4-17-1650/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28.aprillil 2017.a, Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-17-1650 Kohtunik Karin Olentšenko Väärteoasi

I.M-i kaebus Keskkonnainspektsiooni Harjumaa Büroo 09.03.2017 otsusele väärteoasjas nr 940017000091 Kohtumenetluse pooled

Kaebuse esitaja: I.M (isikukood xxx, elukoht xxxx)

Kohtuväline menetleja: Keskkonnainspektsioon, registrikood 70003106 (Tallinn, Kopli 76) Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

Juhindudes V™S § 132 p 1 kohus otsustas:

I.M-i kaebus jätta rahuldamata ja Keskkonnainspektsiooni Harjumaa Büroo 09.03.2017 otsus väärteoasjas nr 940017000091– muutmata.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonkaebus

Riigikohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates.

Asjaolud

Keskkonnainspektsiooni Harjumaa Büroo 09.03.2017 otsusega väärteoasjas nr 940017000091 karistati I.M looduskaitseseaduse § 71 lg 1 alusel rahatrahviga 55 trahviühiku ulatuses, s.o. 220 eurot.

07.02.2017 koostatud väärteoprotokolli kohaselt I.M sõitis 22.10.2016 mootorrattaga

BMW R1200 GS adventure (reg.nr xxxx) Harjumaal, Kuusalu vallas, Hara külas, Lahemaa

rahvuspargi Suurekõrve sihtkaitsevööndis Loksa metskond 1 kvartal LK036 metsaeraldisel 19

(42301:001:0704) väljaspool selleks ettenähtud teid ja radu. Sõites mootorsõidukiga Suurekõrve sihtkaitsevööndis metsamaal teedevälisel alal, rikkus I.M looduskaitseseaduse § 30 lg 2 p

5 sätet, mille kohaselt on sihtkaitsevööndis keelatud sõiduki, maastikusõiduki ja ujuvvahendiga sõitmine. Juhilubade omanikuna pidi I.M teadma, et sõidukiga ei tohi liigelda kohtades, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukite liikluseks ilma maaomaniku või –valdaja loata. Vaatamata

sellele sõitis Kevin I.M looduskaitsealal teedevälisele alale ning pani õigusrikkumise toime vähemalt kaudse tahtlusega (KarS § 16 lg 4). Seega rikkus Kevin I.M looduskaitseseaduse § 30 lg 2 p 5 nõudeid ja pani toime looduskaitseseaduse § 71 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2

Kaebuse sisu 20.03.2017 esitas I.M kohtule kaebuse, milles palub kohtul tema väärteoasi uuesti läbi

vaadata, võimalusel kohaldada sanktsiooni miinimummäära. Kaebaja tunnistas, et sõitis koos tuttavate mootorrattasõidu huviliste isikutega 22.10.2016 Kuusalu vallas, Hara külas, mootorrattaga

BMW R1200 GS Adventure. Sõitis antud piirkonnas esmakordselt. Teadmata sattusid kogemata Lahemaa rahvuspargi Suurekõrve sihtkaitsevööndisse. Sai sellest teada inspektori käest, kes algatas menetluse. Antud piirkonnas liikudes ei sattunud neile teele ühtegi selle kohast teavitustahvlit ega teadet sihtkaitsevööndist. Kuna sõitsid mööda metsateid ja radu, ei osanud arvestada võimalusega sattuda keelatud piirkonda. Nende viibimine sihtkaitsevööndis oli lühikese kestvusega, sõitsid mööda vaatetornist, mille ümber oli liivane ala ja sellel pinnasel taimi ei kasvanud. Kaebaja ei õigusta oma

käitumist, täielikult mõistab oma käitumist ja kahetseb juhtunut sügavalt. Kuna viibimine mootorsõidukiga sihtkaitsevööndis oli lühiajaline, leiab, et karistuseks määratud trahvimäär 55

trahviühikut ei ole proportsionaalne toimepandud teoga. Palub arvesse võtta, et tal puuduvad varasemad karistused, ta tunnistas oma süüd ja on igati koostööaldis olnud, rikkumine oli lühiajaline

ja kahju ei tekitanud. Menetluse algatamine on olnud kaebaja pere jaoks väga pingeline, tema

elukaaslane on viimaseid kuid rase. Peab menetluse algatamist piisavaks hoiatuseks talle ja tuttavatele, et taolistesse olukordadesse sattumist edaspidi vältida, hindab ja väärtustab loodust, mis on pärand lastele.

