3-2-1-15-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-15-17

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. aprill 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

A. P ja D. P hagi D. P vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 2-15-15502

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

D. P kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2489 eurot 94 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A. P

Hageja D. P

Hagejate esindaja vandeadvokaat Natalja Santaševa

Kostja D. P, esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov

Asja läbivaatamise kuupäev

20. märts 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15502

D. P-lt D. P ja A. P ülalpidamiseks väljamõistetud igakuise elatise suuruse ning menetluskulude

jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. P (hageja I) ja D. P (hageja II) esitasid 16. oktoobril 2015 hagi D. P (isa) vastu, milles palusid

isalt hageja I kasuks välja mõista igakuise 633 euro suuruse elatise ja hageja II kasuks igakuise

600 euro suuruse elatise alates hagi esitamisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni või kuni kooli

lõpetamiseni, kuid mitte kauem kui hagejate 21- aastaseks saamiseni. Hagejad palusid tagasiulatuvalt

perioodi 1. november 2014 kuni 16. november 2015 eest isalt välja mõista hageja I kasuks elatisena

7885 eurot ja hageja II kasuks elatisena 4168 eurot.

Hagiavalduse kohaselt on hagejad I. K (ema) ja isa lapsed, kes elavad ema juures. Keskmised

igakuised kulutused hageja I ülalpidamiseks on 1265 eurot, sh eluasemekulud 220 eurot ((ema

eluasemelaen 431 eurot + kommunaalkulud 181 eurot + TV ja Internet 51 eurot) / 3), söögikulud

150 eurot, erakoolikulud 270 eurot, koolifond 25 eurot, riided 105 eurot, jalatsid 25 eurot, sünnipäeva

tähistamise ja sünnipäevaks kingituste kinkimise kulud 40 eurot, spordiga tegelemise kulu 145 eurot,

ravimid 70 eurot, transpordikulud 15 eurot, hügieenitarbed 15 eurot, vaba aja kulu 10 eurot,

mänguasjad ja raamatud 15 eurot, reisimiskulud 160 eurot). Keskmised igakuised kulutused hageja II

ülalpidamiseks on 1199 eurot, sh eluasemekulud 220 eurot ((ema eluasemelaen 431 eurot +

kommunaalkulud 181 eurot + TV ja Internet 51 eurot) / 3), söögikulud 150 eurot, erakoolikulud

285 eurot, kunstiring 18 eurot, koolifond 25 eurot, riided 65 eurot, jalatsid 15 eurot, sünnipäeva

tähistamise ja sünnipäevaks kingituste kinkimise kulud 40 eurot, spordiga tegelemise kulu 181 eurot,

ravimid 25 eurot, transpordikulud 15 eurot, hügieenitarbed 15 eurot, vaba aja kulu 10 eurot,

mänguasjad ja raamatud 15 eurot, reisimiskulud 120 eurot). Seega on isa osa hageja I ülalpidamisest

633 eurot ja hageja II ülalpidamisest 600 eurot.

Kulutused on põhjendatud ja tõendatud. Isa ja ema kooselu ajal pidasid nad hagejaid sellel tasemel

ülal ning hagejad on harjunud pakutud eluviisiga. Asjaolu, et isa ja ema ei ela enam koos, ei või

mõjutada hagejate harjumusi, kuna isa ja ema on võimelised hagejaid vastavas ulatuses ülal pidama.

Ema igakuine sissetulek on netotöötasu 3500 eurot. Isa igakuine sissetulek on netotöötasu 1500 eurot.

Pärast lahutust jäi abieluvaralepingu alusel isa omandisse tegutsev osaühing koos autoga BMW X3.

Lisaks saab isa konsultatsioonilepingu alusel osaühingu pangakontole 1500 eurot kuus. Isa on OÜ L

(registrikood xxxxxxxx) ainuosanik ja ainus juhatuse liige, rohkem töötajaid osaühingus ei ole. Seega

on isal ja emal võrdne majanduslik olukord, neil ei ole teisi lapsi, keda nad on kohustatud ülal

pidama. 2014. a detsembrist kuni 2015. a juunini tasus isa vabatahtlikult hageja I erakooli arved

260 eurot kuus, 2014. a detsembrist kuni 2015. a augustini hageja II eralasteaia arved 295 eurot kuus

ning 2014. a detsembrist kuni 2015. a maini hageja II iluuisutamistreeningute arved 96 eurot kuus.

