2-15-2810/37 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

5. mai 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-15-2810

Tsiviilasi

KRTL OÜ ja OÜ Termentum (varema nimega

AS Trementum) hagi Vaivara valla (Vaivara

Vallavalitsuse kaudu) ning Aktsiaseltsi KA VAIKO

vastu töövõtulepingust tuleneva võla ja viivise

väljamõistmiseks ning kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 4. novembri 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

KRTL OÜ ja OÜ Termentum apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

978 812,98 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I (apellant I): KRTL OÜ (registrikood 12129785)

Hageja II (apellant II): OÜ Termentum (varasem ärinimi

AS Termentum, registrikood 11545323)

Hagejate ühised lepingulised esindajad vandeadvokaadid

Martti Peetsalu, Vitali Šipilov ja Martin Tamme

Kostja I (vastustaja I): Vaivara vald (Vaivara

Vallavalitsuse kaudu)

Kostja II (vastustaja II): Aktsiaselts KA Vaiko

(registrikood 10830458), seaduslik esindaja juhatuse

liige HL

Kostjate ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Enno

Heringson

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 3. aprillil 2017, millel osalesid poolte

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Martti Peetsalu,

Martin Tamme ja Enno Heringson ning kostja Aktsiaselts

KA Vaiko seaduslik esindaja juhatuse liige HL ja

Vaivara valla abivallavanem Mati Männisalu

RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 4. novembri 2016 otsus tühistada kostja Aktsiaselts KA Vaiko

suhtes osas, milles hagi jäi rahuldamata lepingulise tasu nõudest põhivõla

98 551,94 eurot ja viivise 93 611,35 eurot, samuti põhivõla summalt tulevikus

sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmise ning nende nõuetega seonduvate

menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.

2 (25)

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi osaliselt rahuldada ja jaotada

menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.

3. Sama otsus on edasi kaebamata jõustunud alternatiivsest nõudest loobumise

vastuvõtmise (maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 1), selle nõude osas menetluse

lõpetamise (punkt 2) ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas

(menetluskulude jaotuse punkt 1), samuti lisatööde eest tasu summas

85 845,60 eurot nõude rahuldamata jätmise (punkti 3 viimane osa) ja otsuse

täitmise korra kindlaksmääramise taotluse rahuldamata jätmise osas (punkt 4).

4. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata

5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

1. Võtta vastu hagejate loobumine alternatiivsest nõudest, milles nad palusid juhul,

kui kohtuotsuse tegemise aja seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis väiksem

kui

426 114,58 eurot,

mõista

kostjatelt

välja

kahju

hüvitis

summas

426 114,58 eurot, millest on maha arvatud sissenõutavaks muutunud viivis.

2. Lõpetada eeltoodud loobutud nõude osas menetlus tsiviilasjas nr 2-15-2810.

3. Hagi kostja Vaivara vald vastu jätta rahuldamata ja kostja Aktsiaselts KA Vaiko

vastu rahuldada osaliselt järgmiselt:

3.1 Jätta hagi kostja Vaivara vald vastu rahuldamata, sealhulgas jätta

rahuldamata hagejate lepingulise tasu nõue summas 702 281,88 eurot,

sissenõutavaks muutunud ja sissenõutavaks muutuva viivise nõue ning

lisatööde tasunõue summas 85 845,60 eurot.

3.2 Jätta rahuldamata hagi kostja Aktsiaselts KA Vaiko vastu lisatööde eest

tasu summas 85 845,60 eurot nõudes.

3.3 Mõista kostjalt Aktsiaselts KA Vaiko (registrikood 10830458) hagejate

KRTL OÜ (registrikood 12129785) ja OÜ Termentum (registrikood

11545323) kasuks ühiselt välja lepingulise tasu nõudest põhivõlg

98 551,94 eurot, viivis 93 611,35 eurot ja alates 6. maist 2017 põhivõla

summa 98 551,94 eurot tasumata osalt viivis määraga 0,1% päevas.

Ülejäänud osas jätta sama nõue rahuldamata.

4. Jätta rahuldamata hagejate taotlus määrata kindlaks otsuse täitmise kord.

5. Menetluskulud jaotada ja määrata osaliselt kindlaks järgmiselt:

5.1

Jätta seoses ühest nõudest loobumisega kostjate menetluskulud hagejate

kanda ning mõista hagejalt OÜ-lt KRTL kostja AS KA Vaiko kasuks välja

menetluskuluna 157,50 eurot ja hagejalt AS-lt Termentum kostja AS KA

Vaiko kasuks välja menetluskuluna 157,50 eurot.

5.2

Kostja Vaivara vald menetluskulud ülejäänud nõuetes (st peale punktis 5.1

viidatu) nii maa- kui ka ringkonnakohtus jätta võrdsetes osades hagejate

kanda.

5.3

Kostja Aktsiaselts KA Vaiko menetluskuludest ülejäänud nõuetes maakoh-

tus 87,5% ja ringkonnakohtus 86% jätta võrdsetes osades hagejate kanda.

5.4

Hagejate menetluskuludest ülejäänud nõuetes maakohtus 12,5% ja

ringkonnakohtus 14% jätta kostja Aktsiaselts KA Vaiko kanda.

5.5

Menetluskulud punktide 5.2–5.4 järgi määrab rahaliselt kindlaks maakohus

pärast otsuse jõustumist.

3 (25)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, milleks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJATE NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. KRTL OÜ (hageja I) ja OÜ Termentum (endise nimega AS Termentum, hageja II, koos

edaspidi „hagejad“) esitasid 20. veebruaril 2015 Harju Maakohtule hagi Vaivara valla

(kostja I) vastu töövõtulepingust tulenevates nõuetes. Menetluse kestel esitasid hagejad lisaks

nõude ka Aktsiaselts KA VAIKO (kostja II, koos kostjaga I edaspidi „kostjad“) vastu.

Pärast nõuete täpsustamist palusid hagejad sisuliselt mõista kostjalt I (või teise võimalusena,

kui kohus tuvastab lepingu ülemineku kostjale II, siis temalt) hagejate kasuks ühiselt välja:

(1) põhivõla 788 127,48 eurot, sh

a) 495 455,57 eurot töövõtulepingu täitmisel vormistatud aktides nr 7–10

märgitud tööde eest, mille osas kostjad on esitanud tasaarvestuse avaldused;

b) 206 826,31 eurot aktis nr 11 märgitud tööde eest, mis kostjad on alusetult

jätnud vastu võtmata ja tasumata;

c) 85 845,60 eurot lisaks lepingus kokku lepitule teostatud lisatööde eest;

(2) nõude (1) kogusummalt viivis alates iga osanõude sissenõutavaks muutumisest

määraga 0,1% päevas;

(3) kui kohtuotsuse tegemise seisuga on nõudes (2) märgitud viivis väiksem kui

hagejatel tekkinud kahju 426 114,58 eurot, siis selle summa ja otsuse tegemise

ajaks arvutatud viivise vahe.

Menetluse kestel hagejad loobusid alternatiivselt esitatud kahju hüvitamise nõudest (3), kuna

nende arvutuste järgi viivise nõue (2) ületas kahju hüvitamise nõude.

2. Hagi alusena tõid hagejad esile järgmised peamised asjaolud:

 kostja I ja hagejad sõlmisid kostja I välja kuulutatud riigihanke menetluse tulemusel

22. jaanuaril 2014 ehitustööde töövõtulepingu nr 6.1-13/15 (edaspidi „leping“), mille

eesmärgiks oli Sinimäe kooli- ja lasteaiahoone (edaspidi „hoone“) ehitus;

 lepingu kohaselt oli lepingu täitmise lõpptähtajaks 31. juuli 2014. Töö oli jaotatud

etappidesse ja ette nähti ka tasumine etappide kaupa;

 kaevetööde käigus leiti ehitusobjektil lõhkekehad ja surnukehad, mis koos 2014. aasta

juunikuu tavapärasest suurema sademete hulga põhjustasid viivitust tööde teostamisel,

ja seetõttu taotlesid hagejad 28. juulil 2014 kostjalt I lõpptähtaja pikendamist

29. augustini 2014;

4 (25)

 kostja I ja hagejad sõlmisid 21. augustil 2014 kokkuleppe lepingu muutmiseks,

millega lepingu täitmise lõpptähtaega pikendati kuni 29. augustini 2014;

 hagejad esitasid 17. septembril 2014 graafiku, kus oli märgitud tööde valmimise ajaks

9.–10. oktoober 2014 ja kasutuslubade ülevaatuseks 7.–17. oktoober 2014;

 hagejad esitasid 3. oktoobril 2014 tööde lõpetamise graafiku, kus olid toodud

mõõdistuste, koolituste, pädevate asutuste ülevaatuste, tellija ülevaatuste ja

dokumentatsiooni üleandmise kuupäevad ajavahemikus 6.–20. oktoober 2014;

 ehitustöö väline ülevaatus toimus 8. oktoobril 2014 ja siseülevaatus 13. oktoobril 2014.

Ülevaatustel ei tuvastatud puuduseid, mis takistaks hoone kasutamist;

 hagejad esitasid seejärel kostjale I hoonete põhilise kasutusvalmiduse etapi tööde

kohta akti nr 8 kooskõlastamiseks, millest kostja I algul keeldus. Hagejate hinnangul

oli keeldumine alusetu ja lõplikud tööd tuleb lugeda vastuvõetuks 18. oktoobrist 2014;

 hoone tehnosüsteemide ülevaatus toimus 5. novembril 2014 ja tehnilise dokumen-

tatsiooni ülevaatus 14. novembril 2014, mille käigus ei tuvastatud olulisi puudusi;

 kasutusluba väljastati 10. novembril 2014, mis viibis kostja I tõttu. Vastav tööetapp

akteeriti 11. novembril 2014 (akt nr 9). Kostja I võttis hoone üle 10. novembril 2014 ja

alustas kolimist. Alates 1. detsembrist 2014 toimub hoones õppetöö;

 hagejad esitasid kostjale I järgmiseks vaheetappide akti nr 10, millega akteeriti pool

etapist „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ ja mille kostja I ka koos-

kõlastas, kuid pidas väljamakse alates tasumise tähtpäevast (22. jaanuar 2015) kinni;

 kostja I sõlmis 9. märtsil 2015 kostjaga II kokkuleppe, millega läksid alates lepingu

sõlmimisest tagasiulatuvalt üle kõik tellija õigused ja kohustused kostjale II;

 hagejad esitasid menetluse ajal kooskõlastamiseks veel akti nr 11, millega soovisid

akteerida teise poole dokumenteerimise ja vaegtööde etapist koos ⅔ suuruse osaga

hoolduse etapist, mida aga kostjad keeldusid kooskõlastamast väitega, et tööd ei ole

nõuetekohaselt lõpetatud. Sellele aktile vastav summa on tasumata (nõue (1.b));

 tööde üleandmise-vastuvõtmise akt allkirjastati hagejate poolt 28 juulil 2015 ja

kostja II poolt 31. juulil 2015;

 lisaks lepingu täitmisele teostasid hagejad lisatöid, mille eest soovisid hagiga samuti

tasu saada (nõue (1.c));

 kostjad esitasid hagejatele tööde tähtaegse valmimata jäämise tõttu leppetrahvi- jm

nõudeid, millega tasaarvestasid aktides nr 7–10 märgitud tööde eest tasumise nõuded.

3. Hagejad leiavad, et kostjate tasaarvestused on alusetud, mistõttu on aktides nr 7–10

märgitud tööde eest jätnud kostjad alusetult tasumata (nõue (1.a)). Tasunõue aktis nr 11

märgitud tööde eest on muutunud sissenõutavaks (nõue (1.b)). Lepingu p 12.2 alusel nõuavad

hagejad ka viivist (nõue (2)).

Lepingu ülevõtmisega hagejad ei nõustu, sest puudub teave kostja II maksevõime kohta.

Lepingu p-s 5.11 sisalduv nõusolek lepingu üleandmiseks on tühine tüüptingimus. Lepingu

üleandmine tagasiulatuvalt pole võimalik.

Samuti on tüüptingimustega tühised leppetrahvi kokkulepped lepingu p-s 12.3 ja nendega

paralleelselt lepingus sisalduvad tingimused kostjate kulude ja kahju hüvitamise kohta kui

ebamõistlikud ja hagejaid kahjustavad. Kostjate kahju on nõutud leppetrahvist väiksem.

Aktis nr 11 märgitud tööd tuleb lugeda vastuvõetuks, sest lepingu kui terviku mahust on

tegemata ainult väheoluline osa töödest.

