2-13-24236/89 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

5. mai 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-13-24236

Tsiviilasi

Osaühingu Reteera hagi JPi ja GRi vastu kahju

hüvitamise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju maakohtu 25. aprilli 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Reteera apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

14 207,56 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): osaühing Reteera (registrikood

10068358), lepinguline esindaja Kaspar Kamsakann

Kostja I (vastustaja I): JP (isikukood xxxxxxxxxx),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus

Kostja II (vastustaja II): GR (isikukood xxxxxxxx),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hageja 10. aprilli 2017 taotlused ja võtta tsiviilasja toimikusse sel

kuupäeval esitatud täiendavad dokumentaalsed tõendid, st viidatud kuupäeva

menetlusdokumendi lisad nr 2 ja 5–7. Samuti võtta toimikusse ülejäänud lisad

nr 1, 3 ja 4, aga mitte käsitleda neid dokumentaalsete tõenditena.

2. Harju Maakohtu 25. aprilli 2016 otsus tühistada osas, millega kostja GR kaja

esitamisega seotud menetluskulud jäid hageja kanda. Teha selles osas uus otsus,

millega jätta kostja GR kaja esitamisega seotud menetluskulud kostja GR kanda.

3. Sama otsus tühistada kostja GR menetluskulude rahalise kindlaksmääramise ja

hagejalt väljamõistmise osas, samuti hageja menetluskulude rahaliselt kindlaks

määramata jätmise osas. Saata eelmises lauses nimetatud menetluskulude

kindlaksmääramiseks asi uuesti lahendada samale maakohtule.

4. Ülejäänud osas jätta sama otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada ja

muuta selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Menetluskulude jaotus on järgmine:

6.1. enne apellatsioonimenetlust tekkinud kulud jäävad hageja kanda, välja

arvatud kostja GR kaja esitamisega seotud kulud, mis jäävad kostja GR

2 (16)

kanda;

6.2. hageja apellatsioonkaebuse lahendamise menetluse kuludest jäävad hageja

kulud tema enda kanda, kostja JP kulud hageja kanda ja kostja GR kulud

tema enda kanda.

7. Määrata kostja JP põhjendatud ja vajalike menetluskulude summaks

apellatsioonimenetluses 810 eurot ja mõista see summa hagejalt osaühing Reteera

(registrikood 10068358) kostja JP (isikukood xxxxxxxxx) kasuks välja. Eelmises

lauses märgitud summalt tuleb hagejal maksta kostjale JP viivist alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses ette nähtud määras.

Edasikaebamise ja ülejäänud kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse (välja arvatud resolutsiooni punkt 1) peale võib esitada kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kaebuse

esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, milleks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja ja kostja GR menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus.

HAGEJA NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Osaühing Reteera (hageja) esitas 20. mail 2013 Harju Maakohtule hagi JPi (kostja I) ja GRi

(kostja II, koos „kostjad“) vastu kahju hüvitamiseks.

Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt deliktist tuleneva kahju 14 207,56 eurot hüvitamist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ning § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel (esimene nõue) või

alternatiivselt sama summa neilt väljamõistmist Osaühingule PNG (põhivõlgnik) talle

tekitatud kahju hüvitamiseks äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 4 alusel (teine nõue).

Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud:

− kostja I oli põhivõlgniku juhatuse liige 7. veebruarist 2002 kuni 4. detsembrini 2009 ja

kostja II alates 24. maist 2006 kuni 30. märtsini 2010;

− vastavalt 29. jaanuari 2008 broneeringule ja 21. juuli 2008 esitatud täpsustatud hinna-

pakkumisele üüris põhivõlgnik 29. ja 30. augustil 2008 hagejale kuuluvat xxxxxxxxx

puhkekompleksi (edaspidi „puhkekompleks“) koos sinna juurde kuuluvate teenustega;

− hageja esitas 5. septembril 2008 põhivõlgnikule puhkekompleksi kasutamise eest arve

summas 104 675 krooni (koos käibemaksuga, edaspidi „vaidlusalune arve“), mille

maksetähtpäev oli 7. (hagiavalduse järgi) või 10. september 2008 (1. veebruari 2016

eelistungi protokolli järgi), aga selleks ajaks ega hiljem põhivõlgnik arvet ei tasunud;

− Harju Maakohtu 18. jaanuari 2011 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-10-2979 mõisteti

põhivõlgnikult hageja kasuks välja 14 207,56 eurot (võlgnevus 13 379,90 eurot ja

menetluskulud 827,66 eurot). Otsust põhivõlgniku varatuse tõttu täita ei õnnestunud;

3 (16)

− põhivõlgniku suhtes tehti 1. detsembril 2009 lõpetamisotsus ja 30. märtsil 2010

algatati likvideerimine. Likvideerimismenetluses ei ole hagejale jaotisi tehtud;

− kuna hagejal ei ole võimalik saavutada nõude rahuldamist põhivõlgniku vara arvelt, on

tal tekkinud nõudeõigus kostjate kui äriühingu juhatuse liikmete vastu;

− kostjad ei näidanud põhivõlgniku juhtimisel üles käibes vajalikku hoolt ja omastasid

kogu äriühingu vara või võimaldasid seda teha kolmandatel isikutel. Kostjad

kinnitasid põhivõlgniku 2007. aasta majandusaasta aruandes, et äriühingul on seisuga

31. detsember 2007 raha 752 973 krooni ja erinevaid nõudeid kokku 3 471 456 krooni.

Seega oli põhivõlgnikul märkimisväärses ulatuses vara, mis oli kostjate kontrolli all.

Kuna seda vara äriühingul enam ei ole, on kostja juhatuse liikmed selle omastanud;

− kostjate käitumine oli tahtlikult heade kommete vastane, sest kostjad jätsid esitamata

ettevõtte majandusaasta aruanded, eesmärgiga põhivõlgniku varalist olukorda ja/või

omapoolset varade omastamist varjata;

− kuna majandusaasta aruande esitamata jätmisel on registripidajal võimalik äriühing

registrist kustutada, on majandusaasta aruande esitamata jätmine juhatuse liikme poolt

ränk hoolsuskohustuse rikkumine äriühingu suhtes.

Täiendavalt leidis hageja, et kostjate tegevuses võib esineda ka muid deliktilist vastutust

tingivaid asjaolusid, näiteks pankrotiavalduse esitamisega viivitamine ja sellega tekkinud

kahju, kui peaks ilmnema, et juba hageja ja põhivõlgniku vahel lepingu sõlmimise ajal oli

põhivõlgnik maksejõuetu või muutus maksejõuetuks peale seda.

2. Kostja I vaidles hagile vastu, tema peamised vastuväited on järgmised:

− kostja I oli põhivõlgniku juhatuse liige 7. veebruarist 2002 kuni 7. veebruarini 2008.

Kuna 7. veebruaril 2008 uut osanike otsust ei tehtud, lõppesid sellega tema volitused

juhatuse liikmena. Põhivõlgniku osanikud ega tegutsev juhatus ebaõige kande

kustutamiseks registripidajale avaldust ei teinud. Ebaõige kanne kostja I liikmelisuse

kohta parandati kostja I avalduse alusel 4. detsembril 2009, st kanne kostja I juhatusse

kuulumise kohta perioodil 7. veebruarist 2008 kuni 4. detsembrini 2009 oli vale;

− kuivõrd kostja I oli põhivõlgniku juhatuse liige kuni 7. veebruarini 2008, vastutas ta

viimasena 2006. aasta majandusaasta aruande esitamise eest;

− kostja I ei olnud hageja ja põhivõlgniku vahelise lepingu sõlmimisel (29. augustil 2008)

ega põhivõlgniku kohta tagaseljaotsuse tegemise ajal (18. jaanuar 2011) põhivõlgniku

juhatuse liige ja tal puudus kontroll põhivõlgniku majandusotsustuste suhtes;

− hageja ei toonud esile, millist kohustust kostja I juhatuse liikmena rikkus, kuidas pidi

see kohustus kaitsma hagejat ning milline oli põhjuslik seos kostja I tegevuse ja

hagejal tekkinud kahju vahel. Kostja I juhatuse liikmeks oleku ajal polnud põhivõlgnik

maksejõuetu.

3. Kostja II suhtes tegi maakohus 15. oktoobril 2013 tagaseljaotsuse. Kostja II esitas selle

peale kaja, mis pärast menetlust ringkonnakohtus ja Riigikohtus osutus lõpuks edukaks

põhjusel, et hagi ei olnud õiguslikult põhjendatud.

