3-1-1-4-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-4-17

Määruse kuupäev

12. aprill 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Paavo

Randma

Kohtuasi

Ruslan Tangijevi ja K-M. P. vara konfiskeerimise menetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 5. detsembri 2016. a määrus

kriminaalasjas nr 1-16-7589

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu Ruslan Tangijevi kaitsja vandeadvokaat Anti

Aasmaa ja kolmanda isiku K-M. P. esindaja vandeadvokaat

Kaspar Lind, määruskaebused

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade

prokurör Marek Vahing

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

15. märts 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. detsembri 2016. a määrus ja Tartu Maakohtu

15. novembri 2016. a määrus osas, millega jäeti rahuldamata Ruslan Tangijevi kaitsja

taotlus tunnistada ebaseaduslikuks Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 1. oktoobri 2012. a

määrus, samuti osas, millega ringkonnakohus jättis määruskaebemenetluse kulu Ruslan

Tangijevi kanda.

2. Kaitsja taotlus Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 1. oktoobri 2012. a määruse ebaseaduslikuks

tunnistamiseks jätta läbi vaatamata.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Ruslan Tangijevi kasuks välja 198 (ükssada üheksakümmend

kaheksa) eurot ringkonnakohtus toimunud määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulu

katteks.

4. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu ja Tartu Maakohtu määrus muutmata, kuid muuta

kohtumääruste

põhiosa,

asendades

ringkonnakohtu

ning

maakohtu

põhistused

kriminaalmenetluse lõpetamata jätmise kohta käesoleva määruse põhiosa punktides 26–44

toodud põhistustega.

5. Määruskaebused rahuldada osaliselt.

6. Mõista Eesti Vabariigilt Ruslan Tangijevi kasuks välja 198 (ükssada üheksakümmend

kaheksa) eurot Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud

tasu katteks.

7. Mõista Eesti Vabariigilt K-M. P. kasuks välja 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa)

eurot Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses valitud esindajale makstud tasu

katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Varasem menetlus

1. Ruslan Tangijevi ja veel mitme isiku suhtes toimetati kriminaalmenetlust, mille käigus tehtud

Tartu Maakohtu 7. novembri 2011. a määrusega arestiti konfiskeerimise tagamiseks kahtlustatava

R. Tangijevi sularaha summas 465 eurot ja 50 Leedu litti ning jalgratas Scott Speedster S40.

Samas kriminaalasjas tehtud Tartu Maakohtu 8. novembri 2011. a määrusega arestiti

konfiskeerimise tagamiseks ka kolmanda isiku K-M. P. kinnisasi, mis asub Tartumaal Tähtvere

vallas Xxxx külas Xxxx xxx X.

2. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 1. oktoobri 2012. a määrusega eraldati eelmises punktis viidatud

kriminaalasjast kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 4031 alusel eraldi menetlusse

R. Tangijevi

ja

K-M.

P. arestitud

vara

konfiskeerimine.

Prokuratuur

põhjendas

konfiskeerimismenetluse eraldamist sellega, et kriminaalasja on menetletud väga pikka aega ja

R. Tangijev ning veel üks kahtlustatav on olnud pikalt vahi all. R. Tangijevi kaitsja taotleb vara

konfiskeerimise küsimuses lisatõendite vastuvõtmist ja kogumist, samuti on K-M. P. esitanud

tõendeid, mis väidetavalt välistavad konfiskeerimise. Kaitsja taotluse lahendamine vajab aega,

samuti tuleb kontrollida K-M. P. esitatud dokumente. Seetõttu on mõistlik selgitada

konfiskeerimisega seotud asjaolud välja eraldi menetluses.

3. Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2013. a otsusega kriminaalasjas nr 1-12-9546 tunnistati Ruslan

Tangijev süüdi

1) karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 2 ja § 392 lg 1 järgi ning talle mõisteti KarS § 63 lg-st 1

juhindudes karistuseks vangistus 6 aastaks ning

2) KarS § 202 lg 2 p 3 järgi ning teda karistati vangistusega 2 aastaks.

Kohaldades KarS § 64 lg-t 1 ja § 65 lg-t 2, mõistis kohus R. Tangijevile liitkaristusena 8 aastat 8

kuud ning 13 päeva vangistust.

4. R. Tangijevi süüditunnistamine jõustus Riigikohtu 2. detsembri 2014. a otsusega asjas nr 3-1-1-

79-14.

