3-1-1-1-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-1-17

Määruse kuupäev

17. aprill 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter

Roosma

Kohtuasi

A. P. (P) suhtes jälitustoimingu loa andmise vaidlustamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2016. a määrus asjas nr 1-

16-8493 ja 23. novembri 2016. a määrus asjas nr 1-16-8497

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. P. kaitsja vandeadvokaat Marko Kairjak, määruskaebused

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Kairi Kaldoja

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

22. veebruar 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2016. a määrus asjas nr 1-16-8493 ja

23. novembri 2016. a määrus asjas nr 1-16-8497 ning saata A. P. kaitsja 30. septembri

2016. a määruskaebus uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Määruskaebused rahuldada osaliselt.

3. Mõista Eesti Vabariigilt A. P. kasuks välja 864 (kaheksasada kuuskümmend neli) eurot

Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Jälitustoiminguks loa andmine

1. Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2015. a määrusega nr x-xxxx anti prokuratuuri taotlusel luba kuulata

ja vaadata salaja pealt ning salvestada A. P. kasutuses olevate telefoninumbrite kaudu edastatavaid

sõnumeid, samuti kuulata ja vaadata salaja pealt ning salvestada A. P. vestluste käigus muul viisil

edastatavat teavet. Ajavahemikuks 19. jaanuarist kuni 19. märtsini 2015 antud loa täpsem

sõnastus oli järgmine:

"Lähtudes inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklitest 8 ja 18, Eesti Vabariigi

põhiseaduse preambulast, sealhulgas sellest, et Eesti Vabariik on rajatud vabadusele, õiglusele ja

õigusele, Eesti Vabariigi põhiseaduse §-dest 3, 9, 11, 12, 26, 33, 43, 146, KrMS § 1 lg 1, 2, § 6,

§ 9 lg 4, § 21 lg 1, 2, § 24 lg 4, § 32 lg 1, § 63 lg 1, § 64 lg 1, 6, KrMS 3.1 peatükis sätestatust,

KrMS § 212, Tartu Maakohtu 2015. a tööjaotusplaani §-st 16, eeluurimiskohtunik otsustas:

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 14.01.2015. a taotlus nr 17 rahuldada.

Anda kriminaalasja nr XXXXXXXXXXX lahendamiseks vajaliku tõendusteabe kogumiseks luba

KrMS § 1267 sätestatud jälitustoiminguks A. P. (isikukood YYYYYYYYYYY) kasutuses oleva

mobiiltelefoni abonendinumbri xxxxxxx, samuti teiste tema kasutuses tuvastatavate telefonide ja

telefoninumbrite kaudu edastatavate ja vastuvõetavate sõnumite ja muu teabe ning vestluste

salajaseks pealtkuulamiseks ja -vaatamiseks ning salvestamiseks Eesti Vabariigi territooriumil 2-e

kuu vältel ajavahemikul alates 19.01.2015. a kuni 19.03.2015. a (terve kuupäev) kaasa arvatud.

Anda kriminaalasja nr XXXXXXXXXXX lahendamiseks vajaliku tõendusteabe kogumiseks luba

KrMS § 1267 sätestatud jälitustoiminguks A. P. (isikukood YYYYYYYYYYY) suhtes – lubada

A. P. (P., ik YYYYYYYYYYY) kohtumistel R. B. (ik ZZZZZZZZZZZ), M. K. (K., ik

WWWWWWWWWWW), T. K. (K., ik CCCCCCCCCCC), M. M-i (M., ik QQQQQQQQQQQ)

ning kolmandate isikutega vestluste käigus edastava teabe salajane pealtkuulamine ning -

vaatamine ja salvestamine Eesti Vabariigi territooriumil 2-e kuu vältel ajavahemikul alates

19.01.2015. a kuni 19.03.2015. a (terve kuupäev) kaasa arvatud. [..]"

2. Maakohtu määruse põhiosas kajastati esmalt prokuratuuri taotluse sisu, mille kohaselt

kahtlustatakse A. P-d karistusseadustiku (KarS) § 210 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemises. Kahtlustuse kohaselt esitasid A. P-ga (varjatult) seotud äriühingud ajavahemikus

26. oktoobrist 2009 kuni 22. detsembrini 2010 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Ametile (PRIA) kokku 8 investeeringutoetuse taotlust põllumajandusseadmete soetamiseks või

põllumajandusrajatiste rekonstrueerimiseks või ehitamiseks. Taotlustes esitati valeandmeid,

loomaks PRIA-le ebaõiget ettekujutust, nagu oleksid toetuse saamise tingimused täidetud. Nii

esitati valeandmeid 1) investeeringutoetuse abil ostetava seadme müüja või tööde tegija kohta,

varjamaks lubamatuid seoseid hinnapakkuja ja taotleja vahel; 2) investeeringuobjekti tegeliku

hinna kohta, vältimaks omafinantseeringu tasumist; 3) taotleja majandustegevuse kohta,

varjamaks selle puudumist taotlejal ja asjaolu, et investeeringuobjekt soetatakse tegelikult teisele

isikule, kes ise toetuse saajaks ei kvalifitseeruks; 4) hinnapakkumiste arvu kohta, esitledes

näilikke hinnapakkumisi tegelikena, jätmaks ekslikku muljet nõutava kolme hinnapakkumise

olemasolust. PRIA-le esitas valeandmeid või aitas sellele kaasa A. P. koos R. B., M. M-i, T. K ja

M. K-ga. Kahtlustatavad on manipuleerinud majandusaasta aruannetes toodud arvnäitajatega,

esitades hinnapakkumisi seotud isikutena või korraldades tegelike hankijate varjamiseks

fiktiivsete hinnapakkumiste esitamist, samuti varjanud taotlejatega seotud tegelikke huvitatud

isikuid. A. P. koos R. B-ga on loonud toetuste väljapetmise skeemi, millesse on kaasatud A. P.

juhitav OÜ A kui tõenäoline rahastaja ja seadmete pakkuja ning mitu varifirmat ja inimest, kes

pakuvad juriidilist abi ja esitavad hinnapakkumisi. Kokku on A. P. ja temaga seotud isikud PRIA-

le esitanud 20 taotlust, mille alusel on välja makstud 2 174 827 eurot 3 senti ja välja maksmata on

6 198 868 eurot 34 senti. Taotluste kogusumma oli seega 8 373 695 eurot 37 senti.

3. Kriminaalmenetluses on vaja koguda tõendeid A. P., R. B., M. K., T. K. ja M. M-i täpse rolli ja

osaluse kohta soodustuskelmuse toimepanemisel. On vaja tuvastada, kelle huvides toetustaotlused

esitati ja kes koordineeris taotluste, hinnapakkumiste ning kuludeklaratsioonide esitamist ehk

kelle initsiatiivil ja kaasabil PRIA-le valeandmeid esitati. Samuti on vaja kindlaks teha, kes on

toetuse tegelikud kasusaajad ja millise äriühingu majandustegevuses soodustuse abil soetatud

põllumajandustehnikat ja rajatud ehitisi tegelikult kasutatakse. Kuna kahtlustatavad tegutsevad

jätkuvalt aktiivselt selleks, et PRIA määratud investeeringutoetusi kätte saada, võib eeldada, et

A. P., M. M., R. B., T. K. ja M. K. kooskõlastavad üksteisega oma kuritegelikku käitumist.

Arvatavalt teevad nad seda ka telefoni teel. Kõneeristuste analüüsi põhjal saab eeldada

kahtlustatavate aktiivset omavahelist suhtlust. Seetõttu on vaja kasutada tõendite kogumiseks

KrMS §-s 1267 sätestatud jälitustoiminguid, kuulates pealt kahtlustatavate vestlusi.

4. Tõendusteavet ei ole võimalik koguda muude menetlustoimingutega või on see oluliselt

raskendatud, samuti võib see kahjustada kriminaalmenetluse huve. Kahtlustatavad on erinevate

äriühingute kaudu tihedalt seotud. A. P. ja R. B. on pärast toetustaotluste esitamist saanud

mitmete toetust taotlenud äriühingute osanikuks ja juhatuse liikmeks, mistõttu on ühingud nende

kontrolli all. Kogutud andmete põhjal on alust arvata, et investeeringutoetusi petetakse välja A. P.

ja R. B. juhtimisel ning M. K., T. K. ja M. M. tegutsevad nende juhiste alusel. Tegemist on

organiseeritud grupiga, kes võib jätkata kuritegude toimepanemist. Kahtlustatavad on kasutanud

oma tegevuse varjamiseks konspiratiivseid võtteid, sh variisikuid. Tunnistajaid, kes oleksid

valmis ütlusi andma, on raske leida, sest toetuse väljapetmisega seotud isikud on omavahel

tihedalt seotud. Toetuse taotlemisega seotud äriühingute töötajate hirm töökoha kaotuse ees

takistaks neil tõeseid ütlusi anda. Läbiotsimised ja tunnistajate ülekuulamised võimaldaksid

kahtlustatavatel saada teada õiguskaitseorganite huvist nende vastu. See võib kaasa tuua

raamatupidamisdokumentide võltsimise või hävitamise, samuti ütluste kooskõlastamise.

Menetluses on tehtud suurem osa menetlustoimingutest, mida on võimalik kriminaalmenetluse

toimumise

fakti

avalikustamata

teha

(päringud

pankadesse

arvelduskontode

kohta,

dokumendinõuded PRIA-le, päringud andmebaasidesse, saadud andmete võrdlus ja analüüs).

Praeguseks kogutud tõendid on küllaldased, et kahtlustada isikuid kuritegude toimepanemises,

kuid ebapiisavad kuriteo kõigi asjaolude tuvastamiseks. Seetõttu on vaja koguda tõendeid ka

jälitustoimingutega.

