3-15-2069/57 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.04.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2069

Haldusasi

V.A.i kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes summas 5380,62 eurot

Menetlusosalised

Kaebaja – V.A.

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Teerika

Marilin Martisen

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta läbi vaatamata V.A.i kaebus osas, milles kaebaja nõudis mittevaralise kahju

hüvitamist seoses kartserikambrites nr 72, 71, 84, 79, 89 ja 75 esinenud tingimustega

(niiskus, halb lõhn ja valgustus, madal temperatuur).

2. Rahuldada V.A.i kaebus osaliselt.

3. Tunnistada õigusvastaseks V.A.i kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas 19 päeva

jooksul ajavahemikel 27.08.2012-29.08.2012, 04.11.2013, 07.11.2013-08.11.2013 ja

03.12.2013-15.12.2013. Mõista Tallinna Vanglalt V.A.i kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitis summas 22 (kakskümmend kaks) eurot ja kanda see V.A.i märgitud

arveldusarvele nr xxxxxxxxxxxx.

4. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

5. Mõista Tallinna Vanglalt riigituludesse välja menetluskulu 0,67 (kuuskümmend seitse

senti). Jätta menetlusosaliste muud menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.05.2017 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

3-15-2069

2(13)

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.A. esitas 08.06.2015 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise nõude summas 17 088 eurot

seoses tema ebainimlikes kinnipidamistingimustes hoidmisega perioodil 20.02.2008-

16.12.2013.

1) Igal kinnipeetaval on õigus isiklikule ruumile, mis Euroopa Liidu standardi kohaselt on 4

m2. Olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks on vähem kui 3 m2 on iseenesest

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumine.

2) Lisaks ei ole ette nähtud aega üksi olemisele, puudub soe vesi, valgustus ja ventilatsioon on

olematu, jalutamise ajal kõlab valjult raadio ning jalutamine on võimatu, kuna jalutusboks on

kuuele inimesele liiga väike. Lisaks on kehakultuuriga tegelemine ja selleks võimalikud

vahendid piiratud. Suveperioodil on lämbe, õhku pole ja pesta saab vaid ühe korra nädalas 20

minuti jooksul. Tallinna Vangla kinnipidamistingimused kogumis on alandanud kaebaja

inimväärikust ning on tekitanud talle raevu, muret, hirmu, nukrust, kurvameelsust.

2. Tallinna Vangla tagastas 17.07.2015 vastusega nr 5-37/15/169-2 V.A.i kahju hüvitamise

nõude läbivaatamatult perioodide 20.02.2008-05.05.2010 ja 06.05.2010-07.06.2012 osas ning

jättis rahuldamata V.A.i kahju hüvitamise nõude perioodi 08.06.2012-16.12.2013 osas.

1) Ajavahemikul 08.06.2012-16.12.2013 oli V.A.ile tagatud põrandapind vähemalt 2,62 m2.

Kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale

on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Seega oli talle tagatud

õigusaktides ette nähtud põrandapind.

2) V.A.ile oli tagatud väljaspool kambrit liikumiseks igapäevaselt vähemalt ühe tunni pikkune

jalutuskäik värskes õhus. Jalutusboksid on piisavalt suured. Värskes õhus saavad kinnipeetavad

jalutamise ajal kuulata raadiot, mille eesmärgiks on takistada kinnipeetavate omavahelist

suhtlemist, mis on vajalik julgeoleku tagamiseks. Vangistusega kaasneb paratamatult

privaatsuse puudumine. Millises mahus tuleb kinnipeetavale kehakultuuriga tegelemine tagada,

vangistust reguleerivad õigusaktid ei täpsusta. Kinnipeetaval on lubatud kehakultuuriga

tegelemine igal temale sobival ajal ka nt kambris ning igal päeval terve tunni jooksul värske

õhu käes viibides. V.A.ile oli ka tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vangla

kodukorras sätestatud ajal vähemalt 4-tunni jooksul päevas. V.A. oli ajavahemikul

01.10.2012-07.11.2012 rakendatud majandustöödele, samuti on ta osalenud riigikeele õppes

ning talle on võimaldatud lühiajalisi ja pikaajalisi kokkusaamisi.

3) Vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev

pesemiseks sooja vett. Samas on lubatud veekeetjate kasutamine. V.A. ei ole tõendanud, et

vajab tervisliku seisundi tõttu eritingimusi või erikohtlemist. V.A.ile on võimaldatud pesemisi

graafiku alusel ühel korral nädalas.

3-15-2069

3(13)

4) Kõikides kambrites, kus V.A. viibis, oli olemas aken, kust tuli päevavalgust. Samuti on

kambrites laelambid, mis annavad kunstlikku valgust. Kambrites on olemas osaliselt sund- ning

osaliselt loomulik ventilatsioon. Kambri õhuhulka on võimalik reguleerida akna küljes oleva

õhutusava kaudu. Puuduvad andmed selle kohta, et valgustuse või ventilatsiooni puudulikkuse

tõttu on vangla tekitanud V.A.ile kahju. V.A. ei ole vanglale teadaolevalt esitanud ka eelnevate

asjaoludega seoses pöördumisi. Samuti on vangla teinud kõik endast oleneva, et ka palavail

suvepäevil oleks hooneis võimalikult värske õhk.

5) Tagatud oli mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei

olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega. Vangistustingimused

olid Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.

3. V.A. esitas 18.08.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise

kahju

hüvitamise

nõudes

summas

eurot

seonduvalt

Tallinna

Vangla

kinnipidamistingimustega perioodil 20.02.2008-16.12.2013.

4. Tallinna Halduskohus tagastas 17.09.2015 määrusega V.A.i kaebuse mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes perioodi 20.02.2008-05.05.2010 osas. Sama määrusega võttis kohus kaebuse

menetlusse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes perioodi 06.05.2010-16.12.2013 osas.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 07.01.2016 määrusega V.A.i määruskaebuse kaebuse osalise

tagastamise peale rahuldamata. Riigikohus jättis 17.03.2016 määrusega nr 3-7-1-3-83-16

V.A.i määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 07.01.2016 määruse peale menetlusse võtmata.

6. Tallinna Vangla esitas 02.10.2015 vastuse kaebusele, paludes lõpetada haldusasja menetlus

kahjunõude osas, mis puudutab perioodi 06.05.2010-07.06.2012, sest kaebaja ei ole nimetatud

perioodi osas tähtaegselt Tallinna Vangla poole pöördunud.