5 (25)

4. Kostjad vaidlesid hagile vastu, nende vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

 kostja I võis lepingus sisalduva kokkuleppe ja hagejate nõusoleku alusel anda lepingu

üle kostjale II;

 kostja I oli nõus töö lõpptähtaja pikendamisega kuni 29. augustini 2014, kuna mõistis,

et lõhkekehade leidmise eest hagejad ei vastutanud. Samas said lõhke- ja

surnukehadega seonduvad probleemid eksiteerida üksnes tööde 0-tsüklis ehk töödes,

mis teostati vundamendi valmimisel. Vahetähtaegu ei pikendatud;

 lepingu täitmise tähtaegade, sh etappide kaupa kokku lepitud vahetähtaegade

ületamise tõttu nõudsid kostjad hagejatelt leppetrahvi 465 672,49 eurot;

 kostjal II oli hagejate vastu lepingu p 12.6 alusel nõue summas 28 981,14 eurot, mille

kohta ta esitas hagejatele arved nr 1637 (15 546,79 eurot) ja nr 1754 (13 434,35 eurot).

Viidatud lepingutingimusega nähti ette, et kui töövõtja rikub lepingut ja seab sellega

ohtu tööde nõuetekohase (sh tähtaegse) valmimise, on tellijal õigus teostada vastavad

tööd ise või kasutada selliste tööde teostamiseks kolmandaid isikuid. Kõik sellega

kaasnevad kulud, millele lisanduvad tellijapoolsed juhtimiskulud 7% tellija

korraldatud tööde maksumusest, kohustub töövõtja tellijale hüvitama;

 lisaks on kostjal II hoone hilinenult valmimise tõttu saamata jäänud tulu nõue summas

20 485,83, millest ta kasutas tasaarvestuseks osasummat 801,94 eurot. Tuluks oleks

olnud hoones asuvate ruumide kolmandatele isikutele üürile andmisest saadav üür;

 kostjad tasaarvestasid aktides nr 7–10 märgitud tööde eest tasu nõuded leppetrahvide

ja kahes eelmises taandes märgitud nõuetega kokku summas 495 455,57 eurot;

 kostjatel oli õigus kinni pidada maksed hagejatele pärast 17. detsembrit 2014, sest siis

lõppes ehitustööde aegne garantii, kuid tööd ei olnud veel lõpetatud;

 kostjad keeldusid töid tervikuna ja aktis nr 11 märgitud töid vastu võtmast, kuna need

ei ole lepingukohaselt lõpetatud, st vastav nõue ei ole muutunud sissenõutavaks;

 kuna hagejatel ei ole sissenõutavaks muutunud nõudeid kostjate vastu, on alusetud ka

viivisenõuded.

MAAKOHTU OTSUS

5. Maakohus võttis 4. novembri 2016 otsusega (vaidlustatud otsus) vastu hagejate loobumise

nõudest (3) ja lõpetas selles osas menetluse. Nõuded (1) ja (2) jäid rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus võrdsetes osades hagejate kanda ja määras kindlaks kostjale II

hüvitatava kulu summa.

6. Maakohus tuvastas mh, et:

 hagejad töövõtjatena ja kostja I tellijana sõlmisid 22. jaanuaril 2014 töövõtulepingu,

mille eesmärgiks oli hoone ehitus;

 töövõtulepingu kohaselt oli tööde lõpptähtajaks 31. juuli 2014;

 28. juulil 2014 esitasid hagejad kostjale I taotluse lepingu lõpptähtaja pikendamiseks

ja nimetatud pooled sõlmisid 21. augustil 2014 kirjaliku kokkuleppe, millega pikendati

tööde lõpptähtaega kuni 29. augustini 2014;

 tööd ei valminud 29. augustiks 2014 ega antud sellel päeval tellijale üle;

 hoone kasutusluba väljastati 10. novembril 2014 ja hoones alustas kool õppetööga

1. detsembril 2014;

6 (25)

 kostja I kui tellija kooskõlastas tööde vaheetappide rahalised aktid nr 1–10, aga ei

kooskõlastanud akti nr 11;

 ehituse algusetapis 2014. aasta esimesel poolel leiti ehitustööde käigus objektilt

lõhkekehi ja surnukehi;

 11. märtsil 2015 saatis kostja I hagejatele teate, mille kohaselt olid töövõtulepingust

tulenevad tellija õigused ja kohustused üle antud kostjale II;

 31. juulil 2015 allkirjastati tööde üleandmise-vastuvõtmise akt;

 lisatööde tegemises pooled kokku ei leppinud.

Lisaks tuvastas maakohus hagejate esitatud aktide nr 7–11, kostjate leppetrahvi- jm nõuete

ning tasaarvestuste summad vastavalt poolte esiletoodule.

7. Esmalt uuris maakohus küsimust, kas kostja I võis anda lepingu üle kostjale II.

7.1. Maakohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 179 lg-tele 1 ja 2 ning lepingu p-le 5.11,

mille põhjal leidis, et hagejad on andnud kostjale I nõusoleku anda lepingust tulenevad

õigused ja kohustused eraldi või tervikuna kolmandatele isikutele üle ilma täiendavate

piirangute või täiendava nõusolekuteta.

7.2. Lepingu p 5.11 ei ole tüüptingimus. Leping sõlmiti riigihanke raames ja hagejatel olid

reaalsed võimalused punkti sisu mõjutamiseks.

7.3. Isegi juhul, kui lepingu p 5.11 oleks tüüptingimus, ei ole hagejad põhistanud ega

tõendanud, et see on neid ebamõistlikult kahjustav tingimus. Hagejad ei toonud esile ühtegi

asjaolu, millest tulenevalt oleks lepingu ülevõtmine kostja II poolt hagejaid mistahes viisil

kahjustav. Kostja II tasus lepingu sõlmimisest alates kõik hagejate esitatud arved, mistõttu ei

saa hagejatel olla kahtlusi kostja II maksejõulisuses. Maakohus ei nõustunud hagejate

väidetega, et seadus keelab lepingu ülevõtmist tagasiulatuvalt, sest vastavat piirangut ei tulene

hagejate viidatud õigusnormidest ega lepingust.

7.4. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et lepingust tulenevad õigused ja kohustused on

kehtivalt üle antud kostjale II ning hagi kostja I vastu tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

8. Maakohus leidis, et hagejad ei ole põhistanud ega tõendanud oma vastuväiteid kostjate

leppetrahvi- jm nõuetele, mistõttu nõue (1.a) tuleb ka kostja II vastu jätta rahuldamata.

8.1. VÕS § 158 lg-st 1 ja § 161 lg-st 1 tuleneb, et leppetrahv võimaldab kaitsta võlausaldaja

huve ka siis, kui tegelik kahju ei ole tekkinud või selle tõendamine on võimatu. VÕS § 197

lg 2 järgi, kui kostjate leppetrahvinõuded ja kahju ning kulutuste nõue on põhjendatud, toob

see kaasa hagejate tasunõuete lõppemise alates tasaarvestuse tegemise ajast. Leppetrahvi

nõudmise õiguses ja tingimustes lepiti kokku lepingu p-s 12.3.

8.2. Hagejad ei järginud lepingus kokku lepitud vahetähtaegu ega lõpptähtaega, mistõttu

kostjate leppetrahvi nõuded ja nende alusel tehtud tasaarvestused on põhjendatud.

Hange avaldati 26. novembril 2013 ja pakkumisi võis teha kuni 20. detsembrini 2013. Hankel

osalemisel ei leidnuid hagejad, et hoone valmimistähtaeg on ebarealistlik, vaid viidati sellele,

et jaanuarist kuni märtsini on ehitada keerulisem ning aktiivseks ehitamise ajaks jääks

reaalselt 4–5 kuud. Seega ei saa järeldada, et kostja oleks hilinenud hanke väljakuulutamisega

hiljaks või tööde lõpptähtaeg oli algusest peale pooltele äratuntavalt ebarealistlik. Hagejad

pidid hanke raames esitatud küsimusest ja vastusest aru saama, et kostjale I oli ehitustööde

tähtaegne valmimine oluline. Hagejatel oli võimalik otsustada, kas hankes osaleda või mitte.

Maakohus ei nõustunud hagejate väidetega, et nad ei vastuta tähtaja rikkumise eest, sest tööde

venimise tõi kaasa kostja I keeldumine kooskõlastuste andmisest, projektis kasutatud

7 (25)

ebatavaline lahendus ja lisatööd. Need hagejate väited on tõendamata ja hagejad toonud esile,

kuidas täpselt iga kostjale I ette heidetav viivitus tõi kaasa tööde valmimise venimise.

8.3. Tööde teostamise tähtajad nägi ette lepingu p 7 järgmiselt:

 0-tsükkel pidi olema valmis 31. märtsil 2014;

 etapp „karp kinni“ valmis 31.mail 2014;

 etapp „põhiline kasutusvalmidus“ 14. juulil 2014;

 etapp „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ pidi valmima 31. juulil 2014.

Selles etapis tuli tellijale üle anda kogu nõutav tehniline dokumentatsioon, sealjuures

teostatud vajadusel töötajatele vastav väljaõpe, üle antud garantiiaegsete kohustuste

täitmise tagatised ning kõrvaldatud vastuvõtmisel fikseeritud puudused ja vaegtööd.

Etapi lõpuks pidid tööd olema täielikult valmis;

 samaks ajaks pidi olema lõpetatud etapp „kasutusload on väljastatud“, mis tähendas, et

hoonele on väljastatud kasutusload.

Kuigi

21. augusti 2014

kokkuleppe

alusel

tuli

hagejatel

töö

täielikult

lõpetada

29. augustiks 2014, aga ka selleks ajaks hagejad töid ei lõpetanud, millest tulenevalt rikkusid

hagejad lepingulisi kohustusi.

Maakohus leidis, et 21. augusti 2014 kokkuleppega pikendati ainult tööde lõpptähtaega, aga

kuna kokkuleppes puuduvad viited vahetähtaegade muutmise kohta, siis neid ei pikendatud.

Vastupidised hagejate väited on tõendamata. Seega võisid kostjad arvestada leppetrahve

vahetähtaegade rikkumiste eest.

8.4. Täpsemalt akteeriti vaheetappe vaidlusaluses osas järgmiselt:

 1. septembri 2014 aktiga nr 6 akteeriti 1% kogutöödest etapis „põhiline kasutus-

valmidus lasteaed“ ja 4% etapis „põhiline kasutusvalmidus koolihoone“. Akti

koostamise ajaks oli kokku teostatud töid 73% kogu lepingu mahust. Seega tõendab ka

akt, et hagejad rikkusid lepingut, sest tähtajaks olid tööd valmis vaid osaliselt;

 18. septembri 2014 akti nr 7 kohaselt oli selle alusel tehtud 1% töödest etappides „karp

kinni lasteaed“ ja „karp püsti koolihoone“ ning 2% etapis „karp kinni koolihoone“.

Kostja I lisas aktile selgitused töödest, mis 18. septembri 2014 seisuga olid lõpetamata;

 5. novembri 2014 akti nr 8 järgi oli selle koostamise ajaks tehtud 1% töid etapis

„põhiline kasutusvalmidus lasteaed“ ja 4% etapis „põhiline kasutusvalmidus kooli-

hoone“. Kostja I algul keeldus akti kooskõlastamisest, sest tööd polnud lõpetatud.

Seda kinnitab 15. oktoobri 2014 ehituskoosoleku protokollist nähtuv, et siseruumide

ülevaatus jäi 13. oktoobril 2014 pooleli, sest ehitustööd ei olnud lõpetatud;

 11. novembri 2014 akti nr 9 kohaselt oli selle koostamise ajaks tehtud 5% töid etapis

„kasutusload on väljastatud“;

 9. detsembri 2014 aktiga nr 10 sooviti akteerida 5% töödest etapis „dokumenteerimine

ja vaegtööde kõrvaldamine“, selle akti allkirjastas kostja I 23. detsembril2014.

Tööde sel viisil akteerimisest ja eespool p-s 8.3 märgitud tähtaegade põhjal pidas maakohus

leppetrahvi arvestust tervikuna põhjendatuks.

8.5. Põhjendamatu on hagejate väide, et kostja I hilines leppetrahvi nõude esitamisega.

Kostja I ootas esmalt heas usus ära, kas hagejad täidavad lepingulised kohustused tähtaegselt.

Seejärel andis kostja I hagejatele töö lõpetamiseks võimaluse veel kahe nädala jooksul. Seega

käitus kostja I mõistlikult ja hagejad ei saanud tema käitumisest ega lepingust järeldada, et

vaatamata tähtaegade ületamisele kostja I leppetrahvinõuet ei esita.