Prokuratuuri konfiskeerimistaotlus

5. 6. septembril 2016 esitas prokuratuur Tartu Maakohtule kriminaalmenetluse seadustiku

peaXxxxs 161 ette nähtud korras taotluse konfiskeerida

1) süüdimõistetu R. Tangijevilt KarS § 832 lg 1 alusel tema elukoha läbiotsimisel leitud

sularaha 465 eurot ja 50 Leedu litti, samuti R. Tangijevile kuuluv jalgratas Scott;

2) kolmandalt isikult K-M. P-lt KarS § 832 lg 2 p 2 alusel talle kuuluv kinnisasi nr 1828604, mis

asub Tartumaal Tähtvere vallas Xxxx külas Xxxx xxx X.

6. Taotluse kohaselt on konfiskeerimise aluseks kuriteod, milles R. Tangijev tunnistati süüdi

kriminaalasjas nr 1-12-9546.

Kohtu alla andmise määrus

7. Tartu Maakohtu 15. novembri 2016. a määrusega anti R. Tangijev ja K-M. P.

konfiskeerimistaotluse lahendamiseks kohtu alla ning kriminaalasi määrati arutamiseks

ajavahemikus 1.–30. juunini 2017. Sama määrusega jättis kohus rahuldamata R. Tangijevi kaitsja

ja kolmanda isiku esindaja taotluse lõpetada menetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu.

Samuti jättis kohus rahuldamata kaitsja taotluse tunnistada ebaseaduslikuks Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri 1. oktoobri 2012. a määrus, millega käesolev konfiskeerimismenetlus

eraldati.

8. Maakohus leidis, et puudub alus tunnistada Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 1. oktoobri 2012. a

konfiskeerimismenetluse eraldamise määrus ebaseaduslikuks. Selles määruses on eraldamise

põhjusi selgitatud. Konfiskeerimismenetluse eraldamine oli vajalik kriminaalasja mahukuse ja

keerukuse tõttu.

9. Samuti ei nõustunud kohus kaitsja ja kolmanda isiku esindaja seisukohaga, et

konfiskeerimismenetlus tuleb lõpetada menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. Kriminaalasjas

nr 1-12-9546 tehtud kohtuotsus jõustus 2. detsembril 2014. Prokuratuur on pidanud kinni

KrMS § 4031 lg-s 3 sätestatud kaheaastasest tähtajast, mille jooksul on võimalik

konfiskeerimistaotlus kohtule esitada. Seadus annab prokuratuurile otsustamiseks kaalutlusõiguse

ja kaheaastase tähtaja. Ei ole oluline, millal prokuratuur konfiskeerimistaotluse esitab, kui see

leiab aset seaduses ette nähtud tähtaja jooksul. Konfiskeerimistaotluse tähtaegne esitamine ei

anna alust heita prokuratuurile ette taotluse esitamisega viivitamist.

Määruskaebused

10. Tartu Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused R. Tangijevi kaitsja vandeadvokaat Anti

Aasmaa ja K-M. P. esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind. Mõlemas määruskaebuses taotleti

maakohtu määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja

möödumise tõttu. Kaitsja taotles lisaks ka Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 1. oktoobri 2012. a

eraldamismääruse ebaseaduslikuks tunnistamist ja R. Tangijevile määruskaebemenetluse

kuluna 198 euro hüvitamist.

Ringkonnakohtu määrus

11. Tartu Ringkonnakohtu 5. detsembri 2016. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebused rahuldamata. KrMS § 187 lg 2 alusel jättis ringkonnakohus süüdimõistetu

menetluskulu summas 198 eurot R. Tangijevi enda kanda.

12. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

1. oktoobri 2012. a määrus ei ole ebaseaduslik.

13. Kohtukolleegium nõustus maakohtuga selleski, et KrMS § 4031 lg 3 annab prokurörile

kaheaastase tähtaja, mille jooksul konfiskeerimistaotlus kohtule esitada. Prokuröril on

kaalutlusõigus kahe aasta jooksul. See, et kriminaalasja menetlemine kestis pikka aega ja et

konfiskeerimismenetluse eraldamise määruse ning kohtuotsuse jõustumise vahele jäi peaaegu

kaks aastat, ei tähenda mõistliku menetlusaja möödumist. Kaitsjate põhjendused ei anna selgust,

miks on just konfiskeerimistaotluse osas menetlusaeg möödunud, sest kaebuste põhitähelepanu on

suunatud kogu kriminaalasja menetlusele.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

14. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitasid määruskaebused R. Tangijevi kaitsja

vandeadvokaat A. Aasmaa ja K-M. P. esindaja vandeadvokaat K. Lind.

R. Tangijevi kaitsja määruskaebus

15. Kaitsja taotleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse tühistamist, kriminaalmenetluse

lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, samuti Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

1. oktoobri 2012. a määruse ebaseaduslikuks tunnistamist. Lisaks palub kaitsja tühistada

ringkonnakohtu määruse osas, milles sellega jäeti R. Tangijevi menetluskulu 198 eurot

süüdimõistetu enda kanda. Määruskaebuse esitaja taotleb kõnealuse summa väljamõistmist riigilt

R. Tangijevi kasuks või selle arvamist kohtukulu hulka.

16. Kaebuse esitaja märgib, et menetlejal tuleb ka KrMS § 4031 lg-s 3 ette nähtud kaheaastase tähtaja

raames arvestada mõistliku menetlusaja järgimise nõudega. Isikul on õigus eeldada, et tema

kriminaalasi lahendatakse mõistliku aja jooksul kõigis küsimustes.