7. Halduskohus võimaldas 04.04.2016 määrusega menetlusosalistel esitada taotlus eelmise

kohtukoosseisu poolt tehtud menetlustoimingute kordamiseks, samuti uue kohtuniku

taandamiseks 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

8. V.A. esitas 22.04.2016 ja 13.09.2016 kohtule täiendavad seisukohad.

9. Halduskohus jättis 15.09.2016 määrusega V.A.i kaebuse ajavahemikku 06.05.2010-

07.06.2012 puudutavas osas läbi vaatamata.

10. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22.12.2016 määrusega V.A.i määruskaebuse halduskohtu

15.09.2016 määruse peale rahuldamata. Riigikohus jättis 27.02.2017 määrusega nr 3-15-2069

V.A.i määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2016 määruse peale menetlusse võtmata.

11. Kohus määras 06.03.2017 määrusega asja arutamise kirjalikku menetlusse, võimaldades

menetlusosalistel esitada kuni 24.03.2017 täiendavaid seisukohti, taotlusi ja tõendeid ning kuni

07.04.2017 vastuväiteid teise menetlusosalise esitatule. Kohus määras kohtulahendi avalikult

teatavaks tegemise ajaks 28.04.2017 kell 16.00.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

12. Kaebuse põhjendused:

1) Viidates põhiseaduse (PS) §-dele 18, 25 ja 123, EIÕK art-le 3, piinamise ja ebainimliku või

alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (Committee for the

Prevention of Torture – CPT) seisukohtadele ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

lahenditele, leiab kaebaja, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused ajavahemikus

20.02.2008-16.12.2013 olid tema inimväärikust alandavad ning seega tuleb talle välja mõista

3-15-2069

4(13)

mittevaralise kahju hüvitis. Kaebaja taotleb kahju hüvitamist 9,66 eurot iga vanglas viibitud

päeva eest. Kaebajat peeti kinni kambrites, kus ei olnud piisavalt isiklikku ruumi, puudus

privaatsus (võimalus viibida üksi, vaikuses). Kambris asuva tualeti ja mööblialune põrandapind

tuleb maha arvata kambri põrandapinnast, kuna seda ei saa kasutada vabaks liikumiseks. Samuti

puudus kambrites soe vesi, piisav valgustus ja ventilatsioon, jalutamine toimus liiga väikeses

jalutusboksis (s.o suurusega 12,69 m2), jalutamise ajal edastati valjult raadiosaateid ning

reaalselt ei olnud võimalik kehakultuuriga tegeleda. Spordisaali võis saada üksnes palli

mängima minna ja seda ka harva.

2) Kaebaja rõhutab kambris nr 46 olnud tingimusi. Tegemist on 4-kohalise kambriga, mille

üldpind on 12,4 m2. Seega on ühe kinnipeetava kohta ette nähtud põrandapinda 3,1 m2

(arvestatuna koos mööblialuse põrandapinnaga). Kuigi kambris nr 46 olles oli täidetud

põrandapinna miinimummäär 3 m2, mis tuleneb EIK lahenditest, ei saa seda pidada määrava

tähtsusega asjaoluks ja leida, et välistatud oleks EIÕK art 3 rikkumine. Kamber nr 46 asub

koridori lõpus enne tualett- ja pesuruumi. Seetõttu kandub kambrisse ülemäära niiskust,

kambris on väiksem aken ja puudub ka sundventilatsioon. Kitsas õhutusriba on kaetud

metallplaadiga ja see takistab oluliselt õhu liikumist. Vähese õhuvahetusega kaasnesid tihti

peavalud. Kuna aken on sedavõrd väike, siis päevavalgust kambrisse ei paista ning kambri

valgustus ise ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Pikema aja vältel halva valgustusega

kambris viibimine toob tulevikus kaasa nägemisprobleemid. Päeval on kambri uksed lahti ning

seda külastavad ka teised kinnipeetavad, mis tähendab, et kambris on veelgi vähem privaatsust.

Seega ei saa kambri uste lahti hoidmist päevasel ajal ülerahvastatud eluosakonnas pidada

kompenseerivaks teguriks. Veelgi enam, lahtiseks eluosakonnaks ei saa seda osa vanglast

nimetada, kuivõrd puudus võimalus kuhugi peale tualeti või teiste kinnipeetavate kambrite

minna. Lahtised uksed parandasid pisut halba õhuvahetust, kuid muud kergendust ei toonud.

Pärast kella 22.00 oli tualetis käimine oluliselt raskendatud, kuna Tallinna Vangla reeglite

kohaselt ei lasta tualetti üheaegselt erinevatest kambritest kinnipeetavaid. Seda saab pidada

omaette kannatuseks, samuti häiris selline tegevus pidevalt und. Kogu kambris nr 46 veedetud

aja jooksul oli päevi, kus kogu korrus oli julgeoleku kaalutlustel suletud ka päevasel ajal.

Tegemist on kannatustega, mis ei peaks vangistusega paratamatult kaasnema.

3) Lisaks eelnevale puudus vanglas soe vesi nii enda kui ka toidunõude pesemiseks. Kaebajale

ei võimaldatud ülakeha pesta sooja veega vähemalt kaks korda nädalas. Toidunõude pesemiseks

ei võimaldatud nõudepesuvahendit, mis oleks pidanud olema vangla kohustus sooja vee

puudumisel. Vangla ei võimaldanud ka veekeedukannu. Kuigi nõudepesuvahendit ja veekeedu-

kannu oli võimalik soetada enda vahendite arvelt, siis enamikel (sh kaebajal) ei olnud see raha

puudumise tõttu võimalik.

4) Kaebaja leiab, et ka kõik Tallinna Vangla kartseris viibitud päevad tuleb lugeda põranda-

pinnast sõltumata kahjunõude osaks ja peavad saama võrdselt hüvitatud teiste hüvitamisele

kuuluvate päevadega. Kartserikambris viibides tekitati kaebajale hirmutunnet, ümbritsev tekitas

ärevust, ängistust, unehäireid. Kartserikambris tekkis ka külmatunne. Kanalisatsiooni hais koos

niiskusega ja rõskusega oli igapäevane ja pidev. Ka valgustus ei olnud kartserikambris piisav.

