3-15-2322/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

5. mai 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2322

Haldusasi

Emmaste valla kaebus Hiiu maavanema 14.08.2015

korralduse nr 1-1/2015/140 „Hiiu maakonnaplaneeringu

teemaplaneeringu

„Tuuleenergeetika“

kehtestamine“

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: Emmaste vald, esindaja v.adv Iivi Otto

Vastustaja: Hiiu maavanem, esindaja v.adv Martin

Tamme ja v.adv Vitali Šipilov, nõustaja: Urve Pill

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung 31.01.2017

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta rahuldamata kaebaja vastuväite kohtu tegevusele, milles kaebaja palub

tühistada

vastustaja

03.02.2017

taotluse

rahuldamise

ja

31.01.2017

kohtuistungiga seotud vastustaja menetluskulude tasumist tõendava dokumendi

esitamise tähtaja pikendamine ning jätta vastustaja 03.02.2017 tähtaja

pikendamise taotlus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 5. juuni 2017.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine

ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg

6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hiiu maavanema 14.08.2015 korraldusega nr 1-1/2015/140 otsustas Hiiu maavanem

kehtestada Hiiu maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu „Tuuleenergeetika“.

2. 14.09.2015 esitas Emmaste vald Tallinna Halduskohtule kaebuse Hiiu maavanema

14.08.2015 korralduse nr 1-1/2015/140 „Hiiu maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu

„Tuuleenergeetika“ kehtestamine“ tühistamiseks.

3. Tallinna Halduskohus võttis 18.09.2015 määrusega kaebuse menetlusse. Asjas toimus

kohtuistung 31.01.2017.

KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebuse esitaja palub tühistada Hiiu maavanema 14.08.2015 korralduse nr 1-1/2015/140

„Hiiu

maakonnaplaneeringu

teemaplaneeringu

„Tuuleenergeetika“

kehtestamine“

alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Kaebaja selgitab kaebuses, et ta pöördub kohtusse HKMS § 44 lõike 5 alusel.

Püsiasustusega väikesaarte seaduse § 3 lõike 1 järgi on riigi ja kohalike omavalitsuste

eesmärgid püsiasustusega väikesaarte haldamisel muu hulgas ka püsiasustuse taastamine,

säilitamine ja arengusuutlikkuse toetamine (p 1); omavalitsusliku suutlikkuse toetamine ja

osalusdemokraatia suurendamine (p 2); saarte elulaadi omapära ja rahvakultuuri järjepidevuse

säilitamine (p 5); väikesaartele iseloomuliku maastikuilme ja looduskeskkonna säilitamine ja

kaitsmine (p 6). Korraldusega määratud tuuleparkide arendusalale tuulikute ja tuuleparkide

rajamine on vastuolus eeltoodud põhimõtetega ning kaebaja tegevus oma elanike õiguste

tagamisel on oluliselt raskendatud. Tuulepargi rajamine muudab kogu Hiiumaa, sh Emmaste

valla elukeskkonda ning paljud Emmaste valla elanikud on avaldanud oma vastuseisu

planeeringule, kuid seda ei ole vastustaja arvestanud.

Kaebaja

leiab,

et

ta

kaebeõigus

võib

tuleneda,

arvestades

ehitusseadustiku

ja

planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 1 lõiget 1, ka kuni 01.07.2015 kehtinud

planeerimisseaduse § 26 lõikest 1, mis sätestab, et planeeringu kehtestamise otsuse

vaidlustamiseks on igal isikul õigus ühe kuu jooksul, arvates päevast, millal isik sai teada või

pidi teada saama planeeringu kehtestamisest, pöörduda kohtusse, kui ta leiab, et see otsus on

vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud

tema vabadusi.

4.2. Kaebaja leiab, et ta saab pöörduda halduskohtusse PS §-s 154 sätestatud

enesekorraldusõiguse rikkumise kaitseks ning planeerimisseaduse alusel. Kuigi kohalikule

omavalitsusele ei laiene tema suhetes riigiga PS § 15, ei tähenda see, et kohalikul omavalitsusel

kaebeõigus riigi vastu ei ole üldse PS-ga kaitstud. RKHK on sedastanud, et kohtukaebeõigus

on tuletatav kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusest ja kohtukaebeõigus on

enesekorraldusõiguse teostamiseks vajalik siis, kui enesekorraldusõiguse tagamiseks puudub

muu tõhus menetlus (RKHKm 23.11.2010, 3-3-1-43-10, p 22).

Selles, et teemaplaneering hõlmab kogu Hiiumaad, ei saa olla kahtlust. Kaebaja on üks Hiiumaa

kohalikest omavalitsustest, kes on omavahel kokku leppinud Hiiumaa arengu põhisuundades

dokumendis „Hiiumaa arengustrateegia 2020+“. Tegemist on kogu Hiiumaa arengu seisukohalt

olulise dokumendiga, mille koostamises osalesid Hiiumaa kõik kohalikud omavalitsused ja

Hiiu maavalitsus ning mille on heaks kiitnud kõik Hiiumaa kohalikud omavalitsused. PlanS §

1 lg 3 järgi on erinevate elualade arengukavade integreerimine ruumilise planeerimise üks

eesmärke.

Hiiumaa arengustrateegias 2020+ on sätestatud järgmised põhimõtted: Hiiumaa loodus ja

kultuuriruum on jätkuvalt atraktiivsed, neid tuleb hoida ja arendada (pärandkultuur ja -

tehnoloogiad, traditsioonid, jms). Hoida unikaalsust, mida ei saa kopeerida! Läbimurdeks on

vajalik saare loodusliku ja kultuurilise eripära ning arengueelduste parem kasutuselevõtt.

Oluline on luua ja rakendada õppiva ökokogukonna mudel. Hiiumaa unikaalne,

miljööväärtuslik, loovust stimuleeriv ning turvaline elukeskkond on jätkuvalt külastusmagnet.

Kvaliteetne

elukeskkond.

Looduskeskkonna

väärtustamine.

Kohalik

kultuuripärand.

Traditsioonide säilitamine. Energeetiline sõltumatus (puit, biomass, tuul, päike).

Kuigi kaebaja möönab, et teemaplaneering kaebaja territooriumile tuuleparkide rajamist ette ei

näe, on praegu tegemist erandliku olukorraga.

Teemaplaneeringuga kavandatakse olulise ruumilise mõjuga objekte, mille mõjuala ulatub ühe

kohaliku omavalitsuse alast väljapoole. Olulise ruumilise mõjuga objekt PlanS § 292 lõike 1

järgi on objekt, millest tingitult transpordivood, saasteainete hulk, külastajate hulk, visuaalne

mõju, lõhn, müra, tooraine või tööjõu vajadus muutuvad objekti kavandatavas asukohas

senisega võrreldes oluliselt ning mille mõju ulatub suurele territooriumile. Kuna

teemaplaneeringuga luuakse alus Hiiumaale olulise ruumilise mõjuga objektide – tuuleparkide

- rajamiseks, siis kaasneb sellega teede, elektriliinide jms rajamine, mis hakkavad paiknema ka

kaebaja territooriumil. Juhul, kui tuuleparkide rajamine on otsustatud (ka järgnevatel tasanditel

teemaplaneeringu alusel), siis ei ole kaebajal enam võimalik üheski menetluses vastuväiteid

esitada. Ka juhul, kui kaebajal selline võimalus tekikski, puuduks kaebajal efektiivne võimalus

oma enesekorraldusõiguse teostamiseks.

Kuna teemaplaneeringuga on välja valitud tuuleenergeetika arendamiseks sobivad alad ning

need on järgnevate planeeringute jaoks siduvad, siis peavad järgnevad planeeringud (kui

selliseid koostatakse) olema kooskõlas teemaplaneeringuga.

Selleks, et mõista teemaplaneeringuga kavandatava tegevuse tegelikku ulatust, esitab kaebaja

ülevaate põhivõrguga liitunud tuuleparkidest (tl 220, II kd). Ülevaatest nähtub, et kõik selles

kirjeldatud tuulepargid on ühendatud põhivõrguga. Seega ei oleks ka teemaplaneeringuga

määratud arendusaladel tuuleparkide rajamine võimalik põhivõrguga ühendamata.

4.1.3 Kaebaja märgib, et vastustaja viide seoses kaebeõiguse küsimusega halduskohtu otsusele

nr 3-16-1472 ei ole asjakohane, kuna see otsus ei ole jõustunud. Kaebaja on piisavalt

põhjendanud oma kaebeõiguse olemasolu. Muuhulgas on vastustaja 01.12.2016 seisukohale

lisatud kohtuotsuses haldusasjas nr 3-16-1472 (p 10) on halduskohus leidnud, et Emmaste vallal

on kaebeõigus ka tulenevalt asjaolust, et Emmaste vald oli kaasatud planeeringu koostamise

menetlusse kooskõlastuse andmiseks ja seetõttu tuleb Emmaste valda käsitleda

menetlusosalisena. Menetlusosalisel on õigus õiguspärasele haldusmenetlusele (Riigikohtu

otsus haldusasjas nr 3-3-1-86-06, p 19). Emmaste vald on planeeringu koostamise käigus

väljendanud kohalikke huve, millega vastustaja oleks pidanud planeeringus arvestama.

4.1.4. Kaebaja leiab, et vastustaja väide, et kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse

eesmärki ei vasta tõele. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-3-1-50-09 selgitanud, et haldusakti

õigusjõu murdmiseks on vajalik selle kehtetuks tunnistamine (HMS § 60 lg 1, § 61 lg 2).

Järelikult on kaebuse esitaja otsuse vaidlustamisega valinud eesmärgi saavutamiseks täiesti

asjakohase ja sobiva vahendi.

4.2. Kaebust põhjendades leiab kaebaja, et vastustaja on jätnud planeeringu koostamisel välja

selgitamata planeeringu kehtestamise seisukohalt olulised asjaolud ja jätnud need arvestamata,

sh mitmed uuringud.

4.2.1. Kaebaja toob välja, et kuigi planeeringu algatamisel oli ühe ülesandena määratletud

elektritrasside määratlemine, ei ole planeeringus seda küsimust lahendatud. Seega ei tea praegu

keegi, kuhu planeeritakse elektriliinid.

Elektriliinide asukoht on planeeringulahenduse kujunemise seisukohalt olulise tähtsusega, kuna

see omab olulist mõju nii kogu Hiiumaale kui ka selle elanikele, eriti neile, kelle elukoht jääks

tulevase elektriliini alla. Kuna planeeringu seletuskirja järgi on mõlemale arendusalale kokku

lubatud rajada maksimaalselt 30 MW võimsusega tuulikuid, siis eeldatavalt on vaja Hiiumaale

rajada põhivõrk.

2014. aastal valmis uuring „Hiiumaa elektrivarustuskindluse tõstmise sotsiaalmajandusliku

uuringu ja tehnilise eeluuringu teostamine“ keskkonnamõju eelhinnang“ (tl 76-113, I kd).

Nimetatud uuringust ilmneb, et Hiiumaale põhivõrgu rajamine on seotud oluliste mõjudega.

Nimetatud uuringuga ei ole vastustaja planeeringu koostamisel arvestanud.

Kokkuvõttes leiab kaebaja, et tuulepargi rajamise mõjude hindamine ei saa toimuda ilma nende

toimimiseks vajalike rajatiste mõjude hindamiseta, kuna rajatiste ja tuulepargi koosmõju

hindamise tulemusel võib jõuda täiesti teistsuguste järeldusteni.

Kuna maakonnaplaneeringu üheks ülesandeks oli PlanS § 7 lg 3 p 10 järgi ka tehnorajatiste,

paigutuse kindlaksmääramine, siis puudub sellele, miks planeering kehtestati ilma elektriliinide

jaoks maa-ala välja selgitamata, igasugune mõistlik põhjendus. Planeeringu joonisel näidatud

põhimõttelised võrguühenduse suunad ei saa olla piisavad, sest nende mõjusid ei saa hinnata.

Kaebaja

märgib,

et

vastustaja

koostab

praegu

uut

tervet

maakonda

hõlmavat

maakonnaplaneeringut, milles oleks võimalik lahendada ka tuuleparkide ja põhivõrgu küsimus

arvestades kogu maakonna tulvast arengut ja teisi maakonnaplaneeringuga lahendatavaid

ülesandeid.

Planeeringu seletuskirjast nähtub, et arendusala H3 hõlmab ulatuslikke metsaalasid. Ka H2

arendusala hõlmab metsaalasid ning rohekoridori. Puudub analüüs selle kohta, millist mõju

omab tuuleparkide rajamine metsamaale, arvestades seejuures ka Hiiumaa suurust. On ilmne,

et metsamaa kasutusotstarve ei saa säilida, kui metsaga kaetud alale rajatakse tuulepark.

4.2.2. Planeeringu koostamise käigus on Eesti Maaülikooli teadlased koostanud analüüsi

linnustiku osas teemaplaneeringuga kavandatavate objektidega kaasnevatest võimalikest

mõjudest ja neid leevendavatest meetmetest (tl 114-129, I kd).

Analüüsi põhjal saab järeldada, et H2 arendusala jääb väga olulise lindude rändekoridori alla

ning et on suur oht kõigi negatiivsete mõjude realiseerimiseks.

4.2.3. Planeeringu KSH aruandes mainitakse OÜ Saar Poll ja Adepte Ekspert 2010. a koostatud

uuringut „Läänemaa tuulikuparkide mõjud lähiala inimestele“. Vaatamata sellele, et

planeeringu koostajate käsutuses oli materjal, mis näitab nii inimeste suhtumist tuuleparkidesse

kui ka inimeste tuuleparkide läheduses elamise kogemust, on uuring üksnes ära märgitud, kuid

planeeringust ei nähtu, et uuringu tulemusi oleks planeeringu koostamisel arvestatud või

arvestamata jätmist põhjendatud.

Lisaks ei ole arvestatud asjaoluga, et suur osa Hiiumaa elanikest ja Hiiumaal suvitajad

Hiiumaale suuri tuuleparke ei soovi, on väga oluline asjaolu, mida vastustaja oleks pidanud

planeeringu kehtestamisel arvestama

4.2.4. Vastustaja on jätnud lahendamata planeeringu algatamisel püstitatud ülesande ega ole

kooskõlas PlanS § 7 lg 3 p-ga 10 määranud tuuleparkide toimimiseks vajalike elektriliinide

asukohti.