Kohtuvälise menetleja kirjalik vastus

Kohtuväline menetleja oma kirjalikus seisukohas asus seisukohale, et I.M-ile määratud karistus on põhjendatud, proportsionaalne toimepandud süüteoga ning kooskõlas taoliste rikkumiste karistuse praktikaga, millest lähtuvalt kaebus tuleb jätta rahuldamata ja otsus muutmata. Kohtuväline

menetleja ei nõustu I.M-i kaebuses esitatud väitega, et määratud karistus on ebaproportsionaalselt suur. Lahemaa rahvuspargi kaitse eeskirja § 13 lg 2 kohaselt on Suurekõrve

sihtkaitsevööndi kaitse eesmärk looduse mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine, koosluste loodusliku seisundi taastamine ning loodusdirektiivi elupaigatüüpide, kaitsealuste liikide ja nende

elupaikade kaitse. Vältimaks inimeste poolt ja juhuslikku kaitsealuste liikide kahjustamist, on külastajate liikumiseks sihtkaitsevööndis rajatud laudteed. Menetlusaluse isiku väide, et ta sõitis vaid mööda metsateid, liivasel pinnal ning ei kahjustanud loodust, ei vasta tegelikkusele ja on kantud

soovist näidata oma süüd tegelikust väiksemana. Toimikus olevast salvestiselt on näha, kuidas I.M koos kaaslastega sõidab sihtkaitsevööndis laudtee kõrval, millega lõhub raba pinnast. Samuti jääb määratud karistus teiste analoogsete rikkumiste eest määratud karistustega sarnasesse suurusjärku. Ajavahemikul 01.01.2016 kuni käesoleva ajani on Keskkonnainspektsioon menetlenud

48 sihtkaitsevööndi nõuete rikkumist, millede eest karistuseks määratud rahatrahvide keskmine suurus on 94 trahviühikut (376 eurot).

Kohtuotsuse põhjendused

V™S § 120 lg 1 kohaselt maakohtunik võib kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus, tutvunud I.M-i kaebusega ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses. I.M ja kohtuväline menetleja teatasid kohtule, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta. Vastavalt V™S § 123 lg 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse

piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke

asjaolusid. V™S § 87 sätestab, et väärteoasja arutatakse ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

3

Kohtu hinnangul on I.M-i poolt toimepandud väärtegu õigesti kvalifitseeritud

ning on nõuetekohaselt tõendatud. Väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud järgmiste väärteoasjas kogutud tõenditega:

- Tunnistaja Aivar Kruup andis 02.01.2017 ütlusi, et töötab Keskkonnainspektsiooni Harjumaa

büroos ja 30.12.2016 vaatas Keskkonnainspektsioonile laekunud kaebuste registrit. Nägi, et eelmisel õhtul Keskkonnainspektsioonile oli saadetud teade, mille kohaselt on mootorratastega

sõidetud Lahemaa rahvuspargi territooriumil väljaspool selleks ettenähtud teid. Teatele oli lisatud veebilink Youtube lehele. Video oli vaadatav ning video pealkirja kohaselt toimus sõit 22.10.2016. Videos oli näha nelja mootorratast metsas ja liivaluidetel sõitmas. Eristatavad olid ka nende registreerimisnumbrid. Laadis video alla, kuna sellistel juhtudel, kui sõitjad teada saavad, et on korda saatnud võimaliku ebaseadusliku teo, eemaldatakse video reeglina ruttu. Järgmisel päeval andis video üle väärteomenetluse alustanud keskkonnakaitseinspektori kätte.