5) Inimväärikust alandavates tingimustes viibimise suhteliselt pikka kestust arvestades ei oleks

kohaseks hüvitiseks vaid vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine. Samuti ei saa

kokkusaamisi lugeda kergendavaks asjaoluks vangistustingimustele. Eelkirjeldatud asjaolud

kogumis annavad aluse tuvastada EIÕK art 3 rikkumise ja seda ka siis, kui kaebaja kasutuses

oleks olnud iga päev 3,5 m2 kambri põrandapinda. Seepärast nõuab kaebaja ka kambri nr 46

osas hüvitist. Muude kambrite osas ei hakka kaebaja vaidlema 3 m2 osas. Kaebaja oli

pikaajaliselt sügavas depressioonis. Pidev kisa, kära, müra ja võistluslik olukord oli äärmiselt

väsitav ja rusuv. Näiteks olukorras, kus kambris oli kuus kinnipeetavat ja laud, mis oli mõeldud

3-15-2069

5(13)

neljale inimesele, pidid kaks kinnipeetavat sööma voodi peal või ootama kuni teised söömise

lõpetavad.

6) Kui vangla väidab, et kaebaja pole kasutanud kõiki õiguskaitsevahendeid, siis on ta

kohustatud tõendama, et kaebaja on mõne tõhusa ja kättesaadava õiguskaitsevahendi kasuta-

mata jätnud.

13. Vastustaja vastuväited:

1) Tallinna Vangla kamber nr 6 paikneb neljanda üksuse avatud eluosakonnas, kus kambrite

uksed on lukustatud üksnes öörahu ajaks (s.t kell 22:00 – 06:00). Nimetatud kambris WC-d sees

ei ole, vaid see paikneb eraldi koridoris. Lisaks igapäevasele jalutuskäigule oli kaebajal

nimetatud kambris viibimise ajal ka iganädalaselt võimalik spordisaali külastada. Kambrid 71,

72, 75, 79, 84 ja 89 on kartserikambrid, kus kinnipeetavad kannavad neile distsiplinaar-

karistustena määratud kartserikaristusi. Tulenevalt kartserikambrite piiratud arvust kandis

kaebaja perioodil 23.05.-11.06.2012 kambris 402, 26.08.-30.08.2012 kambris 127, 05.09.-

09.09.2012 kambris 129 kartserikaristusi. Igapäevaselt on kartserisse paigutatud kinnipeetavale

tagatud vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus, muud liikumisvõimalused on piiratud

VSkE § 8 lg 4 alusel. Kambrites asub WC. Tallinna Vangla 31.10.2013 käskkirjaga nr 510

kohaldati V.A.i suhtes tagasiulatuvalt alates 30.10.2013 kuni kolmeks kuuks täiendavaid

julgeolekuabinõusid – vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, spordisaali

kasutamise keelamist ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 16.12.2013. Kaebaja nimetatud käskkirja vaidlusta-

nud ei ole. Lukustatud kambrid, kuhu kaebaja oli täiendavate julgeolekuabinõude kohalda-

miseks paigutatud olid 119 ja 208. Igapäevaselt oli kaebajale tagatud vähemalt ühetunnine

jalutuskäik värskes õhus. Kambrites asub WC. Kaebaja on viibinud pikaajalistel kokku-

saamistel, samuti lühiajalistel kokkusaamistel perekonnaliikmete ja ametnikega.

2) Tallinna Vangla käskkirjaga nr 560 rakendati kaebaja perioodiks 01.10.2012 – 31.12.2012

vangla majandustöödele. Kaebaja täiendavat liikumisvõimalust kasutada ei soovinud ega

allunud korraldusele tööle asuda, mistõttu Tallinna Vangla 02.10.2012 käskkirjaga nr 570

kõrvaldati kaebaja ajutiselt distsiplinaarmenetluse ajaks majandustöödelt ja 08.11.2012

käskkirjaga nr 702 vabastati majandustöödelt. Ajavahemikel 14.01.2013-03.04.2013,

08.04.2013-29.04.2013 ja 06.05.2013-30.08.2013 osales kaebaja riigikeele õppes.

3) Kaebajale

oli

tagatud

mõningane

meelelahutus,

infovajaduse

rahuldamine

ja

suhtlemisvõimalus lähedastega. Iga kahe nädala tagant oli võimalus laenutada vangla

raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse nt

isiklikke raadioid, televiisoreid. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus.

Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga.

Kinnipeetavate käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal.

Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla.

4) Kambrites on olemas osaliselt sund- ning osaliselt loomulik ventilatsioon. Õhuhulka on

võimalik reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Õhuringluse efektiivseks toimimiseks

on võimalik hoida ventilatsiooniavad vabana ja avatuna. Kaebaja ei ole vanglale teadaolevalt

esitanud pöördumisi seoses kambri ventilatsiooni puudumisega. Akna olemasolu tagas kambri

loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit,

lisaks oli kambrites kaks seinalampi. Nõutava temperatuuri kindlustas keskküttesüsteem.

Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi,

tekk, madrats ja voodipesu. Kell 22:00 – 06:00 on vanglas öörahu, mis tähendab, et kaebaja sai

korralikult välja puhata.

3-15-2069

6(13)

5) Väide nagu oleks jalutusboks liiga väike, on kaebaja subjektiivne arvamus. Jalutusboksid

on piisavalt suured, et ühe kambri kinnipeetavad sinna vabalt jalutama mahuksid. Neljandas

üksuses on jalutusboks, mille suuruseks on 8,05 x 26,7 m, s.o 215 m2. Esimese ja teise üksuse

jalutusbokside (kambrite 119, 127, 129, 208, 402) suurus on keskmiselt 15 m2.

6) Kinnipeetavad paigutatakse reeglina mitmekohalistesse kambritesse, seega kaasneb

vangistusega paratamatult privaatsuse puudumine. Õigusaktid ei määratle kinnipeetavate arvu

kambris. WC kasutamise privaatsus oli kaebajale tagatud.

7) Milliseid vahendeid kasutades või millises mahus tuleb kinnipeetavale kehakultuuriga

tegelemine tagada, seadus ega muud vangistust reguleerivad aktid ei täpsusta. Kinnipeetaval on

lubatud kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal ka nt kambris ning igal päeval tunni

jooksul värske õhu käes viibides. Spordisaali kasutamise piirang on isikutel, kes on vahistatu

staatuses, vastuvõturežiimil, kartserikaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud või eraldatud

lukustatud kambrisse paigutatud. Neljandas üksuse viibides oli kaebaja kasutada suur jalutusõu,

samuti sai ta iganädalaselt spordisaali kasutada.

