3-15-2944/17 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.05.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2944

Haldusasi

XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 08.09.2015 ettekir-

jutuse ja hoiatuse nr 25.EM-2/2788-5 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja adv Andrei Matvejev

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Leila

Nõlvand

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 09.05.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada XX apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu

09.05.2016 otsus haldusasjas nr 3-15-2944 osas, millega halduskohus jättis rahuldamata

XX kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 08.09.2015 ettekirjutuse ja hoiatuse nr 25.EM-

2/2788-5 tühistamiseks 2628,56 eurot ületavas osas, ning jagas menetluskulud.

2. Rahuldada XX kaebus osaliselt ning tühistada Sotsiaalkindlustusameti 08.09.2015

ettekirjutus ja hoiatus nr 25.EM-2/2788-5 perehüvitiste tagasinõudmiseks 2628,56 eurot

ületavas osas.

3. Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu 09.05.2016 otsus haldusasjas nr 3-15-2944

muutmata ja XX apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Mõista Sotsiaalkindlustusametilt XX kasuks välja menetluskulu 85 eurot. Muus

osas jätta poolte menetlusekulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 05.06.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

3-15-2944

2(9)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustäh-

taja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taot-

leja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eel-

kõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) kohustas 08.09.2015 ettekirjutuse ja hoiatusega nr

25.EM-2/2788-5 (tl 6-8) XX maksma tagasi talle õigusliku aluseta makstud perehüvitist

summas 3384,92 eurot. XX hoiatati, et ettekirjutuse tähtajaks täitmata jätmise korral on SKA-l

õigus anda ettekirjutus sundtäitmiseks või edastada see Rootsi Kuningriigi pädevale asutusele

ja taotleda enammakstud perehüvitise tagasimaksmist.

1) Euroopa majanduspiirkonna riikides ja Šveitsi Konföderatsioonis määratakse perehüvitiste

maksmise prioriteetsus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004 määruse nr 883/2004

(edaspidi põhimäärus) art 67 ja art 68 lg-te 1 ja 2 alusel. Euroopa Liidu perehüvitiste maksmi-

se prioriteetsuse määramisel on otsustav lapsevanema(te) töötamise riik. Töötamisega võrd-

sustatakse lapsehoolduspuhkusel viibimine. Pere jagunemisel kahe riigi vahel maksab perehü-

vitisi see riik, kus lapsevanem töötab. Samaaegselt ei ole lubatud maksta ühe ja sama lapse

eest kahe riigi perehüvitisi täies mahus. Kui peres töötab üks lapsevanem ja teine vanem ei

tööta, on perehüvitiste esmane maksja töökohariik. Kui töötavad mõlemad vanemad, on pere-

hüvitiste esmane maksja lapse elukohariik. Seejuures on tagatud õigus perehüvitistele suuru-

ses, mida maksab suurema hüvitise määraga riik. Prioriteetsusjärjekorras esmane riik maksab

perehüvitisi vastavalt oma seadustele ja juhul, kui teise riigi perehüvitised on suuremad, mak-

sab teine riik lisahüvitist summas, mille võrra on teise maksjariigi perehüvitised suuremad

esmase maksjariigi perehüvitistest. Põhimääruse mõistes kuuluvad perehüvitiste hulka riiklike

peretoetuste seaduse (RPTS) alusel makstav peretoetus, vanemahüvitise seaduse (VHS) alusel

makstav vanemahüvitis ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) alusel makstav

puudega lapse toetus.

2) Rootsi Kuningriigist SKA-le 22.04.2014 saabunud info kohaselt maksab Rootsi Kuningriik

laste isale YY-le alates 01.03.2011 täismääras peretoetusi: lapse BB kasvatamise eest 1050

SEK kuus, lapse CC kasvatamise eest 1050 SEK kuus ja mõlema lapse eest suure pere toetust

150 SEK kuus.

Rootsi pädeva asutuse andmetel on laste elukohaks alates 18.03.2011 Rootsi Kuningriik. YY

Rootsi Kuningriigis töötamise ja laste elukoha alusel on Euroopa Liidus kehtivate reeglite

järgi esmane perehüvitiste maksja alates 01.04.2011 Rootsi Kuningriik. XX viibis kuni

31.12.2012 lapsehoolduspuhkusel, seega omas ta Eesti Vabariigis töösuhet kuni 31.12.2012.

Vastavalt põhimäärusele on perehüvitiste teiseks maksjaks Eesti Vabariik. Seega on XX-l

õigus perehüvitise lisahüvitisele 01.04.2011-31.12.2012 juhul, kui Eesti perehüvitiste summa

ületab Rootsi perehüvitiste summat.

