3-2-1-7-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-7-17

Määruse kuupäev

Tartu, 19. aprill 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik

Kohtuasi

ZeroGroup Holding OÜ hagi Lenovo Technology B.V.

vastu kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumise

lõpetamiseks ja 10 000 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 2-15-11285

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ZeroGroup Holding OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja ZeroGroup Holding OÜ, esindajad vandeadvokaat

Tarmo Peterson ja patendivolinik Almar Sehver

Kostja Lenovo Technology B.V., esindajad vandeadvokaat

Kaupo Lepasepp ja patendivolinik Indrek Eelmets

Asja läbivaatamise kuupäev

20. märts 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2016. a määrus ja Harju Maakohtu

20. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-11285 osas, milles kohtud keeldusid võtmast

menetlusse järgmisi haginõudeid:

· kohustada Lenovo Technology B.V.-d lõpetama ZeroGroup Holding OÜ

kaubamärgiõigusi Eesti kaubamärgiregistreeringule nr 45003 rikkuv tegevus Eestis,

sh tähisega YOGA tähistatud arvutite, sh süle- ja tahvelarvutite importimine Eestisse,

ladustamine, müümine, müügiks pakkumine, reklaamimine ja turustamine Eestis;

· kohustada Lenovo Technology B.V.-d hoiduma tulevikus kaubamärgi nr 45003 YOGA

+ kuju omaniku õiguste rikkumisest Eestis;

· mõista Lenovo Technology B.V.-lt välja 5000 eurot ZeroGroup Holding OÜ

kaubamärgiõiguste rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamiseks;

· mõista Lenovo Technology B.V.-lt välja rikkumise teel teenitud tulu 5000 eurot, mis

ületab rikkumise teel saadu hüvitist.

2. Saata tühistatud osas asi Harju Maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

3. Kohtumäärused on jõustunud osas, milles jäeti menetlusse võtmata järgmised haginõuded:

· kohustada Lenovo Technology B.V.-d lõpetama ZeroGroup Holding OÜ

kaubamärgiõigusi Ühenduse kaubamärgina kehtivale rahvusvahelisele registreeringule

nr 887073 YOGA + kuju rikkuv tegevus Euroopa Liidus (EL), sh tähisega YOGA

tähistatud arvutite, sh süle- ja tahvelarvutite importimine Eestisse, EL-i ja selle

liikmesriikidesse, ladustamine, müümine, müügiks pakkumine, reklaamimine ja

turustamine EL-is;

· kohustada Lenovo Technology B.V.-d hoiduma tulevikus kaubamärgi nr 887073 YOGA

+ kuju omaniku õiguste rikkumisest EL-is.

4. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada AAA Patendibüroo OÜ-le ZeroGroup Holding OÜ määruskaebuselt tasutud

kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ZeroGroup Holding OÜ (hageja) esitas 29. juulil 2015 Harju Maakohtule hagi Lenovo Technology

B.V. (kostja) vastu, milles palus:

· kohustada kostjat lõpetama hageja kaubamärgiõigusi Euroopa Ühenduse kaubamärgina

(23. märtsist 2016 Euroopa Liidu kaubamärk; Ühenduse kaubamärk) kehtivale

rahvusvahelisele registreeringule nr 887073 YOGA + kuju rikkuv tegevus Euroopa Liidus

(EL), sh tähisega YOGA tähistatud arvutite, sh süle- ja tahvelarvutite importimine Eestisse,

EL-i ja selle liikmesriikidesse, ladustamine, müümine, müügiks pakkumine, reklaamimine ja

turustamine EL-is;

· kohustada kostjat hoiduma tulevikus kaubamärgi nr 887073 YOGA + kuju omaniku õiguste

rikkumisest EL-is;

· kohustada kostjat lõpetama hageja kaubamärgiõigusi Eesti kaubamärgiregistreeringule

nr 45003 rikkuv tegevus Eestis, sh tähisega YOGA tähistatud arvutite, sh süle- ja

tahvelarvutite importimine Eestisse, EL-i ja selle liikmesriikidesse, ladustamine, müümine,

müügiks pakkumine, reklaamimine ja turustamine EL-is;

· kohustada kostjat hoiduma tulevikus kaubamärgi nr 45003 YOGA + kuju omaniku õiguste

rikkumisest Eestis;

· mõista kostjalt välja 5000 eurot hüvitist hageja kaubamärgiõiguste rikkumise teel saadu

hariliku väärtuse hüvitamiseks;

· mõista kostjalt välja rikkumise teel teenitud tulu 5000 eurot, mis ületab rikkumise teel saadu

hüvitist.

Hagiavalduse kohaselt tegeleb hageja sidusettevõte Yoga AS elektroonikaseadmete ja IT-lahenduste

arendamise, tootmise ja turustamisega, mis on seotud n-ö nutika kodu ja kontori lahendustega.

Vastavate intellektuaalomandiõiguste omajaks on hageja. Hageja YOGA kaubamärk on kasutusel

toodete ja teenuste tähistamisel, mille abil süsteemi kasutajad saavad distantsilt juurdepääsu

erinevatele seadmetele ning võimaluse igapäevaste elektroonikaseadmete (arvutid, tahvelarvutid,

mobiiltelefonid vm) abil nende tööd jälgida ja juhtida. Hagejale kuuluvad üle maailma mitmed

YOGA kaubamärgiõigused, sealhulgas Eesti kaubamärgiregistreering nr 45003

(Eesti

kaubamärk) ja rahvusvaheline kaubamärgiregistreering nr 887073

, mis kehtib ka Euroopa

Ühenduse kaubamärgina (Ühenduse kaubamärk).

Asi allub Eesti Vabariigi kohtule mõlema kaubamärgi osas. Ühenduse kaubamärki puudutavas osas

allub asi Eesti kohtule hagi esitamise ajal kehtinud Nõukogu 26. veebruari 2009. a määruse (EÜ)

nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (23. märtsist 2016 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta;

Ühenduse kaubamärgimäärus) art 97 lg 1 alusel koostoimes art 94 lg 2 lit-ga c, kuna kostjal on Eestis

ettevõte. Samuti allub asi määruse art 97 lg 5 kohaselt Eesti kohtule kui rikkumise asukoha kohtule.

Eesti kaubamärgi osas allub asi Eesti kohtule Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12. detsembri 2012. a

määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja

kaubandusasjades (Brüsseli I bis määrus) art 7 p 2 alusel, kuna rikkumise ja seeläbi tekkiva kahju

asukoht on Eestis, ning samuti art 7 p 5 alusel, kuna kostjal on Eestis ettevõte.

Hageja on rikkumise lõpetamise nõude õigusliku alusena hagis märkinud Ühenduse

kaubamärgimääruse art 102 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 lg 1 ning rikkumisest tulevikus

hoidumise nõude õigusliku alusena VÕS § 1055 lg 3 p 1. Rikkumise teel saadu harilikku väärtust

arvestab hageja hüpoteetilise litsentsitasuna, viidates VÕS §-le 1037. Rikkumisega teenitud tulu

väljaandmise nõude õigusliku alusena on hagis märgitud VÕS § 1039.

Hageja palus, et kui kohus peaks leidma, et esitatud tõendite ja informatsiooni alusel ei saa hagi

menetlusse võtta, annaks kohus hagejale täiendava tähtaja eeltõendamismenetluse algatamise taotluse

esitamiseks, kogumaks tõendeid selle kohta, kas kostjal on Eestis ettevõte, ning samuti YOGA

toodete Eestis turustamise ja sellega seotud isikute kohta.

2. Kostja vaidles hagi menetlusse võtmisele vastu, leides, et hagi ei allu Eesti kohtule.

Kostja väitel on tema asukoht Madalmaade Kuningriigis, tal ei ole Eestis ettevõtet, filiaali, esindust

ega muud üksust ning ta ei tegele Lenovo toodete Eestis turustamisega, kuna on üksnes

valdusettevõte. Kostja Soome filiaali tegevus ei ole ülekantav Eestisse ega väljenda samuti

konkreetset turustustegevust Eestis.

3. Harju Maakohus keeldus 20. juuni 2016. a määrusega hagi menetlusse võtmisest. Menetluskulud

jättis maakohus hageja kanda nende suurust kindlaks määramata.

Maakohus leidis, et hagi ei allu Eesti kohtule.

