4-17-251/17 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-17-251

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 28. aprillil 2017 Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja number 4-17-251 (2316,16,012582)

Kohtunik

Külli Iisop

Kohtuistungi sekretär

Sigrid Dikker

Väärteoasi B.I

esitatud kaebus Politseija

Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse 19.12.2016 otsuse peale väärteoasjas nr 2316,16,012582

Kohtumenetluse pooled Kaebuse esitaja (menetlusalune isik): B.I (isikukood: XXX, elukoht: xxxx

Kohtuväline menetleja: Politseija Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskus (asukoht: Rahumäe tee 6/1, 11316 Tallinn)

Kohtuistungi toimumise aeg

12.04.2017

Istungil osalenud isikud Menetlusalune isik: B.I;

Kohtuväline menetleja: PPA Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse esindaja Hannes Küünarpuu

RESOLUTSIOON

B.I

kaebus PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 19.12.2016 otsuse peale väärteoasjas nr 2316,16,012582 jätta rahuldamata ning otsus muutmata.

Trahv (400 eurot) tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses näidatud

Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB pangas,

arvele EE932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE403300333416110002 Danske pangas või arvele EE701700017001577198 Nordea pangas. Kohustuslik on märkida ka viitenumber 10220165226654.

2 Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku

advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada

kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul, arvates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav.

Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad

1. Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 19.12.2016 otsusega nr 2316,16,012582 karistati B.I-st Liikluskindlustuse seaduse

(LKindlS) § 81, Liiklusseaduse (LS) § 207 ja LS § 242 lg 1 järgi rahatrahviga 100 päevamäära, s.o 400 eurot.

Otsuse kohaselt juhtis B.I 26.11.2016 kell 01.10 Tallinnas Sõle 75 maja juures

mootorsõidukit, tal puudus kontrollijale esitamiseks juhtimisõigust tõendav dokument või

isikut tõendav dokument. B.I juhitaval mootorsõidukil oli tähtaegselt läbimata tehnonõuete vastavuse kontroll ning sel puudus liikluskindlustus. Sellega rikkus B.I LKindlS § 3 lg 2, LS § 73 lg 2, § 38 lg 2 ja § 88 lg 1 nõudeid.

2. B.I esitas mainitud otsuse peale kaebuse, milles taotleb otsuse tühistamist või

alternatiivselt karistuse kergendamist. Kaebaja leiab, et asja menetlemisel on rikutud väärteomenetluse seadustikku, ta ei ole sellist väärtegu korda saatnud ja mõistetud karistus ei ole proportsionaalne antud rikkumisele.

Kohtuistungil jäi kaebaja oma kaebuse juurde, täpsustades, et tema ei olnud kinnipeetud auto

roolis ning vastupidist ei ole tõestatud. Tegelikult oli autos veel üks inimene, kellest ta ei soovi rääkida. Politsei sõitis auto juurde ja tegi talle protokolli, justkui kaebaja oleks sõidukit juhtinud. Mõistetud karistust pidas B.I liiga suureks. Kaebaja väitel sai ta kaks nädalat tagasi samade tegude eest trahvi 80 eurot, aga nüüd oli karistus viis korda suurem. Kaebaja pidas oluliseks ka seda, et liiklus toimus öösel ja tema oli teel remonditöökojast ülevaatuspunkti.

3. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebus rahuldamata, sest alus otsuse tühistamiseks ja

kaebuse rahuldamiseks puudub. Väärteo toimepanemine on tõendatud asjas kogutud

materjalidega ning mitte ainult tunnistaja A. Gelvei ütlustega, vaid ka B.I on kohtuvälises menetluses omakäeliselt oma süüd tunnistanud.

Mõistetud karistus on proportsionaalne, kuivõrd ühe rikkumisega pani ta toime mitmele

erinevale kvalifikatsiooninormile vastavad teod ja seega on tema süü keskmisest suurem. Arvestades eripreventiivseid eesmärke, asjaolu, et isik on korduvalt liiklusalaseid süütegusid

toime pannud, jätkab analoogsete tegude toimepanemist, siis on maksimumkaristuse määramine põhjendatud.

Kohtu põhjendused järeldused 4. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude osas: 26.11.2016 kella 01.10 ajal pidasid politseitöötajad Tallinnas Sõle 75 juures kinni B.I, kellele heideti ette mootorsõiduki juhtimist juhiloa või isikut tõendava dokumendita. Lisaks

sellele juhtis kaebaja mootorsõidukit registreerimismärgiga xxxx, millel oli tähtaegselt läbimata tehnonõuetele vastavuse kontroll ja puudus liikluskindlustus.

