, et PKS § 101

lg 1 järgsest minimaalsest elatisest arvatakse maha pool riikliku lastetoetuse ega hageja II puhul

lisaks pool temale määratud puudetoetuse suurust, vaid maakohus on arvestanud kostja varalist

seisundit ja tema eeldatavat suutlikkust elatist tasuda. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida,

et kostjalt väljamõistetud elatis (185 eurot kuus kummalegi hagejale) vastas 2016. a seisuga

sisuliselt seadusjärgse miinimumelatise määrale, millest on maha arvatud pool riikliku

lastetoetuse suurust (215 – 25 = 190 eurot), erinevus on vaid 5 euro ulatuses.

13. Lisaks jäävad riiklikud toetused faktiliselt siiski täielikult hagejate seadusliku esindaja

kasutusse. Seega eeldades mõlema vanema võrdset rahalist panust on hagejate seadusliku esindaja

käsutuses hageja I ülalpidamiseks (2 × 185) + 50 = 420 eurot ning hageja II ülalpidamiseks

täiendavalt veel puudetoetus, s.o kokku 500,55 eurot. Kuna puudetoetust saab täies ulatuses

kasutada hageja II vajadusteks, siis puudub alus heita maakohtule ette materiaalõigusnormi väära

kohaldamist. Hageja II ei ole põhistanud, et tema puudest tulenevad lisavajadused ületaksid nii

seadusest tulenevat tavapärast vajadust kui ka puudetoetusega kaetud ulatust.

Ringkonnakohus jätab tähelepanuta vastustaja väited, mille kohaselt on apellatsioonkaebus

esitatud

hilinemisega.

Vastustaja

ei

esitanud

ringkonnakohtule

oma

seisukohti

apellatsioonkaebusele vastamiseks määratud tähtaja piires.

14. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuses määratud menetluskulude jaotuse muutmata. Asja

materjalidest ei nähtu, et hagejatel oleks tekkinud maakohtu menetluses menetluskulusid.

Apellatsiooniastmes

kantud

menetluskulud

tuleb

jätta

menetlusosaliste

endi

kanda.

Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt, kuid seda üksnes elatise väljamõistmise

kuupäeva osas, mille puhul on tegemist maakohtu poolse ilmse eksimusega.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/