- Asitõendi vaatlusprotokoll, mille kohaselt vaadeldi videosalvestist, mis oli üleslaetud Youtube

keskkonna aadressil ja mille kogupikkus on 15 minutit ja 27 sekundit. Videosalvestisel xxxx on näha kuidas 4 mootorrattast sõidavad metsas väljaspool selleks ettenähtud teid ja radu. Videosalvestisel 1:23-1:29 on näha kolme mootorratta numbrit (xxxx; xxxx; xxxx). Neljanda mootorratta number (xxxx) on näha videosalvestisel 05:12. Videosalvestisel 02:48-06:07 on näha kuidas kõik 4 mootorratast sõidavad väljaspool teid Harjumaal, Kuusalu vallas, Hara külas, Lahemaa rahvuspargi Suurekõrve sihtkaitsevööndis Pikanõmme vaatetorni juures ning

selle läheduses olevate laudteede kõrval. Vaatlusprotokollile on lisatud videosalvestis CD plaadil.

- Sündmuskoha vaatlusprotokoll, mille kohaselt 03.01.2017 kell 13:40-14:15 vaatlusega

tuvastati Harjumaal Kuusalu vallas Hara külas Lahemaa rahvuspargi Suurekõrve

sihtkaitsevööndis Loksa metskond 1 metsaeraldisel 19 (42301:001:0704) vaatetorn (Pikanõmme vaatetorn), mis asub koordinaatidel N59°34´31.96“ E25°33´58,98“. Vaatetorn on

8 nurkse põhiplaaniga, trepi alumine osa puudub. Vaatetorni kõrval asub Aabla raba ja

Majakivi-Pikanõmme loodusõpperada. Vaatetorn on ehitatud puitkonstruktsioonist, mis kandub betoonist alusele (fotod 1-3). Vaatetorni läheduses on laudteed (foto 4-8). Protokollile on lisatud asukoha skeem ja fototabel.

- Menetlusaluse isiku I.M-i ütluste kohaselt 22.10.2016 sai kolme tuttava sõbraga

Kuusalu Alexela tankla juures kokku. Sõitsid ühiselt mootorratastega Kuusalu vallas erinevates kohtades ringi, ise sõitis endale kuuluva mootorrattaga BMW R1200 GS adventure. Sõitis mööda erinevaid metsateid ja radu ning vahepeal sõitsid väljaspool teid. Tunnistab, et sõitis vaatetorni juures laudtee kõrval. Ei olnud teadlik, et viibis kaitsealal. Tunnistab oma süüd ja kahetseb juhtunut puhtsüdamlikult.

Eelpoolloetletud tõendid langevad omavahel kokku ning I.M-i süü rikkumises on tõendatud – menetlusalune isik I.M sõitis mootorrattaga BMW R1200 GS adventure (reg.nr xxxx) Harjumaal, Kuusalu vallas, Hara külas, Lahemaa rahvuspargi Suurekõrve sihtkaitsevööndis Loksa metskond 1 kvartal LK036 metsaeraldisel 19 väljaspool selleks ettenähtud teid ja radu (teedevälisel alal), millega rikkus looduskaitseseaduse § 30 lg 2 p 5 ja pani toime looduskaitseseaduse § 71 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Looduskaitseseaduse (LKS) § 30 lg 1 sätestab sihtkaitsevööndi mõistet, mis on kaitseala maavõi veeala seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks. Sihtkaitsevööndis asuvaid loodusvarasid ei arvestata tarbimisvarudena. LKS § 30 lg 2 p 5 kohaselt kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on sihtkaitsevööndis keelatud sõiduki, maastikusõiduki või

ujuvvahendiga sõitmine. LKS § 30 lg 2 p 5 puhul on tegemist blanketse õigusnormiga, mille sisustamiseks tuleb tuvastada konkreetse kaitse-eeskirja olemasolu, mis võib välistada isiku vastutust LKS § 71 lg 1 järgi. Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määrusega nr 18 on kehtestatud Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri (eeskiri). Eeskirja viide nr 2 kohaselt kaitseala oli moodustatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu 1. juuni 1971. a määrusega nr 300 „Lahemaa rahvuspargi moodustamise kohta“