Kostja II peamised vastuväited on järgmised:

− kostja II ei olnud 2008. aasta oktoobris enam põhivõlgniku juhatuse liige ega osalenud

ka varem põhivõlgniku ja hageja vahelise lepingu sõlmimises;

− hageja ei toonud esile, millist kohustust kostja II rikkus. VÕS § 1045 lg 1 p 7 rakenda-

miseks on vaja tuvastada rikutud sätte kaitse-eesmärk. ÄS § 187 kaitse-eesmärk ei ole

kaitsta kolmandaid isikuid juhatuse liikme tegevusest tulenevalt. ÄS kohaselt on

4 (16)

juhatuse liikmel üldjuhul kohustused äriühingu ees, mitte aga võlausaldajate ees.

Äriühingu juhatuse liikmel saavad tekkida kohustused võlausaldajate ees seaduses

sätestatud juhul ainult erandkorras;

− heade kommete rikkumisest VÕS § 1045 lg 1 p 8 tähenduses saab rääkida vaid siis,

kui juhatuse liige rikkus mõnda kohustust, mida ta pidi isiklikult täitma selleks, et

võlausaldajal ei tekiks kahju. Hageja ei tõendanud, et kostja II puhul oleks esinenud

tahtlus, mis oli suunatud hageja kahjustamisele seoses põhivõlgniku majandusaasta

aruannete esitamata jätmisega. Puudub ka põhjuslik seos;

− majandusaasta aruannete esitamine on äriühingu aruandluskohustus, millega ei saa

üldjuhul põhjustada otsest majanduslikku kahju. Arve maksmata jätmise loogiliseks

põhjuseks ei saa olla majandusaasta aruande esitamata jätmine;

− kostja II ei ole põhivõlgniku vara omastanud, hageja vastav väide on tõendamata;

− hageja alternatiivse nõude puhul ÄS § 187 lg 4 alusel ei ole hageja tõendanud, et

kostja II rikkus juhatuse liikme kohustusi, mille tõttu on põhivõlgnikule tekkinud

kahju. Kostja II oli passiivne ja formaalne juhatuse liige, kes ei osalenud põhivõlgniku

juhtimises ja tal puudus teadmine osaühingus toimuvast alates tema juhatuse liikmeks

valimisest 2006. aasta mais.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus jättis 25. aprilli 2016 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi mõlemas nõudes

rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.

5. Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud:

− hageja üüris 29. augustil 2008 põhivõlgnikule ürituse korraldamiseks puhkekompleksi

koos juurdekuuluvate teenustega ja esitas selle eest põhivõlgnikule 5. septembril 2008

arve summas 104 675 krooni, mille põhivõlgnik jättis tasumata;

− Harju Maakohtu 18. jaanuari 2011 tagaseljaotsusega mõisteti põhivõlgnikult hageja

kasuks välja 14 207,56 eurot, aga täitemenetluses ei õnnestunud otsust täita;

− kostjad olid põhivõlgniku juhatuse liikmed;

− põhivõlgnikul oli nõukogu, kelle pädevusse kuulus juhatuse liikmete valimine;

− 12. augustil 2008 otsustasid põhivõlgniku osanikud suurendada ettevõtte osakapitali

896 000 krooni võrra ja vastav sissemakse tehti ettevõtte kontole;

− võlgnik esitas äriregistrile 2007. aasta majandusaasta aruande, kuid järgmiste aastate

kohta majandusaasta aruandeid registrile enam ei esitatud;

− 1. detsembril 2009 tehti põhivõlgniku lõpetamise otsus;

− 30. märtsil 2010 algatati põhivõlgniku likvideerimismenetlus ja määrati likvideerija.

6. Poolte vahel vaieldavatest asjaoludest käsitles maakohus esmalt küsimust kostjate

ametiajast põhivõlgniku juhatuse liikmetena.

6.1. Kostja I oli põhivõlgniku juhatuse liige 23. jaanuarist 2002 – 23. jaanuarini 2005. Ameti-

aeg algas põhivõlgniku asutamisega ning lõppes seaduses ja põhikirjas ette nähtud tähtaja

möödumisel. Tuginedes ÄS § 168 lg 1 p-le 4, § 184 lg-le 1 ja kuni 1. jaanuarini 2011

kehtinud ÄS § 184 lg-le 2 leidis maakohus, et juhatuse liikme ametiaja pikenemiseks on

lisaks tema nõusolekule vajalik põhivõlgniku nõukogu vastav selgesõnaline otsus. Sellist

otsust tõenditest ei nähtu. Samuti pole tõendit, et põhivõlgniku osanikud või nõukogu oleks

kostja I kui juhatuse liikme tegevuse tagantjärgi heaks kiitnud, millega võiks lugeda tema

5 (16)

ametiaja pikenenuks. Kuigi hageja võis eeldada äriregistri kande õigsust, ei ole kanne

õigustloov ja üksnes ebaõige kande alusel ei teki kostja I vastutust juhatuse liikmena.

Tõendatud ei ole, et põhivõlgniku osanikud oleksid kostja I ametiaega pikendanud. Alates

15. maist 2006 oli põhivõlgnikul nõukogu, mistõttu alates nimetatud ajast oleks kostja I

ametiaja pikenemise kohta pidanud otsuse tegema nõukogu. Ainuüksi tegutsemine juhatuse

liikmena ei tähenda ametiaja automaatset pikenemist. Kostjal I võis põhivõlgnikuga tekkida

käsundita asjaajamisest tulenev suhe, mis ei ole samastatav juhatuse liikme seisundiga.

6.2. Kostja II valimise ega tagasikutsumise kohta tõendeid ei esitatud, mistõttu saab tema

ametiaja alguse ja lõpu määratlemisel lähtuda äriregistri andmetest. Äriregistri andmetel algas

kostja II kui põhivõlgniku juhatuse liikme ametiaeg 24. mail 2006 ja lõppes 21. märtsil 2009.

7. Järgmiseks kontrollis maakohus, kas hageja saab nõuda kahju hüvitamist deliktilisel alusel

VÕS § 1045 lg 1 p-de 7 või 8 järgi. Maakohus leidis, et selle nõude rahuldamise eeldused ei

ole täidetud ja põhjendas seda järgmiselt.

7.1. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise nõude esitamisel peab hageja

tõendama kahju tekitamise eest vastutava kostja teo, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel

ning teo õigusvastasuse. Seaduses sätestatud kohustuse rikkumist peab tõendama samuti

hageja. Riigikohtu praktikast tuleneb, et juhatuse liikme vastu võlausaldaja deliktilise nõude

rahuldamiseks ei piisa ainuüksi võlausaldaja üldistest viidetest sellele, et kostjad rikkusid

põhivõlgniku juhatuse liikmetena hoolsuskohustust.

7.2. Põhivõlgnik esitas äriregistrile 2007. aasta majandusaasta aruande. Järgmiste aastate

kohta aruandeid ei esitanud, kuid seda ei saa kostjatele ette heita, sest nende esitamise

tähtajaks oli mõlema kostja ametiaeg lõppenud.

7.3. Hageja ei tõendanud põhivõlgniku püsivat maksejõuetust 2008. aasta lõpul. AS

Krediidiinfo andmebaasis on enamike maksehäirete puhul märgitud nii maksehäire algus kui

ka lõpp. Seega võib eeldada, et põhivõlgnik täitis oma kohustusi aastatel 2008 – 2012.

Maksu- ja Tolliameti tõendist nähtub, et põhivõlgnikul oli 20. mai 2013 seisuga maksuvõlg

12 557,60 eurot, aga sellest ei saa järeldada, et maksuvõlgnevus tekkis 2008. aasta lõpuks.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg-test 2 ja 3 tuleneb, et pankrotiavalduse esitamise eelduseks

on püsiva maksejõuetuse tekkimine juriidilisel isikul. Kuivõrd hageja ei tõendanud oma

väiteid põhivõlgnikul püsiva maksejõuetuse tekkimise kohta 2008. aasta lõpul, on ainetud

hageja väited selle kohta, et kostjad ei esitanud õigeaegselt pankrotiavaldust. Kostjal I puudus

seejuures kohustus ja õigus põhivõlgniku pankrotiavaldust esitada, sest ta ei olnud ettevõtte

juhatuse liige 2008. aasta lõpul.

7.4. Hageja ei tõendanud, et kostjad jätsid korraldamata põhivõlgniku raamatupidamise.

Põhivõlgniku likvideerijale ei ole dokumente küll üle antud, aga sellest ei saa järeldada, et

põhivõlgnikul puudus raamatupidamine 2008. aastal. Harju Maakohtu 25. märtsi 2010

otsusest kriminaalasjas nr 1-10-1334 nähtub, et kostja I kodunt varastati 6. septembril 2009

arvutid. Usutav on kostja I väide, et seetõttu läksid kaduma põhivõlgniku dokumendid.