Elering AS koostatud varustuskindluse aruande 2016 kohaselt on Hiiumaa koormuse

kasvamisel optimaalseim variant Hiiumaa 110 kV toite tagamiseks rajada Kärdla 110 kV

alajaam ning Leisi-Kärdla 110 kV ühendus (joonis 11). Reservtoide on mõistlik tagada 35 kV

võrgu vahendusel.“ Seega elektriühendus Hiiumaalt mandrile (nn. „ringtoidet“) ei ole Hiiumaa

elektri varustuskindluse tagamise seisukohalt vajalik ning ringtoide on vajalik üksnes

tuuleparkide rajamiseks. Planeeringus tulnuks seetõttu hinnata ringtoite rajamise võimalikkust

ja selle mõjusid. Kui hindamise käigus selgunuks, et ringtoite rajamine kas eraldi või koosmõjus

30 MW tuulepargi rajamisega omab kahjulikku mõju keskkonnale, sh Natura 2000

võrgustikule, ei oleks vastustaja tohtinud planeeringut kehtestada.

4.2.5. Vastustaja ei ole planeeringu koostamisel arvestanud asjaoluga, et Eesti on täitnud

Euroopa Liidu õigusaktidega ettenähtud kohustused taastuvenergia osas.

4.2.6. Vastustaja ei ole planeeringu koostamisel arvestanud koostatava Hiiu maakonna

maakonnaplaneeringuga. Maakonnaplaneeringu eesmärgiks olev väärtuslike maastike

säilitamine välistab võimaluse suurte elektrituulikute ja tuuleparkide rajamiseks, kuna need

oleksid nähtavad igast Hiiumaa paigast. Seega on maakonnaplaneering ja planeering omavahel

vastuolus.

4.3. Kaebaja leiab, et planeering ei ole kooskõlas õigusaktidega ja põhjendab oma seisukohta

järgmiselt.

4.3.1. Planeeringu kehtestamisel on jäetud arvestamata asjaoluga, et planeerimisseadus on

muutunud ja planeeringu elluviimisele ei saa kehtetut planeerimisseadust kohaldada.

Kuna planeeringu elluviimisele ei ole kuidagi võimalik kohaldada enne 01.07.2015 kehtinud

planeerimisseadust ja uus planeerimisseadus ei näe ette, et detailplaneeringu koostamise

aluseks on maakonnaplaneering, siis on planeeringu p 3.3.3. selles osas vastuolus kehtiva

planeerimisseadusega. Eeltoodud põhjendustel on seadusega vastuolus ka planeeringu

seletuskirja p 1 ja 3.

Planeeringu seletuskirjas on määratud kindlaks põhimõtted, mida võrguühenduste

planeerimisel tuleb järgida. Vastustajale ei ole antud õigust määrata kindlaks võrguühenduste

planeerimise põhimõtteid, vaid üksnes liinide asukoha väljaselgitamine. Vastustaja ei saa ka

ette kirjutada, kas liinid paigaldatakse maa peale või maa alla, sest sellised nõuded saavad

tuleneda teistest õigusaktidest, nt võrgueeskirjast.

Planeeringu seletuskirja punkti 3.3.1 alapunktis 16 ja 17 on sätestatud kohustus kooskõlastada

üldplaneeringud Lennuameti ja Kaitseministeeriumiga.

Kooskõlastamise nõue saab tuleneda õigusaktist. Vastavalt kehtiva PlanS § 4 lõikele 4

kehtestab koostöö tegemise korra ja planeeringute kooskõlastamise alused Vabariigi Valitsus

määrusega. Seega puudub vastustajal õigus kindlaks määrata, kes peab üldplaneeringu

kooskõlastama. Kuna pädevust ületades antud haldusakt on HKMS § 63 lg 2 p 3 järgi tühine,

siis on tühine ka planeeringu seletuskirja p 3.3.1 alapunkt 6.

Planeeringu seletuskirja p 3.3.1 alapunktis 6 sätestatakse, et elektrituulikute minimaalne kaugus

infrastruktuuri suurtest elementidest (kõrgepingeliinid, riigimaanteed, raudtee, gaasitrass,

telekommunikatsiooni mastid) peab olema vähemalt võrdne elektrituuliku kogu kõrgusega

(torm-tiiva pikkus). Kaitsevööndid, kujad jms kehtestatakse õigusaktidega ja maavanemal

puudub volitus seda teha. Näiteks, ehitusseadustiku alusel on antud volitus kaitsevööndi ulatuse

määramiseks ministrile. Kuna pädevust ületades antud haldusakt on HKMS § 63 lg 2 p 3 järgi

tühine, siis on tühine ka planeeringu seletuskirja p 3.3.1 alapunkt 6.

Seletuskirja punkti 3.3.1 punktis 1 on muu hulgas sätestatud, et arendusaladel on

elektrituulikute (tuulikupark) rajamise aluseks detailplaneering. Ei 31.07.2015 kehtinud

planeerimisseadus ega ka kehtiv planeerimisseadus ei võimalda maakonnaplaneeringuga

määrata detailplaneeringu koostamise kohustusega ala, vaid see on üldplaneeringu ülesanne.

Erandina oli kehtivuse kaotanud planeerimisseaduse järgi võimalik detailplaneeringu

koostamise kohustus määrata siis, kui üldplaneeringus ei ole neid määratud (PlanS § 7 lg 3 p

5). Detailplaneeringu koostamise kohustuse saab ette näha üldplaneeringus (uue PlanS § 75 lg

1 p 26). Käina vallal on olemas üldplaneering ja selles on määratud ka detailplaneeringu

koostamise kohustusega alad ja juhud. Seega ei saa maavanem enam Käina valla osas

detailplaneeringu koostamise kohustusega alasid määrata. Arendusalad ja arenduspiirkonnad

jäävad detailplaneeringu koostamise kohustuseta alale. Seega on planeering selle punkti osas

seadusega vastuolus.

Seletuskirja punkt 3.3.1 punkti 1 järgi on arendusaladel elektrituulikute (tuulikupark) rajamise

aluseks üldplaneeringu tuuleenergeetika teemaplaneering. Sellist planeeringu liiki uus

planeerimisseadus ette ei näe.

Korralduse punktis VII on muu hulgas märgitud, et juhul kui teemaplaneeringus valitud

arendusalale soovitakse rajada rohkem kui 5 tuulikuga tuuleelektrijaam koguvõimsusega üle

7,5 MW, algatab PlanS § 292 lõikest 12 tulenevalt eelvaliku alusel olulise ruumilise mõjuga

objekti asukoha planeeringu kohalik omavalitsus. Uus planeerimisseadus ei näe enam ette

sellist planeeringuliiki, vaid olulise ruumilise mõjuga ehitise, mille määrab Vabariigi Valitsus

kindlaks vastavas nimekirjas, rajamiseks koostatakse kohaliku omavalitsuse eriplaneering,

välja arvatud juhul, kui olulise ruumilise mõjuga ehitise asukoht on määratud üldplaneeringus

(PlanS § 95 lg 1).

4.3.2. Kaebaja leiab , et planeering ei ole kooskõlas keskkonnaseadustiku üldosa seadusega

(KeÜS) § 10, mis sätestab, et keskkonnaohtu tuleb vältida. Keskkonnaohtu või olulist

keskkonnahäiringut tuleb taluda, kui tegevus on vajalik ülekaaluka huvi tõttu, puudub mõistlik

alternatiiv ja keskkonnaohu või olulise keskkonnahäiringu vähendamiseks on võetud vajalikud

meetmed.

Planeeringus ei ole olulisi asjaolusid, sh tuuleparkide mõju inimeste heaolule, varale ning

kultuuripärandile, kaalutud. Planeeringu puhul ei ole ka kõiki alternatiive kaalutud, kuigi

alternatiiv – tuuleparkide Hiiumaale rajamise võimaluse välistamine – on olemas. Planeeringu

koostamisel on arvestatud vaid õigusaktiga kehtestatud müranorme, kuna teisi norme, näiteks

varjutuse, vilkumise, tuulikute kauguse osas kehtestatud ei ole. Siiski ei ole välistatud, et

elektrituulik ja tuulepark omavad inimese elukeskkonnale märksa suuremat mõju, kuid

Planeeringus ei ole seda mõju piisaval määral hinnatud.

Planeeringu koostamise käigus kogutud teabe põhjal saab väita, et tuuleparkide rajamine omab

pöördumatut mõju looduskeskkonnale.

4.3.3. Planeering ei vasta keskkonnaministri 04.03.2011 määrusega nr 16 kehtestatud nõuetele

(selle § 3 lg 1 ja lg 2). Planeeringu koostamisel ei ole koostatud määruse nõuetele vastavat

mürauuringut ning puudub ka ettepanek kohalikule omavalitsusele kehtestada rangemad

mürataseme normid või põhjendus rangemate müranormide kehtestamise ebavajalikkuse kohta.

4.3.4. Kaebaja leiab, et planeeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) aruanne (tl

69-171, II kd) ei vasta KeHJS § 40 lg-s 4 p 3, p 2, p 5 ja p 6 KSH aruandele ettenähtud nõuetele

ja seetõttu ei saa KSH läbiviimist pidada nõuetekohaseks. Puudulike keskkonnakaalutluste tõttu

ei saa ka planeering olla õiguspärane, kuna arvestatud ei ole oluliste keskkonnaaspektidega.

Alternatiivi, mis näeks ette planeeringu mittekehtestamist või olukorda, kus planeeringut ellu

ei viida, KSH aruanne, planeering ega ka Korraldus ei käsitle.

Kaebaja on välja toonud, et vastustaja ei ole planeeringu koostamisel arvestanud tema enda

koostatud teiste maakonnaplaneeringutega. Seetõttu ei ole KSH aruandes käsitletud seoseid

nende planeeringutega ega nendest planeeringutest tulenevaid mõjusid planeeringule.

Kaebaja viitab Eesti Maaülikooli teadlaste koostatud analüüsile linnustiku osas

teemaplaneeringuga kavandatavate objektidega kaasnevatest võimalikest mõjudest ja neid

leevendavatest meetmetest. Analüüsi p-s 3.1 on märgitud, et planeeringualal on oluline

arvestada asjaoluga, et piirkonda läbib globaalse tähtsusega lindude rändekoridor – Ida-Atlandi

rändetee üks massilisemaid harusid.

Kuigi Eesti on ühinenud Aafrika ja Euraasia rändveelindude kaitse kokkuleppega, ei ole KSH

aruandes seda isegi mainitud. Selle kokkuleppe alusel on Eesti riigil kohustus võtta

rändveelindude kaitseks tarvitusele meetmeid, pöörates erilist tähelepanu nii ohustatud kui ka

ebasoodsas kaitsestaatuses olevatele liikidele (artikkel III p 1).

Rändlindude kaitse vajadusele on juhtinud tähelepanu Soome Keskkonnaministeerium

31.01.2012 Keskkonnaministeeriumile saadetud kirjas seoses Loode-Eesti meretuulepargi

kavandamisega (vt Soome Keskkonnaministeeriumi kiri koos tõlkega –tl 172-176, II kd).

Kaebaja toob välja, et on olemas võimalus, et tuuleparkidel on kahjulik mõju merikotkale, kes

on ühtlasi I kategooria kaitsealune liik, kelle säilimise peab Eesti riik tagama.

Kaebaja toob välja, et veel tõdetakse KSH aruandes et suurte elektrituulikute püstitamine

kahjustab nahkhiiri ja nende elupaiku. Samas on vastustaja otsustanud planeeringus

arendusalad ja arenduspiirkonnad määrata just nahkhiirte olulise elupaiga alale ilma ühtegi

põhjendust esitamata.

Kuna KSH aruandes märgitakse, et täpsemate hinnangute saamiseks tuleb teha täiendavaid

uuringuid, puuduvad lünkadeta, täielikud ja täpsed lõplikud seisukohad ja järeldused

tuuleparkide mõju kohta ning KSH-d ei saa pidada nõuetekohaselt läbi viiduks.

Kaebaja leiab, et kuna KSH aruanne ei sisalda elektriliinide mõju loodusele ega inimestele, ei

kajasta KSH aruanne tegelikke planeeringu elluviimise mõjusid.

Lisaks ei sisalda KSH aruanne erinevate mõjude omavahelisi seoseid (KehJS § 40 lg 4 p 7),

ebapiisav on KSH aruanne maakonnaplaneeringu elluviimisega kaasneva olulise negatiivse

keskkonnamõju vältimiseks ja leevendamiseks kavandatud meetmete osas (KeHJS § 40 lg 4 p

8), ning puudub ülevaade põhjustest, mille alusel valiti alternatiivsed arengustsenaariumid,

mida strateegilise planeerimisdokumendi koostamisel käsitleti (KeHJS § 40 lg 4 p 9).

4.4. Kaebaja on seisukohal, et planeeringu koostamisel ei ole arvestatud arvestanud Hiiumaa

arengustrateegia 2020+ põhimõtetega.

4.5. Kaebaja toob välja, et planeering on nõuetekohaselt kooskõlastamata. PlanS § 17 lg 3 alusel

määras Siseministeerium oma 14.01.2011 kirjas (tl 133, I kd) täiendava kooskõlastamise

vajaduse ka Keskkonnaametiga.

Keskkonnaamet on jätnud oma 02.03.2011 kirjaga (tl 130-133, I kd) planeeringu

kooskõlastamata ja esitas planeeringu kohta mitmeid märkusi. Planeeringus puudub teave selle

kohta, kas milliste Keskkonnaameti märkustega on planeeringu koostamisel arvestatud.

Kaebajal puudub ka teave selle kohta, kas Keskkonnaamet on planeeringu kooskõlastanud.

4.6. Kaebaja leiab, et paljudes olulistes küsimustes tugineb planeering vanale teabele. Näiteks

märgitakse korralduses, et planeeringu koostamisel on lähtutud ka energiamajanduse

arengukavast aastani 2030 (ENMAK), kuid tegelikkuses see nii ei ole. Ei planeeringu

seletuskiri ega ka KSH aruanne isegi ei viita ENMAK-le.

Kaebaja väidab, et KSH aruandes on kõik tuuleenergeetika arenguga seotud andmed kas 2010.

aasta või 2011. aasta seisuga, sh andmed olemasolevate tuuleparkide kohta. Nelja ja poole aasta

jooksul on olukord oluliselt muutunud ja sellega seoses ka riigi eesmärgid. Eesti elektrisüsteemi

varustuskindluse aruanne 2015 annab hoopis teistsuguse pildi elektrienergia, sh taastuvenergia

olukorrast. Aruande kohaselt genereerisid 2014/2015 talvel Elering AS võrku ühendatud

tuulepargid 266 MW energiat. Aruandes märgitakse veel, et elektritootjate poolt esitatud

andmete alusel ületab installeeritud netovõimsus 2024. aastaks 3000 MW, millest elektriturul

on igal ajahetkel kasutatav 1470 MW. Nimetatud 3000 MW hulka on tootjate poolt esitatud

andmete alusel arvatud ligikaudu 1000 MW ulatuses potentsiaalselt rajatavaid uusi

elektrijaamu, sealhulgas tuuleparke. Arvestades seda, et Eestis kasutatakse vaid 1500 MW

ringis elektrit, tekib kaebajal küsimus Hiiumaale tuuleparkide kavandamise mõttekuses. Lisaks

planeeritakse hetkel Hiiumaa ümbrusesse ja Pärnu lahte meretuuleparke.

