3-3-1-1-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-1-17

Otsuse kuupäev

19. aprill 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Nele Parrest ja Jüri Põld

Kohtuasi

Jaanus Sarve kaebus Maksu- ja Tolliameti maksu- ja

vaideotsuse tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti

kohustamiseks tagastama maksusumma ja intress

Menetlusosalised

Kaebaja Jaanus Sarv, esindaja vandeadvokaat Margo

Normann

Vastustaja Maksu- ja Tolliamet, esindaja Jane Meinson

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 24. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-

15-1713

Menetluse alus Riigikohtus

Maksu- ja Tolliameti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 24. novembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-1713.

Saata asi Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Edastada Jaanus Sarve 13. märtsi 2017. a vastusele lisatud tõendid (mootorsõiduki

üleandmise-vastuvõtmise akt, kindlustuspoliis, müüja kinnitus mootorsõiduki üleandmise

kohta) ja Maksu- ja Tolliameti 20. märtsi 2017. a kassatsioonkaebuse täiendusele lisatud tõend

(Maanteeameti logiraamatu väljavõte) Tartu Ringkonnakohtule tõendite vastuvõtmise

otsustamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) alustas Jaanus Sarve (kaebaja) suhtes käibemaksu deklareerimise ja

tasumise õigsuse kontrolli maksustamisperioodi mai 2014 osas. Kontrolli tulemusel koostas MTA

kontrollakti, milles tuvastas, et kaebaja soetas Läti äriühingult Rextar Logistic SIA 15. mai 2014. a

arve alusel sõiduki Toyota Hilux hinnaga 21 000 eurot (koos Läti käibemaksumääraga 21%). Sõiduki

esmaregistreerimise kuupäev oli 8. jaanuar 2014. Kaebaja tegi 15. mail 2014 Maanteeameti liiklus-

registris avalduse sõiduki registreerimiseks. Eeltoodust järeldas MTA, et tegu on uue transpordi-

vahendiga käibemaksuseaduse (KMS) § 2 lg 7 p 3 mõttes, mistõttu on kaebajal kohustus deklareerida

ja tasuda uue transpordivahendi soetamiselt käibemaksu 3471 eurot ja 7 senti (KMS § 3 lg 6 p 3, § 38

lg 4).

2. MTA kohustas 26. veebruari 2015. a maksuotsusega kaebajat tasuma maksusumma 3471 eurot ja

7 senti. Maksuotsusest nähtub, et selle andmise õiguslikeks alusteks on maksukorralduse seaduse

(MKS) § 92 lg 1 p 1, § 94 ja § 95 lg 1. Kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt olulised

faktilised ja õiguslikud asjaolud on kajastatud kontrollaktis, mis on maksuotsuse järgi selle

lahutamatu lisa. KMS § 3 lg 6 p 3, § 2 lg 7 p 3 ja § 38 lg 4 alusel pidi kaebaja uue transpordivahendi

Toyota Hilux ostult maksustamisperioodil mai 2014 deklareerima ja tasuma käibemaksu. Samuti oli

kaebaja kohustatud uue transpordivahendi soetusel esitama tollideklaratsiooni ja uue

transpordivahendi ostuarve (rahandusministri 30. märtsi 2004. a määruse nr 38

"Maksukohustuslasena või piiratud maksukohustuslasena registreerimata isiku poolt uue

transpordivahendi ühendusesisesel soetamisel käibemaksu tasumise kord" §-d 1 ja 2). Kaebajat ei

vabasta sõiduki ostult käibemaksu tasumisest asjaolu, et Läti äriühing Rextar Logistic SIA oleks

pidanud Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ art 138 lg 2 p a alusel sõiduki müügi kaebajale vabastama

käibemaksust. Kaebajal on õigus Lätis makstud käibemaks tagasi saada. Ka ei ole tähtsust asjaolul, et

Maanteeamet ei teavitanud kaebajat sõiduki registreerimisel käibemaksu tasumise kohustusest.

3. MTA jättis 5. juuni 2015. a vaideotsusega kaebaja vaide rahuldamata. MTA leidis, et maksuotsuse

põhjendamine kontrollaktile viitamisega on õiguspärane ega muuda maksuotsust kontrollimatuks.