Samuti avaldas kostja I vande all antud ütlustes, et 2008. aastal oli põhivõlgnikul

raamatupidaja, mistõttu ei saanud raamatupidamine olla korraldamata. Lisaks ei saa nõuda

raamatupidamise korraldamist 2008. aastal enam kostjalt I, sest tema ametiaeg oli lõppenud.

7.5. Hageja heidab kostjatele ette põhivõlgniku negatiivsele omakapitalile reageerimata

jätmist, kuid selline väide on vastuolus asjas kogutud tõenditega. Põhivõlgniku osanikud

võtsid 12. augustil 2008 vastu otsuse, millega kinnitati põhikirja uus tekst ja suurendati

osakapitali 1 598 000 kroonini. Selle otsusega viidi põhivõlgniku omakapital seaduses

sätestatud nõuetega vastavusse ja osanikud tegid ka reaalsed sissemaksed. Hageja ei ole esile

toonud ega põhistanud, millal lisaks 2008. aastal tekkinud olukorrale muutus põhivõlgniku

6 (16)

omakapital uuesti negatiivseks ja kuidas see tõi põhjuslikus seoses kaasa talle kui

võlausaldajale kahju.

7.6. Võlgniku varade omastamist kui ühte kostjale II etteheidetavat tegu ei ole hageja sidunud

ühegi faktilise asjaoluga. Ainuüksi põhivõlgnikul varade puudumisest 2011. aastal ei saa

järeldada nende omastamist kostjate poolt, kelle ametiajad lõppesid varem. Likvideerija

isikust ei saa teha järeldusi ühingu varasemate juhatuse liikmete tahtluse kohta. Hageja ei ole

esile toonud muid asjaolusid või esitanud muid tõendeid, millest järelduks kostjate tahtlik ja

heade kommete vastane tegu, mis oleks olnud suunatud hageja kahjustamisele.

Põhivõlgniku kontodele omasid 13. augustist – 31. detsembrini 2008 ligipääsu mõlemad

kostjad, kuid nad ei teinud sel ajal äriühingu kontolt ülekandeid oma isiklikule kontole.

Kostja I võttis 10. septembril 2008 põhivõlgniku kontolt sularahas pangakontoris välja

30 000 eurot ja 17. augustist 2008 kuni 4. detsembrini 2008 pangaautomaatidest sularahana

välja kokku 60 100 krooni, sh 10. septembril 2008 summa 50 000 krooni.

Kostja I avaldas vande all ütlusi andes, et pärast juhatuse liikme staatuse lõppemist osales ta

edasi põhivõlgniku töökoosolekutel ja tegi ettevõttele tööd, kuid ei osalenud enam

strateegilises juhtimises. Raha väljavõtmise ajal 2008. aastal kostja I enam juhatuse liige ei

olnud, vaid järgis ettevõtte osanike juhiseid. Kostja I väidete kohaselt kajastusid sularaha

arved summade kasutamise kohta põhivõlgniku raamatupidamises.

Hageja ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja I tahe raha

väljavõtmisel oli heade kommetega vastuolus olevalt suunatud süüliselt hageja huvide

kahjustamisele. Samuti ei ole alust arvata, et põhivõlgniku väidetav püsiv maksejõuetus tekkis

raha väljavõtmise tõttu kostja I poolt. Raha väljavõtmise ajal ei olnud kostja I enam

põhivõlgniku juhatuse liige, st ei saanud rikkuda juhatuse liikme kohustusi.

7.7. Samuti on ainetud hageja väited, et kostja II rikkus hoolsuskohustust, kui jättis kostja I

vastu esitamata nõude raha tagasisaamiseks ega võtnud kostjalt II ära ligipääsu põhivõlgniku

kontodele. Hageja ei ole välja toonud, millist seaduses sätestatud kohustust on kostja II

rikkunud ja kuidas oli see kohustus sätestatud hageja kui võlausaldaja huvide kaitsmiseks.

7.8. Eeltoodu põhjal leidis maakohus, et hageja ei tõendanud kostjate poolt selliste

õigusvastaste tegude toimepanekut, mis võimaldaksid tema nõuet rahuldada. Enamike

kostjate väidetavate õigusvastaste tegude osas ei ole hageja selgelt välja toonud, milles

vastavad teod seisnesid.

8. Alternatiivse nõude osas leidis maakohus samuti, et hageja ei toonud esile ega tõendanud

asjaolusid, mis võimaldaksid nõude rahuldamist ÄS § 187 lg 4 alusel.

Hageja ei tõendanud kostjate kui põhivõlgniku juhatuse liikmete poolt ühegi väidetud

kohustuse rikkumist. Lisaks on ÄS § 187 lg 4 alusel hagis esile toodud asjaolude pinnalt

nõude esitamine kostja I vastu välistatud, sest tema ametiaeg juhatuse liikmena oli

2008. aastaks juba lõppenud. Hageja ei toonud esile, kuidas ja millises summas tekkis

põhivõlgnikule kostjate väidetavate rikkumiste tõttu kahju. Hageja on üksnes väitnud, et

temale tekkis arve maksmata jätmise tõttu kahju 14 207,56 eurot.

9. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 162 lg 1 alusel ja määras TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt kindlaks kostjatele hüvitatavate

kulude suuruse.

9.1. Kostja I menetluskulu on lepingulise esindaja tasu 5 823,90 eurot (35,95 t eest

tunnihinnaga

135 eurot,

koos

käibemaksuga).

Kohtuvaidluse

asjaolusid

(esitatud

menetlusdokumentide sisu ja maht ning istungite toimumise aeg) tervikuna arvestades pidas

maakohus põhjendatud ja vajalikuks lepingulise esindaja kuluks õigusabi osutamist 32,45 t

7 (16)

ulatuses. Arvestades maakohtu poolt põhjendatuks peetud tunnitasu 135 eurot, on kostja I

põhjendatud õigusabi kulu koos käibemaksuga 5 256,90 eurot.

9.2. Kostja II menetluskulu on lepingulise esindaja tasu 1 476 eurot (10,15 t eest tunnihinnaga

120 eurot, koos käibemaksuga). Kohtuvaidluse asjaolusid (esitatud menetlusdokumentide sisu

ja maht ning istungite toimumise aeg) tervikuna arvestades pidas maakkohus põhjendatud ja

vajalikuks lepingulise esindaja kuluks õigusabi osutamist 8,5 t ulatuses. Arvestades maakohtu

poolt põhjendatuks peetud tunnitasu 120 eurot, on kostja II põhjendatud õigusabi kulu koos

käibemaksuga 1 224 eurot.

Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et kostja II kaja esitamisega seotud kulud tuleb jätta

kostja II kanda sõltumata sellest, et hagi jäi rahuldamata. Riigikohus rahuldas kostja II

määruskaebuse osaliselt ja Tallinna Ringkonnakohus rahuldas kostja kaja. Seega oli kostja

esitanud kaja põhjendatult. TsMS ei näe ette, et hagi rahuldamata jätmise korral võiks osa

menetluskulust jääda kostja kanda, sh kaja esitamise ja menetlemisega seotud kulu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

10. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks

maakohtule. Menetluskulud palub hageja panna solidaarselt kostjate kanda.

11. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

11.1. Esiteks tuvastas maakohus vastuolus poolte seisukohtadega, et kostja I ametiaeg põhi-

võlgniku juhatuse liikmena lõppes 23. jaanuaril 2005 ja kostja II ametiaeg 21. märtsil 2009.

Pooled ei vaielnud maakohtus selle üle, et kostja I oli põhivõlgniku juhatuse liige kuni

7. veebruarini 2008, st maakohus ei oleks tohtinud TsMS § 436 lg-st 4 tulenvalt tuvastada

varasemat ametiaja lõppemise aega.

Kostja I osas järeldas maakohus lisaks ebaõigesti, et juhatuse liikme ametiaja küsimust ei

saanud 2008. aastal otsustada enam osanikud, vaid see kuulus nõukogu pädevusse. Osanikud

võivad ÄS § 168 lg 2 järgi võtta vastu otsuseid ka nõukogu pädevusse kuuluvates küsimustes.

Lisaks allkirjastasid 12. augusti 2008 otsuse põhivõlgniku kolmest nõukogu liikmetest kaks.

Seega saab nimetatud osanike otsust, millega otsustati nii põhikirja muutmine kui ka

osakapitali suurendamine, käsitada otsusena, mis oli samaaegselt nii põhivõlgniku osanike kui

ka kolmeliikmelise nõukogu kahe liikme kaudne tahteavaldus, millega aktsepteeriti pärast

7. veebruari 2008 kostjat I juhatuse liikmena. Selle otsuse alusel tehtud kandeavaldust saab

pidada kostja I nõusolekuks oma ametiaja pikendamise kohta pärast 7. veebruari 2008.