5. Maakohus märkis määruse alaosas "Eeluurimiskohtuniku seisukoht", et on tutvunud prokuratuuri

taotluse, kriminaaltoimiku ja jälitustoimikuga ning prokuratuuri taotluses olev teave on

kriminaalasjas koguda jõutud tõenditega kaetud. Taotletavat jälitustoimingut tegemata võib

kriminaalasja lahendamiseks vajaliku ja küllaldase tõendusteabe kogumine osutuda väga raskeks

või võimatuks. Kohus kordas prokuratuuri taotluses esitatud põhjendusi jälitustoimingute

tegemise möödapääsmatuse kohta ja väljendas nendega nõustumist.

Jälitustoimingu loa pikendamine

6. Tartu Maakohtu 19. märtsi 2015. a määrusega nr xx-xxxx pikendati prokuratuuri taotlusel luba

kuulata ja vaadata salaja pealt ning salvestada A. P. kasutuses olevate telefoninumbrite kaudu

edastatavaid sõnumeid, samuti kuulata ja vaadata salaja pealt ning salvestada A. P. vestluste

käigus muul viisil edastatavat teavet. See luba anti ajavahemikuks 20. märtsist kuni 20. aprillini

2015. Loa täpsem sõnastus sarnanes käesoleva määruse punktis 1 osundatuga.

7. Maakohtu määruse põhiosas kajastati esmalt prokuratuuri taotluse sisu, milles kõigepealt korrati

jaanuarikuises taotluses toodud kuriteokahtluse ja jälitustoimingute vajalikkuse põhjendust.

Seejärel andis prokuratuur ülevaate jälitustoimingutega kogutud andmetest. Maakohtu määruses

kajastatud prokuratuuri hinnangu põhjal on leidnud kinnitust, et A. P., R. B., T. K., M. K. ja

M. M. tegutsevad koordineeritult ja ühiselt soodustuskelmuste toimepanemisel. Praegu on nad

seotud PRIA-lt soodustuse väljapetmisega, mis puudutab OÜ P 17. mai 2012. a

investeeringutaotlust Xxxxxxxx xxxxxxxxxxx rajamiseks. PRIA määratud toetus summas

1 920 000 eurot on suuremas osas välja makstud. Selle toetuse saamiseks on esitatud PRIA-le

valeandmeid hinnapakkumiste ja toetuse tegelike saajate kohta. Samuti on leidnud kinnitust A. P.

ja R. B. seotus M. K. ja T. K-ga seotud äriühingute toetustaotluste esitamisega. A. P. ja R. B.

omavahelistes telefonikõnedes on põhjalikult arutatud haldusasjades toimuvaid kohtuvaidlusi, mis

puudutavad nendega seotud isikutele määratud toetuste välja maksmata jätmist. On alust arvata, et

kahtlustatavad jätkavad omavahelist suhtlust, mis puudutab nii pooleliolevaid kohtuvaidlusi kui

ka Xxxxxxxx xxxxxxxxxxx rajamist. Jälitustoiminguga saadud teabe kohaselt kavandavad

kahtlustatavad ka PRIA-le uue taotluse esitamist. Seetõttu on põhjendatud jätkata A. P. suhtes

KrMS §-s 1267 ette nähtud jälitustoimingute tegemist.

8. Maakohus kordas prokuratuuri taotluse põhjendusi jälitustoimingute tegemise möödapääsmatuse

kohta ja väljendas nendega nõustumist. Seni telefonikõnede salajase pealtkuulamisega saadud

info kohaselt jätkavad kahtlustatavad kohtu hinnangul aktiivset tegevust PRIA-lt toetuste

kättesaamiseks pettuslikul teel. Seetõttu on alust eeldada, et kahtlustatavad kooskõlastavad

üksteisega oma kuritegelikku käitumist. Järelikult on põhjendatud koguda tõendeid KrMS §-s

1267 ette nähtud jälitustoimingute abil.

Jälitustoimingu loa vaidlustamine

9. 30. septembril 2016 esitas A. P. kaitsja vandeadvokaat Marko Kairjak määruskaebuse, milles

palus tühistada Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2015. a ja 19. märtsi 2015. a määruse ning tunnistada

nende määruste alusel A. P. suhtes tehtud jälitustoimingud õigusvastaseks.

10. Kaitsja hinnangul rikkus maakohus jälitustoimingu lubade väljastamisel põhjendamiskohustust

ega kaalunud nende toimingute vajalikkust viimase abinõu ehk ultima ratio-põhimõtte valguses.

Esmalt ei ole vaidlustatud kohtumäärustes kajastatud asjaolusid, mis kinnitaksid A. P. suhtes

põhjendatud kuriteokahtluse kui jälitustoimingu tegemise ühe eelduse olemasolu. Samuti

puuduvad kohtumäärustest nõuetekohased põhjendused selle kohta, miks oli tõendite kogumine

muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud. Enamik kuriteokahtluses

käsitletavatest tegudest on pandud toime aastal 2011. Neli aastat pärast teo väidetavat

toimepanemist ei saa selle kohta jälitustoimingutega tõendeid koguda. Isikute omavahelist

suhtlust ja tööjaotust saab tuvastada e-posti vaatluse või siis läbiotsimise käigus arvuti äravõtmise

ning raamatupidamisdokumentide abil.

11. 7. aprillil 2015 peeti kõik kahtlustatavad kinni ja nende juures toimusid läbiotsimised.

Jälitustoimingu loa pikendamisel 19. märtsil 2015 pidi isikute kinnipidamise ja läbiotsimiste aeg

prokuratuurile teada olema. Olukorras, kus oli piisavalt tõendeid isikute kahtlustatavatena

kinnipidamise otsustamiseks, puudus vajadus jälitustoimingutega täiendavaid tõendeid koguda.

Pärast kahtlustatavate kinnipidamisi ja läbiotsimisi puudus alus väita, et avalikke

menetlustoiminguid ei saa teha. Ometigi jätkati jälitustegevust ka pärast 7. aprilli 2015, ehkki

kohtumääruse põhjendustest lähtuvalt poleks tohtinud seda teha. Kui isiku salajane

pealtkuulamine jätkub ka pärast tema kahtlustatavana kinnipidamist, riivatakse lisaks muudele

õigustele ka kaitseõigust, sest menetleja võib saada teada kaitsjaga toimuvate vestluste sisu.

12. Kahtlustatavale ja kaitsjale väljastatud kohtumäärustel ning prokuratuuri taotlustel on mõnes

kohas tekst eemaldatud. Kaitsja palus ringkonnakohtul vaidlustatud kohtumäärused ja

prokuratuuri taotlused välja nõuda ning võimaldada kaitsjal nendega tutvuda. Lisaks taotles

kaitsja võimalust tutvuda kriminaalasja materjalides puuduva jälitustoimingu protokolliga.

Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2016. a määrus

13. Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2016. a määrusega asjas nr 1-16-8493 jäeti Tartu Maakohtu

14. jaanuari 2015. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

14. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu määruses kajastatud asjaolud kinnitavad A. P. suhtes

põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Maakohtu määrusest nähtuvalt tutvus kohus prokuratuuri

taotluse, kriminaaltoimiku ja jälitustoimikuga ning viitas A. P-le kui isikule, kes ülimalt suure

tõenäosusega tegeleb ebaseaduslikus korras soodustuse väljapetmisega. Seejuures on kohus

osutanud konkreetsetele tõenditele. Prokuratuuri taotluses, millele maakohus mh tugines, on

piisava põhjalikkusega analüüsitud erinevaid tõendeid ja jõutud järelduseni, et A. P-d on alus

kahtlustada KarS § 210 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

15. Samuti on maakohtu 14. jaanuari 2015. a luba jälitustoimingute tegemiseks antud kooskõlas

ultima ratio-põhimõttega ja selles osas ka nõuetekohaselt põhistatud. Ringkonnakohus nõustus

maakohtuga, et jälitustoimingu loa taotlemise ajaks oli kogutud tõendeid sellisel määral, et nn

avaliku menetluse raames ei olnud enam võimalik tõendeid koguda, ilma et sellega oleks

kahjustatud kriminaalmenetluse huve.

16. Alusetu on ka kaitsja väide, et kuna enamik väidetavaid kuriteoepisoode oli pandud toime aastal

2011, polnud võimalik jälitustoimingutega tõendeid koguda. Kriminaalmenetlust alustati 2013. a

esimeses pooles. Alles 2014. a novembris laekus A. P. kohta politseile operatiivinfo, et tema

juhitav OÜ A on loonud äriühingute võrgustiku, mille abil kasutatakse ebaseaduslikult Euroopa

struktuurifondide raha või aidatakse seda teha teistel. Jälitustoimingu loa taotlemise ajal jätkus

isikute aktiivne tegevus PRIA-lt investeeringutoetuste väljapetmiseks. Seega arvatav kuritegelik

tegevus jätkus ja nn avalike menetlustoimingutega poleks õnnestunud tõendeid koguda, kuna

kahtlustatavate käitumist iseloomustas kõrgetasemeline organiseeritus ja konspiratiivsus. Avalike

menetlustoimingute korral oleksid kahtlustatavad saanud teada õiguskaitseorganite huvist oma

tegevuse vastu ja asunud suure tõenäosusega tõendeid hävitama ning võltsima ning tegevust

kooskõlastama.

17. Prokuratuur on kahtlustatavale ja kaitsjale tutvustatud jälitustoimingu lubade ja nende aluseks

olnud taotluste tekstist põhjendatult osa eemaldanud. Eemaldatud tekst kvalifitseerub

KrMS § 12614 lg 1 p-de 3 ja 4 ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) § 8 lg 1

alusel riigisaladuseks, mistõttu ei saa seda kahtlustatavale ega kaitsjale tutvustada.