Muid hagejate ülalpidamise kulutusi isa emaga ei arutanud ega soovinud neid jagada.

2. Isa palus jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt jätta hagi rahuldamata miinimummäärast

suurema elatise väljamõistmise osas. Hagejate nõue tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks tuleb jätta

rahuldamata, sest isa on ülalpidamiskohustust täitnud.

Isa vastuse kohaselt ületab isalt hagejatele keskmiselt antud igakuine 773 euro 26 sendi suurune

ülalpidamine elatise miinimummäära umbes neli korda, seega ei ole isa ülalpidamiskohustust

rikkunud. Isa on suure osa (38,6%) oma igakuisest 2000 euro suurusest sissetulekust andnud hagejate

ülalpidamiseks. Kaudselt võimaldab isa hagejatele ülalpidamist ka ühisvara jagamise nõude esitamata

jätmisega. Hagejad ja ema elavad korteris, kus sisustus on isa ja ema kui endiste abikaasade ühisvara.

Pärast lahutust ei nõudnud isa ühisvara jagamist ega selle väärtuse hüvitamist. Ühisvara jagamise

nõude esitamata jätmine võimaldab hagejaid ülal pidada isa arvel. Hagejad ei ole piisavalt tõendanud

miinimummäärast suuremaid kulutusi. Muu hulgas on hagejate 430 euro suurused igakuised

kulutused toidukaupadele, sünnipäeva tähistamisele ja kingitustele, hügieenitarvetele ning vaba aja

veetmisele täielikult tõendamata. Põhjendamatu on isalt välja mõista 2/3 ema laenumaksetest ja

kommunaalkuludest. Tegemist on ema ainuomandis oleva korteri laenu tagasimaksmisega ning

alaealised hagejad ei pea kommunaalkuludest tasuma emaga sama suurt osa. Kui kohus leiab, et

tõendatud on elatise miinimummäärast suuremad hagejate vajadused, ei ole siiski põhjendatud

kohustada ema ja isa andma hagejatele ülalpidamist võrdsetes osades. Ema ja isa sissetulek ning

varaline seisund ei ole samaväärne. Ema igakuine sissetulek ületab isa igakuist sissetulekut

1,75 korda. Seetõttu on ema võimalused hagejaid ülal pidada märkimisväärselt paremad. Lisaks tuleb

arvestada ka riiklike peretoetustega.

3. Harju Maakohus rahuldas 4. märtsi 2016. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis alates

16. oktoobrist 2015 kuni hagejate täisealiseks saamiseni või juhul, kui pärast täisealiseks saamist

jätkavad hagejad põhi-, kesk- või kõrghariduse omandamist või õpivad kutseõppe tasemeõppes, kuid

mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni isalt igakuise elatisena hageja I kasuks välja 467 eurot ja

hageja II kasuks 382 eurot. Maakohus jättis rahuldamata hagejate nõude mõista tagasiulatuvalt välja

elatis perioodi 1. november 2014 kuni 16. november 2015 eest. Menetluskulud jättis maakohus poolte

endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudus tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks õiguslik alus.

Isa tasus vabatahtlikult mõlemale hagejale miinimummäärast suuremat elatist. Üldjuhul katab elatise

miinimummäär terve lapse vajadused. Kui makstav elatis ei katnud hagejate kõiki eluvajadusi, oli

hagejatel õigus pöörduda hagiga kohtusse varem.

Maakohus tuvastas, et isa olukord oli hagejatega koos elamise ajaga võrreldes muutnud, sest isa

koondati 22. detsembril 2015 ning maakohtu otsuse tegemise ajal puudus tal töökoht.