8 (25)

8.6. Samuti nõustus maakohus kostjatega, et kuigi rahaliselt on leppetrahvi summa suur, on

see lepingu hinnaga võrreldes mõistlik. Hagejad rikkusid lepingulisi tähtaegu väga suures

ulatuses. Lisaks käitusid hagejad sõnamurdlikult, lubades 21. augusti 2014 kokkuleppes tööde

valmimist 29. augustil 2014 ning teatades vaid nädal hiljem, et tegemist on ebarealistliku

tähtajaga, mida nad ei kavatse täita. Hagejad ei teinud kostjatega koostööd, sest ei reageerinud

pikka aega kostjate pöördumistele ja palvetele puudused kõrvaldada. Puudustega asusid

hagejad tegelema alles 2015. aasta kevadel ja suvel.

Eeltoodu alusel ei ole hagejate taotlus leppetrahvi vähendamiseks põhjendatud. Asjaolu, kas

riigihanke objekt iseenesest oli hagejatele kasulik või kahjumlik, ei ole argument, mis

võimaldaks leppetrahvinõuet vähendada. Hagejatel tuli endal lepingu sõlmimisel hinnata, kas

leping on neile rahaliselt kasulik või mitte. Ainuüksi ebaõnnestunud tehingu tegemine ei

tähenda kostjate leppetrahvinõuete alusetust. Kuivõrd kostjate leppetrahvinõuded on

põhjendatud, on lõppenud hagejate tasunõuded ulatuses, millises need on leppetrahvi

nõuetega tasaarvestatud.

8.7. Maakohus nõustus kostjate väidetega, et osa hagejate tasunõudest on põhjendatult

tasaarvestatud kostja II kahjunõuetega, mis seisnevad puuduste kõrvaldamise kuludes ja

kahjus saamata jäänud tulu näol. Lepingu p-d 12.6 ja 12.7 nägid ette tellija õiguse nõuda

puuduste kõrvaldamise kulude hüvitamist, aga kokku ei lepitud kohustust vastavad kulud

eelnevalt töövõtjatega kooskõlastada. Kostja I teatas hagejatele 22. jaanuari 2015 kirjas,

millised tööd ta kavatseb tellida kolmandatelt isikutelt.

Esiteks tugines kostja II 15. oktoobri 2015 tasaarvestuses kahjunõuetele nende kulutuste

hüvitamiseks, mis on märgitud arves nr 1637 summas 15 546,79 eurot ja arves nr 1754

summas 13 434,35 eurot.

Arves nr 1637 esitati muudatustööde ja kontrollitoimingute tegemise eest. Arve summast

kulus 8 475,60 eurot põrandakattematerjali asendamisele, 3 138 eurot valgustite asendamisele,

102,72 eurot lasteaia välissildile ja selle paigaldusele, 205,44 eurot kooli välissildile ja selle

paigaldusele, 2 737,03 eurot pesumasinatele ja kuivatuskapile, 780 eurot aatriumi seinte

laserskaneerimisele ning 108 eurot maaküttetorustiku kontrollmõõdistusele. Vastavad kulud

on tõendatud.

Arvest nr 1754 esitati piirdeaia paigalduse eest projektijärgsesse asukohta summas

2 251,12 eurot, projektikohaste siseruumide nurgaliistude eest summas 1 098,58 eurot,

projektikohaste lasteaia sanitaarruumide kappide eest summas 700 eurot, lepingule vastava

valvealade arvuga valvekeskuse tarne ja paigalduse eest summas 6 391,60 eurot ning kostja II

juhtimiskulude eest summas 753,99 eurot. Ka need kulud on tõendatud.

Teiseks tugines kostja II kahjunõudele, mis seisneb saamata jäänud tulus. Sinimäe Põhikool

pidi tasuma kostjale II üüri 5 058,04 eurot kuus (sisaldab käibemaksu), Vaivara Lasteaed

1 348,96 eurot kuus ja Vaivara Huvikeskus 686,84 eurot kuus. Tööde venimise tõttu jäi

kostjal II saamata üüritulu alates 1. septembrist kuni 10. novembrini 2014, mil hoone valdus

üle anti.

9. Samuti ei ole hagejad põhistanud ega tõendanud tasunõude sissenõutavaks muutumist akti

nr 11 alusel. Seetõttu jättis maakohus nõude (1.b) rahuldamata.

9.1. Kuigi hagejate arvates tuleks kõik tööd vastuvõetuteks lugeda 13. oktoobril 2014, ei

esitanud hagejad nimetatud päeval kostjale I töid vastuvõtmiseks ega teinud ettepanekud

koostada lepingukohane üleandmise-vastuvõtmise akt. Hagejad jätkasid ka pärast

13. oktoobrit 2014 tööde vaheetappide aktide koostamist ja kostjale edastamist. Lepingu

kohaselt pidid aga kõik vaheetappide aktid olema esitatud ja alla kirjutatud enne tööde

lõplikku valmimist ja üleandmist. Seega ei ole hagejate väited tööde lõplikust valmimisest

9 (25)

13. oktoobril 2014 kooskõlas hagejate endi hilisema käitumisega. Kokkuvõttes leidis

maakohus, et ehitustöid ei saa kostja I poolt tervikuna vastuvõetuks lugeda 13. oktoobril 2014.

Asjas kogutud tõenditest nähtub, et töödes esines hulgaliselt erinevaid puudusi, milliseid

hagejad osaliselt kõrvaldasid veel 2015. aasta suvel, mida ilmestab mh järgnev kronoloogia:

 3. juuni 2015 siseruumide ülevaatuse protokollist ja sama kuupäevaga välisosade

ülevaatuse protokollist nähtub, et esines hulgaliselt puudusi, mis olid kõrvaldamata;

 hagejad saatsid 16. juulil 2015 kostjale II teostatud rahaliste tööde akti ning vaeg- ja

lisatööde nimekirja. Kirjas viitasid hagejad, et nad on asunud teostama vaegtöid ning

töid, milliste tegemist kostja nõudis, kuid mida hagejad pidasid lisatöödeks. Kostja II

ei nõustunud, et hagejate viidatud tööd olid lisatööd;

 hagejad koostasid 7. juuli 2015 seisuga uuesti akti nr 11, millega soovisid akteerida

5% töid etapis „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“;

 20. juulil 2015 allkirjastasid hagejate esindaja ja omaniku järelevalve esindaja

ehitustööde ülevaatuse protokolli, milles on endiselt loetletud 45 puudust, ainult viie

puuduse osas on märgitud, et selle kõrvaldamine on töös. Enamike puuduste puhul on

märgitud, et muutusi toimunud ei ole või poolte vahel on tekkinud vaidlus. Nelja

puuduse osas on kokku lepitud, et need kõrvaldatakse garantiiperioodil;

 23. juulil 2015 tegi kostja II hagejatele ettepaneku ehitustööde üleandmise-

vastuvõtmise akti alla kirjutamiseks. Kostja II ei olnud aga nõus vastu võtma töid akti

nr 11 alusel, sest akt ei kajastanud tegelikku olukorda tehtud tööde mahu osas;

 aktiga, mille hagejate esindaja allkirjastas 28. juulil 2015 ja kostja II esindaja 31. juulil

2015, andsid hagejad kostjale II töö üle. Aktis on pooled kinnitanud, et selles on

märgitud kõik tööde ülevaatamisel avastatud puudused ja täiendavalt teostamisele

kuuluvad vaegtööd. Akti koostamisel oli lõpetamata töid tegemata 196 697,44 euro

ulatuses. Aktile oli lisati puuduste loetelu, mille kohaselt oli akti koostamise ajal 45

puudust.

Hagejad saatis 5. oktoobril 2015 kostjale II veel kord akti nr 11, milles soovisid üle anda 5%

töödest etapis „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ ning 2% etapis „tehniline

hooldus“.

9.2. Hagejad esitasid kohtule ÜL koostatud ehitustehnilise hinnangu. Kostjad esitasid

riiklikult tunnustatud ekspertide GE ja PP arvamuse ning AS Telora-E arvamuse riiklikult

tunnustatud eksperdilt TS.

Maakohus leidis, et usaldusväärseteks saab pidada kostjate esitatud arvamusi, sest nendes on

arvestatud pooltevahelist tegelikke kokkuleppeid ning hinnatud sisuliselt puuduste suurt hulka

ja mõju hoonele. Hagejate esitatud arvamuse koostaja lähtus ekslikult eeldusest, et lepingu

asemel oli võimalik kohaldada ETÜ 2013 tingimusi, millest tulenevalt oleks kostjal I tulnud

tööd vastu võtta suure arvu puudustega. Samuti ei ole ta sisulisi hinnanguid puudustele

põhistanud.

Maakohtu hinnangul tuleb puuduste olulisuse hindamisel arvestada kõiki asjaolusid, sh seda,

et ehitati lasteaia- ja koolihoonet, kus toimus õppetöö ja viibisid lapsed. Sellises hoones

ulatuslikul arvul erinevate puuduste esinemine ja nende kõrvaldamine õppivate laste

juuresolekul ei saa olla tavapärane olukord. Kostjatel ei olnud järelikult kohustust töid enne

nende lõplikku valmimist vastu võtta.

9.3. Lepingu p 16.2 nägi ette, et tööde lõpliku vastuvõtmise eelduseks on kõigi varasemate

vaegtööde ja puuduste kõrvaldamine. Samuti nägi see punkt ette, et kui vastuvõtmisel

fikseeritud puudused ja mittevastavused on väheolulised ning nende kõrvaldamine ei ole

10 (25)

koheselt objektiivselt võimalik (näiteks sesoonsed tööd), on tellijal õigus tööd selliste

puudustega vastu võtta, fikseerides aktis puudused ja mittevastavused ning nende

kõrvaldamise tähtajad. Puuduste ja mittevastavuste esinemisel oli tellijal õigus vastavate

tööde maksumus ning täiendavalt kuni 3% lepingu hinnast koos käibemaksuga kinni pidada

kuni nende lõpliku kõrvaldamiseni. Poolte vahel sõlmitud leping ei näinud seega ette, et tellija

oleks kohustatud tööd täielikult vastu võtma enne, kui kõik vaegtööd on tehtud.

9.4. Eelneva põhjal ei nõustunud maakohus hagejate väidetega, et nende tasunõue akti nr 11

alusel on muutunud sissenõutavaks ning seda juba 13. oktoobril 2014, mil antud akti ei olnud

veel kostjatele esitatud ja aktis märgitud tööd olid tegemata. Kumbki kostja ei ole akti nr 11

vastu võtnud ja selle alusel pole esitatud arvet. Akt nr 11 kajastas töid, mis oleksid pidanud

olema tehtud enne tööde lõplikku üleandmist. Kui hagejate arvates oli töid tehtud aktis

kajastatud mahus, oleks hagejatel tulnud seda tõendada, kuid kohus ei saa hagejate väiteid

lugeda tõendatuteks ainult kohtule esitatud ja erinevatel kuupäevadel koostatud üksikute

koolituste ning tehnokontrolli aktidega. Seetõttu hagejate nõue (1.b) ei kuulu rahuldamisele.

10. Nõude (1.c) lahendamise lähtus maakohus VÕS § 76 lg-st 1, § 639 lg-st 1, § 13 lg-test 2

ja 3 ning leidis, et hagejate nõue lisatööde eest summas 85 845,60 eurot ei ole põhjendatud.

Pooled ei vaidle selle üle, et lisa- või muudatustööde tegemiseks ja selle eest täiendava tasu

maksmiseks ei sõlmitud ühtegi kirjalikku kokkulepet. Seega tuli hagejatel tõendada, et

kostja I oli nõus lepingu muutmisega muus vormis, kui kirjalikus vormis. Seda asjaolu

hagejad ei tõendanud.

Põhinõude (1) kõigi osade rahuldamata jätmise tõttu jäi rahuldamata ka viivise nõue (2).

11. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel jättis maakohus

nõuetega (1) ja (2) seotud menetluskulud hagejate kanda võrdsetes osades.

Nõudega (3) seotud kulud jaotas kohus samal viisil lähtudes TsMS § 168 lg-st 4. Põhjendatud

ja vajalikuks kostjate kuluks selles osas hindas maakohus 315 eurot (3 t eest) ning mõistis

kummaltki hagejalt pool sellest summast kostja II kasuks välja.

Maakohus pidas põhjendatuks kostjate lepingulise esindaja õigusabikulu 157 t 10 min

ulatuses tunnihinnaga 105 eurot, mis summaliselt teeb 16 502,50 eurot (ilma käibemaksuta).