Ühenduse kaubamärki puudutavas osas reguleerisid kohtualluvust hagi esitamise ajal Ühenduse

kaubamärgimääruse X jaotise sätted. Kuivõrd hagi on kõigis nõuetes käsitatav hagina Ühenduse

kaubamärgimääruse art 96 lit a tähenduses, viitab art 97 lg-st 1 tulenev üldise kohtualluvuse reegel

Madalmaade kohtule. Ühenduse kaubamärgimääruse art 97 lg-s 5 ette nähtud valikulise

kohtualluvuse reegli kohaldamine eeldab, et kostja rikuks hageja Ühenduse kaubamärgist tulenevaid

õigusi. Kõnealuses sättes ette nähtud ühendav seos viitab liikmesriigile, kus on toimunud või võib

toimuda kahju tekitamine, s.o kus kostja pani väidetava õigusvastase teo toime, mitte aga

liikmesriigile, kus tekkis kahju. Hageja ei ole usutavaks teinud, et kostja rikkus tema õigusi Eestis

selle sätte tähenduses. Hageja toob kostjale etteheidetava teona esile tootja valmistatud arvutite

turustamist, millena saab eelkõige mõista toodete aktiivset müügiks pakkumist ja müügiga kaasnevat

toetavate toimingute sooritamist (nt koolitused, tootetutvustused, esitlused, reklaam). Hageja

esiletoodust ega tõenditest ei nähtu, et kostja, sh kostja Soome filiaal, oleks sellist tegevust Eestis

üldse kunagi alustanud. Hageja väited kostja seotusest IBM-iga ei ole piisavad, et omistada selle

ühingu tegevust kostjale. Seega ei saa hageja Ühenduse kaubamärki käsitlevate nõuete osas tugineda

valikulisele kohtualluvusele Ühenduse kaubamärgimääruse art 97 lg 5 järgi. Isegi kui hagi esitamine

nimetatud alusel oleks lubatav, oleks Eesti kohus Ühenduse kaubamärgimääruse art 98 lg 2 järgi

pädev üksnes Eestis toime pandud toimingute või nende ohu osas.

Kuna kostja asukoht on Madalmaades, kohaldub Eesti kaubamärgi rikkumise osas kohtualluvuse

määramisele Brüsseli Ibis määrus. Nimetatud määruse art 4 lg-st 1 tuleneva üldise kohtualluvuse

reegli järgi tuleks hagi kostja vastu esitada Madalmaade kui kostja asukoha liikmesriigi kohtusse.

Lähtuvalt selle määruse art 5 lg-st 1 ning hageja esiletoodust võivad Eesti kohtu kohtualluvuse

alusena tulla kõne alla kahju tekitanud juhtumi toimumise koht (art 7 p 2) ja kostja filiaali, esinduse

või muu üksuse asukoht (art 7 p 5). Brüsseli I bis määruse art 7 p-s 2 ette nähtud valikulise

kohtualluvuse reegel on laiem kui Ühenduse kaubamärgimääruse art 97 lg-s 5 märgitud juhtum, ent

ka seda tuleb tõlgendada autonoomselt ja kitsalt. Kõnealuses sättes mainitud „paik, kus kahju

tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda" hõlmab nii kahju tekkimise kui ka kahju

põhjustanud sündmuse toimumise paika, millest tulenevalt võib kostjat hageja valikul kaevata kas

ühe või teise asjaomase paiga kohtusse. Hagejale väidetavalt kahju põhjustanud sündmuse toimumise

paik ei ole Eestis. Intellektuaalomandiga seotud varalise õiguse väidetava rikkumise osas allub

lepinguvälise kahju hüvitamise hagi liikmesriigi kohtule, kui see riik kaitseb neid varalisi õigusi,

millele hageja tugineb, ning kui väidetav kahju võib tekkida selle kohtu tööpiirkonnas. Eestis on

kaitstud Eesti kaubamärgist tulenevad õigused ning hageja kaubamärgiga sarnase tähisega toote

turustamine Eestis võib tekitada kahju. Kuna hageja esitatud asjaolud ja tõendid ei viita piisavalt

sellele, et kostja mingi tegu võiks olla seotud tootja valmistatud arvutite müügiga Eestis, ei ole

võimalik sedastada, et kostja tegevuse tagajärjel oleks usutav hagejal kahju tekkimine Eestis.

Järelikult ei allu hagi Eesti kohtule Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 järgi. Hageja esitatud tõenditest ei

nähtu ka kostjal Eestis filiaali, esinduse või muu üksuse olemasolu. Samuti ei tuvastanud kohus

kostja võimaliku esinduse või esindaja tegevust Eestis, millest nähtuks kolmandatele isikutele

tegutsemine kostja nimel. Seega ei allu hagi Eesti kohtule ka Brüsseli I bis määruse art 7 p 5 järgi.

Kokkuvõtvalt ei allu hagi üheski nõudes ega osas Eesti kohtule ning selle menetlusse võtmisest tuleb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel keelduda. Tulenevalt kohtul

pädevuse puudumisest ei ole maakohtul võimalik sisuliselt lahendada ka hageja taotlust anda

täiendav tähtaeg eeltõendamismenetluse algatamise taotluse esitamiseks. Sellise tähtaja määramiseks

ei ole ka vajadust, kuna TsMS § 244 lg 1 alusel võib hageja taotluse esitada igal ajal eraldi

tsiviilasjana. Enne hagi menetlusse võtmise otsustamist ei saaks eeltõendamismenetlust korraldada

käesoleva asja raames, vaid seda tuleks teha eraldi tsiviilasjana.

4. Hageja palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule

uueks läbivaatamiseks või teha menetlusse võtmise määrus ja võtta hagi menetlusse. Hageja täpsustas

ühtlasi kohustamisnõuet ning palus kohustada kostjat lõpetama hageja kaubamärgiõigusi rikkuv

tegevus Eestis.

Kostja palus jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

Harju Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. oktoobri 2016. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata ning menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et Ühenduse kaubamärgimääruse art 97 lg 5 alusel

võib kohtualluvuse omistada üksnes selle liikmesriigi Ühenduse kaubamärkide kohtutele, kus kostja

pani väidetava õigusvastase teo toime. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja esiletoodust ega

tõenditest ei nähtu, et kostja oleks Eestis tootja valmistatud arvuteid turustanud. Üksnes Lenovo

toodete olemasolust Eesti turul ei ole võimalik järeldada, et just kostja neid turustab ja seeläbi hageja

õigusi rikub.

Eesti kaubamärgi rikkumise nõude osas jagas ringkonnakohus maakohtu järeldust, et hagi ei allu

Brüsseli I bis määruse valikulise kohtualluvuse reeglite kohaselt Eesti kohtule. Maakohus on kohtu

ette toodud asjaolude ja tõendite põhjal õigesti leidnud, et praegusel juhul ei ole võimalik sedastada,

et hagejale väidetavalt kahju põhjustanud sündmuse toimumise paik oleks Eestis või et kostja

tegevuse tagajärjel oleks hagejal tekkinud kahju Eestis määruse art 7 p 2 tähenduses. Maakohus on

õigesti leidnud, et Eesti kaubamärgi osas ei allu hagi Eesti kohtule ka määruse art 7 p 5 järgi.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid.

Maakohus leidis õigesti, et kui kohus kohtualluvuse puudumisest tulenevalt põhiasja ei lahenda, ei

ole tal võimalik hageja taotlust eeltõendamismenetluse algatamise taotluseks täiendava tähtaja

andmiseks sisuliselt lahendada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub määruskaebuses Riigikohtule maakohtu ja ringkonnakohtu määrused tühistada ning

saata asi samale maakohtule või ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kohtud leidsid hageja arvates valesti, et hagi ei allu Eesti kohtule. Ühenduse kaubamärki puudutavate

nõuete osas allub hagi Eesti kohtule Ühenduse kaubamärgimääruse art 97 lg 5 järgi. Esitatud

asjaoludest ja tõenditest nähtub, et Eestis turustatakse Lenovo YOGA tooteid ning on piisav alus

arvata, et kostja on sellega seotud. Kuna esineb hageja õiguste rikkumine või selle oht Eestis, on Eesti

kohus art 97 lg 5 alusel pädev Ühenduse kaubamärgi rikkumise nõuet menetlema.