Soetatud sõiduki esmase registreerimise kuupäev oli 8. jaanuar 2014. Kaebaja soetas sõiduki 15. mail

2014 ja seega varem kui kuus kuud pärast esmaregistreerimist. Seega, kaebaja kui maksu-

kohustuslasena ja ka piiratud maksukohustuslasena registreerimata isik soetas teisest liikmesriigist

uue transpordivahendi. Maksuotsuse õigusvastasust ei too kaasa see, et maksuotsuses ja kontrollaktis

ei ole eraldi selgitatud, mis põhjusel pidas MTA soetatud autot uueks transpordivahendiks. Sõiduki

esmase registreerimise kuupäevast ja sõiduki soetamise ajast on ilmne, millistest kuupäevadest on

MTA lähtunud.

4. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada MTA 26. veebruari 2015. a

maksuotsus ja 5. juuni 2015. a vaideotsus ning kohustada MTA-d tagastama kaebajale alusetult

tasutud maksusumma 3470 eurot ja 38 senti (kaebaja tasus maksuotsusega võrreldes 69 senti vähem)

ja intressi 774 eurot ja 72 senti. Kaebaja asus seisukohale, et maksuotsus on nii faktiliselt kui ka

õiguslikult puudulikult põhjendatud. Maksuotsusest ei nähtu, millistele faktilistele asjaoludele on

MTA tuginenud, lugedes sõiduki uueks transpordivahendiks. Arusaamatu on, millal on alustatud

kuuekuulise tähtaja lugemist ning mida MTA käsitab sõiduki esmase kasutuselevõtuna. Esma-

registreerimine ja esmakasutus ei ole identsed mõisted. Asjaolu, et sõiduk on Läti Vabariigis kantud

registrisse 8. jaanuaril 2014, ei tähenda, et sellest kuupäevast toimus sõiduki esmakasutus. Sõiduki

kasutamine algas vahetult pärast ostmist, s.o hiljemalt 19. septembril 2013. Seda kinnitab ka asjaolu,

et Amserv Auto AS 12. septembri 2013. a müügiarvel fikseeritud läbisõit on 10 km ning

21. veebruaril 2014 läbisõit 6021 km. KMS § 3 lg 6 p-s 3 esitatud maksusubjekti määratlus on

keeruline ja mitmeti tõlgendatav ega võimalda lugeda maksukohustust tekkinuks füüsilisel isikul, kes

ettevõtlusega ei tegele. Tegemist on topeltmaksustamisega, kuna käibemaksu tuli kaebajal tasuda nii

Läti Vabariigis kui ka Eesti Vabariigis. Ühtlasi soovis kaebaja asja arutamist kohtuistungil ja Rextar

Logistics SIA esindaja (edaspidi tunnistaja) ülekuulamist tunnistajana.

5. Tartu Halduskohus jättis 30. septembri 2015. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse kohtu-

istungi korraldamiseks. Kohus asus seisukohale, et asja saab menetleda kirjalikus vormis, kuna asja

lahendamiseks olulised asjaolud on võimalik välja selgitada istungit korraldamata. Kohus ei pidanud

tunnistaja ütlusi oluliseks, kuna sõiduki soetamise ja sõiduki esmakasutusele võtmise aega saab

tõendada dokumentaalsete tõenditega. Tunnistaja ei saa anda ütlusi maksustamise seisukohast oluliste

asjaolude kohta.

6. Tartu Halduskohus jättis 14. aprilli 2016. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte

endi kanda. Kohus põhjendas oma otsust järgmiselt.

1) KMS § 2 lg 7 p-st 3 nähtub, et uue transpordivahendi määratlemisel lähtutakse kas esmasest

kasutusele võtmisest möödunud ajast või läbisõidust. MTA võttis aluseks esimese kriteeriumi. MTA

tegi kindlaks, et Toyota Hilux´i esmaregistreerimise kuupäevaks on sõiduki registreerimistunnistuse

järgi 8. jaanuar 2014. Sõiduk võõrandati müügiarve ja ostu-müügilepingu kohaselt 15. mail 2014.

Ostu-müügilepingul on märgitud sõiduki väljalaskeaastaks 2014. Seega on sõiduk võõrandatud enne

kuue kuu möödumist, arvates esmasest kasutusele võtmisest. Sõiduki esmakasutuse ja -

registreerimise aeg peavad kattuma.