17. KrMS § 4031 lg 1 kohaldamine on põhjendatud ennekõike juhtudel, kui põhiasi on keskmisest

lihtsam ja konfiskeerimise küsimuse lahendamine selle raames seab ohtu põhiasja lahendamise

mõistliku aja jooksul. Praegusel juhul polnud konfiskeerimismenetlus võrreldes põhiasjaga

eriliselt keerukas ega mahukas. Tõendamiseseme asjaolud valdavalt kattusid ja seega pidanuks

konfiskeerimise küsimuse lahendama kriminaalasja nr 1-12-9546 raames.

18. Konfiskeerimismenetlus eraldati 1. oktoobril 2012, konfiskeerimistaotlus esitati kohtule aga

alles 6. septembril 2016. Mingeid mahukaid menetlustoiminguid selle aja jooksul ei tehtud.

Suurem osa tõenditest on kogutud enne 1. oktoobrit 2012. Menetleja tegevusetusel ligemale nelja

aasta vältel pole õigustust ja see välistab võimaluse jõuda käesolevas konfiskeerimisasjas

lahendini mõistliku aja jooksul. Seetõttu tuleks konfiskeerimistaotluse lahendamise menetlus

KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada.

19. Jättes määruskaebuse rahuldamata, poleks ringkonnakohus tohtinud jätta R. Tangijevi valitud

kaitsjale makstud tasu R. Tangijevi kanda, vaid kohus pidanuks arvama selle summa

kriminaalmenetluse kulude hulka.

K-M. P. esindaja määruskaebus

20. Kolmanda isiku esindaja taotleb samuti nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse tühistamist

ja kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu.

21. Määruskaebuse esitaja hinnangul tuleb kolmanda isiku suhtes toimunud menetluse aja mõistlikkust

hinnates arvesse võtta kriminaalmenetluse kogukestust alates hetkest, mil menetlus kolmandat isikut

mõjutama hakkas, mitte üksnes konfiskeerimismenetluse toimumise aega.

22. K-M. P. kinnisasi, mille konfiskeerimist prokuratuur taotleb, arestiti juba 8. novembril 2011. Selle

aja jooksul on kolmanda isiku vara käsutamine olnud piiratud, samuti on ta pandud ebakindlasse

olukorda. Kolmas isik on kinnisasja parendanud ja taganud jooksvalt vara säilimise (maksnud

maamaksu, küttekulud, hooldanud vara jne). Mida kauem kestab menetlus, seda suuremad on asja

säilimiseks tehtavad kolmanda isiku kulud, mis soosivad riigi finantshuve.

23. Kriminaalasjas on valdav osa tõenditest – ka nendest, mida kasutatakse konfiskeerimismenetluses

– kogutud aastatel 2011 ja 2012. K-M. P. varalist seisundit käsitlev vaatlusprotokoll on koostatud

alles 14. juulil 2014, kuid pärast seda on olnud järjekordne seisak kuni 2016. a alguseni.

R. Tangijevi

süüditunnistamine

jõustus

Riigikohtu

otsusega

2. detsembril

2014.

Konfiskeerimistaotluse esitamiseks peaaegu kaks aastat pärast süüdimõistva kohtuotsuse

jõustumist peaks olema selge ja arusaadav põhjus, s.t vajadus teha täiendavaid toiminguid või

koguda lisamaterjale. Sellist põhjust kriminaalasja materjalidest ei nähtu.

Prokuratuuri vastus

24. Prokuratuur määruskaebustele ei vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

25. Riigikohus käsitleb esmalt kaitsja ja kolmanda isiku esindaja taotlust konfiskeerimismenetlus

mõistliku aja möödumise tõttu lõpetada (I), peatub seejärel Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

1. oktoobri 2012. a määruse vaidlustamisel (II) ja R. Tangijevil ringkonnakohtus tekkinud

määruskaebemenetluse kulude hüvitamisel (III). Viimasena võtab kolleegium kokku

määruskaebemenetluse tulemuse ja lahendab Riigikohtule esitatud menetluskulu hüvitamise

taotlused (IV).

I

26. Riigikohus nõustub kaitsja ja kolmanda isiku esindajaga selles, et nii maakohus kui ka

ringkonnakohus eksisid käesoleva menetluse kestuse arvutamisel ning menetlusaja mõistlikkuse

hindamisel.