XX-le maksti RPTS, VHS ja PISTS alusel täismääras perehüvitisi perioodil, kui esmane pere-

hüvitiste maksta oli Rootsi Kuningriik. Lapse BB kasvatamise eest maksti 01.04.2011-

28.02.2014 lapsetoetust 19,18 eurot kuus ja 05.06.2011-31.12.2012 lapsehooldustasu 19,18

3-15-2944

3(9)

eurot kuus. Lapse CC kasvatamise eest maksti 01.04.2011-28.02.2014 lapsetoetust 19,18 eurot

kuus, 05.06.2011-31.12.2012 lapsehooldustasu 38,35 eurot kuus, 01.04.2011-04.06.2011 va-

nemahüvitist 417,28 eurot kuus ja 01.04.2011-31.07.2012 puudega lapse toetust 80,55 eurot

kuus.

3) Ettekirjutuses osutatakse VHS § 2 lg-tele 1 ja 5, § 5 lg-le 1, § 7 lg 1 p-le 3, RPTS § 2 lg-tele

1 ja 3, § 29 lg-le 1, § 30 lg-le 1, PISTS § 3 lg-le 1, § 20 lg-le 7 ning märgitakse, et XX ei tea-

vitanud SKA-d peretoetuste, vanemahüvitise ja puudega lapse toetuse saamist mõjutavatest

asjaoludest – perehüvitise maksmisest Rootsi Kuningriigi pädeva asutuse poolt. Perioodil

01.04.2011-28.02.2014 BB eest enammakstud perehüvitis on 1033,16 eurot ning CC eest

2351,76 eurot. Õigusliku aluseta makstud perehüvitise summa on 3384,92 eurot, mis kuulub

tagastamisele.

4) Ettekirjutuse õiguslike alustena viidatakse ettekirjutuses riigivastutuse seaduse (RVastS) §

22 lg-le 3, RPTS § 29 lg-le 1, § 30 lg-tele 1 ja 3, VHS § 5 lg-le 1, § 7 lg 1 p-le 3 ja lg-le 3,

PISTS § 20 lg-le 7 ja § 24 lg-le 3.

2. SKA jättis 21.10.2015 vaideotsusega nr 1.1-10/99 XX vaide rahuldamata.

1) Euroopa Majanduspiirkonna riikides elavate ja töötavate isikute sotsiaalkindlustusele ko-

halduvad põhimäärus ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.09.2009 määrus nr 897/2009

(rakendusmäärus). Põhimääruse art 1 (z) tähenduses loetakse perehüvitisteks kõiki perekonna

väljaminekute katmiseks antavaid rahalisi ja mitterahalisi hüvitisi, v.a sünnitoetust, lapsenda-

mistoetust ja elatisabi. Euroopa Komisjoni juures asuv võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse hal-

duskomisjon vaatas enne Eesti Vabariigi Euroopa Liiduga liitumist siinsed toetused ja hüviti-

sed üle ning otsustas, et põhimääruse art 1 (z) definitsioonile vastavad mitme Eesti Vabariigi

õigusakti alusel makstavad toetused, mida tuleb määrata ja maksta vastavalt Euroopa Liidu

perehüvitiste koordinatsioonireeglitele. Eesti Vabariigis tuleb käsitada perehüvitistena Euroo-

pa Liidu reeglite tähenduses selliseid hüvitisi nagu lapsetoetus, lapsehooldustasu, puudega

lapse toetus, üksikvanematoetus, vanemahüvitis jt. Põhimääruse preambuli p 35 kohaselt on

hüvitiste lubamatu kattumise vältimiseks vaja kehtestada prioriteetsuse määramise eeskirjad

juhuks, kui perehüvitist on õigus saada nii pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel kui ka pere-

liikmete elukohariigi õigusaktide alusel. Perehüvitiste prioriteetsuse määramise eeskirjad on

sätestatud põhimääruse art-s 68.

2) Laste isal YY-l on alates 01.12.2010 töösuhe Rootsi Kuningriigis. Laste ema XX viibis

01.03.2011-31.12.2012 lapsehoolduspuhkusel (omades Eestis töösuhet), alates 2013. aastast

töösuhe Eestiga puudub. Rootsi Kuningriigi pädeva asutuse Försäkringskassan kinnitusel

elavad lapsed alates 18.03.2011 Rootsi Kuningriigis. Eesti Vabariik ei olnud alates 01.04.2011

perehüvitiste esmamaksja. BB ei teavitanud SKA-d asjaolust, et ta asus koos lastega alates

18.03.2011 elama Rootsi Kuningriiki ja Rootsi Kuningriigi poolt makstakse YY-le laste eest

perehüvitisi täies ulatuses. SKA sai sellest teada 22.04.2014 Rootsi pädevast asutusest saade-

tud infovahetuse vormilt.

