3-1-1-117-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-117-16

Määruse kuupäev

8. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Lea Kivi ja Peeter Roosma

Kohtuasi

Kolmanda isiku A. V-i (V) vara konfiskeerimise (asendamise)

tagamise menetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2016. a määrus asjas

nr 1-16-7237

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. V-i esindaja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev,

määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

abiprokurör Ave Arnim

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

8. veebruar 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2016. a määrus ja saata kohtuasi uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Vara arestimise taotlus

1. Viru Ringkonnaprokuratuur esitas Viru Maakohtule taotluse arestida võimaliku konfiskeerimise

tagamiseks A. V-ile kuuluv Ida-Viru maakonnas Xxxxxx vallas Xxxxxx külas asuv Yyyyyyy

kinnisasi (registriosa nr XXXXXXX) karistusseadustiku (KarS) § 832 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel.

Taotluse kohaselt kahtlustatakse R. S-i KarS § 256 lg 1, § 214 lg 2 p 4, § 184 lg 21 ja § 203 järgi

kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. R. S-i ja tema perekonna seaduslike sissetulekute

ning väljaminekute võrdlus annab alust arvata, et R. S. on saanud kuritegelikku tulu ja ehitanud

selle eest üles Yyyyyyy kinnisasja, mis on ka tema elukoht. Yyyyyyy kinnisasja omanik on R. S-i

endise abikaasa M. V-i isa A. V. A. V. on omandanud kinnistu selle praeguses seisundis vähemalt

olulises osas R. S-i arvel. Kinnisasi on jäetud A. V-i nimele, vältimaks selle konfiskeerimist.

Maakohtu määrus

2. Viru Maakohtu 5. septembri 2016. a määrusega rahuldati prokuratuuri taotlus ja võimaliku

konfiskeerimise tagamiseks arestiti KarS § 832 lg 2 p 1 alusel A. V-i omandis olev Yyyyyyy

kinnisasi.

3. Maakohus luges kuriteokahtluse põhjendatuks ja nõustus ka prokuratuuri kahtlusega, et R. S. on

saanud kriminaaltulu ning ehitanud selle eest üles A. V-ile kuuluva kinnisasja. Jälitusprotokollid

kinnitavad, et kolmas isik on saanud vara täielikult või olulises osas toimepanija arvel, s.o esineb

alus vara arestimiseks KarS § 832 lg 2 p 1 alusel. R. S. suhtles isikuga, kes tegi kinnisasjal

ehitustöid. Kahtlustatava ja tema pereliikmete pangakontode väljavõtetest ei nähtu legaalseid

sissetulekuid, mille arvelt saanuks kinnistut parendada.

4. Samas leidis kohus, et pole alust arestida vara KarS § 832 lg 2 p 2 alusel. Prokuratuuri taotluses

toodud asjaolud ei ole piisavad, kinnitamaks fakti, et kolmas isik teadis, et vara võõrandatakse

talle konfiskeerimise vältimiseks.

Määruskaebus

5. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A. V-i esindaja vandeadvokaadi abi Andrei

Matvejev, kes taotles maakohtu määruse tühistamist täies ulatuses.

Ringkonnakohtu määrus

6. Tartu Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2016. a määrusega jäeti maakohtu määrus sisuliselt

muutmata, kuid sellesse tehti täiendus, "nähes arestimise alusena ette lisaks ka KarS § 84".

7. Ringkonnakohus tuvastas, et A. V. omandas Yyyyyyy kinnisasja koos seal asuvate ehitiste ja

rajatistega 2001. aastal enda raha eest. A. V. kanti omanikuna kinnistusraamatusse 30. aprillil

2004. Seda, et A. V. omandas Yyyyyyy kinnisasja legaalse vara arvel, ei sea kahtluse alla ka

prokuratuur, kes aga leiab, et kinnisasi on üles ehitatud R. S-i kriminaalse tegevusega saadud raha

eest. Määruskaebuses ei vaidlustata seda, et R. S. sai tulu kriminaalsest tegevusest.

8. On piisav alus eeldada, et Yyyyyyy kinnisasja ülesehitamisel ja parendamisel on olulisel määral

kasutatud R. S-ilt saadud raha. R. S. organiseeris kinnistul ehitustegevust ja tasus selle eest.