8) Vanglal on kohustus tagada kinnipeetavatele võimalus raadiosaadete jälgimiseks,

nimetamata kuidas täpselt see toimub. Tallinna Vanglas saavad kinnipeetavad jalutuskäikude

ajal värskes õhus raadiot kuulata. Mängiv raadio tagab ka informatsiooni tagamise funktsiooni,

sest raadiost edastatakse vahetult muusikapaladega ka uudistesaateid. Kuigi käesolevalt ei saa

luua täpselt selliseid olusid nagu olid jalutusboksis siis, kui kaebaja seal viibis, nähtub 2014. a

Tallinna Vangla jalutusboksides teostatud mõõtmistulemustest, et mürataseme mõõtetulemused

jäid vahemikku 48-65 dB. Näiteks sotsiaalministri 04.03.2002 määruse nr 42 „Müra

normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme

mõõtmise meetodid“ § 9 lg 2 lubab laste üritustel helirõhu ekvivalenttaset kuni 90 dB. Seega

on küüniline väita, et tund aega jalutamist koos muusikaga tekitas täiskasvanud mehes tundmusi

ja kahjustusi, mis õigustaksid rahalise hüvitise maksmist.

9) Kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kambris on

mh lubatud seep. Osades kambrites, kus kaebaja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega,

avatud eluosakonnas asus WC/pesuruum eraldi koridoris, seega sai kaebaja ennast

elementaarses määras pesta. Ei vangistusseadusest (VangS) ega ka vangla sisekorraeeskirjast

(VSkE) tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud sooja veega. Vee soojendamiseks

on kinnipeetavatel lubatud endale veekeedukann vangla kauplusest soetada, lisaks annavad

valvurid soovi avaldamisel alates 2013. a veebruarist kinnipeetavatele kambrisse

veekeedukannu, et nad vett soojendada saaksid. Kaebaja ei ole väitnud, et talle ei ole

pesemiskordi võimaldatud. Mis puudutab suveperioodi, siis soojade suveilmadega on Tallinna

Vanglal peaaegu võimatu tagada hoonetes samasugust temperatuuri nagu jahedamatel

aastaaegadel. Vanades hoonetes ei saa palavuse korral kindlustada küllaldast õhutust, akende

avamise võimalused aga on turvalisuse huvides piiratud. Sellest hoolimata on vangla teinud

kõik endast oleneva, et ka suvepäevil oleks hoonetes võimalikult värske õhk – nt vangla on

koridoris eemaldanud osa aknaklaase, andnud üksuse igasse kinnisesse kambrisse ventilaatori,

õhutanud kinniseid kambreid toiduluugi kaudu vähemalt kord päevas, võimaldanud kord

nädalas lisajalutuskäiku, lubanud võtta jalutuskäigule kaasa joogivett.

10) Kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, st püüdnud väidetud kahju

tekkimist ära hoida. Kui kaebaja Tallinna Vanglas viibides leidis, et vangla tema õigusi rikub,

oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kaebaja

seda aga teinud ei ole.

11) Kaebajale ei ole tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise

väljamõistmist. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need inimväärikust

alandavad.

3-15-2069

7(13)

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Kaebaja nõuab Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses väidetavalt

õigusvastaste

kinnipidamistingimustega

Tallinna

Vanglas

ajavahemikul

20.02.2008-

16.12.2013. Halduskohus tagastas 17.09.2015 määrusega V.A.i kaebuse mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes perioodi 20.02.2008-05.05.2010 osas ning 15.09.2016 määrusega jättis

V.A.i kaebuse ajavahemikku 06.05.2010-07.06.2012 puudutavas osas läbi vaatamata. Mõlemad

halduskohtu määrused on jõustunud. Seega on kohtu menetluses ajavahemikku 08.06.2012-

16.12.2013 (557 päeva) puudutav nõue.

Vastustaja on esitanud kohtule kaebaja kambripinna arvestuse vastava perioodi kohta (I kd, tl

113-135). Esitatud andmetest nähtub, et kaebaja viibis nimetatud perioodil kolm päeva (s.o

06.11.2012, 10.01.2013 ja 26.09.2013) pikaajalisel kokkusaamisel, s.o kolmel ööpäeval viibis

kaebaja kestval kokkusaamisel lähedastega selleks ettenähtud ruumides (VangS § 25).

Nimetatud kolme päeva osas ei ole põhjendatud eeldada kambripinna vähesust ega muid

kaebaja välja toodud tingimusi, mis kaebaja hinnangul olid õigusvastased, ning seega kohus ei

arvesta neid päevade hulka, mille osas kaebaja hüvitist taotleb.

Kohtule esitatud andmetest nähtuvalt viibis kaebaja kartserikambrites järgmiselt: kambris nr 72

15.06.2012-18.06.2016 (4 päeva); kambris nr 71 09.11.2012-15.11.2012 (7 päeva); kambris nr

84 05.12.2012-12.12.2012 (8 päeva); kambris nr 79 12.02.2013-18.02.2013 (7 päeva) ja

19.07.2013-20.07.2013 (2 päeva); kambris nr 89 - 13.07.2013-18.07.2013 (6 päeva); kambris

nr 75 10.11.2013-02.12.2013 (23 päeva). Kokku viibis kaebaja kartserikambrites seega 57

päeva (kambripinda ühe kinnipeetava kohta 7,6-27,3 m2). Kohus ei arvesta asja lahendamisel

ka eelviidatud kartserikambrites viibitud perioodidega, sest nende perioodide eest ei ole kaebaja

vastustajalt kohtueelses menetluses hüvitist taotlenud (I kd, tl 35-42). Samuti ei ole kaebaja

Tallinna Vanglale 08.06.2015 esitatud kahjunõudes viidanud kartserikambrite tingimuste

väidetavale õigusvastasusele (niiskus, halb lõhn ja valgustus, kambri madal temperatuur).

Kohus selgitab, et kaebaja ei saa kaebusega enda nõuet laiendada ega sisustada kaebust

asjaoludega, mis ei olnud vanglale kahju hüvitamise nõude esitamise aluseks. HKMS § 151 lg

1 p 1 järgi jätab kohus kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad

HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse

määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks

ettenähtud kohustuslikust korrast. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus HKMS § 151 lg 1 p 1 ja §

121 lg 1 p 4 alusel kartserikambrite nr 72, 71, 84, 79, 89 ja 75 tingimuste osas kaebaja kaebuse

läbi vaatamata.