Tartu Ringkonnakohtu 23. novembri 2016. a määrus

18. Tartu Ringkonnakohtu 23. novembri 2016. a määrusega asjas nr 1-16-8497 jäeti Tartu

Maakohtu 19. märtsi 2015. a määrus muutmata ja kaitsja määruskaebus seda määrust puudutavas

osas rahuldamata.

19. Kohtukolleegium märkis, et kuna kaitsja määruskaebuses vaidlustatakse maakohtu kahte eraldi

määrust, vaatab ringkonnakohus kaebuse läbi kahes eraldi menetluses. Osas, milles kaitsja

vaidlustas maakohtu 14. jaanuari 2015. a (ehk varasema) määruse, on määruskaebus lahendatud

ringkonnakohtu 31. oktoobri 2016. a määrusega asjas nr 1-16-8493. Käesolevas asjas

lahendatakse kaitsja määruskaebus osas, milles sellega vaidlustatakse maakohtu 19. märtsi

2015. a määrus. Ekslik on kaitsja arvamus, et ringkonnakohus on asunud parandama 31. oktoobri

2016. a määruse vigu. Selliseks järelduseks ei anna alust ka asjaolu, et ringkonnakohus määras

asja arutamisele 15. novembril 2016 ehk alles pärast seda, kui kaitsja oli esitanud 31. oktoobri

2016. a määruse peale määruskaebuse. Asjad nr 1-16-8493 ja 1-16-8497 lahendatakse eraldi,

teineteisest sõltumatult ja käesolevas asjas ei toimu kaitsja väidetud vigade parandust.

20. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud asjaolusid, mis

kinnitavad põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Maakohtu määrusest nähtuvalt tutvus kohus

prokuratuuri taotluse, kriminaaltoimiku ja jälitustoimikuga ning viitas A. P-le kui isikule, kes

ülimalt suure tõenäosusega tegeles KarS § 210 tunnustele vastava ebaseadusliku tegevusega.

Maakohus põhistas kuriteokahtlust konkreetsete tõenditega.

21. Samuti on maakohus järginud ultima ratio-põhimõtet. Alusetu on kaitsja väide, et kuna enamik

väidetavaid kuriteoepisoode oli pandud toime aastal 2011, polnud võimalik jälitustoimingutega

tõendeid koguda. Kriminaalmenetlust alustati 2013. a esimeses pooles. Alles 2014. a novembris

laekus A. P. kohta politseile operatiivinfo, et tema juhitav OÜ A on loonud äriühingute

võrgustiku, mille abil kasutatakse ebaseaduslikult Euroopa struktuurifondide raha või aidatakse

seda teha teistel. Maakohtu määruse kohaselt nähtub telefonikõnede pealtkuulamisega saadud

infost, et kahtlustatavad jätkasid pettuslikku tegevust PRIA-lt toetuste kättesaamiseks ka pärast

esimese jälitustoimingu loa väljastamist. Seetõttu oli alust arvata, et kahtlustatavad

kooskõlastavad oma käitumist, tehes seda mh telefoni teel suheldes.

22. Prokuratuur on kahtlustatavale ja kaitsjale tutvustatud jälitustoimingu lubade ja nende aluseks

olnud taotluste tekstist põhjendatult osa eemaldanud. Eemaldatud tekst kvalifitseerub

KrMS § 12614 lg 1 p-de 3 ja 4 ning RSVS § 8 lg 1 alusel riigisaladuseks, mistõttu ei saa seda

kahtlustatavale ega kaitsjale tutvustada. Jälitustoimingu protokolli, millega tutvumist kaitsja

ringkonnakohtult taotles, on prokuratuur talle nüüdseks kättesaadavaks teinud.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

Kaitsja I määruskaebus

23.

10. novembril

2016

esitas

A.

P. kaitsja

vandeadvokaat

M. Kairjak

Tartu

Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2016. a määruse peale määruskaebuse, milles ta palub

ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises

kohtukoosseisus või alternatiivselt tühistada ka Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2015. a

ja 19. märtsi 2015. a määrus ning tunnistada nende alusel A. P. suhtes tehtud jälitustoimingud

õigusvastaseks.

24. Kaitsja märgib esmalt, et ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses vaidlustas ta Tartu

Maakohtu 14. jaanuari 2015. a ja 19. märtsi 2015. a määruse. Ringkonnakohus tegi vaidlustatud

määruses otsustuse aga üksnes maakohtu 14. jaanuari 2015. a määruse kohta. Ringkonnakohtu

määruse resolutiivosas pole maakohtu 19. märtsi 2015. a määruse kohta seisukohta võetud, samas

jättis kohus määruskaebuse rahuldamata. Ka oma määruse põhiosas ei ole ringkonnakohus

maakohtu 19. märtsi 2015. a määrust käsitlenud. Tegemist on kohtulahendi põhistuse

puudumisega. See tingib kohtuasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmise.

25. Ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu sellele, et ehkki ametlikult avati jälitustoimik

6. jaanuaril 2015, on asjas viiteid, mille kohaselt toimus jälitustegevus A. P. suhtes juba varem.

Nimelt on prokuratuur ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse vastuses märkinud, et

jälitustegevust alustati aastal 2014. Samuti on ringkonnakohus viidanud 2014. a oktoobris A. P.

kohta politseile laekunud operatiivinfole. Ringkonnakohus oleks pidanud välja selgitama,

milliseid jälitustoiminguid millise kestusega A. P. suhtes tehti. KrMS § 1264 lg 6 kohaselt ei tohi

jälitustoimingute kestus isiku suhtes samas kriminaalasjas ületada üht aastat. Praegusel juhul pole

selge, kas maakohus on jälitustoimingu luba andes ja seda pikendades osutatud nõuet järginud.

26. Ringkonnakohus rikkus ka KrMS § 12614 lg-t 1, nõustudes prokuratuuri paljasõnalise väitega, et

praegusel juhul tuli osa teksti kahtlustatavale ja kaitsjale tutvustatud jälitustoimingu lubadest ning

taotlustest välja jätta. KrMS § 12614 lg-s 1 ette nähtud tutvumisõigust võib piirata üksnes

KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 sätestatud alustel prokuratuuri loal, kusjuures KrMS § 12614 lg 2

kohaselt tuleb isikule andmete tutvustamata jätmisel tutvustada edasikaebamise korda. Sellest

järeldub, et prokuratuuri luba andmete tutvustamata jätmiseks peab olema kirjalikus vormis ja

sisaldama põhjendusi. Kuna ringkonnakohtu määrusest sellise loa olemasolu ei nähtu, ei saanud

ringkonnakohus jätta kaitsja taotlust üksnes prokuröri väite põhjal rahuldamata.

27. Maakohus ei järginud jälitustoimingu lubade väljastamisel ultima ratio-põhimõtet ja

ringkonnakohus jättis selle vea tähelepanuta. Esmalt on maakohtu põhjendused vastuolulised.

Ühelt poolt märgitakse, et kuriteo väidetavate toimepanijate vaheline rollide jaotus on kindlaks

tehtud, järgnevalt aga leitakse, et rollijaotuse täpsemaks tuvastamiseks tuleb koguda tõendeid

jälitustoimingutega. Enamik kahtlustuses kirjeldatud tegusid oli lõpule viidud mitu aastat enne

jälitustoimingu lubade andmist. Nende kohta polnud võimalik jälitustoimingutega tõendeid

koguda. Isikute omavahelist suhtlust ja tööjaotust saab kindlaks teha ka isikut vähem koormavate

meetmetega:

e-posti

vaatluse,

läbiotsimise

käigus

arvuti

äravõtmise

ja

raamatupidamisdokumentide abil. Kaitsja hinnangul ei olnud käesolevas asjas jälitustoimingute

tegemine vajalik. Ringkonnakohus pole sisuliselt käsitlenud küsimust, kas tõendeid olnuks

võimalik koguda vähem riivavate menetlustoimingutega.

28. Jälitustoimingu load on õigusvastased ka seetõttu, et nende andmise ajal oli enamik

menetletavatest kuriteoepisoodidest aegunud või lähiajal aegumas. Isikuid kahtlustati KarS § 210

lg 2 esimese alternatiivi järgi pettuslikes tegudes, mille toimepanemise ajana tuleb käsitada

väidetavalt valeandmetel põhinevate taotluste esitamist PRIA-le. Pettuslikult saadud toetuse

mittesihipärast kasutamist ei saa isikutele KarS § 210 lg 2 järgi eraldi ette heita, mistõttu toetuse

kasutamise aeg kuriteo toimepanemise aega ei mõjuta. Vaidlusalused taotlused esitati PRIA-le

aastatel 2009–2012. 14. jaanuari 2015. a seisuga oli aegunud kolm väidetavat kuriteoepisoodi,

millele maakohus jälitustoimingu luba väljastades tugines. Ülejäänud episoodid olid aegumas

lähiajal, enamikus 2015. a lõpus. Aegunud kuriteo tõendamiseks ei tohi jälitustoiminguid teha.

Kaitsja II määruskaebus

29.

5. detsembril

2016

esitas

A.

P. kaitsja

vandeadvokaat

M. Kairjak

Tartu

Ringkonnakohtu 23. novembri 2016. a määruse peale määruskaebuse, milles ta palub tuvastada,

et ringkonnakohtul ei olnud asjas nr 1-16-8497 seaduslikku alust määrust teha, taotledes ühtlasi

ringkonnakohtu määruse tühistamist. Alternatiivselt palub kaitsja ringkonnakohtu määruse

tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks arutamiseks või tühistada ka Tartu

Maakohtu 19. märtsi 2015. a määrus ning tunnistada selle alusel A. P. suhtes tehtud

jälitustoimingud õigusvastaseks.