Ühtlasi kasutas R. S. Yyyyyyy kinnisasja enda elukohana. A. V-il kinnistu parendamiseks vara

polnud. Yyyyyyy kinnistul toimus 2005. aastal tulekahju, mistõttu maksis kindlustusfirma A. V-

ile kindlustushüvitisena 146 952 krooni 82 senti. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, milliseid

renoveerimis- ja parendustöid ning millises mahus kinnisasjal tehti. Kohtueelne menetleja on aga

välja selgitanud, et 2011. a toimusid kinnistul aktiivsed ehitustööd; 2013. a sügisel tehti majas

ehitustöid ja krundile rajati tiik; hiljemalt 22. maiks 2015 on tiigi äärde ehitatud terrass, millel on

kompleks, kus on saun, tünnisaun, hüppetorn ja väike majake. Tunnistaja A. T. ütlustest nähtub, et

ta tegi aastatel 2010–2015 kinnisasjal mitmeid töid. Tõendid viitavad sellele, et töid Yyyyyyy

kinnistul organiseeris, korraldas ja nende eest tasus R. S. Muu hulgas on A. V. kinnitanud R. S-ilt

raha saamist, et tasuda erinevaid arveid. A. T. ütluste kohaselt tegi ta töid R. S-i palvel ja R. S.

maksis talle ka tasu. Yyyyyyy kinnistul tehtud ehitustööde eest tasuti sularahas. A. V-i

sissetulekute ja väljaminekute analüüsi kohaselt tal kinnistu parendamiseks piisavalt vara ei

olnud. Ringkonnakohus ei seadnud kahtluse alla määruskaebuse esitaja väidet, et A. V. sai

aastatel 2006–2007 metsa raieõiguse võõrandamisest tulu, mida kasutati ka Yyyyyyy kinnisasja

parendamiseks, kuid pidas ebausutavaks, et seda raha kasutati aastatel 2011–2015 tehtud tööde

eest tasumiseks. See, et A. V. tegi mingil perioodil kinnisasjal töid, ei välista, et viimastel aastatel

on kinnistusse raha paigutanud R. S. Eeltoodut arvesse võttes on arvestatav kahtlus, et A. V-ile

kuuluva Yyyyyyy kinnistu ülesehitamisel ja parendamisel on kasutatud R. S-i kriminaalse

tegevuse tulemusena saadud raha. Seega on KarS § 832 lg 2 p 1 kohaldamise nõuded täidetud.

9. Samas pidas ringkonnakohus vajalikuks muuta vara arestimise alust. R. S. n-ö investeeris

kuritegeliku tegevusega saadud vara Yyyyyyy kinnistusse. Seetõttu tuleb kinnisasja

ülesehitamiseks ja parendamiseks kasutatud kriminaaltulu temalt välja mõista KarS § 84 alusel,

jättes Yyyyyyy kinnisasja konfiskeerimise asendamise nõude tagamiseks aresti alla (vt Riigikohtu

otsus asjas nr 3-1-1-43-13, p 49).

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Määruskaebus

10. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kolmanda isiku A. V-i esindaja, kes

taotleb vaidlustatud määruse tühistamist, põhjendades oma taotlust järgmiselt.

11. Selleks, et arestida vara konfiskeerimise tagamiseks, tuleb näidata, et vara suhtes on võimalik

kohaldada konfiskeerimist. Kohtud tõlgendasid vääralt KarS § 832 lg 2 punkte 1 ja 2. Osutatud

sätete kohaselt saab kolmandalt isikult konfiskeerida üksnes sellise vara, mis on omandatud

toimepanija arvel või konfiskeerimise vältimiseks. Seega näeb seadus kolmanda isiku vara

konfiskeerimise

eeldusena

sõnaselgelt

ette

konfiskeeritava

vara

omandi

ülemineku.

Ringkonnakohus tuvastas, et A. V. omandas Yyyyyyy kinnisasja seaduslikult, mitte R. S-ilt

saadud kriminaaltuluna või selle arvel. Kinnisasjal asuvad ehitised on tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 54 kohaselt käsitatavad kinnisasja olulise osana. Nende ülesehitamine ei ole

kinnisasja omandamine, vaid kinnisasja osa muutmine. Seega, isegi kui Yyyyyyy kinnisasjal

olevad hooned on ehitatud R. S-i kuritegelikul teel saadud tulu arvel, ei anna see alust kinnisasja

A. V-ilt konfiskeerida ega selle tagamiseks arestida. Seadus ei võimalda konfiskeerida kolmanda

isiku vara põhjusel, et selle osa on eeldatava kriminaaltulu arvel parendatud.

12. Yyyyyyy kinnisasi kogupindalaga 19,63 hektarit on omandatud talumaana, mis põhiliselt koosneb

metsamaast ja haritavast maast. Ehitusalune maa moodustab võrreldes kinnistu koosseisus oleva

muu maaga väga väikese osa. Samuti tuleb arvestada, et juba 2001. aastal olid kinnistul elamu,

kaev, veranda, garaaž-saun-kuur, käimla, katlaruum, kasvuhoone, laut ja kelder. 2005. a andis

Xxxxxx Vallavalitsus A. V-i taotlusel ehitusloa Yyyyyyy kinnistul asuvate ehitiste laiendamiseks.