Lisaks pidas kohus mõistlikuks ja põhjendatuks kostjate kulu seoses ekspertarvamustega

kokku 3 090 eurot ja kinnistusraamatu väljavõtte tegemisele kulunud 2 eurot. Kokku on

kostjate põhjendatud menetluskulud maakohtus 19 594,50 eurot ning kohus mõistis kostja II

kasuks hagejalt I välja 9 797,25 eurot ja hagejalt II 9 797,25 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

12. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad otsuse

tühistada lepingust tuleneva tasu 702 281,88 eurot (st nõuded (1.a) ja (1.b)) rahuldamata

jätmise osas. Hagejad paluvad vaidlustatud osas hagi rahuldada.

Hagejad märkisid kaebuses, et nad ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega kohus võttis

vastu nõudest (3) loobumise ja jättis rahuldamata nõude (1.c).

Apellatsioonkaebuses jäävad hagejad varem esitatud seisukohtade juurde, nende väited on

kokkuvõtvalt järgmised.

12.1. Esiteks lepingu üleandmine on kehtetu. Lepingu p 5.11 on tühine tüüptingimus VÕS

§ 42 lg 1 ja lg 3 p 25 järgi, sest see kahjustab hagejaid ebamõistlikult. Lepingut ei saanud üle

anda, sest puudus teise poole (hagejate) nõusolek (VÕS § 179 lg 1).

Tulenevalt Riigikohtu 17. jaanuari 2005 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-163-04 p-s 16 märgitust

õiguseid ja kohustusi ei saa üle anda tagasiulatuvalt, sh ei lähe üle enne üleandmist

sissenõutavaks muutunud rahalised nõuded.

11 (25)

12.2. Teiseks ei võinud kostjad keelduda töö vastuvõtmisest ebaoluliste puuduste tõttu.

Lepingu p 16.2 on tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 alusel, sest see on ebamõistlikult

kahjustav. Kostjad ei saanud keelduda töö vastuvõtmisest ka seetõttu, et puudused ei ole

olulised – seda mh tulenevalt hea usu põhimõttest.

Ükski objekti ülevaatuse protokollides fikseeritud puudus ei olnud eraldivõetuna ega kogumis

oluline. Hagejad pakkusid töid vastuvõtmiseks oktoobris 2014. Pädevad asutused

kooskõlastasid kasutusloa väljastamise. Kostja I väljastas kasutusloa ja sai hoone valduse

(november 2014) ning alustanud koolitööga (detsembri algus 2014).

12.3. Kolmandaks on hagejate tasunõue akti nr 11 alusel muutunud sissenõutavaks. Tellija

võib tasu maksmisest keelduda ainult ulatuses, mis võiks kuluda puuduste kõrvaldamiseks.

Asjatundja arvamuse koostamisel ei omanud tähtsust, milles pooled on lepingus kokku

leppinud, vaid see, kas tegemist on tavapraktikas oluliste või ebaoluliste puudustega. Kostjate

esitatud arvamused ei ole asjakohased, sest nende eesmärk ei olnud hinnata töö valmiduse

vastavust tavapraktikale. Kostjate esitatud arvamused on ka ebausaldusväärsed.

12.4. Neljandaks leidis maakohus ebaõigesti, et kostjatel on leppetrahvi nõuded, ja jättis selle

põhjendamatult vähendamata. Leppetrahvi kokkulepe on tüüptingimusena tühine ebamõistlik-

kuse tõttu ja põhjustel, et sellega võetakse hagejatelt võimalus tõendada tegelikku kahju, aga

kostjatel on õigus nõuda lisaks leppetrahvile ka kahju hüvitamist.

Kostjad ei teatanud leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul.

Leppetrahvi ei saa arvestada lähtudes lepingus kokku lepitud vaheetappide tähtaegadest, sest

neid muudeti hagejate koostatud ajagraafikuga ja need kaotasid kehtivuse lepingu lõpptähtaja

pikendamisel. Arvestada tuleb ka sellega, et kostja I põhjustas kasutusloa andmise viibimise,

täpsemalt sellega, et ei selgitanud hagejatele, et nende taotlus on puudustega.

Leppetrahvi tuleb vähendada mõistliku suuruseni. Kostjad ei saa lisaks leppetrahvile nõuda

kahju hüvitamist, sest kahju kokku ei ole nii suur (tegemata tööde maksumus 90 702 eurot,).

13. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt

tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse. Tulemusena rahuldatakse

nii hagi kui ka apellatsioonkaebus osaliselt. Menetluskulud jaotab ringkonnakohus vastavalt

hagi rahuldamise ulatusele.

Pooled vaidlevad riigihanke tulemusel sõlmitud lepingu täitmisel kerkinud küsimustes.

Vaidlus on praeguseks keskendunud eelkõige järgmistele põhiküsimustele:

I. kas lepingust tulenevad tellija õigused ja kohustused on õiguspäraselt üle antud

kostjalt I kostjale II (kaebuse p 9 viimane lause ja osa VII; kostjate vastuse osa 7;

maakohtu otsuse p-d 206–217);

II. kas ja mis ulatuses on hagejatel õigus nõuda lepingu järgi tööde teostamisele seni

koostatud viimases aktis nr 11 märgitud tööde eest tasumist (kaebuse p 8 esimese

poole alapunktid a–f ning osad III–V; kostjate vastuse osa 3; maakohtu otsuse

p-d 294–335) – selles osas tööde vastuvõetuks lugemise kohta esitatud väited

võivad omada tähtsust ka järgmises vaidlusküsimuses III, mis ajani võis leppe-

trahve arvestada;

III. kas ja mis ulatuses oli kostjatel õigus nõuda (ja tasaarvestada hagejate nõudega)

leppetrahvi, kulude hüvitamist ja saamata jäänud tulu (kaebuse p 8 teise poole ala-

punktid a–e ja osa VI; kostjate vastuse osad 4 ja 5; maakohtu otsuse p-d 228–360).

12 (25)

Vaidluse põhiküsimustes I–III nõustus maakohus kostjatega, st leping on üle läinud, aktis

nr 11 märgitud tööde eest tasunõue ei ole muutunud sissenõutavaks ning leppetrahvi nõuded

jm tasaarvestuse alusena kasutatud kostjate nõuded on õiguspärased, mistõttu hagejate

vastavad nõuded on lõppenud.

Ringkonnakohus jaotab otsuse osadeks järgmiselt:

I. kaebuse ulatus;

II. vaidluse kesksed asjaolud ja ülevaade poolte vastastikustest nõuetest;

III. lepingu üleandmist käsitlevad väited ja põhjendused (vaidluse põhiküsimus I);

IV. hagejate nõue akti nr 11 alusel (nõue (1.b) ehk vaidluse põhiküsimus II);

V. hagejate nõue aktide nr 7–10 alusel ja kostjate tasaarvestused (nõue (1.a) ehk

vaidluse põhiküsimus III);

VI. kaebuse, sh viivise nõude (2) lahendamine;

VII. menetluskulude jaotuse otsustamine ja muud menetluslikud küsimused.

I

15. Enne kaebuse lahendamist tuleb selgitada, milline on vaidluse ulatus praeguses menetlus-

staadiumis, sh millises osas on maakohtu otsus edasi kaebamata jõustunud.

15.1. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, millega vaidlustasid maakohtu otsuse osaliselt,

eelkõige kostjate poolt tasaarvestatud summa (nõue (1.a)) ja akti nr 11 summa (nõue (1.b)) –

kokku 702 281,88 euro osas. Kaebuse hinnas arvestasid hagejad ka viivisega (nõue (2)), kuigi

selle välja mõistmata jätmist sõnaselgelt ei vaidlustatud. Apellatsioonimenetluse kestel

selgitasid hagejad, et soovivad jätkuvalt eelnimetatud põhivõla viivise väljamõistmist.

Sõnaselgelt nähtub kaebusest, et hagejad ei soovinud vaidlustada maakohtu otsust nõudest (3)

loobumise vastuvõtmise, selles osas menetluse lõpetamise ning kulude jaotuse ja kindlaks-

määramise ega lisatööde eest tasu saamise nõude (1.c) rahuldamata jätmise osas.

Kaebuses ei ole väiteid seoses maakohtu otsustusega jätta rahuldamata hagejate taotlus otsuse

täitmise korra kindlaksmääramiseks, samuti ei ole seda taotlust hagejad korranud

ringkonnakohtu menetluses. Sellest järeldub, et hagejad ei soovinud kõnealuses osas

maakohtu otsust vaidlustada ega taotle praegu enam täitmise korra kindlaksmääramist.

Eelneva põhjal ja TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel on maakohtu otsus edasi kaebamata

jõustunud resolutsiooni p-de 1, 2 ja 4 ning p 3 osasumma 85 845,60 eurot osas. Samuti on

jõustunud maakohtu otsuse resolutsiooni juures märgitud menetluskulude jaotuse p 1, mis

käsitleb loobutud nõude kulude jaotust ja kindlaksmääramist. Selles osas ei kohaldu TsMS

§ 456 lg 4 kolmas lause, sest ka otsust sisuliselt ei ole vastava nõude osas vaidlustatud.

Eraldi ei ole vaidlustatud maakohtu ülejäänud kulude jaotust ega rahalist kindlaksmääramist,

st kui maakohtu otsuse lõppjäreldus peaks jääma sisuliselt muutmata, siis ei ole

ringkonnakohtul küll alust maakohtukuludega seonduvat eraldi kontrollida, aga TsMS § 456

lg 4 kolmanda lause tõttu ei ole maakohtu otsus kõnealuses osas jõustunud.

15.2. Menetluslikult vaidlevad pooled selle üle, kas hagejad vaidlustasid maakohtu otsuse

summalt 702 281,88 eurot viivise välja mõistmata jätmise osas.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebusest nähtub piisava selgusega tahe vaidlustada

maakohtu otsus viivise välja mõistmata jätmise osas. Kuigi kaebuse p-d 2 ja 3 on mõneti

ebaselged ega hõlma kogu vaidluse ulatust – jättes nimetatama viivise nõude nii vaidlustatud

kui ka vaidlustamata nõudena, siis võimaldavad p-d 6 ja 92 aru saada hagejate soovist saada

summas 702 281,88 eurot esitatud põhinõude edukuse korral sellelt summalt ka viivist.

13 (25)

II

16. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mida ei ole apellatsioonimenetluses kahtluse alla

seatud ja millest ringkonnakohus saab TsMS § 652 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel lähtuda:

 hagejad töövõtjatena ja kostja I tellijana sõlmisid 22. jaanuaril 2014 töövõtulepingu,

mille eesmärgiks oli hoone ehitus;

 töövõtulepingu kohaselt oli tööde lõpptähtajaks 31. juuli 2014, aga 28. juulil 2014

esitasid hagejad kostjale I taotluse lepingu lõpptähtaja pikendamiseks kuni

29. augustini 2014. Tähtaja pikendamise tingis mh see, et ehitustööde algusetapis

2014. aasta esimesel poolel leiti ehitusobjektilt lõhkekehi ja surnukehi;

 21. augustil 2014 sõlmisid hagejad ja kostja I täiendava kirjaliku kokkuleppe, millega

pikendati tööde lõpptähtaega kuni 29. augustini 2014, aga ka selleks ajaks töö ei

valminud ja seda ei antud sel päeval tellijale üle;

 hoone kasutusluba väljastati 10. novembril 2014 ja selles alustas kool õppetööd

1. detsembril 2014;

 kostja I kui tellija kooskõlastas aktid nr 1–10, aga ei kooskõlastanud akti nr 11;

 11. märtsil 2015 saatis kostja I hagejatele teate, mille kohaselt olid töövõtulepingust

tulenevad tellija õigused ja kohustused üle antud kostjale II;

 31. juulil 2015 allkirjastati tööde üleandmise-vastuvõtmise akt.

Lisaks ei ole pooltel vaidlust selles, et

 lepingu hind oli 2 585 328,95 eurot, st koos käibemaksuga 3 102 394,74 eurot;

 pooled on menetluses viidatud vastastikkused avaldused kätte saanud.

17. Vastavalt ringkonnakohtu istungil täpsustatule kujunevad nõuded (1.a) ja (1.b) järgmiselt:

akt nr

akti kuupäev

tasumise tähtpäev

tasumata summa

18. 09. 2014

20. 01. 2014

118 186,46

05. 11. 2014

21. 11. 2014

147 733,08

11. 11. 2014

15. 12. 2014

81 802,95

23. 12. 2014

22. 01. 2015

147 733,08

nõude (1.a) vahesumma

495 455,57

05. 10. 2015

24. 11. 2015

206 826,31

nõuded (1.a) ja (1.b) kokku

702 281,88

18. Kostjate leppetrahvi arvestus on kokkuvõtvalt järgmine:

etapp

tähtpäev

päevamäär

alates

kuni

päevi

summa

karp kinni

31. 05. 2014

01. 06. 2014 18. 09. 2014

38 150,00

põh.kasutusvalmidus 14. 07. 2014

15. 07. 2014 05. 11. 2014

50 850,00

dokum. ja vaegtööd

31. 07. 2014

01. 08. 2014 13. 10. 2015

153 300,00

kasutusload väljast.