30. Kaitsja märgib, et 30. septembril 2016 esitatud määruskaebuses vaidlustas ta nii 14. jaanuaril

2015 kui ka 19. märtsil 2015 tehtud Tartu Maakohtu määruse. Need määrused on omavahel

seotud, kuna esimesega anti jälitustoimingu luba ja teisega seda luba pikendati. Seadus ei anna

kohtule õiguslikku alust lahutada ühe määruskaebuse lahendamist kaheks eraldi menetluseks. Nii

toimides tekitas ringkonnakohus kahtlustatavale olulise lisakulu, sest kaitsja pidi ringkonnakohtu

otsustuse vaidlustamiseks esitama ühe määruskaebuse asemel kaks. Seetõttu tuleks teise

määruskaebuse esitamisega seotud kulu igal juhul riigi kanda jätta. Juhtumi asjaolud viitavad

sellele, et ringkonnakohus asus käesolevas asjas tehtud määrusega parandama 31. oktoobri

2016. a määruse vigu.

31. Jäädes I määruskaebuses toodud väidete juurde, märgib kaitsja muu hulgas, et jälitustoimingu loa

pikendamise taotluses ei ole põhjendatud, miks on vaja tõendeid koguda just jälitustoimingutega

ja millist tõendusteavet oli aastal 2015 vaja koguda kuni aastani 2012 toime pandud tegude kohta.

Maakohtu 19. märtsi 2015. a määruses, samuti ringkonnakohtu 23. novembri 2016. a määruses

toodud põhjendused jälitustoimingute vajalikkuse kohta on deklaratiivsed. Nendest ei selgu, mida

tahetakse jälitustoimingute abil tõendada, s.t milliste asjaolude kohta ei ole nn avaliku menetluse

raames võimalik tõendeid koguda; millist lisaväärtust annavad jälitustoimingud olukorras, kus

tõendeid kogutakse lõpuleviidud tegude kohta, ja miks ei ole 14. jaanuari 2015. a jälitustoimingu

loa alusel kogutud teave piisav. Kaitsjale jääb arusaamatuks, milline tähendus on

jälitustoimingute lubatavuse seisukohalt ringkonnakohtu viidatud asjaolul, et kriminaalmenetlust

alustati 2013. a esimeses pooles ja et 2014. a novembris laekus politseile A. P. kohta

operatiivinfo. Kohtutel tulnuks lähtuda kahtlustuses toodud teoetteheitest, mis piirdus aastatega

2009–2012. Asjakohane pole kohtute viide sellele, et jätkub süüdistatavate pettuslik tegevus

toetuste kättesaamiseks. Toetuste kättesaamine (väljamaksmine PRIA poolt) leiab aset pärast

pettusliku teo toimepanemist, seega ei saa see toimuda pettuslikul viisil.

Vastus määruskaebustele

32. Prokuratuur määruskaebustele ei vastanud.

Kriminaalasjade ühendamine

33. Kaitsja I määruskaebust, mis oli esitatud asjas nr 1-16-8493, menetles Riigikohus kriminaalasjas

nr 3-1-1-1-17. Kaitsja II määruskaebust, mis oli esitatud asjas nr 1-16-8497, menetles Riigikohus

algul kriminaalasjas 3-1-1-2-17.

34. Riigikohtu kriminaalkolleegium ühendas 16. märtsi 2017. a määrusega kriminaalasjad nr 3-1-1-1-

17 (1-16-8493) ja nr 3-1-1-2-17 (1-16-8497) ühiseks menetluseks. Ühendatud kriminaalasja

numbriks määras kolleegium 3-1-1-1-17 (1-16-8493).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

35. Riigikohus juhib sissejuhatavalt tähelepanu maakohtu jälitustoimingu lubade resolutiivosa

sõnastuslikule ebakorrektsusele (I). Seejärel annab kolleegium hinnangu sellele, et

ringkonnakohus lahendas kaitsja 30. septembri 2016. a määruskaebuse kahes erinevas menetluses

(II), ja osutab, et ringkonnakohus jättis kõrvaldamata kahtluse küsimuses, kas maakohus järgis

jälitustoimingu lube andes KrMS § 1264 lg 6 nõudeid (III). Määruse IV osas käsitleb Riigikohus

kaitsja taotlust tutvustada talle vaidlustatud jälitustoimingute lubade ja nende aluseks olnud

prokuratuuri taotluste terviktekste. Seejuures peatub kolleegium esmalt kohtu jälitustoimingu loa

ja prokuratuuri taotluse osalise tutvustamata jätmise ja selle vaidlustamise üldisel korral (A) ning

kontrollib siis kõnealuse korra järgimist käesolevas asjas (B). Pärast seda selgitab Riigikohus,

miks ei saa enne käesoleva asja uut arutamist ringkonnakohtus anda lõplikku hinnangut

vaidlustatud jälitustoimingu lubade õiguspärasusele (V). Lõpuks võtab kolleegium kokku

määruskaebemenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulu hüvitamise taotluse (VI).

I

36. Enne kaitsja väidete käsitlemist peab Riigikohus vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et

käesoleva määruse punktis 1 osundatud Tartu Maakohtu 14. jaanuari 2015. a määruse

resolutiivosa sõnastust, millesarnast kasutas kohus ka 19. märtsi 2015. a määruses, ei saa pidada

õnnestunuks.

37. Seoses maakohtu viitega oma otsustuse menetlusõiguslikule alusele märgib kolleegium, et

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ega Eesti Vabariigi põhiseadusest,

sh selle preambulist, ei saa ühelgi juhul tuleneda jälitustoimingu loa õiguslikku alust.

Jälitustoiminguga riivatakse põhiseaduses ja konventsioonis ette nähtud õigusi. Samuti peavad

(olenevalt riivatavast põhiõigusest) põhiseadusest tulenema või vähemalt sellega kooskõlas olema

need eesmärgid, mille saavutamiseks võib seadusandja jälitustoimingute tegemise alused

kehtestada. Märgitu ei tähenda aga seda, nagu võiks mõni põhiseaduse või konventsiooni säte olla

käsitatav isiku suhtes jälitustoimingu tegemise ja sellega kaasneva põhiõiguste piirangu

alusnormina. Sellise normi saab kehtestada üksnes seadusandja. Menetlusõiguslik alus, millele

tuginedes võib kohus anda loa isiku salajaseks pealtkuulamiseks, tuleneb KrMS § 1264 lg-st 1

koostoimeS § 1267 lg 3 esimese või teise lause, § 1262 lg 1 asjakohase punkti ja teise lõikega.

38. Lisaks on maakohtu määruste resolutiivosa sõnastus keeleliselt vigane, raskesti jälgitav ja

sisaldab põhjendamatuid kordusi. Näiteks lubades salaja pealt kuulata ja vaadata A. P. kohtumisi

määratlemata isikute ringiga ("..ning kolmandate isikutega.."), tõi maakohus esmalt eraldi

nimeliselt esile neli isikut, kellega toimuvaid A. P. vestlusi lubas ta salaja pealt kuulata ja vaadata.

Samuti on ülearune anda eraldi luba salaja pealt kuulatava või vaadatava teabe salvestamiseks,

sest kõnealuse jälitustoimingu käigus saadava teabe salvestamine on KrMS § 1267 lg 1 järgi

kohustuslik.

39. Osutatud vormistuslikud vead ei mõjuta siiski hinnangut jälitustoimingu loa andmise ja

pikendamise sisulisele õiguspärasusele.

II

40. Kolleegium

nõustub

kaitsjaga

selles,

et

ringkonnakohtul

polnud

alust

jagada

30. septembri 2016. a määruskaebuse lahendamist kaheks eraldi menetluseks.

41. KrMS § 389 lg 2 ja § 390 lg 2 mõtte kohaselt tuleb ühe menetlusdokumendina esitatud

määruskaebus vaadata läbi ühes menetluses, välja arvatud juhul, kui on olemas selge põhjus

tõlgendada seda menetlusdokumenti mitme määruskaebusena ja nende kaebuste lahendamine

samas menetluses pole võimalik või otstarbekas. Asjaolu, et ühe ja sama isiku huvides esitatud

määruskaebuses vaidlustatakse korraga mitut selle isiku suhtes tehtud kohtumäärust, ei ole

eraldivõetuna piisav, asumaks seisukohale, et ühes menetlusdokumendis on esitatud mitu

määruskaebust. Ühes menetlusdokumendis esitatud määruskaebuste paljususest ehk olukorrast,

kus mitu määruskaebust on ekslikult koondatud ühte menetlusdokumenti, võib olla alust rääkida

näiteks siis, kui kaebuses vaidlustatakse kohtumäärusi, milles käsitletakse sisuliselt erinevaid

küsimusi (nt vaidlustatakse korraga nii isiku trahvimist menetleja kutsel ilmumata jäämise eest

kui ka tema vara arestimist) või kui vaidlustatud määruste peale esitatud kaebuste menetlemise

kord on erinev (nt tuleb ühe määruse peale esitatud kaebus lahendada KrMS § 390 lg 4 kohaselt

suulises menetluses, teise määruse peale esitatud kaebus aga on võimalik läbi vaadata kirjalikus

menetluses). Samuti on tegemist sisuliselt mitme määruskaebusega siis, kui ühes

menetlusdokumendis vaidlustatud määrused on tehtud erinevate kriminaalasjade raames või

erinevate ringkonnakohtute tööpiirkonnas asuvate maakohtute poolt.

42. A. P. kaitsja 30. septembri 2016. a määruskaebust Tartu Maakohtu 14. jaanuari ja 19. märtsi

2015. a määruse peale pole põhjust käsitada ühte dokumenti koondatud mitme määruskaebusena.