2) Kaebaja ei esitanud Amserv Auto AS-i 12. septembri 2013. a müügiarvet ja 21. veebruari 2014. a

hooldusarvet maksumenetluses, vaid alles halduskohtumenetluses. Kuigi 21. veebruari 2014. a

hooldusarvel on märgitud sõiduki läbisõiduks 6021 km, ei mõjuta see MTA otsuse õiguspärasust.

Põhimõtteliselt on võimalik läbida 6021 km ka ajavahemikul 8. jaanuar 2014 kuni 21. veebruar 2014.

3) Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ art 138 lg 2 p a järgi oleks Läti äriühing pidanud vabastama

käibemaksust sõiduki müügi kaebajale. Asjaolu, et ta seda ei teinud, ei vabasta kaebajat KMS § 3 lg 6

p 3 alusel Eestis käibemaksu tasumisest. MTA on selgitanud kaebajale, et tal on võimalik nõuda Läti

Vabariigilt tagasi juba tasutud käibemaks.

4) Maksuotsus on piisavalt põhjendatud. Kuigi selles pole viidet konkreetsele kriteeriumile, mille

alusel luges MTA sõiduki uueks sõidukiks, ei anna see alust maksuotsuse tühistamiseks, kuna

ainuüksi sellise analüüsi puudumine haldusaktis ei oleks saanud mõjutada asja otsustamist (haldus-

menetluse seaduse (HMS) § 58). MTA on taganud kaebajale ka ärakuulamisõiguse teostamise. Vaide-

menetluses ei ole rikutud menetlusnorme.

5) Kuna maksuotsust ei tühistata, siis pole vaja võtta seisukohta kohustamisnõude suhtes.

7. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu otsus ja teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada. Alternatiivselt palus kaebaja tühistada halduskohtu otsus ja saata asi

uueks arutamiseks halduskohtule. MTA palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioon-

kaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata.

8. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 24. novembri 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas

Tartu Halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega rahuldas kaebuse, tühistas

maksuotsuse ja vaideotsuse ning kohustas MTA-d tagastama kaebajale maksusumma 3470 eurot ja 38

senti ja intressi 774 eurot ja 72 senti (p 2). Ühtlasi mõistis ringkonnakohus MTA-lt kaebaja kasuks

välja halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 1094 eurot ja 74 senti (p 3). Samuti

tagastas ringkonnakohus MTA-le 11. novembri 2016. a täiendava seisukoha lisad, võttis seisukoha

toimikusse, edastas selle kaebajale ning jättis otsuse tegemisel tähelepanuta (p 1). Ringkonnakohus

põhjendas otsust järgmiselt.

1) KMS § 3 lg 6 p 3 kohaselt peab uue transpordivahendi ühendusesiseselt soetuselt käibemaksu

maksma ka transpordivahendi soetanud füüsiline isik.

2) MTA ja halduskohtu seisukoht KMS § 2 lg 7 p 3 tõlgendamisel ja tõendite hindamisel on väär.

KMS § 2 lg 7 p-s 3 sätestatu on üle võetud direktiivi 2006/112 art 2 p-st b, mille järgi käsitatakse

veovahendeid uutena, kui maismaa mootorsõidukite tarne toimub kuue kuu jooksul pärast esma-

kordset kasutamist või kui sõiduk on läbinud maksimaalselt 6000 kilomeetrit. Kuigi direktiivi art 2

p c näeb ette, et liikmesriigid kehtestavad tingimused, mille puhul võib punktis b nimetatud andmeid

lugeda kindlakstehtuks, KMS esmast kasutuselevõttu täpsemalt ei sisusta. Küll aga sätestab

KMS § 41 lg 2 kasutatud kauba mõiste, mille järgi on see kasutuses olnud vallasasi, mis on kasutatav

olemasoleval kujul või pärast parandamist. Eeltoodust järeldub, et uueks transpordivahendiks saab

KMS-i viidatud sätete grammatilisel tõlgendamisel pidada sellist mootorsõidukit, mida ei ole veel

faktiliselt kasutatud. Kuna KMS § 2 lg 7 p 3 ei seo sõiduki esmast kasutuselevõttu registrisse

kandmisega, ei saa sõiduki registrisse kandmist ja esmast kasutuselevõttu võrdsustada. Sõiduki

esmast kasutuselevõttu tuleb tõlgendada sõiduki faktilise esmase kasutamisena, olenemata sellest, kas

sõiduk oli registris registreeritud või mitte ning kas sõiduki kasutamiseks oli seaduslik alus või mitte.