Samas

ei

jaga

kolleegium

määruskaebuse

esitajate

arvamust,

et

konfiskeerimismenetlus R. Tangijevi ja K-M. P. suhtes tuleb KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada.

27. Kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 161 ette nähtud konfiskeerimismenetluses on võimalik

lahendada konfiskeerimise küsimus süüküsimusest eraldi. KrMS § 4031 lg 1 kohaselt võib

prokuratuur

toimetada

konfiskeerimistaotluse

ettevalmistamist

eraldi

menetluses

konfiskeerimisega seotud asjaolude erilise keerukuse või mahukuse korral. Samas, nagu järeldub

mh ka KrMS § 4034 lg 1 p 3 lõpuosast, ei tähenda konfiskeerimismenetluse eraldamine seda, et

konfiskeerimise

küsimuse

lahendamine

tuleks

kohtuotsuse

jõustumiseni

peatada.

Menetlustoiminguid, mis eelnevad konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmisele, on võimalik teha

paralleelselt n-ö põhikriminaalasja menetlemisega.

28. KrMS § 4031 lg 3 sätestab, et taotlus konfiskeerimise otsustamiseks esitatakse kohtule hiljemalt

kahe aasta jooksul pärast konfiskeerimise aluseks oleva kuriteo suhtes toimetatavas

kriminaalmenetluses kohtuotsuse jõustumist. Selle tähtaja järgimine ei tähenda aga seda, et

konfiskeerimismenetluses poleks vaja arvestada mõistliku menetlusaja nõuet, ega välista ka

võimalust heita menetlusaja mõistlikkust hinnates prokuratuurile ette põhjendamatut viivitamist

konfiskeerimistaotluse esitamisega. KrMS § 4031 lg 3 kehtestab absoluutse tähtaja, mille

möödudes ei saa prokuratuur enam konfiskeerimistaotlust esitada. Samas ei ole tegemist sättega,

mis piiraks isiku põhiõigust nõuda, et menetlus toimuks mõistliku aja jooksul (vt nt Riigikohtu

üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 77), või mis kohalduks erinormina

menetlusaja mõistlikkuse hindamise üldiste kriteeriumide (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 621) asemel. Seega on väär kohtute seisukoht, et

pole oluline, millal prokuratuur konfiskeerimistaotluse esitab, kui ta ei ületa seejuures seaduses

sätestatud kaheaastast tähtaega.

29. Ringkonnakohus märkis muu hulgas sedagi, et kaitsjate põhjendused ei anna selgust, miks on just

konfiskeerimistaotluse osas menetlusaeg möödunud, sest kaebuste põhitähelepanu on suunatud

kogu kriminaalasja menetlusele. Osutatud põhjendusest on välja loetav kohtu seisukoht, et

konfiskeerimismenetluse toimumise aja mõistlikkust tuleb hinnata põhikriminaalasjast eraldi.

Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu.

30. Isiku õigus kriminaalmenetlusele mõistliku aja jooksul tähendab õigust, et mõistliku ajaga saaksid

otsustatud kõik selle kriminaalmenetluse esemesse kuuluvad isiku subjektiivseid õigusi

puudutavad küsimused, sh konfiskeerimise küsimus, kui see on kriminaalasjas tekkinud.

Konfiskeerimismenetluse KrMS § 4031 lg 1 alusel eraldamine ei nihuta mõistliku menetlusaja

piiri

konfiskeerimise

küsimuse

lahendamise

osas

kaugemale,

kui

see

olnuks

konfiskeerimismenetlust eraldamata. Konfiskeerimismenetluse eraldamine ei muuda olematuks

sellele eelnenud ebakindlust konfiskeerimise kui menetletava kuriteo võimaliku õigusjärelmi

kohaldamise osas. Õigus kriminaalmenetlusele mõistliku aja jooksul teenib aga just eesmärki

vältida, et süüdistatav jääks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda (vt nt otsus asjas

nr 3-1-1-14-14, p 593).

31. Seega ei piisa konfiskeerimismenetluse eraldamisel (KrMS § 4031 lg 2) mõistliku menetlusaja

nõude järgimiseks sellest, kui mõistliku aja jooksul jõustub kohtuotsus. Mõistliku aja jooksul

peab saama tehtud ka konfiskeerimisküsimust lahendav kohtumäärus (KrMS § 4039) või siis

konfiskeerimismenetluse lõpetamise määrus. Kui isikul on kõiki asjaolusid arvestades õigus

kriminaalasja lõpplahendile mingi aja jooksul, on tema õigusi rikutud ka juhul, kui sellest kauem

lahendatakse üksnes konfiskeerimise küsimust. Pärast kohtuotsuse jõustumist riive isiku õigusele

asja menetlemiseks mõistliku aja jooksul küll väheneb – sest väheneb nende küsimuste ring, mille

osas valitseb isiku jaoks jätkuv ebakindlus –, kuid see riive ei lõpe. Prokuratuur peab

konfiskeerimismenetlust eraldades arvestama, et see ei tooks kaasa olukorda, kus konfiskeerimise

küsimust pole võimalik mõistliku aja jooksul lahendada.