4.7. Kaebaja leiab, et planeeringu dokumendid on omavahel vastuolus ja põhjendab oma

seisukohta järgmiselt:

4.7.1. Kaebaja toob välja, et planeeringu joonis ja seletuskiri on omavahel vastuolus.

Planeeringu joonistel on elektrivõrkude kohta järgmised andmed:

Tuuleenergeetika teemaplaneeringu kaardil on markeeritud olemasolevad 35 ja 6-20 kV liinid,

olemasolevad alajaamad ja jaotusseadmed. Näidatud perspektiivse liitumised suunad

tuuleenergeetika arenduspiirkondadest põhivõrku.

Tuuleenergeetika teemaplaneeringu seletuskirja punktis 3.1.1 ja punktis 3.1.2 toodud

skeemidel on näidatud järgmised elektrivõrguga liitumise võimalused: a) liitumine olemasoleva

35 kV õhuliini trassi mööda Käina alajaamani b) võimalik uue 35 kV alajaama asukoht

(hüpoteetiline).

Seega käsitleb joonis perspektiivset liitumist põhivõrku, seletuskiri aga jaotusvõrku, mis

tähendab, et seletuskiri ja joonis on omavahel vastuolus.

4.7.2 Kaebaja arvates on korraldus on vastuolus planeeringu seletuskirjaga. Korralduse punktis

III on märgitud, et planeeringu koostamisel on lähtutud muu hulgas ka koostatava

energiamajanduse arengukavaga aastani 2030. Planeeringu seletuskirja leheküljel 4, kus on

loetletud, millistes riiklikest arengukavadest on planeeringu koostamisel lähtutud, ei ole sellist

arengukava märgitud. Ka ei ole energiamajanduse arengukava põhimõtetega arvestatud KSH

aruande koostamisel. Seega väide, et energiamajanduse arengukavaga aastani 2030 on

planeeringu koostamisel arvestatud, ei vasta tõele.

4.8. Kaebaja leiab, et planeeringu koostamisel on tehtud olulisi kaalutlusvigu. Nii ei ole

vastustaja kaalunud planeeringu kehtestamata jätmist ja teise planeeringulahenduse valimist,

mis ei näeks ette Hiiumaale tuuleparkide mitterajamist. Vastustaja on planeeringu kehtestamisel

jätnud Hiiumaa elanike huvid välja toomata ning puuduvad kaalutlused selle kohta, miks ei ole

peetud vajalikuks arvestada Hiiumaa elanike soovi säilitada olemasolev elu- ja looduskeskkond

(PlanS § 1 lg 2 ja 3).

Vastustaja ei ole kaalunud planeeringu lahenduse kujundamiseks määratud kriteeriume. KSH

aruande punktis 2.2.4 on märgitud, et osadel juhtudel kattuvad elektrituulikute arendusalad

tõenäoliselt ebasobivat või täiendava tähelepanu vajava alaga. Seega tekib küsimus, kuidas saab

olla tuuleparkide rajamiseks sobiv ala ka tegelikult sobiv.

Alad ja objektid, mille ümber nn puhveralad moodustati, on toodud planeeringu seletuskirja

punktis 2.2.1. Näiteks asustusala ja olemasoleva elamu ja puhke- ja virgestusala puhverala laius

on 2000 m. Seda milliseid asjaolusid kaaluti puhveralade määramisel, ei ole teada - seda ei ole

Planeeringus selgitatud, samuti ei tulene need puhveralad ühestki õigusaktist.

Ka varjutuse aja määramisel ei ole toimunud mingit kaalumist, kuidas valiti välja lubatav

varjutuse kestus.

Kuna vastustaja ei ole erinevaid huve kaalunud, on täitmata ka PlanS § 7 lg 2 p-des 2 ja 3

sätestatud maakonnaplaneeringu ülesanded.

Tuuleparkide rajamine Hiiumaale ei saa olla selline ülekaalukas avalik huvi, mis kaaluks üles

kohalike elanike soovi ja huvi olemasoleva elukeskkonna säilitamiseks. Kohalikku huvi

väljendas ka Emmaste vald planeeringu kooskõlastamata jätmisel. Arvestades, et tulu, mida

tuulepargi toodetud elektrist saadakse, jääb tuulepargi omanikule ning lisaks maksab riik

tuulepargi omanikule elektrituruseaduse alusel toetust, on tuuleparkide rajamine Hiiumaale

eelkõige erahuvides.

4.9. Planeering on põhjendamata, sh ei ole selge, kuidas on planeeringu lahendus kujunenud.

Kuna planeeringu koostamisel on jäetud mitmed olulised asjaolud välja selgitamata, ei ole

võimalik hinnata planeeringulahenduse tegelikku sobivust. Samuti on jäetud planeeringu

koostamisel arvestamata oluliste planeeringu koostajale teada olevate asjaoludega ning nende

arvestamata jätmist ei ole põhjendatud. Lisaks on planeeringu dokumendid omavahel vastuolus.

Planeeringus on välja selgitamata mitmed planeeringu seisukohalt olulised mõjud ja huvid ja

ka teadaolevaid huvisid ei ole kaalutud. Arvestades eeltoodut ei saa planeering olla

põhjendatud.

4.10. Kaebaja leiab, et vastustaja väide, et teemaplaneeringuga ei ole võimalik kindlaks

määrata konkreetseid tingimusi elektrituulikute ehitamiseks (mh nt elektrituulikute suurimat

võimalikku kõrgust), ei vasta tõele, kuna vastustaja on nii kehtivas maakonnaplaneeringus kui

ka teemaplaneeringus muid küsimusi detailselt lahendanud.

4.11. Kaebaja leiab, et vastustaja väide, nagu saaks kaebaja esitada vastuväiteid detail- või

üldplaneeringu koostamise menetluses, ei ole asjakohane. Kuna teemaplaneeringus

määratletud arendusalad asuvad väljaspool linnu, aleveid ja alevikke, siis saab elektrituulikuid

püstitada ka ilma detailplaneeringut koostamata (vt PlanS § 125 lg 1 p 4 ja ka § 74 lg 5).

4.12. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja väited seoses võimatusega hinnata keskkonnamõjusid

täpsemalt, kuna ei ole teada, milliseid tuulikuid arendusalale tulevikus rajatakse, ei ole

asjakohased.

Põhivõrguga

liidetud

tuuleparkides

kasutatakse

peamiselt

2-3

MW

elektrituulikuid, seega võib juba praegu kindel olla, et väiksema võimsusega elektrituulikuid

suuremates tuuleparkides ei kasutata. Järelikult on võimalik ka üsna täpselt hinnata

teemaplaneeringu arendusaladel tulevikus kasutusele võetavate elektrituulikute mõjusid ning

vastustaja väited selle kohta, et praegu ei ole võimalik tuuleparkidest lähtuvaid mõjusid

täpsemalt hinnata ei vasta tegelikkusele.

4.13. Vastustaja väited elektriliinide trasside paiknemise määramise mittevajalikkusest ei ole

kooskõlas seadusega ja tegelikkusega.

4.14. Vastustaja kaebuse vastuses toodud väited ei saa asendada vaidlustatud korralduses

esitatud põhjendusi. Vastustaja oleks pidanud korralduses arusaadavalt põhjendama, kuidas

teemaplaneeringu lahendus kujunes.

4.15. Vastustaja väited, mis puudutavad vastustaja hinnangul teemaplaneeringu kujunemise

seisukohalt „ebaolulisi“ menetlusrikkumisi või vigu on kohatud.

4.16. Kaebaja leiab, et tulenevalt asjaolust, et protsessi läbiviimiseks sisuliste otsuste

vastuvõtmiseks moodustati juhtrühm ja juhtrühma sisuliste otsuste kujunemine planeeringu

dokumentidest ei nähtu ning et planeeringu seletuskirja tabelist 1, kus on esitatud ülevaade

olulisematest õigusaktidest tulenevatest piirangutest ja ametkondade seisukohtadest

puhveralade ulatuse määramisel nähtub, et vastustaja ise ei kaalunud mitte ühtegi olulist

küsimust (tuulikute kaugust elamutest, tuuleparkide planeerimist looduskaitseobjektidel ja

nende lähedusse, infrastruktuuri elemente, riigikaitselisi objekte (radar), väärtuslikke

maastikke, rohelist võrgustikku), vaid seda on teinud kas kohalikud omavalitsused, ametkonnad

või on seda tehtud kollegiaalselt (maavalitsused), ei ole planeeringu sisulisi otsuseid teinud

maavanem. See on vastuolus PlanS § 10 lg-s 3 ja Vabariigi Valitsuse seaduse § 84 tooduga.

4.17. Kaebaja märgib, et Natura 2000 eelhindamine on teostamata. KeHJS § 45 lg 2 sätestab,

et strateegilise planeerimisdokumendi võib kehtestada juhul, kui seda lubab Natura 2000

võrgustiku ala kaitsekord ning strateegilise planeerimisdokumendi kehtestaja on veendunud, et

kavandatav tegevus ei mõju kahjulikult selle Natura 2000 võrgustiku ala terviklikkusele ega

mõjuta negatiivselt selle ala kaitse eesmärki.

Planeeringu keskkonnamõju strateegiline hindamine on küll läbi viidud, kuid selles puudub nii

Euroopa Liidu õigusaktide ja juhendite kohane Natura 2000 eelhinnang kui ka asjakohane

hindamine, kuna KSH aruandes on viidatud kavandatava tegevuse kahjulikule mõjule Natura

2000 võrgustiku aladele.

KSH aruandest saab järeldada, et planeeringu kehtestajal säilis kahtlus, et planeeringuga

kavandataval tegevusel on kahjulik mõju linnustikule, mida ei ole võimalik täielikult ära hoida.

Maa-ameti kaardirakendusest ja Keskkonnaregistrist nähtub, et mõlema planeeringus määratud

arendusala - H2 ja H3 - läheduses asub neli Natura 2000 võrgustikku kuuluvat looduskaitseala

– Väinamere hoiuala (linnuala), Pihla – Kaibaldi loodusala, Leigeri looduskaitseala ja Tihu

looduskaitseala.

Planeeringus ega KSH aruandes ei ole hinnatud, milline mõju kaasneb planeeringu elluviimisel

arendusalade H2 ja H3 läheduses paiknevatele Natura 2000 aladele, sh Väinamere hoiualale.

Planeeringu seletuskirjas toodud tabelites, kus on kirjeldatud arendusalasid H2 ja H3,

märgitakse vaid, et Väinamere hoiuala asub 7,8 km kaugusel. H3 arendusala puhul ei ole sellele

hoiualale viidatud. Ühtegi põhjendust selle kohta, kuidas planeeringuga kavandatavad tuulikud

mõjutavad 7,8 km kaugusel asuvat Natura 2000 ala ning sinna üle terve Hiiumaa lendavaid

linde, KSH aruanne ega planeering ei sisalda.

Kaebaja toob välja, et Loodusdirektiivi artikli 6 lg-s 3 sätestatud keskkonnakaitsemehhanismi

rakendamise eelduseks ei ole veendumus, et kava või projekt avaldab kõnealusele alale olulist

mõju, vaid ainult tõenäosus, et nimetatud kava või projektiga kaasneb selline mõju.

Kaebaja leiab, et tuuleparkide rajamisega Hiiumaale kaasneb vältimatult ka kahjulik mõju, kuid

keskkonnamõju hindamise läbiviimisel ei ole hinnatud isegi arendusalade H2 ja H3 mõju

Natura 2000 võrgustiku alale, sealhulgas ei ole läbi viidud ka Natura eelhindamist.

Tuuleparkide toimimiseks vajalike elektriliinide ja nende rajamisega seotud mõju ei ole aga

üldse hinnatud, kuigi elektriliinid hakkavad eeldatavalt läbima ka Väinamere looduskaitseala

(Hiiumaa –Vormsi – Harku) (vt ka tl 179-216, II kd).

Arendusala H2 ja H3 läheduses asuvad Natura 2000 võrgustikku kuuluvad alad, kus asuvad ka

esmatähtsad looduslikud elupaigatüübid. Seega oleks võimalik neile arendusaladele tuuleparke

rajada üksnes Vabariigi Valitsuse nõusolekul (KeHJS § 45 lg 3).

Kaebaja märgib kokkuvõtvalt, et vähimagi kahtluse korral kavandatava tegevuse negatiivses

mõjus Natura 2000 alal asuvatele elupaikadele ei tohi sellisele kavale luba anda. Planeeringu

puhul tähendab see, et planeeringut, mille elluviimisel ei ole Natura 2000 alal kaitstavatele

liikidele või elupaikadele kahjulik mõju välistatud, ei tohi kehtestada, kuna see on õigusvastane.

4.18. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on ebaõigesti leidnud, et planeering ei anna otsest

alust tuulikupargi rajamiseks. Planeering on kohalikele omavalitsustele siduv ja korralduse p-s

VII märgitu, et planeering ei anna otsest alust tuulikupargi rajamiseks, ei vasta tõele.

Maakonnaplaneeringu

tingimuste

siduvust

kinnitab

ka

kohtupraktika

(Tallinna

Ringkonnakohut otsus nr 3-14-50027ja Riigikohtu lahend nr 3-3-1-35-13).

4.19. Kaebaja arvates ei ole asjakohane vastustaja viide Vabariigi Valitsuse poolt heaks

kiidetud Eesti energiamajanduse arengukavale aastani 2030 (ENMAK 2030). Arengukava ei

ole võrdsustatav õigusaktiga, sh Euroopa taastuvenergia direktiiviga. Arengukava ei ole siduv

ega täitmiseks kohustuslik. Selles, et Eesti riik on Euroopa Liidu ees taastuvenergia

rakendamise osas oma kohustused juba aastaid tagasi täitnud, ei saa täna enam vaidlust olla.

Planeering on aga kehtestatud teadmises, et need eesmärgid ei ole saavutatavad ka aastaks 2020.

Teiseks on vastustaja planeeringu koostamisel lähtunud arengukavast „Energiamajanduse

riiklik arengukava aastani 2020” ja planeering ega KSH aruanne ei sisalda ühtegi viidet

ENMAK 2030-le. Seega ei ole vastustaja planeeringu koostamisel ENMAK 2030-ga

arvestanud ega saanud selles sisalduvatest asjaoludest kaalutlusotsuse tegemisel lähtuda.