Perekonnaseaduse (PKS) § 102 kohaselt ei vabane isa hagejate ülalpidamise kohustusest töö kaotuse

tõttu ning ta on kohustatud otsima endale töö, mis võimaldaks nii tema kui ka hagejate ülalpidamist.

Maakohus tuvastas hagejate tegelikud vajadused ning leidis, et hagejate tavalisest elulaadist lähtudes

kulub kuus hagejale I 933 eurot ja hagejale II 765 eurot, millest pool tuleb välja mõista isalt. Isa ja

ema otsustasid ühiselt, et hageja I õpib Sakala Eragümnaasiumis ja hageja II käib eralasteaias. Seega

olid põhjendatud hageja I igakuised 270 euro suurused kulutused koolile (makse kooli eest,

toitlustamine ja õppematerjalide ostmine) ja hageja II igakuised 295 euro suurused kulutused

lasteaiale. Isa ja ema otsustasid ühiselt, et hageja II tegeleb uisutamisega, mille kuumakse oli

95 eurot. Samuti otsustasid isa ja ema, et hageja I tegeleb tennisega (45 eurot kuus), käib spordisaalis

(43 eurot kuus) ning käib tervisliku seisundi tõttu erivõimlemises (50 eurot kuus). Maakohus luges

nimetatud kulutused põhjendatuks ja tõendatuks. Maakohtu arvates ei olnud tõendatud, et hagejate

toidule kulub lisaks koolis ja lasteaias toitlustamisele hommiku- ja õhtusöökidena 300 eurot (2 ×

150 eurot) kuus, ning maakohus pidas põhjendatud koduseks toidukuluks kummagi hageja kohta

100 eurot kuus. Maakohtu arvates oli riiete ja jalanõude kulu hagejate nõutud ulatuses tõendamata

ning maakohus pidas riiete ja jalanõude mõistlikuks kuluks hageja kohta 40 eurot kuus. Maakohus

luges põhjendatud tervishoiukuludeks hageja I puhul 30 eurot kuus ja hageja II puhul 15 eurot kuus.

Tõendamata olid sünnipäevade tähistamisele, kingituste ostmisele, hügieenitarvete ostmisele ja vaba

aja veetmisele kulutatud summad. Maakohus luges vastavateks põhjendatud kuludeks kummagi

hageja puhul 20 eurot kuus. Hageja I mõistlikuks reisikuluks, mis katab kooli korraldatavad reisid, oli

40 eurot kuus. Maakohus pidas põhjendatuks ja tõendatuks 220 euro suuruseid eluasemekulusid.

4. Isa esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

uue otsusega mõista isalt välja kummagi hageja kasuks igakuine elatis 215 eurot alates kohtulahendi

tegemisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Menetluskulud palus isa jätta hagejate kanda.

5. Hagejad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning

menetluskulud isa kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 18. oktoobri 2016. a otsusega isa apellatsioonkaebuse osaliselt

ning tühistas maakohtu otsuse osaliselt alates 16. oktoobrist 2015 välja mõistetud elatise suuruse

osas. Menetluskulude jaotuse osas muutis ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi, jättes

resolutsiooni muutmata. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi

osaliselt. Ringkonnakohus mõistis isalt alates 16. oktoobrist 2015 kuni hagejate täisealiseks saamiseni

hageja I kasuks välja igakuise elatise 395 eurot 33 senti ja hageja II kasuks igakuise elatise 311 eurot

33 senti. Ringkonnakohus jättis menetluskulud apellatsiooniastmes poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles maakohus

jättis rahuldamata hagejate nõude mõista välja elatis tagasiulatuvalt perioodi 1. november 2014 kuni

16. oktoober 2015 eest. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus rikkus materiaalõiguse normi, kui mõistis isalt hagejate kasuks

elatise välja kauemaks kui hagejate täisealiseks saamiseni. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15

19. oktoobril 2015 tehtud määruse p-s 13 selgitanud, et PKS § 97 p 2 kohaselt on täisealiseks saanud