Maakohus tuvastas ebaõigesti, et põhivõlgniku majandusaasta aruandele ei ole nõukogu oma

arvamust andnud ja seeläbi ei ole nõukogu aruande kinnitamisega kostja I ametiaega

pikenenuks lugenud.

Põhivõlgniku nõukogu esimehe 4. augusti 2008 kandeavaldus ja 28. aprilli 2008 nõukogu

otsus ühtivad põhivõlgniku osanike otsuse ja selle alusel tehtud kandeavalduses sisalduvate

kaudsete tahteavaldustega kui ka 18. juulil 2008 äriregistrile esitatud põhivõlgniku

2007. aasta majandusaasta aruandega. Ka nende alusel saab lugeda kostja I ametiaja juhatuse

liikmena pikenenuks.

Kostja II osas nähtub ametiaja lõppkuupäev äriregistri andmetest, milleks oli 30. märts 2010.

Kostja II ei nimetanud konkreetset kuupäeva, millal tema ametiaeg põhivõlgniku juhatuse

liikmena lõppes, ega tõendanud ametiaja varasemat lõppemist.

11.2. Teiseks jättis kohus ebaõigesti tuvastamata, et kostjad viivitasid põhivõlgniku pankroti-

avalduse esitamisega ja kasutasid või võimaldasid kasutada tema vara mittesihipäraselt.

8 (16)

Sisuliselt vabastas maakohus kostjad põhivõlgniku endiste juhatuse liikmetena igasugusest

tõendamiskoormisest, jättes tähelepanuta, et kostjad ei andnud selgitusi seoses põhivõlgniku

juhtimise ja sihipärase varade kasutamisega pärast 2007. aasta lõppu. Kostja I tugines

asjaolule, et tema ei ole põhivõlgniku 2007. aasta majandusaasta aruannet registrile esitanud

ja jätkas põhivõlgniku majandustegevuse korraldamist ilma vastava õigusliku aluseta.

Kostja II enda väitel üldse juhatuse liikme kohustusi ei täitnud.

Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta põhivõlgniku negatiivse omakapitali 2007. aasta

lõpu seisuga. Võttes arvesse asjaolu, et kostjad distantseerisid end põhivõlgniku juhtimisest ja

tegid seda olukorras, milles nad olid põhivõlgniku viimased juhatusse liikmed enne

likvideerija määramist, tulnuks kostjatel põhivõlgniku majandustegevusega seotud asjaolusid,

sh raha kasutamist kohtule selgitada ja tõendada, et põhivõlgniku 2007. aasta lõpul puudunud

netovara 2008. aastal taastus ning et põhivõlgnik oli 2008. aastal maksejõuline.

Maakohus pidanuks kostjatele selgitama nendel lasuvat tõendamiskoormist ja nimetatud

asjaolude tõendamise vajadust ning vastavate tõendite puudumise korral tuvastama hageja

esitatud tõendite põhjal, et põhivõlgniku maksejõuetus saabus hiljemalt 2008. aasta lõpul, mil

muutusid sissenõutavaks bilansijärgsed lühiajalised nõuded.

Maakohus rikkus TsMS § 376, kui ei lubanud hagejal hagi aluseks olevaid faktilisi ja

õiguslikke väiteid täiendada, pidades hagi täiendusi hagi muutmiseks. Seetõttu jäid

põhjendamatult tähelepanuta väited, mis olid seotud kostjate tegevusetusega põhivõlgnikule

kuulunud

nõude

sissenõudmisel

põhivõlgniku

ja

kostja II

lähikondsega

seotud

MTÜ-lt xxxxxxx.

Maakohtu tähelepanuta jäid ka hageja väited, mis viitasid kostja II tegevusetusele ehk tema

poolt juhatuse liikme hoolsuskohustuste täitmata jätmisele, mille tulemusel omastas kostja I

põhivõlgniku vara ja omastatud raha ei nõutud kostjalt I sisse.

11.3. Kolmandaks tugineb hageja jätkuvalt sellele, et kostja I omastas põhivõlgniku vara.

Maakohus oleks VÕS § 1045 lg 1 p-te 7 ja 8 koostoimes karistusseadustiku (KarS) §-ga 201

õigesti kohaldades pidanud tuvastama kostja I poolt põhivõlgniku rahaliste vahendite enda või

kolmandate isikute kasuks pööramise kui seadusest tulenevat kohustust rikkuva ja heade

kommete vastase tahtliku käitumise, mille tulemusena tekkis hagejal kahju, mis väljendus

võimatuses kostja I poolt omastatud põhivõlgniku varade arvelt oma nõudele rahuldust saada.

11.4. Neljandaks järeldas maakohus ebaõigesti, et hageja ei toonud esile, kuidas sai tema

nõude ulatuses tekkida kahju põhivõlgnikule.

Hageja põhjendas, et kostjate tegevus põhivõlgniku juhatuse liikmetena põhjustas põhi-

võlgniku mistahes varade puudumise. Põhivõlgnikul on üksnes kohustused, mida ta ei suuda

täita. Kahju suuruseks on täitmata jäänud kohustuste ulatus, st vähemalt hageja nõude summa.

11.5. Viiendaks keeldus maakohus vastuolus TsMS § 169 lg-ga 2 kostjalt II tema esitatud

kajaga seotud hageja menetluskulude väljamõistmisest.

11.6. Hageja kordas apellatsioonkaebuses maakohtus esitatud, aga rahuldamata jäänud

taotlust nõuda Swedbank AS-lt (edaspidi „pank“) välja põhivõlgniku kontoväljavõtted.

Taotletud väljavõte oli hagejale vajalik, et tõendada hagi alusesse kuuluvaid asjaolusid, mille

tõendamatuse tõttu maakohus jättis hagi rahuldamata.

12. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele, sh tõendite kogumise taotlusele vastu.

13. Ringkonnakohus rahuldas 28. detsembri 2016 määrusega hageja menetlusliku taotluse ja

kohustas panka esitama põhivõlgniku nimele perioodil 1. jaanuar 2008 – 30. märts 2010

avatud konto(de)l toimunud kõikide tehingute kohta konto väljavõtted, mis sisaldaks

muuhulgas ka infot selle kohta, kelle nimele väljastatud kasutajatunnuste ja/või

pangakaartidega nimetatud kontodelt tehinguid tehti.

9 (16)

13.1. Pank esitas nõutud väljavõtted ja täpsustas edasise menetluse käigus vastavalt hageja

taotlustele ja 23. jaanuari 2017 kohtumäärusele, milliste tehingute osas andis pangale

maksejuhise kumbki kostjatest. Pooled said võimaluse esitada pangast saabunud väljavõtete

kohta oma seisukohad.

13.2. Ringkonnakohus määras 28. märtsil 2017 lahendada kaebus kirjalikus menetluses ja

rahuldas sama määrusega hageja senised taotlused täiendavate dokumentaalsete tõendite

vastuvõtmiseks.

13.3. Hageja esitas 10. aprillil 2017 seisukohad ja täiendavad taotlused menetlusdokumendi

lisade toimikusse võtmiseks. Viidatud lisadest nr 1, 3 ja 4 on koondid panga esitatud

väljavõtete ja andmete põhjal, mis ei sisalda uut teavet, vaid kajastavad toimikus juba

olemasolevaid andmeid hageja poolt süstematiseerituna. Lisad nr 2 ja 5–7 on uued

dokumentaalsed tõendid.

Hageja täpsustas ka oma väiteid seoses põhivõlgniku vara mittesihipärase kasutamisega, sh

heitis kostjatele ette perioodilisi makseid kostja I kontrolli all olevale äriühingule OÜ-le

xxxxxxx (edaspidi „kostja I äriühing“) ning põhivõlgniku osakapitali suurendamiseks tehtud

sissemaksete kohest väljamaksmist põhivõlgnikuga seotud äriühingutele. Lisaks tõi hageja

uue asjaoluna esile, et põhivõlgniku likvideerija esitas 22. veebruaril 2017 põhivõlgniku

pankrotiavalduse, mille kohaselt on põhivõlgnikul täitmata kohustus ainult hageja ees.

13.4. Kostjad ei esitanud hageja uutele tõenditele vastuväiteid. Siiski leidsid mõlemad kostjad,

et hageja ei saa apellatsioonimenetluses edukalt tugineda neile asjaoludele, mida ta maakohtu

menetluses esile ei toonud, aga mis nähtusid alles ringkonnakohtu poolt pangalt nõutud

väljavõtetest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta hageja nõuete

rahuldamata jätmise osas TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel muutmata täiendades ja osaliselt muutes

põhjendusi. Samuti jäävad muutmata kostja I menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine.

Ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust kostja II kaja esitamisega seonduvate

kulude osas ja jätab need kostja II kanda. Seetõttu tuleb tühistada hageja ja kostja II

menetluskulude kindlaksmääramise taotluste lahendamisel tehtud maakohtu otsustused ning

saata asi selles osas TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uuesti lahendada.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohtus kantud hageja ja kostja II

menetluskulud jäävad nende endi kanda, aga kostja I kulud hageja kanda.

15. Enne kaebuse sisulist lahendamist tuleb lahendada ringkonnakohtule esitatud ja seni veel

lahendamata menetluslikud taotlused, st otsustada hageja 10. aprilli 2017 lisade toimikusse

võtmine. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotlused, aga selgitab, milliseid lisadena esitatud

dokumentidest saab käsitleda dokumentaalse tõendina.

15.1. TsMS § 442 lg 5 esimene lause sätestab mh, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus

selgelt ja ühemõtteliselt veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni lahendamata

hageja 10. aprilli 2017 taotlused tõendite ja muude dokumentide vastuvõtmiseks.

Apellatsioonimenetluses tõendite esitamise tingis osaliselt kaebuses sisaldunud tõendite

kogumise taotluse rahuldamine ja ülejäänud osas nende dokumentide hilisem tekkimine.

Hageja on piisavalt põhistanud, miks ei saanud samu tõendeid esitada maakohtus, ja kostjad

ei esitanud uutele tõenditele vastuväiteid. TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel saab ringkonnakohus

uued tõendid vastu võtta.

Samuti saab toimikusse lisada põhivõlgniku kontoväljavõtte põhjal hageja koostatud koondid,

sest need ilmestavad hageja seisukohti ja võimaldavad mahukat tõendit paremini analüüsida.

10 (16)

15.2. Kuna ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuses sisaldunud hageja taotluse ja

nõudis pangalt välja põhivõlgniku kontoväljavõtted, siis ei ole vaja otsuses enam vastata

kaebuse sellekohastele väidetele. Ringkonnakohus märgib vaid kokkuvõtvalt, et üldjuhul ei

peaks kohtud jätma rahuldamata tõendama kohustatud poole tõendite kogumise taotlust, kui

pool on toonud esile tõendatava asjaolu (TsMS § 236 lg 1), põhjendanud selle seose nõudega

(TsMS § 238 lg 1) ja põhistanud, miks ta ei saa tõendit ise esitada (TsMS § 236 lg 2). Hageja

taotlus vastas neile eeldustele. Käesolevas asjas jäi hagi maakohtus rahuldamata suures osas

just tõendamatuse tõttu. Samas on hagejal kui põhivõlgniku võlausaldajal ilma kohtupoolse

abita raske kui mitte võimatu koguda tõendeid juhatuse liikmete võimalike rikkumiste kohta.

16. Kaebuse esimene väide on menetluslikust aspektist osaliselt põhjendatud, aga see ei too

kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Osaliselt tuleb muuta maakohtu põhjendusi.

16.1. Õige on hageja arusaam, et maakohus väljus poolte esile toodud asjaolude piiridest, kui

tuvastas kostja I ametiaja kestuse. Hageja tugines sellele, et kostja I ametiaeg vältas

7. veebruarist 2002 kuni 4. detsembrini 2009 ja kostjal II alates 24. maist 2006 kuni

30. märtsini 2010. Kostja I väitel oli ta põhivõlgniku liige kuni 7. veebruarini 2008. Kostja II

väitis üldisemalt, et ta ei olnud põhivõlgniku juhatuse liige enam 2008. aasta oktoobris.

Maakohus tuvastas, et kostja I ei olnud põhivõlgniku juhatuse liige alates 23. jaanuarist 2005

ja kostja II oli juhatuse liige kuni 21. märtsini 2009 (vaidlustatud otsuse p 109). Seega jäi

kostja II osas maakohtu tuvastatu poolte seatud ajavahemikku, aga kostja I puhul väljus sellest.

TsMS § 5 lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida

ei ole menetluses arutatud. Isiku kuulumine äriühingu juhatusse on eluline asjaolu, mille

kohus saab tuvastada üksnes juhul, kui vähemalt üks pool on sellele tuginenud. Kui pooled

vaidlevad selle üle, kas ja millal oli isik juhatuse liige, saab kohus seda kontrollida neis

piirides, mis nähtuvad poolte avaldustest (vrd Riigikohtu 22. novembri 2006 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-117-06, p 15, ja 3. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 36 esimene lõik).

Eeltoodust tuleneb, et kui hagi alusesse kuuluvat asjaolu käsitlevas väites vaidlevad pooled

teatava ajavahemiku üle, siis on kohus üldjuhul poolte seatud piiridega seotud. Käesoleval

juhul ei esine aluseid sellest reeglist kõrvalekaldumiseks. Seega on maakohus vaidlustatud

otsuses kostja I ametiaja kestust tuvastades väljunud poolte seatud vaidluse raamidest.

16.2. Kirjeldatud menetluslik minetus ei toonud siiski kaasa ebaõiget kohtulahendit.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu õiguslike põhjendustega juhatuse liikme ametiaja

tuvastamisel. Hageja ei ole tõendanud väiteid, et kostjate ametiaegu saaks lugeda pikenenuks.

Sellekohaseid põhivõlgniku osanike ega nõukogu otsuseid pole. Maakohus on selles osas

asjaolud õigesti tuvastanud ja tõendeid kohaselt hinnanud. Ühestki kaebuses viidatud

põhivõlgniku juhtorgani avaldusest ei nähtu otsust ega heakskiitu kummagi kostja kui

juhatuse liikme kohta. Seetõttu ei mõjuta kaebuse lahendamist ka iseenesest õige viide ÄS

§ 168 lg-le 2, mis võimaldab ka osanikel otsustada nõukogu pädevusse kuuluvaid küsimusi.

16.3. Kostja II osas ei ole alust maakohtu järeldust muuta, st tema ametiaeg lõppes

21. märtsil 2009. Maakohus lähtus õigesti äriregistri kande sisust, mitte registrist tehtud

väljavõttes märgitud kande kehtivuse lõpuajast (I kd tl 9). Kostja I ametiaja lõpuks saab

ringkonnakohus tuvastada 7. veebruari 2008, sest kostja I enda väitel tegutses ta selle ajani

põhivõlgniku juhatuse liikmena. Maakohus tegi tõenditest õige järelduse, et ametiaega ei saa

lugeda pikenenuks.

17. Kaebuse teisele väitele vastamiseks tuleb kontrollida, kas tõendatud on kostjatele ette

heidetavad teod ajal, mil nad olid põhivõlgniku juhatuse liikmed. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et hageja ei ole oma etteheiteid tõendanud või ei ole hageja esile toodud teod

hinnatavad juhatuse liikme kohustuste rikkumisega.

11 (16)

17.1. Äriühingu juhtorganite liikmed võivad võlausaldajate ees vastutada juhul, kui nad

rikuvad seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu

võlausaldajate kaitseks (vt Riigikohtu 25. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, p 10,

ja 31. märtsi 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 30). Selliseks kohustuseks võib olla ÄS

§ 180 lg-st 5¹ tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu

pankrotiavaldus (vt Riigikohtu 22. septembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-05, p 12, ja

17. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11). Pankrotiavalduse õigel ajal

esitamine peab tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi

võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Samuti on selle kohustuse

eesmärk tagada, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille

käigus tekkivaid kohustusi ta ei suuda täita (vt Riigikohtu 25. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-188-12, p 12). Sellisel juhul on juhatuse liikme vastutuse aluseks VÕS § 1043 ja

§ 1045 lg 1 p 7 (kokkuvõtvalt Riigikohtu 28. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16,

p 14 teine lõik).

Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude tõendamise koormus jaguneb selliselt, et

võlausaldaja peab hagejana nõude maksmapanekul tõendama, et kostja on põhivõlgniku

juhatuse liikmena rikkunud võlausaldaja kaitseks kehtestatud õigusnormi ja et talle on sellise

rikkumise tõttu tekkinud kahju. Nende eelduste tõendamisel vabaneb kostja vastutusest, kui ta

tõendab, et esineb mõni seaduses (eelkõige VÕS § 1045 lg 2 p-des 1–4) sätestatud

õigusvastasust välistav asjaolu või et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1,

(Riigikohtu 28. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16, p 15, samuti selles viidatud

17. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 12).