Eelnevat arvesse võttes võtab kohus kaebaja kahjunõude lahendamisel aluseks 497 päeva

ajavahemikus 08.06.2012-16.12.2013.

15. EIK suurkoja 20.10.2016 otsusest asjas nr 7334/13, Muršić vs. Horvaatia, tuleneb, et

kambrisisest sanitaarsõlme ei tuleks arvestada kambri üldpinna hulka. Mööblialust pinda ei tule

kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on

võimalus kambris tavalisel viisil liikuda (p 114). Nimetatud seisukohale on viidatud ka

hiljutistes Riigikohtu lahendites nr 3-3-1-83-16 (p 11) ja 3-3-1-85-16 (p 10). Seega lähtub kohus

praeguses vaidluses kambripinna arvestamisel pinnast, mille hulka ei ole arvestatud WC alust

põrandapinda.

Vastustaja poolt kohtule esitatud kambripinna arvestusest nähtub, et kambrites, kus kaebaja

viibis ajavahemikul 08.06.2012-16.12.2013, oli kambripinda (ilma WC alust pinda

arvestamata) kinnipeetava kohta järgmiselt:

1) 4,13 m2 või enam 214 päeval (kambrid nr 46, 119, 127 ja 129);

3-15-2069

8(13)

2) 3,07 m2 – 3,84 m2 264 päeval (kambrid nr 46, 129, 208 ja 402);

3) 2,56 m2 16 päeval (kamber nr 208);

4) 2,33 m2 3 päeval (kamber nr 127).

Eelnevast nähtub, et vaidlusalusel perioodil oli kaebaja 19 päeval kambrites, kus WC alust pinda

arvestamata oli ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3 m2, 264 päeval oli kaebaja kambrites, kus

WC alust pinda arvestamata oli ühe kinnipeetava kohta 3-4 m2 ning ülejäänud 214 päeval oli

kaebaja kambrites, kus WC alust pinda arvestamata oli ühe kinnipeetava kohta rohkem kui 4

m2.

Kaebaja viibis menetluses oleval ajavahemikul peamiselt kolme kuni nelja kinnipeetavaga

kambris (v.a 23 päeval kambrites nr 127 ja 208, kui kambris oli 5-6 kinnipeetavat), kus võib

eeldada vangistusalaste õigusaktidega ette nähtud mööbli olemasolu (ühe- või kahekordsed

voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi). Kambrite

kogupinda (12,4 m2 – 15,34 m2 ilma WC alust pinda arvestamata) arvestades oli kaebajal kohtu

hinnangul võimalus kambris tavapäraselt liikuda ning mööblialust pinda ei ole põhjust

kambripinna arvestusest maha arvata. Ka kaebaja ei ole kaebuses välja toonud selliseid

asjaolusid, millest saaks teha järelduse, et kambri(te) sisustus(ed) takistasid liikumist väga

olulisel määral (nt magamislavats ulatub sisuliselt seinast seina ning liikumiseks tuleb sellest

üle ronida vmt – vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2017 otsust haldusasjas nr 3-14-51507, p

12). Kaebaja on kohtule esitanud ka ühest kambrist visandi (II kd, tl 75), millest nähtub, et

mööbel asetses seina ääres ega takistanud liikumist ruumis. Kohus märgib, et ka kohtupraktikas

on senini oldud seisukohal, et kambri sisustuse hulka kuuluvate mööbliesemete, sh põranda või

seina külge kinnitatud mööbliesemete alune pind tuleb lugeda kambri põrandapinna hulka. Seda

seisukohta on väljendanud näiteks Tallinna Ringkonnakohus haldusasjades nr 3-15-253 (p 26),

3-14-50078 (p 10) ja 3-13-821 (p 10).

16. EIÕK art 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega

karistada.

EIK on leidnud, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinni-

peetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks (Muršić

vs. Horvaatia, p-d 110 ja 124 ja seal toodud viited). Rikkumise eeldust on võimalik ümber

lükata, kui ruumi vähesust kompenseerivad 3 m2 nõudest kõrvalekaldumise suhteliselt lühike

kestus ja ulatus, ruumipuudust leevendab piisav liikumisvabadus ja kambriväline tegevus ning

kinnipidamisasutuse üldiselt kohased tingimused. Kohus saab EIÕK art 3 rikkumise hindamisel

neid asjaolusid arvesse võtta, kui need esinevad kumulatiivselt (vt Riigikohtu otsus nr

3-3-1-83-16, p 15.2).

Kui põrandapinda kinnipeetava kohta on 3–4 m2, jääb ruumiaspekt kaalukaks, kuid

kinnipidamistingimuste inimväärikuse hindamisel tuleb seda arvestada koos teiste kinni-

pidamistingimustega, nagu võimalus viibida värskes õhus, loomulik valgus, õhk ja ventilatsioon

kambris, kambri temperatuur, privaatne tualetikasutamise võimalus, kohased hügieeni-

tingimused (Muršić vs. Horvaatia, p-d 106 ja 139). Kui aga ruumi ühe kinnipeetava kohta on

mitmekohalises kambris üle 4 m2, siis tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art-le 3 vastavust

kontrollida lähtuvalt teistest kinnipidamistingimustest kogumis (Muršić vs. Horvaatia, p 140 ja

seal toodud viited).

Kaebaja viidatud Euroopa Nõukogu piinamisvastase komitee (CPT) raportid, mis sisaldavad

ettepanekuid seoses kinnipeetavate olmetingimustega, on soovitusliku iseloomuga ega ole

õiguslikult siduvad (vt Riigikohtu lahendeid nr 3-3-1-55-16, p 10; 3-3-1-95-08, p 9). Seega ei

ole alust põrandapinna nappuse puhul automaatselt järeldada EIÕK art 3 rikkumist üksnes

3-15-2069

9(13)

asjaolust, et riik pole suutnud kinnipeetavatele tagada tingimusi, mis järgivad Euroopa Nõukogu

institutsioonide poolt soovitatud standardeid.