32. Järelikult ei anna konfiskeerimismenetluse eraldamine alust arvestada konfiskeerimist puudutavas

osas menetlusaja kulgu konfiskeerimismenetluse algusest või isegi alles prokuratuuri

konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmisest, nagu vaidlustatud kohtumäärustest võib välja lugeda.

Kogu ajavahemik, mille jooksul saab kriminaalmenetluse lugeda isiku suhtes kulgenuks, tuleb

arvata

ka

konfiskeerimise

küsimuse

lahendamiseks

kulunud

aja

hulka.

Hinnates

konfiskeerimismenetluse käigus menetlusaja mõistlikkust, peab see aeg hõlmama ka

konfiskeerimismenetlusele eelnenud perioodi alates hetkest, mil konfiskeerimise aluseks oleva

kuriteo suhtes toimetatav kriminaalmenetlus hakkas isikut oluliselt mõjutama. Nimelt loetakse

kohtupraktikas menetlusaja arvestus isiku osas alanuks esimesest kriminaalmenetluse toimingust,

mis isikut oluliselt mõjutab (vt lähemalt otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 586–588), ja see lõpeb

üldjuhul menetlust lõpetava lahendi jõustumisega (vt ka otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 600).

33. Kahtlustatava või süüdistatava puhul tuleb konfiskeerimise küsimuse lahendamise aja

mõistlikkuse hindamisel arvesse võetav periood lugeda üldjuhul alanuks samast hetkest, mil isiku

suhtes saab alanuks lugeda ka konfiskeerimise aluseks oleva kuriteo menetluse. Kolmanda isiku

puhul tähistab menetlusaja algpunkti tavaliselt aga teadasaamine sellest, et mingi talle kuuluv ese

võidakse teise isiku suhtes käimasoleva kriminaalmenetluse tulemusena konfiskeerida või selle

väärtus temalt KarS § 84 alusel välja mõista. Enamasti saab menetlusaja kulgu kolmanda isiku

suhtes jaatada hiljemalt hetkest, mil tema vara suhtes kohaldatakse konfiskeerimise või selle

asendamise tagamiseks KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõusid.

34. Maakohtu ja ringkonnakohtu käsitlus käesoleva konfiskeerimismenetluse aja arvestamise ning

selle mõistlikkuse hindamise kohta (vt käesoleva määruse punktid 9 ja 13) on eeltoodust

tulenevalt ekslik. Vaatamata sellele ei ole Riigikohtu hinnangul põhjust konfiskeerimismenetlust

R. Tangijevi ega K-M. P. suhtes KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada.

35. Esmalt osutab kolleegium sellele, et kaitsja ja kolmanda isiku esindaja taotlustes ning

määruskaebustes kirjeldatud asjaolud ei ole piisavad, määramaks mõlema isiku osas täpselt

kindlaks menetlusaja kulgemise alguspunkti ja hindamaks, kas mõistlik menetlusaeg on

möödunud ning kuivõrd intensiivne on sellega kaasnev õiguste riive. Võib küll eeldada, et

menetlusaja kulgemise saab lugeda alanuks kolmanda isiku puhul hiljemalt tema kinnisasja

arestimisest 8. novembril 2011, süüdimõistetu suhtes aga hiljemalt 7. novembrist 2011 (vt

käesoleva määruse punkt 1). Ehkki vara arestimisest on möödunud peaaegu viis ja pool aastat,

samuti on kaitsja ja esindaja osutanud menetleja väidetavatele vigadele, mis võisid menetlusaega

pikendada, pole taotlustes ja määruskaebustes märgitu piisavalt üksikasjalik, et selle põhjal saaks

kolleegium anda menetlusaja mõistlikkusele tõsikindla hinnangu.

36. Isegi kui asuda seisukohale, et käesolevas asjas on mõistlik menetlusaeg ületatud, ei annaks see

alust konfiskeerimismenetlust ei süüdimõistetu ega kolmanda isiku osas lõpetada.

37. KrMS § 2742 lg 1 ja § 2052 kohaselt ei tähenda mõistliku menetlusaja ületamine vältimatult, et

kriminaalmenetlus tuleb lõpetada. KrMS § 2742 lg 1 sõnastusest järeldub, et kriminaalmenetluse

lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel n-ö viimane abinõu. See

tähendab, et enne kriminaalmenetluse lõpetamise kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas

rikkumist saab heastada muul viisil. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise

motiivil lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele

mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 133 ja 17. juuni 2015. a

määrus asjas nr 3-1-1-53-15, p 14.) Need põhimõtted on mutatis mutandis kohaldatavad ka

konfiskeerimismenetluses,

sh

kolmanda

isiku

suhtes

esitatud

konfiskeerimistaotluse

menetlemisel.