3. XX esitas Tallinna Halduskohtule 23.11.2015 kaebuse SKA 08.09.2015 ettekirjutuse ja

hoiatuse tühistamiseks.

1) Kaebajalt nõutakse nii peretoetuste kui vanemahüvitise tagastamist, kasutades nende kohta

mõistet „perehüvitis“, mida seadus ei defineeri. Pole selge, mille tõttu, millise seaduse alusel

ja milliste summade tagastamiseks nõue esitati. Vastustaja ei ole selgitanud, miks on Rootsis

YY-le makstav toetus laste kasvatamise eest ja mõlema lapse kohta makstav suurpere toetus

samalaadne lapsetoetuse, lapsehooldustasu ja puudega lapse toetusega ning kas Rootsis maks-

tavaid toetusi on üldse võimalik kvalifitseerida riiklike peretoetustena. Rootsis oli toetuste

saajaks YY, mitte kaebaja. Samuti pole selge, miks peab vastustaja vanemahüvitist sarnaseks

YY-le Rootsis makstud toetustega. Kaebajal olid kuni 31.12.2012 töösuhted Eestis ja seetõttu

3-15-2944

4(9)

oli tal õigus saada vanemahüvitist. Vastustaja märgib samuti, et kaebajal oli õigus saada Eestis

lisaks vanemahüvitist, kui Eesti vanemahüvitis ületab Rootsis makstavat perehüvitist. Ettekir-

jutusest nähtuvalt puuduvad aga andmed, et kaebajale oleks makstud Rootsis vanemahüvitist.

2) Haldusaktis on vasturääkivused. Vastustaja järeldab, et kaebaja abikaasa on registreeritud

Rootsi Kuningriigi residendiks ja tema perekond elab alates 18.03.2011 Rootsis. Samaaegselt

väidab vastustaja, et kaebajal olid asjaolud, mis võimaldavad võrdsustada tema tegevust

01.03.2011-31.12.2012 Eestis töötamisega. Vastustaja viitas sellele, et kui Eestis makstava

perehüvitise summa on suurem, kui Rootsis makstav summa, siis on kaebajal õigus saada vä-

hemalt Rootsis ja Eestis makstavate summade vahe. Vastustaja nõudest on võimalik järeldada,

et esinesid alused toetuste/hüvitiste saamiseks erinevates riikides, mistõttu pole selge, miks

vastustaja nõuab kõigi väljamakstud summade tagastamist.

3) Vastustaja märkis, et kui mõlemad vanemad töötavad erinevates riikides, siis makstakse

lastega seotud toetused välja lapse elukohariigi reeglite järgi. Vastustaja kinnitas, et ajavahe-

mikul, mille eest esitatakse tagasinõue, oli mõlemal vanemal töö või töötamisega võrdsustatud

tegevus nii Rootsis kui Eestis. Vastustaja loogika kohaselt pidi sel juhul maksma toetust ja

hüvitist see riik, kus lapsed elasid. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit või viidet asjaolu-

le, mis kinnitaks vastustaja arvamust, et laste elukohaks oli Rootsi. Vastustaja kirjeldusest

tuleneb, et laste vanemad võisid elada eraldi. Pole välistatud, et lapsed elasid koos emaga.

4. Sotsiaalkindlustusamet palus 31.12.2015 vastuses (tl 34-36) jätta kaebus rahuldamata.

1) Ettekirjutus ja hoiatus on kooskõlas Euroopa Liidu ja Eesti õigusega. Selles on toodud akti

andmise faktiline ja õiguslik alus, akt on selge, üheselt mõistetav ja piisavalt põhjendatud.

Perehüvitiste definitsioon tuleneb põhimääruse art-st 1 (z). Euroopa Liidu määrused on tervi-

kuna siduvad ja vahetult kohaldatavad kõikides liikmesriikides, mistõttu ei saa väita, et Eestis

puudub perehüvitiste definitsioon. Vastustaja leiab RPTS § 1 lg-le 1, VHS § 1 lg-le 1 ja

PISTS § 6 lg-le 1 viidates, et kõik kolm toetust/hüvitist kvalifitseeruvad perehüvitisteks põhi-

määruse mõttes, sest nende eesmärk on toetada peresid ja katta perekulusid. Rootsi Kuningrii-

gi pädev asutus on SKA-le edastatud 14.04.2014 vormi F002 p-s 11 teatanud, et ta on maks-

nud perehüvitisi YY-le. Seega on Rootsi Kuningriik kinnitanud perehüvitiste maksmist ja Ees-

ti riigil puudub alus kahelda, et tegemist on perehüvitistega põhimääruse mõttes. Rakendus-

määruse art 5 p 1 kohaselt aktsepteerib liikmesriik teise liikmesriigi asutuse väljastatud doku-

mente, mis näitavad isiku olukorda põhimääruse ja rakendusmääruse kohaldamise eesmärgil

niikaua, kui need väljastanud liikmesriik ei ole neid tagasi võtnud või kehtetuks tunnistanud.