Pärast ehitusloa väljaandmist kinnisasjal toimunud tulekahju tõttu maksti A. V-ile 146 952 krooni

82 senti kindlustushüvitist. 2007. a väljastas vallavalitsus A. V-ile uue ehitusloa, mille alusel

toimus ka ehitiste taastamine ja laiendamine. Seega olid väidetavalt kriminaaltulu arvel püstitatud

ehitised kinnisasjal algusest peale olemas ja need taastati pärast tulekahju kindlustushüvitise

arvel. Lisaks sai A. V. lisatulu raieõiguse võõrandamise lepingutest (2006. a 150 000 krooni ja

2011. a 2300 eurot). Prokuratuuri analüüsis pole A. V-i osutatud sissetulekuga arvestatud. Ka seda

raha kasutas A. V. Yyyyyyy kinnisasjal asuvate ehitiste remondiks ja laiendamiseks. Seega ei

parendatud kinnisasja R. S-i arvel.

13. A. V. omandas Yyyyyyy kinnisasja abielu kestel. Seega on tegemist A. V-i ja tema abikaasa L. V-

i ühisomandis oleva varaga. Järelikult tulnuks kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata ka

L. V. Kuna seda ei tehtud, rikuti L. V-i õigusi.

14. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse põhiväidetele vastamata, rikkudes nii kohtulahendi

põhistamise kohustust.

Vastus määruskaebusele

15. Prokuratuur leiab, et kolmanda isiku esindaja määruskaebus on põhjendamatu ja ringkonnakohtu

määruse tühistamiseks alust ei ole.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Riigikohus käsitleb kõigepealt konfiskeerimise või selle asendamise tagamise abinõu

kohaldamise alusega seonduvat, näidates ühtlasi ära ringkonnakohtu määruse tühistamise põhjuse

(I). Seejärel annab kolleegium hinnangu määruskaebuse esitaja väitele, et kriminaalmenetlusse

tulnuks kaasata ka A. V-i abikaasa (II), ja selgitab, miks üldjuhul ei ole konfiskeerimise

asendamise tagamiseks lubatud kinnisasja arestida, kuid miks see on erandina lubatav

ühisomandis oleva kinnisasja puhul (III). Lõpuks võtab Riigikohus kokku määruskaebemenetluse

tulemuse (IV).

I

17. KrMS § 1414 lg 1 sätestab, et konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku

nõudeavalduse või varalise karistuse tagamiseks võib põhjendatud kuriteokahtluse korral vara

arestida sama seadustiku §-s 142 sätestatud korras või kohaldada muid tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid, kui on alust arvata, et kannatanu

nõude, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse tagamata jätmine võib

kohtulahendi täitmist raskendada või selle võimatuks muuta. Seega peab konfiskeerimise või selle

asendamise tagamise, sh vara arestimise määrusest lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele nähtuma

ka konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad

asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist ja

et konfiskeerimise või selle asendamise otsustuse täitmine võib ilma tagamise abinõu

rakendamiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Nii nagu põhjendatud

kuriteokahtluse kindlakstegemisel, kehtib ka tagamisabinõu kohaldamise aluse tuvastamisel

lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise

alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada

tõendite põhjal usutavaks. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 2016. a määrus asjas

nr 3-1-1-10-16, p 28.)

18. Käesolevas asjas taotles prokuratuur A. V-ile kuuluva Yyyyyyy kinnisasja arestimist KarS § 832

lg 2 p-de 1 ja 2 alusel, maakohus arestis selle kinnisasja KarS § 832 lg 2 p 1 alusel,

ringkonnakohus aga KarS § 84 ja § 832 lg 2 p 1 alusel. Kolleegium juhib kõigepealt tähelepanu

prokuratuuri taotluse ja kohtumääruste ebakorrektsele sõnastusele. KarS §-d 832 ja 84 näevad ette

aluse vara laiendatud konfiskeerimiseks või konfiskeerimise asendamiseks, mitte aga

konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks. Konfiskeerimine või selle asendamine on

materiaalõiguslik mõjutusvahend, vara arestimine või muu tagamisabinõu kohaldamine aga

menetlusõiguslik meede konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku

nõudeavalduse või varalise karistuse tagamiseks. Õiguslik alus vara aresti kui konfiskeerimise

tagamise abinõu kohaldamiseks ja käsutuskeelu nähtavaks tegemiseks tuleneb KrMS §-dest 1414

ja 142 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2 (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

7. detsembri 2016. a määrus asjas nr 3-2-1-62-16, p 13). Konfiskeerimise (asendamise) tagamisel

tuleb küll välja tuua ka võimaliku tulevase konfiskeerimise (asendamise) õiguslik alus, mille

kohaldamist tagatakse, kuid see ei tähenda, et karistusseadustikus sätestatud konfiskeerimise alus

oleks ise käsitatav ka tagamisabinõu kohaldamise alusena. Eelmärgitud ebatäpsus ei mõjuta siiski

vaidlustatud kohtumäärustele antavat hinnangut. Nii prokuratuuri taotluses kui ka kohtumäärustes

on viidatud ka KrMS §-dele 1414 ja 142. Seega vaatamata ebaõnnestunud formuleeringule on

üheselt mõistetav, et prokuratuur taotles A. V-ile kuuluva Yyyyyyy kinnisasja arestimist

KarS § 832 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaldamise tagamiseks, maakohus arestis selle kinnisasja üksnes

KarS § 832 lg 2 p 1 kohaldamise tagamiseks, ringkonnakohus aga KarS § 84 (koostoimeS § 832

lg 2 p-ga 1) kohaldamise tagamiseks.