4.20. Kaebaja esitas 06.02.2017 vastuväite kohtu tegevusele, milles palub tühistada vastustaja

03.02.2017 taotluse rahuldamise ja 31.01.2017 kohtuistungiga seotud vastustakja

menetluskulude tasumist tõendava dokumendi esitamise tähtaja pikendamine ning jätta

vastustaja 03.02.2017 tähtaja pikendamise taotlus rahuldamata.

4.21. Kaebaja palub jätta rahuldamata vastustaja taotlus menetluskulude hüvitamiseks ja jätta

kõik menetluskulud vastustaja kanda. Samuti palub kaebaja talle välja mõista menetluskuluna

tasutud riigilõivu summas 15 eurot.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjustel.

5.1.

Maavanema

22.09.2009

korraldusega

nr

algatati

maakonnaplaneeringu

teemaplaneeringu koostamine. Planeeringu algatamisel lähtuti PlanS sätestatud ning

Planeeringu algatamisega ette nähtud ülesannetest ning võeti eesmärgiks tasakaalustada

üleriigilised huvid taastuvenergeetika kasutamiseks kohalike elanike huvidega seonduvalt

loodus- ja elukeskkonna säilimisega. Huvide tasakaalustamiseks töötati välja üldised

tuuleenergeetika arendamise põhimõtted ning määrati kindlaks perspektiivsed maa-alad, kuhu

saab üldse tuuleparkide rajamist kaaluda.

Planeeringu käigus selgitati välja kaks ala, mis on käsitletavad tulevikus võimalike

arenduspiirkondadena. Võimalike arenduspiirkondade väljaselgitamine tähendab, et nendele

aladele saab üleüldse kaaluda tuulikute rajamist. Alles pärast seda, kui planeeringuga on

kindlaks määratud võimalikud arenduspiirkonnad, saab hakata lahendama detailsemaid

küsimusi, mh seoses maakasutusega, tuulikute paiknemisega ja konkreetsete tuulikutega

kaasnevate mõjutustega. Nimetatud küsimused tuleb lahendada üldplaneeringu menetlemisel

ning detailplaneeringu kohustusega aladel ka detailplaneeringu menetlemisel. Kuni pole teada,

kas keegi üldse tuulikute püstitamisest huvitatud on ega millistel tingimustel seda teha

soovitakse, ei ole ka otstarbekas viidatud küsimusi detailselt arutada. Maakonnaplaneeringu

teemaplaneeringu tasandil ei ole võimalik analüüsida kõikide võimalike stsenaariumite

realiseerimist, vaid sätestada üldised suunised täpsemate planeeringute koostamisel.

Läbirääkimiste, keskkonnamõju strateegilise hindamise ja põhjaliku kaalumise tulemusena on

planeeringuga leitud kõige sobivamad alad suuremas mahus tuulikute rajamiseks. Samuti on

planeeringuga sätestatud üldpõhimõtted aluseks kohalikele omavalitsustele hilisemate

detailsemate planeeringute menetlemisel. Kohalike elanike ja üleriigiliste huvide

tasakaalustamiseks on planeeringu seletuskirjas väljatoodud ka kompensatsioonimehhanismid.

Vastustaja on seisukohal, et kehtestatud planeeringuga on saavutatud maakonnaplaneeringu

teemaplaneeringu ülesanded ning planeering on koostatud sellise täpsusastmega nagu seda on

tervet maakonda hõlmavalt planeeringult oodata. Täpsemad tingimused tuuleparkide

rajamiseks on otstarbekas sätestada tulevikus läbiviidavates menetlustes, nagu on vastustaja ka

planeeringus ja korralduses korduvalt välja toonud.

5.2. Vastustaja on seisukohal, et kaebajal puudub kaebeõigus nii HKMS § 44 lg-st 5 kui ka

PlanS tulenevalt. Kaebaja ei ole välja toonud, millised tema konkreetsed ülesanded on

planeeringu kehtestamisega takistatud või oluliselt raskendatud.

Muuhulgas on kaebaja esiteks samastanud planeeringu, millega nähakse ette tuuleenergeetika

arendamise põhimõtted ja suundumused ning tuulikuparkide rajamiseks sobilikud maa-alad

(korralduse p I), tuulikute rajamisega. Tegelikkuses ei ole otsustatud planeeringu kehtestamisel

tuulikute rajamist – tuulepargi reaalseks rajamiseks on vajalik koostada detailplaneering või

üldplaneering, mille alusel väljastatakse projekteerimistingimused. Ainuüksi tuuleenergeetika

arendamise põhimõtete kehtestamine ning tuulikuparkide rajamiseks sobilike maa-alade

määratlemine ei saa kahjustada kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmist ega negatiivselt

mõjutada Hiiumaa või Emmaste valla elukeskkonda. Sealjuures on tähelepanuväärne, et

planeeringuga ette nähtud tuulikuparkide rajamiseks sobivad maa-alad ei asu isegi kaebaja

omavalitsusüksuse territooriumil.

Teiseks ei kohaldu kaebaja poolt viidatud püsiasustusega väikesaarte seadus ning seal

sätestatud eesmärgid Hiiumaa omavalitsusüksustele, kuna viidatud seaduse § 2 p 4 kohaselt on

Hiiumaa käsitletav suursaarena ning § 3, millele kaebaja on viidanud, käsitleb üksnes kohaliku

omavalitsuse eesmärke väikesaarte haldamisel.

Kolmandaks, isegi kui kaebaja poolt välja toodud seadus kohalduks ka Hiiumaa

omavalitsustele, ei ole kaebaja poolt välja toodud püsiasustusega väikesaarte seaduse § 3 lg-s 1

loetletud eesmärgid käsitletavad kohaliku omavalitsuse ülesannetena HKMS § 44 lg 5 mõttes.

Kohaliku omavalitsuse ülesanded on sätestatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse

(KOKS) § 6 lg-le 1.

Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi konkreetset ülesannet või avalikku huvi, mis oleks vastuolus

kehtestatud planeeringuga.

Neljandaks ei ole kaebaja poolt viidatud eesmärgid kuidagi teemaplaneeringuga vastuolus.

Jättes kõrvale asjaolu, et kaebaja poolt osundatud eesmärgid on sätestatud üksnes väikesaarte

haldamisel ning eeldades, et need on käsitletavad kaebaja ülesannetena (millega vastustaja ei

nõustu), on teemaplaneeringu põhimõtted kaebuse p-s 3.1 viidatud põhimõtetega kooskõlas.

Teemaplaneeringuga nähakse ette üldised põhimõtted tuulikute paigaldamiseks, mille

eesmärgiks on tasakaalustada taastuvenergeetika kasutamisega kaasnevaid positiivseid

majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid kasusid võimalike lokaalse tasandi mõjudega,

eelkõige kaasneva visuaalse mõjuga (Seletuskiri lk 3 p 8). Seega on ka teemaplaneeringu

eesmärgiks toetada omavalitsuslikku suutlikkust ning säilitada saarte elulaadi omapära.

Viiendaks HKMS § 44 lg-s 5 ei ole ette nähtud kohaliku omavalitsuse kaebeõigust puhkudeks,

kui kohalik omavalitsus ei ole rahul maakonna tasemel kavandatavate muudatustega –

kaebeõigus on konkreetselt juhuks, kui kohalikul omavalitsusel ei ole võimalik enda ülesandeid

kehtestatud otsuse tõttu täita.

Kuuendaks ei ole kaebajal kaebeõigust põhjendusel, et kaebaja esindab Emmaste valla

elanikke, kes on avaldanud oma vastuseisu planeeringule. Riigikohus on kinnitanud

ringkonnakohtu seisukohta, milles ringkonnakohus leidis, et planeeringu mõjusfääri jäävate

kinnisasjade valdamise, kasutamise ja käsutamise kitsendamine on käsitatav konkreetsete

kinnisasjade omanike (st kolmandate isikute) erahuvina, mille kaitseks kaebajal pole võimalik

kohtusse pöörduda (RKHKo 3-3-1-62-13). Sealjuures on märkimisväärne, et käesoleval juhul

ei too planeering kaasa isegi Emmaste valla elanikele nende kinnisasjade valdamise, käsutamise

või kasutamise kitsendusi, kuna planeeringuga määratakse kindlaks perspektiivsed

arendusalad, mis ei asu Emmaste valla territooriumil.

Kaebaja on asunud väitma nagu rikuks Emmaste valla õigusi ainuüksi põhimõtteline otsustus

lubada Hiiumaa saarele teatud tingimuste täitmisel tuulikuparkide rajamine. Samas ei ole

kaebaja arvestanud sellega, et teemaplaneering on lähtunud üleriigilisest planeeringust Eesti

2030+2, mis sätestab taastuvenergeetika kasutamise vajaduse ning näeb ette senisest suurema

regionaalsete energeetiliste ressursside kasutamise (Eesti 2030+ p 5.2). Sealjuures märgib

üleriigiline planeering, et tuuleenergia tootmisvõimsust tuleb suurendada ning selleks sobiv

piirkond on Eesti Läänepoolne rannikumeri. Planeeringu kohaselt tuleb arvestada võimaluse ja

vajadusega rajada uusi maismaa- või meretuulikuparke, sest Eesti hea tuulepotentsiaal laseb

toota elektrienergiat just tuulikute abil (Eesti 2030+ lk 43). Kaebaja poolt täidetavad avalikud

ülesanded peavad samuti lähtuma riigi tasandil kehtestatud põhimõttelistest väärtustest,

mistõttu ei saa kaebaja kaebeõigust jaatada ainuüksi põhjusel, et kaebaja on

omavalitsusüksusena põhimõtteliselt vastu tema omavalitsusüksuste läheduses tuuleparkide

rajamisega.

Kuna planeeringuga ei nähta ette ühtegi kitsendust kaebaja omandiõigusele, ei saa kõne alla

tulla ka HKMS § 44 lg-s 4 sätestatud alus.

Varem kehtinud PlanS § 26 lg 1 ei kohaldu, kuna kaebuse esitamise hetkeks oli viidatud säte

kehtetu ning ükski rakendussäte PlanS § 26 lg 1 edasiulatuvat kohaldamist ette ei näe. Uus

PlanS populaarkaebuse esitamise võimalust ette ei näe. Üleriigiliste ja maakonnaplaneeringute

puhul on tegemist sisuliselt strateegiatega, mistõttu ei ole uues PlanS peetud põhjendatuks

avalikes huvides kaebuse esitamise võimalust.

Vastustaja märgib, et tema seisukohad kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise ja planeeringu

õiguspärasuse kohta on leidnud kinnitamist Tallinna Halduskohtu 25.11.2016 otsuses asjas nr

3-16-1472.

5.3. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata HKMS § 121 lg 2 p 2 ning HKMS §

152 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebaja eesmärki.

Arvestades

kaebuses

toodud

põhjendusi

ning

kaebaja

menetluses

esitatud

kompromissettepaneku sisu, võib järeldada, et kaebaja eesmärgiks on: a) saavutada tuulikute

mitterajamine Hiiumaa saarele või vähemalt planeeringuga ette nähtud arendusalale H2; b)

saavutada, et uue kehtestatava planeeringuga määrataks kindlaks elektri põhi- ja jaotusvõrkude

perspektiivsete trasside asukohad vastavalt keskkonnamõju hindamise tulemustele; c)

saavutada, et uue kehtestatava planeeringuga määrataks kindlaks elektrituulikute suurim

võimalik kõrgus.

Isegi juhul, kui kaebajal oleks teemaplaneeringu vaidlustamiseks kaebeõigus, ei ole kaebusega

võimalik saavutada ühtegi eelpool märgitud eesmärkidest.

Kaebaja eesmärk saavutada tuulikute mitterajamine Hiiumaa saarele on vastuolus mitmete nii

riigi kui ka kohaliku tasandi strateegiliste dokumentidega.

Teisalt on korralduses korduvalt selgitatud, et teemaplaneering iseenesest ei anna alust

tuulepargi rajamiseks. Kaebajal on otstarbekas vaidlustada tuulikupargi rajamist siis, kui on

teada konkreetselt kes, kus ja millistel tingimustel tuulikupargi kavatseb rajada – seda on

kaebajal võimalik aga teha üld- või detailplaneeringu menetluses. Maakonnaplaneeringu

teemaplaneeringu vaidlustamine ei aita kaebajal saavutada nende eesmärki – tuulikute rajamise

põhimõtteline otsus on vastu võetud riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandi dokumentides, samas

ei näe planeering ette konkreetseid tuulikuid või tuuleparke, mida kaebaja saaks vaidlustada.

Kaebajal ei ole võimalik saavutada ka elektri põhi- ja jaotusvõrkude trasside asukohtade

kindlaks määramist, kuna neid ei määrata kindlaks maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga.

Planeeringus ei ole võimalik määrata kindlaks ka elektrituulikute suurimat võimalikku kõrgust,

tulenevalt maakonnaplaneeringu olemusest. Maakonnaplaneeringu teemaplaneering on

dokument, mis paneb paika tuuleparkide kasutamise üldpõhimõtted.

Isegi kui vastustaja tunnistaks planeeringu kehtetuks ning teeks planeeringusse muudatusi, ei

ole võimalik planeeringuga ette näha tingimusi, mille sätestamata jätmist kaebaja kaebuses ette

heidab.

5.4. Vastustaja leiab, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ja põhjendab seda järgmiselt.

5.4.1. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja poolt ette heidetud rikkumisi haldusmenetluse

läbiviimisel ei esine ja kaebaja ei ole selgitanud väidetavate menetlusnõuete rikkumiste puhul

sellele, kuidas need mõjutasid asja otsustamist. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks

tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kui

nimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist (RKHKo 3-3-1-23-12 p 13, 3-3-1-

16-13 p 34, 3-3-1-18-14 p 14).

5.4.2. Vastustaja leiab, et planeeringu koostamisel on välja selgitatud planeeringu seisukohalt

olulised asjaolud. Kaebusest ei ole aru saada, milliste elektritrasside kindlaksmääramist ning

millise täpsusastmega kaebaja nõuab.

Esiteks on ebaõige kaebaja eeldus, nagu oleks tuulikute rajamiseks tingimata vajalik Hiiumaale

põhivõrgu rajamine. Seletuskirjast nähtuvalt on võimalik olenevalt tuulikute võimsusest

tuulikute liitumine jaotusvõrku 35 kV või 10 kV pingel aga ka liitumine 110 kV põhivõrgu

elektriliiniga (Seletuskirja lk 28-28). Seletuskirjas on eraldi välja toodud, et planeeringus ei

fikseerita tuuleelektrijaamade arendusalade liitumist detailselt, kuid täiendava ülekandeliini

rajamine parandaks Hiiumaa tuuleenergeetika potentsiaali (Seletuskiri lk 28). Eeltoodust

nähtub, et uue 110 kV põhivõrgu rajamine Hiiumaale ei ole tuuleparkide rajamise vältimatu

eeldus, mistõttu on kaebaja väide nagu oleks teemaplaneeringu kehtestamine igal juhul seotud

põhivõrgu rajamisega, ebaõige.