17. Menetluses oleval perioodil (08.06.2012-16.12.2013) oli kaebaja kokku 478 päeval

kambrites, kus talle oli tagatud rohkem kui 3 m2 isiklikku kambripinda: 08.06.2012-14.06.2012

(7 päeva; kambrid nr 402 ja 46; 3,1-4,4m2), 19.06.2012-26.08.2012 (69 päeva; kamber nr 46;

3,1-6,2 m2), 30.08.2012-08.11.2012 (70 päeva; kambrid nr 127, 129 ja 46; 3,1-7,45 m2),

16.11.2012-04.12.2012 (19 päeva; kamber nr 46; 3,1 m2), 13.12.2012-11.02.2013 (60 päeva;

kambrid nr 46 ja 127; 3,1-13,99 m2), 19.02.2013-12.07.2013 (144 päeva; kamber nr 46; 3,1-

4,13 m2), 21.07.2013-03.11.2013 (105 päeva; kambrid nr 46, 119 ja 208; 3,1-13,7 m2),

05.11.2013-06.11.2013 (2 päeva; kamber nr 208; 3,07 m2), 09.11.2013 ja 16.12.2013 (2 päeva;

kamber nr 208; 3,07 m2).

Esitatud andmete kohaselt viibis kaebaja 23 päeval suletud kambrites nr 402, 127 ja 129, kuhu

ta oli paigutatud kartserikaristust kandma, ning lukustatud kambrites nr 119 ja 208 seoses tema

suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Ülejäänud 455 päeval viibis kaebaja

kambris nr 46, kus talle oli tagatud isiklikku kambripinda 3,1-6,2 m2. Kamber nr 46 paikneb

avatud eluosakonnas, mis tähendab, et kambri uks oli suletud vaid öörahu ajaks (s.t kell 22:00

– 06:00) ning muul ajal ei pidanud kaebaja viibima kambris, vaid said sealt väljuda. Lisaks

võimaldati kaebajale igapäevane jalutuskäik värskes õhus VangS § 55 lg 2 alusel ning kasutada

graafiku alusel spordisaali. See olukord erineb olukorrast, kus kinnipeetavad peavad kogu päeva

(v.a ettenähtud jalutusaeg) viibima suletud kambris. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, mille

kohaselt avatud osakonnas oli ruumikitsikus veelgi suurem tulenevalt teiste kinnipeetavate

võimalusest tulla võõrasse kambrisse. Võimalus liikuda päevasel ajal avatud osakonna piires

väljaspool kambrit kompenseerib igal juhul ruumipuudust kambris.

Lisaks on kaebajal alates 01.10.2012 olnud võimalus osaleda majandustöödel, ent kaebaja

keeldus sellest võimalusest. Arvestatava osa on kaebaja avatud eluosakonnas viibimise ajast

olnud hõivatud õppimisega. Nimelt perioodil 14.01.2013-03.04.2013 osales kaebaja riigikeele

õppes A1 tasemel, perioodil 08.04.2013-29.04.2013 riigikeele õppe motivatsioonikursusel (A2)

ning perioodil 06.05.2013-30.08.2013 riigikeele õppes A2 tasemel. Kõnealusel perioodil on

kaebajal olnud ka kolm pikaajalist kokkusaamist (06.11.2012, 10.01.2013 ja 26.09.2013) ja

lühiajalised kokkusaamised, mis tema kinnipidamistingimusi veelgi leevendasid.

Seega eelviidatud ajavahemikel (478-l päeval) puudub alus üksnes põrandapinnast lähtuvalt

pidada kaebaja kinnipidamistingimusi õigusvastasteks ja inimväärikust alandavateks.

18. Lisaks ruumipuudusele kambris on kaebaja kaebuse nõude põhjendamisel viidanud

erinevatele probleemidele seoses kinnipidamistingimustega (privaatsuse puudumine; sooja vee

puudumine kambrites; duši võimaldamine üks kord nädalas; kambrite ebapiisav valgustus ja

ventilatsioon; kehakultuuriga tegelemise võimaluste puudumine; pikad tualeti järjekorrad;

jalutamine liiga väikeses pinnal ning valjult raadiosaadete edastamine jalutamise ajal; teatud

päevadel terve osakonna sulgemine ka päevasel ajal; kuue kinnipeetavaga kambrites söömine).

Kohus leiab, et eelmainitud kaebaja poolt välja toodud asjaolud, ei muuda kaebaja

kinnipidamistingimusi inimväärikust alandavaks.

18.1. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust võimaldada

kaebajale privaatsuse tagamiseks kamber, milles ta saaks viibida üksi. Kuna kaebaja sai avatud

osakonnas päevasel ajal vabalt ringi liikuda, siis ei pea kohus ka usutavaks, et osakonna piires

ei olnud ühtegi kohta, kus oleks võimalik mõneks ajaks eralduda teistest kinnipeetavatest.

18.2. VangS § 50 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas

saun, vann või dušš. Vastustaja selgituste kohaselt võimaldatakse kinnipeetavatele pesemist

3-15-2069

10(13)

graafiku alusel ühel korral nädalas. Kaebaja ei ole väitnud, et talle seda ei võimaldatud, vaid

seda, et vanglal tulnuks võimaldada pesemist vähemalt kaks korda nädalas. Riigikohtu lahendist

nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) tuleneb, et kinnipeetavale ei tulene tingimusteta õigust kasutada dušši

rohkem kui kord nädalas. Lisaks sellele on vastustaja selgitanud, et osades kambrites, kus

kaebaja viibis, oli kambris kraanikauss koos voolava veega, avatud eluosakonnas asus

WC/pesuruum eraldi koridoris. Seega sai kaebaja sooritada elementaarseid hügieenitoiminguid.

Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud

sooja veega ega seda, et vangla peaks oma vahendite arvelt kinnipeetavatele nõudepesuvahendi

ja veekeedukannu võimaldama. Kinnipeetavatele on vangla kauplusest lubatud soetada isiklik

veekeedukann (millega on võimalik keeta sooja vett) ning alates 2013. a veebruarist annavad

valvurid vastava soovi avaldamisel kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu vangla poolt.

Seega kokkuvõttes oli kaebajale nii isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks kui ka toidunõude

pesemiseks olemas inimväärikusele vastavad piisavad võimalused.