17.2. Hageja heidab kostjatele ette:

− pankrotiavalduse esitamata jätmist (järgnevas p 18);

− põhivõlgniku vara mittesihipärast kasutamist (sh osakapitali suurendamise sissemakse

summa väljamakse 13. augustil 2008 viie ülekandega, perioodilised maksed kostja I

äriühingule – järgnevas p 19);

− kostjale II lisaks juurdepääsu lubamist kostjale I põhivõlgniku rahalistele vahenditele

pärast kostja I juhatuse liikme ametiaja lõppemist (järgnevas p 20).

18. Kaebuse teise väite esimene osa käsitleb pankrotiavalduse esitamata jätmist.

18.1. ÄS § 180 lg 5¹ esimene lause sätestab, et kui osaühing on maksejõuetu ning makse-

jõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata,

kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule

osaühingu pankrotiavalduse. Sama lõike teise lause kohaselt ei või juhatuse liikmed pärast

maksejõuetuse ilmnemist teha osaühingu eest makseid, v.a maksed, mille tegemine

maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega.

Seega tuleb hinnata, kas on tõendatud, et kostjatel oli ÄS § 180 lg 5¹ järgi kohustus esitada

pankrotiavaldus, kui selline kohustus oli, siis millal see kohustus tekkis ja kas kostjad on seda

kohustust rikkunud. Kui kohus tuvastab, et kostjad on rikkunud kohustust esitada

pankrotiavaldus, siis tuleb hinnata, kas on tõendatud, et selle rikkumise tagajärjel tekkis

hagejale kahju (Riigikohtu 17. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11).

18.2. Selle kindlakstegemiseks, kas äriühing oli mingiks ajaks muutunud püsivalt makse-

jõuetuks, tuleb hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid

kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Netovara seis on äriühingu

maksevõime hindamisel kaaluka tähtsusega ja sellest tulenevat kahtlust äriühingu makse-

jõulisuses saab ümber lükata üksnes andmetega, mis viitavad selgelt äriühingu majandusliku

seisundi paranemisele (vt Riigikohtu 28. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16,

p 21 teine lõik, ja selles viidatud 25. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14).

12 (16)

18.3. Kostja I vastu esitatud nõude osas omab tähtsust, kas põhivõlgniku pankrotiavalduse

esitamise kohustus tekkis enne 7. veebruarit 2008. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas

maakohus põhivõlgniku 2007. aasta majandusaasta aruande ja osanike 12. augusti 2008

otsuse põhjal õigesti, et põhivõlgnik ei olnud enne 7. veebruarit 2008 maksejõuetu PankrS § 1

lg-te 2 ega 3 tähenduses. Kuigi ühingu omakapital 2007. aasta lõppedes oli 18. juulil 2008

koostatud aruande järgi negatiivne, siis otsustasid osanikud mõistliku aja jooksul pärast

aruande koostamist osakapitali suurendamise. Põhivõlgniku majandustegevuse lõppemist

väidab hageja alles alates 2009. aastast. Lähtudes ÄS § 176 mõttest ei saa juhatusele ette heita

pankrotiavalduse esitamata jätmist ainult negatiivse omakapitali alusel, kui ettevõte on

jätkuvalt tegutsev ja osanikud peavad võimalikuks kompenseerida vara vähenemine

osakapitali suurendamise teel.

18.4. Kostja II vastu esitatud nõude osas tuleb täiendavalt kontrollida, kas põhivõlgniku

pankrotiavalduse esitamise kohustus tekkis enne 21. märtsi 2009. Maakohus sedastas

sisuliselt õigesti, et poolte seni esitatud tõenditest ei saanud järeldada põhivõlgniku

maksejõuetuse tekkimist ka enne seda kuupäeva.

Ringkonnakohtule täiendavalt esitatud kontoväljavõtte järgi lõppes põhivõlgniku kontodel

tehingute tegemine 25. veebruaril 2009 (IV kd tl 45–75 ja 160–169, andmed kontode

juurdepääsuõiguste kohta tl 43 ja 158, edaspidi kokkuvõtvalt „väljavõte“). Pärast seda

kuupäeva ei muutunud enam kontoseis, mis püsis kuni väljavõtte perioodi lõpuni, st

30. märtsini 2010 praktiliselt nullis. Kostja II ei vaielnud vastu hageja väitele, et 2009. aastal

lõppes põhivõlgniku majandustegevus. Ühtegi majandusaasta aruannet põhivõlgnik enam ei

esitanud ja puuduvad tõendid, et põhivõlgnikul oli selleks ajaks olemas muud vara. Samal ajal

oli põhivõlgnikul kohustus tasuda hagejale vaidlusalune arve, sest sellele vastava võla märkis

likvideerija pankrotiavalduses (IV kd tl 185–191). Tervikuna saab sellest järeldada, et

hiljemalt 25. veebruaril 2009 ei suutnud põhivõlgnik enam tasuda hageja kui võlausaldaja

algset nõuet ja see suutmatus ei olnud ajutine. Seega esines maksejõuetus PankrS § 1 lg 2

järgi ja kostjal II oli juhatuse liikmena ÄS § 180 lg-st 5¹ tulenev kohustus hiljemalt

17. märtsil 2009 esitada pankrotiavaldus. Jättes pankrotiavalduse esitamata, rikkus kostja II

seda kohustust.

Siinjuures ei oma tähtsust, et pankrotiavalduse esitas likvideerija alles samal päeval, kui

kohus määras uue likvideerija (IV kd tl 182–184), sest likvideerija vastu ei ole nõuet esitatud.

18.5. Järgmiseks tuleb hinnata, kas on tõendatud, et kostja II rikkumise tagajärjel tekkis

hagejale kahju. Selleks tuleb vastata küsimusele, kas hagejale oleks tehtud väljamakseid

põhivõlgniku pankrotimenetluses, kui kostja II oleks esitanud pankrotiavalduse hiljemalt

17. märtsil 2009. Niisugust väljamakset ei saa pidada tõenäoliseks põhivõlgniku vara arvel,

sest vastavalt p-s 18.4 märgitule ja põhivõlgniku likvideerija kinnitusele pankrotiavalduse

esitamisel, selline vara puudus. Teise võimalusena oleks saanud hagejale teha väljamakseid

tagasivõidetava vara arvel. Ka selle võimaluse hindamisel on kohus seotud hageja esile

toodud asjaoludega ja hindab asjas esitatud tõendeid. Sisuliselt saab vastavateks asjaoludeks

pidada hageja esile toodud makseid põhivõlgnikuga seotud isikutele, st 13. augusti 2008

väljamakseid ja perioodilisi makseid kostja I äriühingule.

18.6. Rahalise kohustuse tagasivõitmise alused sätestab PankrS § 113, mille lg 1 p 3 ja lg 2

järgi tuli kostjal II tõendada, et põhivõlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuline ega

muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Hagejal omakorda tuleks PankrS § 109

lg 1 tõttu tõendada, et kohustuste täitmisega võlausaldajate huve kahjustati (Riigikohtu

12. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 kolmas lõik).

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja II tõendamiskoormisesse kuuluv asjaolud tõendatud ja

hageja tõendamiskoormisesse kuuluval asjaolul rajanev väide ümber lükatud põhivõlgniku

arvelduskontode väljavõtetega. Nimelt laekus põhivõlgnikule 2008. aastal pärast hageja esile

13 (16)

toodud osakapitali suurendamise sissemakse arvelt tehtud väljamakseid 9. septembril

166 627,80 krooni,

11. septembril

41 300 krooni,

18. septembril

12 272 krooni

ja

462 240,80 krooni, 25. septembril 11 074,30 krooni, 28. septembril 133 984,40 krooni,

3. oktoobril 87 974,30 krooni, 6. oktoobril 15 055,50 krooni, 21. oktoobril 18 922,90 krooni,

23. oktoobril 17 700 krooni, 28. oktoobril 49 914 krooni, 31. oktoobril 15 627,90 krooni ja

12 890,50 krooni, 11. novembril 25 960 krooni, 13. novembril 41 005 krooni, 17. novembril

28 320 krooni ja 20 345,60 krooni ning 25. novembril 24 809,80 krooni. Nende laekumiste

arvel täitis põhivõlgnik oma kohustusi ega olnud veel maksejõuetu. Kostja II tugines sellele,

et põhivõlgniku majandustegevus sel ajal jätkus ja ka hageja väidab majandustegevuse

lõppemist alles 2009. aastal.

Perioodilised maksed kostja I äriühingule ei kahjustanud võlausaldajate huve, sest vastasid

ringkonnakohtu hinnangul põhivõlgniku majandustegevuse eesmärgile (pikemalt vt järgnevas

p 19.2).