Teiseks ei ole tulevikus rajatava põhivõrgu elektriliinide asukoha määramine vaidlusaluse

teemaplaneeringu ülesanne.

Teemaplaneeringu algatamise korralduses ette nähtud ülesanded on täidetud. Planeeringu

seletuskirjast nähtuvalt on teemaplaneeringu koostamise tulemusena selgunud ülekandeliinide

põhimõttelised asukohad (Seletuskirja lk 3), need põhimõttelised asukohad on kantud

teemaplaneeringu osaks olevale kaardile nr 1 (seletuskirja lk 4). Kaardile nr 1 on kantud

kõrgpingeliin (roosaga) ning elektriõhuliin (punasega), ühtlasi põhivõrguga liitumise

perspektiivsed liitumiskohad (kollasega).

Vastustaja selgitab, et täpsemaid elektritrasside asukohti ei olegi võimalik vaidlustatud

planeeringuga välja selgitada, kuna planeeringu kehtestamise hetkeks ei ole selgunud ei see,

kuidas täpselt uus põhivõrk rajatakse ega see, kas ja kuhu rajatakse tuulikud. Põhivõrgu

rajamisel on vaja läbi viia uus keskkonnamõju hindamine, mille raames kaalutakse mh neid

asjaolusid, millele kaebaja on viidanud – sealjuures elektriliinide rajamisega kaasnevaid

kaitsevööndeid ja nende mõju elanikele ning mõju Jausa loodusalale ning põhjaveele, samuti

niidurüdi elupaigale. Teemaplaneeringu vaidluse raames ei ole asjakohane nendel küsimustel

peatuda.

Asjakohatu on ka kaebaja viide, et vastustaja ei ole arvestanud 2014. aastal valminud uuringuga

„Hiiumaa elektrivarustuskindluse tõstmise sotsiaalmajandusliku uuringu ja tehnilise eeluuringu

teostamine keskkonnamõju eelhinnang.“ Viidatud uuring valmis 2014 aastal, samas kui

vaidlustatav teemaplaneering saadeti 08.02.2013 järelevalve teostamiseks Siseministeeriumile

(tl 157, II kd). Planeeringumenetluse olemusest tulenevalt ei ole võimalik ajal, mil ministeerium

teostab planeeringu üle järelevalvet, planeeringut muuta ega täiendada, mistõttu ei olnud

võimalik arvestada ka kaebaja poolt kaebuses viidatud uuringuga. Uuringut arvestatakse

kahtlemata põhivõrgu rajamiseks koostatava planeeringu menetlemises.

Vastustaja nõustub, et elektrivõrguga liitumise tingimuste määramine ei ole maavanema

pädevuses ning seda ei ole ka planeeringuga tehtud. Planeeringu seletuskirja p-s 3.2 on välja

toodud potentsiaalsed liitumislahendused, st võimalused, kuidas elektrituulikute toodetavat

elektrit edastada potentsiaalsesse tulevikus rajatavasse põhivõrku, tingimusi elektrivõrguga

liitumiseks seletuskirjas toodud ei ole.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega nagu poleks planeeringu koostamisel välja selgitatud,

millist mõju omab tuuleparkide rajamine metsamaale, arvestades Hiiumaa suurust. Esiteks

moodustavad teemaplaneeringus käsitletavad võimalikud arendusalad ca 1% kogu Hiiumaa

pindalast. Teiseks on KSH analüüsis metsaaladega seonduvat analüüsitud. KSH aruandes

rõhutatakse, et tuulikuparkide puhul on ehitistealune pindala väike võrreldes kogu tuulikupargi

pindalaga ning olulised negatiivsemad mõjud võivad kaasneda tuulikuni rajatavatest teedest

(KSH aruanne lk 106). Planeeringu koostamisel tehti koostööd riigimetsa majandamise

keskusega ning töötati välja konstruktiivseid lahendusi elektrituulikute paigutamiseks

metsadesse ning töötati välja lahendus, mille kohaselt tuleks elektrikaablid paigutada rajatavate

teede alla ja mitte kõrvale (KSH aruanne lk 107). Lisaks on KSH aruandes välja toodud edasised

soovitused edasiste detailsemate planeeringulahenduste väljatöötamisel, pidades silmas

võimalikku mõju metsadele (KSH aruanne lk 100). Planeeringu seletuskirjas on samuti

rõhutatud, et täpsemad meetmed tuleb ette näha tulevikus koostatavate detailplaneeringute või

üldplaneeringutega, tuuleenergeetika objektidele võib planeerida ka teisi objekte ja

maakasutusfunktsioone, mida tuulik ei välista – näiteks metsamaa.

Ebaõige on kaebaja järeldus, et metsamaa kasutusotstarve ei saa säilida, kui metsaga kaetud

alale rajatakse tuulepark – arvestades, et tuulikud rajatistena võtavad enda alla väga väikse

pindala.

Eeltoodust nähtub, et vastustaja on planeeringumenetluses välja selgitanud kõik olulised

asjaolud ulatuses, mis on nõutav maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu kehtestamisel.

Sealjuures on teemaplaneeringus kindlaks määratud perspektiivsed trasside asukohad

detailsusastmega, mida võib maakonnaplaneeringu teemaplaneeringult oodata. KSH-st

nähtuvalt on kaalutud tuulikute metsaaladele rajamisega kaasnevaid aspekte.

5.4.3. KSH valmis 2012 aasta lõpus, KSH avalik väljapanek toimus 14.11.12 – 12.12.2012.

Arvestades KSH koostamise aega, on loomulik, et KSH koostamisel on aluseks võetud andmed

2010-2011 aastast, selleks hetkeks alles koostamisel või veel koostamata dokumente ei olekski

saanud KSH koostamisel arvesse võtta. Kaebaja ei ole välja toonud, millised KSH aruanded

toodud seisukohad on planeeringumenetluse jooksul niivõrd vananenud, et nendele ei oleks

olnud võimalik planeeringu kehtestamisel enam tugineda. Kaebaja poolt viidatud uuemaid

dokumente on võimalik arvestada üldplaneeringute või detailplaneeringute koostamisel.

Seonduvalt kaebaja etteheitega, et planeeringus ei ole viidatud uuele energiamajanduse

arengukavale, mis kaebusest nähtuvalt on alles koostamisel, siis ei ole vastustajal võimalik

planeeringu koostamisel ega kehtestamisel viidata dokumendile, mis pole lõplikult valmis ega

kehtestatud.

Vastustaja toob välja, et ükski Eesti või Hiiumaa energiakasutuse arengustrateegia ei sea

kahtluse alla Hiiumaale tuuleparkide kavandamise mõttekust.

5.4.4. Vastustaja kinnitab, et planeering on läbinud kõik nõuetekohased kooskõlastused, millele

on viidatud ka korralduses (Korralduse lk 5 p-s IX). Teemaplaneeringu kooskõlastas

Keskkonnaamet 25.11.2011 (tl 162-163, II kd), sealjuures on viidatud kooskõlastuses toodud

täiendusettepanekud kõik KSH aruandesse sisse viidud.

5.4.5. Vastustaja märgib, et kaebaja poolt välja toodud põhjendustest ei ole aru saada, millises

osas on kaebaja hinnangul põhjendamiskohustust rikutud või kuidas on põhjendamiskohustuse

rikkumise tagajärjel jõutud ebaõige otsuseni. Vajalikud põhjendused on sealjuures esitatud nii

planeeringus kui ka planeeringu kehtestamise korralduses.

Lisaks Korralduses endas toodud põhjendustele, on Korralduses viidatud, et „Tervise-,

keskkonna-, sotsiaalmajanduslikke küsimusi on käsitletud nii planeeringu seletuskirjas kui ka

KSH aruandes“ (Korralduse p IX). Käesoleval juhul on Korralduses ära toodud kõik

põhimotiivid. Samas on piisavalt selgelt tehtud viide ka teistele planeeringu osaks olevatele

dokumentidele, millest on võimalik põhimotiivide täpsemaid selgitusi lugeda.

Korralduses on välja toodud kõik nõutavad põhjenduse osad. Käesoleval juhul on vastustaja

Korralduses välja toonud nii positiivsed kui negatiivsed mõjud ning selgitanud, milliseid

täiendavaid meetmeid peaks edasiste negatiivsete mõjude vähendamiseks kasutusele võtma

(Korralduse p V).

Kuna tegemist on maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga, mis sätestab üldised põhimõtted

ega näe ette konkreetsete tuulikute rajamist, siis on ka korralduses toodud seletused ja

kaalutlused üldist laadi, st teemaplaneeringu raames ei saa esitada ka väga detailseid

põhjendusi.

Kaebaja väide nagu puuduks korralduses viited dokumentidele ning isikutele, kes on esitanud

arvamusi, on ebaõige (vt Korralduse p IX ja X).

5.5. Vastustaja leiab, et korraldus on sisuliselt õiguspärane ja põhjendab seda järgmiselt.

5.5.1. Asjaolu, et muutunud PlanS alusel ei ole maakonnaplaneering otseselt detailplaneeringu

koostamise aluseks, ei muuda planeeringu seletuskirja p-s 3.3.3 toodud viidet ebaõigeks.

Seletuskirjas on sätestatud, et planeering on edasiste planeeringute koostamise aluseks. Kuna

kehtiva PlanS kohaselt on maakonnaplaneering üldplaneeringu koostamise aluseks ning

üldplaneering omakorda detailplaneeringu koostamise aluseks, siis puudub viites igasugune

sisuline vastuolu.

Kaebaja poolt toodud viide, et planeeringu seletuskirja p 1 ja 3 on seadusega vastuolus on

üldsõnaline ning etteheitest ei ole võimalik mõista, milles vastuolu seadusega seisneb.

Kaebaja hinnangul on planeering vastuolus seadusega, kuna seletuskirjas on kindlaks määratud

põhimõtted,. Vastustaja leiab, et ta ei ole teinud konkreetseid ettekirjutusi, mida võrguühenduse

planeerimisel tuleb järgida. Kehtiva PlanS § 56 kohaselt on maakonnaplaneeringu ülesandeks

üldplaneeringu koostamiseks suuniste andmine ning maa kasutustingimuste määramine.

Maakonnaplaneeringu teemaplaneering sätestab üldised põhimõtted, mida järgida (nagu viitab

ka Seletuskirja p 3.3.1 sõnastus). Planeeringus sätestatud ei välista ega muuda kuidagi

õigusaktidest tulenevaid piiranguid, mistõttu vastuolu õigusaktidega ei eksisteeri.

Kaebaja on viidanud, et planeeringu seletuskirja p 3.3.1 alapunktid 6, 16 ja 17 on tühised, kuna

vastustajal puudub õigus kindlaks määrata, kes peab üldplaneeringu kooskõlastama. Viidatud

punktides ei ole vastustaja kuidagi enda pädevust ületanud. Punktides on lihtsalt välja toodud

lennundusseadusest tulenevad nõuded – vastavalt lennundusseaduse § 35 lg 61 näeb ette, et

tuuleparkide detailplaneeringud ja ehitusprojektid tuleb kooskõlastada Lennuameti ja

kaitseministeeriumiga. PlanS § 76 lg 1 sätestab, et üldplaneering koostatakse koostöös

valitsusasutustega, kelle valitsemisalas olevaid küsimusi üldplaneering käsitleb. Eeltoodust

tulenevalt on seletuskirjas tehtud viide kooskõlastuste ja koostöö vajadustele.

Kaebaja ei ole eristanud kaebuses seaduses sätestatud nõudeid ning maakonnaplaneeringu

teemaplaneeringuga ette nähtud maakasutustingimusi – elektrituulikute minimaalse kauguse

sätestamine aitab tagada muuhulgas põllumajandusmaade, maastike ja looduskoosluste

säilimist. Vastavate kasutustingimuste määramine on PlanS § 56 lg 1 p-st 7 üheks

maakonnaplaneeringu ülesandeks, millele vastab varem kehtinud PlanS § 7 lg 3 p-s 3 toodud

põhimõte.

Otsitud on kaebaja väide nagu soovitaks maakonnaplaneeringuga ette näha detailplaneeringu

koostamise kohustusega alasid. Planeeringu seletuskirjades on selgitatud, et tuulikuparke on

võimalik rajada kas detailplaneeringu, üldplaneeringu teemaplaneeringu või üldplaneeringu

alusel, rõhutades, et maakonnaplaneering ise ei anna veel alust tuulikute rajamiseks.

Seletuskirja p-s 3.3.1 p-s 1 sätestatu ei viita kuidagi sellele, et planeeringuga oleks soovitud

määrata detailplaneeringu koostamise kohustusega alasid. Nii seletuskirjast kui korraldusest

nähtub, et vastustaja eesmärgiks ei ole määrata kindlaks detailplaneeringu kohustusega alasid.

Asjaolu, et planeeringu kehtestamise hetkeks kehtima hakanud planeerimisseadus ei näe enam

ette, et elektrituulikute rajamise aluseks saaks olla üldplaneeringu tuuleenergeetika

teemaplaneering, ei muuda iseenesest planeeringut ega korraldust õigusvastaseks. Uuest PlanS

lähtudes võib rajamise aluseks olla kohaliku omavalitsuse eriplaneering.

Sarnaselt eelnevalt viidatud muudatustele ei too ka asjaolu, et Korralduse p-s VII viidatud PlanS

on kehtetu, kaasa korralduse tühistust. Alates 01.10.2015 kehtib uus Vabariigi Valitsuse

määrus, millega on olulise ruumilise mõjuga ehitiste nimekiri kindlaks määratud. See aga ei

tähenda, et korraldus või planeering oleksid õigusvastased, kuna ebaõige viide ühele määrusele

on käsitletav sellise vormiveana, mis ei too kaasa haldusakti tühistust, kuna ei mõjuta selle

sisulist õiguspärasust (RHKHo 3-3-1-14-03 p 32, RHKHo 3-3-1-33-07 p 16).

Vastustajale jääb arusaamatuks kaebaja motivatsioon seletuskirja üksikute alapunktide

analüüsimisel- kaebaja ei ole kuidagi välja toonud, kuidas nimetatud punktid planeeringu

seletuskirjad tema õigusi rikuksid ega osundanud, milles seisneb sisuline korralduse ja

planeeringu sisuline õigusvastasus kehtiva õigusega. Olenemata mõningatest muutunud PlanS

sätetest, on vastustajal jätkuvalt pädevus selline teemaplaneering kehtestada ning selles toodud

põhimõtted on kooskõlas kehtiva õigusega.