14. jaanuari 2015. a määrusega andis maakohus kaheks kuuks loa A. P. suhtes KrMS §-s 1267

nimetatud jälitustoimingu tegemiseks. 19. märtsi 2015. a määrusega pikendas maakohus seda luba

KrMS § 1267 lg 3 teises lauses ette nähtud korras kahe kuu võrra, kusjuures loa pikendamise

aluseks oli sama kuriteokahtlus. Kaitsja määruskaebuse esitamise ajaks oli mõlema

jälitustoimingu loa kehtivusaeg möödunud. Seega sisuliselt käsitlesid mõlemad vaidlustatud

määrused üht ja sama küsimust: kas A. P. suhtes tekkinud soodustuskelmuse kahtlus on

põhjendatud ja kas selle kohta tõendusteabe kogumiseks on vaja A. P-d salaja pealt kuulata.

Valdav osa määruskaebuse argumentidest puudutas maakohtu mõlemat määrust. Sellises

olukorras

on

kaitsja

väidete

hindamine

kahes

eraldiseisvas

menetluses

kõigepealt

menetlusökonoomiliselt ebaotstarbekas – seda nii kohtu kui ka kohtumenetluse poolte seisukohast

vaadatuna. Teiseks tuleb silmas pidada, et ehkki käesolevas asjas hindas ringkonnakohus mõlemat

vaidlustatud määrust samas kohtukoosseisus, pole menetluste paljususe korral välistatud, et

kohtuasjad satuvad erinevate kohtukoosseisude lahendada, mis tähendab, et erinevaks võib

osutuda ka kohtu hinnang määruskaebuse väidetele. Vaidlustatud määruste sisu arvestades pole

vähetähtis seegi, et algse jälitustoimingu loa õiguspärasusele antav hinnang võib mõjutada ka loa

pikendamise õiguspärasusele antavat hinnangut.

43. Samas leiab kolleegium, et ehkki ringkonnakohus eksis 30. septembri 2016. a määruskaebuse

lahendamist kahe menetluse vahel jagades KrMS § 390 lg 2 nõuete vastu, ei ole see rikkumine

käesolevas asjas KrMS § 339 mõttes oluline ega tingi ringkonnakohtu määruste tühistamist. Pole

põhjust arvata, et valitud menetlusviis mõjutas ringkonnakohtu hinnangut maakohtu vaidlustatud

määruste õiguspärasusele. Kolleegium möönab, et määruskaebuse lahendamine kahes menetluses

ja erinevatel aegadel tehtud määrustega suurendas menetluskulu, mis A. P. pidi kandma selleks, et

teise astme kohtu otsustusi vaidlustada. A. P. õiguste selline riive saab aga käesolevas asjas

heastatud, kuna kolleegium jätab määruskaebemenetluse kulu KrMS § 187 lg 1 alusel riigi kanda

(vt käesoleva määruse punkt 81). Ühtlasi ei mõjuta ringkonnakohtu kõnealune viga õigusvaidluse

edasist lahendamist, sest Riigikohtu 16. märtsi 2017. a määrusega ühendati kriminaalasjad nr 3-1-

1-1-17 (1-16-8493) ja nr 3-1-1-2-17 (1-16-8497) ühiseks menetluseks.

III

44. A. P. kaitsja heidab ringkonnakohtule õigustatult ette sedagi, et kohus jättis kõrvaldamata –

eeskätt prokuratuuri kirjaliku vastuse põhjal tekkinud – kahtluse, et A. P. salajasel pealtkuulamisel

võidi rikkuda KrMS § 1264 lg-s 6 ette nähtud tähtaega. Osutatud säte nägi käesolevas asjas

jälitustoimingu lubade andmise ajal kehtinud redaktsioonis ette, et KrMS § 1262 lg 1 p-des 1, 3

ja 4 sätestatud alusel tehtud jälitustoimingute kestus konkreetse isiku suhtes samas kriminaalasjas

ei tohi ületada ühte aastat ja vaid kriminaalasja erilise keerukuse või mahukuse korral võib riigi

peaprokurör anda loa või taotleda kohtult luba jälitustoimingu tegemiseks isiku suhtes kestusega

üle ühe aasta.

45. Ringkonnakohtule esitatud prokuratuuri vastuses kaitsja määruskaebusele on märgitud muu

hulgas järgmist: "Seega ei oma tähtsust asjaolu, et jälitustegevust alustati alles 2014. aastal.

Pigem kinnitab see, et uurimisorganid soovisid enne jälitustoimingute teostamist koguda piisavalt

tõendeid põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu osas, vältimaks isikute õiguste alusetut

piiramist."

46. Prokuratuuri vastusest ei nähtu, kelle suhtes, millise menetluse raames ja millisel kuupäeval

hakati 2014. aastal jälitustoiminguid tegema. Seega ei saa tõsikindlalt välistada, et A. P. suhtes

tehti jälitustoiminguid juba 2014. a esimesest poolest alates ja käesolevas asjas vaidlustatud

jälitustoimingute lubade andmisel rikuti KrMS § 1264 lg 6 nõudeid. Kohtule esitatud

jälitustoimikud kajastavad A. P. suhtes alates 2015. a jaanuarist tehtud jälitustoiminguid. Vaid

ühes 9. jaanuaril 2015 koostatud koondõiendis on umbmäärane viide jälitusteabe kogumisele,

mille käigus olevat selgunud mõned kuriteokahtlusega seotud asjaolud. Samas ei nähtu ka

kõnealusest õiendist, kelle suhtes, millise kriminaalasja raames ja millise perioodi jooksul selline

jälitusteabe kogumine aset leidis.

47. Seega ei saa olemasoleva teabe põhjal otsustada, kas 2015. aastal on A. P. salajaseks

pealtkuulamiseks luba taotledes ja andes ning seda pikendades KrMS § 1264 lg 6 nõudeid

järgitud. Prokuratuuri vastuse ebamäärane sõnastus tekitab käsitletavas küsimuses kahtluse, mida

kõrvaldamata jättes rikkus ringkonnakohus KrMS § 3051 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi

põhistamise kohustust. Ringkonnakohus pidanuks nõudma prokuratuurilt lisateavet selle kohta,

kelle suhtes, millises asjas ja millisel kuupäeval 2014. a jälitustoiminguid alustati, ja sellest

lähtuvalt otsustama, kas maakohtu vaidlustatud määruste alusel A. P. suhtes tehtud

jälitustoimingud mahtusid KrMS § 1264 lg-s 6 ette nähtud ajalistesse raamidesse või mitte. Seda

tegemata

jättes

rikkus

ringkonnakohus

KrMS

§

339

lg

2

tähenduses

oluliselt

kriminaalmenetlusõigust. Osutatud rikkumine tingib ringkonnakohtu vaidlustatud määruste

tühistamise ja kohtuasja saatmise uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

IV

48. A. P-le ega tema kaitsjale ei tutvustatud Tartu Maakohtu 14. jaanuari ja 19. märtsi 2015. a

määruse ega nende aluseks olnud prokuratuuri taotluste terviktekste, vaid üksnes väljavõtteid,

millest oli osa määruste ja taotluste põhjendavast osast eemaldatud (kinni kaetud).

30. septembri 2016. a määruskaebuses taotles kaitsja ringkonnakohtult varjatud tekstiosadega

tutvumise võimaldamist. Ringkonnakohtule esitatud vastuses kaitsja määruskaebusele märkis

prokuratuur selle taotluse kohta järgmist:

"Kahtlustatavale ja kaitsjale väljastatud kohtumääruste ja prokuratuuri taotluste tutvustamisel

järgiti KrMS §-i 12614. Nimelt võib KrMS § 12614 lg 1 p 3 ja 4 alusel jätta prokuratuuri loal

tutvustamata andmed, mis sisaldavad riigisaladust või mille tutvustamine võib seada ohtu

salajasele koostööle kaasatud isiku. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse seaduse § 8 p 1

kohaselt on jälitusasutuste poolt jälitustegevuse käigus kogutud teave ning teabe kogumisel

kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave, välja arvatud teave, mille avalikuks

tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut, korrakaitse riigisaladuseks ning see teave

salastatakse täiesti salajasel või madalamal tasemel kuni 50 aastaks. Antud juhul leidis

prokuratuur, et kaitsjale väljastatud kohtumääruste ja prokuratuuri taotluste eemaldatud tekst on

kaetud just eelnimetatud andmete kaitsega ning seetõttu ka sellega tutvumist kaitsjale ega

kahtlustatavale ei võimaldanud. Küll aga on ringkonnakohtul võimalik vaidlusaluste

kohtumääruste ning taotlustega tutvudes anda hinnang, kas KrMS § 12614 lg 1 eemaldatud teksti

osas kohaldub, kuna kõik vaidlusalused dokumendid on prokuratuur ringkonnakohtule

kättesaadavaks teinud."

49. Ringkonnakohus märkis nii 31. oktoobri kui ka 23. novembri 2016. a määruses, et tutvudes

prokuratuuri taotluse ja kohtumäärusega, nõustub ta prokuratuuri seisukohaga, mille kohaselt

kvalifitseerub prokuratuuri taotlusest ja kohtumäärusest eemaldatud tekst KrMS § 12614 lg 1 p 3

ja p 4 ning RSVS § 8 p 1 alusel riigisaladuseks ja seetõttu ei ole seda võimalik kaitsjale ega

kahtlustatavale tutvustada.

50. Riigikohtule esitatud määruskaebuses leiab kaitsja, et kuna praegusel juhul puudus andmete

tutvustamata jätmiseks seaduse kohaselt nõutav prokuratuuri kirjalik põhjendatud luba, pidanuks

ringkonnakohus esitama jälitustoimingu lubade ja prokuratuuri taotluste varjatud tekstiosad talle

tutvumiseks.