38. Kriminaalmenetluse seadustik sätestab lisaks kriminaalmenetluse lõpetamisele veel ühe

õiguskaitsevahendi, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku

menetlusaja ületamisele. Selleks on süüdistatava karistuse kergendamine (KrMS § 306 lg 1 p 61).

Lisaks näeb süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (SKHS) ette võimaluse nõuda

mõnel juhul ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist. (Vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 15. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-42-15, p 66.) Kolleegium leiab, et

nimetatud õiguskaitsevahendid on kohaldatavad ka konfiskeerimismenetluses, arvestades

seejuures selle menetluse eripära.

39. Mõistetavalt ei ole kohus konfiskeerimismenetluses KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel pädev muutma

süüdimõistetule jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistust. KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamine

konfiskeerimismenetluses saab seisneda selles, et kohus jätab ebamõistliku menetlusaja

kompenseerimiseks konfiskeerimata osa konfiskeerimistaotluses nimetatud esemetest, mis

materiaalõiguse järgi tuleks konfiskeerida. Samuti on võimalik konfiskeerimise ulatuse

vähendamine selliselt, et konfiskeerimine asendatakse, mõistes isikult KarS § 84 alusel välja

rahasumma, mis on mõnevõrra väiksem kui konfiskeeritava eseme turuväärtus. Kui prokuratuur

taotlebki konfiskeerimise asendamist, on KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel kohtu pädevuses vähendada

isikult välja mõistetava rahasumma suurust. Konfiskeerimise või selle asendamise ulatuse

vähendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel peaks jääma samasse suurusjärku kahjuhüvitisega,

mida isikul oleks õigus ebamõistliku menetlusaja tõttu süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise seaduse alusel nõuda.

40. SKHS § 5 lg 4 kohaselt on süüdistataval süüdimõistva otsuse korral õigus nõuda sama paragrahvi

lõikes 1 nimetatud meetmega – sh ebamõistliku menetlusajaga (SKHS § 5 lg 1 p 6) – tekitatud

kahju hüvitamist juhul, kui tema suhtes kohaldatud meede on oluliselt koormavam võrreldes talle

mõistetud karistusega. Ka on isikul süüdimõistva otsuse korral õigus nõuda ebamõistliku

menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema karistust mõistliku menetlusaja

ületamisest hoolimata ei kergendata. Kui ebamõistlik menetlusaeg on tingitud sellest, et menetleja

rikkus süüliselt menetlusõigust, on tekitatud kahju hüvitatav SKHS § 7 lg 1 alusel.

41. Süüdistatav ja kolmas isik saavad nõuda konfiskeerimise taotluse ebamõistlikult pikaajalise

lahendamisega tekitatud kahju hüvitamist süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse

alusel ka kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 161 ette nähtud menetluses. See menetlus on

süüteomenetlus SKHS § 1 lg 1 mõttes. Konfiskeerimismenetluse eraldamise otsustus ei vabasta

riiki konfiskeerimise taotluse ebamõistlikult pika lahendamisega tekitatud kahju hüvitamise

kohustusest. Seejuures saab ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist nõuda ka

kolmas isik, kes on kaasatud kriminaalmenetlusse seetõttu, et otsustatakse tema vara

konfiskeerimine või selle asendamine.

42. Kaitsja ega kolmanda isiku esindaja põhjendustest ega käesoleva asja materjalidest ei nähtu

selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid alust väita, et konfiskeerimismenetluse jätkamine

võiks rikkuda R. Tangijevi ja K-M. P. õigust menetlusele mõistliku aja jooksul sedavõrd

intensiivselt,

et

see

võimalik

rikkumine

kaaluks

üles

avaliku

menetlushuvi

konfiskeerimismenetluse jätkumise vastu. Muu hulgas tuleb arvestada, et käesolevas asjas

esitatud konfiskeerimistaotluse aluseks on raske narkokuritegu (vt otsuse punktid 3–4). Lisaks on

isiku õiguste riive olukorras, kus ebamõistlikult kaua lahendatakse üksnes tema vara

konfiskeerimise küsimust, piiratum kui juhtudel, mil menetluse venimisega kaasnev ebakindlus

puudutab kriminaalmenetluse eset tervikuna, sh küsimust isiku süüditunnistamisest ja

karistamisest. Kolmanda isiku esindaja, kes põhjendab K-M. P. õiguste riive intensiivsust sellega,

et viimane kannab konfiskeerimise küsimuse lahendamiseni arestitud kinnisasja hoolduskulusid,

jätab arvestamata, et sama aja vältel saab kolmas isik endale kinnisasja kasutuseelised

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 62 lg 1), mis vähendab tema õiguste riivet.