5.5.2 Menetluse läbiviimisel KeÜS ei kehtinud ja seetõttu ei ole võimalik ka planeeringu või

korralduse õigusvastasuse hindamisel lähtuda selle kooskõlas KeÜS-iga. KSH-s on käsitletud

põhjalikult kõiki võimalikke ohte keskkonnale.

Ühtlasi on tegemist KeÜS näol üldosaga, mida täpsustavad eriseadused, kaasaarvatud

planeerimisseadus. Planeerimisseaduses sätestatud keskkonnamõju strateegilise hindamise

kohustus ongi ette nähtud selleks, et planeeringu koostamisel oleks võimalik ohte keskkonnale

hinnata, kaebaja viited KeÜS-ile on seega asjakohatud. Kaebaja ei ole etteheidete tegemisel

arvestanud mh ka seda, et KeÜS sätestatud põhimõtteid on võimalik arvestada hilisemate

planeeringute (detailplaneeringute või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringute) kehtestamisel,

mille alusel tuulikuid reaalselt püstitama hakatakse.

5.5.3. Kaebaja viide, mille kohaselt peaks Planeering sisaldama vastavalt keskkonnaministri

04.03.2011 määruse nr 16 §-le 3 mürahinnangut ning ettepanekut kehtestada rangemad

normtasemed välisõhu kaitse seaduse § 127 lg 2 alusel, on ebaõige. Viidatud määrus kohaldub

vastavalt määruse § 3 lg-le 1 planeeringutele, millega kavandatakse ehitist või tegevust, mis

võib kaasa tuua olulise mürahäiringu. Maakonnaplaneeringu alusel ei ole võimalik kavandada

ehitisi ega tegevust, mis tooks endaga kaasa mürahäiringu.

Mürauuringud on vajalik läbi viia planeeringu menetluses, mille alusel hakatakse tuulikud

reaalselt püstitama. Sealjuures on vajalik läbi viia ka edasine keskkonnamõju hindamine, mille

tulemustest selguks kas, kui palju ja kuhu on tuulikuid võimalik püstitada (vt ka Seletuskirja p-

s 3.3.1 p-s 13).

5.5.4. Vastustaja märgib, et kaebaja poolt viidatud Hiiumaa arengustrateegia 2020+ näeb ette

tuulepargi rajamise Hiiumaale (arengustrateegia lk 27). Kaebaja ei ole kaebuses viidanud ka

ühelegi alternatiivsele taastuvenergia allikale, mis aitaks saavutada energeetilist sõltumatust.

Vastustaja on korralduses ka selgitanud, et kohalike elanike mure tuulikute mõjust

olemasolevale keskkonnale on mõistetav (Korralduse p V, alapunkt 8). Samas on vaja kaaluda

keskkondlikke ja sotsiaalmajanduslikke aspekte (Korralduse p V alapunkt 1 ja 2). Edaspidise

detailse planeerimistegevuse käigus on vaja analüüsida tuulikute rajamisega kaasnevaid

visuaalseid mõjusid eraldi ning luua mehhanisme nende mõjude vähendamiseks. Arvestades

teemaplaneeringu koostamise aluseks olnud asjaolusid, on vastustaja seisukohal, et

potentsiaalsete maa-alade kindlaksmääramine, kuhu võib tulevikus rajada tuulikuid, ei oma

sellist mõju keskkonnale ning välisilmele, et negatiivsete mõjude kaasnemine kaaluks üles

võimalike tuulikute rajamisega kaasneva kahju.

5.5.5. Vastustaja on seisukohal, et jooniste ja seletuskirja vahel mingisugust vastuolu ei

eksisteeri. Seletuskirjas toodud skemaatiline kirjeldus tuulikupargis toodetava elektri

ülekandmisest võimalikku põhivõrku kirjeldab olukorda, kus põhivõrk on Hiiumaale rajatud.

Kuna põhivõrgu paiknemine iseenesest ei ole aga vaidlusaluse teemaplaneeringu määrata, on

planeeringu kaardil nr 1 märgitud ära üksnes põhivõrguga liitumise põhimõttelised suunad.

Vastustaja hinnangul ei esine vastuolu ka korralduse ja planeeringu seletuskirja vahel. Asjaolu,

et planeeringu seletuskirjas ei ole märgitud ühte dokumenti (energiamajanduse arengukava

aastani 2030) ei viita kuidagi sellele, et need oleksid omavahel vastuolus. Korralduse p-s III on

selgitatud, et arvestatud on just ENMAK üldsuundadega, sh taastuvenergeetika valdkonna

arendamise põhimõtetega. Pidades silmas, et haldusakt on välja antud oluliselt hiljem, kui

koostati teemaplaneeringu seletuskiri ning pidades silmas, et eelkõige tuleb dokumendid,

millest otsuse tegemisel lähtuti, välja tuua just haldusaktis, millega planeering kehtestatakse,

on korraldus igati õiguspärane. Pigem näitab kaebaja poolt osundatu vastupidist – pärast

planeeringu seletuskirja koostamist on vastustaja planeeringu kehtestamisel tutvunud ka

uuemate dokumentidega ning veendunud nende aluse planeeringu kehtestamise vajaduses.

5.6. Vastustaja leiab, et planeering ja korraldus on kaalutlusvigadeta ja põhjendab seda

järgmiselt.

5.6.1. Kaebaja ei ole osundanud, mis asjaoludel tulnuks planeeringu kehtestamata jätmist

kaaluda. Teemaplaneeringu algatamisel lähtus vastustaja Saare, Lääne ja Pärnu maavanematega

sõlmitud koostöökokkuleppest, milles väljendati kavatsusi koostada taastuvenergeetika

teemaplaneeringud maakondades (seletuskiri lk 3, Korralduse p I). Korraldusest nähtuvalt on

vastustaja planeeringu koostamisel ja kehtestamisel lähtunud ka asjaolust, et globaalses ja

üleriigilises kontekstis ei ole fossiilsete kütuste kasutamine energiasõbralik ega jätkusuutlik

(Korralduse p V, alapunkt 1). Tuulikute võimalik rajamine Hiiumaale tuleneb vajadusest

suurendada taastuvenergeetika osakaalu energiavarustuses ning ühtlasi vähendada Hiiumaa

sõltuvust välistest energiakandjatest (Korralduse p III ja IV).

Teemaplaneeringu eesmärk oli analüüsida strateegilisel tasandil tuuleenergeetika arendamise

võimalusi Hiiumaal, st teha kindaks, kas üldse ja kuhu oleks põhimõtteliselt võimalik

elektrituulikuid püstitada. Arvestades,

et teemaplaneeringu

eesmärk – maa-alade

kindlaksmääramine – saavutati, planeering sai kõik nõuetekohased kooskõlastused ning selle

elluviimist ei takista objektiivsed asjaolud, puudub igasugune põhjendus, miks pidanuks

vastustaja jätma planeeringu kehtestamata. Kaebaja on küll viidanud Riigikohtu praktikale

seonduvalt kaalutlusõiguse kasutamata jätmisega, kuid ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mis

seonduks käesoleva planeeringuga. Olukorras, kus vastustaja algatas planeeringu eelkõige

eesmärgiga selgitada välja elektrituulikute püstitamise võimalusi ning planeeringu menetluse

tulemusena sellised alad ka välja selgitati, puudub igasugune ratsionaalne põhjendus, miks

pidanuks vastustaja jätma planeeringu kehtestamata.

5.6.2. Korraldusest ning teemaplaneeringu seletuskirjast nähtuvalt on vastustaja püüdnud välja

selgitada kõik olulised huvid, neid kaalunud ning üritanud leida mehhanisme nende

tasakaalustamiseks.

Vastustaja leiab, et esiteks on ebaõige kaebaja väide nagu oleks vastustaja korralduses välja

toonud ainult positiivsed mõjud. Korralduses viidatakse, et tuuleenergia arendamisega võivad

kaasneda lokaalse tasandi mõjud, eelkõige maastikule avalduv visuaalne mõju. Sealjuures on

märgitud, et tuulik võib osutuda maastikus domineerivaks elemendiks.

Teiseks on korralduses korduvalt viidatud, et reaalseid kaasnevaid mõjutusi saab täpsemalt

hinnata detailsema planeerimistegevuse käigus (Korralduse p V alapunkt 10). Vastustajal ei

olegi võimalik välja tuua konkreetseid negatiivseid mõjutusi, kuna käesolevaks hetkeks ei ole

selge ei see, kas Hiiumaale tuulikud rajatakse ega see millistel tingimustel ja kuhu need

püstitatakse.

Vastustaja märgib, et korraldusest aga ka planeeringu seletuskirjast nähtuvalt ongi püütud

tasakaalustada erinevaid huve. Ühest küljest on kogu Eesti aga ka Hiiumaa vajadus

taastuvenergeetika vastu järjest suurem. Teisalt kaasneb tuulikutega paratamatult näiteks

visuaalne mõju maastikule. Vastustaja ei eita, et tuulikute püstitamisega võivad kaasneda ka

mõned negatiivsed mõjutused (näiteks nagu visuaalne mõju) – selle kaaluka huvi

kompenseerimiseks ongi ette nähtud kompensatsioonimehhanismid, mis on toodud seletuskirja

lisas. Täpsemad kaalutlused tuleb aga välja tuua tuulikute detailsema planeerimise korral.

Elanike huvid hüpoteetiliste tuulikute mittepaigaldamise kohta ei ole piisavalt kaalukad, et jätta

tuulikute paigaldamise võimalikud asukohad üldse välja selgitamata – vastustaja on lähtunud

huvide kaalumisel muuhulgas sellest, et maa-alade kindlaksmääramata jätmise praktiliselt

välistaks tuulikute rajamise Hiiumaale, ent kohalikel elanikel on võimalik oma õigusi kaitsta

detailsemates planeeringumenetlustes.

5.6.3. Vastustaja leiab, et on planeeringu kehtestamisel arvestanud kõiki olulisi asjaolusid. KSH

raames reeglina uuringuid läbi ei viida, vaid antakse suunised selleks, millised uuringud tuleb

järgmistes etappides teostada enne kui kavandatavat tegevust ellu viia. Samas on käesoleval

juhul koostatud elanike arvamusuuring, nahkhiirte elu- ja koondumispaikade analüüs, analüüs

rohevõrgustiku osas ning analüüs linnustiku osas.

Kaebaja etteheide nagu ei oleks vastustaja arvestanud Eesti Maaülikooli uuringuga lindude

rände analüüsiga on ebaõige (vt KSH, lk 115 ja (seletuskirja lk 16, Korralduse p VIII). Analüüsi

on planeeringu koostamisel arvestatud ning analüüsi tulemustest lähtuvalt ka planeeringut

korrigeeritud. Keskkonnaameti kooskõlastuse kohaselt on pärast korrigeerimist planeering

nõudekohane ning tagab looduslike elupaikade säilimise. Kaebaja ei ole kaebuses esitanud

ühtegi asjaolu, mis annaks alust asuda Keskkonnaametist erinevale seisukohale.

Konkreetseid mõjutusi looduskeskkonnale, k.a lindude rändele saab hinnata siis, kui

planeeritakse konkreetsete tuulikute rajamist ning teada on tuulikute arv, paiknemine, kõrgus,

asukoht jne.

Sarnaselt lindude rände analüüsile arvestati planeeringu koostamisel ka kaebaja poolt viidatud

OÜ Saar Poll ja Adete Ekspert 2010.a koostatud uuringut „Läänemaa tuulikuparkide mõjud

lähiala inimestele“ (vt KSH lk 63 ja Korralduse p VIII). Kaebaja ei ole kaebuses pikemalt

selgitanud, milles uuringuga arvestamata jätmine seisnes.

Vastustaja on arvestanud ka kodanikualgatuse korras koostatud petitsiooniga. Petitsioon anti

vastustajale üle 11.03.2009. Petitsiooni koostamine oli ajendatud asjaolust, et Hiiumaale sooviti

rajada tuulikuturbiine koguvõimsusega kuni 500 MW kuna AS Raunisaar (kes oli huvitatud

tuulikupargi rajamisest) tegi ettepaneku algatada olulise ruumilise mõjuga objekti asukoha

valiku üldplaneeringu teemaplaneering. 2009 kogunenud juriidiliste küsimuste töörühm leidis

toona,

et

tuuleelektrijaamade

rajamise

aluseks

saab

olla

maakonnaplaneeringu

teemaplaneering. Kaebaja poolt viidatud petitsioon käsitles seega teist olukorda - ulatuslikumat

tuulikuparki ning teistsugust menetlust. Alles pool aastat hiljem, s.o 22.09.2009 algatas

vastustaja maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu. Sellest tulenevalt on ka Korralduses

märgitud, et petitsioon on vastustajale üle antud enne teemaplaneeringu algatamist, seega ei

saagi petitsiooni siduda planeeringulahendusega.

Vastustaja on seisukohal, et Planeeringu menetlemisel ja kehtestamisel ei olnudki vaja

arvestada teise sündmuse raames kogutud allkirjadega.

Kokkuvõttes on vastustaja seisukohal, et Planeeringu menetlemisel ja kehtestamisel on

arvestatud kõigi tähtsust omavate asjaoludega, mh on nii Korralduses, Seletuskirjas kui ka KSH

käsitletud kaebaja poolt viidatud asjaolusid, mida justkui pole arvestatud.

5.6.4. Kaebaja on ette heitnud, et ei ole teada, milliseid asjaolusid kaaluti puhverala määramisel.

Vastustaja selgitab, et planeeringulahenduse koostamisel arvestati kohalike omavalitsuste ning

maavalitsuse seisukohtadega (KSH lk 65). Puhveralade ulatuse määramisel arvestavatest

asjaoludest on seletuskirjas koostatud põhjalik tabel (Seletuskirja tabel nr 1, lk-d 7-9) lähtudes

kehtivast seadusandlusest ning arvestades kohalike omavalitsuste poolseid seisukohti ja

soovitusi (Seletuskiri lk 6). Nimetatud kaalutlustele on viidatud ka korralduses, kus vastustaja

märgib, et puhverala ulatuse määramisel tugineti omavalitsuste kaalutlusotsusele ning arvestati

võimalike tuulikupargist lähtuvate mõjudega (Korralduse p V, alapunkt 9). Arvestades

maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu ulatust, on osas, milles õigusaktid konkreetseid

piiranguid ette ei näe, otsustamise delegeerimine kohalikele omavalitsustele igati põhjendatud.