31. 07. 2014 3102,3957 30. 08. 2014 10. 11. 2014

223 372,49

kokku 465 672,49

ja tasaarvestuse avaldused järgmised:

kuupäev

summa sh leppetrahv

kahjunõuded

15. 10. 2014

118 186,46

118 186,46

24. 11. 2014

229 536,03

229 536,03

15. 10. 2015

147 733,08

117 950,00

29 783,08

kokku

495 455,57

465 672,49

29 783,08

14 (25)

III

19. Esimese vaidlusküsimusena tuleb uurida, kas kostja I võis anda lepingust tulenevad

õigused ja kohustused üle kostjale II. Hagi rahuldamise korral omab see tähtsust otsustamaks,

kummalt kostjalt mõista välja nõutav rahasumma, samuti sõltub sellest kostja II esitatud

leppetrahvinõuete ja tasaarvestuse avalduste toime.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega vaidlustatud otsuse p-des 208–217, v.a

seisukoht, et lepingu p 5.11 pole tüüptingimus. Siiski ei mõjuta see vaidluse lahendamist.

Järgnevalt ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta ja vastab kaebuse väidetele seoses

lepingu üleandmisega, aga TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes ei korda maakohtu põhjendusi.

20. VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt

välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole

eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab

teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu.

Riigihankemenetluses sõlmitud lepingu puhul on pakkujal vähemalt üldjuhul väga piiratud

võimalused lepingutingimuste läbirääkimiseks. Riigihangete seaduse ega VÕS sätted ei tee

riigihankelepingutele

tüüptingimuste

regulatsioonist

erandit.

Seetõttu

tuleb

pidada

tüüptingimusteks kõiki hankelepingu tingimusi, mille üle läbirääkimisi peetud ei ole – nagu

hankelepingud enamasti sõlmitakse (Simovart, M.-A. Riigihankelepingu ebamõistlike

tüüptingimuste tühisus kui ebaõiglaste lepingutingimuste regulatsiooni näide. Juridica 2008,

lk 29–38, p 3). Kuigi tegemist ei ole tüüplepinguga, siis vastab lepingu p 5.11 VÕS § 35 lg 1

teise alternatiivi tunnustele, sest pooled ei ole seda eraldi läbi rääkinud ja hanke välja

kuulutanud kostja I kasutab seda hagejate suhtes, kes ei olnud võimelised mõjutama

tingimuse sisu. Sellises olukorras on tingimuse kasutajal võimalik tõendada, et pooled

rääkisid vastava tingimuse eraldi läbi (Riigikohtu 30. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

150-06, p 17 kuues lõik; 8. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-07, p 11 teine lõik, ja

6. juuni 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-12, p 12 esimene lõik). Piisav ei ole hankes osaleja

võimalus vaidlustada hanketingimusi või jätta pakkumine tegemata.

21. Põhjendatud on aga maakohtu järeldus, et lepingu p 5.11 ei olnud hagejate suhtes

ebamõistlikult kahjustav. Lepingu p 5.11 ei riku lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaalu, sellega ei kalduta kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ning see ei piira hagejatele

lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine

muutub küsitavaks. Seega ei ole täidetud VÕS § 42 lg-s 1 märgitud tühisuse eeldused.

Kostja I kui kohalik omavalitsus on vaba otsustama, kas ja kuidas korraldada avalikel

eesmärkidel rajatud hoonete haldamist, sh võib selleks moodustada eraõigusliku ühingu nagu

on kostja II. Õige on maakohtu sedastus, et kuna kostja II tasus algusest peale lepingu alusel

esitatud arveid, siis ei olnud hagejatel ka põhjust kahelda tema maksevõimes. Hagejad ei

toonud esile ühtegi asjaolu, mis võimaldaks hinnata nende rolli kostja II lepingupartneritena

halvemaks kui algses olukorras, mil tellija rollis oli kostja I.

22. Edukas ei ole ka hagejate väide, et lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi ei saanud anda

üle tagasiulatuvalt. VÕS § 179 lg 2 näeb ette, et lepingu ülevõtmisega loetakse, et kõik

lepingust tulenevad õigused ja kohustused on lepingu ülevõtjale üle läinud. Selle eeldusega on

käesoleval juhul mh hõlmatud need lepinguga seotud õigused, millele vastav nõue muutus

sissenõutavaks enne lepingu üleandmist. Hagejate viidatud Riigikohtu 17. jaanuari 2005

otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-163-04 p-s 16 käsitleti nõude üleminekut seaduse alusel.

VÕS § 176 lg 1 kolmas lause sätestab, et kohustuse ülevõtja ei või senise võlgniku nõuet

võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Tulenevalt VÕS § 179 lg-st 3 kohaldub § 176 ka lepingu

ülevõtmisele. Siiski ei anna see alust asuda eelmises lõigus märgitust erinevale seisukohale.

15 (25)

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eelviidatud kolme normi koosmõjus tõlgendada selliselt, et

lepingu ülevõtmise korral välistab VÕS § 176 lg 1 kohustuse ülevõtja võimaluse tugineda

tasaarvestuses muust õigussuhtest tulenevale senise võlgniku vastunõudele.

23. Otsuse käesolevas osas märgitust tuleneb, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu

lõppjärelduse muutmiseks lepingu üleandmise küsimuses. Seega jäi hagi kostja I vastu

maakohtus õigesti rahuldamata.

IV

24. Teine vaidlusküsimus käsitleb akti nr 11 alusel tasunõude sissenõutavaks muutumist.

Sellega seoses on olulised järgmised asjaolud ja nendega seonduvad poolte väited:

 tööde akteerimine oli kavas kokku 10-etapilisena (lepingu p 8.2, osa etappe jagunesid

omakorda lasteaia- ja koolihoonete kaupa), aga akti nr 10 järel olid veel akteerimata ½

etapist „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ (st 5% lepingu mahust) ning

kogu etapp „tehniline hooldus“ (3% lepingu mahust); ka varasemaid etappe akteeriti

rahaliselt erinevalt lepingus kokku lepitud struktuurist;

 töö tähtaegselt ei valminud:

o hagejate väitel pakkusid nad ehitist vastuvõtmiseks 2014. aasta oktoobris

(saatsid teate 6. oktoobril 2014) ja soovivad apellatsioonimenetluses lugeda

üleandmise ajaks 18. oktoobrit 2014;

o hoone kasutusluba väljastati 10. novembril 2014 (pole vaidlusalune, aga

hagejad väidavad mh, et kostja I viivitas kasutusloa väljastamisega);

o hoone valdus anti kostjale I üle 10. novembri 2014 aktiga, milles fikseeriti

mõõtjate näidud, aga rõhutati, et see ei ole tööde üleandmise akt, mis sooviti

vormistada eraldi; osa võtmeid jäi veel ka hagejatele;

o kool ja lasteaed alustasid hoones tööd 1. detsembril 2014;

o üleandmise vastuvõtmise akt allkirjastati 28. ja 31. juulil 2015;

 akti nr 11 (nõude aluseks olevas versioonis) koostasid hagejad 5. oktoobril 2015;

kostja II seda ei kooskõlastanud, sest osa töid on tegemata; arvet akti nr 11 alusel ei

ole koostatud, aga hagejate hinnangul muutus nõue sissenõutavaks 24. novembril 2015;

 aktiga nr 11 soovisid hagejad akteerida ½ etapist „dokumenteerimine ja vaegtööde

kõrvaldamine“ (147 733,08 eurot), ja ⅔ etapist „tehniline hooldus“ (59 093,23 eurot,

st 3-kuulisest hooldusperioodist 2 kuud) – kokku on akti summa 206 826,31 eurot;

 tööde üleandmist käsitleb lepingu p 16.2, rahalist akteerimist aga p 8.3 ja tasunõude

sissenõutavaks muutumist p 8.2;

 hagejad väidavad, et

o tegemata tööde maht on 90 702 eurot (sh käibemaks);

o lepingu p 16.2 on tühine tüüptingimus, sest see on ebamõistlikult kahjustav;

o kostjad ei saanud keelduda töö vastuvõtmisest, sest puudused ei ole olulised;

 kostjad leiavad, et

o tegemata tööde maht on 137 000,40 eurot (sh käibemaks);

o lepingu p 16.2 on kehtiv;

o puudused on olulised ja võimaldavad keelduda töö vastuvõtmisest.

16 (25)

25. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejate tasunõue akti nr 11 alusel ei ole

sissenõutavaks muutunud. Maakohus on otsust selles osas kohaselt põhjendanud ja tõendeid

õigesti hinnanud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

25.1. VÕS § 637 lg 4 esimene lause sätestab, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija

poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu

võetud või loetakse vastuvõetuks. Sama lõike teine lause näeb ette, et kui töö tuleb üle anda

ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel.

Ringkonnakohtu hinnangul on teine lause erinorm esimese lause suhtes.

Lepingu p 7.4 järgi tuli töö üle anda ositi ja p-s 8.2 lepiti ka hinnas kokku ositi. Seega on VÕS

§ 637 lg 4 teise lause kohaldamise eeldused täidetud. Seetõttu ei ole akti nr 11 alusel nõude

esitamisel vaja hinnata, kas kogu lepingu järgne töö oli valdavalt tehtud, vaid just seda, kas

aktis märgitud etappide tööd olid sellises ulatuses tehtud, et need saaks lugeda VÕS § 638

teise lause alusel vastuvõetuks.

25.2. Tellija võib VÕS § 110 lg 1 järgi keelduda talle vastuvõtmiseks esitatud töö

vastuvõtmisest põhimõtteliselt nii juhul, kui töö on üldse tegemata kui ka siis, kui töö on

tehtud üksnes osaliselt või puudustega, tagamaks oma lepingu kohase täitmise nõuet (VÕS

§ 108 lg 2 ja 6). Seega on tellija kohustatud töö vastu võtma üksnes juhul, kui see vastab

lepingutingimustele VÕS §-de 77 ja 641 mõttes, mh peab töö olema sihtotstarbeliselt

kasutatav ja tehtud üldjuhul vähemalt keskmise kvaliteediga.

Selleks, et tellija saaks kasutada töövõtja suhtes puudustega tööle tuginedes õiguskaitse-

vahendeid, mh keelduda töö vastuvõtmisest, peab töövõtja puuduste eest vastutama. See

tähendab, et kui töö ei vasta lepingutingimustele, peab tellija selle siiski vastu võtma, kui

töövõtja ei vastuta seaduse või lepingu kohaselt puuduse eest (Riigikohtu 28. oktoobri 2008

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22 esimene lõik). Maakohus tuvastas õigesti, et hagejad

vastutavad töös esinenud puuduste eest. Samuti ei ole vastuvõtmisest ja tasumisest

keeldumine vastuolus hea usu põhimõttega.

25.3. Hagejate

endi

väitel

on

etapist

„dokumenteerimine

ja

vaegtööde

kõrval-

damine“ tegemata töid 90 702 euro eest. Aktiga nr 11 sooviti sellest etapist akteerida

147 733,08 eurot. Seega nõustuvad hagejad sisuliselt sellega, et enam kui 60% akteeritavatest

etapi töödest on veel tegemata. Tulenevalt poolte kokkuleppest akteeriti selles etapis vaegtöid

ja dokumenteerimist. Nende osas ei saa töö sihtotstarbelist kasutamist hinnata mitte ehitatud

hoone kui terviku järgi, vaid just konkreetse etapi tööde kui terviku põhjal. Kui 60% hoone

üleandmisel esinenud puudustest on veel kõrvaldamata, siis ei saa lugeda vaegtööde tegemise

etappi sihtotstarbeliselt kasutatavaks. Tellijal on mõistlik ja põhjendatud huvi keelduda

kõnealuse etapi tööde vastuvõtmisest sedavõrd olulise mittetäitmise olukorras.

25.4. Etapi „tehniline hooldus“ akteerimise ja selle eest tasumise leppisid pooled kokku

tervikuna, st kolme kuu pikkuse hooldusperioodi eest. Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 637

lg 4 teine lause ja poolte kokkulepe ei võimalda hagejatel oma suva järgi muuta akteeritavate

etappide ulatust ja osakaalu, eelkõige pole hagejatel õigust nõuda etappide eest ositi tasumist.

25.5. Lisaks on täitmata akti nr 11 alusel nõude sissenõutavaks muutumise formaalsed

eeldused, nii nagu need näeb ette lepingu p 8.2.