(A)

51. Riigikohus peatub esmalt sellel, millises korras saab jätta mingi osa jälitustoimingu loa andmiseks

tehtud kohtumääruse ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse tekstist isikule tutvustamata, s.t

väljastada isikule loa ja taotluse tervikteksti asemel nende väljavõtte. Samuti käsitleb kolleegium

menetleja

sellise

otsustuse

vaidlustamise

korda.

Seejuures

tõdeb

kolleegium,

et

kriminaalmenetluse seadustik reguleerib neid küsimusi puudulikult ja ebaselgelt.

52. KrMS § 12614 lg 1 esimene lause sätestab, et isikul, keda on vastavalt sama seadustiku §-le 12613

teavitatud, võimaldatakse soovi korral tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja jälitustoimingu

käigus tehtud foto, filmi, heli- või videosalvestise või muu teabetalletusega. Ehkki KrMS § 12614

lg 1 esimene lause räägib üksnes jälitustoiminguga kogutud andmetega tutvumisest, on

kolleegium leidnud, et sellest sättest tuleneb analoogia korras ka isiku õigus tutvuda

dokumentidega, mis on olnud jälitustoiminguga tema kohta andmete kogumise aluseks. Kuna

jälitustoiming riivab isiku põhiõigusi, peab isikul olema lisaks tema kohta kogutud andmetega

tutvumisele õigus veenduda ka selles, et nende andmete kogumine on olnud õiguspärane. (Vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-37-14, p 24.2,

samuti 14. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-89-15, p 27.) Järeldust, et KrMS § 12614 lg 1

esimene lause hõlmab õigust tutvuda jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri

taotlusega, kinnitab seegi, et KrMS § 12614 lg 1 esimese lause peamine eesmärk on tagada isikule

tõhus võimalus vaidlustada jälitustoimingu seaduslikkust, sh kasutada KrMS § 12616 lg-ga 1

antud õigust esitada määruskaebus kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale.

Pelgalt jälitustoimingutega kogutud andmete põhjal ei ole isikul võimalik hinnata, kas

jälitustoimingu luba on antud kooskõlas seadusega, sh KrMS § 1261 lg 2 nõudeid järgides.

Jälitustoiminguga seotud rikkumise peale kaebamine eeldab teadmist jälitustoimingust ja

võimaliku rikkumise asjaoludest (vt määrus asjas nr 3-1-1-37-14, p 20.1). Võimalikust

rikkumisest, mis puudutab kohtu poolt jälitustoimingu loa andmist, saab isik teada üksnes juhul,

kui talle tutvustatakse KrMS § 12614 lg 1 alusel ka jälitustoimingu luba ja selle aluseks olnud

prokuratuuri taotlust.

53. KrMS § 12614 lg 1 esimeses lauses sätestatud õigus ei ole piiramatu. Lõike teine lause näeb

erinormina ette seitsmepunktilise loetelu alustest, mille esinemisel võib jälitusasutus prokuratuuri

loal jätta lõike esimese lause kohaselt tutvustatavad andmed – sh jälitustoimingu loa ja selle

aluseks oleva taotluse teksti – osaliselt või täielikult tutvustamata. Nähtuvalt seaduse sõnastusest

("võib [..] jätta tutvustamata") on jälitusasutusele ja prokuratuurile antud ka kaalutlusõigus,

otsustamaks, kas andmete tutvustamisega kaasnev oht mõnele KrMS § 12614 lg 1 p-dega 1–7

kaitstavale hüvele (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-

14-14, p 665) kaalub konkreetsel juhul üles andmete tutvustamata jätmisega kaasneva

jälitustoimingule allutatud isiku põhiõiguste riive. Erandina – eeskätt riigisaladuseks olevate

andmete puhul – võib seadusest tulenev erikord menetleja kaalutlusõigust piirata või selle

välistada.

54. Menetlusdokumendi, mida KrMS § 12614 lg 1 esimese lause kohaselt tuleks isikule tutvustada,

võib jätta tutvustamata üksnes osas, milles see sisaldab KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 nimetatud

teavet, mille tutvustamine on seadusega üheselt keelatud või mille tutvustamata jätmise suhtes

eksisteeriv huvi kaalub üles teabe tutvustamata jätmisega kaasneva õiguste riive. Seega on

võimalik ka olukord, kus jälitustoimingule allutatud isikule väljastatakse KrMS § 12614 lg 1

esimese lause alusel jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse tervikteksti asemel nende

väljavõtted, kust on osa teabest (tekstist) KrMS § 12614 lg 1 p-de 1–7 alusel eemaldatud (nt kinni

kaetud).

55. KrMS § 12614 lg 1 teises lauses on otsesõnu märgitud, et andmed saab jätta selle sätte

punktides 1–7 ette nähtud alustel tutvustamata prokuratuuri loal (andmete tutvustamiseks

jälitusasutusel prokuratuuri luba vaja ei ole). Menetleja (KrMS § 16 lg 1) luba menetlustoimingu

tegemiseks – või ka menetlustoimingu tegemata jätmiseks, kui seadus nõuab selleks menetleja

luba – ei ole iseseisev menetlusdokumendi alaliik. Tegemist on otsustusega, mis oma olemuselt

vastab määruse (KrMS § 145) tunnustele ja tuleb seega teha määruse vormis. (Vt ka otsus asjas

nr 3-1-1-14-14, p 796.) KrMS § 12614 lg-s 1 nimetatud prokuratuuri loa andmiseks ei näe

KrMS § 145 lg 1 ette lihtsustatud korda. Seega tuleb andmete tutvustamata jätmise luba

vormistada prokuratuuri kirjaliku põhistatud määrusena.

56. Osutatud järeldust kinnitab seegi, et jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamata jätmine on

KrMS § 12616 lg 2 kohaselt vaidlustatav. Prokuratuuri loas põhistuste puudumise korral ei saa

kaebemenetluses üldjuhul tõhusalt kontrollida, kas prokuratuur kohaldas andmete tutvustamata

jätmiseks luba andes mõnda KrMS § 12614 lg 1 punktidest õigesti. Pelgalt tutvustamata jäetud

teksti põhjal ei pruugi kõrvalisele hindajale, sh kohtule, olla mõistetav, miks on jälitusasutuse ja

prokuratuuri hinnangul tegemist teabega, mis vastab mõnele KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7

sätestatud alustest, või miks kaalub huvi selle teabe tutvustamata jätmise vastu üles

jälitustoimingule allutatud isiku õiguse teabega tutvuda. Seetõttu peab prokuratuuri loas

kajastuma ka asjakohane põhjendus. Seejuures pole välistatud, et osa prokuratuuri poolt andmete

tutvustamata jätmiseks antud loa (määruse) põhjendustest sisaldab KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7

nimetatud teavet, mistõttu ei saa neid isikule ega kaitsjale tutvustada. Küll saab nende

põhjenduste asjakohasust hinnata andmete tutvustamata jätmise peale esitatud kaebuse lahendaja.

57. KrMS § 12616 lg 2 järgi võib jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamata jätmise peale

esitada kaebuse seadustiku 8. peatüki 5. jaos sätestatud korras ehk nn uurimiskaebemenetluses.

Seejuures on jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamata jätmise peale esitatud kaebuse

lahendamisel tehtud kohtumäärus KrMS § 385 p 14 kohaselt uurimiskaebemenetluse erandina

määruskaebemenetluses vaidlustatav. Käesoleva määruse punktis 52 märgitud põhjustel laieneb

selline kaebekord ka jälitustoimingute tegemise aluseks olnud dokumentide (kohtu loa ja

prokuratuuri taotluse) tutvustamata jätmisele. Samuti on üldjuhul just uurimiskaebemenetluses

vaidlustatav menetleja tegevusetus jälitustoiminguga kogutud andmete või jälitustoimingu

aluseks olnud menetlusdokumentide tutvustamisel, sh see, kui jälitusasutus jätab andmed

tutvustamata ilma KrMS § 12614 lg 1 teise lause kohaselt nõutava prokuratuuri loata. Tuvastades,

et jälitusandmete tutvustamata jätmiseks puudub prokuratuuri luba või et see luba pole

viisipäraselt vormistatud või põhistatud, peab uurimiskaebuse lahendaja kohustama menetlust

juhtivat prokuratuuri otsustama, kas anda jälitusasutusele korraldus andmete tutvustamiseks

(KrMS § 213 lg 1 p 5) või luba andmete tutvustamata jätmiseks. Kui prokuratuur annab seepeale

jälitusasutusele andmete tutvustamata jätmiseks vormikohase loa, on isikul võimalik ka see luba

uurimiskaebemenetluse korras vaidlustada.

58. Uurimiskaebemenetlus ei ole kõikidel juhtudel siiski ainukene võimalus vaidlustada

jälitustoimingu tegemiseks antud kohtu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti

osalist tutvustamata jätmist. Olukorras, kus isik esitab KrMS § 12616 lg 1 kohaselt

määruskaebuse kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, mõjutab selle loa ja

viimase aluseks olnud taotluse tutvustamise ulatus vahetult seda, kuivõrd tõhusalt saab isik

määruskaebemenetluses

jälitustoimingu

loa

õiguspärasusele

vastu

vaielda.

Seega

on

jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalise tutvustamata jätmise

õiguspärasuse hindamine käsitatav osana õiglase ja efektiivse määruskaebemenetluse eelduste

loomisest. Tõhusa õiguskaitse tagamiseks tuleb hinnang loa ja taotluse osalise tutvustamata

jätmise õiguspärasusele anda jälitustoimingu loa vaidlustamiseks toimuva määruskaebemenetluse

raames, seda muu hulgas järgmistel põhjustel.