4

(ENSV Teataja 1971, 26, 285) ja nimetatud rahvuspargiks kaitstavate loodusobjektide seadusega. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile

esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ lisa 1 punkti 1 alapunktist 24 sisaldab kaitseala Lahemaa linnuala ja punkti 2 alapunktist 167 Lahemaa loodusala, kus tegevuse kavandamisel tuleb hinnata selle mõju loodusja linnuala kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade

suhtes kehtivaid erisusi. Eeskirja § 6 lg 3 p 2 kohaselt kaitsealal on lubatud sõidukiga sõitmine

väljaspool teid ning maastikusõidukiga sõitmine üksnes järelevalveja päästetöödel, kaitseala

valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel ning kaitse-eeskirjaga lubatud, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval tegevusel. Eeskirja § 12 lg 1 kohaselt sihtkaitsevöönd on kaitseala osa seal väljakujunenud või kujundatavate loodusväärtuste säilitamiseks ning sama paragrahvi lg 2 p 35 kohaselt Lahemaa rahvuspargi kaitsealasse kuulub Suurekõrve sihtkaitsevöönd. Eeskirja § 13 lg 2

kohaselt Suurekõrve sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on looduse mitmekesisuse ja maastikuilme

säilitamine, koosluste loodusliku seisundi taastamine ning loodusdirektiivi elupaigatüüpide, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse.

LKS § 71 lg 1 sätestab, et kaitstava loodusobjekti kasutamisvõi kaitsenõuete rikkumine on väärteokorras karistatav. Käesoleval juhul moodustab LKS § 71 lg 1 sätestatud rikkumise objektiivse koosseisu mootorrattaga sõitmine Suurekõrve sihtkaitsevööndis Loksa metskond 1 kvartal LK036 metsaeraldisel 19 väljaspool selleks ettenähtud laudteed. Objektiivse koosseisu välistaks järelevalveja päästetööde teostamine, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevuse teostamine ning kaitse-eeskirjaga lubatud, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval tegevuse teostamine. Pooled ei vaidle selle üle, et väärteo objektiivne koosseis on täidetud, kuna puuduvad objektiivse koosseisu

realiseerimist välistavad ülaltoodud faktilised asjaolud ning on tuvastatud karistatav tegu (mootorsõidukiga sõitmine). I.M puudus looduspargis mootorrattaga sõitmiseks kaitseala

valitseja nõusolekut, ta ei tegelenud kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega. Samuti ei teostanud I.M mingisuguseid järelevalveja päästetöid, vaid enda ütluste kohaselt sõitis mootorrattaga meelelahutuslikul eesmärgil. Riigikohtu praktika kohaselt ei pea teo toimepanemise aeg olema tuvastatud sekundi või minuti täpsusega ja asjaoludest lähtuvalt võib olla see määratletav ka ajavahemikuna, sõltuvalt teo tehioludest (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-111-10 p. 7). Menetlusalune

isik tunnistas, et väärtegu oli toime pandud 22.10.2016. Tunnistaja Aivar Kruup ütluste kohaselt Youtube’s avaldatud video nime kohaselt sõit toimus 22.10.2016. Eeltoodu alusel kohus leiab, et on tuvastatud väärteo toimepanemise aeg 22.10.2016.

Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt asub Pikanõmme vaatetorn Harjumaal Kuusalu vallas Hara külas Lahemaa rahvuspargi Suurekõrve sihtkaitsevööndis Loksa metskond 1 metsaeraldisel 19, mis kuulub Lahemaa rahvuspargi kaitsealasse ja seal mootorsõidukiga liikumiseks tuleb juhinduda LKS-st ja Eeskirjas sätestatud reeglitest. Vaatlusprotokolliga on tuvastatud, et vaatetorni kõrval asub

Aabla raba ja Majakivi-Pikanõmme loodusõpperada ja läheduses on laudteed. Vaatetorni täpsed

koordinaadid on tuvastatud GPS seadme abil. Eeltoodu alusel loeb kohus tõendatuks, et youtube

keskkonna aadressilt alla laaditud videosalvestisel on Pikanõmme vaatetorn, mis asub xxxx