18.7. Eelneva põhjal puudub alus hinnata, et põhivõlgnik oleks muutunud maksejõuetuks

hageja esile toodud väljamaksete tõttu või nendega oleks kahjustatud võlausaldajate huve.

Seega ei ole tõendatud, et hagejale tekkis kahju pankrotiavalduse esitamata jätmise tõttu.

19. Kaebuse teise väite teises osas esitatud etteheited põhivõlgniku vara mittesihipärase

kasutamise kohta ei ole põhjendatud.

19.1. Esmalt tuleb sedastada, et hageja võib apellatsioonimenetluses tugineda põhivõlgniku

kontolt kostja I äriühingule perioodiliste maksete tegemise väitele, aga samuti täpsustada oma

väiteid selle kohta, kuidas kasutati põhivõlgniku osakapitali suurendamiseks sisse makstud

raha. Hageja väitis juba maakohtus, et kostjad ei kasutanud põhivõlgniku raha õiguspäraselt

(nt 1. juuni 2015 hagiavalduse tervikteksti p 2.2.1.2). Kuna maakohus ei rahuldanud hageja

taotlust põhivõlgniku kontoväljavõtte saamiseks, siis ei saanudki hageja oma väidet täpsemalt

sisustada. Ringkonnakohtu hinnangul oli maakohtus hageja taotluse rahuldamata jätmine

ebaõige (vt eespool p 15), st TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi saab hageja kõnealustele asjaoludele

nüüd tugineda.

Samas ei ole põhjendatud hageja etteheide maakohtule TsMS § 376 rikkumise kohta.

Maakohus keeldus õigesti hagi aluse korduva muutmise lubamisest, sh seoses hageja uue

väitega, mis käsitles põhivõlgnikule kuulunud nõude sissenõudmist põhivõlgniku ja kostja II

lähikondsega seotud MTÜ-lt xxxxxxx. Hageja ei põhjendanud ka apellatsioonkaebuses, miks

ei saanud ta vastavat asjaolu tuua esile hagi esitades.

19.2. Kostja I tehtud maksed põhivõlgniku kontodelt (kokkuvõtvalt IV kd tl 176–177) on kõik

tehtud perioodil pärast tema ametiaja lõppemist, seega ei saa kostja I nende eest vastutada

juhatuse liikmena.

19.3. Perioodilised maksed kostja I äriühingule (IV kd tl 178) on tõendatud perioodil alates

4. jaanuarist 2008 (kokkuvõtvalt IV kd tl 179), st need puudutavad ca ühe kuu ulatuses ka

nõuet kostja I vastu, aga ülejäänud osas vajab kõnealune etteheide kontrollimist ainult

kostja II vastu esitatud nõude lahendamisel. Perioodilisi makseid OÜ-le xxxxxxxx (IV kd

tl 181) on tehtud alates 8. veebruarist 2008 (kokkuvõtvalt IV kd tl 180), mistõttu need võivad

omada tähtsust üksnes kostja II vastu esitatud nõude lahendamisel.

Kostja I vande alla antud ütlustest (III kd tl 137–138) nähtub, et ta osutas põhivõlgnikule

teenust oma ettevõtte kaudu. Poolte esile toodud asjaoludest saab järeldada, et kostja I

äriühingule makstud summa on tasu kostja I teenuse eest. Põhivõlgniku ega hageja jaoks ei

ole kahjustav see eripära, kui kõnealusel äriühingul ei olnud muud olulist majandustegevust,

mistõttu arvete põhivõlgniku arvelduskontolt tehtud ülekannete selgitustes märgitud arvete

numeratsioon on järjestikune. Kokku kanti 14 kuu jooksul (4. jaanuarist 2008 –

12. veebruarini 2009) üle 506 936,50 krooni ehk ca 36 000 krooni (≈ 2 300 eurot) kuus.

14 (16)

Sellist tasu ettevõtte tegevuse korraldamise eest ei saa pidada ebamõistlikuks ega ettevõtte või

selle võlausaldajate huve kahjustavaks.

Hageja väidab, et perioodilised maksed OÜ-le xxxxxxx tehti isikule, kes tegutses

põhivõlgniku raamatupidajana. Nende maksete suurus oli ca 8 000 krooni kuus. Hageja ei

heida ette, et need maksed oleksid põhjendamatud, vaid järeldab neist üksnes seda, et KR

tegutses põhivõlgniku raamatupidajana. Seda ei ole kostjad selgelt ka vaidlustanud. Samas ei

saa raamatupidaja tehtud muid väljamakseid omistada kummalegi kostjale, sest hageja ei ole

tõendanud vastava maksejuhise saamist just konkreetselt kostjalt.

19.4. Osakapitali suurendamise sissemakse kasutamine oli põhivõlgniku, eelkõige selle

juhatuse pädevuses, kusjuures juhatus pidi ÄS § 180 lg 4 kohaselt järgima nõukogu

seaduslikke korraldusi. Hagejad ei ole toonud esile ega tõendanud, et 13. augusti 2008

väljamaksed poleks olnud seotud põhivõlgniku majandustegevusega või oleks tehtud alusetult,

st ilma vastava kohustuseta. Pelgalt asjaolust, et maksed tehti põhivõlgnikuga seotud isikutele

(IV kd tl 126–127), ei saa teha järeldust, et raha kasutati mittesihipäraselt. Põhivõlgnik ei

pidanud 13. augusti 2008 koguma ega säilitama raha eesmärgiga tasuda hageja

7. septembril 2008 sissenõutavaks muutuv arve, mida ei olnud selleks ajaks veel ka esitatud.

Hageja koostatud kokkuvõtted laekumiste ja tasumiste kohta (IV kd tl 86–125) ei võimalda

asuda teistsugusele seisukohale.

20. Kaebuse teise väite kolmas osa on suunatud sellele, et kostja II kui jätkuvalt juhatuse liige

ei oleks tohtinud võimaldada kostjale I juurdepääsu põhivõlgniku rahalistele vahenditele. Ka

selles osas ei ole kaebuse teine väide põhjendatud.

Vaidlust ei ole selles, et kostja I jätkas põhivõlgnikule teenuse osutamist ja vähemalt teatavas

osas tema töö korraldamist ka pärast seda, kui tema ametiaeg juhatuse liikmena

7. veebruariga 2008 möödus. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostjale II kui põhivõlgniku

juhatuse liikmele edukalt ette heita seda, et ettevõtte igapäevatöö korraldamisega ja sh

rahavoogudega seonduvate küsimuste lahendamisega tegeles inimene, kes ei olnud enam

juhatuse liige. Selline juhtimise ja töö korraldamise viis on piisavalt tavapärane.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et seadusest ei tulene juhatuse liikme kohustust

korraldada ettevõtte ja rahavoogude juhtimist isiklikult ega ka keeldu anda vastavate

toimingute tegemise õigus teistele isikutele, kes samal ajal ei ole juhatuse liikmed.

21. Kaebuse kolmas väide käsitleb kostja I poolt põhivõlgniku vara omastamist. Tulenevalt

ringkonnakohtu tuvastatud asjaolust kostja I ametiaja kestuse kohta, tuleb vastavat väidet

kontrollida perioodil kuni 7. veebruarini 2008.

Maakohus tuvastas õigesti, et kostja I juhatuse liikmeks oleku ajal ei ole tõendatud tema poolt

põhivõlgniku vara omastamine. Asjas kogutud tõendid ei võimalda teha teistsugust järeldust

ka perioodi kohta, mille võrra tuvastas ringkonnakohus kostja I ametiaja maakohtust

pikemana.

Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et esimese alternatiivina esitatud nõude puhul saaks

kostja I teo õigusvastasust järeldada pelgalt sellest, et ta võttis välja põhivõlgniku

arveldusarvel olevat raha või korraldas selle kandmist teiste isikute arvele. Mõlemad

tegevused on ettevõtte tegevuse korraldamisel tavapärased. KarS § 201 lg-s 1 kirjeldatud teo

toimepanemiseks on vajalik vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine,

mida hageja ei ole tõendanud.

Maakohus tuvastas ekslikult, et kostja I võttis põhivõlgniku kontolt 10. septembril 2008 välja

summa 30 000 eurot. Vastavalt ringkonnakohtule esitatud väljavõttele on õige summa

30 000 krooni. See ei mõjuta maakohtu siinkohal asjakohaste põhjenduste õigsust, millega

ringkonnakohus ülejäänud osas nõustub.