59. KrMS § 387 lg-st 1 tulenev kaebetähtaeg ei võimalda isikul oodata jälitustoimingu loa andmiseks

tehtud kohtumääruse vaidlustamisega senikaua, kuni uurimiskaebemenetluses lahendatakse

küsimust, kas jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud taotluse teksti osaline tutvustamata

jätmine oli põhjendatud või mitte. Ühtlasi tähendaks see, kui isik peaks jälitustoimingu loa ja

prokuratuuri taotluse terviktekstiga tutvumiseks läbima uurimiskaebemenetluse ka juhul, kui ta

samal ajal vaidlustab jälitustoimingu loa õiguspärasust, kahe paralleelse menetluse toimumist.

Seejuures on tõenäoline, et ringkonnakohtust algav määruskaebemenetlus jälitustoimingu loa

õiguspärasuse hindamiseks jõuaks lõpule varem kui selle loa osalist tutvustamata jätmist

puudutav uurimiskaebemenetlus, kus tuleb esmalt pöörduda prokuratuuri ja maakohtu poole.

Seega kui isik saavutaks uurimiskaebemenetluse resultaadina õiguse tutvuda jälitustoimingu loa

ja prokuratuuri taotluse terviktekstiga, juhtuks see tavaliselt alles siis, kui isiku määruskaebus

jälitustoimingu loa peale on juba lahendatud. Sellisel juhul võib uurimiskaebemenetluse lõppedes

tekkida

vajadus

tagada

jälitustoimingule

allutatud

isikule

võimalus

esitada

uurimiskaebemenetluse lõppedes jälitustoimingu loa andmise määruse peale uus kaebus, mis

tugineks isikule uurimiskaebemenetluse tulemusena täiendavalt teatavaks saanud asjaoludele.

Kirjeldatud tulemus oleks ebamõistlikult koormav nii isiku õiguste kaitse kui ka kohtusüsteemi

efektiivse toimimise seisukohalt.

60. Vältimaks eelmises punktis kirjeldatud menetlusliku olukorra tekkimist ja kindlustamaks, et

jälitustoimingu loa õiguspärasuse vaidlustamisega ei kaasneks ülemääraseid raskusi, tõlgendab

kolleegium KrMS § 12616 lg-t 1 järgmiselt. Ringkonnakohus, kes lahendab määruskaebust kohtu

poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev vaatama samas menetluses läbi ka

isiku kaebuse määruskaebuses vaidlustatud jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri

taotluse teksti osalise tutvustamata jätmise peale. Analoogia korras toetab sellist tõlgendust ka

KrMS § 228 lg 6, mis näeb ette uurimiskaebemenetluse korras lahendatava kaebuse menetlemise

pädevuse ülemineku kriminaalasja lahendavale kohtule. Sarnaselt läheb jälitustoimingu loa

õiguspärasust hindavale kohtule üle pädevus otsustada, kas selle loa ja prokuratuuri taotluse teksti

osaline tutvustamata jätmine on põhjendatud.

61. Lahendades jälitustoimingu loa vaidlustamise menetluses kaebust selle loa ja prokuratuuri

taotluse osalise tutvustamata jätmise peale, tuleb kohtul eelkõige kontrollida, kas isikule

tutvustamata jäetud osa jälitustoimingu loa ja taotluse tekstist vastab mõnele KrMS § 12614 lg 1

p-des 1–7 sätestatud alustest. Jälitusasutuse ja prokuratuuri õiguslik hinnang selles küsimuses

allub täies ulatuses kohtulikule kontrollile, sest vastasel korral tekiks ilmne vastuolu isiku

põhiõigusega pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse (vt nt Riigikohtu üldkogu

16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-88-07, p 41). Olenevalt andmete tutvustamata jätmise alusest

võib kohtul tekkida vajadus hinnata lisaks sedagi, kas andmete tutvustamata jätmise taga olev

huvi kaalub üles andmete tutvustamata jätmisega kaasneva õiguste riive (nt kas KrMS § 12614

lg 1 p-s 1 nimetatud teise isiku perekonna- või eraelu kaitse kaalub konkreetsel juhul üles

jälitustoimingule allutatud isiku huvi andmetega tutvumise vastu).

62. Jõudes järeldusele, et jälitustoimingu loa või selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti

osaline varjamine on alusetu, saab ringkonnakohus rikkumise kõrvaldada, kohustades

jälitusasutust ja prokuratuuri tutvustama isikule ka jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse

teksti seda osa, mis jäeti isikule alusetult tutvustamata.

63. Küsimus, kas isikul on õigus tutvuda vaidlustatud jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse

mõne sellise osaga, mille tutvustamisest jälitusasutus ja prokuratuur keeldusid, tuleb

ringkonnakohtul otsustada eraldi määrusega enne jälitustoimingu loa peale esitatud

määruskaebuse lahendamist. Vastasel korral muutuks kaebajale täiendava tutvumisõiguse

andmine suuresti sisutuks. Isikule, kes saavutab määruskaebemenetluses võimaluse tutvuda

jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse osa(de)ga, mida talle varem ei tutvustatud, peab olema

tagatud ka võimalus esitada jälitustoimingu loa vaidlustamiseks nendel uutel andmetel põhinevaid

lisaargumente.

64. Peaks ringkonnakohus leidma, et prokuratuuri loas kajastuvad põhjendused ei ole piisavad,

hindamaks jälitustoimingu loa või prokuratuuri taotluse osalise tutvustamata jätmise

õiguspärasust, saab kohus nõuda prokuratuurilt lisaselgitusi.

(B)

65. Käesolevas asjas ei ole andmeid prokuratuuri kirjaliku põhistatud määruse kohta, millega oleks

antud KrMS § 12614 lg 1 teise lause kohaselt nõutav luba jätta osa Tartu Maakohtu 14. jaanuari

ja 19. märtsi 2015. a määrusest ja nende aluseks olnud taotlustest A. P-le tutvustamata.

Ringkonnakohtule esitatud prokuratuuri vastusest kaitsja määruskaebusele võib järeldada, et

prokuratuur on jätnud sellise määruse ekslikult koostamata, pidades piisavaks vormivaba

põhistamata luba (vt käesoleva määruse punkt 48). Ühtlasi puuduvad viited, et jälitusasutus või

prokuratuur oleks järginud KrMS § 12614 lg-s 2 sätestatud kohustust selgitada jälitustoiminguga

kogutud andmete tutvustamata jätmisel isikule ka edasikaebamise korda.

66. Prokuratuuri nõuetekohase loa puudumine ei tähenda siiski seda, et ringkonnakohus oli käesoleva

menetluse käigus õigustatud ja kohustatud asuma ise kaitsjale jälitustoimingu lubade ja nende

aluseks olnud taotluste terviktekste tutvustama, nagu määruskaebuse esitaja seda taotles.

Jälitustoimingu aluseks olevate dokumentide tutvustamine toimub üldiselt samas korras nagu

jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamine (mõningate erisuste kohta vt määrus asjas nr 3-

1-1-37-14, p 24.1). KrMS § 12614 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 3. jaanuari 2013. a

määruse nr 4 "Jälitustoimingust teavitamise ja jälitustoimiku tutvustamise kord" § 4 lg-te 1 ja 2

ning § 5 lg-te 1 ja 4 järgi tutvustab jälitustoiminguga kogutud andmeid – ja seega ka

jälitustoimingu tegemise aluseks olevaid dokumente – jälitusasutus.

67. Veelgi olulisem on aga see, et jälitustoimingu lubade ja prokuratuuri taotluste väljavõtetest

eemaldatud teksti ei saa A. P-le ega tema kaitsjale tutvustada enne, kui on selge, et kõnealune

tekst ei sisalda KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 loetletud andmeid. Prokuratuuri eksimus

KrMS § 12614 lg-s 1 nimetatud loa vormistamisel ei anna alust tutvustada isikule andmeid,

kontrollimata KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 sätestatud välistuste olemasolu.

68. Lisaks poleks ringkonnakohus saanud toimida kaebaja soovitud viisil – s.t nõuda jälitustoimingu

lubade ja prokuratuuri taotluste terviktekstid välja ja esitada need kaitsjale – ka seetõttu, et teise

astme kohtu hinnang andmete tutvustamata jätmise õiguspärasusele pole lõplik. Leidnuks

ringkonnakohus, et jälitustoimingu lubade ja prokuratuuri taotluste väljavõtetest puuduvat teksti

tuleb A. P-le ja tema kaitsjale tervikuna või mingis osas tutvustada, olnuks prokuratuuril õigus

kohtu selline hinnang määruskaebe korras vaidlustada.

69. Teisalt ei võtnud prokuratuuri kirjaliku põhistatud loa (määruse) puudumine ringkonnakohtult

pädevust hinnata 30. septembri 2016. a määruskaebuses esitatud taotlusest lähtuvalt seda, kas

A. P-le ja tema kaitsjale antud jälitustoimingu lubade ja prokuratuuri taotluste väljavõtetest osa

teksti väljajätmiseks oli KrMS § 12614 lg 1 p-dest 1–7 tulenev alus. Formaalselt ongi

ringkonnakohus sellise hinnangu andnud, asudes seisukohale, et prokuratuuri taotlusest ja

kohtumäärusest eemaldatud tekst kvalifitseerub KrMS § 12614 lg 1 p 3 ja p 4 ning RSVS § 8 p 1

alusel riigisaladuseks ja seetõttu ei ole seda võimalik kaitsjale ega kahtlustatavale tutvustada (vt

käesoleva määruse punkt 49).

70. Kolleegiumile jääb esmalt arusaamatuks, mil moel ringkonnakohus kontrollis, kas prokuratuuri

taotlustest ja kohtumäärustest eemaldatud tekst kvalifitseerub riigisaladuseks või mitte. Kohtule

esitatud jälitustoimikus on üksnes jälitustoimingu taotluste ja lubade originaalid (terviktekstid).

Taotluste ja lubade tekstikärbetega väljavõtteid jälitustoimikus pole, samuti ei leidunud neid

määruskaebemenetluse toimikutes, enne kui Riigikohus need A. P. kaitsjalt välja nõudis ning

toimikusse lisas. Seega on ebaselge, kuidas sai ringkonnakohus teada, millised tekstiosad olid

A. P-le ja tema kaitsjale antud taotluste ja kohtumääruste väljavõtetest eemaldatud, ning hinnata

nendes kärbetes kajastuva teabe vastavust riigisaladuse tunnustele. Juhul, kui ka ringkonnakohus

nõudis jälitustoimingu lubade ja taotluste väljavõtted kelleltki välja, tulnuks need koos

päritoluteabega määruskaebemenetluse toimikutesse lisada.

71. Teiseks ei esitanud ringkonnakohus ühtki põhjendust, miks ta vaidlusalust teavet riigisaladuseks

pidas, vaid piirdus üksnes paljasõnalise konstateeringuga.

72. Kolleegiumi hinnangul on eelnev käsitatav kohtulahendi põhistamise kohustuse (KrMS § 3051

lg 1) olulise (KrMS § 339 lg 2) rikkumisena.

73. Lisaks märgib kolleegium, et prokuratuuri ja ringkonnakohtu viide RSVS § 8 p-le 1 pole

asjakohane. Riigikohus on varem selgitanud, et kuigi KrMS § 12614 lg 1 punktides 1–2 ja 4–6

nimetatud andmed on jälitustoimingutega seoses ühtlasi ka korrakaitse riigisaladus RSVS § 8

tähenduses, on seadusandja neid aluseid siiski eristanud iseseisvate tutvustamata jätmise alustena,

mistõttu juurdepääs nendele andmetele ei sõltu riigisaladusele juurdepääsu õigusest riigisaladuse

ja salastatud välisteabe seaduse tähenduses. Seda kinnitab ka RSVS § 8 p 1 lause 3, mille kohaselt

kustub jälitustegevuse käigus kogutud teabe ning selle kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja

vahendeid käsitleva teabe salastatus kriminaaltoimikusse kandmise kõrval teabe tutvustamisel

isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust

jälitustoiminguga riivati. KrMS § 12614 lg 1 p 3 peab silmas eelkõige olukorda, kus jälitustoimik

sisaldab teavet, mis on riigisaladus või salastatud välisteave, sõltumata selle kogumisest

jälitustoiminguga; näiteks salvestatakse jälitustoimingu käigus vestlus, mille käigus arutatakse

riigisaladusena käsitatavaid andmeid. (Vt otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 666.)

74. Käesoleva määruse punktis 63 toodud põhjustel on eksimusena käsitatav seegi, et

ringkonnakohus andis jälitustoimingu lubade ja taotluste teksti osalise tutvustamata jätmise

õiguspärasusele hinnangu samades määrustes, millega ta lahendas kaitsja määruskaebuse Tartu

Maakohtu 14. jaanuari ja 19. märtsi 2015. a määruse peale.

75. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et A. P. kaitsja 30. septembri 2016. a määruskaebuses

esitatud taotlus võimaldada tal tutvuda vaidlustatud jälitustoimingu lubade ja prokuratuuri

taotluste terviktekstidega on nõuetekohaselt lahendamata. See taotlus on ühtlasi käsitatav

kaebusena jälitustoimingu lubades ja prokuratuuri taotlustes sisalduvate andmete osalise

tutvustamata jätmise peale.

76. Olles võrrelnud jälitustoimingu lubade ja prokuratuuri taotluste algtekste kaitsjalt saadud

väljavõtetega, leiab kolleegium, et praegu olemasoleva teabe põhjal ei saa otsustada, kas lubade ja

taotluste teksti osaline tutvustamata jätmine A. P-le ning tema kaitsjale on põhjendatud. A. P-le ja

tema kaitsjale antud väljavõtetes kinni kaetud tekst on enamasti selline, mille puhul pole üheselt

mõistetav, miks on jälitusasutus ja prokuratuur käsitanud seda KrMS § 12614 lg 1 p-des 3 ja 4

nimetatud teabena. Jälitusasutuse ja prokuratuuri seisukoha õigsust ei saa välistada, kuid

lisapõhjendusteta pole see kontrollitav.

77. Seetõttu ei ole Riigikohtul võimalik ringkonnakohtu põhistamiskohustuse rikkumist (vt käesoleva

määruse punktid 70–72) ise kõrvaldada ja kaitsja taotlus võimaldada tal tutvuda jälitustoimingu

lubade

ja

prokuratuuri

taotluste

terviktekstidega

tuleb

saata

uueks

lahendamiseks

ringkonnakohtule. Asja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul nõuda prokuratuurilt kirjalikku

põhjendust selle kohta, miks käsitati A. P-le ja tema kaitsjale tutvustamata jäetud osa

jälitustoimingu lubade ja prokuratuuri taotluste tekstist KrMS § 12614 lg 1 p-des 3 ja 4 nimetatud

teabena. Olenevalt asjaoludest võib osa sellisest põhjendusest osutuda KrMS § 12614 lg 1 p-

des 1–7 nimetatud teabeks, mille korral saab sellega tutvuda üksnes kohus. Otsustus

jälitustoimingu lubade ja prokuratuuri taotluste teksti osalise tutvustamata jätmise põhjendatuse

kohta tuleb ringkonnakohtul teha eraldi määrusega enne vaidlustatud jälitustoimingu lubade

õiguspärasusele hinnangu andmist (vt käesoleva määruse punkt 63).

V

78. Eeltoodust tulenevalt pole teada, kas ja kui, siis millises osas saavad A. P. ja tema kaitsja

käesolevas menetluses tutvuda Tartu Maakohtu 14. jaanuari ja 19. märtsi 2015. a määruse ning

prokuratuuri taotluste nende põhjendustega, mida senimaani ei ole A. P-le ega tema kaitsjale

tutvustatud. Seega ei saa ka välistada, et kaitsjal avaneb edasises menetluses võimalus esitada

jälitustoimingu lubade vaidlustamiseks lisaargumente. Sellises olukorras ei pea Riigikohus õigeks

kujundada praegu lõplikku seisukohta küsimuses, kas maakohus põhjendas A. P. suhtes

jälitustoimingu luba andes ja seda pikendades piisavalt nii kuriteokahtluse olemasolu kui ka

jälitustoimingu vajalikkust (KrMS § 1261 lg 2). Selline hinnang tuleb anda asja uuel arutamisel.

Siiski tõdeb kolleegium, et erinevalt näiteks Riigikohtu 23. veebruari 2017. a määruses asjas nr 3-

1-1-112-16 käsitletud juhtumist, ei ole maakohtu argumentatsioonis sedavõrd ulatuslikke puudusi,

mis muudaksid kohtulahendi põhistamise kohustuse rikkumise ilmselgeks ja edasise menetluse

tarbetuks.

79. Muu hulgas ei nõustu kolleegium määruskaebuse esitaja väitega, et jälitustoimingu load on

õigusvastased, kuna nende andmise ajal oli enamik menetletavatest kuriteoepisoodidest aegunud

või lähiajal aegumas. Iseenesest on õige, et aegunud kuriteo uurimiseks ei ole jälitustoimingute

tegemine vähemalt üldjuhul lubatav, sest KrMS § 199 lg 3 p-s 1 sätestatud erandit kõrvale jättes

on arvatava kuriteo aegumine võrdsustatav kuriteokahtluse äralangemisega. Samas see, kas A. P.

kahtlustuses kirjeldatud teod, millele kaitsja viitab, olid jälitustoimingu loa andmise ja

pikendamise ajal aegunud (kohe aegumas) või mitte, oleneb sellest, kas tegemist oli

karistusõiguslikult mitme iseseisva või ühe jätkuva teoga (jätkuva teo kohta vt nt otsus asjas nr 3-

1-1-14-14, p-d 1024–1026). Vastus sellele küsimusele ei olnud kuriteokahtluse sisu arvestades

sedavõrd ilmne, et maakohtult saanuks eeldada aegumise analüüsi juba jälitustoimingu loa

andmise otsustamisel. Kolleegium meenutab, et jälitustoimingu loa andmise menetluse

kiireloomulisus ja selle toimumise ajal tavaliselt olemasoleva tõendusteabe maht ning

fragmentaarsus mõjutavad paratamatult kohtult nõutava argumentatsiooni määra (vt otsus asjas

nr 3-1-1-14-14, p 773). Ühtlasi tuleb silmas pidada, et uurimistoimingu – sh jälitustoimingu –

tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga

ex post (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15,

p 60).

VI

80. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2016. a määruse asjas nr 1-

16-8493 ja 23. novembri 2016. a määruse asjas nr 1-16-8497 ning saadab A. P.

kaitsja 30. septembri 2016. a määruskaebuse uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises

kohtukoosseisus. Nii 10. novembri kui ka 5. detsembri 2016. a määruskaebus tuleb rahuldada

osaliselt.

81. A. P. kaitsja esitas taotluse hüvitada A. P-le menetluskulu – valitud kaitsjale makstud tasu –, mis

tekkis asjades nr 1-16-8493 ja 1-16-8497 tehtud ringkonnakohtu määruste vaidlustamisel.

Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu kummagi määruse vaidlustamiseks kolm

töötundi. Kaitsja tunnitasu määr on 120 eurot, millele lisandus käibemaks. Seega kokku on A. P-l

tekkinud määruskaebemenetluse kulu suurus 864 eurot. Kolleegium leiab, et taotluses märgitud

summa on KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlik ja seega käsitatav käesoleva

määruskaebemenetluse kuluna. Kuna Riigikohus tühistab ringkonnakohtu määruse, tuleb

kõnesolev kulu KrMS § 187 lg 1 kohaselt hüvitada riigil.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Peeter Roosma

(allkirjastatud digitaalselt)