19. Ringkonnakohtu määruse põhiosa punktist 6.13 võib välja lugeda, nagu oleks Yyyyyyy kinnisasi

arestitud, tagamaks konfiskeerimise asendamise kohaldamist R. S-i, mitte aga A. V-i suhtes (vt

käesoleva määruse punkt 9).

20. Kolleegium märgib kõigepealt, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kolmanda isiku vara

arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada

kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või

§ 832 lg 2 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga

selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist.

Kohtulahendit, millega mõistetakse ühelt isikult välja mingi vara, ei ole võimalik täita teise isiku

vara arvel. Erandiks on vaid juhtum, kus see teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi

täitmiseks enda vara arvel. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2013. a otsus

asjas nr 3-1-2-4-12, p 41 koos seal viidatud kohtupraktikaga.)

21. Samas on kolleegium seisukohal, et ringkonnakohtu määruse põhiosa punktis 6.13 on tegemist

ilmselge sõnastusliku ebatäpsusega ja vaatamata seal märgitule jättis ringkonnakohus Yyyyyyy

kinnisasja aresti alla, tagamaks konfiskeerimise asendamist A. V-i, mitte R. S-i suhtes. Seda

seisukohta põhjendab kolleegium järgmiselt. Prokuratuur taotles Yyyyyyy kinnisasja arestimist

A. V-i vara konfiskeerimise tagamiseks, samuti arestis maakohus selle kinnisasja A. V-i vara

konfiskeerimise

tagamiseks.

Ringkonnakohtu

määruse

resolutiivosas

ei

ole

tagatava

mõjutusvahendi adressaati muudetud. Samuti käsitletakse ringkonnakohtu määruse põhiosas enne

punkti 6.13 just A. V-i, mitte R. S-i vara konfiskeerimise võimalikkust, jõudes järeldusele, et

KarS § 832 lg 2 p 1 kohaldamise nõuded on täidetud. Osutatud säte näeb aga ette kolmanda isiku,

mitte toimepanija vara konfiskeerimise aluse. Ka määruskaebuse esitaja ja prokuratuur on

mõistnud ringkonnakohtu määrust nii, et sellega tagatakse mõjutusvahendi kohaldamist A. V-i

suhtes.

22. Määruskaebuse lahendamiseks tuleb leida vastus küsimusele, kas prokuratuuri taotluses toodud ja

kohtute poolt usutavaks loetud asjaoludel võib kõne alla tulla A. V-i kui kolmanda isiku vara

laiendatud konfiskeerimine või selle asendamine, mida on vaja tagada. Seda küsimust käsitledes

lähtub kolleegium KarS §-de 832 ja 84 redaktsioonist, mis kehtis enne 10. jaanuari 2017, sest

nende sätete kehtivad redaktsioonid ei leevenda KarS § 5 lg 2 esimese lause mõttes A. V-i

olukorda, mistõttu ei ole neil ka tagasiulatuvat jõudu.

23. KarS § 832 lg 2 p 1, mille kohaldamise tagamiseks maakohus Yyyyyyy kinnisasja arestis ja mille

alusel kohaldatava konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) tagamiseks ringkonnakohus

kinnisasja aresti alla jättis, sätestas enne 10. jaanuari 2017 kehtinud redaktsioonis, et erandina

võib kohus sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel ja ulatuses konfiskeerida kolmandale

isikule kuuluva vara, kui see kuulub otsuse tegemise ajal kolmandale isikule ja kui see on

omandatud täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast

oluliselt soodsamalt.

24. Ringkonnakohus tuvastas ja kriminaalasjas pole ka vaidlust, et Yyyyyyy kinnisasja omandas

A. V. 2001. aastal oma legaalse vara arvel. Prokuratuur ja kohtud käsitasid Yyyyyyy kinnisasja

konfiskeerimise või selle asendamise võimaliku põhjusena asjaolu, et aastatel 2011–2015

parendati kinnisasja R. S-i – arvatavalt KarS § 832 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena

saadud – vara arvel.

25. Erinevalt määruskaebuse esitajast leiab kolleegium, et Yyyyyyy kinnisasja parendamine R. S-i

väidetava kriminaaltulu (KarS § 832) arvel on ringkonnakohtu määruses vähemalt

konfiskeerimise tagamise menetluses nõutaval määral kinnitust leidnud.