Eesti kaubamärgi rikkumist puudutavate nõuete osas on kohtud Brüsseli I bis määruse kohtualluvuse

sätteid tõlgendanud valesti ning Euroopa Kohtu praktikast erinevalt. Kuna kostjal on - või vähemalt

hagi esitamise ajal oli - Eestis ettevõte, on Eesti kohtul kohtualluvus määruse art 7 p 5 alusel. Isegi

kui kostja on vaidlustanud oma filiaali, esinduse või muu üksuse olemasolu Eestis, siis määruse art 7

p 2 kohaselt allub hagi Eesti kohtule kui rikkumise asukohamaa kohtule. Rikkumise ja selle tõttu

tekkiva kahju ning saamata jäänud tulu asukoht on mh Eestis. Kuivõrd hageja kaubamärgiõiguse

rikkumise tagajärg avaldub Eestis, oleks ringkonnakohus pidanud asja menetlusse võtma isegi siis,

kui kostja on teinud kaubamärgiõigusi rikkuvaid toiminguid üksnes väljaspool Eestit. Kahtluse korral

EL-i õiguse tõlgendamise osas oleks ringkonnakohus saanud küsida Euroopa Kohtult eelotsust.

Kohtud on asetanud hagejale hagi menetlusse võtmise staadiumis tema väidetud asjaolude

tõendamiseks tõendamiskoormise, mis sisuliselt võrdub hagi rahuldamiseks vajaliku

tõendamiskoormisega. See on ebaproportsionaalne ja piirab ebamõistlikult hageja võimalusi oma

kaubamärgiõigusi kaitsta. Täpsed asjaolud kostja osaluse kohta hageja õiguste rikkumisel on sellist

laadi, et hagejal ei ole võimalik avaliku info alusel seda teavet hankida ning hagimenetluse käigus on

vajalik kohtu menetluslik abi tõendite kogumisel.

Hageja taotles Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 kontekstis Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist kahes

küsimuses.

Kas nimetatud sätet tuleb tõlgendada selliselt, et liikmesriigi kohus on pädev hagi menetlema, kui

kaubamärgiomaniku liikmesriigis kaitstud kaubamärgiõiguse tagajärg (kahju) avaldub selles

liikmesriigis, kuid kaubamärgiomaniku ainuõigust rikkuvaid või neile kaasaaitavaid toiminguid ei ole

kostja selle liikmesriigi territooriumil teinud?;

Kas hagejal on kohustus hagi menetlusse võtmise ajal tõendada, milliseid konkreetseid toiminguid

kostja on teinud, või piisab hagi menetlusse võtmiseks põhistamisest ning põhjendatud kahtlusest, et

kostja tehtud toimingud on põhjustanud või kaasa aidanud hageja kaubamärgiõiguste rikkumisele ja

kahju avaldumisele liikmesriigis?

Hageja ei nõustu kohtutega, et eeltõendamismenetluse algatamise taotluse esitamiseks ei olnud

võimalik tähtaega anda ning taotlust sama tsiviilasja raames menetleda. Menetlusökonoomia ning

asja kiire lahendamise huvides on algatada eeltõendamismenetlus ja koguda vajalikud tõendid just

käesolevas asjas, mitte menetleda mitut eraldiseisvat kohtuasja.

7. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja kohtumäärused

muutmata.

Kostja ei pea vajalikuks küsida käesolevas asjas Euroopa Kohtult eelotsust, kuivõrd kõnealustes

küsimustes on Euroopa Kohus juba varem EL-i õigust tõlgendanud ning varasema kohtupraktika

valguses oleks sama asja lahendamine ilmselge ka teiste liikmesriikide kohtutele ja Euroopa Kohtule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et hageja määruskaebus on põhjendatud osaliselt ning kohtumäärused tuleb

TsMS § 701 lg 3 järgi tühistada osas, milles jäeti menetlusse võtmata Eesti kaubamärgist tulenevate

õiguste rikkumisega seotud haginõuded. Tühistatud osas saadetakse asi Harju Maakohtule nõuete

menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.

9. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõudeid kostja vastu ja kohtualluvuse üldküsimusi (I). Seejärel

analüüsib kolleegium kohtualluvust hagejale kuuluvate Eesti kaubamärgist tulenevate õiguste

rikkumist puudutavate nõuete osas (II) ja siis Ühenduse kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumist

puudutavate nõuete osas (III). Edasi käsitleb kolleegium hageja väiteid menetlusõiguse normide

rikkumise kohta talle eeltõendamismenetluse algatamise taotlemiseks tähtaja andmata jätmisel (IV) ja

lõpetuseks teeb menetluslikud otsustused (V).

I

10. Hageja palus hagis kohustada kostjat lõpetama Ühenduse kaubamärgist tulenevate hageja õiguste

rikkumine EL-is ja Eesti kaubamärgist tulenevate hageja õiguste rikkumine Eestis ning kohustada

kostjat hoiduma tulevikus hageja õiguste rikkumisest Ühenduse kaubamärgi osas EL-is ja Eesti

kaubamärgi osas Eestis, samuti mõista kostjalt välja 5000 eurot hageja kaubamärgiõiguste rikkumise

teel saadu hariliku väärtuse hüvitamiseks ja rikkumise teel teenitud tulu 5000 eurot, mis ületab

rikkumise teel saadu hüvitist (I kd, tl 8).

Rikkumise lõpetamise nõudena tõi hageja hagis näitliku loeteluna kohustada kostjat (kaubamärke

eristamata) lõpetama tähisega YOGA tähistatud arvutite, sh süle- ja tahvelarvutite importimine

Eestisse, EL-i ja selle liikmesriikidesse, ladustamine, müümine, müügiks pakkumine, reklaamimine

ja turustamine EL-is.

11. Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses formuleeris hageja oma nõuded uuesti, piirates

need nüüd mõlema kaubamärgi puhul Eestiga (II kd, tl 153). Konkreetselt palus hageja:

· kohustada kostjat lõpetama hageja Ühenduse kaubamärgist tulenevaid õigusi rikkuv tegevus

Eestis, sh tähisega YOGA tähistatud arvutite, sh süle- ja tahvelarvutite turustamine ja

reklaamimine Eestis;

· kohustada kostjat hoiduma tulevikus Ühenduse kaubamärgi omaniku õiguste rikkumisest

Eestis;

· kohustada kostjat lõpetama hageja Eesti kaubamärgist tulenevaid õigusi rikkuv tegevus

Eestis, sh tähisega YOGA tähistatud arvutite, sh süle- ja tahvelarvutite turustamine ja

reklaamimine Eestis;

· kohustada kostjat hoiduma tulevikus Eesti kaubamärgi omaniku õiguste rikkumisest Eestis;

· mõista kostjalt välja 5000 eurot hüvitist hageja kaubamärgiõiguste rikkumise teel saadu

hariliku väärtuse hüvitamiseks;

· mõista kostjalt välja rikkumise teel teenitud tulu 5000 eurot, mis ületab rikkumise teel saadu

hüvitist.

12. Eelnevast (määruse p-d 10 ja 11) nähtub, et hageja piiras mõlemast kaubamärgist tulenevad

rikkumise lõpetamise ja edasisest rikkumisest hoidumise nõuded Eesti territooriumiga, samuti

kitsendas näitlikku loetelu tegevustest, mille keelamist ta nõuab. Kolleegiumi arvates on tegu

haginõuete kitsendamisega.

Hageja ise pole hagi kitsendamist selgitanud ega põhjendanud ning ka kostja ei ole sellele tuginenud.

Ringkonnakohus on käsitlenud haginõudeid mahus, milles need algul hagis esitati ja milles maakohus

need menetlusse võtmata jättis. Hageja ei ole selle peale kaevanud. Kolleegium lähtub asja

lahendamisel hageja ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses formuleeritud haginõuetest,

st piirdub analüüsis hageja võimalike õiguste rikkumisega Eestis. Sisuliselt saab hagejat pidada

maakohtu määrust osaliselt vaidlustanuks, st vaidlustamata jäi maakohtu määrus osas, milles

menetlusse võtmata jäänud haginõuded olid formuleeritud laiemalt määruskaebuses esitatuga

võrreldes. Eesti kaubamärgist tulenevate nõuete osas saab hageja oma nõudeid edaspidi vajadusel

täpsustada.

13. Hageja ei ole eristanud ka eri kaubamärkidest tulenevaid nõudeid ja kostja tegevust tema õiguste

rikkumisel. Iseäranis ei ole ta seda teinud rahaliste nõuete esitamisel. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

vajadusel täpsustada, kas ja millises ulatuses mõjutab nõudeid see, kui menetletakse üksnes Eesti

kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumisega seotud nõudeid.