18.3. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel

eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks

vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja

kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Vastustaja selgituste kohaselt oli

kambrites, kus kaebaja viibis, aken, kust tuli päevavalgust ning samuti oli kambrites laelambid,

mis andsid kunstlikku valgust. Kohus märgib täiendavalt, et kambrite valgustatuse osas ei ole

kehtestatud konkreetseid standardeid, kuid kohtupraktikast ja erialakirjandusest tulenevalt saab

eluruumis igapäevatoimetusteks soovituslikuks minimaalseks valgustiheduseks pidada 200

luksi (vt Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.2016 otsus asjas nr 3-14-53031, p 10). Praegusel juhul

ei ole aga kaebaja põhistanud, et kambri valgustatus ei olnud piisav igapäevasteks tegevusteks

või seda, et seoses ebapiisava valgustusega tekkisid kaebajale nägemisprobleemid. Lisaks heitis

kaebaja ette ventilatsiooni puudumist. Vastustaja selgituste kohaselt kambrites, kus kaebaja

viibis, oli olemas osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning võimalus avada akna

küljes olevat tuulutusava. Praegusel juhul ei ole kaebaja usutavalt põhjendanud, et kambri

ebapiisavav ventilatsioon oleks põhjustanud talle kannatusi või kahjustanud tema tervist. Asja

materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks kambrite kehva valgustatuse või ventilatsiooni

puudulikkuse teemal varasemalt vangla poole pöördunud. Seega võisid kambri valgustuse ja

ventileerimise võimalused tekitada kaebajas küll ebamugavust, ent ei olnud inimväärikust

alandavad.

18.4. VangS § 55 lg 1 näeb ette, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga

tegelemiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et seda, millises mahus ning millistes tingimustes

kinnipeetavale kehakultuuriga tegelemise võimalus tuleks tagada, VangS ega teised õigusaktid

ei täpsusta. Kohtupraktika (vt Riigikohtu lahendeid nr 3-3-1-95-08, p 9; 3-3-1-5-10, p-d 18 ja

19) kohaselt tuleneb VangS § 55 lg-st 1 kinnipeetavale üksnes üldine õigus sellele, et tal

võimaldatakse tegeleda kehakultuuriga, kuid vanglal puudub kohustus tagada igale

kinnipeetavale subjektiivselt meeldiva spordiala harrastamise võimalus kinnipeetava poolt

soovitud viisil või mahus. Seega puudub kinnipeetavatel subjektiivne õigus nõuda

kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetes ruumides või konkreetsete vahenditega.

Käesoleval juhul oli kaebajal võimalik kasutada spordisaali, ent isegi juhul kui kaebajal on

õigus selles, et reaalselt seisnes kehakultuuriga tegelemise võimalus üksnes lühikese aja jooksul

palli mängimises, siis pole tegemist inimväärikust alandava kinnipidamistingimusega.

18.5. Kaebaja leiab, et jalutusboksid olid nii väikesed, mistõttu jalutamist talle sisulist ei

võimaldatud. Kohus märgib, et üheski vangistusega seonduvast õigusaktis ei ole sätestatud

nõudeid jalutusboksi mõõtmetele või tingimustele. Vastustaja on selgitanud, et neljandas

üksuses, kuhu kaebaja oli paigutatud, on jalutusboks, mille suuruseks on 8,05 x 26,7 m, s.o 215

m2 ning esimese ja teise üksuse jalutusbokside (kambrite 119, 127, 129, 208, 402) suurus on

keskmiselt 15 m2. Kaebaja on jalutusboksi suuruseks märkinud 12,69 m2. Olenemata täpsetest

3-15-2069

11(13)

jalutuboksi mõõtmetest, peab kohus tõenäoliseks, et mitme kinnipeetava viibimisel

jalutusboksides ei olnud seal ilmselgelt palju ruumi, ent see ei anna alust väiteks, et

kinnipeetavatel ei olnud võimalik seal samaaegselt jalutada. Arvestades, et kaebaja ei ole ka

varasemalt esitanud vanglale mingeid pöördumisi seoses jalutamise võimatuse või jalutusboksi

tingimustega, ei saa kohus pidada seda asjaolu kinnipidamistingimusi raskendavaks asjaoluks.

18.6. Vastustaja selgituste kohaselt mängib jalutuskäikude ajal värskes õhus raadio, kust

edastatakse koos muusikapaladega ka uudistesaateid. Sellega täidetakse VangS § 31 lg-st 1

tulenevat kohustust tagada kinnipeetavale võimalus raadiosaadete jälgimiseks. Vastustaja

möönab, et muusika pidev mängimine võib kinnipeetavale olla ebamugav, kuid samas tuuakse

välja, et valju muusika edastamise eesmärk on takistada kinnipeetavate omavahelist suhtlemist,

mis on vajalik julgeoleku tagamiseks. Kohtupraktikas (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-17-14) on

leitud, et jalutusboksis raadio või muusika ülemäära valjuhäälselt mängimine võib kujutada

endast kinnipidamistingimusi raskendavat asjaolu, eriti olukorras, kus tunniajane jalutuskäik

värskes õhus on kinnipeetava ainus võimalus viibida päevas väljaspool ülerahvastatud

elukambrit. Samas on mürataluvus individuaalne ning praegusel juhul puuduvad väited ja

andmed, mille põhjal oleks alust hinnata, et kaebaja oleks jalutusboksis valjuhäälditest kostuva

heli tugevuse tõttu eriliselt kannatanud.

18.7. Viimasena märgib kohus, et kaebaja väited seoses ootejärjekordadega WC-sse, teatud

päevadel terve osakonna julgeoleku kaalutlustel sulgemisega päevasel ajal ja kuue

kinnipeetavaga ühes kambris söömisega jätab kohus tähelepanuta, kuna selles osas ei ole

kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust.

19. Eelnevast lähtudes ei ole kohus tuvastanud kinnipidamistingimusi raskendavaid asjaolusid,

mistõttu ei saa kaebaja kinnipidamistingimusi 478 päeva jooksul ajavahemikul 08.06.2012-

16.12.2013, mil kaebajale oli tagatud üle 3 m2 isiklikku kambripinda, pidada õigusvastasteks

ning kahjunõue jääb selles osas rahuldamata.