26. Samas ei tähenda asjaolu, et juba varem A. V-ile kuulunud kinnisasja parendati R. S-i raha eest,

seda, et A. V. oleks kinnisasja KarS § 832 lg 2 p 1 mõttes omandanud R. S-i kui toimepanija

arvel. Omandamisena KarS § 832 lg 2 p 1 tähenduses on käsitatav mingi eseme (TsÜS § 48)

minek kolmanda isiku vara (TsÜS § 66) hulka. Kinnisasja (TsÜS § 50 lg 1) puhul tähendab see

kinnisomandi üleminekut kolmandale isikule. R. S-i arvel tehtud parendused võisid küll

suurendada Yyyyyyy kinnisasja väärtust, kuid ei muutnud selle kuuluvust. Kuna tuvastatud

asjaoludel ei läinud Yyyyyyy kinnisasja omand A. V-ile üle R. S-i arvel, ei saa seda ka

KarS § 832 lg 2 p 1 alusel A. V-ilt konfiskeerida.

27. Kolleegium ei pea võimalikuks sisustada KarS § 832 lg 2 p-s 1 ette nähtud omandamise mõistet

sedavõrd laialt, et see hõlmaks ka kolmandale isikule juba kuuluva eseme väärtuse (olulist)

suurenemist toimepanija arvel. Selline tõlgendus võiks küll sobituda laiendatud konfiskeerimise

üldise eesmärgiga vältida isiku rikastumist kriminaaltulu arvel, tagades ühtlasi majanduslikust

aspektist sarnaste olukordade sarnase käsitlemise. Samas oleks tegemist karistusõigusnormi

sõnastuslikest piiridest kaugele mineva tõlgendusega ja seda isikule ebasoodsas suunas.

Riigikohus on varemgi leidnud, et üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei saa normi

tekstist

isiku

õigusi

kitsendavalt

ulatuslikult

kõrvale

kalduda

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-68-16, p 49 ja 28. oktoobri

2011. a otsus asjas nr 3-1-1-49-11, p 39). Karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones

tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri

2015. a määrus asjas nr 3-1-1-68-15, p 16). Märgitu ei piira aga seadusandja võimalust näha de

lege ferenda ette konfiskeerimise ja selle asendamise alused kujul, mis võimaldaksid praegusest

tõhusamini vältida kolmanda isiku rikastumist kriminaaltulu arvel.

28. Määruskaebuse esitajal on õigus, et Yyyyyyy kinnisasjal asuvad ehitised, mida väidetavalt

renoveeriti või mis ehitati üles R. S-i arvel, on TsÜS § 54 lg 1 kohaselt kinnisasja olulised osad

(TsÜS § 53). Tegemist pole esemetega, mida oleks võimalik omandada kinnisasjast eraldi.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 107 lg 3 sätestab, et kui vallasasi ühendatakse maatükiga sel viisil, et

ta muutub maatüki oluliseks osaks, laieneb maatüki omand maatükiga ühendatud asjale. Seega

Yyyyyyy kinnisasja parendamine, mis seisnes sellel asuvate ehitiste või rajatiste ehitamises või

renoveerimises, ei muutnud A. V-i vara esemelist koosseisu ega saa seega A. V-i suhtes

KarS § 832 lg 2 p 1 kohaldamiseks alust anda.

29. Erinevalt prokuratuurist ja maakohtust leidis ringkonnakohus, et Yyyyyyy kinnisasi tuleb arestida

mitte konfiskeerimise, vaid KarS § 832 lg 2 p 1 alusel toimuva konfiskeerimise asendamise

(KarS § 84) tagamiseks.

30. Kolleegium märgib, et käesolevas asjas kohaldatava karistusseadustiku redaktsiooni järgi on

kolmanda isiku suhtes võimalik kohaldada konfiskeerimise asendamist, kui kolmas isik on

omandanud KarS § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 sätestatud asjaoludel KarS § 831 lg-s 1 või § 832 lg-

s 1 nimetatud vara, mille ta on võõrandanud, ära tarvitanud või selle temalt äravõtmine pole muul

põhjusel võimalik või otstarbekas (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2012. a

määrus asjas nr 3-1-1-102-12, p 10).

31. Ringkonnakohus ei ole välja toonud, millise KarS § 832 lg-s 1 nimetatud tunnustele vastava

varaeseme A. V. KarS § 832 lg 2 p-s 1 sätestatud asjaoludel R. S-i arvel omandas. Nagu

kolleegium eespool selgitas, pole pelgalt parendustest tingitud Yyyyyyy kinnisasja väärtuse

võimalik suurenemine käsitatav vara omandamisena KarS § 832 lg 2 p 1 mõttes ja seega ei anna

see iseenesest ka piisavat alust kohaldada A. V-i suhtes konfiskeerimise asendamist.

32. Samas on ringkonnakohus tuvastanud, et R. S. finantseeris Yyyyyyy kinnisasja parendamist kahel

erineval viisil. Mõnikord andis R. S. A. V-ile sularaha, mille eest viimane tasus kinnisasja

parendustöödega seotud arveid. Kolleegiumi hinnangul võib eeldada, et neil juhtudel omandas

A. V. R. S-i arvel KarS § 832 lg 1 tähenduses kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sularaha,

mille ta kinnistu parendamiskulusid tasudes KarS § 84 mõttes ära tarvitas. Kui sellised faktid

leiavad kriminaalmenetluses kinnitust, on kõnealuste sularahasummade väärtus võimalik A. V-ilt

KarS § 84 ja § 832 lg 2 p 1 alusel välja mõista. Teistel juhtudel tasus Yyyyyyy kinnisasjale tehtud

parenduste eest teenusepakkujale (kohtumääruses on nimetatud A. T-d) aga R. S. vahetult ise.

Seejuures oli R. S. ka selliste parenduste tellija, s.t eelduslikult teenusepakkujaga sõlmitud

lepingu pool. Kõnealusel juhul ei ole kohtute tuvastatud asjaolude põhjal selge, kas üldse ja kui,

siis millise varaeseme A. V. R. S-i arvel omandas.

33. Kohtumäärustes ega ka prokuratuuri taotluses ei ole välja toodud A. V-i poolt R. S-i arvel

omandatud sularaha või siis ka mingite muude varaesemete väärtust. A. V-i poolt R. S-i arvel

omandatu (sularaha või ka muude varaesemete) väärtust ei saa samastada Yyyyyyy kinnisasja

väärtusega. Esiteks võis Yyyyyyy kinnisasja parendamine R. S-i vara arvel toimuda vähemalt

osaliselt ka nii, et A. V. selle käigus KarS § 832 lg 2 p 1 mõttes midagi ei omandanud (vt ka

määruse punktid 26–28). Teiseks puudub alus eeldada, et R. S-i arvel tehtud parendusteta olnuks

kinnisasi väärtusetu. Muu hulgas ei ole ringkonnakohus välistanud võimalust, et Yyyyyyy

kinnisasja võidi parendada ka A. V-i enda rahaga, mis ta sai kindlustushüvitisena või metsa

raieõiguse võõrandamise eest. Ehkki ringkonnakohtu hinnangul ei kasutatud seda raha

aastatel 2011–2015 tehtud parenduste finantseerimiseks, ei tähenda see, et A. V-i legaalse vara

arvel tehtud parendused kinnisasja väärtust ei mõjutanud. Kokkuvõttes ei ole praegu teada A. V-i

poolt R. S-i väidetava kriminaaltulu arvel omandatud varaesemete – eeskätt talle üle antud

sularahasumma – väärtus.

34. Olukorras, kus kolmandale isikule üle antud ja viimase poolt ära kasutatud kriminaaltulu väärtus

pole teada, ei ole võimalik sellele vastavat summat kolmandalt isikult KarS § 84 alusel välja

mõista, sest osa konfiskeerimise asendamise eeldustest on tuvastamata. Samas ei pruugi olla

välistatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõude

kohaldamine, sh vara arestimine, kuna on võimalik, et puuduvad andmed konfiskeerimise

asendamise eelduste kohta tehakse kindlaks edasise kriminaalmenetluse käigus.

35. Kolleegium on varem selgitanud, et järgimaks vara arestimisel kehtivat proportsionaalsuse

põhimõtet – mis on alates 1. juulist 2016 otsesõnu ette nähtud ka KrMS § 1414 lg-s 3 –, peavad

prokuratuur ja kohus muu hulgas hindama, et arestitava vara väärtus ei ületaks võimaliku

süüditunnistamisega kaasneva konfiskeerimise või selle asendamise objektiks oleva vara väärtust.

Selleks tuleb menetlejatel selgitada ühelt poolt selle vara väärtus, mis võidakse isikult tema

süüdimõistmise korral konfiskeerida või mille ulatuses võidakse temalt konfiskeerimise

asendamiseks raha välja mõista, ja teisalt arestitava vara väärtus. Samas ei saa välistada vara

arestimise vajalikkust ka kriminaalmenetluse sellises staadiumis, mil tõendamiseseme asjaolud,

sealhulgas kriminaalasjas eeldatavalt konfiskeeritava vara koosseis või konfiskeerimise

asendamise ulatus ja isiku vara väärtus, on veel ebaselged ning täpsustamisel. Riigikohus on

KrMS § 2 p-st 4 juhindudes leidnud, et sellises olukorras võib kõne alla tulla vara n-ö ajutine

arestimine kohtu määratud tähtajaks, mille jooksul tuleb vara arestimist taotleval prokuratuuril

kohtule esitada täiendavad tõendid tulevikus konfiskeeritava vara suuruse ja isiku vara väärtuse

kohta. Nende andmete esitamata jätmise korral vabaneb vara kohtu määratud tähtpäeva saabudes

aresti alt. Täiendavate tõendite saamisel on kohtul võimalik vajaduse korral koostada uus vara

arestimise määrus, milles täpsustatakse uuest teabest tulenevalt vara arestimise ulatust. N-ö

ajutise arestimise korral kehtib vara arestimise määrus selles märgitud tähtaja lõpuni. Selleks, et

vara jääks arestituks ka pärast kohtumääruses nimetatud tähtaega, tuleb prokuratuuril esitada uus

vara arestimise taotlus ja kohtul teha uus vara arestimise määrus. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 9. aprilli 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-21-15, p-d 15–16 koos seal toodud

viidetega.) Märgitu kehtib vara aresti kõrval mutatis mutandis ka teiste KrMS § 1414 lg-s 1

nimetatud abinõude kohaldamisel ja seda nii konfiskeerimise kui ka konfiskeerimise asendamise

tagamise korral.

36. Eelnevast tulenevalt ei saa praeguses asjas, kus ei ole isegi esialgseid andmeid, millises väärtuses

kolmas isik toimepanija arvel vara omandas, kohaldada kolmanda isiku suhtes konfiskeerimise

või selle asendamise tagamise abinõusid tähtajatult. Just nii on aga ringkonnakohus toiminud,

rikkudes sellega KrMS § 1414 lg-te 1 ja 3 ning § 142 nõudeid, mida kolleegium käsitab praegusel

juhul kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Ühtlasi ei ole kohtud

pööranud tähelepanu vajadusele hinnata A. V-i poolt R. S-i arvel omandatud vara väärtust ega

käsitlenud selle kohta käivate tõendite olemasolu või nende kogumise võimalusi. Tegemist on

kohtulahendi põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumisega, mida Riigikohus peab

samuti KrMS § 339 lg 2 tähenduses oluliseks. Osutatud rikkumiste tõttu tuleb ringkonnakohtu

määrus tühistada.

37. Kolleegiumi arvates ei saa aga välistada, et on leitud või et edasises kriminaalmenetluses

kogutakse otseseid või kaudseid tõendeid, mis võimaldavad tuvastada A. V-i poolt R. S-i arvel

omandatud (ja hiljem ära tarvitatud) varaesemete väärtuse. Seetõttu ei tingi asjaolu, et

prokuratuuri taotluses ja kohtumäärustes pole andmeid A. V-i poolt R. S-i arvel omandatu

väärtuse kohta, prokuratuuri konfiskeerimise tagamise taotluse rahuldamata jätmist. Arvestades

ka konfiskeerimise tagamise menetluse isepära (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

31. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p-d 22–26), tuleb prokuratuuri taotlus saata

selle lahendamisel tehtud kohtu vigade kõrvaldamiseks uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

38. Asja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul kontrollida mh seda, kas prokuratuuril on esitada

tõendeid, mis võimaldaksid hinnata, millises väärtuses millist vara A. V. R. S-i arvel KarS § 832

lg 2 p 1 mõttes omandas. Jaatava vastuse korral on ringkonnakohtul võimalik kaaluda

konfiskeerimise asendamise tagamist tähtajatult. Kui aga selliseid tõendeid praeguseks kogutud ei

ole, tuleb ringkonnakohtul hinnata nende edasise kogumise võimalikkust. Sellest hinnangust

lähtuvalt saab kohus otsustada, kas kohaldada konfiskeerimise asendamise tagamise abinõusid

ajutiselt, andes prokuratuurile mõistliku tähtaja puuduvate andmete esitamiseks, või jätta

prokuratuuri taotlus rahuldamata.

II

39. Määruskaebuse esitaja väide, et A. V-i abikaasa L. V-i kriminaalmenetlusse kaasamata jätmisega

on rikutud L. V-i õigusi, on ekslik ja vaidlustatud kohtumääruse seaduslikkusele antavat

hinnangut ei mõjuta. Jättes kõrvale küsimuse, kas kolmanda isiku A. V-i esindajal on õigus

esindada ka menetlusvälist isikut L. V-i, osutab kolleegium sellele, et vaidlustatud kohtumäärused

on tehtud üksnes A. V-i suhtes ega piira L. V-i õigusi. Seetõttu pole L. V-il KrMS § 384 kohaselt

ka määruskaebeõigust.

40. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on vara arestimise määruse adressaadina nimetanud vaid

A. V-i. Kohtud võtsid aluseks kinnistusraamatu andmed, mille kohaselt on Yyyyyyy kinnisasja

omanik üksnes A. V. Riigikohus on leidnud, et täitmist tagavate toimingute otsustamisel on selle

menetluse olemust ja peamiselt kiireloomulisust arvestades keeruline lahendada tõendite esitamist

ja hindamist eeldavat küsimust, kas kinnistu võib erinevalt kinnistusraamatu kandest olla

abikaasade ühisvara hulgas. Seda küsimust on vajaduse korral võimalik lahendada teises

menetluses. Seetõttu on kohus KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud tagamisabinõude kohaldamist

otsustades õigustatud lähtuma AÕS § 56 lg-st 1, mille kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse

kantud andmete õigsust. (Vt ka Riigikohtu üldkogu 27. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-

15-12, p 32 ja kriminaalkolleegiumi 10. mai 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-49-13, p 10)

41. Ühtlasi on kolleegium selgitanud, et kriminaalmenetluses tehtav määrus, millega KrMS § 142

alusel arestitakse kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku

kinnisasi, ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle määruse adressaat ja keda ei ole ka arestitud

kinnistu ühe omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Arestimismäärus ei võta selliselt isikult

võimalust kaitsta enda väidetavat omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes

AÕS § 65 lg 1 alusel riigilt (prokuratuuri kaudu) nõusolekut kinnistusraamatu kande

parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1

alusel vara arestist vabastamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 2013. a määrus

asjas nr 3-1-1-49-13, p-d 9–10 ja 6. aprilli 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-26-16, p 12.)