Rootsi Kuningriik ei ole 14.04.2014 vormi F002 tagasi võtnud ega kehtetuks tunnistanud.

2) Perehüvitis on ette nähtud perele, mitte ühele lapsevanemale. Vastavalt RPTS, VHS ja

PISTS-le makstakse toetust või hüvitist alati ühele lapsevanemale või seaduses nimetatud

muule isikule, kuid see ei tähenda, et toetus/hüvitis on määratud ainult sellele lapsevanemale.

Määruse kohaselt makstakse perehüvitisi perekulude katteks (põhimääruse art 1 (z)). Määruse

eesmärk on koordineerida liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteeme. Muu hulgas peetakse

vajalikuks vältida hüvitiste lubamatut kattumist ning kehtestada selleks prioriteetsuse määra-

mise eeskirjad. Asjas olulised prioriteetsuse määramise põhimõtted on ettekirjutuses lahti kir-

jutatud. Põhimääruse art-s 76 on sätestatud koostöö põhimõtted liikmesriikide vahel ning art

76 p 4 kohaselt lasub riigi pädevatel asutustel kohustus vastastikku teavitada ja teha koostööd

määruse rakendamiseks, sh hüvitiste kattumise vältimiseks. Põhimääruse preambuli p 5 koha-

selt on koordineerimise raames vaja tagada asjaomastele isikutele võrdne kohtlemine erineva-

te siseriiklike õigusaktide alusel ühenduse piires ning p 15 kohaselt on vaja ühenduse piires

liikuvate isikute suhtes kohaldada üksnes ühe liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemi, et vältida

eri riikide õigusaktide üheaegset kohaldamist ning sellest tulenevat kattumist.

3-15-2944

5(9)

3) Ettekirjutusega ei nõuta kaebajalt tagasi kogu peretoetusteks, vanemahüvitiseks ja puudega

lapse toetuseks makstud summat. Eesti riigi poolt makstavate perehüvitiste summa oli

01.04.2011-31.07.2012 CC kohta suurem kui Rootsi riigi poolt antud perioodil maksti. Ette-

kirjutuse tabelis on välja toodud summad, mis on tervikuna makstud ja kui suured summad

sellest on enammakse. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et vastustaja nõuab kõigi makstud

summade tagastamist.

4) Ettekirjutuses on märgitud, et vastustaja väide laste elukoha kohta tugineb Rootsi Kuning-

riigi pädevalt asutuselt saadud andmetele. Tulenevalt rakendusmääruse art-st 5 aktsepteerib

liikmesriik teise liikmesriigi pädevate asutuste väljastatud dokumente. Pealegi ei ole vaidlust

selles, et kaebaja pere sai perehüvitisi Rootsi riigilt ning põhimääruse üks eesmärke on vältida

kattuvaid hüvitisi. Vormi F002 lk 2 p-s 4 kinnitab Rootsi riigi pädev asutus, et vastavalt Root-

si rahvastikuregistrile elavad lapsed Rootsis alates 18.03.2011. Lisaks on Försäkringskassan

edastanud SKA-le kaebaja enda poolt esitatud ja 11.04.2011 allkirjastatud registreerimisaval-

duse, milles ta kinnitab, et elab Rootsis, sissesõidukuupäev on 05.02.2011, ta jääb Rootsi ela-

ma kauemaks kui 1 aasta, planeerib otsida Rootsis tööd ja õpib Rootsi keelt, tema viimane

tööpäev Eestis oli 17.10.2009 ja ta ei saa sissetulekut mõnest teisest Euroopa Liidu riigist.

Avalduse allkirjastamise hetkel maksis Eesti riik kaebajale lapsetoetust mõlema lapse eest ja

vanemahüvitist noorema lapse eest. Avaldust allkirjastades kinnitas kaebaja, et andmed blan-

ketil on õiged ja täielikud ning andmete muutumisel peab sellest teavitama Rootsi Sotsiaal-

kindlustusametit. Kui kaebaja oleks esitanud avaldusel õiged andmed, oleks Rootsi riik teavi-

tanud Eesti riiki hüvitiste maksmisest ning perehüvitiste maksmise kattumist ehk enammakset

ega selle tagasinõuet ei oleks tekkinud.