25.6. Eeltoodud kaalutlustel ei ole aktist nr 11 tulenev nõue muutunud sissenõutavaks.

V

26. Kolmanda vaidlusküsimusena on apellatsioonimenetluses vaidlus selles, kas kostjate

tasaarvestusteks kasutatud vastunõuded on kõik põhjendatud. Kostjad tasaarvestasid aktidest

nr 7–10 tulenevad hagejate nõude leppetrahvi, kulude hüvitamise ja saamata jäänud tulu

nõuetega.

17 (25)

Siinkohal uuritavas osas on olulised järgmised asjaolud ja nendega seonduvad poolte väited:

 töö oli jaotatud etappideks, mille täitmiseks lepiti kokku vahetähtajad (lepingu p 7.4);

 pärast lepingu sõlmimist esitasid hagejad 4. märtsil 2014 tööde ajagraafiku, mis ei

vastanud lepingus kokku lepitud lõpp- ega vahetähtaegadele; kostja I graafikut ei

kinnitanud (kaebuse p 5 järgi hagejad enam ei tugine tähtaegade muutmisele

ajagraafikuga, v.a leppetrahvi vähendamise taotluse juures);

 hagejad esitasid lepingu täitmisel mh aktid nr 7–10, millest kokku on tasumata

495 455,57 eurot, sest kostjad esitasid leppetrahvi nõudeid ja tasaarvestuse avaldused.

Nende tööde tegemise ja üleandmise üle pole vaidlust (v.a üleandmise aeg);

 lepingu p-s 12.3 sisaldusid leppetrahvi kokkulepped, mille järgi leppetrahvi võis tellija

arvestada töö etappide kaupa lähtudes p-s 7.4 märgitud tähtaegadest;

 lepingu täitmise tähtaeg oli 31. juulini 2014, mida pikendati 21. augusti 2014 kokku-

leppega 29. augustini 2014 (29 päeva), aga vahetähtaegu kokkuleppes ei nimetatud;

 kostja I esitas neli leppetrahvi nõuet (16. septembril, 16. oktoobril, 24. novembril 2014

ja 9. märtsil 2015) ning kostja II veel kaks (23. juulil ja 15. oktoobril 2015) – kokku

summas 465 672,49 eurot; samas summas esitasid kostjad kokku kolm tasaarvestuse

avaldust (15. oktoobril ja 24. novembril 2014 ning 15. oktoobril 2015), millest viimase

esitas kostja II perioodi eest, mis hõlmas osaliselt aega enne lepingust tulenevate

õiguste ja kohustuste talle üleandmist;

 leppetrahvi nõudmisel lähtusid kostjad viivituse perioodi alguse määramisel lepingus

kokku lepitud vahetähtaegadest (v.a etapp „kasutusload on väljastatud“, mille puhul

lähtuti pikendatud lõpptähtajast) ning lõpu määramisel vastava etapi kohta akti

esitamisest (etapid „karp kinni“ ja „põhiline kasutusvalmidus“), kasutusloa

väljastamisest ja etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ puhul nõudsid

leppetrahvi kuni seni viimase leppetrahvi arvestuse päevani (14. oktoober 2015);

 lisaks kasutas kostja II viimases (15. oktoobri 2015) tasaarvestuses lepingu p 12.6

alusel esitatud nõuet kulude hüvitamiseks 28 981,14 eurot (sh arve nr 1637 summas

15 546,79 eurot ja arve nr 1754 summas 13 434,35 eurot) ning saamata jäänud tulu

nõudest osasummat 801,94 eurot (nõue kokku 20 485,83 eurot);

 hagejate kesksed väited selles osas on:

o kostjad ei teatanud leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul;

o leppetrahvi kokkulepe on tühine (1) ebamõistlikkuse tõttu ning põhjustel, et

(2) sellega võetakse hagejatelt võimalus tõendada tegelikku kahju, aga

(3) kostjatel on õigus nõuda lisaks leppetrahvile ka kahju hüvitamist;

o leppetrahvi ei saa arvestada lähtudes lepingus kokku lepitud vaheetappide

tähtaegadest, sest (1) neid on muudetud hagejate koostatud ajagraafikuga ja

(2) need kaotasid kehtivuse lepingu lõpptähtaja pikendamisel;

o kostja I (kui kohalik omavalitsus) põhjustas kasutusloa andmise viibimise,

täpsemalt sellega, et ei selgitanud hagejatele, et nende taotlus on puudustega;

o leppetrahvi tuleb vähendada mõistliku suuruseni;

o kostjad ei saa lisaks leppetrahvile nõuda kahju hüvitamist, sest kahju kokku ei

ole nii suur (kahju on tegemata tööde maksumus ehk 90 702 eurot);

 kostjad leiavad, et hagejate väited ei ole põhjendatud ning kõigil tasaarvestuseks

kasutatud vastunõuetel on kohane faktiline ja õiguslik alus.

18 (25)

27. Ringkonnakohus analüüsib esmalt kostjate leppetrahvi nõudeid sisuliselt.

27.1. Etappide „karp kinni“ eest nõuavad kostjad leppetrahvi 38 150 eurot perioodi eest

1. juuni 2014 – 18. september 2014 (109 päeva) määraga 350 eurot päevas. Leppetrahvi määr

tuleneb lepingu p 12.3 tabeli teisest reast, perioodi algus on järgmine päev pärast lepingu

p 7.4 tabeli teises reas kokku lepitud tähtpäeva (31. mai 2014) ja lõpp akti nr 7 kuupäev

(18. september 2014).

Ringkonnakohus ei nõustu kostjate ja maakohtuga, et poolte 21. augusti 2014 kokkulepe

tööde lõpptähtaja pikendamise kohta (I kd tl 55) ei mõjutanud lepingus kokku lepitud

vahetähtaegu. VÕS § 29 lg 1 esimene lause sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse

lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud

tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi

teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust vastavalt VÕS § 29 lg-le 3 selliselt, nagu esimene

pool seda mõistis. Käesoleval juhul tuleb lähtuda sellest, et hagejad soovisid 28. juuli 2014

taotlust esitades ka vahetähtaegade pikendamist ja kostjale I oli või vähemalt pidi olema

selline tahe teada.

Pikendamise tingisid asjaolud, mida mh arutati juba 26. veebruari 2014 ja 5. märtsi 2014

ehituskoosolekutel (I kd tl 46–48 ja II kd tl 31–32). Juba 25. märtsi 2014 koosolekul tõdeti ca

ühe kuu pikkust nihet nii lõpp- kui ka vahetähtaegades (II kd tl 58–61). Lisaks olid pooled

2. aprilli 2014 koosolekul sisuliselt üksmeelsed, et koolihoone valmimist ei ole loota enne

augusti lõppu (I kd tl 49–52). Hagejate 28. juuli 2014 taotlusest (I kd tl 54) ei saa samuti täha

järeldust, et hagejad ei soovinud vahetähtaegade muutmist või ei pidanud lõpptähtaja

pikendamise taotlust esitades märgitud asjaolusid selliseks, mis ei mõjutaks vahetähtaegu.

Ehituskoosolekul 14. augusti 2014 ei arutatud küsimust sellest, et vahetähtaegade pikenemine

tuleks eraldi kokku leppida, kuigi selleks ajaks oli vahetähtaegade ületamine juba selge (II kd

tl 24–29).

Kõnealuste etappide osas 31. juulini 2014 algselt kokku lepitud tähtaeg pikenes poolte

21. augusti 2014 kokkuleppega järelikult 29 päeva võrra 29. augustini 2014 ja leppetrahvi

saab arvestada alates 30. augustist 2014.

Seega ei olnud kostjal I alust nõuda leppetrahvi tema nõudes märgitud esimese 29 päeva eest,

st summas 10 150 eurot ( = 29 × 350).

27.2. Etappide „põhiline kasutusvalmidus“ eest nõuavad kostjad leppetrahvi 50 850 eurot

perioodi eest 15. juuli 2014 – 5. november 2014 (113 päeva) määraga 450 eurot päevas.

Leppetrahvi määr tuleneb lepingu p 12.3 tabeli kolmandast reast, perioodi algus on järgmine

päev pärast lepingu p 7.4 tabeli kolmandas reas kokku lepitud tähtpäeva (14. juuli 2014) ja

lõpp akti nr 8 kuupäev (5. november 2014).

Eespool p 27.1 teises ja kolmandas lõigus esitatud põhjendustel pole ka selles osas leppetrahvi

nõue tervikuna põhjendatud, sest 14. juulini 2014 algselt kokku lepitud tähtaeg pikenes poolte

21. augusti 2014 kokkuleppega 29 päeva võrra 12. augustini 2014 ja leppetrahvi saab

arvestada alates 13. augustist 2014.

Järelikult ei olnud kostjal I alust nõuda leppetrahvi tema nõudes märgitud esimese 29 päeva

eest, st summas 13 050 eurot ( = 29 × 450).

27.3. Etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ eest nõuavad kostjad leppetrahvi

153 300 eurot perioodi eest 1. august 2014 – 14. oktoober 2015 (438 päeva) määraga

350 eurot päevas. Leppetrahvi määr tuleneb lepingu p 12.3 tabeli neljandast reast, perioodi

algus on järgmine päev pärast lepingu p 7.4 tabeli neljandas reas kokku lepitud tähtpäeva

(31. juuli 2014) ja lõpp seni viimasena esitatud leppetrahvinõudele eelnev kuupäev.

19 (25)

Eespool p 27.1 põhjendustel pole ka selles osas leppetrahvi nõue tervikuna põhjendatud, sest

31. juulini 2014 algselt kokku lepitud tähtaeg pikenes poolte 21. augusti 2014 kokkuleppega

29 päeva võrra 29. augustini 2014 ja leppetrahvi saab arvestada alates 30. augustist 2014.

Seega ei olnud kostjal I alust nõuda leppetrahvi tema nõudes märgitud esimese 29 päeva eest,

st summas 10 150 eurot ( = 29 × 350).

27.4. Ülejäänud osas, sh etapi „kasutusload on väljastatud“ eest arvestasid kostjad leppetrahvi

kooskõlas lepingu ja selle täitmisega. Ringkonnakohus ei nõustu hagejatega, et leppetrahvi

kokkulepped oleks tühised ja nõustub selles osas maakohtuga. Kuigi erinevalt maakohtust

leidis ringkonnakohus eespool p-s 20, et pooltevahelise lepingu tingimused on tüüptingi-

mused, siis ei ole leppetrahvi kokkulepe ebamõistlikult kahjustav ega muul alusel tühine.

Pooltevahelises lepingulises suhtes ei saa hagejad teha etteheiteid kostjale I kui kohalikul

omavalitsusele, lisaks tuvastas maakohus õigesti, et kasutusloa väljastamise eeldused ei olnud

varem täidetud.

Esimene leppetrahvi nõue esitati poole kuu möödumisel ajast, mida ringkonnakohus hindas

leppetrahvide arvestamise ajana, see on mõistlik aeg, st kostjad ei kaotanud õigust nõuda

leppetrahvi VÕS § 159 lg 2 tõttu.

28. Kostjad taotlevad leppetrahvi vähendamist. Ringkonnakohtu hinnangul on see taotlus

osaliselt põhjendatud etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ eest arvestatud

leppetrahvi puhul. Pärast eespool p-s 27.3 käsitletud osasumma 10 150 eurot mahaarvamist

kujuneb kõnealuse etapi leppetrahviks seni esitatud nõuete põhjal 143 150 eurot ( = 153300 –

10150). Seda summat on põhjendatud VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada, mida ringkonna-

kohus põhjendab järgmiselt.

28.1. Etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ töö valmimise tähtpäevaks

kujuneb p-s 27.1 märgitu kohaselt 29. august 2014 ja leppetrahvi võisid kostjad arvestada

30. augustist 2014. Kokku oli kõnealuse etapi toode maksumus lepingu p 8.2 tabeli 8. rea

järgi 295 466,16 eurot (246 221,80 eurot, millele lisandub 20% käibemaks). Leppetrahvi

määraks leppisid pooled 350 eurot päevas, mis moodustab 0,1354% etapi maksumusest.

Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et töövõtja kohustuse täitmisega viivitamise eest ette

nähtud leppetrahvi päevamäär ja tellija rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest ette

nähtud viivise määr on omavahel võrreldavad. Lepingu p-s 12.2 leppisid pooled viivise

määraks 0,1% päevas. Käesoleval juhul ei ole poolte kohustuste täitmise tagamiseks kokku

lepitud sanktsioonid seega tasakaalust väljas.