14. Kohtud on jätnud hagi TsMS § 371 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel menetlusse võtmata põhjusel, et Eesti

kohtul puudub rahvusvaheline kohtualluvus asja lahendamiseks. Kolleegium märgib selle kohta, et

ebatäpne on viide TsMS § 371 lg 1 p-le 1, kuna kohtualluvuse (kui kohtu territoriaalse pädevuse)

puudumine on hagi menetlusse võtmisest keeldumise erialusena toodud sama lõike punktis 2.

15. Pooled ei vaidle selle üle, et kui Eesti kohtutel oleks rahvusvaheline kohtualluvus, oleks hagi

läbivaatamiseks pädev Harju Maakohus. Ühenduse kaubamärgi osas tuleneks Harju Maakohtu

pädevus Ühenduse kaubamärgimääruse art 95 lg-st 1 ja kaubamärgiseaduse (KaMS) § 715 lg-st 1

Ühenduse kaubamärkide õiguskaitsega seotud asjades ainupädeva Eesti kohtuna. Eesti kaubamärgi

osas alluks asi Harju Maakohtule Patendiameti asukoha järgse kohtuna (KaMS § 60 lg 1).

16. Rahvusvaheline kohtualluvus tuleb määrata kindlaks Ühenduse kaubamärgist tulenevate nõuete

osas Ühenduse kaubamärgimääruse järgi ja Eesti kaubamärgist tulenevate nõuete osas Brüsseli I bis

määruse järgi. Ühenduse kaubamärgimääruse art 94 lg 2 välistab teatavate Brüsseli I bis määruse

sätete kohaldamise mh määruse art-s 96 nimetatud hagide suhtes seoses Ühenduse kaubamärgist

tulenevate õiguste rikkumise ja rikkumise ohuga. Seega on Ühenduse kaubamärgimääruse vastavad

normid Brüsseli I bis määruse teatavate sätete osas erinormiks (vt 5. juuni 2014. a otsus asjas nr C-

360/12 (Coty Germany), p-d 26, 27).

Hagid Ühenduse kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise asjades alluvad Ühenduse

kaubamärgimääruse art 96 lit a ning art-te 97 ja 98 järgi üldiselt kostja alalise asukoha kohtule. Sama

tuleneb Eesti kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumisega seotud hagide kohta Brüsseli I bis

määruse art 1 lg-st 1 ja art 4 lg-st 1.

17. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja asukoht (domicile) on Brüsseli I bis määruse art 63 mõttes

Madalmaade Kuningriigis. Seega saab esitatud asjaoludel tulla Eesti kohtu alluvus kõne alla üksnes

juhul, kui see on valikulise kohtualluvusena sätestatud kohaldatavates EL-i määrustes.

17.1. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja kasuks on registreeritud Ühenduse kaubamärk ja Eesti

kaubamärk (mõlemad YOGA + kuju) ning et Eestis turustatakse Yoga tähistusega arvuteid. Hageja

seostab arvutite turustamisega kostjat ning väidab lisaks, et kostjal on Eestis ka tegevuskoht.

17.2. Hageja on esitanud tema kaubamärkidest tulenevate õiguste rikkumise lõpetamise ja

rikkumisest hoidumise nõuded, samuti rahalised nõuded mõlema kaubamärgiõiguse rikkumise teel

saadu hariliku väärtuse hüvitamiseks ja rikkumise teel teenitud tulu väljaandmiseks ulatuses, mis

ületab rikkumise teel saadu hüvitist.

Hageja on rikkumise lõpetamise nõude õigusliku alusena hagis märkinud Ühenduse

kaubamärgimääruse art 102 lg 1 ja VÕS § 1055 lg 1 ning rikkumisest tulevikus hoidumise nõude

õigusliku alusena VÕS § 1055 lg 3 p 1. Tegemist on deliktiõiguslike nõuetega.

Rikkumise teel saadu harilikku väärtust arvestab hageja hüpoteetilise litsentsitasuna, viidates VÕS §-

le 1037. Rikkumisega teenitud tulu väljaandmise nõude õigusliku alusena on hagis märgitud

VÕS § 1039. Tegemist on nn rikkumiskondiktsioonist tulenevate alusetu rikastumise väljaandmise

nõuetega. Vähemasti esimest rahalist nõuet ei ole välistatud kvalifitseerida ka deliktiõigusliku

nõudena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 mõttes, kuna litsentsitasust lähtudes saab arvutada ka

kahjuhüvitist (VÕS § 127 lg 6 teine lause).

17.3. Eesti kaubamärgist tulenevad nõuded saavad alluda Eesti kohtule Brüsseli I bis määruse art 7

p 5 alusel, kui kostjal on Eestis filiaal, esindus või muu üksus.

Samuti võib asi alluda Eesti kohtule selle määruse art 7 p 2 alusel, kui tegu on lepinguvälise kahju

asjaga ning kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda Eestis. Kolleegiumi arvates on

hageja Eesti kaubamärgist tulenevalt esitatud nõuded hinnatavad lepinguvälise kahju hüvitamise

nõuetena viidatud sätte kontekstis, kuigi Eesti õiguse kohaselt võib rahaliste nõuete näol olla tegu

alusetust rikastumisest tulenevate nõuetega. Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 raames tuleb

lepinguvälist kahju sisustada autonoomselt määruse kontekstis (vt nt Euroopa Kohtu 17. septembri

2002. a otsus asjas nr C-334/00 (Tacconi), p-d 19 ja 21; 13. märtsi 2014. a otsus asjas nr C-548/12

(Brogsitter), p-d 18 ja 20). Euroopa Kohtu praktika kohaselt hõlmab termin „lepinguväline kahju"

selle sätte tähenduses kõiki nõudeid, milles taotletakse kostja vastutuse tuvastamist ja mis ei ole

„lepinguga seotud" (vt nt Euroopa Kohtu 27. septembri 1988. a otsus asjas nr C-189/87 (Kalfelis), p-

d 16˗18; nr C-548/12 (Brogsitter), p 20; 21. aprilli 2016. a otsus asjas nr C-572/14 (Austro-Mechana),

p 32). Kuigi Brüsseli I bis määrus ei reguleeri eraldi alusetust rikastumisest tulenevate nõuete

kohtualluvust, sarnanevad rikkumiskondiktsioonist tulenevad nõuded olemuslikult kahju hüvitamise

nõuetele, mistõttu on põhjendatud lugeda need hõlmatuks määruse art 7 p-ga 2 (sellist seisukohta on

väljendatud ka õiguskirjanduses, vt S. Leible, art 7, rn 112. - T. Rauscher (Hrsg). Europäisches

Zivilprozess- und Kollisionsrecht EuZPR/EuIPR. Kommentar. Band I Brüssel Ia-VO. 4 Aufl. Verlag

Dr. Otto Schmidt 2016). Ka rikkumisest hoidumise nõuded on hõlmatud Brüsseli I bis määruse art 7

p-ga 2 (vt ka Euroopa Kohtu 1. oktoobri 2002. a otsus asjas nr C-167/00 (Henkel), p-d 46 ja 48;

5. veebruari 2004. a otsus asjas nr C-18/02 (DFDS Torline), p-d 27 ja 33).

Brüsseli I bis määruse sätete sisustamisel on asjakohane Euroopa Kohtu praktika sellele määrusele

eelnenud sarnaste sätete kohta 27. septembri 1968. a Brüsseli konventsioonis (kohtualluvuse ja

kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) ja EL-i määruse nr 44/2001 (Brüsseli I

määrus) kohta (vt ka Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-16, p 11).

17.4. Ühenduse kaubamärki puudutavaid nõudeid saab kolleegiumi arvates Eesti kohtus lahendada,

kui hageja õiguste rikkumine on toimunud Eestis või kui Eestis on rikkumise oht (Ühenduse

kaubamärgimääruse art 97 lg 5). Ei ole tähtis, kas kostjal on Eestis ettevõte (Ühenduse

kaubamärgimääruse art 94 lg 2 lit c, art 97 lg 1), kuna Ühenduse kaubamärgimääruse art 97 lg-st 1

tulenevalt saaks vaid juhul, kui kostja asukoht ei ole üheski EL-i liikmesriigis, esitada hagi kostja

vastu selles liikmesriigis, kus asub tema ettevõte, ent praegusel juhul on kostja asukoht EL-i

liikmesriigis.

II

(A)

18. Kolleegium leiab, et kohtud jätsid kohtualluvuse puudumisele tuginedes põhjendamatult

menetlusse võtmata Eesti kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumisega seotud haginõuded.

Seetõttu tuleb maa- ja ringkonnakohtu määrused tühistada ja asi saata nende nõuete osas uuesti

menetlusse võtmise otsustamiseks Harju Maakohtule, tehes selgeks muud menetlemise eeldused.