3) Selles asjas tõendavad sõiduki faktilist kasutust enne registrisse kandmist koosmõjus Amserv Auto

AS-i 12. septembri 2013. a sõiduki müügiarve, Rextar Logistic SIA 13. septembri 2013. a makse-

korraldus, Amserv Auto AS-i 21. veebruari 2014. a hooldusarve ning tunnistaja ütlused ringkonna-

kohtu istungil. Tunnistaja sõnul sai ta sõiduki kätte Viljandist, sõidukil olid Eesti müüginumbrid

"Proov", millega tal lubati sõita Lätti. Eestist saadud numbritega sõideti kahe nädala vältel mööda

Lätit ning seejärel üksnes asutuse ca 2–3 hektari suurusel territooriumil, mis ei eeldanud registrisse

kandmist. Registrikanne tehti alles jaanuaris 2014. Ringkonnakohtul polnud alust kahelda nimetatud

tõendite ja tunnistaja ütluste ehtsuses ja õigsuses. Ringkonnakohus lisas, et helistas 21. novembril

2016 müügiarve ehtsuse kontrollimise eesmärgil arvel märgitud Amserv Auto AS-i teenindaja

telefoninumbrile, millel vastaski arvel märgitud isik, kes kontrollis ning kinnitas sõiduki müüki

Rextar Logistic SIA-le 12. septembril 2013.

4) Ringkonnakohtu istung toimus 9. novembril 2016 ning kohus teavitas istungil pooli, et

kohtulahend tehakse avalikult teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 24. novembril 2016. MTA

esitas pärast istungit 11. novembril 2016 kohtule täiendava seisukoha ja tõendid. Tuginedes

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) 51 lg-tele 1 ja 4, § 129 lg-le 3 ning tsiviilkohtumenetluse

seadustiku TsMS) § 401 lg-le 4, võttis kohus täiendava seisukoha küll toimikusse, kuid jättis selle

asja lahendamisel arvestamata ja tagastas seisukoha lisadena esitatud tõendid. Seisukoht esitati

mõjuva põhjuseta hilinenult ning selle menetlemine tooks kaasa asja arutamise uuendamise vajaduse

HKMS § 130 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. MTA esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse

Tartu Halduskohtu otsus või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. MTA

põhjendas oma seisukohta kassatsioonkaebuses ja selle täiendustes järgmiselt.

1) See, kas mootorsõiduk on uus, määratakse müügimomendil, mitte hetkel, kui see on toimetatud

sihtkoha liikmesriiki. KMS § 2 lg 7 p-s 3 sätestatud esmane kasutusele võtmine tähendab

eeldatavasti esmast sõiduki registreerimist. MTA saab arvesse võtta ka registreerimisest varasemat

kasutamist, kuid sel juhul on tõendamise kohustus maksukohustuslasel. Selles asjas puuduvad

usaldusväärsed tõendid, et sõidukit oleks enne registreerimist kasutatud. Sõiduki ostuarve ja

maksekorraldus septembrist 2013 näitavad vaid sõiduki tellimist. Tellimuse täitmine võtab tehases

tavapäraselt aega ca kuus kuud, eriti kui tellitakse lisavarustust, nagu praegusel juhulgi. Sõiduki

registreerimise (8 jaanuar 2014) ja hooldusarve esitamise (21. veebruar 2014) vaheline aeg (44

päeva) võimaldab sõita hooldusarvel märgitud kilometraaži, s.o keskmiselt 137 km päevas. MTA

saatis ringkonnakohtule 11. novembril 2016 Maanteeametist saadud logiraamatud. Neist nähtub, et

tunnistaja andis teadvalt valeütlusi (karistatav karistusseadustiku § 320 järgi), kuna Maanteeametist

saadud Amserv Auto AS-i proovinumbrite logiraamatud ei kinnita tunnistaja väidetut. Ka majandus-

ja kommunikatsiooniministri 3. märtsi 2011. a määruse nr 19 "Mootorsõiduki ja selle haagise

registreerimise tingimused ja kord" lisa 3 ei võimalda tunnistaja väidetud proovinumbrite

kasutamisviisi. Ringkonnakohus ei oleks seega tohtinud tunnistaja ütlustele kui valeütlustele tugineda