28.2. Vaidlust

ei

ole

selles,

et

esimene

osa,

täpsemalt

esimene

pool

etapist

„dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ akteeriti 23. detsembril 2014. Seetõttu ei näe

ringkonnakohus alust vähendada leppetrahvi perioodi eest kuni selle kuupäevani ehk

115 päeva eest summas 40 250 eurot ( = 350 × 115).

28.3. Pärast kõnealuse etapi töödest poole vastuvõtmist jätkas kostja II leppetrahvi

arvestamist endise päevamääraga. Formaalselt on selline käsitlus õigustatud, sest terve etapp

ei olnud veel lõpetatud ja lepingu eesmärk oli ilmselgelt kõigi tööde tähtaegne valmimine.

Sisuliselt ei saa siiski hagejatele panna järgneva perioodi eest leppetrahvi täiel määral

tasumise kohustust, sest selleks ajaks oli hoone kostjale I üle antud ja selles algas detsembri

algul ka õppetöö, st etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ osaline lõpetamata

jätmine ei takistanud hoone kasutamist, ning pooltel ilmnesid erimeelsused, millised tööd on

vaegtööd ja nad tegid mõistlikku koostööd puuduste väljaselgitamisel. Samas ei ole

põhjendatud jätta leppetrahv üldse arvestamata või seda vähendada kõnealuse etapi töödest

poolte akti aktsepteerimise järel nullini, sest hagejad kõrvaldasid puuduseid väga aeglaselt

ning kuni 2015. aasta juuni-juulini olid mitmed olulised vaegtööd tegemata.

20 (25)

Neil kaalutlustel peab ringkonnakohus põhjendatuks, et alates 24. detsembrist 2014 võisid

kostjad nõuda leppetrahvi etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ lõpuni

tegemata jätmise eest pooles ulatuses ehk päevamääraga 175 eurot.

28.4. Lisaks tuleb leppetrahvi vähendamisel kaaluda, kas mingist ajast alates peaks

leppetrahvi arvestus lõppema, st vähendamine ulatuma päevamäärani null eurot. Ringkonna-

kohtu hinnangul saabus käesoleval juhul selline olukord tööde lõpliku üleandmise akti

allkirjastamisega 31. juulil 2015. Lepingu p 16.2 mõtte järgi olid tööde lõpliku üleandmise

eelduseks kasutuslubade väljastamine, oluliste puuduste kõrvaldamine, täitedokumentatsiooni

ja lepingus ette nähtud tagatiste esitamine ning koolituste korraldamine. Kui kostja II tellijana

allkirjastas lepingu p 16.2 esimeses lauses viidatud akti, siis kinnitas ta ühtlasi, et töö

vastuvõtmise eeldused on olulises osas täidetud.

Seega võisid kostjad poole määraga leppetrahvi nõuda perioodi eest 24. detsember 2014 –

31. juuli 2015 ehk 220 päeva eest kokku summas 38 500 eurot ( = 175 × 220).

28.5. Eelneva põhjal kujuneb põhjendatud leppetrahvi nõudeks etapi „dokumenteerimine ja

vaegtööde kõrvaldamine“ eest pärast vähendamist 78 750 eurot ( = 40250 + 38500). Selle

etapi eest nõutud leppetrahvi tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel seega vähendada 64 400 euro võrra

( = 143150 – 78750).

28.6. Tervikuna oli kostjate leppetrahvinõuete põhjendatud summas 367 922,49 eurot

( = 28000 + 37800 + 78750 + 223372,49). Arvestades lepingu hinda ja selle täitmise

asjaolusid, eelkõige hoonele kasutusloa väljastamist enam kui kaks kuud pärast pikendatud

lõpptähtaega, kostja I olulist huvi hoone tähtaegse valmimise vastu ja kasutusele võetud

hoones veel esinenud puuduste olulisust, peab ringkonnakohus selles summas leppetrahvi

kokkuvõttes õigustatuks.

29. Kostja II kasutas 15. oktoobri 2015 tasaarvestuseks lisaks arvetel nr 1637 ja 1754

kajastatud nõudeid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et kostjal II oli

lepingu p 12.6 järgi õigus nõuda hagejatel tegemata jäänud tööde teostamise kulude ja sellele

lisanduva 7%-suuruse juhtimiskulu hüvitamist. Sellekohane lepingukokkulepe ei ole hagejaid

ebamõistlikult kahjustav ega tühine, samuti ei ole VÕS § 159 lg-st 1 ja § 646 lg-st 5 tulenevalt

leppetrahvi eesmärgiga hõlmatud leppetrahvina nõutud summa arvelt töövõtja tegemata

jäänud tööde tegemine.

Kostja II väidab, et vastav nõue muutus sissenõutavaks selle esitamisega 15. oktoobril 2015.

Hagejad ei ole väitnud ega põhjendanud hilisemat sissenõutavaks muutumist.

30. Viimase osa 15. oktoobri 2015 tasaarvestusest moodustas saamata jäänud tulu nõue.

Kostja II märkis, et tal on vastav nõue summas 20 485,83 eurot, aga tasaarvestusega oli

hõlmatud osasumma 801,94 eurot. Erinevalt maakohtust ja kostjatest leiab ringkonnakohus, et

kostja II ei saa edukalt tugineda saamata jäänud tulu nõudele, st tasaarvestus on summa

801,94 eurot osas alusetu. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

30.1. Erinevalt eelmises p-s 29 tellija kulutuste hüvitamise kohta märgitust asub

ringkonnakohus saamata jäänud tulu vastunõude osas seisukohale, et seda ei saanud kostja II

ajavahemiku 1. september 2014 – 10. november 2014 eest nõuda lisaks etapi „kasutusload on

väljastatud“ eest samal ajal nõutud leppetrahvile. Ringkonnakohus sedastas otsuse p-s 20, et

riigihankelepingu tingimused on tüüptingimused. See kehtib ka lepingu p-de 12.1 ja 12.3

kohta. Kõnealuses osas on lepingu p-s 12.1 ja 12.3 tüüptingimusena tühised.

30.2. VÕS § 128 lg 2 järgi on saamata jäänud tulu varaline kahju. VÕS § 161 lg 2 sätestab, et

kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb

kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Kuigi VÕS § 161 lg 2 on dispositiivne ja

pooled võivad sellest erinevalt kokku leppida – nii nagu nad seda ka tegid lepingu p-de 12.1

ja 12.3, siis kaldub selline kokkulepe kõrvale seaduse olulisest põhimõttest.

21 (25)

30.3. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult

kahjustav mh tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse

rikkumise

korral

maksma

tingimuse

kasutajale

ebamõistlikult

suurt

leppetrahvi,

ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt

lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kuigi hagejad ei ole

tarbijad, eeldatakse VÕS § 44 järgi ka muul juhul, et VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud

tüüptingimused on teist poolt ebamõistlikult kahjustavad.

30.4. Saamata jäänud tulu osas ei saa tüüptingimustes kehtestada VÕS § 161 lg-st 2 erinevat

korda, see on ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi (vt üldisemalt Riigikohtu

14. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 15 neljas lõik). Ringkonnakohtu

hinnangul on lepingu p-d 12.1 ja 12.3 nende koosmõjus kostjat ebamõistlikult kahjustavad

VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning tühised VÕS § 42 lg 1 järgi osas, mis võimaldab kostjatel

lisaks leppetrahvile nõuda sama perioodi eest saamata jäänud tulu.

VI

31. Tulenevalt eeltoodust on hagejate apellatsioonkaebus kostja II vastu esitatud nõuetes

põhjendatud osaliselt.

32. Ringkonnakohus leidis otsuse p-des 27 ja 28, et kostjatel ei ole õigust nõuda leppetrahvi

etappide „karp kinni“, „põhiline kasutusvalmidus“ ning „dokumenteerimine ja vaegtööde

kõrvaldamine“ eest summas 33 350 eurot ( = 10150 + 13050 + 10150) ja ülejäänud

leppetrahvi etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ eest tuleb vähendada

64 400 euro võrra. Lisaks ei pidanud ringkonnakohus otsuse p-s 30 märgitud kaalutlustel

põhjendatuks kostja II nõuet saamata jäänud tulu hüvitamiseks, milleks kostja II kasutas

tasaarvestuseks osasumma 801,94 eurot. Kokku on kostjad teinud tasaarvestused alusetult

summas 98 551,94 eurot ( = 33350 + 64400 + 801,94). Selles summas saab nõude (1.a)

kostja II vastu rahuldada. Hagejad palusid raha välja mõista nende kasuks ühiselt.

33. Kuna hagejate nõue (1.a) on põhinõudena osaliselt edukas, siis tuleb lahendada ka viivise

nõue (2). Ringkonnakohus leidis eespool p-s 15.2; et hagejad vaidlustasid maakohtu otsuse

viivise välja mõistmata jätmise osas.

Viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mis sätestab, et rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi

(viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

34. Viivise nõude lahendamisel omab niisiis lisaks tähtsust, millal muutusid poolte

vastastikkused kohustused sissenõutavaks. Aktidest nr 7–10 tulenevate hagejate nõuete

sissenõutavuse aegade osas pooled praeguseks ei vaidle. Kostjal II ei tule maksta viivist

perioodi eest, mil kostjate leppetrahvi nõuded katsid kogu hagejate nõutava summa.

Ringkonnakohus tuvastas eespool p-des 27 ja 29, millisest ajast alates võisid kostjad leppe-

trahvi ja kulude hüvitist nõuda.

34.1. Tasaarvestuse tulemusena lõppevad VÕS § 197 lg 2 järgi tagasiulatuvalt poolte nõuded

kattuvas ulatuses. Seega sai kostja tasaarvestusolukorra tekkimiseni nõuda hagejalt viivist

leppetrahvi kogusummalt, kuid pärast tasaarvestusolukorra tekkimist sai ta viivist nõuda vaid

tasaarvestuse jäägilt. Sealjuures on kostjal õigus nõuda leppetrahvi maksmisega viivitamise

eest hagejalt viivist suuremalt summalt kui tasaarvestuse jäägilt üksnes siis, kui kostja kahju

hüvitamise ja leppetrahvinõue muutusid sissenõutavaks varem kui hageja tasunõue. Kui

kostja kahju hüvitamise ja leppetrahvinõue muutusid sissenõutavaks pärast seda, kui kostjal

tekkis õigus hageja tasunõue täita, sai kostja viivist arvestada algusest peale üksnes

tasaarvestuse jäägilt, sest kahju hüvitamise või leppetrahvinõude sissenõutavaks muutumisega

saabus tasaarvestusolukord ning poolte nõuded lõppesid VÕS § 197 lg 2 mõttes kattuvas

ulatuses (Riigikohtu 23. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 21 kolmas lõik).

22 (25)

34.2. Kuni 16. detsembrini 2014 ei tekkinud poolte rahalistes saldodes käesolevas asjas

esitatud ja tasaarvestuseks kasutatud vastunõuete suhet, kus kostjatel oleks tulnud hagejatele

midagi tasuda. Enne seda kuupäeva olid muutunud sissenõutavaks hagejate nõuded aktide

nr 7 ja 8 aluse kokku summas 265 919,54 eurot ( = 118186,46 + 147733,08) ja nimetatud

päevani võis kostja I arvestada leppetrahvi 326 972,49 eurot (= 28000 etapid „karp kinni“ +

37800 etapid „põhiline kasutusvalmidus“ + 223372,49 etapp „kasutusload on väljastatud“ +

108 × 350 etapp „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“). Lisaks tekkis kostjal I

16. detsembril 2014 kohustus tasuda akti nr 9 alusel esitatud arve, millest vaidlustamata

asjaoludel jäi maksmata 81 802,95 eurot. Seega kujunes pooltevaheline saldo nüüd kostja I

kahjuks summas 20 750 eurot ( = 265919,54 + 81802,95 – 326972,49).

34.3. Vastavalt eespool p-s 28.2 märgitule võis kostja I endiselt nõuda leppetrahvi 350 eurot

päevas, st tuvastatud saldo vähenes kuni 23. detsembrini 2014 iga päev selle summa võrra.

Edaspidi vähenes saldo 175 euro võrra päevas.

34.4. Vaidlustamata asjaoludel muutus 22. jaanuaril 2015 sissenõutavaks hagejate tasunõue

akti nr 10 alusel summas 147 733,08 eurot. Selleks ajaks oli täiendavalt muutunud

sissenõutavaks leppetrahv summas 7 700 eurot ( = 7 × 350 + 30 × 175). Saldo kostja I kahjuks

22. jaanuari 2015 seisuga on seega 160 783,08 eurot ( = 20750 + 147733,08 – 7700). Kuna

leppetrahvi võis veel arvestada kuni 31. juuli 2015 summas 33 250 eurot ( = 190 × 175, vt

eespool p 28.3), siis pärast seda kuupäeva kujunes saldo 127 533,08 eurot ( = 160783,08 –

33250). Lõpuks muutus 15. oktoobril 2015 sissenõutavaks arvetel nr 1637 ja 1754 kajastatud

kostja II nõue summas 28 981,14 eurot ja vähendas kogusaldo summani 98 551,94 eurot (vrd

ka kokkuvõte eespool p-s 32).