(B)

19. Brüsseli I bis määruse art 7 p 5 kohaselt võib isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis,

esitada hagi teises liikmesriigis filiaali, esinduse või muu üksuse tegevusest tuleneva vaidluse puhul

selle paiga kohtutesse, kus filiaal, esindus või muu üksus asub.

20. Nagu maakohus õigesti välja toob, on Euroopa Kohus määranud kindlaks kaks kriteeriumi

määruse art 7 p-st 5 tuleneva valikulise kohtualluvuse aluse kohaldumiseks.

20.1. Esiteks eeldab „filiaal, esindus või muu üksus" selle sätte tähenduses tegevuskeset, mis esineb

emaettevõtja püsiva laiendusena ning millel on juhatus ja varalised vahendid äritehingute tegemiseks

kolmandate isikutega, kes ei pea selleks otse emaettevõtja (parent body) poole pöörduma (vt Euroopa

Kohtu 18. märtsi 1981. a otsus asjas nr C-139/80 (Blanckaert & Willems vs Trost), p 11). Seejuures

on filiaali, esinduse või muu üksuse oluliseks tunnuseks allumine emaettevõtja juhtimisele ja

kontrollile (vt Euroopa Kohtu 6. oktoobri 1976. a otsus asjas nr C-14/76 (De Bloos vs Bouyer), p-

d 20, 21; nr C-139/80 (Blanckaert & Willems vs Trost), p 9).

20.2. Teiseks peab vaidlus puudutama kas sellise tegevuskeskme enda käitamisega seotud tegevusi

või selle poolt oma asukohariigis emaettevõtja nimel toime pandud tegusid (vt täpsemalt Euroopa

Kohtu 22. novembri 1978. a otsus asjas nr C-33/78 (Somafer SA vs Saar-Ferngas AG), p 13; mõlema

kriteeriumi kohta kokkuvõtvalt ka Euroopa Kohtu 19. juuli 2012. a otsus kohtuasjas nr C-154/11

(Mahamdia), p 48). Lisaks on oluline, et esinduse või esindaja käitumine oleks väljapoole arusaadav

ja äratuntav kui tegutsemine asjaomase ettevõtja nimel (vt Euroopa Kohtu 9. detsembri 1987. a otsus

asjas nr C-218/86 (SAR Schotte vs Parfums), p 16).

20.3. Seega oleks Eesti kohtul praegusel juhul Brüsseli I bis määruse art 7 p-st 5 tulenev kohtualluvus

eelkõige siis, kui kostjal oleks Eestis tegevuskese, mis tegutseks kostja nimel ja pädevusega teha

kostja nimel tehinguid, alludes seejuures kostja juhtimisele ja kontrollile, ning kui hagis esitatud

nõuded oleksid seotud selle tegevuskeskme enda käitamisega või kostja nimel Eestis toime pandud

tegudega.

21. Hageja tuletab kostjal Eestis ettevõtte, esinduse või muu üksuse olemasolu asjaolust, et kostja

märkis www.lenovo.com koduleheküljel oma Eesti postiaadressina ning esindusena

Toompuiestee 33a, Tallinn, kasutades seejuures terminit „esinduskontor" (ingl Representative Office).

Ehkki hiljem asendati see Soome aadressiga, on kostja Eesti kontakttelefonid Eesti numbrid, mis

algavad koodiga +372.

Seejuures ei ole hageja väitnud, et kostjal oleks Eestis iseseisva juhatuse, varaliste vahendite ja

lepingute sõlmimise pädevusega tegevuskese, mis tegutseks Eestis äratuntavalt kostja nimel. Samuti

pole hageja välja toonud, kas ja kuidas on kostjale etteheidetavad rikkumised seotud just Eestis asuva

esinduse või muu üksuse juhtimisega või viimase poolt kostja nimel võetud kohustuste või toime

pandud tegudega.

22. Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul võimalik käsitada kostja filiaali, esinduse või muu

üksusena ka IBM-i.

Ehkki Euroopa Kohus on leidnud, et Brüsseli I bis määruse art 7 p 5 kohane kohtualluvuse alus võib

kohalduda ka siis, kui äriühing tegutseb teises liikmesriigis iseseisva äriühingu, mitte filiaali või

esinduse kaudu, on ka sellisel juhul tingimuseks, et vastav ühing tegutseks esimese äriühingu

käepikendusena, rääkides läbi ja sõlmides tehinguid tema nimel, ning alluks samale juhtimisele (nr C-

218/86 (SAR Schotte vs Parfums), p 17). Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, et kostja ja IBM

oleks kirjeldatud viisil seotud.

23. Tuvastatud asjaoludel on kohtud õigesti leidnud, et kostjal ei ole Eestis filiaali, esindust ega muud

üksust Brüsseli I bis määruse art 7 p 5 tähenduses, mistõttu asi ei allu selle sätte alusel Eesti kohtule.

(C)

24. Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 kohaselt võib isiku vastu, kelle alaline elukoht on mõnes teises

liikmesriigis, pöörduda lepinguvälise kahju puhul ka selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum

on toimunud või võib toimuda.

Kohtud on õigesti leidnud, et väljendis „paik, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib

toimuda" (Brüsseli I määruse art 5 p 3 eestikeelses tekstis kui „paik, kus kahjustav sündmus on

toimunud või võib toimuda") on peetud silmas nii kahju tekkimise kui ka kahju põhjustanud

sündmuse toimumise kohta, millest tulenevalt võib kostjat hageja valikul kaevata kas ühe või teise

asjaomase paiga kohtusse (vt nt Euroopa Kohtu 30. novembri 1976. a otsus kohtuasjas nr C-21/76

(Handelskwekerij Bier vs Mines de Potasse d'Alsace), p-d 24, 25; 16. juuli 2009. a otsus kohtuasjas

nr C-189/08 (Zuid-Chemie), p 23; 19. aprilli 2012. a otsus kohtuasjas nr C-523/10 (Wintersteiger),

p 19). Seejuures on kahjusaaja otsustada, kumb kohtualluvus vastab paremini tema huvidele.

25. Kahju põhjustanud sündmuse toimumise paik on Euroopa Kohtu praktika kohaselt paik, kus

kostja pani toime teo, millest kahjustav sündmus alguse sai (harmful event originated, vt Euroopa

Kohtu 7. märtsi 1995. a otsus asjas nr C-68/93 (Shevill jt vs Presse Alliance), p 24). See on Euroopa

Kohtu praktika järgi muu hulgas paik, kus reklaamija käivitab isiku õigusi rikkuva reklaami kuvamise

tehnilise protsessi (nr C-523/10 (Wintersteiger), p 34) või kus toodet, mis tekitab hiljem teises

liikmesriigis kahju, algselt rikuti (vt nr C-189/08 (Zuid-Chemie), p-d 13 ja 25).

Seejuures peab vastavas paigas olema teo teinud kostja ise. Mõne muu isiku teo alusel ei saa luua

kohtualluvust isiku suhtes, kes küll osales samuti väidetava kahju tekitamises, aga kes ei pannud tegu

toime selle kohtu tööpiirkonnas, mille poole on vaidluse lahendamiseks pöördutud (vt Euroopa Kohtu

3. aprilli 2014. a otsus asjas nr C-387/12 (Hi Hotel HCF), p-d 31 ja 32; Euroopa Kohtu 16. mai

2013. a otsus asjas nr C-228/11 (Melzer), p-d 40 ja 41).

Eelnevast tulenevalt oleks Eesti kohtul kahju põhjustanud sündmuse toimumise paiga asukoha

kohtuna Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 järgi kohtualluvus juhul, kui kostja oleks ise pannud selle

kohtu tööpiirkonnas toime teo, millest sai alguse hageja õiguste väidetav rikkumine. Selleks tuleb

kindlaks teha, millist tegu või toimingut hageja kostjale oma õigusi rikkuvana ette heidab ning kas

juhul, kui eeldada hageja väidete õigsust, oleks selle toimepanemise koht Eestis. Siseriikliku

kohtualluvuse alusel oleks igal juhul pädev Harju Maakohus, kelle tööpiirkond hõlmab kaubamärgi

õiguskaitset puudutavates asjades kogu Eestit.