43. Seega isegi kui eeldada, et käesolevas asjas on rikutud süüdimõistetu või kolmanda isiku õigust

menetlusele mõistliku aja jooksul, poleks kaitsja ja kolmanda isiku esindaja välja toodud

asjaoludel alust eelistada konfiskeerimismenetluse lõpetamist (KrMS § 2742 lg 1) ebamõistliku

menetlusaja heastamise esmastele abinõudele – karistuse kergendamisele või kahju hüvitamisele.

Konfiskeerimistaotluse lahendamise eelmenetluses ega sellele järgnenud määruskaebemenetluses

ei olnud kohtutel ega ole ka kolleegiumil võimalik kontrollida KrMS § 306 lg 1 p 61 ega

SKHS § 5 lg 4 või § 7 lg 1 kohaldamise eeldusi. Küll saab kohus seda teha konfiskeerimistaotluse

sisulisel arutamisel. Konfiskeerimise küsimuse väidetavalt ebamõistlikult pika menetlemisega

tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb isikul või tema kaitsjal või esindajal esitada

konfiskeerimistaotlust lahendavale kohtule SKHS § 18 lg-s 1 sätestatud korras sama seaduse §-

s 12 nimetatud taotlus.

44. Neil põhjustel ei tühista kolleegium ringkonnakohtu ja maakohtu määrust osas, millega kohtud

jätsid rahuldamata kaitsja ja kolmanda isiku esindaja taotluse käesolev konfiskeerimismenetlus

lõpetada.

II

45. R. Tangijevi kaitsja on kõigis kohtuastmetes esitanud taotluse tunnistada "ebaseaduslikuks"

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

1. oktoobri

2012.

a

määrus,

millega

käesolev

konfiskeerimismenetlus kriminaalasjast nr 1-12-9546 eraldati. Maakohus ja ringkonnakohus

vaatasid kaitsja taotluse ka sisuliselt läbi, jättes selle rahuldamata.

46. Kolleegium leiab, et menetluses, milles kohus vaatab läbi prokuratuuri konfiskeerimistaotlust

(KrMS § 4036), ei saa taotleda konfiskeerimismenetluse eraldamise määruse (KrMS § 4031 lg 2)

tühistamist ega selle õigusvastaseks tunnistamist. Ühtlasi tähendab see seda, et kohus pole

konfiskeerimismenetluses pädev kõnealust taotlust läbi vaatama. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

1. oktoobri 2012. a määruse saanuks vaidlustada kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jaos

ette nähtud korras (uurimiskaebemenetluses), mida ei ole aga tehtud.

47. Eeltoodud põhjustel asub kolleegium seisukohale, et R. Tangijevi kaitsja taotlust prokuratuuri

1. oktoobri 2012. a määruse ebaseaduslikuks tunnistamiseks ei tule tagasi lükata mitte selle

põhjendamatuse, vaid lubamatuse tõttu: kohtutel puudus käimasolevas menetluses pädevus

kõnealuse taotluse sisuliseks läbivaatamiseks. Seetõttu tühistab Riigikohus vaidlustatud

kohtumäärused osas, millega kohtud jätsid kaitsja kõnealuse taotluse rahuldamata, ja teeb selles

osas uue määruse, jättes kaitsja taotluse läbi vaatamata.

48. Eelmärgitu ei välista ega piira konfiskeerimistaotlust lahendava kohtu pädevust kujundada

seisukoht küsimuses, kas konfiskeerimismenetluse eraldamine pikendas põhjendamatult

konfiskeerimise küsimuse lahendamist ja on seetõttu riigile etteheidetav kui mõistliku

menetlusaja võimaliku ületamise põhjus.

III

49. Kolleegium nõustub R. Tangijevi kaitsjaga selles, et jättes R. Tangijevi määruskaebemenetluse

kulu – valitud kaitsjale makstud tasu – süüdistatava (süüdimõistetu) kanda, kohaldas

ringkonnakohus ebaõigesti kriminaalmenetlusõigust. KrMS § 187 lg 2 sätestab, et kui

määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides määruskaebus

on esitatud (lause 1). Kui rahuldamata jäetud määruskaebus on esitatud kahtlustatava,

süüdistatava või kolmanda isiku huvides, otsustatakse määruskaebuse lahendamise menetluses

tekkinud menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isik kriminaalasjas lõpplahendi tegemisel,

juhindudes KrMS §-des 180–184, 1871 ja 188 sätestatust (lause 2).