Vastustaja on varjutusega seonduvalt välja toonud üldised põhimõtted ja suunised, mida

arvestada edasiste planeeringute koostamisel. Konkreetsemaid kaalutlusi ei olegi võimalik välja

tuua, arvestades, et planeeringuga ei nähta ette konkreetsete tuulikute paiknemist, kõrgust ega

muud sarnast. Kaebaja poolt soovitud põhjalik kaalumine saab toimuda alles edasiste

planeeringute käigus (vt ka KSH lk 30, 64, Seletuskiri lk 31-32 ja Korralduse p V, ap 12).

Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et ta ei ole rikkunud kaalutlusõigust. Kõigist planeeringu

dokumentidest nähtuvalt on vastustaja kaalutlustele, mille arvestamata jätmist kaebaja ette

heidab, osundanud ning selgitanud kaalumise tulemusi. Vastavalt kohtupraktikas sätestatud

nõuetele on sealjuures peamised kaalutlused ära toodud korralduses ning detailsemad

kaalutlused esitatud nii seletuskirjas kui KSH-s.

5.7. Vastustaja selgitab täiendavalt, et teisi haldusorganeid on planeeringu koostamisse

kaasatud kooskõlas PlanS vana redaktsiooni § 16 lg 1 punktiga 2, mille järgi tulebki

maakonnaplaneeringut koostada koostöös planeeritava maa-ala KOV-idega, naabrusesse

jäävate maakondade maavanematega ja ministeeriumidega, kelle valitsemisalas olevaid

küsimusi planeering käsitleb. Kaasamisel on nõuandev roll ning see ei tähenda, et lõplik

otsustusõigus ei oleks vastustajal. Kõiki planeeringu olulisi küsimusi on planeeringu

vastuvõtmisel ja kehtestamisel kaalunud vastustaja.

5.8. Vastustaja märgib, et kooskõlas planeeringu eesmärkidega on planeeringus määratud

elektriülekandeliinide põhimõttelised asukohad (seletuskirja lk 2), st tehtud asukohtade

eelvalik. Täpsemalt määratakse elektriliinidega seonduvat kindlaks maakonnaplaneeringu

koostamisel. Viimases on üksikasjalikult määratud elektrivõrgu arendamise tingimused, muu

hulgas

on

tehtud

põhjalik

uuring.

(Hiiumaa

elektrivarustuskindlustuse

tõstmise

sotsiaalmajanduslik

uuring

ja

tehniline

eeluuring“.

Kättesaadav:

http://hiiu.maavalitsus.ee/documents/180835/4378697/Hiiumaa_elektrivarustuskindluse_tost

mise_sotsiaalmajanduslik_uuring_ja_tehniline_eeluuring.pdf/a6b9e671-92ab-4b42-8670-

f7c7f5b07075).

Vastustaja toob välja, et väär on ka kaebajate väide, nagu oleks ringtoide vajalik vaid

tuuleparkide rajamiseks. Maakonnaplaneeringus on leitud, et ringtoite vajadus on seotud

tarbimise suurenemisega, varustuskindluse ja kvaliteedi parandamise vajadusega, samuti

võimaliku energia tootmise vajadusega (tuuleenergia, päikeseenergia vms) ning et vajalik on

anda ringtoite kasutamise võimalus ka Vormsile. Nimetatud arengusuunda toetab ka üleriigiline

planeering Eesti 2030+.

5.9. Vastustaja toob välja, et väär on kaebaja väide, mille järgi ei arvesta planeering koostatava

Hiiu maakonnaplaneeringuga, kuna tuulepargid oleksid nähtavad igast Hiiumaa paigast ja

kahjustaksid Hiiumaa maastikke ja vaateid.

Vastustaja märgib, et talle jääb ebaselgeks, milliseid kaebaja õigusi saaks tuulikute võimalik

mõju Hiiumaa vaadetele rikkuda. Kaebaja väide, et tuulepargid oleksid nähtavad igast Hiiumaa

paigast, on tõendamata ning on vastuolus terve mõistusega. Vastustaja on potentsiaalsete

tuulepargialade valikul arvestanud ilusate vaatekohtadega. Tuulikute konkreetsed asukohad ega

ka kõrgus, ehitusalune pindala jm parameetrid, ei ole veel paigas ja selguvad järgnevate

menetluste käigus.

Et edasistes menetlustes on vaja arvestada ka tuulikute visuaalsete mõjudega, on eraldi

rõhutatud ka korralduse punktis V.10 ning põhjalikult avatud ka seletuskirjas (lk 30, p 8). Sama

puudutab ka tuulikute paigaldamiseks vajalikke elektrimaste.

5.10. Vastustaja märgib, et kõrgusenõude lisamine planeeringusse ei olnud olemuslikult

võimalik ega ka nõutav, kuna tuuleparkide mõju saab hinnata vaid nende asukohtade ja suuruse

selgumisel.

5.11. Vastustaja toob välja, et KOV-id ei ole kohustatud kehtestama vaidlusaluse planeeringu

alusel üld- ega detailplaneeringuid, mis näeksid ette tuuleparkide püstitamist.

5.12. Vastustaja leiab, et planeerimismenetlus on kooskõlas Natura hindamise nõuetega.

Mõjuga nn Natura 2000 aladele on planeeringu koostamisel läbivalt arvestatud (vt Korralduse

p VIII lk 4-5, Seletuskirja lk 10, 22, 32, Lisa 2, KSH lk 120, 201).

Tuulikuparkide negatiivne mõju Natura 2000 aladele ei ole tõenäoline, kuid seda tuleb

kontrollida edasiste uuringute käigus. Vastustaja rõhutab, et kaebaja viidatud KeHJS § 45 lg 2

regulatsioon ei tähenda mitte seda, et planeeringudokumendiga ei tohiks kaasneda mistahes

negatiivseid mõjusid, vaid seda, et kehtestatav planeering ei tohi ohustada ala terviklikkust ega

kaitse-eesmärki. Sama on tegelikkuses järeldanud Euroopa Kohus kohtuasjas C-127/02.

KSH aruandes on asutud seisukohale, et olemasolevatele andmetele tuginedes ei saa kindlalt

eeldada kahjulikku mõju Natura aladele, rääkimata kahjulikust mõjust Natura alade kaitse-

eesmärkidele. Sellest tulenevalt on asjakohatu ka kaebaja viide KeHJS § 45 lg-le 3.

Vastustaja toob välja, et Keskkonnaamet on planeeringu kooskõlastamisel üheselt leidnud, et

Natura 2000 ala terviklikkuse ja kaitse-eesmärkide saavutamine on planeeringu puhul tagatud,

seda tuuleparkide arenduspiirkondade valikuga ning teemaplaneeringu realiseerimiseks

sätestatud konkreetsete tingimustega (tl 162-163, II kd). KeHJS § 45 sisulise eesmärgiga –

looduskeskkonna ja Natura 2000 alade kaitsega – on kooskõlas just selline olukord, kus mõju

Natura 2000 aladele hinnatakse alles tervikliku informatsiooni olemasolul. Vastupidisel juhul

võib tekkida olukord, kus abstraktselt olukorda hinnates negatiivset mõju Natura 2000 ala kaitse

eesmärkidele ei tuvastata, kuid konkreetsete tuulikuparkide rajamisel selline mõju esineb.

Ebaõige on kaebaja väide, mille järgi tuleneks KSH aruandest justkui vajadus viia Natura

hindamine läbi vaid Natura aladega kattuvates piirkondades. KSH aruandest tuleneb selgelt, et

Natura hindamine on vajalik ka Natura alade lähedal, sh ka määratud puhvertsoonist (600 m)

kaugemal asuvate alade väljaarendamisel (KSH aruande lk 128).

Vastustaja rõhutab, et elektriliinid ja nendega seotud keskkonnamõju hindamine on muude

planeeringute esemeks ning tuuleenergeetika teemaplaneering ei saa ega peagi ette nägema

seda, kus hakkab paiknema põhivõrk. Tuuleparkide jaoks ei pruugi põhivõrk, st vähemalt 110

kV pingega üleriigiline võrk, olla vajalik. Põhivõrgu rajamise vajalikkus tuleneb üleriigilisest

planeeringust Eesti 2030+ (see on käsitletud seletuskirja lk-l 3). Täpsemalt on põhivõrgu

rajamine käsitletud koostatavas Hiiu maakonnaplaneeringus, kuid sealgi on täpsustatud, et

liinide täpsed asukohad määratakse kindlaks alama tasandi planeeringutes ning sealjuures tuleb

vastavalt hinnata ka keskkonnamõju. 110 kV pingega elektriliinide rajamiseks tuleb koostada

riigi eriplaneering (kehtiva PlanS § 27 lg 2), millega kaasneb keskkonnamõju strateegiline

hindamine (§ 27 lg 6). Seega uuritakse liinide võimalikku mõju Natura 2000 aladele teiste

planeerimismenetluste käigus. Sama tuleneb ka kaebaja esitatud OÜ Alkranel uuringu

kokkuvõttest (lk 42-43).

5.13. Kaebaja menetluskulude osas märgib vastustaja, et kaebaja menetluskulud riigilõivu 15

euro suurusena on põhjendatud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

7. Vastustaja on taotlenud kaebuse tagastamist kaebajale, kuna neil puudub kaebeõigus. Kohus

nõustub vastustaja taotlusega osaliselt ja märgib seoses kaebeõigusega järgmist.

7.1. Kaebajad on esitanud kaebuse nii väidetavate subjektiivsete õiguste rikkumise, kui ka selle

õigusvastasuse tõttu avaliku huvi kaitseks (nn. populaarkaebus). Kaebaja on nähtuvalt

menetluses esitatud väidetest toonud oma kaebeõiguse alusena välja PlanS v.r. § 26 lg 1 seoses

vastuoluga seaduse või muu õigusaktiga ja HKMS § 44 lg 5, seoses sellega, et vaidlustatud

haldusakt rikub tema õigusi ja takistab või raskendab oluliselt ta ülesannete täitmist kohaliku

omavalitsuse üksusena. Samuti on kaebajad välja toonud asjaolu, et nende arvates võib

käesoleval juhul kaebuse aluseks olla ka PS § 154 sätestatud enesekorraldusõigus ja selle

kaitsmise vajadus halduskohtus tulenevalt asjaolust, et enesekorraldusõiguse tagamiseks

puudub muu tõhus menetlus. Viimases osas viitab kaebaja Riigikohtu Halduskolleegiumi poolt

23.11.2010 haldusasjas nr 3-3-1-43-10 tehtud määruse punktile 22.

7.2. Käesoleval juhul on kaebajate poolt vaidlustatud haldusaktiks maakonnaplaneeringu

teemaplaneering, mille vaidlustamiseks ei ole alates 1.07.2015 kehtivas planeerimisseaduses

nn. populaarkaebuse vormis võimalust enam ette nähtud erinevalt näiteks riigi eriplaneeringu,

üldplaneeringu, KOV eriplaneeringu ja detailplaneeringu vaidlustamisest (vt vastavalt PlanS §

54, § 94, § 123 ja § 141), mistõttu tuleb HKMS § 44 lg-s 2 sätestatud piirangut, et avaliku huvi

kaitseks võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul, arvesse võttes lähtuda

kaebeõiguse osas esmajoones HKMS § 44 lg-st 4 ja 5, milles on toodud kohaliku omavalitsuse

üksuse kaebeõiguse alused pöördumisel oma õiguste kaitseks halduskohtusse.

Käesoleval juhul ei saa kohtu hinnangul kaebeõiguse tuvastamisel lähtuda PlanS v.r

regulatsioonist, mis tähendab et füüsilistel isikutel puudub kaebeõigus populaarkaebuse

esitamiseks. Kohus märgib, et Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse §

1 kohaselt menetletakse enne selle seaduse jõustumist algatatud planeeringud lõpuni, lähtudes

seni kehtinud PlanS-s sätestatud nõuetest. Kohus leiab, et seaduses kasutatud väljend “

…menetletakse enne selle seaduse jõustumist jõustunud planeeringud lõpuni, lähtudes seni

kehtinud PlanS-s sätestatud nõuetest.“ tähendab seda, et haldusmenetlus viiakse lõpuni PlanS

vana redaktsiooni alusel, kuid see ei hõlma võimalikku kohtumenetlust, mis ei ole

haldusmenetluseks oleva planeerimismenetluse osa. Kohus leiab, et sellist lähenemist toetab

otseselt ka ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (PlanS ja EhS RakS)

eelnõu

-572

SE-

seletuskiri

(Riigikogu

XII

koosseis,

arvutivõrgus

kättesaadav

http://www.riigikogu.ee/). Nimelt nähtub sellest kohtu arvates üheselt, et PlanS ja EhS RakS §

1 lg 1 sisustamisel on silmas peetud ainult haldusmenetlust puudutavat osa. Juhul kui

seadusandja oleks pidanud vajalikuks siinkohal jätkata HKMS § 44 lg 2 toodud ja PlanS v.r. §

26 lg 1 sätestatud erandlikku kohtukaebeõigust ja kohtumenetlust, oleks vastav asjaolu kindlasti

kajastamist leidnud ka seaduses. Järelikult puudub kaebajal kaebeõigus kaebuse (ka

populaarkaebuse) esitamiseks PlanS v.r. § 26 lg 1 alusel.

7.3. Kohaliku omavalitsuse üksuse kaebeõigus haldusasjades tuleneb HKMS § 44 lg-test 4 ja

5. HKMS § 44 lg 4 kohaselt võib KOV esitada kaebuse teise avaliku võimu kandja vastu oma

õiguste, sealhulgas omandiõiguse ja halduslepingust tuleneva õiguse kaitseks. HKMS § 44 lg 5

kohaselt võib KOV esitada kaebuse ka juhul, kui teise avaliku võimu kandja haldusakt või

toiming takistab või raskendab oluliselt selle KOV üksuse ülesannete täitmist. Emmaste vald

on oma kaebeõigust põhjendanud lisaks planeeringu üldise õigusvastasusega sellega, kuigi

planeeringuga ei kavandata otseselt ühtegi tuuleparki Emmaste valla territooriumile, rajatakse

selle alusel tuulepark korraldusega määratud tuuleparkide arendusalale ning see muudab kogu

Hiiumaa, sh. Emmaste valla elukeskkonda ning paljud Emmaste valla elanikud on avaldanud

vastuseisu sellele planeeringule, kusjuures nende seisukoht on jäetud arvestamata.

Kaebaja leiab, et planeering takistab tal täitmast KOKS is talle antud ülesandeid ning

saavutamast Püsiasustusega väikesaarte seaduse § 3 lg 1 p-des 1,2, 5 ja 6 sätestatud eesmärke.