õppiva lapse elatise nõue iseseisev nõue ja alaealise lapse kasuks ei saa elatist välja mõista kauemaks

kui tema täisealiseks saamiseni. Ringkonnakohus leidis, et maakohus mõistis põhjendatult isalt välja

elatise hagi esitamisest, kuna maakohus tuvastas, et isa ei tasunud 16. oktoobrist 2015 kuni otsuse

tegemiseni vabatahtlikult pooles ulatuses hagejate ülalpidamiskulusid.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et isa ja ema majanduslik seis võimaldab neil täita hagejate

ülalpidamise kohustust võrdses osas. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus

teenida sissetulekut ning ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes seetõttu, et tal ei ole

sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel

tuleb mh hinnata vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa seetõttu, et tal

ei ole sissetulekut või see on liiga väike. (Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-

15, p 14; 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17; 24. oktoobri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Eeltoodu tõttu ei arvestanud ringkonnakohus isa väitega, et emal

on piisavalt kõrge sissetulek ning elatise väljamõistmine on äärmiselt ebaõiglane tingimustes, kus isa

on andnud hagejatele osaliselt ülalpidamist. Ema ei eita, et isa on mingis ulatuses hagejate kulutusi

kandnud, kuid tõenditest nähtuvalt ei ole ta täitnud ülalpidamiskohustust täielikult. Kuigi isaga olid

töölepingud alates 22. detsembrist 2015 üles öeldud, ei vabastanud see isa ringkonnakohtu arvates

hagejate ülalpidamise kohustusest. 22. augustil 2016 esitas isa ringkonnakohtule õiendi, mille

kohaselt ta töötab alates 26. juulist 2016 ning tema brutotöötasu on 1200 eurot kuus.

Ringkonnakohus leidis, et isa vaidlustas apellatsioonkaebuses elatise suuruse vaid laenumakse

eluasemekulude hulka arvamise osas ning isa arvates oleks kohus pidanud arvestama kasutuseelist,

mitte laenumaksete suurust. Ringkonnakohtu hinnangul katab miinimummääras elatis eelduslikult ka

lapse eluasemekulud ning kui eluasemekulud on suuremad, peab hageja neid tõendama. Kuna

hagejad kasutuseelise suuruse osas oma väiteid ei tõendanud, vähendas ringkonnakohus vastavas

ulatuses maakohtu väljamõistetud elatist. Hagejad ei väitnud, et kasutuseelise väärtust ei ole võimalik

kindlaks teha või et selleks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine oleks ebamõistlikult raske või

kulukas. Ringkonnakohus pidas põhjendatud kulutusteks kommunaalteenuste ja interneti maksete

osas 77 eurot 66 senti (233 eurot / 3) hageja kohta. Seega olid hageja I põhjendatud kulutused

790 eurot 66 senti ja hageja II põhjendatud kulutused 622 eurot 66 senti, mida ema ja isa peavad

kandma võrdses osas.

Kuna hagi rahuldati osaliselt, jättis ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163

lg 1 alusel poolte menetluskulud nende endi kanda. Kuna isa ei põhjustanud praegust vaidlust sellega,

et ei oleks andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta, puudus TsMS § 164 lg 3

rakendamiseks alus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Isa esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja maakohtu otsused osaliselt tühistada

ning teha uus otsus, millega vähendada igakuist elatist 215 euroni, sh alates isa töötuks jäämisest

22. detsembril 2015 kuni uue töö leidmiseni 26. juulil 2016, või alternatiivselt saata asi tagasi

madalama astme kohtule uueks arutamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt asus ringkonnakohus põhjendamatule ja vastuolulisele

seisukohale, et isa pole apellatsioonimenetluses vaidlustanud miinimummäära ületava elatise

terviklikku suurust, vaid üksnes laenumakse arvamist eluasemekulude hulka. Isa taotles

apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistamist osas, millega mõisteti elatis välja seaduses

sätestatud miinimummäära ületavas osas.