26. Hagiavalduse kohaselt kostja kas ise või oma Soome filiaali kaudu tegeleb või on seotud Lenovo

YOGA süle- ja tahvelarvutite turustamisega mh Eestis, sh teostab või vähemalt koordineerib Lenovo

toodete müüki Euroopa Liidus, sh Eestis. Kohtud on hageja väidete põhjal käsitanud tema õiguste

väidetava rikkumisena Lenovo YOGA arvutite turustamist, mille all tuleb mõista toodete aktiivset

müügiks pakkumist ja müügiga kaasnevate toetavate toimingute tegemist (nt koolitused,

tootetutvustused, esitlused, reklaam). Kolleegium nõustub kohtutega selles, et hageja väited kostja

rolli kohta tema õiguste rikkumisel on üldsõnalised ega viita ühelegi konkreetsele kostja Eesti

territooriumil toime pandud teole, mis oleks võinud viia hagejale kahju tekkimiseni.

Asjas ei vaielda selle üle, et Lenovo YOGA süle- ja tahvelarvuteid ka tegelikult Eestis turustatakse.

Samas nõustub kolleegium maakohtuga, et kui kostja ka oma asukohas tegeleks tootja valmistatud

arvutite turustamisega ja samu arvuteid müüakse Eestis, ei saa sellest veel järeldada kostja

turustustegevust Eestis. Isegi kui kolmandad isikud on rikkunud Eestis hageja õigusi ning kostja

nende tegevust koordineeris või selles osales, ei tähendaks see, et Eesti kohus saaks hagi lahendada

kostja suhtes, kes ise Eestis ühtegi konkreetset tegu toime ei ole pannud. Kui aga pidada kostja

õigusvastaseks teoks hageja õigusi rikkuvate toodete Eestis turustamise koordineerimist või selles

osalemist, oleks selle teo toimepanemise koht eelduslikult kostja enda asukoht, kuna seal võetaks

vastu vastavad otsused ning antaks asjakohased suunised (vrd Euroopa Kohtu 28. jaanuari 2015. a

otsus asjas nr C-375/13 (Kolassa), p 53; nr C-68/93 (Shevill jt vs Presse Alliance), p 24).

Eeltoodud põhjustel on kohtud kolleegiumi arvates õigesti leidnud, et Eesti kohtule ei tulene

rahvusvahelist kohtualluvust Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 alusel lähtuvalt kahju põhjustanud

sündmuse toimumise paigast.

27. Kahju tekkimise paik on Euroopa Kohtu praktika kohaselt koht, kus saabus lepinguvälist

vastutust kaasa tuua võiva teo tagajärg (vt nr C-189/08 (Zuid-Chemie), p 26; nr C-360/12 (Coty

Germany), p 54). Registreeritud intellektuaal- ja tööstusomandiõiguste rikkumise osas on Euroopa

Kohus täpsustanud, et kahju tekkimise paigana saab omistada kohtualluvuse selle liikmesriigi

kohtutele, kus asjaomane õigus on kaitstud (vt nr C-523/10 (Wintersteiger), p-d 27, 29;

3. oktoobri 2013. a otsus asjas nr C-170/12 (Pinckney), p-d 33, 37; vt ka Riigikohtu 23. märtsi

2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-16, p 14). Asjaomase registreeringu teinud liikmesriigi kohtud

on kõige paremas olukorras, hindamaks, kas kõnealust õigust on ka tegelikult rikutud (vt nr C-523/10

(Wintersteiger), p-d 25 ja 28; nr C-170/12 (Pinckney), p 37). Selle paiga kohus, kus vastav õigus on

kaitstud ning kus seega võib avalduda rikkumisega tekitatud kahju, on pädev hagi läbi vaatama ka

siis, kui kahju põhjustanud tegu on toime pandud mõnes teises liikmesriigis (vt nr C-360/12 (Coty

Germany), p 57; nr C-387/12 (Hi Hotel HCF), p 40; nr C-170/12 (Pinckney), p 47). Kuna riigisisese

kehtivusega intellektuaalomandiõiguse kaitse on piiratud õiguse registreerimise riigi territooriumiga,

on vastav kohus pädev tuvastama siiski vaid oma asukohaliikmesriigis tekkinud kahju (vt nr C-

387/12 (Hi Hotel HCF), p 38; nr C-170/12 (Pinckney), p 45).

28. Hageja tugineb oma Eesti kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumisele. Kohtud leidsid, et kuna

hageja esile toodud asjaolud ja tõendid ei viita kostja seotusele Lenovo YOGA arvutite müügiga

Eestis, siis ei ole usutav, et hagejale oleks kostja tegevuse tagajärjel Eestis kahju tekkinud, sh et

kostja tegevus ja hageja väidetav kahju oleks põhjuslikus seoses. Kolleegiumi arvates on kohtud

põhjendamatult nõudnud, et hageja tõendaks kohtualluvuse kindlakstegemise staadiumis, et talle on

Eestis kostja tegevuse tagajärjel ka tegelikult kahju tekkinud.

Eesti kohtul piisab kohtualluvuse jaatamiseks sellest, et hageja põhistab hagiavalduses endale kahju

tekkimist või selle ohtu vastava kohtu tööpiirkonnas. Olukorras, kus hageja tugineb Eesti

kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumisele ja seega oma Eestis kehtiva kaubamärgi kahjustamisele,

on võimaliku kahju tekkimise paik Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 tähenduses Eestis. Käesolevas

asjas tuleneb kahju või selle tekkimise oht asjaolust, et Eestis väidetavalt turustatakse, sh müüakse ja

reklaamitakse tooteid, mis rikuvad hageja Eesti kaubamärgist tulenevaid õigusi. See, kas hageja

kaubamärki ka tegelikult on rikutud, selgub alles hagi sisulisel läbivaatamisel (vt Euroopa Kohtu

otsused asjades nr C-523/10 (Wintersteiger), p 26; nr C-170/12 (Pinckney), p 40).

29. Ühtlasi on kohtud kolleegiumi hinnangul võtnud põhjendamatult arvesse seda, kui tõenäoline või

tõendatud on kostja seotus väidetava kahjuga ning vastutus selle kahju tekitamise eest. Ehkki

lepinguvälise vastutuse tekkimiseks on vajalik põhjuslik seos kahju ja kahju aluseks oleva sündmuse

vahel, ei kontrollita põhjuslikku seost juba kohtualluvuse üle otsustamise käigus. Sellist kohustust ei

tulene ka Euroopa Kohtu praktikast. Nii on kohtud pannud hagejale hagi menetlusse võtmise

staadiumis ebamõistlikult kõrge tõendamiskoormise.

29.1. Kuna hagi menetlusse võtmisel üksnes otsustatakse, kas kohtul on alust selle hagiga tegelda, ei

lahendata menetlusse võtmisel üldjuhul hageja nõudega seotud keskseid küsimusi. Menetlusse

võtmisest keeldumise üle otsustades ei saa kohtud üldjuhul hinnata tõendeid ega lahendada asja

sisuliselt (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-14, p 14;

23. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-15, p 18).

29.2. Osa hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluste hindamiseks tuleb aga paratamatult ka

tõendeid hinnata. Nii on see nt hindamaks, kas hagilt on tasutud riigilõiv (TsMS § 371 lg 1 p 10) või

kas sama asi on juba lahendatud või kohtu menetluses (TsMS § 371 lg 1 p-d 4 ja 5). Ka kohtualluvuse

kindlakstegemiseks (TsMS § 371 lg 1 p 2) võib olla vajalik tõendeid hinnata. Esmajoones võib see

olla vajalik rahvusvahelise kohtualluvuse kindlakstegemiseks, milleks võib kohtul TsMS § 75 lg 1

järgi olla vaja analüüsida ka hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja selle aluseks olevaid

asjaolusid (vt Riigikohtu 9. detsembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-08, p 13). Ulatuses,

mis on vajalik kohtualluvuse kindlaksmääramiseks, võib kohus seega nõuda pooltelt oma väidete

tõendamist, lähtudes TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevast kummagi poole kohustusest

tõendada hagimenetluses neid asjaolusid, millele tema väited tuginevad (vt nt Riigikohtu 17. märtsi

2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-15, p 10). Eelkõige võivad niisugusteks tõendatavateks

asjaoludeks olla kostja elu- või asukoht, viibimis- või tegevuskoht, isiku staatus tarbijana või tema

vara asukoht Eestis, kohtualluvuse kokkuleppe olemasolu ja muud sellised asjaolud, millest on seatud

sõltuvusse Eesti kohtu rahvusvaheline kohtualluvus (vt kostja elukoha kohta nt Riigikohtu 31. märtsi

2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-14, p 12).

29.3. Kui aga kohtualluvus sõltub hagis esitatud nõude sisuliste eelduste täidetusest, mh lepingust

poolte vahel või kahju tekitamisest, ei saa kohus kohtualluvuse kontrollimise staadiumis kontrollida

hageja väidete tõendatust ning esitatud nõude põhjendatuse eelduste täidetust TsMS § 230 lg 1

esimesest lausest tuleneva standardi kohaselt, kuna see tähendaks asja sisulist lahendamist juba enne,

kui kohus on asja menetlusse võtnud. Kolleegium on seisukohal, et olukorras, kus vaidluse allumine

Eesti kohtule sõltub asjaoludest, mille tuvastamine on ühtlasi ka hagi sisulise põhjendatuse eelduseks,

piisab kohtualluvuse kindlakstegemise staadiumis nende asjaolude põhistamisest TsMS § 235

tähenduses. Hageja peab väiteid, millest tema arvates tuleneb Eesti kohtu rahvusvaheline

kohtualluvus, põhistama kohtule selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda need

väited usutavaks.

29.4. Kahju õigusvastasel tekitamisel põhineva nõude osas tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et

kohtualluvuse kindlakstegemisel on oluline lähtuda sellest, millele hageja oma nõudes tugineb,

s.o millise kostjale etteheidetava rikkumisega oma nõuet põhjendab. Liikmesriigi kohtu ülesanne on

seejärel teha kindlaks, kas väidetav kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda vastavas

liikmesriigis (vt nr C-572/14 (Austro-Mechana), p-d 50 ja 52). Kohtuasjas nr C-387/12 (Hi Hotel

HCF) tehtud otsuse p-des 20 ja 21 selgitas Euroopa Kohus, et enda kohtualluvuse kontrollimiseks

võib kohus, kelle poole on pöördutud, lugeda hageja väited lepinguvälise vastutuse tingimuste

täidetuse kohta tõendatuks. Hiljem on Euroopa Kohus täpsustanud, et ehkki kohtul ei ole kohustust

tõendeid koguda ja kohus saab lähtuda talle esitatud asjaoludest, peab ta siiski arvestama kogu teavet

ja tõendeid, mis selles menetlusstaadiumis on esitatud, st kohus ei saa üksnes eeldada hageja väidete

õigsust ja selle alusel kohtualluvuse üle otsustada, vaid peab arvestama ka kostja võimalikke

vastuväiteid (vt nr C-375/13 (Kolassa), p-d 64, 65; 16. juuni 2016. a otsus asjas nr C-12/15

(Universal Music International Holding), p-d 45, 46).

Hagi menetlusse võtmist, sh kohtualluvuse üle otsustamist ei saa aga seada sõltuvusse sellest, kas

kostja vastutab hageja nõude eest või mitte, sh kas hagi on esitatud õige kostja vastu

(vrd Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-14, p 14; Riigikohtu 23. märtsi

2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-16, p 22). Tegemist on küsimusega hagi põhjendatusest, mis

tuleb välja selgitada asja sisulisel läbivaatamisel, hinnates asjakohaseid tõendeid. Sarnaselt on ka

Euroopa Kohus kaubamärgi rikkumise asjades märkinud, et rikkumise süükspandavus konkreetsele

kostjale selgub asja sisulise lahendamise käigus (vt nr C-170/12 (Pinckney), p 40). Kahju tekkimise

paiga kindlaksmääramine Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 tähenduses ei saa sõltuda asja sisulise

lahendamise kriteeriumidest, mida selles sättes ei käsitleta (vt nr C-170/12 (Pinckney), p 41).

30. Eelneva põhjal ei olnud kohtutel õigust keelduda Eesti kaubamärgiga seotud haginõuete

menetlemisest kohtualluvuse puudumise tõttu Brüsseli I bis määruse art 7 p 2 alusel, kuna hageja

väidetud kahju tekkimise paik on Eestis.

(D)

31. Vastuseks hageja taotlusele märgib kolleegium, et Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine ei ole

põhjendatud.

Eelotsuse küsimine ei ole vajalik, kui vaidlusalune küsimus on piisavalt selge (acte clair doktriin) või

Euroopa Kohtus juba lahendatud (acte éclairé doktriin) (vt Euroopa Kohtu 6. oktoobri 1982. a otsus

kohtuasjas nr C-283/81 (CILFIT vs Ministero della Sanità), p 16; 27. märtsi 1963. a otsus kohtuasjas

nr C-28/62, Da Costa en Schaake NV jt vs Administratie der Belastingen; Riigikohtu 30. märtsi

2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 57).

32. Kolleegium nõustub kostjaga, et Euroopa Kohus on hageja esimesele küsimusele oma varasemas

praktikas sisuliselt juba vastanud. Brüsseli I määruse art 5 p 3 kontekstis, mis vastab Brüsseli I bis

määruse art 7 p-le 2, on Euroopa Kohus selgitanud, et väljendis „paik, kus kahjustav sündmus on

toimunud või võib toimuda" on peetud silmas nii kahju tekkimise kui ka kahju põhjustanud sündmuse

toimumise paika, millest tulenevalt võib kostjat hageja valikul kaevata kas ühe või teise asjaomase

paiga kohtusse (vt käesoleva määruse p 24). Järelikult on selge, et liikmesriigi kohus on pädev hagi

menetlema ka siis, kui kostja ei ole teinud kaubamärgiomaniku ainuõigust rikkuvaid või neile

kaasaaitavaid toiminguid selle liikmesriigi territooriumil, ent selles liikmesriigis kaitstud

kaubamärgiõiguse rikkumise tagajärg (kahju) avaldub samas liikmesriigis.

33. Ka hageja teisele küsimusele on Euroopa Kohus sisuliselt vastanud, märkides asjas nr C-387/12

(Hi Hotel HCF) tehtud otsuse p-s 20 Brüsseli I määruse art 5 p 3 kontekstis, et kohus, kelle poole on

pöördutud, võib sellel sättel põhineva kohtualluvuse kontrollimisel lugeda tõendatuks hageja väited

lepinguvälise vastutuse tingimuste täidetuse kohta. Sama otsuse p-s 21 on aga märgitud, et see, kas

need väited on ka tegelikult põhjendatud, selgub alles hagi sisulisel lahendamisel. Samale seisukohale

asus Euroopa Kohus ka kohtuasjas nr C-170/12 (Pinckney) tehtud otsuse p-s 40. Hilisemas praktikas

on Euroopa Kohus täpsustanud, et hageja väidete kõrval tuleb kohtul siiski arvestada ka kostja

võimalike vastuväidetega ning kohtule selles menetlusstaadiumis esitatud asjaolude ja tõenditega

(vt nr C-12/15 (Universal Music International Holding), p-d 45, 46; käesoleva määruse p 29.4).

Eelnevast tulenevalt on hagejal lepinguvälise kahju tekitamise asjas kohustus põhistada

kohtualluvuse aluseks olevate asjaolude esinemist selliselt, et tema väidete ja põhjenduste õigsust

eeldades saab kohus järeldada endal kohtualluvuse olemasolu. Sõltuvalt kohtualluvuse alusest,

millele hageja tugineb, võib see kolleegiumi hinnangul eeldada konkreetsete kostjale etteheidetavate

toimingute või hagejale tekkinud kahju väljatoomist. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik hinnata

kohtualluvuse eelduste täidetust. Ehkki hageja võib esitada tõendeid ka oma väidete põhistamiseks, ei

ole tal kohtualluvuse kindlaksmääramise staadiumis kohustust tõendada oma väidete paikapidavust

vastavalt hagimenetluses üldiselt kehtivale tõendamisstandardile.

34. Seega on Euroopa Kohus piisavalt sarnastes vaidlustes esitanud seisukohad, mis on kohaldatavad

ka käesolevas asjas, ning andnud juhiseid, mis vastavad hageja esitatud küsimustele.

(E)

35. Kolleegiumi arvates on kohtud Eesti kaubamärki puudutavas osas sisuliselt jätnud hagi

menetlusse võtmata selle õigusliku perspektiivituse tõttu, leides, et hageja esitatust ei nähtu kostja

õigusvastased teod ning nende põhjuslik seos hagejale kahju tekkimisega. Samas ei ole seda

nõuetekohaselt põhjendatud.

Ehkki neil põhjendustel ei pruugi olla võimalik keelduda asja menetlemisest rahvusvahelise

kohtualluvuse puudumise tõttu, võib tegemist olla TsMS § 371 lg 2 p-s 1 sätestatud hagi menetlusse

võtmisest keeldumise alusega. Selle sätte kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata,

kui hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse

võimalik, eeldades hageja esitatud faktiväidete õigsust. Seejuures on kohtul TsMS § 371 lg 2 p 1

alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumisel aga kõrgendatud põhjendamis- ja

kaalumiskohustus (vt selle kohustuse sisu ja ulatuse kohta nt Riigikohtu 5. juuni 2007. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-56-07, p 10).

36. Haginõuete menetlusse võtmise uuel otsustamisel saab nende õiguslikku perspektiivikust nõude

alusnormidele tuginedes hinnata.

III

37. Kolleegium leiab, et kohtud jätsid põhjendatult menetlusse võtmata Ühenduse kaubamärgist

tulenevate õiguste rikkumisega seotud haginõuded.

38. Ühenduse kaubamärgimääruse art 97 lg 5 järgi võib määruse art-s 96 nimetatud hagide ja nõuete

põhjal menetluse algatada ka selle liikmesriigi kohtutes, kus rikkumine on toimunud või kus on

rikkumise oht.

Ehkki määruse eestikeelse teksti kohaselt ei kohaldu eelnev „ühenduse kaubamärgi õiguste rikkumise

tuvastamise hagide" korral, on see eksitav ja art 97 lg 5 järgne kohtualluvus on tahetud välistada

hoopis rikkumise puudumise tuvastamise hagide osas (art 96 lit b), mitte aga rikkumise tuvastamise

hagide osas (art 96 lit a). Seda kinnitavad nii art 97 lg 5 ingliskeelne tekst („with the exception of

actions for a declaration of non-infringement of a Community trade mark") kui ka saksakeelne tekst

(„ausgenommen Klagen auf Feststellung der Nichtverletzung einer Gemeinschaftsmarke").

Seega on valikulise kohtualluvuse järgi võimalik Eesti kohtus menetleda Ühenduse kaubamärgi

rikkumisel põhinevat hagi ka siis, kui kostja asukoht on teises liikmesriigis, ent kaubamärgiõiguse

rikkumine pannakse toime Eestis.

39. Samas on maakohus õigesti välja toonud, et Ühenduse kaubamärgimääruse art 98 lg 2 kohaselt on

kohtu pädevus sel juhul piiratud üksnes Eesti territooriumil toime pandud toimingute või nende

ohuga.

Euroopa Kohus on kohtuasjas nr C-360/12 (Coty Germany) tehtud otsuse p-s 34 Nõukogu

20. detsembri 1993 määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta art 93 lg-t 5 (mis vastab

Ühenduse kaubamärgimääruse art 97 lg-le 5) tõlgendades leidnud, et „selle liikmesriigi kohtute

[pädevus], kus rikkumine on toimunud", viitab rikkumise toimepanija aktiivsele käitumisele ning

võimaldab omistada kohtualluvuse selle liikmesriigi kohtutele, kus kostja pani toime väidetava

õigusvastase teo. Seejuures tõlgendas Euroopa Kohus seda sätet erinevalt ja kitsamalt Brüsseli I

määruse art 5 p-st 3 (nüüdne Brüsseli I bis määruse art 7 p 2), märkides, et selles ette nähtud ühendav

seos viitab liikmesriigile, kus on toimunud või võib toimuda väidetav kahju tekitamine, mitte aga

liikmesriigile, kus tekkis kahju (vt otsuse p-d 34-36). Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et ehkki

viidatud Euroopa Kohtu otsuses käsitleti kaubamärgiõiguste rikkumisena eelkõige kaupade müüki,

kohalduvad seal nimetatud põhimõtted ka muude rikkumiste puhul, mh õigusvastasele reklaami- ja

turustustegevusele.

40. Eelnevast tulenevalt oleks Eesti kohtul Ühenduse kaubamärgimääruse art 97 lg-st 5 tulenev

rahvusvaheline kohtualluvus juhul, kui kostja oleks väidetavalt pannud Eestis toime hageja õigusi

rikkuva teo.

Kolleegium nõustub kohtutega, et samadel põhjustel, miks Eesti kohtule ei tulene rahvusvahelist

kohtualluvust Eesti kaubamärki puudutava nõude lahendamiseks Brüsseli I bis määruse art 7 p-st 2

lähtuvalt kahju põhjustanud sündmuse paiga asukohast (vt käesoleva määruse p-d 25, 26), ei tulene

Eesti kohtule rahvusvahelist kohtualluvust Ühenduse kaubamärki puudutava nõude lahendamiseks ka

Ühenduse kaubamärgimääruse art 97 lg-st 5.

IV

41. Kolleegium leiab, et kohtud ei rikkunud hageja menetlusõigusi, kui jätsid rahuldamata hageja

taotluse määrata eeltõendamisemenetluse algatamise taotluse esitamiseks tähtaeg.

42. TsMS § 244 lg 1 võimaldab kohtul algatada poole taotlusel eeltõendamismenetluse nii

kohtumenetluse ajal kui mõjuval põhjusel ka enne menetluse algatamist. Järelikult võib isik esitada

taotluse eeltõendamismenetluse algatamiseks igal ajal, sõltumata sellest, kas asjas on sisuline

menetlus juba alanud või mitte. Taotluse rahuldamine on siiski põhjendatud üksnes juhul, kui täidetud

on TsMS § 244 lg-tes 1˗4 sätestatud eeltõendamismenetluse algatamise sisulised eeldused.

43. Eeltõendamismenetluse algatamiseks pädeva kohtu määramist reguleerib TsMS § 245, mille lg-

st 1 tuleneva üldreegli kohaselt tuleb eeltõendamismenetluse algatamise taotlus esitada asja

menetlevale kohtule. Kuivõrd käesolevas asjas ei võtnud maakohus hagiavaldust menetlusse, ei olnud

vaidlustatud kohtumääruste tegemise ajal käesolevas asjas kohtumenetlus alanud. Sellisel juhul on

TsMS § 245 lg 2 järgi eeltõendamismenetluse algatamiseks pädev kohus, kes võib taotluse esitaja

väitel arutada põhiasja.

Kolleegiumi hinnangul on selles sättes silmas peetud kohut, kes on kohtualluvuse kohaselt pädev

lahendama hageja väidetavalt tulevikus esitatavat hagi. Kuivõrd Eesti kohtul on käesolevas asjas

rahvusvaheline kohtualluvus vähemalt Eesti kaubamärki puudutavate nõuete lahendamiseks, oleks

Harju Maakohus olnud TsMS § 245 lg 2 alusel pädev eeltõendamismenetlust algatama. Kuni hagi

menetlusse võtmiseni oleks kohtul tulnud algatada eeltõendamismenetlus siiski eraldi tsiviilasjana.

Mõjuva põhjuse olemasolul oleks hageja saanud pöörduda eeltõendamismenetluse algatamiseks ka

mõne muu kohtu kui Harju Maakohtu poole, tuginedes TsMS § 245 lg-st 3 tulenevale valikulise

kohtualluvuse reeglile.

44. Kolleegium nõustub kohtutega, et kuna eeltõendamismenetluse algatamine ei ole piiratud kindla

tähtaja järgimisega, puudus maakohtul vajadus anda hagejale vastava taotluse esitamiseks täiendavat

tähtaega.

Kui hageja eesmärk oli kasutada eeltõendamismenetluse teel kogutud või tagatud tõendeid juba

kohtualluvuse kontrollimise staadiumis, oleks ta saanud mõjuva põhjuse esinemisel taotleda

eeltõendamismenetluse algatamist TsMS § 244 lg 1 alusel ka enne menetluse algust, kas siis juba

enne hagi esitamist või ajal, mil kohtud otsustasid hagi menetlusse võtmist. Hageja ei ole

eeltõendamismenetluse algatamist taotlenud. Samuti ei ole hageja nimetanud, milliseid tõendeid ta

soovib eeltõendamismenetluse raames koguda või tagada ning milliseid menetlustoiminguid selleks

tuleks teha. Hageja ei ole välja toonud ka seda, kuidas talle eeltõendamismenetluse algatamise

taotlemiseks tähtaja andmata jätmine rikkus tema õigusi. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et

hageja täiendava tähtaja määramise taotlust lahendamata jättes ei ole kohtud menetlusõiguse norme

rikkunud.

V

45. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagi osalisel menetlemisel ja erinevaid haginõudeid arvestades

vajadusel täpsustada ka hagihinda.

46. Menetluskulude jaotuse jätab kolleegium TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada

sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.

47. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Malle Seppik