7.4. Kohus märgib, et Riigikohus on tunnustanud KOV üksuse õigust esitada halduskohtusse

kaebusi selliste keskkonnaasjades tehtud otsuste tühistamiseks või toimingute õigusvastaseks

tunnistamiseks, mis võivad oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist

ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse

olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (Riigikohtu 28.02.2007 otsus nr 3-3-1-86-06, p 16).

Samuti on Riigikohus leidnud, et KOV-le peab olema tagatud võimalus halduskohtus selliste

haldusaktide vaidlustamiseks, millega võidakse rikkuda talle põhiseaduse (PS) §-st 154 ja

PlanS v.r § 4 lg-st 2 ning kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg-st 1

tulenevalt oma territooriumi ruumilise planeerimise õigust (Riigikohtu 25.05.2009 otsus nr 3-

3-1-22-09, p 10). Riigikohus on ka väljendanud, et KOV kaebeõiguse tuvastamiseks tuleb igal

konkreetsel juhul hinnata menetletava planeeringu seotust KOV poolt realiseeritavate ja

kaitstavate konkreetsete avalike huvidega (Riigikohtu 16.01.2014 otsus nr 3-3-1-41-13, p 16).

7.5. Käesoleval juhul tõusetub Emmaste valla kaebeõiguse küsimus HKMS § 44 lg 5 alusel.

Asjas ei nähtu, et planeeringuga oleks rikutud Emmaste valla õigusi, nt omandiõigust. Kuna

planeeringuala KOV territooriumi ei hõlma ja selles ei ole käesolevas asjas vaidlust, ei ole

selline KOV õiguste rikkumine äratuntav.

Emmaste vald on ise kaebeõiguse alusena välja toonud asjaolu, et tema õigusi on rikutud seoses

sellega, et planeeringuga määratud tuuleparkide aladele püstitatavale tuulepargile on kohalikud

elanikud avaldanud vastuseisu, kuid see on jäänud arvestamata, mis teeb kohalike elanike

huvide kaitsmise raskeks nagu ka väikesaarte seadusega sätestatud eesmärkide saavutamise.

Kohus leiab, et sellised seisukohad ei ole käesoleval juhul piisavad, et kohalikul omavalitsusel

tekiks nendest kaebeõigus. Vastustaja märgib kohut arvates õigesti, et kõigepealt ei ole

planeeringuga otsustatud tuulepargi või tuulikute rajamist ning ainuüksi tuuleenergeetika

arendamise põhimõtete kehtestamine ning tuulikuparkide rajamiseks sobilike maa-alade

määratlemine ei saa kahjustada kohaliku omavalitsuse KOKS § 6 lg 1 toodud ülesannete

täitmist ega negatiivselt mõjutada Hiiumaa või Emmaste valla elukeskkonda ja rikkuda sellega

valla õigusi. Kaebaja ei ole ka kohtu arvates suutnud välja tuua ühtegi konkreetset enda, kui

kohaliku omavalitsuse üksuse seadusest tulenevat ülesannet, mille täitmine tal muutub

võimatuks või oluliselt raskendatuks seoses kehtestatud planeeringuga. Samuti viitab vastustaja

kohtu arvates õigesti asjaolule, et Hiiumaa ei ole kaebaja viidatud püsiasustusega väikesaarte

seaduse § 2 lg 4 kohaselt väikesaarena, vaid suursaarena, millele nimetatud seadus ei laiene.

7.6. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et HKMS § 44 lg-s 5 ei ole ette nähtud kohaliku

omavalitsuse kaebeõigust puhkudeks, kui kohalik omavalitsus ei ole rahul maakonna tasemel

kavandatavate muudatustega – kaebeõigus on konkreetselt juhuks, kui kohalikul omavalitsusel

ei ole võimalik enda ülesandeid kehtestatud otsuse tõttu täita.

Kohus märgib, et kaebajal ei saa olla kaebeõigust ka põhjendusel, et kaebaja esindab Emmaste

valla elanikke, kes on avaldanud oma vastuseisu planeeringule. Vastustaja toob õigesti välja, et

Riigikohus on kinnitanud ringkonnakohtu seisukohta, milles ringkonnakohus leidis, et

planeeringu mõjusfääri jäävate kinnisasjade valdamise, kasutamise ja käsutamise kitsendamine

on käsitatav konkreetsete kinnisasjade omanike (st kolmandate isikute) erahuvina, mille

kaitseks kaebajal pole võimalik kohtusse pöörduda (RKHKo 3-3-1-62-13). Sealjuures on

märkimisväärne, et käesoleval juhul ei too planeering kaasa isegi Emmaste valla elanikele

nende kinnisasjade valdamise, käsutamise või kasutamise kitsendusi, kuna planeeringuga

määratakse kindlaks perspektiivsed arendusalad, mis ei asu Emmaste valla territooriumil.

7.7. Kohus märgib, et kaebaja väidab sisuliselt et tema õigusi rikub ainuüksi põhimõtteline

otsustus lubada Hiiumaa saarele teatud tingimuste täitmisel tuulikuparkide rajamine. Samas ei

ole kaebaja arvestanud sellega, et teemaplaneering on lähtunud üleriigilisest planeeringust Eesti

2030+, mis sätestab taastuvenergeetika kasutamise vajaduse ning näeb ette senisest suurema

regionaalsete energeetiliste ressursside kasutamise (Eesti 2030+ p 5.2). Sealjuures märgib

üleriigiline planeering, et tuuleenergia tootmisvõimsust tuleb suurendada ning selleks sobiv

piirkond on Eesti Läänepoolne rannikumeri. Planeeringu kohaselt tuleb arvestada võimaluse ja

vajadusega rajada uusi maismaa- või meretuulikuparke, sest Eesti hea tuulepotentsiaal laseb

toota elektrienergiat just tuulikute abil (Eesti 2030+ lk 43).

Kohus leiab sarnaselt vastustajaga, et kaebaja kaebeõigust ei saa jaatada ainuüksi põhjusel, et

kaebaja on omavalitsusüksusena põhimõtteliselt vastu tema omavalitsusüksuste läheduses

tuuleparkide rajamisele, mis tuleneb üleriigilise planeeringu Eesti 2030+ põhimõtetest.

7.8. Kaebaja ei ole suutnud kohut veenda selles, et vaidlustatud planeering tõepoolest rikub

mingilgi kombel tema võimalust teostada oma territooriumil planeerimisõigust kooskõlas talle

seadusega pandud ülesannetele ja antud õigustele. Kohus märgib, et õige ei ole ka kaebaja

väide, et tal ei ole võimalik kuidagi osaleda ja oma huvisid kaitsta edasistes võimalikes

haldusmenetlustes, milles tegelikult otsustatakse konkreetsete tuulikute või tuuleparkide

püstitamine. Vastavalt PlanS tuleb nendesse menetlustesse kaasata kõik isikud, kelle õigusi või

huve planeeringud puudutavad ning igaühel on õigus ka ise vastavates menetlustes esitada oma

ettepanekuid, vastuväiteid ja arvamusi. Kohtul puudub igasugune alus arvata, et neid

võimalikke planeeringuid menetlevad haldusorganid teeksid seda õigusvastaselt kaebajat

menetlusest tõrjudes. Pigem on kohus, arvestades Hiiumaal välja kujunenud olukorda

suhtumises tuuleparkidesse ja teiste asjassepuutuvate kohalike omavalitsuste poolt

teemaplaneeringu menetluses väljendatud seisukohti, arvamusel, et kaebaja kaasamises

vastavatesse menetlustesse ei saa mõistlikul isikul olla kahtlust.

Kuna kaebajal on võimalik oma õigusi ja huve kaitsta ka järgnevates haldusmenetlustes, kus

tegelikult võidakse otsustada tuuleparkide rajamine, leiab kohus, et kaebajale ei tulene

kaebeõigust ka tulenevalt asjaolust, et tal puudub Põhiseaduse § 154 toodud

enesekorraldusõiguse tagamiseks muu tõhus menetlus.

7.9. Kuna planeeringuga ei nähta ette ühtegi kitsendust kaebaja omandiõigusele, ei saa kõne

alla tulla ka HKMS § 44 lg-s 4 sätestatud alus, millele kaebaja ei ole küll viidanud, aga kohus

peab vajalikuks selle siiski käesoleval juhul selguse huvides ära märkida.

7.10. Kõike eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebajal puudub tema poolt välja toodud

asjaolusid arvestades käesolevas asjas kaebeõigus ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Vastuväite lahendamine kohtu tegevusele

8. Kaebaja on esitanud 06.02.2017 vastuväite kohtu otsusele rahuldada vastustaja 03.02.2017

taotlus ja pikendada 31.01.2017 toimunud kohtuistungiga seotud vastustaja menetluskulude

väljamõistmiseks vajalike kulude tasumist tõendavate dokumentide esitamise tähtaega kuni

08.02.2017. Kaebaja leiab, et kohus ei saa pikendada HKMS endas ettenähtud tähtaega ja võib

pikendada ainult kohtu määratud tähtaegu.

8.1. Kohus märgib, et käesoleval juhul on kohtujurist ja menetlusosalised ekslikult lähtunud

tähtaja pikendamise mõistest, sest sisuliselt on käesoleval juhul tegemist HKMS § 70 ja 71

sätestatud tähtaja ennistamise taotlusega. Kohus leiab, et vastustaja on esitanud usutava ja

mõjusa põhjuse (vajadus kooskõlastada menetluskulude kandmine), miks ta ei saanud tähtaega

järgida.

8.2. Tulenevalt eelkirjeldatud asjaoludest ja ka vaidlusaluse tähtaja (HKMS § 109 lg 1)

sätestamise sisulisest eesmärgist ja mõttest, milleks on kohtumenetluses menetluskulude

kindlaksmääramise venimise vältimine, ei pea kohus põhjendatuks menetlustoimingu õigusliku

kvalifitseerimisega eksimise tõttu vajalikuks vastuväidet sisuliselt rahuldada. Kohus märgib, et

vaatamata mõnepäevasele kohtu nõusolekul ja mõjuval põhjusel kuludokumentide esitamisega

hilinemisele, mis sisuliselt oleks õigesti kvalifitseerituna tähendanud menetlustähtaja

ennistamist, ei toonud tekkinud olukord kaasa menetluse venimist ja teiste menetlusosaliste

õiguste sisulist rikkumist, sest kaebajad said avaldada oma seisukoha esitatud menetluskulude

taotluse põhjendatuse osas. Seetõttu jätab kohus kaebajate vastuväite rahuldamata.

9. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval

juhul jättis kohus esitatud kaebuse rahuldamata ehk tegi otsuse kaebaja kahjuks.

10. Vastavalt HKMS § 109 lg 6 mõistab kohus välja ainult põhjendatud ja vajalikud

menetluskulud.

Vastustaja

on

esitanud

kohtule

taotluse

mõista

kaebajalt

välja

menetluskuludena kasutatud õigusabi eest 4381 eurot ja 1 euro tellimustasuna registriandmete

väljavõtte eest.

11. Kaebaja leiab, et vastustaja menetluskulud ei ole põhjendatud ja põhjendab seda järgmiselt

(tl 56-58, III kd).

Kõigepealt märgib kaebaja, et tellimustasu 1 euro registriandmete väljavõtte eest oli

põhjendamatu kulutus, kuna vastustajal on läbi riigiportaali tasuta kasutusõigus ligipääsuks

registriandmetele ja puudus igasugune vajadus tellida need läbi advokaadi ning maksta nende

eest. Kohus leiab, et eelpooltoodud kaebaja seisukoht on põhjendatud.

Teiseks leiab kaebaja, et senise kohtupraktika kohaselt saab reeglina riigi ja riigi haldusorgani

poolt kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude kaebajalt väljamõistmine olla õigustatud

vaid juhul, kui kohtuasi väljub haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamest. Kaebaja on

seisukohal, et haldusasi nr 3-15-2322 Hiiu maavanema igapäevase põhitegevuse raamest ei

välju. Samuti vaidleb kaebaja vastu vastustaja seisukohale, et ilma advokaatideta ei oleks

saanud vastustaja esitada pädevaid seisukohti kaebuse menetlemisel olulise osa moodustanud

kaebeõiguse küsimuses. Kaebaja leiab, et kaebeõiguse küsimuse esinemine kaebuses ei anna

alust advokaatide kulu väljamõistmiseks ning et kaebeõiguse küsimus ei moodustanud olulist

ega erakordset osa vaidlusest.

Samuti juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et Hiiu Maavalitsuses on erinevalt vastustaja

väidetest tööl 4 kõrgema juriidilise haridusega ametnikku, kellest üks töötab maasekretärina ja

teine arengu- ja planeerimisosakonna juhataja asetäitjana. Kaebaja toob välja, et 2 mainitud

isikut on esindanud Hiiu maavanemat varasemalt halduskohtumenetluses. Lisaks juhib kaebaja

tähelepanu asjaolule, et haldusorgani välise õigusabi kulud on põhjendamatult suured

arvestades nii töömahtu, kui ka välise õigusabi tunnihinda. Täiendavalt viitab kaebaja ka sellele,

et osa kulusid ei ole seotud käeoleva asjaga. Samuti ei pea kaebaja õigustatuks

kuludokumentide hilinenud esitamisega seoses 31.01.2017 kohtuistungiga seotud kulude

väljamõistmist ning HKMS-s mitte ettenähtud viivise väljamõistmist.

12. Kohus leiab, et käesoleval juhul on kaebaja õigesti viidanud asjaolule, et planeeringuvaidlus

on vastustaja igapäevase põhitegevuse raames toimuv vaidlus. Kohus märgib, et nõustub ka

sellega, et kaebeõiguse küsimus ei olnud lõppastmes ka liigselt keeruline, et selles küsimuses

oleks tulnud tingimata kasutada välist menetlusabi. Kohus märgib, et planeeringuvaidlustega

seoses on vastav valdkond kaetud ka piisava hulga kohtupraktikaga, millega tutvumine

kõrgharidusega juristile ei tohiks üle jõu käia. Kohus leiab, et kaebaja viited juriidilise

kõrgharidusega ja halduskohtus maavanema esindamise kogemusega isikute olemasolule

vastustaja ametnike hulgas, on asjakohased.

Kohus leiab eeltoodust tulenevalt ja lähtuvalt ka kohtupraktikas võetud seisukohtadest, et välise

õigusabi kasutamine käesoleva vaidluse menetlemisel ei olnud õigustatud. Sellest tulenevalt

jätab kohus vastustaja taotluse tuginedes HKMS § 109 lg 6 rahuldamata, sest vastustaja kulud

haldusvälisele õigusabile ei olnud vajalikud ja põhjendatud. Menetluskulud jäävad

menetlusosaliste endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik