3-1-1-13-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-13-17

Otsuse kuupäev

17. aprill 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Hannes Kiris ja Peeter Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi Olavi Roosi süüdistuses KarS § 197 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 26. septembri 2016. a otsus

kriminaalasjas nr 1-15-11003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Olavi Roosi kaitsja vandeadvokaat Rene Varul, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge

Püss

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

15. märts 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 26. septembri 2016. a otsus ja Tartu Maakohtu 29. märtsi

2016. a otsus.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Mõista Eesti Vabariigilt Olavi Roosi kasuks välja 594 (viissada üheksakümmend neli) eurot

valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Olavi Roos tunnistati Tartu Maakohtu 29. märtsi 2016. a otsusega süüdi ning teda karistati

karistusseadustiku (KarS) § 197 lg 2 järgi 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 73 lg-te 1 ja

3 alusel jäeti mõistetud karistus 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Sama otsusega

rahuldati kannatanu tsiviilhagi ja O. Roosilt mõisteti A. S-i kasuks välja 1583 eurot.

1.1. O. Roos tunnistati süüdi selles, et ta põhjustas Tartus Xxxxxx X/X asuval lao- ja tehnikahoone

ehitusobjektil tööohutusnõuete rikkumisega ettevaatamatusest M. L-i surma. Maakohtu tuvastatud

asjaolude kohaselt sõlmis peatöövõtja AS T OÜ-ga S alltöövõtulepingu veevarustus-, kanalisatsiooni-

ja sademeveekanalisatsiooni torustiku ja drenaažide paigaldamiseks ning muude selleks vajalike

tööde tegemiseks. OÜ S, mille juhatuse liige on O. Roos, sõlmis ekskavaatoritööde tegemiseks

omakorda alltöövõtulepingu OÜ-ga K (maakohtu otsuses ekslikult OÜ D). Muid torustikutöid tegid

objektil OÜ S töötajad. AS-i T ja OÜ S vahelise alltöövõtulepingu p 8.1.10 kohaselt vastutas

alltöövõtja oma töölõigus ohutustehnika-, töökaitse- ja tuleohutusnõuete järgimise eest ning oli

kohustatud täitma objekti sisekorra eeskirjade, seaduste ja määrustega kehtestatud nõudeid.

1.2. 22. oktoobril 2012 kella 15.30 ajal kaevas OÜ K töötaja V. V. ekskavaatoriga kraavi ning OÜ S

töötajad A. P. ja M. L. paigaldasid kraavi torusid. Nende tööde tegemise käigus toimus pinnasevaring.

M. L. jäi varingu alla, sai eluohtlikke tervisekahjustusi ja suri hiljem haiglas. Vabariigi Valitsuse

8. detsembri 1999. a määruse nr 377 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“ (edaspidi

määrus) § 15 lg 1 kohaselt on ehitusplatsil kaitsekiivri kandmine kohustuslik piirkondades, kus

tööprotsessist tulenevalt on peavigastuse oht. Nähtuvalt määruse § 31 lg 1 p-st 1 tuleb kaevandis,

kaevus, tunnelis või maa all töötades kasutada pinnasele vastavat toestust või tõkketammi ning

määruse § 31 lg 4 kohaselt tuleb pinnasekuhjad hoida kaevamiskohast kaugemal. Vajadusel tuleb

püstitada kaitsetõkked. Kuigi A. P. ja M. L. töötasid kraavis, mis oli inimese pikkusest sügavam,

samal ajal kaevas kraavi kopp ja kraavi vahetusse lähedusse oli ladustatud kõrge pinnasekuhi,

töölistele kaitsekiivreid ei antud. Samuti ei kasutatud kraavis toestust ega tõkketammi ning

väljakaevatud pinnasekuhja hoiti kraavile liiga lähedal. Ka kaitsetõkkeid ei püsitatud. Kui O. Roos

oleks andnud töötajatele kaitsekiivrid ja kasutanud pinnasele vastavaid toestusi või tõkketamme,

poleks M. L. varingu tagajärjel tervisekahjustusi saanud või tema tervisekahjustused oleksid olnud

kergemad.

1.3. Süüdistatav rikkus ka töötervishoiu ja tööohutuse seaduses (TTOS) sätestatud nõudeid.

TTOS § 13 lg 1 p 51 järgi on tööandja kohustatud tagama, et ohualal töötab ainult asjakohase

erijuhendamise või eriväljaõppe saanud töötaja või tööd tehakse sellise töötaja järelevalve all.

TTOS § 16 lg 2 kohaselt peab tööandja määrama töökeskkonnaspetsialisti oma töötajate hulgast.

Pädeva töötaja puudumisel peab tööandja kasutama pädevat ettevõttevälist teenuseosutajat. Nähtuvalt

TTOS § 16 lg-st 3 ei vabasta töökeskkonnaspetsialisti ametisse määramine või tööle võtmine

tööandjat vastutusest töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas. O. Roos oleks pidanud tutvuma OÜ S

töötajate tegevusega ning veenduma, et töökeskkond on ohutu ja töötajad kasutavad kaitsevahendeid.

Samuti oleks O. Roos pidanud M. L-i tööohutusalaselt juhendama, kuid selle asemel lahkus ta

22. oktoobril 2012 enne tööde algust objektilt.

1.4. O. Roos põhjustas M. L-i surma kergemeelsusest. Süüdistatav teadis, et kanalisatsioonitorustiku

kaevandi vahetus läheduses asub varisemisohtlik pinnasekuhi, kuid ei andnud OÜ S töötajatele

kaitsekiivreid ega nõudnud kraaviseinte kaevamist 45-kraadise nurga all. Samuti ei toonud

süüdistatav objektile raketisi. Eelnevast nähtuvalt pidas O. Roos kraavis töötavate inimeste tervise

kahjustamist või nende surma saabumist võimalikuks, kuid lootis kohusetundetuse tõttu seda

tagajärge vältida.

2. O. Roosi kaitsja vandeadvokaat Rene Varul esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles

taotles kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kokkuvõtlikult märgiti apellatsioonis

järgmist.

2.1. Asudes seisukohale, et OÜ S oli M. L-i tööandja ning et O. Roosi kohustus järgida

tööohutusnõudeid tulenes töötervishoiu ja tööohutuse seadusest, väljus maakohus süüdistuse piiridest.

Prokuratuur ei heida O. Roosile ette tööandja kohustuste rikkumist.

2.2. Samuti ei olnud M. L. OÜ S töötaja. OÜ S sõlmis ekskavaatoritööde tegemiseks

alltöövõtulepingu OÜ-ga K ning muude torustikutööde tegemiseks alltöövõtulepingu OÜ-ga A.

OÜ A, mille juhatuse liige on A. P., sõlmis omakorda alltöövõtulepingu OÜ-ga E, mille juhatuse liige

on I. M. OÜ E oli M. L-i tööandja.

2.3. Esitatud süüdistuse kohaselt tulenes O. Roosi kohustus täita töötervishoiu- ja tööohutusnõudeid

OÜ S ja AS-i T vahelisest alltöövõtulepingust ning töötervishoiu ja tööohutusalase ühistegevuse

kokkuleppest. Kuna maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt allkirjastati kõnealused kokkulepped

AS-i T survel pärast tööõnnetust tagantjärele, pole võimalik O. Roosi süüdi tunnistada. Kokkulepped

on võltsitud ning O. Roosil ei olnud tööõnnetuse ajal kohustust töötervishoiu- ja tööohutusnõudeid

täita.

3. Tartu Ringkonnakohtu 26. septembri 2016. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu 29. märtsi 2016. a

otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

3.1. Kaitsja märgib õigesti, et maakohus väljus M. L-i tööandjat tuvastades süüdistuse piiridest ja

asus ekslikult seisukohale, et M. L. oli OÜ S töötaja. Kohtus uuritud tõendite kohaselt oli M. L-i

tööandja OÜ E ja selle asjaolu üle ei vaidle ka kohtumenetluse pooled.

3.2. Samuti pole O. Roosi süüküsimuse lahendamise seisukohalt tähtis, kas A. P. ja I. M. töötasid

Xxxxxx X/X objektil OÜ S töötajatena või tegutsesid seal OÜ-ga S sõlmitud alltöövõtulepingute

alusel enda juhitud äriühingute kaudu. Alltöövõtulepingute olemasolu üle ei vaidle ka

kohtumenetluse pooled.

3.3. Ainuüksi eeltoodu ei tingi aga maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.

Maakohus leidis põhjendatult, et AS-i T ja OÜ S vahelise alltöövõtulepingu kohaselt oli O. Roos

kohustatud järgima veevarustus-, kanalisatsiooni- ja sademeveekanalisatsiooni torustiku ja drenaažide

paigaldamisega seotud töölõigul tööohutusnõudeid, ning seda seisukohta ei kummuta ka asjaolu, et

3. septembri 2012. a kuupäevaga dokumendid allkirjastati 22. oktoobri 2012. a õhtul. Nimelt nähtub

nii OÜ S ja AS-i T vahelistest varasematest ärisuhetest kui ka üldisest ehitusturul levinud praktikast,

et ehitustöid alustatakse suuliste kokkulepete alusel ja kõik nn ühtsesse standardsesse paketti

kuuluvad dokumendid (alltöövõtuleping, ühistegevuse kokkulepe, sisekorraeeskiri jms) vormistatakse

kirjalikult hiljem. Üldjuhul tingib dokumentide hilisema allkirjastamise vaidlus tööde hinna üle.

Praegusel juhul muutus projekt ja seetõttu muudeti ka tööde hinda. Tööde tegemist alustati aga

varem.

3.4. Kokkuvõtlikult tegi AS T OÜ-le S suulise pakkumuse alltöövõtulepingu sõlmimiseks ja OÜ S

võttis selle pakkumuse tööde alustamisega vastu. Järelikult kehtivad OÜ S ja AS-i T vahelised

kokkulepped alates 3. septembrist 2012 ja dokumentide allkirjastamisega 22. oktoobril 2012

nõustusid selle asjaoluga ka lepingupooled. Muu hulgas nõustus O. Roos sellegagi, et AS T andis

alates 3. septembrist 2012 talle üle kohustuse järgida Xxxxxx X/X objektil töötervishoiu- ja

tööohutusnõudeid.

3.5. O. Roos ei andnud tööohutusnõuete järgimise kohustust kellelegi teisele üle. Maakohtus uuritud

tõendite kohaselt ei sõlminud OÜ S OÜ-ga A ja OÜ-ga E alltöövõtulepinguid ning isegi juhul, kui

OÜ S oli mõne äriühinguga alltöövõtulepingu sõlminud, olid need suhted õiguslikult reguleerimata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu 26. septembri 2016. a otsuse peale esitas kassatsiooni O. Roosi kaitsja

R. Varul, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist.

Kokkuvõtlikult märgitakse kassatsioonis järgmist.

4.1. Allkirjastades 3. septembri 2012. a kuupäevaga alltöövõtulepingu ning töötervishoiu- ja

tööohutusalase ühistegevuse kokkuleppe 22. oktoobril 2012, võltsisid OÜ S ja AS T dokumente.

AS T ei andnud enne tööõnnetust tööohutusnõuete järgimise kohustust O. Roosile üle.

4.2. OÜ S ja AS-i T vaheline suuline alltöövõtuleping piirdus kokkuleppega tööde hinnas ja tähtajas.

Tööohutusalaseid kokkuleppeid pooled ei sõlminud. Samuti ei ole OÜ S ja AS-i T vahelistes suhetes

varem kokkuleppeid kirjalikult vormistatud. Kohtule pole esitatud varasemaid pooltevahelisi

kirjalikke lepinguid ja sellises väikeses mahus tööde puhul, nagu OÜ S teeb (praegusel juhul ca

50 000 eurot), ei vormistatagi üldjuhul kirjalikke dokumente. Samuti ei lepita kokku tööohutusnõuete

järgimises.

4.3. M. L-i surma põhjustamises oleks tulnud esitada süüdistus ka peatöövõtjale ja kannatanu

tööandjale. Nähtuvalt määruse § 3 lg-st 2 vastutab peatöövõtja ühisel ehitusplatsil selle eest, et

ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega selle mõjupiirkonnas olevaid isikuid, ning

TTOS § 12 lg-te 1 ja 2 kohaselt tagab tööandja töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmise igas tööga

seotud olukorras ega tohi lubada tööle asuda töötajal, kellel puuduvad vajalikud erialateadmised ja

oskused ning töötervishoiu- ja tööohutusalased teadmised. OÜ E ei täitnud ühtki tööohutusalast

kohustust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kolleegiumi hinnangul ei mõjuta peatöövõtja ega tööandja väidetav tööohutusnõuete rikkumine

O. Roosi süüküsimuse lahendamist. KarS §-s 197 kirjeldatud kuriteo subjekt on isik, kellel oli

kohustus järgida või korraldada/tagada töötervishoiu- või tööohutusnõuete täitmist ja kelle tegevuse

(nõuete ebatäpse täitmise) või tegevusetuse (nõuete täitmata jätmise) tõttu saabus koosseisuline

tagajärg. See, et sama tagajärje võis põhjustada mitme isiku koosseisupärane käitumine, annab aluse

kontrollida tagajärje omistamist neile kõikidele, kuid ei vabasta ühtki töötervishoiu- või

tööohutusnõuete rikkujat vastutusest. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja arutamine süüdistatava suhtes, jätab

kolleegium peatöövõtja ja kannatanu tööandja käitumist puudutava edasise tähelepanuta.

6. Kolleegium selgitab, et kui töökohal töötavad samal ajal vähemalt kahe tööandja töötajad ja üks

tööandja korraldab töid, vastutab see tööandja TTOS § 12 lg 3 alusel töötervishoiu- ja tööohutusalase

ühistegevuse eest. Kui töid korraldav tööandja puudub, sõlmivad tööandjad nähtuvalt TTOS § 12 lg-

st 31 kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse

kohta. Kui kokkulepet ei ole sõlmitud, vastutavad tööandjad kahju tekkimise korral solidaarselt.

Seejuures tähendab ühistegevus TTOS § 12 lg 4 kohaselt seda, et ühistegevuses osalevad tööandjad

kooskõlastavad oma tegevuse ohtlike olukordade vältimiseks ning teavitavad üksteist ja oma

töötajaid või töökeskkonnavolinikke ohtudest, mis ühisel töökohal töötamisega võivad kaasneda,

ning tagavad, et nende tegevus ei ohusta teisi töötajaid. TTOS § 12 lg 31 räägib tööandjate

solidaarsest vastutusest ja reguleerib seega eeskätt tsiviilõiguslikku vastutust töötervishoiu- ja

tööohutusnõuete rikkumisega tekitatud kahju eest. Eeltoodust nähtub siiski, et kui töökohal töötavad

mitme tööandja töötajad ja ükski tööandja ei korralda töökohal tervikuna kogu töö tegemist, siis

muude kokkulepete puudumisel on kõik tööandjad ühiselt kohustatud tagama omavahelise koostöö

toimimise ja tööohutuse.

7. Arvestades ehitustöö eripärasid, reguleerib töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmist ehituses

Vabariigi Valitsuse 8. detsembri 1999. a määrus nr 377 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded

ehituses“. Selle määruse § 3 lg 1 kohaselt vastutavad ehitise omanik ja ehitusettevõtja ehitustööde

tegemise ajal selle eest, et ehitustöö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega seal viibivaid isikuid.

Nähtuvalt sama paragrahvi 2. lõike esimesest lausest vastutab ehitustöö ohutuse eest ühisel

ehitusplatsil peatöövõtja. Määruse § 11 p 2 kohaselt on ühine ehitusplats see, kus töötavad samal ajal

või järjestikku kahe või enama tööandja töötajad või füüsilisest isikust ettevõtjad, ning peatöövõtja on

määruse § 11 p-st 6 nähtuvalt ehitusettevõtja, keda ehitise omanik on määranud juhtima ja korraldama

ehitustöid ehitusplatsil. Kui peatöövõtjat ei ole määratud, sõlmivad tööandjad määruse § 3 lg 2 teise

lause kohaselt kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate

vastutuse kohta. Kokkuvõtlikult on kohustused töötervishoiu- ja tööohutusalaste nõuete järgimisel

ühisel ehitusplatsil reguleeritud sarnaselt töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud üldise

korraga juhul, kui töökohal töötavad mitme tööandja töötajad.

8. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt töötasid Xxxxxx X/X ehitusobjektil samal ajal mitme

tööandja töötajad ja ühisel ehitusplatsil oli peatöövõtja AS T. Teisisõnu juhtis ja korraldas AS T

Xxxxxx X/X ehitusobjektil ehitustöid ning oli peatöövõtjana kohustatud tagama, et ühisel

ehitusplatsil tehtav töö ei ohustaks ehitusplatsil töötavaid ega selle mõjupiirkonnas olevaid isikuid

(määruse § 3 lg 2 ls 1). Kuigi sellises olukorras ei ole nõutav tööandjate kirjalik kokkulepe

töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse kohta määruse § 3 lg 2 teise lause mõttes, võib

peatöövõtja siiski oma garandiseisundist tuleneva kaitsekohustuse kokkuleppeliselt kellelegi teisele

üle anda. Seejuures on vastavasisulisest kokkuleppest olulisem kaitsekohustuse tegelik ehk faktiline

üleandmine. Tuvastatud asjaolude kohaselt sõlmisid AS T ja OÜ S alltöövõtulepingu konkludentselt

hetkel, mil OÜ S alustas objektil tööde tegemist. Juhul, kui kaitsekohustuse üleandmine oli selle

kokkuleppe osa, langesid kokkuleppe sõlmimine ja kaitsekohustuse faktiline ülevõtmine kokku.

Seega sõltub O. Roosi vastutusele võtmine eeskätt AS-i T ja OÜ S vaheliste kokkulepete sisust.

9. Väites, et OÜ S ja AS T ei leppinud enne tööõnnetust töötervishoiu- ja tööohutusnõuete järgimises

kokku, taotleb kaitsja sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist. Kuigi Riigikohus ei või

KrMS § 363 lg 5 kohaselt seda teha, on ta KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui

faktiliste

asjaolude

tuvastamisel

on

rikutud

kriminaalmenetlusõigust

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08, p 8 ja 18. novembri

2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-16, p 8). Praegusel juhul on tegemist viimati nimetatud

olukorraga, kuna ringkonnakohtu otsuse põhjendused ei ole selged, ammendavad ja vastuoludeta.

10. Kõigepealt on ringkonnakohtu mõttekäik OÜ S ja AS-i T vaheliste kokkulepete sõlmimise aja ja

ulatuse osas vastuoluline. Nimelt tuvastas ringkonnakohus otsuse p-s 11.6, et AS T ja OÜ S sõlmisid

alltöövõtulepingu konkludentselt hetkel, mil OÜ S alustas ehitusobjektil tööde tegemist. Seejärel

märkis ringkonnakohus aga otsuse p-s 11.8, et AS T ja OÜ S allkirjastasid 3. septembri 2012. a

kuupäevaga alltöövõtulepingu ning töötervishoiu ja tööohutusalase ühistegevuse kokkuleppe pärast

tööõnnetust 22. oktoobril 2012 ning nõustusid seega asjaoluga, et nende vahel sõlmitud leping ja

kokkulepe kehtivad alates 3. septembrist 2012. O. Roos nõustus dokumente allkirjastades kõikide

lepingus ja kokkuleppes märgitud tingimustega, sh sellega, et AS T andis talle alates 3. septembrist

2012 üle kohustuse järgida Xxxxxx X/X ehitusobjektil töötervishoiu- ja tööohutusnõudeid.

11. Eeltoodust ei selgu, millise tähenduse omistas ringkonnakohus poolte „nõustumisele lepingute

kehtivusega“ ning kas, miks ja mille poolest erines see ringkonnakohtu hinnangul lepingu

sõlmimisest. Kui AS T ja OÜ S sõlmisid alltöövõtulepingu hetkel, mil OÜ S alustas ehitusobjektil

tööde tegemist, kehtib leping sellest ajast alates ning ei ole tähtis, kas, millal ja millisest hetkest alates

pooled „lepingu kehtivusega nõustusid“. Kui aga tööde alustamise hetkeks ei olnud pooled veel

kõikides tingimustes kokku leppinud, oleks tulnud tuvastada, kas, millal ja millistes tingimustes

pooled kokkuleppele jõudsid. Süüdistatav ja kaitsja on kogu kriminaalmenetluse vältel väitnud, et

AS T ja OÜ S ei leppinud enne tööõnnetust töötervishoiu- ja tööohutusnõuete täitmises kokku, ning

selle argumendi kontrollimiseks oleks tulnud üheselt välja selgitada, kas ja millal pooled

kaitsekohustuse üleandmises kokku leppisid. Üldsõnaline seisukoht, et pooled nõustusid 22. oktoobril

2012 lepinguid allkirjastades asjaoluga, et lepingud kehtivad alates 3. septembrist 2012, eeltoodud

kaitseväidet ei kummuta. Samuti pole ringkonnakohus tuvastanud, miks ja millistel asjaoludel

vormistasid OÜ S ja AS T kokkulepped kirjalikult pärast tööõnnetust 22. oktoobri 2012. a õhtul, ega

kontrollinud, kas ja kuidas mõjutavad kokkulepete vormistamise asjaolud nendes sisalduvate andmete

usaldusväärsust.

12. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ka OÜ S teiste lepinguliste suhete tuvastamise osas.

Nimelt märkis ringkonnakohus otsuse p-s 10.7.5, et praeguses asjas ei ole tähtis, kas A. P. ja I. M.

töötasid Xxxxxx X/X objektil OÜ S töötajatena või tegutsesid seal OÜ-ga S sõlmitud

alltöövõtulepingute alusel enda juhitud äriühingute kaudu. Samas punktis juhtis ringkonnakohus

tähelepanu sellelegi, et kohtumenetluse pooled alltöövõtulepingute olemasolu üle ei vaidle. Otsuse p-

s 11.9 märkis ringkonnakohus aga, et OÜ S ei sõlminud OÜ-ga A ja OÜ-ga E alltöövõtulepinguid,

ning asus sellest lähtudes seisukohale, et OÜ S ei andnud AS-ilt T üle võetud kaitsekohustusi

kellelegi üle. Samuti leidis ringkonnakohus otsuse p-s 11.10, et isegi kui OÜ S sõlmis OÜ-ga A või

OÜ-ga E alltöövõtulepingu, olid need suhted õiguslikult reguleerimata. Miks ja mille poolest olid

OÜ-ga A või OÜ-ga E sõlmitud alltöövõtulepingud erinevalt AS-iga T sõlmitud alltöövõtulepingust

„õiguslikult reguleerimata“, ringkonnakohtu otsusest ei selgu.

13. Kokkuvõtlikult rikkus ringkonnakohus KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise

kohustust määral, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2

mõttes. Jättes OÜ S ja AS-i T vaheliste kokkulepete sõlmimise ja vormistamise asjaolud

tähelepanuta, rikkus samal viisil kriminaalmenetlusõigust ka maakohus. Eeltoodud vigade tõttu tuleb

vaidlustatud kohtuotsused tühistada. Kuna kassatsioonimenetluses pole võimalik kriminaalasja

lahendamiseks vajalikke faktilisi asjaolusid tuvastada, tuleb kriminaalasi maakohtule uueks

arutamiseks tagasi saata.

14. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 362 p-st 2, § 339 lg-st 2, § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2

ning § 341 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 26. septembri

2016. a otsuse ja Tartu Maakohtu 29. märtsi 2016. a otsuse ning saadab kriminaalasja uueks

arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb muu

hulgas välja selgitada, kas ja millal leppisid OÜ S ja AS T kokku kaitsekohustuse ülevõtmises ning

kas ja millised alltöövõtulepingud sõlmis OÜ S OÜ-ga A või OÜ-ga E. Juhul kui OÜ S võttis

tööohutusnõuete järgimise kohustuse AS-ilt T üle ja sõlmis selle kohustuse üleandmiseks omakorda

kokkuleppe OÜ-ga A või OÜ-ga E, tuleb tuvastada, kas OÜ S andis kaitsekohustuse ka faktiliselt

kellelegi teisele üle. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb arvestada sedagi, et KarS § 197 järgi saab

võtta vastutusele isiku, kelle koosseisupärane käitumine on tagajärjega põhjuslikus seoses. Samuti on

KarS § 197 mitteehtne tegevusetusdelikt, mistõttu tuleb O. Roosi süüditunnistamise korral

kvalifitseerida tema tegu täiendavalt KarS § 13 lg 1 järgi (vt justiitsministri 23. augusti 2002. a

määrus nr 54 „Süütegude „Karistusseadustiku“ järgi kvalifitseerimise juhend“ § 1 lg 3). Kaitsja

kassatsioon rahuldatakse osaliselt.

15. O. Roosi kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada süüdistatavale kassatsioonimenetluses

valitud kaitsjale makstud tasu 594 eurot (sh käibemaks 99 eurot). Taotlusele lisatud arve kohaselt

kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks kokku 4 tundi ja

30 minutit. Nähtuvalt KrMS § 173 lg 1 p-st 1 ja § 175 lg 1 p-st 1 kuulub kriminaalmenetluse kulude

hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja tehtud

toimingud O. Roosi kaitsmiseks kassatsioonimenetluses vajalikud ja nendeks kulunud aeg

põhjendatud. Samuti on kaitsja tunnitasu 132 eurot (sh käibemaks) mõistliku suurusega. Kuna

Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, tuleb nimetatud menetluskulu

KrMS § 186 lg 1 alusel O. Roosile hüvitada.

(allkirjastatud digitaalselt)