20. Menetluses oleval perioodil viibis kaebaja 19 päeva kambrites, kus temale oli tagatud

vähem kui 3 m2 isiklikku kambripinda: 27.08.2012-29.08.2012 (3 päeva, kamber nr 127,

kinnipeetavaid kambris 6, põrandapinda kinnipeetava kohta 2,33 m2), 04.11.2013 (1 päev,

kamber nr 208, kinnipeetavaid kambris 6, põrandapinda kinnipeetava kohta 2,56 m2),

07.11.2013-08.11.2013 (2 päeva, kamber nr 208, kinnipeetavaid kambris 6, põrandapinda

kinnipeetava kohta 2,56 m2) ja 03.12.2013-15.12.2013 (13 päeva, kamber nr 208,

kinnipeetavaid kambris 6, põrandapinda kinnipeetava kohta 2,56 m2). Nimetatud ajavahemikel

paiknes kaebaja kambrites nr 127 ja 208. Vastustaja on selgitanud, et tulenevalt kartserikambrite

piiratud arvust kandis kaebaja kambris nr 127 kartserikaristust ning kambrisse nr 208 paigutati

kaebaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks (Tallinna Vangla 31.10.2013 käskkirja

nr 510 alusel). Seega oli eelviidatud ajavahemikel kaebajale tagatud vähemalt ühetunnine

jalutuskäik värskes õhus, muud liikumisvõimalused olid piiratud VSkE § 8 lg 4 alusel.

Arvestades, et jalutuskäigust ülejääva aja pidi kaebaja viibima kambris, ei saanud muud

kinnipidamistingimused ruumipuudust sel ajal kompenseerida. Seega, kaebaja paigutamine

eelviidatud ajavahemikel kambritesse nr 127 ja 208, kus kinnipeetava kohta oli vähem kui 3 m2

isiklikku kambripinda, alandas vastuolus EIÕK art-ga 3 kaebaja inimväärikust ja oli seetõttu

õigusvastane.

21. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 sätestab muu hulgas, et füüsiline isik võib nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral. Isiku ülerahvas-

tatud kambris kinnipidamise korral, kui on alandatud tema inimväärikust, tuleb mittevaralise

kahju tekkimist eeldada ning hüvitada see proportsionaalselt rikkumise raskusega (vt Riigikohtu

otsus nr 3-3-1-21-16, p 12). Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi

(Riigikohtu otsus nr 3-3-1-83-16, p 24).

3-15-2069

12(13)

Praegusel juhul viibis kaebaja kokku 19 päeval kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku

kambripinda vähem kui 3 m2. Seejuures ajavahemikud, mil kaebajal oli kambris isiklikku

kambripinda vähem kui 3 m2, olid suhteliselt lühikesed (3-päevane, 2-päevane, kaks 1-päevast

ja 13-päevane). See tähendab, et kaebaja õiguste rikkumine toimus lühiajaliselt, mille kestel

esinesid ajavahemikud, kui kambripinda kinnipeetava kohta oli üle 3 m2. Samas ei esinenud

viidatud perioodil selliseid vähest isiklikku ruumi kompenseerivaid asjaolusid, mis välistaksid

rahalise hüvitise väljamõistmise (kaebajale oli ööpäevas tagatud üksnes ühetunnine jalutuskäik

väljapool kambrit).

22. RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise

raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi

asjaolusid võtta arvesse kogumis. Kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju

eest hüvitise kogusumma kindlaks määramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel

arvestatav aspekt (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-83-16, p-d 24-25 ja seal toodud viited).

Kohus leiab, et praegusel juhul tuleb hüvitise määramisel arvestada seda, et kaebaja viibis

põrandapinna vähesusest tingitud inimväärikust alandavates tingimusest kokku küllaltki

lühiajaliselt. Sel ajal olid kaebaja liikumisvõimalused väljaspool kambrit piiratud (kaebaja ainus

liikumisvõimalus oli tund päevas jalutamist). Kohus arvestab, et lühiajaliselt kitsastes oludes

viibimine ei põhjusta sedavõrd intensiivseid kannatusi kui pikaajaline (kuude kaupa)

ruumikitsikuse talumine (vt Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-

52725, p 25). Samuti arvestab kohus asjaoluga, et kartserikaristuste määramine ja täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine oli tingitud ka kaebaja enda käitumisest. Kuigi kohus leidis

eelnevalt, et muud kinnipidamistingimused vastasid nõuetele, ei saa siiski asuda seisukohale, et

ruumide seisukord oleks olnud hea (vt kohtuotsuse p 18).

Vastustaja poolt esitatud dokumendiregistri väljavõtetest ei nähtu, et kaebaja oleks enne kahju-

nõude esitamist pöördunud vangla poole kaebustega seonduvalt ebapiisava põrandapinnaga.

Seega ei ole kaebaja ammendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (RVastS § 4, § 6, § 7 lg 1).

Arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks

esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt küll aidanud kaebaja kinnipidamis-

tingimusi kambri suurust puudutavas osas oluliselt muuta, samas ei muuda see siiski tõsiasja,

et kaebaja vangla poole ei pöördunud ning kohus arvestab sellega kaebaja õiguste riive

intensiivsuse hindamisel.

Kohus arvestab hüvitise väljamõistmisel ka Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti

õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline

hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste

riivete korral (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-83-16, p 25). Samuti arvestab kohus, mil määral erines

kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist (vt ka

kohtuotsuse p-d 15 ja 16). See kajastab kaebaja õiguste piiramise intensiivsust.

Arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis on kohtu hinnangul põhjendatud määrata

kaebajale 22 euro suurune hüvitis. Kahjuhüvitis tuleb kanda kaebuses märgitud arveldusarvele

(xxxxxxxxxxxxxx, saaja K. M.).

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2).

HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus

menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud, tema poole vastaspoolelt

välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

3-15-2069

13(13)

Kaebaja on Tallinna Halduskohtu 17.09.2015 määrusega vabastatud riigilõivu 512,64 euro

tasumisest. Väljamõistetav hüvitis 22 eurot moodustab 0,13% kaebaja taotletud hüvitisest. See

moodustab kogu riigilõivust 0,67 eurot. Seega tuleb Tallinna Vanglalt riigituludesse mõista 0,67

eurot (HKMS § 118 lg 2).

Kaebaja on palunud vastustajalt välja mõista menetluskulud summas 15 eurot (II kd, tl 8), samas

ei ole kaebaja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente kohtule esitanud. Vastustaja ei

ole menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud. Kuna praegune vaidlus ei väljunud

vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest, siis ei oleks vastustaja menetluskulude kaebajalt

väljamõistmine kehtiva kohtupraktika järgi ka põhjendatud. Seega jäävad muud

menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee

Kohtunik