5. Tallinna Halduskohus jättis 09.05.2016 otsusega kaebuse rahuldamata.

1) Kohus nõustus HKMS § 165 lg-le 2 viidates vaidlustatud haldusakti ja vaideotsuse põhjen-

dustega, samuti vastustaja kirjalikus seletuses tooduga.

2) Vastustaja on vaideotsuses põhjendatult selgitanud, et Euroopa Majanduspiirkonna riikides

elavate ja töötavate isikute sotsiaalkindlustusele kohalduvad põhimäärus ja rakendusmäärus,

mis on suunatud ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende

pereliikmete kaitse tagamisele sotsiaalkindlustuse vallas ning kõnealused määrused on Eesti

õigussüsteemi osaks. Põhimääruse art 1 (z) kohaselt on perehüvitisteks kõik mitterahalised või

rahalised hüvitised perekulude katteks, välja arvatud I lisas nimetatud ülalpidamistoetuste

ning spetsiaalsete sünnitus- ja lapsendamistoetuste ettemaksed. Kaebajale RPTS alusel maks-

tud lapsetoetus ja lapsehooldustasu, PISTS alusel makstud puudega lapse toetus ja VHS alusel

makstud vanemahüvitis kuuluvad põhimääruse kontekstis perehüvitise alla ning on hõlmatud

Euroopa Liidu koordineerimisreeglitega. Euroopa Liidu määrus on tervikuna siduv ja vahetult

kohaldatav kõigis liikmesriikides. Asjaolu, et Eesti siseriiklikes õigusaktides ei sisaldu mõistet

„perehüvitis“, ei tähenda seega perehüvitiste legaaldefinitsiooni puudumist. Lapsetoetuse ja

lapsehooldustasu, puudega lapse toetuse ning vanemahüvitise määramist ja maksmist regulee-

rivad küll kolm erinevat seadust, kuid nende toetuste ja hüvitise eesmärgiks on pere kulude

katmisega perede toetamine ehk tegemist on hüvitistega perekulude katteks.

3) Vaidlustatud haldusaktis on tabelite kujul esitatud BB ja CC eest Eesti õigusaktide alusel

konkreetsetel ajavahemikel makstud summad ning vastupidiselt kaebuses väidetule on kaeba-

jale olnud ka arusaadav, millise seaduse alusel milliseid summasid temalt tagasi nõutakse.

4) Rakendusmääruse art 5 p 1 näeb ette, et liikmesriigi asutuse väljastatud dokumente, mis

näitavad isiku olukorda põhimääruse ja rakendusmääruse kohaldamise eesmärgil, ning tõen-

dusmaterjale, mille alusel need dokumendid on välja antud, aktsepteeritakse teiste liikmesrii-

kide asutustes niikaua, kuni need väljastanud liikmesriik ei ole neid tagasi võtnud või kehte-

tuks tunnistanud. Rootsi Kuningriigi pädev asutus on teavitanud SKA-d perehüvitiste maks-

3-15-2944

6(9)

misest YY-le (14.04.2014 vorm F002; tl 37-41, tõlge tl 42-48) ja ei ole võtnud kõnealust do-

kumenti tagasi ega tunnistanud kehtetuks. Praeguses vaidluses ei ole ilmnenud asjaolusid,

mille tõttu pidanuks vastustajal tekkima kahtlused Rootsi riigi poolt YY-le makstud toetuste

käsitatavuses perehüvitistena koordinatsioonireeglite järgi, millest tulenevalt pidanuks vastus-

taja küsima dokumendi väljastanud asutuselt vajalikke selgitusi ja vajaduse korral dokumendi

tagasivõtmist. Rootsis YY-le väljamakstud toetusi ei kvalifitseerinud perehüvitistena Euroopa

Liidu reeglite tähenduses mitte vastustaja, vaid Rootsi riigi pädev asutus. Vastustaja on kaeba-

jale selgitanud, kuidas on määratud need Eesti õigusaktide alusel makstavad toetu-

sed/hüvitised, mille suhtes kohaldatakse Euroopa Liidu koordinatsioonireegleid. Puudub alus

eeldada, et sotsiaalkindlustuse halduskomisjon on võtnud oma seisukoha üksnes Eesti õigu-

saktide alusel makstavate toetuste/hüvitiste kohta, mis tuleb allutada Euroopa Liidu perehüvi-

tiste koordinatsioonireeglitele.