50. Ringkonnakohus jättis rahuldamata R. Tangijevi kaitsja määruskaebuse maakohtu sellise määruse

peale, millega ei lahendatud prokuratuuri konfiskeerimistaotlust ja mis seega ei ole käsitatav

käesoleva

konfiskeerimismenetluse

lõpplahendina.

Järelikult

tulnuks

ringkonnakohtul

määruskaebemenetluse kulude hüvitamise puhul juhinduda KrMS § 187 lg 2 teisest lausest.

R. Tangijevil ringkonnakohtu menetluses tekkinud kulu hüvitamiseks või kandmiseks kohustatud

isik tulnuks jätta kindlaksmääramiseks konfiskeerimismenetlust lõpetavas lahendis KrMS § 1871

alusel, olenevalt sellest, kas prokuratuuri konfiskeerimistaotlus rahuldatakse täielikult, osaliselt

või jäetakse rahuldamata. Seega pidanuks ringkonnakohus piirduma R. Tangijevi poolt valitud

kaitsjale määruskaebemenetluses makstud tasu mõistliku suurusega osa menetluskulu hulka

arvamisega (KrMS § 175 lg 1 p 1), jättes selle kulu kandmiseks või hüvitamiseks kohustatud

isiku kindlaks määramata.

51. Riigikohus saab ringkonnakohtu osutatud vea käesolevas määruskaebemenetluses kõrvaldada.

Seejuures tuleb arvestada, et käesoleva määruse I osas toodud põhjustel pidanuks ringkonnakohus

kaitsja ja kolmanda isiku esindaja määruskaebused osaliselt rahuldama ja muutma KrMS § 337

lg 1 p 3 alusel maakohtu põhjendusi kriminaalmenetluse lõpetamata jätmise kohta. Sellest

tulenevalt pidanuks ringkonnakohus panema ka R. Tangijevi määruskaebemenetluse kulu

hüvitamise kohustuse riigile (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2014. a määrus

asjas nr 3-1-1-37-14, p 26.1 ja 3. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-10-16, p 57).

Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna isikule kohustust menetluskulu

kandmiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-

112-16, p 53). Järelikult tuleb riigil hüvitada R. Tangijevil teise astme kohtus tekkinud

menetluskulu – valitud kaitsjale makstud 198 eurot, mille mõistlikkust pole alust kahtluse alla

seada.

IV

52. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-dest 3 ja 7 ning § 362 p-st 2,

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 5. detsembri 2016. a ja Tartu

Maakohtu 15. novembri 2016. a määruse osas, millega lahendati R. Tangijevi kaitsja taotlus

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 1. oktoobri 2012. a määruse ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja

otsustati ringkonnakohtus toimunud määruskaebemenetluse kulude hüvitamine. Kolleegium teeb

tühistatud osas ise uue otsustuse, jättes kaitsja taotluse läbi vaatamata ja R. Tangijevi

määruskaebemenetluse kulu teise astme kohtus riigi hüvitada. Muus osas, s.o kriminaalmenetluse

lõpetamise küsimuses, kolleegium ringkonnakohtu ja maakohtu määruse resolutiivosa ei muuda,

kuid asendab kohtute õiguslikud põhistused käesoleva määruse I osas toodud põhistustega.

Määruskaebused tuleb rahuldada osaliselt.

53. Nii R. Tangijevi kaitsja kui ka K-M. P. esindaja taotlevad oma kaitsealusel või esindataval

Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulu – valitud kaitsjale või

esindajale õigusteenuse eest makstud tasu – hüvitamist. Kaitsja palub mõista riigilt R. Tangijevi

kasuks välja 198 eurot, mis hõlmab süüdimõistetu poolt kaitsjale makstud tasu määruskaebuse

koostamise eest (ajakulu 1,5 tundi; õigusteenuse tunnihind 110 eurot, millele lisandus

käibemaks). Kolmanda isiku esindaja taotleb K-M. P-le 288 euro hüvitamist. Taotluse kohaselt

tasus kolmas isik sellise summa esindajale määruskaebemenetluses kahe tunni ulatuses osutatud

õigusteenuse eest (õigusteenuse tunnihind 120 eurot, millele lisandus käibemaks).

54. Kolleegium leiab, et mõlemas taotluses märgitud summad on KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses

mõistliku suurusega ja seega käsitatavad käesoleva määruskaebemenetluse kuluna. Kuna

kolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-des 3 ja 6 nimetatud lahendi, tuleb määruskaebemenetluse

kulu KrMS § 187 lg 1 ja § 186 lg 1 kohaselt hüvitada riigil (vt ka määrus asjas nr 3-1-1-37-14,

p 26.1 ja 29. märtsi 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-3-17, p 53).

Saale Laos, Eerik Kergandberg, Paavo Randma

(allkirjastatud digitaalselt)