3-2-1-24-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-24-17

Määruse kuupäev

Tartu, 12. aprill 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Natalja Šlõkova hagi Eesti Energia Narva

Elektrijaamad AS (uus ärinimi Enefit

Energiatootmine AS) vastu töövaidluses. Menetluskulude

kindlaksmääramine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 21. novembri 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 2-15-14232

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Natalja Šlõkova määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Natalja Šlõkova

Kostja Enefit Energiatootmine AS

Asja läbivaatamise kuupäev

27. märts 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. novembri 2016. a määrus ja saata asi samale

ringkonnakohtule menetluskulude kindlaksmääramise uueks lahendamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Natalja Šlõkovale määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tsiviilasjas nr 2-15-14232 jõustus 2. juulil 2016. a Viru Maakohtu 31. mai 2016. a otsus, millega

jäeti rahuldamata Natalja Šlõkova (hageja) hagi Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS (uus ärinimi

Enefit Energiatootmine AS; kostja) vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks

ja hüvitise väljamõistmiseks. Kostja menetluskulud jäid hageja kanda. Menetluskulude rahalist

suurust kindlaks ei määratud.

2. Kostja esitas 13. mail 2016. a menetluskulude nimekirja, mille kohaselt ta oli kandnud

menetluskulusid 350 eurot. Hageja esitas oma seisukoha kostja menetluskulude kohta 17. mail

2016. a ning leidis, et temalt kostja menetluskulude väljamõistmine oleks äärmiselt ebaõiglane, sest

hageja oli vaidluses nõrgem pool ning kostja lepinguline esindaja oli samasse kontserni kuuluva

ettevõtja töötaja.

3. Viru Maakohus tegi 13. septembril 2016. a määruse, millega mõistis hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulud 300 eurot. Maakohus pidas kostja lepingulise esindaja tunnitasu mõistlikuks, kuid

leidis, et õigusteenuse osutamise ajakulu on põhjendatud vaid kolme tunni ulatuses. Vastuseks hageja

vastuväidetele märkis maakohus, et hageja on kohustatud menetluskulusid kandma kohustatud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi, sest otsus tehti tema kahjuks. Maakohus ei

nõustunud hageja väitega, et kostja lepingulise esindaja kulusid ei peaks välja mõistma, sest kostja

lepinguline esindaja oli kostjaga samasse kontserni kuuluva ettevõtja töötaja. Maakohus viitas

Riigikohtu seisukohale, et TsMS § 175 lg-s 2 sätestatud erireegel menetlusosalise töötaja kulude

hüvitamata jätmise kohta ei ole laiendatav menetlusosalise ema- või tütarettevõtja töötajatele.

4. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja

määrata kostja menetluskuludena kindlaks 0 eurot. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt rikkus

maakohus määruse põhjendamise kohustust, kui ei selgitanud, miks ei kohaldu asjas TsMS § 162

lg 4. Lisaks oleks maakohus pidanud jätma kostja avalduse rahuldamata seetõttu, et tema lepinguline

esindaja oli samasse kontserni kuuluva ettevõtja töötaja ning kontsern tervikuna ei kandnud

kohtumenetluse tõttu mingeid lisakulusid.

5. Kostja hageja määruskaebusele ei vastanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus tegi 21. novembril 2016. a üheliikmelises koosseisus määruse, millega jättis

hageja määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus selgitas, et

hagejal ei ole enam võimalik vaidlustada menetluskulude tema kanda jätmist, sest TsMS § 178 lg 1

järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kostja lepingulise esindaja kulude hüvitamise osas viitas

ringkonnakohus Riigikohtu 10. veebruari 2016. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-173-15 (p 11) ja

1. detsembri 2015. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-154-15 (p 9), kus on asutud seisukohale, et

TsMS § 175 lg-s 2 sätestatud erireegel menetlusosalise töötaja kulude hüvitamata jätmise kohta ei

ole laiendatav menetlusosalise ema- või tütarettevõtja töötajatele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu

määrused tühistada ja määrata kostja menetluskuludena kindlaks 0 eurot. Hageja arvates ei ole

ringkonnakohtu määrus põhjendatud, sest ringkonnakohus üksnes viitas Riigikohtu varasemale

seisukohale TsMS § 175 lg 2 tõlgendamise kohta, kuid see seisukoht ei ole ringkonnakohtule

praeguses asjas siduv. Riigikohtu seisukoht lähtub ema- ja tütarettevõtja omavaheliste tehingute

formaalsest käsitlusest, arvestamata tehingute majanduslikku sisu. Menetluskulude

kindlaksmääramise menetluses ei ole formaalsest käsitlusest lähtumine põhjendatud, sest see annab

isikutele, kelle äri on korraldatud kontsernina, võimaluse näilike õigusabikulude nõudmiseks.

8. Kostja hageja määruskaebuse kohta seisukohta ei esitanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 4, § 695 ja § 701 lg 3 teise lause

alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja saata asi samale ringkonnakohtule

menetluskulude kindlaksmääramise uueks lahendamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada seetõttu, et menetluskulude kindlaksmääramise määruse

peale esitatud määruskaebuse lahendas ringkonnakohtus üks kohtunik. TsMS § 17 lg 1 järgi lahendab

ringkonnakohus tsiviilasja kollegiaalselt kolmeliikmelises kohtukoosseisus, kui seaduses ei ole ette

nähtud teisiti. Määruskaebuste lahendamisel kehtib TsMS § 666 lg 1 järgi erand, et määruskaebuse

vaatab läbi ja lahendab üks ringkonnakohtu kohtunik, kuid see erand ei laiene sama paragrahvi

kolmanda lõike kohaselt hagita menetluses tehtud menetlust lõpetavatele määrustele. Menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramine toimub TsMS § 174 lg 8 järgi hagita menetluse sätete kohaselt.

Seega on määrus, millega määratakse kindlaks menetluskulude rahaline suurus ja ühtlasi lõpetatakse

menetlus menetluskulude kindlaksmääramise osas, käsitatav hagita menetluses tehtud menetlust

lõpetava määrusena TsMS § 666 lg 3 tähenduses.

11. TsMS § 692 lg 4 kohaselt ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja tühistab ringkonnakohtu

otsuse kaebuse põhjendustest olenemata, kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi.

Sama kehtib TsMS § 695 järgi Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. Menetlusõiguse

normi oluline rikkumine on TsMS § 669 lg 1 p 3 kohaselt muu hulgas see, kui asja on lahendanud

ebaseaduslik kohtukoosseis. Kohtukoosseis, kuhu seaduse järgi nõutud kolme kohtuniku asemel

kuulub üks kohtunik, on ebaseaduslik (vt ka Riigikohtu 18. detsembri 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-130-06, p 9; 2. aprilli 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-07, p 7; 15. detsembri 2008. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-08, p 11). Järelikult lahendas hageja määruskaebuse ringkonnakohtus

ebaseaduslik kohtukoosseis ning ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada sõltumata sellest, et hageja

ei ole Riigikohtule esitatud määruskaebuses sellele rikkumisele tuginenud.

12. Riigikohus ei käsitle hageja väiteid kostja menetluskulude kindlaksmääramise kohta, sest asi

saadetakse menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tagasi ringkonnakohtusse. Rikkumise

kõrvaldamiseks peab ringkonnakohus hageja määruskaebuse uuesti lahendama, arvestades seejuures

ka hageja sisulisi väiteid menetluskulude väljamõistmise põhjendatuse kohta.

13. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud

menetluskulusid TsMS § 178 lg 4 järgi ei hüvitata.

Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Tambet Tampuu