Suurekõrve sihtkaitsevööndis ning liikumine mootorsõidukitega on seal keelatud. Käesolevas väärteoasjas ei kuulu tuvastamisele, kas mootorratastega sõitmine laudteedel on võimalik, ilmselgelt Suurekõrve sihtkaitsevööndis asuvad laudteed ei olnud ette nähtud mootorratastega liikumiseks, vaid

olid tehtud ainult jalakäijatele liikumiseks. Samas ei saa hinnata kohus ka seda, kas teistes

videosalvestisel nähtuvates kohtades sõitmine oli lubatud, kuna need kohad ei olnud

väärteomenetluse käigus kindlaks tehtud. Looduspargi kaitse eeskirja eesmärgiks on eelkõige säilitada olemasolev looduskeskkond võimalikult muutmatul kujul. Looduspark ei ole lõbusõitudeks, eriti sellisteks, nagu see videosalvestisest nähtub (puude ja võsa lõhkumine või kaitse all asuvatel liivaluidetel sõitmine). Seega on I.M täitnud LKS § 71 lg-s 1 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu.

5

KarS § 15 lg 3 kohaselt väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et I.M pani toime väärteo vähemalt kaudse tahtlusega, ta pidas võimalikuks oma tegevuse keelatust, kuid ikka otsustas rahvuspargis sõitmist jätkata, mis oli täielikult tema vaba tahe. Kaebuse esitaja ei astunud samme selleks, et kontrollida oma tegevuse lubatavust ja

loobuda väärteo toimepanemisest. Kui isik esimest korda sattub kuhugi, lasub tal veelgi kõrgem kohustus veenduda selles, et seal viibimine on lubatud. Lahemaa rahvuspark oli loodud 1971 aastal,

mistõttu ei ole eluliselt usutav, et selle olemasolust ei olnud kaebajale teada. Tänapäeval palju informatsiooni on võimalik kiiresti kätte saada nutiseadmete abil, näiteks sisestades vajaliku sõna Google otsingumootorisse. Oma kaebuses I.M märgib, et näinud ühtegi teavitustahvlit ja nad kogemata sattusid Lahemaa rahvuspargi Suurekõrve sihtkaitsevööndisse. Kaebaja ütluste kohaselt sai ta oma sõpradega kokku Kuusalu Alexela tankla juures, ja sealt edasi sõitsid Kuusalu vallas erinevates

kohtades ringi. Videosalvestisest nähtub, et 4 mootorratturit ületavad kraave ja sõidavad metsas.

Teavitustahvlid on kindlasti paigaldatud parklates ja teede juures, kus on lubatud liikuda. Sihtkaitsevööndis viibimisest annab märku ka see asjaolu, et maapinnasele on paigaldatud laudteed, mis on mõeldud liikumiseks jalakäijate. Kohtu hinnangul pidas menetlusalune isik täiesti tähtsusetuks

loodusväärtuse säilitamist, teda ei huvitanud looduse mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine. Kaebuse esitaja käitumine ja sõidustiil on jäädvustatud videosalvestusel, mis kuidagi ei kinnita seda,

et I.M või tema kaaslased muretsesid looduse pärast. Ka peale 22.10.2016 väärteo toimepanemist isikud ei saanud oma tegevuse keelatusest aru ja avaldasid (või andsid loa avaldada) video Youtube’s, mis kinnitab, et nad tundisid oma tegevuse üle uhkust, soovisid oma sõidustiili teistele näidata teistele.

Väärteoasja arutamisel ja otsuse tegemisel on otsuse teinud ametiisik välja selgitanud kõik asjaolud,

mida oli võimalik asjas kogutud materjalidega välja selgitada, menetlusõigust otsuse tegemisel

rikutud ei ole: menetlusalusele isikule õigusi selgitati, menetlusaluse isikuna oli ta üle kuulatud, V™S § 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi ei ole tuvastatud. Väärtegu on õigesti

kvalifitseeritud, selle on toime pannud menetlusalune isik I.M , õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud.

Karistusregistri väljavõte puudub, kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt I.M ei ole varasemalt sarnaste süütegude eest karistatud. LKS § 71 lõikes 1 sätestatu kohaselt on kaitstava loodusobjekti kasutamisvõi kaitsenõuete rikkumise

eest füüsilisele isikule karistuseks rahatrahv kuni 300 trahviühikut või arest. KarS § 47 lõikes 1 sätestatu kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut ning trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot.

Kohus hindab isiku süü suurust ehk karistamine on tegupõhine, samuti võetakse arvesse süüdlase isik, tagades karistamise eripreventiivseid eesmärke. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati I.M LKS § 71 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 55 trahviühiku ulatuses, s.o 120 eurot. Eeltoodust nähtub, et menetleja on määranud põhikaristuse oluliselt alla LKS § 71 lg 1

ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt on karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud puuduvad.

Kaebajale määratud karistuse hindamisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1, mille kohaselt on karistamise

aluseks isiku süü ning arvestada tuleb ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58-13 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine

määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka erija üldpreventiivseid

kaalutlusi, s.o. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu lahend 3-1-1-52-13, p 19).

6

Lähtudes I.M-i süü ulatusest – juhtis mootorratast Suurekõrve sihtkaitsevööndis, kus on mootorsõidukiga liikumine keelatud, ei ole kohtul põhjendatud alust I.M-ile kohtuvälise menetleja 09.03.2017.a üldmenetluse otsusega karistuseks mõistetud 55 trahviühiku rahatrahvi, s.o 220 euro, vähendamiseks, kuna karistus on juba niigi miinimumilähedane. Karistuse valikul tuleb

lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Karistust kergendava asjaoluna kohtuvälise menetleja otsuses on välja toodud kahetsus (KarS § 57 p

3), seda arvestab ka kohus. Raskendavad asjaolud puuduvad. I.M-ile karistuse veelgi

vähendamiseks kohtul põhjendatud alust ei ole. Karistuse määramisel tuleb lähtuda õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub selle alla ka loodusressursside säilitamine.

I.M pani toime LKS § 71 lg 1 sätestatud väärteo vähemalt kaudse tahtlusega, sest ta

juhtimisõigust omava isikuna pidi aru saama, et mitte igal pool on mootorsõidukiga liikumine lubatud. Lähtudes antud väärteo asjaoludest on ilmne, et isikud sõitsid mootorsõidukiga looduses ringi suvaliselt, pannes toime ka mõistmatuid tegusid (ronisid lagunenud Pikanõmme vaatetornile,

sõitsid lagunenud sillal, metsateedel), mis viitab tahtlikule tegevusele. I.M on oma kaebuses märkinud, et tema elukaaslane on viimaseid kuid rase. See asjaolu oli kaebuse esitajale teada enne väärteo toimepanemist ning ei tekkinud ootamatult. Kohus leiab, et iga isik peab ise oma

elu korraldama viisil, mis ei tingi teda karistamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks senini väljakujunenud elulaad.

Õiguskorra kaitsmise huvides ning ka erining üldpreventiivsetel kaalutlustel ei kuulu I.M-ile karistuseks mõistetud rahatrahv vähendamisele. Kuna I.M kehtivaid karistusi samalaadsete süütegude eest ei ole, on eeldatav, et käesolevas väärteoasjas talle karistuseks mõistetud

55 trahviühikut rahatrahvi, ehk 220 eurot, on piisav ja küllaldane rahasumma, mõjutamaks teda edasiselt õiguskuulekalt käituma ning hoidumaks uute analoogsete rikkumiste toimepanemisest.

Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes V™S § 132 p 1 jätab kohus kaebuse rahuldamata ja

Keskkonnainspektsiooni Harjumaa Büroo 09.03.2017 otsus väärteoasjas nr 940017000091 – muutmata.

Kohtunik / / allkirjastatud digitaalselt