5) Ettekirjutuses on kajastatud prioriteetsuse määramise põhimõtteid. Vastustaja on kooskõlas

põhimääruse art-ga 68 andnud asjakohased ja piisavad selgitused praeguses vaidluses aktuaal-

sete prioriteetsuse määramise põhimõtete kohta. Vastustaja on põhjendatult osutanud liikmes-

riikide koostöö põhimõtteid sätestavale art-le 76, mille lg-test 1-4 nähtuvalt edastavad liikmes-

riikide pädevad organid üksteisele kogu teabe, mis on seotud määruse rakendamiseks võetud

meetmetega, aga samuti muudatustega õigusaktides, mis võivad mõjutada määruse rakenda-

mist; samuti vastavad asutused järelepärimistele ja varustavad sellega seoses asjaomaseid isi-

kuid teabega, mis on vajalik neile määrusega antud õiguste rakendamiseks.

6) Kaebuse väide, et vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit või viidet asjaolule, mis kinnitaks

vastustaja arvamust, et kõnealusel ajavahemikul oli laste elukohaks Rootsi, on kummutatud

vastustaja esitatud koopiaga 14.04.2014 vormist F002, milles Rootsi pädev asutus kinnitab, et

vastavalt Rootsi rahvastikuregistrile elavad lapsed alates 18.03.2011 Rootsis, samuti Rootsi

pädeva asutuse Försäkringskassan täpsustuse ja sellele lisatud XX 11.04.2011 allkirjastatud

registreerimise avaldusega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus.

1) Kaebaja ei eitanud fakti, et mõnda aega maksti lastele perehüvitisi ka Rootsi Kuningriigi

poolt. Samas on kaebaja algusest peale vaielnud vastu sellele, et lastele Eestis ja Rootsis

makstud toetused on täiesti identsed. Kaebaja nõustub sellega, et põhimäärust ja rakendus-

määrust kohaldatakse seoses sotsiaalkindlustusega seotud hüvitiste maksmisega vahetult nii

Rootsis kui Eestis ja mainitud õigusaktid on Euroopa Liidu liikmesriikide õigussüsteemide

lahutamatu osa. Sõltumata sellest, et Euroopa Liidu õigusaktid on liikmesriikide õigussüstee-

mide lahutamatu osa, kehtestavad erinevate riikide õigussüsteemid rahvusvaheliste normide

kohaldamise erisused ja korra. Rootsis ja Eestis makstud toetused ei ole kaebaja arvates sarna-

sed. Toetuste eesmärgid ja nimetused on erinevad. Seega makstakse Eestis lastele toetusi, mi-

da ei ole Rootsis makstavate toetustega dubleeritud.

Kohus ei vastanud kaebaja argumendile, et talle esitati nõue perehüvitiste tagastamiseks. Vii-

dates Euroopa Liidu õigusaktidele, leidis kohus, justkui oleks tegemist üheselt ja selgelt aru-

saadava mõistega. Sõltumata sellest, et Euroopa Liidu õigusaktid kehtestavad sotsiaaltoetuste

üldmõiste, täpsustavad erinevate riikide õigusaktid seda mõistet omamoodi. Näiteks jagatakse

Eestis lastega seoses makstavad toetused kaheks liigiks: peretoetus ja vanemahüvitis. Peretoe-

tuse eesmärgiks on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seo-

tud kulutuste osaline hüvitamine (RPTS § 1 lg 1). Vanemahüvitise eesmärk on säilitada riigi

toetuse andmisega varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu,

ning toetada töö- ja pereelu ühitamist; isikule, kes tulu ei ole saanud, tagatakse sissetulek hü-

3-15-2944

7(9)

vitise määra ulatuses (VHS § 1 lg 1). Juba definitsioonist tuleneb selgelt, et tegemist on kahel

erineval eesmärgil makstavate toetustega. Hüvitiste tagasinõude esitamisel oli vastustajal ko-

hustus välja selgitada, milliseid toetusi said lapsed või vanemad Rootsis ja milliseid Eestis.

Samuti oli haldusorganil kohustus teha selgeks, kas tegemist on ühe ja sama toetuse või erine-

vate toetustega. Rootsis maksti muu hulgas mõlema lapse kohta suurpere toetust. Eesti sot-

siaaltoetuste süsteemis pole suurpere toetust üldse ette nähtud. Kuna tegemist on toetusega,

mis ühes riigis puudub, et saa toetust tagasi nõuda põhjendusega, et hüvitist on makstud erine-

vates riikides topelt. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et vastustaja pole esitanud ühtegi selgi-

tust, miks ta leiab, et Rootsis YY-le makstavad toetused on samalaadsed toetustega, mis maks-

ti Eestis ning Rootsis makstud toetusi on üldse võimalik kvalifitseerida riiklike peretoetustena.

Jätkuvalt pole ka selge, miks on tegemist ühe ja sama toetuse liigiga, kui Rootsis on toetuste

saajaks YY, mitte kaebaja. Samuti jääb selgusetuks, miks samastab vastustaja vanemahüvitise

YY-le Rootsis makstud toetustega.

3) Kuna sotsiaaltoetuste maksmise aluseks on haldusaktid, siis tuleb vaidlustatud akti käsitada

aktina, mis tunnistab varem tehtud otsuse hüvede tagamise kohta kehtetuks. Haldusmenetluse

seadus (HMS) kehtestab erinõuded akti suhtes, millega tunnistatakse varasem haldusakt keh-

tetuks huvitatud isiku kahjuks. Muu hulgas peavad olema täidetud HMS § 66 lg-s 2 sätestatud

eeldused ning HMS § 67 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb arvestada isiku usaldust, et haldusakt jääb

kehtima. Vastustaja ei ole kaalunud ühtegi asjaolu, mis võimaldab haldusakti kehtetuks tun-

nistada.

7. Sotsiaalkindlustusamet palus 02.08.2016 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldama-

ta, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes oma 31.12.2015 vastuses toodud

selgituste ja põhjenduste juurde. SKA teatas 03.04.2017 ja 05.04.2017 menetlusdokumentides,

et võtab kaebuse õigeks 756,36 euro osas, mis puudutab PISTS alusel makstud puudega lapse

toetuse tagasinõuet. SKA edastas kohtule ka enammakse uue arvutuse, mille kohaselt on vaid-

lustatud haldusaktis märgitud 3384,92 euro asemel tagasinõutavaks summaks 2628,56 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. HKMS § 159 lg 1 näeb ette, et kui vastustaja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud

avalduses kaebuse õigeks, rahuldab kohus kaebuse. Vaidlustatud ettekirjutusega nõuti kaeba-

jalt perehüvitiste tagastamist summas 3384,92 eurot. Vastustaja võttis kaebuse õigeks 756,36

euro suuruse tagasinõude osas. Ringkonnakohus võtab vastustaja õigeksvõtu vastu, rahuldab

kaebuse HKMS § 159 lg-le 1 tuginedes vastavas osas ja tühistab vaidlustatud ettekirjutuse

2628,56 eurot ületavas osas. HKMS § 200 p 2 alusel tuleb vastavas osas tühistada ka haldus-

kohtu otsus.

Kuivõrd vastustaja õigeksvõtt puudutab kaebaja lapse CC eest makstud puudega lapse toetuse

tagasinõuet PISTS alusel, ei käsitle ringkonnakohus nimetatud toetusega seonduvat ning kont-

rollib halduskohtu otsuse ja vaidlustatud haldusakti õiguspärasust üksnes RPTS ja VHS alusel

tagasi nõutud toetuste/hüvitiste osas.

9. RPTS ja VHS alusel tagasi nõutud toetuste/hüvitiste osas on halduskohtu otsus seaduslik

ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selles osas halduskohtu otsuse

ning SKA ettekirjutuse ja hoiatuse tühistamiseks. Kuivõrd apellatsioonkaebuses on peamiselt

korratud halduskohtus juba esitatud väiteid, märgib ringkonnakohus, et nõustub RPTS ja VHS

alusel tagasinõutavate toetuste/hüvitiste osas halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS §

201 lg-le 4 tuginedes ei pea vajalikuks neid kõiki korrata.

Lapsetoetuse ja lapsehooldustasu maksmist ja tagasinõudmist reguleeris kuni 01.01.2017 keh-

tinud RPTS ning vanemahüvitise maksmist ja tagasinõudmist reguleeris kuni 01.01.2017 keh-

3-15-2944

8(9)

tinud VHS. On tõsi, et viidatud seadustes ei nimetatud neid toetusi/hüvitisi perehüvitisteks,

kuid nõustuda tuleb vastustaja ja halduskohtuga, et tegemist on perehüvitistega põhimääruse

art 1 (z) mõttes. Vaatamata asjaolule, et kõnealuseid toetusi/hüvitisi reguleeriti Eestis kuni

01.01.2017 kahes seaduses ning riigi toetuse andmise eesmärgid on neis sõnastatud mõnevõr-

ra erinevalt, on kõigi nende puhul tegemist rahaliste hüvitistega perekulude katteks. VHS seos

RPTS-ga ilmneb ka VHS § 4 lg-st 1, mille kohaselt vanemahüvitist taotletakse, määratakse ja

makstakse RPTS-s sätestatud tingimustel ja korras, arvestades VHS erisusi. Ringkonnakohus

osutab, et alates 01.01.2017 kehtib Eestis perehüvitiste seadus, mis sätestab perehüvitise liiki-

dena muu hulgas riiklikud peretoetused (sh lapsetoetus ja lapsehooldustasu) ja vanemahüvitise

(vt § 3 lg 2 ja § 16 lg 1 p-d 1 ja 2). Peretoetuste ja vanemahüvitise maksmine oli ja on kantud

ühisest eesmärgist – toetada lastega peresid ja laste kasvatamist, nii nagu see on sõnastatud

alates 01.01.2017 kehtiva perehüvitiste seaduse §-s 2. Kaebaja lastele Rootsis makstud pere-

hüvitiste nimetused (lapsetoetus ja suurpere toetus, vt vormi F002 p 11) viitavad samale ees-

märgile. Lisaks on halduskohus põhjendatult rõhutanud, et Rootsis makstavad hüvitised on

perehüvitistena kvalifitseerinud Rootsi pädev asutus ning puudub mistahes alus arvata, et

Rootsis makstud hüvitiste puhul pole tegemist riiklike perehüvitistega. Seega ei jaga ka ring-

konnakohus kaebaja arvamust, et Rootsis ja Eestis ei makstud kaebaja laste kasvatamisega

seoses samalaadseid toetusi/hüvitisi, vaid nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et sisuliselt oli

tegemist kattuvate perehüvitistega.

10. RPTS ega VHS ei näe järelkontrolli raames toetuste/hüvitiste enammakse tuvastamisel

ette toetuse/hüvitise andmise otsuse kehtetuks tunnistamist, vaid enammakstud summade ta-

gasi nõudmise (RPTS § 30 ja VHS § 7). Ettekirjutuses on kajastatud selle andmise õiguslikud

alused ning nende kohaldamiseks olulised faktilised asjaolud. RPTS ja VHS näevad ette toe-

tuse/hüvitise saamist ja suurust mõjutavatest asjaoludest teatamiskohustuse ning toetus-

te/hüvitise tagasinõudmise muu hulgas nende saamist mõjutavatest asjaoludest mitteteatamise

korral. SKA heidabki kaebajale ette, et ta ei teavitanud SKA-d Eestist lahkumisest ning Rootsi

Kuningriigi poolt perehüvitiste maksmisest. Teatamiskohustuse täitmine hoidnuks ära kattu-

vas osas perehüvitiste üheaegse maksmise kahe riigi poolt ning sellises ulatuses enammakse ja

tagasinõude.

11. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 1 näeb ette, et kirjalikus menetlu-

ses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtja jook-

sul ning kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetlusku-

lusid välja ei mõisteta. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme lahendit või teeb la-

hendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4).

Kaebaja esitas esimese astme kohtus menetluskulude nimekirja (tl 67), millest nähtuvalt olid

kaebaja menetluskuludeks 30 euro suurune riigilõiv ja 480 euro suurune esindaja kulu, kokku

510 eurot. Toimikus on 30 euro suuruse riigilõivu tasumist kinnitav maksekorraldus (tl 24),

kuid kaebaja ei esitanud halduskohtu määratud tähtajaks kuludokumente menetluskulude ni-

mekirjas osutatud õigusabikulude kandmise kohta.

Apellatsioonimenetluses esitas kaebaja menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on esimese

astme kohtus kantud kaebaja menetluskulud kokku 207 eurot, sh esindaja kulu 192 eurot ja

riigilõiv 15 eurot. Apellatsioonimenetluse kulud on kokku 351 eurot, sh esindaja kulu 336

eurot ja riigilõiv 15 eurot. Menetluskulude nimekirjale on lisatud kulu kandmist tõendavad

advokaadibüroo arved ja konto väljavõte arvete laekumise kohta, sh esimese astme kohtus

menetluskulu kandmise kohta.

HKMS § 109 lg 4 alusel menetluskulude jaotust muutes saab ringkonnakohus HKMS § 109

lg-st 1 tulenevalt arvestada esimese astme kohtus kantud kuludest üksnes 30 euro suuruse rii-

3-15-2944

9(9)

gilõivuga, sest kaebaja ei esitanud halduskohtule esindaja kulu kandmist tõendavaid doku-

mente. Apellatsioonimenetluse kulude kandmist tõendavad dokumendid on kaebaja esitanud

tähtaegselt ning esindaja kulu suurus on põhjendatud. Apellatsioonimenetluse kuludest saab

ringkonnakohus seega arvestada 351 euro suuruse kuluga. Kaebuse rahuldamise proportsiooni

arvestades mõistab ringkonnakohus vastustajalt kaebaja kasuks välja esimese ja teise astme

menetluskulude katteks 85 eurot. Muus osas jäävad kaebaja kulud tema enda kanda.

Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja võima-

likud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel vastustaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets