3-3-1-90-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-90-16

Otsuse kuupäev

12. aprill 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Viive Ligi, liikmed Indrek Koolmeister ja Nele

Parrest

Kohtuasi

Sergei Maltsevi kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Sergei Maltsev

Vastustaja Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2016. a otsus haldusasjas

nr 3-14-51057

Menetluse alus Riigikohtus

Sergei Maltsevi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Sergei Maltsevi kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 18. septembri 2015. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu

15. septembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-51057 ning teha asjas uus otsus.

3. Mõista Tallinna Vanglalt Sergei Maltsevi kasuks välja 500 (viissada) eurot mittevaralise

kahju hüvitiseks inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest Tallinna Vanglas

ajavahemikul 28. oktoober 2010 kuni 18. aprill 2012.

4. Jätta võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sergei Maltsev (kaebaja) esitas 24. märtsil 2014 Tallinna Vanglale taotluse inimväärikust

alandavates tingimustes kinnipidamise eest hüvitise saamiseks. Taotlus registreeriti 27. märtsil 2014.

Tallinna Vangla taotlust ei lahendanud.

2. Kaebaja esitas 5. juunil 2014 halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju

eest hüvitise väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas ebainimlikes

tingimustes järgmistel ajavahemikel: 15. märts 2007 kuni 23. märts 2007, 24. oktoober 2007 kuni

30. mai 2008, 21. november 2008 kuni 2. juuli 2009, 19. jaanuar 2010 kuni 10. juuni 2010 ja

28. oktoober 2010 kuni 18. aprill 2012. Kaebajat hoiti kuuekohalistes kambrites, kus ühe isiku kohta

oli vaid 1,5 m2 vaba pinda. Kambri pindala hulka ei saa arvata WC pindala ega mööblialust pinda.

Kaebajal tuli riideid pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli kambris rõske. Kambri kunstlik valgustus

ei vastanud vangistusseaduse § 45 lg 1 nõuetele ning vähene valgus kurnas silmi. Kaebaja taotles

alandamise ja ebainimliku kohtlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist 20 eurot iga

Tallinna Vanglas viibitud ööpäeva eest, s.o 1185 päeva eest kokku 23 700 eurot.

3. Tartu Halduskohus lõpetas 14. augusti 2014. a määrusega kahjunõude menetluse ajavahemike

15. märts 2007 kuni 23. märts 2007, 24. oktoober 2007 kuni 30. mai 2008, 21. november 2008 kuni

2. juuli 2009 ja 19. jaanuar 2010 kuni 10. juuni 2010 osas kaebetähtaja rikkumise tõttu.

Tartu Ringkonnakohus tühistas 26. veebruari 2015. a määrusega halduskohtu 14. augusti 2014. a

määruse ning jättis nimetatud ajavahemike osas kaebuse läbi vaatamata. Seega jäi menetlusse

ajavahemikku 28. oktoober 2010 kuni 18. aprill 2012 puudutav nõue.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 18. septembri 2015. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis kaebaja

kasuks välja 675 eurot. Kohus põhjendas otsust järgmiselt.

Mööbli alla jäävat pinda ei saa kambri üldpindalast maha arvata. Seevastu WC pindala tuleb kambri

üldpindalast maha arvata. Kaebaja viibis 19 päeva kambris, kus ühe isiku kohta oli vähem kui 2,5 m2

põrandapinda. Sellega rikuti õigusaktidest tulenevaid nõudeid ja vastustaja tegevus oli õigusvastane.

Kaebaja viibis 262 päeva kambris, kus ühe isiku kohta oli 2,5-3 m2 põrandapinda. Seejuures tuleb

arvestada, et kaebaja pidi järjestikku ruumikitsikuses veetma pikki ajavahemikke ning kaebaja

vahistatu staatusest tulenevalt hoiti teda ööpäev läbi lukustatud kambris. Seega tuleb kinnipidamis-

tingimusi 262 päeval pidada väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust õigusvastaseks. 258 päeval,

mil kaebajale oli tagatud rohkem kui 3 m2 põrandapinda, ei saa vastustaja tegevust õigusvastaseks

pidada.

Eeltoodust tulenevalt saab eeldada, et 281 päeval tekkis kaebajale mittevaraline kahju, mis tuleb

hüvitada rahas.

5. Tallinna Vangla palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kohus kaebuse

rahuldas, ja kaebus rahuldamata jätta. Vangla põhjendas oma seisukohti järgmiselt.

Halduskohus kohaldas ebaõigesti riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-t 3. Kahju hüvitamise

taotlus ei ole ajavahemiku 28. oktoober 2010 kuni 26. märts 2011 osas esitatud tähtajaks. Kuna

nimetatud ajavahemikul kambris kaebaja kasutada olnud põrandapind pidevalt muutus, pidi kaebajale

kohe olema tuntav võimalik mittevaralise kahju tekkimine. Arvestades, et kaebaja nõue registreeriti

Tallinna Vanglas 27. märtsil 2014, saab tähtaegseks lugeda kahju hüvitamise nõude sellele eelneva

kolme aasta osas ehk alates 27. märtsist 2011.

Kaebajale oli tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, sest

WC pindala tuleb arvata kambri üldpindala hulka. Kaebajat ei ole inimväärikust alandavates

tingimustes hoitud. Kinnipidamistingimused kogumis leevendasid oluliselt võimalikust vähesest

põrandapinnast tingitud ebamugavustunnet ja välistavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise.

Kaebaja ei ole püüdnud esmaste õiguskaitsevahendite abil kahju vähendada.

6. Tartu Ringkonnakohus tühistas 15. septembri 2016. a otsusega kohtuotsuse osas, milles kohus

kaebajale 675 eurot välja mõistis, ning vähendas hüvitise 190 euroni, muutes samas ka halduskohtu

otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt.

Kaebaja kahju hüvitamise taotlus ei ole ajavahemiku 28. oktoober 2010 kuni 26. märts 2011 osas

esitatud tähtajaks. Kuna kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse vastustajale 27. märtsil 2014, siis on

tal õigus taotleda hüvitist ajavahemiku 26. märts 2011 kuni 18. aprill 2012 eest. Muus osas tuleb

taotlus jätta läbi vaatamata tähtaja möödumise tõttu. Asjast ei nähtu, et kaebajal oleks esinenud

objektiivsed takistused, mis õigustaksid tähtaja ennistamist.

Minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleb kambris olev WC pind ja mööblialune pind

arvesse võtta (haldusasi nr 3-3-1-42-15, p 17). Vastustaja esitatud andmetest nähtub, et kaebaja viibis

232 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta oli vähem kui 3 m2 põrandapinda. Euroopa Inimõiguste

Kohus (EIK) on kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumi kohta leidnud, et kui põrandapinda on

isiku kohta vähem kui 3 m2, siis tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord ise-

enesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (Ananayev vs. Venemaa, p 145 ja Tunis vs. Eesti, p-d 43- 49).

Kuna kaebaja kinnipidamine ülerahvastatud kambris kujutab endast inimväärikuse alandamist, siis

tuleb talle välja mõista ka hüvitis mittevaralise kahju eest. Hüvitise suuruse määramisel tuleb

arvestada ülerahvastatud kambris viibimiste kestust ja seda, kui palju erines kambris isiku kohta

põrandapinna suurus EIK praktikas ette nähtud miinimumsuurusest. Kaebaja on viibinud

ülerahvastatud kambrites ka üsna pikka aega järjest nt korraga 23, 29, 63 ja 91 päeva ning Tallinna

Vanglalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista 190 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kaebaja leidis kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on kahju hüvitamise nõude tähtaegsuse

kohta teinud kaks vastandlikku lahendit. 26. septembri 2015. a määruses pidas kohus kaebaja kahju

hüvitamise nõuet ajavahemiku 28. oktoober 2010 kuni 26. märts 2011 osas tähtaegseks.

Hüvitis 190 eurot on tema õiguste rikkumise kompenseerimiseks ebapiisav.

8. Tallinna Vangla ei soovinud kaebaja kassatsioonkaebusele vastata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Esmalt märgib kolleegium, et kuigi ringkonnakohus on otsuse põhjendavas osas pidanud kaebaja

kahju hüvitamise nõuet ajavahemiku 28. oktoober 2010 kuni 26. märts 2011 osas mittetähtaegseks,

siis otsuse resolutsioon seda ei kajasta. Otsuse resolutsioonis on kohus kogu vaidlusaluse

ajavahemiku eest välja mõistnud 190 eurot kahjutasu. Eelnevast tulenevalt on kaebaja mittevaralise

kahju hüvitamise nõue ajavahemiku 28. oktoober 2010 kuni 26. märts 2011 osas samuti menetluses.

Samas ei ole nimetatud ajavahemiku arvestamine või arvestamata jätmine määrava tähtsusega

kaebajale kahju hüvitise määramisel, kuna kaebaja viibis sel ajavahemikul vaid 22 päeva kambrites,

kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2, kusjuures ruumikitsikuses oli kaebaja

sunnitud veetma järjestikku vaid mõne päeva.

10. Kaebaja on leidnud, et hüvitis on liiga väike. Seega keskendub kolleegium küsimusele, kas

ringkonnakohus on hüvitise suuruse määramisel võtnud arvesse kõiki asjakohaseid kaalutlusi. RVastS

§ 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning

arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu

individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis

(haldusasi nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal toodud viited).

11. EIK on leidnud, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda

kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks (Muršić

vs. Horvaatia, p-d 110 ja 124 ning seal toodud viited). Selles lahendis arendas EIK edasi mitme

kinnipeetavaga kambris kambripinna arvutamise metoodikat lähtuvalt EIÕK art 3 nõuetest. Suurkoda

asus seisukohale, et kambrisisest sanitaarsõlme ei tuleks arvestada kambri üldpinna hulka (p 114).

Arvestades eeltoodud lahendit, muutis kolleegium hiljutise lahendiga asjas nr 3-3-1-83-16 oma senist

praktikat ning asus seisukohale, et kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC

pindala. Samas lahendis selgitas kolleegium veel kord viitega haldusasjas nr 3-3-1-42-15 tehtud

lahendile (p 25), et kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise

kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt,

mistõttu ei saa senisest hüvitiste määramise praktikast tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada

hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel. Samuti pidas kolleegium oluliseks arvesse võtta seda, mil

määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist,

millised olid muud kinnipidamistingimused ja kaebaja võimalused viibida kambrist väljas.

Kolleegium viitas lahendile haldusasjas nr 3-3-1-42-15 ja märkis, et hüvitise väljamõistmisel tuleb

arvestada ka Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu

kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid

kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral.

12. Ringkonnakohus on oma lahendis lähtunud EIÕK art-le 3 vastava kambripinna suuruse

arvestamisel kolleegiumi otsuse haldusasjas nr 3-3-1-42-15 p-s 17 toodud juhtnöörist, et WC pindala

tuleb arvestada kambripinna hulka. Lähtudes muudetud kohtupraktikast, on kaebaja veetnud

vaidlusalusel ajavahemikul ca 280 päeva kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli WC

pindala arvestamata alla 3 m2, sealhulgas kaks eristatavat pikemat ajavahemikku kestsid mitmeid kuid

(46 ja 86 järjestikusel päeval oli kaebaja kasutuses enamjaolt 2,61 m2 ning mõnel päeval ka 2,33 m2).

Kuuekohalised kambrid olid kokkuvõttes ca 3 m2 väiksemad, kui EIK üldjuhul inimväärseks peab.

Arvesse tuleb võtta ka seda, et kaebaja viibis sel ajal režiimil, kus tal oli võimalik kambrist väljas

viibida ainult ühetunnise jalutuskäigu ajal.

13. Kolleegium leiab, et eespool kirjeldatud asjaoludel on kohane hüvitis ruumikitsikuses veedetud

aja eest 500 eurot. Eelnevast tulenevalt tühistab kolleegium Tartu Halduskohtu 18. septembri 2015. a

otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2016. a otsuse. Kolleegium teeb asjas uue otsuse,

millega rahuldab kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja 500 eurot mittevaralise

kahju hüvitiseks inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest Tallinna Vanglas

ajavahemikul 28. oktoober 2010 kuni 18. aprill 2012.

14. Pooled ei ole menetluskulude dokumente esitanud ega menetluskulude hüvitamist taotlenud.

Seetõttu jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda (halduskohtumenetluse seadustiku § 109

lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)