Ringkonnakohtu 6. septembri 2016. a istungi protokolli kohaselt arutas ringkonnakohus pooltega

mõistlike ja põhjendatud ülalpidamiskulude (kulutused toidule, vabale ajale, riietele ja jalanõudele)

üle. See oleks olnud asjakohatu, kui elatise suurust oleks vaidlustatud üksnes eluasemelaenu

arvestamise osas. PKS § 99 lg-te 1 ja 2 kohaselt oleks ringkonnakohus pidanud võtma seisukoha

kogu elatise kohta.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud kohustust. Ringkonnakohus rikkus oluliselt

menetlusõiguse norme ja kohaldas valesti materiaalõiguse norme, jättes lahendamata isa taotluse

elatise vähendamiseks alates isa töötuks jäämisest kuni uuele tööle asumiseni. Töötuks olemise

perioodi eest ei tohi (vähemalt üldjuhul) mõista elatist välja tavapärases summas, arvestada tuleb

muutunud majandusliku olukorraga ning elatist oluliselt vähendada. Kohtud tuvastasid õigesti,

et 22. detsembril 2015 lõpetati isaga tööleping koondamise tõttu ning alates 26. juulist 2016 töötab

isa uuel töökohal netotöötasuga 959 eurot kuus.

Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt on ema töötasu 4500 eurot kuus. Ringkonnakohus ei arvestanud

isa muutunud majandusliku olukorraga, PKS § 105 lg-s 3 sätestatud põhimõtte ja kohtupraktikaga

(Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12) ning kohustas vääralt isa ja ema

andma ülalpidamist võrdsetes osades. Kohtud on hagejate vajadusi kindlaks määrates lähtunud

elukaugest ja ebarealistlikust eeldusest, et laste elulaad ei tohi muutuda, hoolimata vanemate

muutunud majanduslikust olukorrast. Kui hagejate tavaline elulaad oli ema ja isa kooselu ajal

oluliselt parem, kui võimaldab seadusega sätestatud elatise miinimummäär, siis olukorras, kus üks

vanem kaotab töö või tema töötasu väheneb poole võrra, ei saa pidada võimalikuks varasema elulaadi

jätkumist. Seega oleksid kohtud pidanud hagejate vajaduste väljaselgitamisel lähtuma ka isa

muutunud majanduslikust olukorrast, arvestama ema ja isa sissetulekute erinevust ning mõistma

elatise välja seaduses sätestatud miinimummääras. Ei saa eeldada, et isa suudab hagejatele pakkuda

endist elulaadi ja tasuda elatist, mis moodustab tema sissetulekust üle 70%.

8. Hagejad vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu ning palusid jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Menetluskulud kõikides kohtuastmetes palusid hagejad jätta isa kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

väljamõistetud elatise suuruse ning menetluskulude jaotuse osas. Asi saadetakse tühistatud osas

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuigi

ringkonnakohus on otsuses märkinud, et isa vaidlustas apellatsioonkaebuses elatise suuruse vaid

laenumakse eluasemekulude hulka arvamise osas, on ringkonnakohus siiski põhjendatult hinnanud

elatise suurust ka teiste isa apellatsioonkaebuses esitatud aspektide osas. Apellatsioonkaebuse

taotlusest ja põhjendustest nähtub, et isa vaidlustas elatise suuruse 215 eurot ehk 2016. aastal

kehtinud elatise miinimummäära ületavas osas. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt vaidlustas

isa maakohtu seisukoha, et isa ja ema peavad hagejatele andma ülalpidamist võrdsetes osades. Isa

leidis, et maakohus ei arvestanud tema muutunud majanduslikku olukorda (kaotas töö, ilma püsiva ja

keskmisest oluliselt kõrgema sissetulekuta ei ole võimeline andma varasemas ulatuses ülalpidamist ja

säilitama hagejatele varasemat elulaadi) ja seda, et isa majanduslik olukord on ema omast oluliselt

halvem. Kolleegiumi hinnangul nähtub apellatsioonkaebuse ja ringkonnakohtu otsuse põhjendustest,

et isa vaidlustas maakohtu tuvastatud hagejate vajadused üksnes laenumakse eluasemekulude hulka

arvamise osas. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. TsMS § 230 lg 3 kohaselt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda

tõendeid omal algatusel. See ei tähenda kolleegiumi hinnangul aga, et ringkonnakohus saaks

maakohtu tuvastatud laste vajadusi uuesti hinnata, kui pooled selles osas maakohtu otsust ei vaidlusta

ja rikkumisi esile ei ole toonud. Seetõttu hindas ringkonnakohus põhjendatult hagejate vajadusi

üksnes vaidlustatud osas.

11. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et isa ja ema majanduslik seis võimaldab neil täita hagejate

ülalpidamise kohustust võrdses osas. PKS § 105 lg 3 kohaselt täidavad mitu sama astme sugulast

ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks

võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama

õigustatud isiku vahelisi suhteid. Riigikohtu varasema praktika (vt nt Riigikohtu 3. juuni 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12; 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15)

järgi peavad vanemad PKS § 105 lg 3 kohaselt võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral

andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral

osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi

proportsioonile.

Ringkonnakohus tuvastas, et isaga olid töölepingud alates 22. detsembrist 2015 üles öeldud ja alates

26. juulist 2016 saab ta brutotöötasu 1200 eurot kuus. Pooled ei vaidle, et ema brutotöötasu on

4500 eurot kuus. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti PKS § 105 lg-t 3, kui leidis,

et sellises olukorras võimaldab isa ja ema majanduslik seis täita hagejate ülalpidamise kohustust

võrdses osas. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest ei selgu, mille alusel ringkonnakohus tuvastas, et

isa varaline seisund võimaldab igakuise 959 euro suuruse netosissetuleku puhul täita

ülalpidamiskohustust emaga võrdses osas ning tasuda hagejatele kokku elatisena 706 eurot 66 senti

kuus, ilma et isa kahjustaks enda tavalist ülalpidamist.

12. Ringkonnakohus viitas Riigikohtu seisukohtadele, mille kohaselt on vanemal lapse ülalpidamise

kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ja ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest

üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike, ning vanema osa

arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada,

mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike

(Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14; 16. jaanuari 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17, 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15).

Ringkonnakohus jättis aga tähelepanuta, et praeguses asjas nõutakse PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

miinimummäärast suuremat elatist. Viidatud asjades nõuti miinimummääras elatist.

Vanematel on PKS §-st 96 ja § 97 p-st 1 tulenevalt oma alaealiste laste ülalpidamise kohustus ning

ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku

vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades tema kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema

võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise

ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Riigikohtu varasemas praktikas

(vt nt Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17; 24. oktoobri 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15) on rõhutatud, et lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb

arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kuna lapsel ei ole

üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige

vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad

varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine

või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse

ülalpidamise ulatust. PKS § 99 lg-te 1 ja 2 sõnatuse järgi tuleb esmalt kindlaks teha lapse

esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada, kas ja kuivõrd elatis peab olema ja saab olla, arvestades

vanemate varalist seisu, lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks

vajalikust summast suurem.

Eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus

PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära

(vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13; 26. novembri 2014

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14; 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 15).

PKS § 102 lg 2 järgi ei vabane vanem PKS § 102 lg 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise

kohustusest, kuid peab olukorras, kus ta ei ole oma muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades

võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, kasutama

tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Riigikohus on varasemas

praktikas (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15) rõhutanud, et

vanem peab hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses

sätestatud miinimummääras. Eeltoodust järeldub kolleegiumi hinnangul, et vanematel on alaealise

lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut, kuid seejuures ei saa

vanemalt nõuda, et ta teeniks sissetulekut, mis võimaldab tasuda miinimummäärast suuremat elatist.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas olukorras, kus isa

varaline seisund on muutunud, on isal ja emal võimalik tagada hagejatele varasem elulaad. Samuti

tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas isa varaline seisund võimaldab täita ülalpidamiskohustust

emaga võrdses osas PKS § 105 lg 3 järgi, ilma et isa kahjustaks enda inimväärset elustandardit.

13. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

14. Kuna isa kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes

selle tasus või kelle eest see tasuti.

Tambet Tampuu, Ants Kull, Jaak Luik