(TsMS § 238 lg 3 p 1, lg 5). Transiitnumbreid ei ole sõidukile samuti väljastatud. Ringkonnakohtu

telefonikõne Amserv Auto AS-ile kinnitab samuti üksnes müügitehingu toimumist, mitte sõiduki

kättesaamist. Ringkonnakohtu otsus muudab KMS § 2 lg 7 p 3 sätte kohaldamatuks, kuna

ringkonnakohtu loogika järgi on kõik salongidest ostetud 10-kilomeetrise läbisõiduga sõidukid

faktiliselt kasutatud ega ole käibemaksuga maksustatavad.

2) Kaebajal oli maksumenetluses piisavalt aega ja võimalusi esitada tõendeid ja täpsustusi selle

kohta, millal algas mootorsõiduki faktiline kasutamine. Kaebaja seda ei teinud, esitades

dokumentaalsed tõendid alles kohtumenetluses. Seejuures pidid need eksisteerima juba

maksumenetluse ajal. Tõendite hilinenud esitamine tähendab maksukohustuslase

kaasaaitamiskohustuse rikkumist. Isegi kui arvestada kaebaja esitatud tõendeid, on need vastuolulised

ega saa tõendada, et tunnistaja kasutas sõidukit enne esmast registreerimist. Veelgi enam, esitatud

tõendite põhjal võib jõuda järeldusele, et kaebaja on tegelikkuses sõiduki soetanud eraisikuna ja

Rextar Logistic SIA on kaasatud tehingute jadasse eesmärgiga soetada sõiduk käibemaksu võrra

odavamalt. Teisisõnu, kaebaja maksustamise aluseks võib olla ka MKS § 83 lg 4, sest kaebaja poolt

sõiduki soetamine Amserv Auto AS-ilt on varjatud tehing. Seega on maksuotsuse resolutsioon igal

juhul õige ja ebaõige õigusliku aluse nimetamine haldusaktis ei peaks tooma kaasa haldusakti

tühistamist (HMS § 58).

3) Tunnistaja avaldas kohtuistungil uue asjaolu, mida MTA ei saanud maksumenetluses kontrollida,

sest tal polnud sel ajal teavet sõiduki registreerimiseelse faktilise kasutuse kohta. Kohtuistungil ei

saanud MTA tunnistaja ütlusi kui uut asjaolu kontrollida ja tal puudus ka teave võimalike

kontrollimise võimaluste kohta. Seetõttu ei esitanud MTA kohtuistungil kohtule kohe täiendavaid

taotlusi. MTA esitas Maanteeametist saadud logiraamatud kaks päeva pärast kohtuistungit ja 13 päeva

enne kohtulahendi kuulutamist. Tõendid on kaalukad, mistõttu ei oleks ringkonnakohus tohtinud jätta

neid tähelepanuta. Asja arutamise uuendamata jätmine (HKMS § 130 p 2), eriti arvestades, et kohus

kogus ka ise pärast kohtuistungit tõendeid, on oluline menetlusnormi rikkumine.

4) MTA lisas kassatsioonkaebuse täiendusele Maanteeameti logiraamatu lehekülje väljavõtte.

10. Kaebaja palus vastuses kassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Kaebaja põhjendas oma

seisukohta järgmiselt.

1) Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusnorme, kui arvestas tunnistaja ütlusi. Kaebaja taotles tema

ülekuulamist juba halduskohtus, kuid halduskohus seda ei teinud.

2) Asjaolu, et mootorsõiduki müüja on mingid toiminguid jätnud tegemata, ei saa kasutada kaebaja

vastu ega mõjuta faktilist asjaolu, et sõiduki valdus anti üle 13. septembril 2013. Kaebajale ei ole

esitatud ühtegi Maanteeameti logiraamatu väljavõtet, mistõttu ta ei saa nende suhtes seisukohta võtta.