5. Kohtus on üle kuulatud politseitöötaja Artur Gelvei, kelle sõnul teostas ta sündmuse

toimumise ajal liiklusjärelevalvet. Tema tähelepanu äratas üks mootorsõiduk, mis sõitis vaikselt. Tunnistaja sõitis mootorsõidukist mööda ja nägi selles ainult ühte inimest, kes oli

roolis. Andmebaasist auto andmeid kontrollides selgus, et sõidukil puudus kindlustus ja

3

tehnoülevaatus. Tunnistaja sõitis tagasi selle sõiduki juurde, läks välja ja hakkas sõidukit

kontrollima. Juhi istmel istus menetlusalune isik, kellel ei olnud esitada ühtki dokumenti. Tunnistaja kutsus kohale teise ekipaaži, kes isiku suhtes asja menetles.

Tunnistaja A. Gelvei ütlused on kooskõlas tema poolt kohtuvälises menetluses antud ütlustega (lk 4) ning haakuvad ka Maanteeameti e-teeninduse (lk 6-9) ja Eesti Liikluskindlustuse Fondi (lk 12) väljavõtetega sõiduki xxxx tehnoülevaatuse ja liikluskindlustuse puudumise kohta ööl vastu 26.11.2016. Kohtul ei ole põhjust tunnistaja ütlustes kahelda.

Menetlusaluse isiku kohtus antud ütlused ei haaku tunnistaja ütlustega ega ka tema enda kohtuvälises menetluses antud ütlustega. Kaebaja kohtus antud ütlused selle kohta, et tema küll sõitis autoga, kuid ei juhtinud seda, on

ümber lükatud tunnistaja A. Gelvei ütlustega. Tunnistaja on kohtus selgitanud, et on kaebajaga küll tööalaselt kokku puutunud, kuid sündmuskohal ta sellest aru ei saanud. Seega ei olnud tunnistajal mingit põhjust kaebajat kiusata ning tema vastu valeväiteid esitada.

Menetlusaluse isikuna on B.I kohtuvälises menetluses andnud omakäeliselt väga

üksikasjalikke ütlusi (lk 2-3) Ta on selgitanud kolmel lehel tehnoülevaatuse ja liikluskindlustusega seonduvaid asjaolusid, samuti selgitanud isikut tõendavate dokumentide puudumisega kaasnevat. Ei ole vähimatki viidet sellele, et autos võis viibida veel mõni isik peale tema enese. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et nii põhjalike selgituste juures

jääks varem liiklusrikkumiste eest korduvalt karistatud isikul mainimata, et tema autot ei juhtinud.

B.I ei ole kohtuvälises menetluses küll kordagi otsesõnu kinnitanud auto

juhtimist, kuid sellele viitavad järgmised lauseosad: „ ja

Kaebaja on kohtus väitnud, et sõiduki roolis oli teine isik, kuid ei soovinud selle isiku nime

öelda. Seega ei ole kaebaja andnud kohtule võimalust oma kohtus esitatud versiooni

kontrollida ning pole alust rääkida kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kaebaja kasuks (vt RKKKo nr 3-1-1-112-99).

Kohus leiab, et kaebaja kohtus antud ütlused on paljasõnalised ning antud selleks, et vastutusest vabaneda.

6. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja süü LKindlS § 3 lg 2, LS § 73 lg 2, § 38 lg 2 ja § 88 lg 1 normide rikkumises leidnud täielikult tõendamist ning tema teod on õigesti kvalifitseeritud LS § 242 lg 1, § 207 ja LKindlS § 81 järgi.

Teod on kaebaja toime pannud tahtlikult, st mootorsõiduki juhtimise õigust omava isikuna ta

teadis, et mootorsõiduki juhil peab olema juhtimisõigust tõendav dokument või isikut

tõendav, et sõidukil peab olema liikluskindlustus ja tehnoülevaatus, kuid suhtus juhile pandud nõuetesse ükskõikselt. Süüd või õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud.

7. B.I-le määratud karistuse osas kohus leiab, et menetleja on õigesti lähtunud KarS § 56 nõuetest. Kaebaja süü on suur, sest ta on ühe teoga toime pannud kolm väärtegu. Samuti on teda varem viieteistkümnel korral liiklusrikkumiste eest karistatud, neist korduvalt ülevaatuseta (LS § 207) ja liikluskindlustuseta (LKindlS § 81) mootorsõiduki juhtimise eest. Kaebaja on esitanud kohtule juhtunu osas valeväiteid. Seega ei ole isik teinud toimepandust vajalikke järeldusi ja on suhtunud ükskõikselt oma kohustustesse, mistõttu LKindlS § 81 järgi karistuseks määratud maksimaalmääras rahatrahv 400 eurot on seaduslik ja põhjendatud.

4 Määratud karistus vastab B.I süü suurusele, on vajalik tema mõjutamiseks mitte enam toime panna uusi süütegusid ning on kooskõlas ka õiguskorra kaitsmise huvidega.

8. Eeltoodust tulenevalt puudub alus määratud trahvi vähendamiseks ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Menetlusnormid, millest kohus juhindub otsuse tegemisel, on VTMS § 132 p 1, 133-135.

Külli Iisop Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/