15 (16)

22. Kaebuse neljas väide seondub eelkõige teise nõude lahendamisega.

22.1. Sellega seoses täpsustas hageja apellatsioonimenetluses, et põhivõlgniku likvideerija

esitas 22. veebruaril 2017 põhivõlgniku pankrotiavalduse, mille kohaselt on põhivõlgnikul

täitmata kohustus ainult hageja ees (IV kd tl 185–191). Sellele väitele kostjad vastu ei

vaielnud ja TsMS § 652 lg 3 p 2 võimaldab hagejale kõnealustele asjaoludele tugineda, sest

need ilmnesid alles pärast maakohtu otsuse tegemist. Seega saab ringkonnakohus

vaidlustamata asjaoluna TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 alusel tuvastada, et põhivõlgniku

majandustegevuse lõppemisel oli endiselt tasumata vaidlusalune arve ja selles kirjeldatud

nõude kohta tehtud tagaseljaotsusega põhivõlgnikult hageja kasuks välja mõistetud summa.

22.2. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et teine nõue kostja I vastu ei ole aegunud ja

muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

Juhtorgani liikmete vastu ÄS § 187 lg 4 alusel esitatavad kahju hüvitamise nõuded aeguvad

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 37 lg 4 ja ÄS § 187 lg 3 kohaselt viie aasta möödumisel

rikkumisest (Riigikohtu 27. märtsi 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-17, p 19). Ringkonna-

kohtu tuvastatud asjaoludel oli kostja I põhivõlgniku juhatuse liige kuni 7. veebruarini 2008,

st ta ei saanud juhatuse liikme kohustusi rikkuda enam pärast selle kuupäeva möödumist

(Riigikohtu 20. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-16, p 25 teine lõik, ja selles

viidatud 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 36). Hagi esitati 20. mail 2013,

seega enam kui viis aastat pärast ametiaja lõppemist. Teine nõue kostja I vastu on aegunud.

22.3. Kostja II vastu ÄS § 187 lg 4 alusel esitatud nõude üks eeldus on osaühingul kahju

tekkimine (ÄS § 187 lg 2). Ringkonnakohus leiab, et põhivõlgniku kahjuks ei saa pidada

hageja arve ega selles kajastatud nõude kohta tehtud tagaseljaotsusega hageja kasuks välja

mõistetud summat. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et kostja II oleks teinud

põhivõlgniku arvelt alusetult väljamakseid (vrd nt Riigikohtu 11. juuni 2008 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-44-08, p 18 kolmas lõik). Ka muud põhivõlgniku kahju ei ole hageja esile toonud ega

tõendanud, seega ei saa nõuet ÄS § 187 lg 4 alusel rahuldada juba ainuüksi põhivõlgnikul

kahju puudumise tõttu.

22.4. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega kaebuse neljandas

väites käsitletud küsimustes.

23. Kaebuse viies väide on edukas ning selle alusel tuleb maakohtu otsus menetluskulude

jaotuse ja kindlaksmääramise kohta osaliselt tühistada.

23.1 TsMS § 169 lg 2 sätestab mh, et tagaseljaotsuse peale kaja esitamisega ja menetluse

taastamisega seotud täiendavad menetluskulud jäävad kaja esitaja kanda, sõltumata hagi

rahuldamisest. Viidatud säte on erinorm TsMS § 162 lg 1 suhtes, st ka hagi rahuldamata

jätmisel ei pea hageja üldjuhul kandma kaja esitamisega seotud menetluskulusid (Riigikohtu

10. juuni 2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-09, p 14). Erandina saab kohus kaaluda TsMS

§ 162 lg 4 alusel ka kajaga seonduvate kulude jätmist iga poole enda kanda, kui kaja esitamise

on põhjustanud hageja käitumine (nt teadvalt kostja vale aadressi avaldamine), aga käesoleval

juhul sai kostja II hagiavalduse kätte ja jättis sellele tähtaegselt vastamata. Sellisel juhul

kannab kostja II ise kajast tingitud täiendavate menetluskulude riski, seda ka juhul, kui kaja

osutub lõpuks edukaks hagi õigusliku perspektiivituse tõttu.

23.2 Eelneva põhjal tuleb osaliselt muuta maakohtu otsustust menetluskulude jaotuse kohta ja

jätta kostja II esitatud kajaga seotud kulud kostja II kanda. Nähtuvalt maakohtule esitatud

poolte menetluskulude nimekirjadest mõjutab see muudatus hageja ja kostja II kulude

kindlaksmääramist. Ka selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada.

Kulude jaotuse osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse, millega jätab 15. oktoobri 2013

tagaseljaotsuse peale kaja esitamisega seotud menetluskulud TsMS § 169 lg 2 alusel kaja

esitaja ehk kostja II kanda.

16 (16)

23.3 Ringkonnakohus ei saa esimese kohtuastmena määrata kindlaks enne apellatsioon-

kaebuse esitamist tekkinud menetluskulusid. TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et maakohus

määrab kindlaks nende menetluskulude rahalise suuruse, mis on pooltel tekkinud kuni asja

menetlust lõpetava maakohtu lahendini. Ka TsMS § 174 lg-s 4 kirjeldatud juhul tuleks sama

vaidlus esmalt ikkagi lahendada maakohtul. TsMS § 9 lg 3 näeb ette, et tsiviilasja ei vaata

kõrgema astme kohus läbi enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme

kohus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuna seadusest ei tulene ringkonnakohtule

pädevust vaadata menetluskulude kindlaksmääramise taotlus läbi enne maakohut, siis ei ole

käesolevaga võimalik teha uut otsust hageja ja kostja II menetluskulude kindlaksmääramiseks.

24. Kaebus kostja I vastu suunatud nõudes jääb tervikuna rahuldamata. Kostja II suhtes

rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt. Kuigi kostja II vastu suunatud nõuded jäävad

endiselt rahuldamata, siis oli edukas hageja viies väide menetluskulude jaotuse muutmiseks.

25. Lõpuks tuleb otsustada apellatsioonimenetluse kulude jaotus ja kindlaksmääramine.

25.1. Kostja I kulud apellatsioonimenetluses jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

25.2. TsMS ei võimalda jaotada apellatsioonimenetluse kulusid lähtudes kaebuse rahuldamise

ulatusest (Riigikohtu 27. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-17, p 18 kolmas lõik, ja

selles viidatud 3. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 16 teine lõik). Kuna hagi

kostja II vastu jääb endiselt tervikuna rahuldamata, siis ei kohaldu TsMS § 163 sätted.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul apellatsioonimenetluse kulude jaotamisel

kohaldada TsMS § 162 lg 4. Hageja suhtes oleks äärmiselt ebaõiglane, kui tema kaebus on

osaliselt edukas, aga sellel puudub igasugune mõju kaebemenetluse kulude jaotusele. Lisaks

nähtub ringkonnakohtule esitatud menetlusdokumentidest, et hageja on kandnud oluliselt

suuremaid kulusid apellatsiooniastmes kui kostja II. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus

hageja ja kostja II apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

25.3. Tulenevalt ringkonnakohtu menetluse kulude jaotusest tuleb kindlaks määrata üksnes

kostjale I hüvitatavate kulude summa. Maakohus määras kostjale I hüvitatavad kulud kindlaks

rahaliselt ja seda teeb TsMS § 174 lg-st 3 juhindudes ka ringkonnakohus. Seda ei takista

hageja ja kostja II vaheline menetluskulude kindlaksmääramise vaidluse jätkumine maakohtus,

sest selles menetluses kostja I enam ei osale.

25.4. Kostja I menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad tema kulud apellatsiooni-

menetluses õigusabitasust 17 t eest tasumääraga 135 eurot/tund, millele lisandub käibemaks.

TsMS § 175 lg 1 esimene lause sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades

poolte menetlusdokumentide sisu ja mahtu, samuti apellatsioonimenetluses esitatud ja

kogutud uusi tõendeid hindab ringkonnakohus vajalikuks ja põhjendatuks kostja I esindaja

ajakulu kokku 5 t ulatuses järgmiselt: kaebusega tutvumine ja vastuse koostamine 2,5 t; teiste

menetlusosaliste seisukohtade ja uute tõenditega tutvumine ning täiendavate seisukohtade ja

vastuste esitamine 2,5 t.

Kostja I esindaja tunnitasu määra peab ringkonnakohus põhjendatuks ja kostja I on kinnitanud,

et ta ei saa tagasi õigusabitasult makstud käibemaksu. Kokku tuleb hagejal kostjale I hüvitada

810 eurot ( = 5 × 135 + 20%).

25.5. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 ja kostja I taotlusele märgib ringkonnakohus otsuse

resolutsioonis, et hüvitatavalt menetluskulude summalt tuleb tasuda viivist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm