1-17-124/23 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-17-124

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

3. mai 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-124 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Orvi Tali ja Urmas Reinola Kriminaalasi D.R süüdistuses KarS §

järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu üld Maakohtu 14. veebruari 2017. a otsus menetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja Silver Reinsaar Prokurör Merike Lugna Süüdistatav

D.R

isikukood XXX elukoht , AS

, XXX XXX XXX, karistatus puudub

Kaitsja Silver Reinsaar Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Pärnu Maakohtu 14. veebruari 2017. a kohtuotsus D.R süüdistusasjas KarS § 4231 ja apellatsioon rahuldamata. järgi

CLARUS D.R-ile . Määrata Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

apellatsiooni

48 ( menetluses osutatud riigi õigusabi eest nelikümmend kaheksa) eurot, sh käibemaks 8 (kaheksa) eurot.

ta eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks D.R-ilt . Mõis välja ( ) eurot Eesti Vabariigi kasuks. nelikümmend kaheksa

4. Õigusabi tasu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arveldusarvele. Viitenumbri märkimine on kohustuslik.

2(4) Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 14. veebruari 2017. a kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati D.R süüdi karistusseadustiku (KarS) § 4231 järgi. Teda karistati rahalise karistusega 150 päevamäära summas 1500 eurot, millest tuleb tasuda 500 eurot 10 kuu jooksul igakuiste maksetena. KarS § 73 lg 1,3 alusel jäeti ülejäänud osa rahalisest karistusest täitmisele pööramata kui D.R ei pane katseaja (1 aasta 6 kuu) jooksul toime uut kuritegu.

2. D.R selles, et tema olles eelnevalt kaks korda karistatud tunnistati süüdi väärteomenetluse korras mootorsõiduki vastava kategooria juhtimisõigus juhtimise eest eta, juhtis

14. mail 2016 ja 28. juunil 2016 taas . sõiduautot juhtimisõigust omamata

Mootorsõiduki süstemaatilise juhtimisega juhtimisõiguseta isikuna pani D.R toime KarS § 4231

järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja advokaat S. Reinsaar, kes taotleb KarS § 4231 põhiseadusevastaseks tunnistamist ning kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 274 lg 1 alusel, ses

t D.R tegevus vastab väärteo tunnustele.

Kaitsja on seisukohal, et käesoleval juhul on riivatud D.R Põhiseaduse §- 32 tulenevat st omandipõhiõigust talle kuuluva 500 euro osas. Samuti riivatakse D.R-ile kriminaalkaristuse kohaldamisega mitmeid muid tema isikupõhiõiguseid, nt õigust valida vabalt tegevusala

(võimalus tegutseda mitmetel erialadel, tao juhtimisõigust). Kaitsja tleda on seisukohal, et

viimastel aastatel on . seadusandja läinud karistuste karmistamisega liiale See tähendab, et

kohaldatav karistus on mitteproportsionaalne rikkumise iseloomuga. Statistika kohaselt ei ole kriminaalkaristuse ettenägemine vähimalgi määral vähendanud isikute hulka, kes on mootorsõiduki juhtimisõiguseta juhtimisega vahele jäänud. Põhjendamatu on ka, et KarS § 423

1 ei erista isikuid, kes pole eales juhtimisõigust omanud neist, kellelt on see karistusena ära võetud.

4.

Prokurör esitas KrMS § 322 lg 3 kohaselt seisukoha kaitsja apellatsiooni kohta, milles palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Prokur r leiab, et ö apellatsioonis toodud motiividel ei ole alust kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Kaitsja soov on ilmselgelt menetlust venitada, et D.R omandaks juhtimisõiguse enne seda kui tema suhtes kriminaalkaristus jõustuks. Seda, et ta hetkel juhtimisõigust omandab, on D.R ka ise tunnistanud. Ka kaitsja möönab oma apellatsioonis, et kriminaalkaristuse tõttu on mitmeks aastateks välistatud D.R võimalused endale juhtimisõigust taotleda.

D.R on isik, kes on juhtimisõiguseta mootorsõidukit juhtinud 26.06.2015, 27.08.2015, 14.05.2016 ning 28.06.2016. Kohtupraktika kohaselt tähendab süstemaatilisus seda, et isik on teo toime pannud vähemalt kolmandat korda. Selline õigusrikkumise intensiivsus viitab sellele, et

D.R ei üritanudki oma käitumist muuta. Liiklussüüteod ei ole sugugi vähetähtsad, nagu kaitsja püüab näidata. Liikluses osaleme me kõik ja vähendamaks võimalust, et teedele satub korduvalt isik, kes ei ole omandanud juhtimisõigust ja sellest lähtudes võib osutuda ohtlikuks, kuna tema juhtimisoskus on kontrollimata, on põhjendatud seadusandja soov selline tegu

3(4) kriminaliseerida. D.R puhul on hästi näha, et enne, kui tema suhtes kriminaalasi alustati, ei takistanud talle väärteokorras määratud karistused mootorsõidukit juhtimisõiguseta juhtimast.

Kui aga alustati kriminaalmenetlust ja arestiti tema auto, oli see vähemalt tema puhul tõhusaks motivaatoriks rohkem seadust mitte rikkuda.

Asjaolu, et kaitsja hinnangul ei ole juhtimisõiguseta süstemaatilise juhtimise kriminaliseerimine seda liiki tegusid vähendanud, ei tähenda, et antud norm oleks põhiseadusvastane. Alusetu on ka väita, et rahalise karistuse näol saab rikutud isiku omandiõigus karistusesumma osas. Selle seisukoha järgi peaks ka väärteokorras mõistetud rahatrahv rikkuma omandiõigust. Siin aga kaitsja arvates riivet ei ole. Kriminaalkaristus määratakse isikule ikka tema enda, mitte kellegi teise kuritegude eest. Seega tuleb õigusrikkumist toime pannes arvestada ka selle eest kohaldatava karistusega, mistõttu ei saa see olla isikule ootamatu ega ebaõiglane. Karistuse kohaldamisega kaitstakse ka õiguskorda üldiselt, st arvestatakse samuti teiste isikute huve. Selle tõttu, et mõistetud karistus on kuriteo toime isikule ebamugav ja piirab näiteks tema võimalusi pannud juhtimisõiguse omandamisel, ei pea teda karistamata jätma. Enne süüteo toimepanemist on isikul alati valida, kas panna seda toime või mitte. Asudes teadlikult õigusrikkumise teele, tuleb selle eest ka vastutust kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega kaitsja apellatsiooni ja ga ning prokuröri

vastuväidetega apellatsioonile leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on , seaduslik ja K

põhjendatud. aitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

5.1 Kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 3. detsembri 2012. a otsuses nr 3-1-1-107-12 korranud oma varem avaldatud seisukohta, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.

Arutatavas asjas nähtub maakohtu otsusest, et süüditunnistamisel D.R tegi maakohus

kindlaks, et te selle teo pani gu, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, toime süüdistatav ja , mis on ette nähtud KarS § see tegu sisaldab kuriteokoosseisu -s 4231 . Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu D.R

kujunemine kohtukolleegiumi hinnangul kohtuotsuse pinnalt jälgitav ja nõuetekohaselt põhjendatud.

5.2 Praeguses asjas puudub vaidlus selle üle, et D.R on süstemaatiliselt juhtinud mootorsõidukit, ehkki tal puudus juhtimisõigus, pannes toime KarS §-s 4231 sätestatud kuriteo. Selle vastu ei vaidle ka süüdistatav ega tema kaitsja.

Apellatsioonis leitakse, et D.R karistamine rahalise karistusega summas 500 eurot rikub talle PS § st 32 tulenevat õigust omandi puutumatusele. - Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

4(4)

PS § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. PS § 59 kohaselt kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Seega on Riigikogul õigus kehtestada karistusseadustikus erinevaid kuriteokoosseise ja nende eest mõistetavaid karistusi. Asjaolu, et seadusandja on kehtestanud karistusseadustikus ühe karistusliigina rahalise karistuse, ei ole käsitletav põhiõiguse riivena PS § 32 tähenduses. Tegemist on karistusõigusliku meetmega.

Kaitsja leiab veel, et D.R-ile kriminaalkaristuse kohaldamine rikub tema õigust valida vabalt tegevusala, s.o töötada teatud tegevusalal või taotleda juhtimisõigust. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et KarS § 4231 tleda ei keela isikul töötada mingil erialal või tao mootorsõiduki juhtimise õigust. Seega ei ole KarS § 4231 tegemist asjassepuutuva näol õigustloova aktiga. Kui D.R edaspidi leiab, et kriminaalkaristuse tõttu ei ole tal võimalik valida teatud elukutset või taotleda mootorsõiduki juhtimise õigust, siis on tal õigus taotleda nende õigusaktide põhiseadusevastaseks tunnistamist, mis sellise keelu kehtestab.

Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et kaitsja taotlus KarS § 4231 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks ning sellest tulenevalt D.R suhtes kriminaalmenetluse lõpetamiseks rahuldamisele ei kuulu.

5. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

KrMS § 175 lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 1

1 kehtestab, et menetluskulude

määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid.

Kaitsja advokaat S. Reinsaar sjale makstud tasu esitas taotluse riigi õigusabi korras määratud kait hüvitamiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga kokku 48 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu apellatsiooni koostamises 2 pooltunni ulatuses.

Kohtuk tamiseks vajalikud olleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osu ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja

§ 21 lg justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi -st 3 ning

osutamise eest makstava tasu arvestamise alus , maksmise kor , e, te ra tasumäärad riigi õigusabi

osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ ulatuse

§ määrab kolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks eurot, sh käibemaks

6 lg-st 3, kohtu

8 eurot.

Kuna kohtu - kolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu

KrMS § 185 lg 2 kohaselt D.R-ilt riigi kasuks välja mõista.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p st 1 jätab kohtukolleegium Pärnu - Maakohtu

14. veebruari 2017. a kohtuotsuse D.R suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.