Pärast kohtu siirdumist nõupidamistuppa ei ole selliste uute tõendite esitamine ka lubatud.

3) MTA ei ole piisavalt selgitanud oma seisukohta, et õigusakt ei luba proovinumbrite kasutamist.

Praeguseks ajaks on proovinumbri tähis selgunud – see on märgitud kindlustuspoliisil.

4) MTA on kassatsioonkaebuses muutnud oma seisukohta materiaalõiguse kohaldamisel. Kui varem

menetluses (sh haldusaktis) oli MTA seisukohal, et esmane kasutusele võtmine ja

esmaregistreerimine on kattuvad mõisted, siis nüüd ühtib MTA arusaam ringkonnakohtu otsuses

märgituga. Seega ei ole ringkonnakohus vääralt materiaalõigust kohaldanud.

5) Tõendamaks, et mootorsõiduk anti Rextar Logistic SIA-le üle 13. septembril 2013, lisas kaebaja

vastusele sõiduki üleandmise-vastuvõtmise akti, kindlustuspoliisi ja müüja esindaja kinnitus proovi-

numbritega mootorsõiduki üleandmise kohta.

11. Pärast Riigikohtu antud tähtaega dokumentide esitamiseks esitasid nii kaebaja kui ka MTA

täiendavad vastuväited vastuseks üksteise seisukohtadele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

12. Ringkonnakohus pidas kohtuistungi 9. novembril 2016. Istungil kuulati mh ära tunnistaja ning

kohus teavitas pooli, et kohtulahend tehakse avalikult teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu

24. novembril 2016. MTA ei reageerinud istungil tunnistaja ütlusele, et ta sai Amserv Auto AS-ilt

proovinumbrid ja alustas seejärel sõiduki faktilist kasutamist. Kaks päeva pärast istungit,

11. novembril 2016, esitas MTA täiendava seisukoha ja tõendid, mis kinnitavad MTA hinnangul seda,

et tunnistaja andis valeütlusi. Ringkonnakohus jättis MTA tõendid asja lahendamisel arvestamata,

kuna need on esitatud ringkonnakohtu hinnangul mõjuva põhjuseta hilinenult (HKMS § 51 lg-d 1 ja

4), MTA ei avaldanud kohtuistungil, et tal oleks mingeid taotlusi arutamise täiendamiseks (TsMS

§ 401 lg 4 (HKMS § 129 lg 3)) ning MTA esitatuga arvestamine oleks toonud kaasa asja arutamise

uuendamise HKMS § 130 alusel. MTA seisukoht lisati siiski toimikusse, kuid seisukoha krüpteeritud

ja teistele menetlusosalistele avamatud lisad tagastati.

13. HKMS § 130 p 2 sätestab, et kohus uuendab asja arutamise määrusega, kui pärast asja arutamise

lõpetamist ja enne lahendi tegemist peab kohus asja õigeks lahendamiseks vajalikuks koguda või

uurida täiendavaid tõendeid või arutada menetlusosalistega asjaolusid. Kõnealusest normist tuleneb,

et asja arutamise uuendamine on pigem erand (vt analoogselt nt tsiviilasi nr 3-2-1-113-11, p 67;

kriminaalasi nr 3-1-1-67-06, p 7.1). Seejuures on asja arutamise uuendamise vajalikkuse üle

otsustamisel kohtul ulatuslik otsustusruum. Kõrgemalseisev kohus saab sellesse sekkuda vaid piiratud

juhtudel. Praegusel juhul on kolleegiumi hinnangul tegu sellise olukorraga. Arvestades järgnevalt

loetletud asjaolusid koostoimes, rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusnormi, jättes asja arutamise

uuendamata ja MTA 11. novembril 2016 esitatud tõendid hindamata.

14. Esiteks, MTA-lt kui haldusorganilt võib tõepoolest eeldada, et tema esindaja orienteeruks

kohtumenetluse normides ja reageeriks istungil toimuvale kohe. Samas tunnistaja poolt ringkonna-

kohtu istungil öeldu puhul oli tegu uue asjaoluga, mida ei olnud varem kohtumenetluses arutatud ega

hinnatud. Ka tegutses MTA tõendi hankimisel ja kohtule esitamisel kiirelt (s.o 2 päeva pärast istungit)

ning piisava ajavaruga (s.o 14 päeva) enne kohtuotsuse avaliku teatavaks tegemise aega. Seetõttu ei

keelanud menetlusseadustik täiendavate tõendite esitamist (vt HKMS § 51 lg 4, § 62 lg 1, § 198 lg 2

p 3).

15. Teiseks, kuigi ringkonnakohus jättis menetluse uuendamata, nähtub kohtuotsusest (otsuse p 19),

et kohus kogus ka ise pärast kohtuistungit tõendeid kaebaja esitatud müügiarve ehtsuse

kontrollimiseks. HKMS § 157 lg 2 esimene lause sätestab, et kohus võib tugineda otsust tehes üksnes

asjas kogutud tõenditele, mida pooltel ja kolmandatel isikutel oli võimalik uurida, ja asjaoludele,

mille kohta oli pooltel ja kolmandatel isikutel võimalik oma arvamust avaldada. HKMS § 157 lg-st 3

tuleneb, et kui asi vaadati läbi kohtuistungil, ei või kohus oma otsust rajada tõendile, mida istungil ei

uuritud. Kohtuotsuse järgi kinnitab ringkonnakohtu poolt pärast istungit kogutud tõend küll üksnes

kaebaja tõendi usaldusväärsust (ehtsust). Sellele vaatamata eksis kohus kirjeldatud viisil toimides

HKMS § 157 lg 2 esimese lause ja lg 3 vastu, sest ka selliselt rajaneb otsus pärast istungit kogutud

tõendil.

16. Arvestades neid asjaolusid, puudus ringkonnakohtul otsustusruum asja arutamise uuendamise üle

otsustamisel: kohtul oleks tulnud asja arutamine uuendada ning MTA 11. novembril 2016 esitatud

tõendid vastu võtta ja neid hinnata. Jättes selle tegemata, rikkus ringkonnakohus oluliselt kohtu-

menetluse normi, mis võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Seega tuleb ringkonnakohtu otsus

tühistada ja saata asi tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

II

17. KMS § 2 lg 7 p 3 järgi on uus transpordivahend KMS-i mõttes maismaa mootorsõiduk

mootorimahuga üle 48 kuupsentimeetri või mootori võimsusega üle 7,2 kilovati, mis on võõrandatud

enne kuue kuu möödumist esmasest kasutusele võtmisest või millega on sõidetud alla 6000

kilomeetri. Selles asjas on MTA kohaldanud esimest alternatiivi: mootorsõiduk on MTA hinnangul

võõrandatud enne kuue kuu möödumist esmasest kasutusele võtmisest. Vaidlus taandub küsimusele,

kas mootorsõiduki esmane kasutusele võtmine viidatud normi mõttes tähendab mootorsõiduki esmast

registreerimist (praegusel juhul 8. jaanuar 2014) või on võimalik arvesse võtta ka selle registreerimis-

eelset faktilist kasutamist.

18. KMS § 2 lg 7 p 3 põhineb direktiivi 2006/112 art 2 lg 2 p-l b (i). Direktiivi art 2 lg 2 p b (i) järgi

käsitatakse veovahendeid uutena, "kui maismaa mootorsõidukite tarne toimub kuue kuu jooksul

pärast esmakordset kasutamist". Art 2 lg 2 p c sätestab, et liikmesriigid kehtestavad tingimused, mille

puhul võib punktis b nimetatud andmeid lugeda kindlakstehtuks.

19. Vaidlust ei ole selle üle, et tarnena eelviidatud normi mõttes tuleb käsitada materiaalse vara

omanikuna käsutamise õiguse üleminekut (direktiivi art 14 lg 1). Teisisõnu, "seda, kas ühenduse-

siseselt soetatud veovahend on uus, hinnatakse hetkel, mil õigus vara omanikuna käsutada läheb üle

müüjalt soetajale" (Euroopa Kohtu 18. novembri 2010. a otsus nr C-84/09, p 55). Praeguses kaasuses

on selleks 15. mai 2014, nagu nii MTA kui ka kohtud on õigesti märkinud.

20. KMS ei sätesta üksikasjalikult seda, kuidas teha kindlaks esmane kasutusele võtmine (nagu võiks

eeldada direktiivi art 2 lg 2 p-st c). Ringkonnakohus tugines KMS-i kasutatud kauba definitsioonile

(§ 41 lg 2), millest järeldas, et oluline on vaid faktiline kasutus.

21. Kolleegiumi hinnangul ei kohusta direktiiv art 2 lg 2 p-i c sisustama just ja ainult KMS-is.

Õigusnormi sisustamisel ja tõlgendamisel tuleb lähtuda õiguskorrast tervikuna ning mõisteid

kasutada nende tavapärases tähenduses, kui norm ei näe ette teisiti. Nii sätestab liiklusseadus (LS) mh

sõidukite liigid, nõuded sõidukitele ja sõidukite kasutamise lubatavuse eeldused. Mootorsõiduk on

teel liiklemiseks ettenähtud või teel liiklev mootori jõul liikuv seade (LS § 2 p-d 40 ja 73). LS § 76

lg 1 järgi tuleb liikluses kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis registreerida viie tööpäeva jooksul

pärast sõiduki Eestis kasutusele võtmist. Mootorsõiduki registreerimine on rahvusvaheline nõue.

Näiteks Euroopa Liidu Nõukogu direktiivist nr 1999/37/EÜ sõidukite registreerimisdokumentide

kohta tuleneb, et mootorsõiduki liiklusregistris registreerimine tähendab sisuliselt sõidukile

maanteeliikluse loa andmist, st liikluses võib osaleda üksnes liiklusregistris registreeritud

mootorsõiduk.

22. Eeltoodust tuleneb, et mootorsõiduki kasutamise eeldatav sihipärane eesmärk on liikluses

osalemine. Liikluses osalemine eeldab liiklusregistris registreerimist. Teisisõnu, mootorsõiduki

esmane kasutusele võtmine ja registreerimine on üldjuhul õiguslikult omavahel seotud. Erandiks

võivad olla vaid olukorrad, kus mootorsõiduki parameetrite tõttu ei ole seda vaja registreerida või

mootorsõidukit kasutatakse viisil, mis ei eelda registreerimist. (Vt ka nt Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) nr 167/2013 põllu- ja metsamajanduses kasutatavate sõidukite kinnituse ja

turujärelevalve kohta art 3 p-d 37, 38, 40.) Selliste juhtude esinemise ja sellest tuleneva faktilise

kasutamise algusaja tõendamise kohustus on maksukohustuslasel.

23. Praegusel juhul on tegu mootorsõidukiga, mille sihipäraseks kasutuseks on ilmselgelt liikluses

osalemine. Seetõttu tuli sõiduk registreerida liiklusregistris ning MTA võis lähtuda eeldusest, et

sõiduki esmaseks kasutusajaks on registris registreerimise hetk. Kohustus tõendada seda, et mootor-

sõiduki faktiline kasutus algas varem, on maksukohustuslasel. Seejuures nõustub kolleegium MTA

seisukohaga, et müügieelne proovisõit teisaldatavate registreerimismärkidega (nn proovinumbritega)

ei ole mootorsõiduki kasutusele võtmine KMS § 2 lg 7 p 3 mõttes.

III

24. Eeltoodust tulenevalt tuleb kassatsioonkaebus rahuldada, Tartu Ringkonnakohtu 24. novembri

2016. a otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

25. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta vastu MTA ringkonnakohtus esitatud, kuid

ringkonnakohtu tagastatud tõendid. Kuna Riigikohus arvestab kassatsioonkaebuse põhjendatuse

kontrollimisel üksnes neid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega, ning ei

kogu ega hinda tõendeid (HKMS § 229 lg 2 ls 1, lg 3), tuleb ringkonnakohtul otsustada kaebaja ja

MTA kassatsiooniastmes esitatud tõendite vastuvõtmise üle. Kui kõiki tõendeid kogumis hinnates ei

ole kaebaja usaldusväärselt tõendanud, et sõiduki faktiline kasutus algas enne selle registreerimist,

tuleb kaebus jätta rahuldamata.

26. Õigusabi eest esitatud arve järgi on kaebaja õigusabikulu 600 eurot koos käibemaksuga. Kuna

Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, ei jaga ta menetluskulusid (HKMS § 109 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)