35. Kostjad väidavad, et neil oli alus võlgnetav summa alates 22. jaanuarist 2015 kinni pidada,

sest hagejad ei olnud andnud lepingu p 11.7 järgset garantiid. Põhimõtteliselt tuleks kostjate

kõnelust väidet laiendada ka eespool kirjeldatud saldole alates 17. detsembrist 2014, sest siis

lõppes kostjate väitel ehitusaegne garantii. Hagejad ei ole garantii pikenemist väitnud ega

tõendanud, aga tuginevad sellele, et kuna tegelikult olid tööd juba lõppenud (tegeleti ainult

veel puuduste kõrvaldamisega), siis ei olnud alust ehitustööde aegset garantiid nõuda.

Ringkonnakohus leiab, et kostjad ei võinud keelduda pärast kahe kuu möödumist kasutusloa

väljastamisest ja hoone valduse ülevõtmisest (10. novembril 2014) ning koolis õppetöö

alustamisest (1. detsembril 2014) enam hagejate arvete tasumisest põhjendusega, et

ehitusaegne garantii on pikendamata. Lepingu p 11.7 järgi oli kõnealune garantii nõutav

ehitusaegse tagatisena ja pidi kehtima veel kaks kuud pärast tööde lõpptähtaega. Hagejatel oli

tööde üleandmise viibimise korral kohustus garantiid pikendada aja võrra, mille osas

üleandmine viibis. Garantii eesmärk oli tagada tellija nõudeid töövõtja vastu, mis tulevad

töövõtjapoolsest lepingurikkumisest.

Kui kostja I oli hoone valduse vastu võtnud ja alustanud hoones õppetööga, siis ei saanud

enam eeldada, et hoonel on sedavõrd olulisi puudusi, mille kõrvaldamise tagatiseks oleks vaja

eraldi tagatist. Vaidlustamata asjaoludel ei ole kostjad tasunud veel teostamata tööde eest, st

neile ei saanud tekkida ka tagasinõuet hagejate vastu põhjusel, et mõne töö eest on küll

tasutud, aga see on tegemata.

36. Järelikult on hagejatel õigus nõuda VÕS § 113 lg 1 esimese lause ja lepingu p 12.2 alusel

kostjalt II viivise maksmist määraga 0,1% päevas nende ajavahemike eest, mil pooltevaheliste

arvelduste saldo oli kostjate kahjuks.

36.1. Tulenevalt eespool p-s 34 kirjeldatud saldo pidevast muutumisest kuni 31. juulini 2015

on viivise päevasumma samuti pidevalt muutuv, täpsemalt väheneb see leppetrahvi

päevamäärast 0,1% võrra. Matemaatiliselt tähendab teatava perioodi viivise arvestus sellisel

juhul aritmeetilise jada summa leidmist, milles esimene liige (a1) on perioodi alguspäeva

viivise päevasumma, vahe (d) on viivise päevasumma vähenemist näitav arv ja

23 (25)

summeeritavate liikmete arv (n) on perioodi pikkus päevades. Aritmeetilise jada esimese n

liikme summa (Sn) ehk siis käesoleval juhul iga perioodi eest nõutav viivis on leitav valemiga:





n

d

n

2a

S

n











Ringkonnakohus arvutab nõutava viivise välja otsuse tegemise päeva seisuga järgmiselt:

perioodi

algus

perioodi

lõpp

päe-

vi

(n)

saldo

algus-

päeval

viivis

algus-

päeval

(a1)

saldo

vähene-

mine

päevas

viivise

vähene-

mine

päevas (d)

viivis

perioodil

(Sn)

17. 12. 2014 23. 12. 2014

20 750,00

20,750

0,350

137,90

24. 12. 2014 22. 01. 2015

18 300,00

18,300

0,350

396,75

23. 01. 2015 31. 07. 2015 190 160 783,08

160,783

0,175

27 406,65

01. 08. 2015 15. 10. 2015

127 533,08

127,533

9 692,51

16. 10. 2015 05. 05. 2017 568

98 551,94

98,552

55 977,54

kokku

93 611,35

36.2. Viivise nõue kuni otsuse tegemise päevani on põhjendatud summas 93 611 eurot.

Hagejad esitasid taotluse mõista välja ka tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis, mis tuleb

TsMS § 367 teise lause järgi rahuldada alates otsusele järgnevast päevast lähtudes eespool

p-s 32 märgitud põhivõla summast (98 551,94 eurot) ja lepingu p-s 12.2 kokku lepitud viivise

määrast (0,1% päevas).

37. Kostja II esitas ringkonnakohtule taotluse viivise vähendamiseks. Kostja II ei viidanud

oma samasisulisele taotlusele maakohtus ja ringkonnakohus ka ei tähelda, et kostja II oleks

maakohtule vastava taotluse esitanud.

Sellises olukorras saaks ringkonnakohus viivise suurust vähendama asuda alles siis, kui

esineks TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolud ja kui kostja II oleks uue asjaolu lubatavust TsMS

§ 652 lg 4 kohaselt põhjendanud (vt Riigikohtu 4. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-11,

p 17 neljas lõik, ja selles viidatud 13. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).

Kostja II ei ole vastavat põhjendamiskohustust järginud.

Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et nõudes viivise vähendamist, ei toonud kostja II esile

asjaolusid, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada.

VII

38. Lõpuks tuleb otsustada menetluskulude jaotus. Nagu märgitud eespool p 15.1 neljandas

lõigus, ei ole enam vaja lahendada nõudega (3) seonduvate kulude küsimust, sest selles osas

on maakohtu otsus edasi kaebamata jõustunud. Seetõttu käsitleb ringkonnakohus järgnevas

ülejäänud kulude jaotust.

38.1. Kostja I suhtes jäävad hagi ja kaebus tervikuna rahuldamata, st tema menetluskulud

maa- ja ringkonnakohtus jäävad TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hagejate kanda.

38.2. Kostja II ja hageja vahelises suhtes peab ringkonnakohus põhjendatuks jaotada kulud

TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele kummaski kohtuastmes,

täpsemalt aga põhivõlana nõutud summa rahuldamise ulatusele, sest viivise summa sõltub

otseselt vastava põhinõude edukusest.

Kostja II vastu esitasid hagejad maakohtus põhinõude (1) summas 788 127,48 eurot. Kaebuse

lahendamise tulemusel on see edukas 12,5% ulatuses ( ≈ 98551,94 : 788127,48). Seetõttu

jäävad maakohtus kantud hageja ja kostja II menetluskuludest 12,5% kostja II kanda ja

ülejäänud 87,5% hagejate kanda.

24 (25)

Ringkonnakohus soovisid kostjad ainult põhinõude osade (1.a) ja (1.b) lahendamist summas

702 281,88 eurot ( = 495455,57 + 206826,31) ja see oli edukas 14% ulatuses ( ≈ 98551,94 :

702281,88). Ringkonnakohtus kantud hageja ja kostja II menetluskuludest jääb 14% kostja II

kanda ja ülejäänud 86% hagejate kanda.

38.3. Hagejad nõudsid raha maksmist neile ühiselt. TsMS § 165 lg 1 sätestab, et kui otsus on

tehtud

kaashagejate

või

-kostjate

kahjuks,

vastutavad

kaashagejad

või

-kostjad

menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad

menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise

ulatuse. Käesoleval juhul on põhjendatud jätta hagejate kantavad kulud nende kanda võrdsetes

osades. Nii talitas ka maakohus kulude jaotuse otsustamisel ja seda ei ole

apellatsioonkaebusega eraldi vaidlustatud.

39. Kuna ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu sisulist lahendit nõuete (1.a), (1.b) ja (2)

osas ning vastavalt sellele muutub ka menetluskulude jaotus hageja ja kostja II vahel, siis

määrab vastavad menetluskulud TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 järgi kindlaks maakohus pärast

otsuse jõustumist (Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 21).

40. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse

kehtiva

resolutsiooni

tervikliku

sõnastuse.

Siinjuures

on

piisav,

et

ringkonnakohtu seisukoht uue otsuse tegemise kohta (nii nõuete lahendamisel kui ka kulude

jaotamisel) nähtub resolutsiooni terviktekstist (vt nt Riigikohtu 18. detsembri 2014 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 24).

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 13.12.2017 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-2810

osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata KRTL OÜ ja OÜ Termentum hagi

Aktsiaseltsi KA VAIKO vastu lepingulise tasu nõude 603 729 euro 94 sendi osas ja sellelt

arvestatud viivise nõude osas, samuti selle nõudega seotud menetluskulude jaotuse osas.

Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 5. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-2810

muutmata osas, millega ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis

Aktsiaseltsilt KA VAIKO KRTL OÜ ja OÜ Termentum kasuks ühiselt välja lepingulise

tasu nõudest põhivõlana 98 551 eurot 94 senti, viivise 93 611 eurot 35 senti ning alates

6. maist 2017 põhivõla summa 98 551 eurot 94 senti tasumata osalt viivise määraga 0,1%

päevas. Samuti jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 5. mai 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 2-15-2810 osas, millega jäeti hagi Narva-Jõesuu linna (õiguseelneja

Vaivara vald) vastu rahuldamata, samuti Narva-Jõesuu linna vastu esitatud nõudega

seotud menetluskulude jaotuse osas.

3. KRTL OÜ ja OÜ Termentum kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Aktsiaseltsi KA

VAIKO kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

25 (25)

4. Kohtuotsus on jõustunud järgmises osas, millega otsustati:

„4.1. Võtta vastu KRTL OÜ ja OÜ Termentum loobumine alternatiivsest nõudest, milles

nad palusid juhul, kui kohtuotsuse tegemise aja seisuga on sissenõutavaks muutunud

viivis väiksem kui 426 114 eurot 58 senti, mõista Narva-Jõesuu linnalt ja Aktsiaseltsilt

KA VAIKO välja kahjuhüvitis 426 114 eurot 58 senti, millest on maha arvatud

sissenõutavaks muutunud viivis.

4.2. Lõpetada eeltoodud loobutud nõude osas menetlus tsiviilasjas nr 2-15-2810.

4.3. Jätta hagi Narva-Jõesuu linna vastu rahuldamata, sealhulgas jätta rahuldamata

hagejate lepingulise tasu nõue 702 281 eurot 88 senti, sissenõutavaks muutunud ja

sissenõutavaks muutuva viivise nõue ning lisatööde tasunõue 85 845 eurot 60 senti.

4.4. Jätta rahuldamata hagi Aktsiaseltsi KA VAIKO vastu lisatööde eest 85 845 euro

60 sendi suuruse tasu nõudes.

4.5. Mõista Aktsiaseltsilt KA VAIKO KRTL OÜ ja OÜ Termentum kasuks ühiselt välja

lepingulise tasu nõudest põhivõlg 98 551 eurot 94 senti, viivis 93 611 eurot 35 senti ja

alates 6. maist 2017 põhivõla summa 98 551 eurot 94 senti tasumata osalt viivis määraga

0,1% päevas.

4.6. Menetluskulud jaotada ja määrata osaliselt kindlaks järgmiselt:

4.6.1. Jätta ühest nõudest loobumise tõttu Narva-Jõesuu linna ja Aktsiaseltsi KA

VAIKO menetluskulud KRTL OÜ ja OÜ Termentum kanda ning mõista KRTL OÜ-lt

Aktsiaseltsi KA VAIKO kasuks välja menetluskuluna 157 eurot 50 senti ja OÜ-lt

Termentum Aktsiaseltsi KA VAIKO kasuks välja menetluskuluna 157 eurot 50 senti.

4.6.2. Narva-Jõesuu linna menetluskulud ülejäänud nõuetes (st peale punktis 4.1 viidatu)

nii maa- kui ka ringkonnakohtus jätta võrdsetes osades KRTL OÜ ja OÜ Termentum

kanda.

4.6.3. Menetluskulud (v.a p-s 4.6.1 määratu) määrab rahaliselt kindlaks maakohus

pärast otsuse jõustumist.“

5. Jätta Narva-Jõesuu linna kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud võrdsetes

osades KRTL OÜ ja OÜ Termentum kanda.

6. Tagastada KRTL OÜ ja OÜ Termentum kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

Arvata Aktsiaseltsi KA VAIKO kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.