III

42. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu ka järgnevale. KrMS § 1414 lg 3 esimene lause sätestab, et

varalist nõuet tagava abinõu valikul tuleb arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks

kahtlustatavat, süüdistatavat, tsiviilkostjat või kolmandat isikut üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib

pidada

asjaolusid

arvestades

põhjendatuks.

Käesolevas

asjas

arestis

ringkonnakohus

konfiskeerimise asendamise tagamiseks kinnisasja. KarS § 84 alusel saab riigil tekkida üksnes

rahaline nõue (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-78-

14, p-d 24–25). Seetõttu on kinnisasja arestimine konfiskeerimise asendamise tagamiseks

kinnisasja omanikku põhjendamatult koormav. Kuivõrd tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle

asendamise tagamiseks valitud vahend ei tohi piirata tagamismääruse adressaati rohkem, kui on

vaja nõuet rahuldava kohtuotsuse täitmiseks, siis piisab rahalise nõude täitmise tagamiseks

KrMS § 1414 lg 1, TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 alusel seatavast kohtulikust hüpoteegist

nõudesumma ulatuses. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. juuni 2015. a määrus asjas nr 3-

1-1-51-15, p 28.)

43. Erandina võib kinnisasja arestimine konfiskeerimise asendamise (või muu rahalise nõude)

tagamiseks olla siiski põhjendatud juhul, kui kinnisasi on tagatava konfiskeerimise asendamise

otsustuse võimaliku adressaadi ja tema abikaasa ühisomandis ning abikaasa ei ole tagatava

kohustuse võlgnik. Nimelt tuleb arvestada, et ühisvara korral ei saa sellele seada kohtulikku

hüpoteeki, kui puudub teise abikaasa nõusolek (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. detsembri

2016. a määrus asjas nr 3-2-1-62-16, p 15 koos seal toodud viidetega). Samas on kolleegium

asunud seisukohale, et analoogiliselt Riigikohtu üldkogu 27. novembri 2012. a määruses asjas

nr 3-3-1-15-12 punktis 46 ja 9. aprilli 2013. a otsuses asjas nr 3-3-1-82-12 punktis 49 märgituga,

on ka KrMS § 142 alusel võimalik taotleda keelumärke seadmist ühisomandisse kuuluvale

kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse üksnes arestimismääruse adressaadiks oleval

kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. Seejuures tuleb arvestada, et

kinnistusraamatusse kantava keelumärke sisust peab üheselt nähtuma, et ühisomandi käsutamine

on keelatud üksnes sellel abikaasal, kelle suhtes arestimisotsustus tehakse. Ka siis, kui arestitava

kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud vaid kavandatava arestimisotsustuse adressaat

üksinda, on prokuratuuril üldjuhul otstarbekas taotleda keelumärke seadmist kinnisasjale nii, et

selle käsutamine keelatakse sõnaselgelt üksnes arestimisotsustuse adressaadiks oleval

kahtlustataval,

süüdistataval,

tsiviilkostjal

või

kolmandal

isikul.

(Vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 10. mai 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-49-13, p 13 ja 8. juuni 2015. a

määrus asjas nr 3-1-1-92-14, p 20.1.) Nimelt juhul, kui arestimismäärusega keelatakse kinnisasja

käsutamine üksnes tagatava kohustuse võlgnikul, ei saa tema abikaasa TMS §-s 222 sätestatud

nõuet esitada (vt määrus asjas nr 3-2-1-62-16, p 18). Ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu

koosseis on leidnud, et kriminaalmenetluses ühe abikaasa vastu esitatud tsiviilhagi tagamiseks on

võimalik kanda kinnistusraamatusse keelumärge, mille kohaselt on abikaasade ühisvara hulka

kuuluva kinnisasja käsutamine keelatud sellel abikaasal, kes on kriminaalasjas kahtlustatav,

süüdistatav või tsiviilkostja (vt määrus asjas nr 3-2-1-62-16). Kriminaalkolleegiumi hinnangul

kehtib see seisukoht ka konfiskeerimise, selle asendamise, avalik-õigusliku nõudeavalduse ja

varalise karistuse tagamise puhul.

44. Kuna ühisomandi korral ei ole selle osad kindlaks määratud, saavad abikaasad ühisomandisse

kuuluvat kinnisasja valitseda ja käsutada vaid tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu

(perekonnaseaduse § 28 lg 1 ja § 29 lg 1), st käsutamiseks on vaja mõlema abikaasa nõusolekut.

Seetõttu takistab ühe abikaasa kahjuks kinnistusraamatusse kantud keelumärge abikaasadel

kinnisasja tervikuna käsutamist, kuna ühel abikaasadest ei ole selle käsutamise õigust. Kuigi

keelumärkel võib küll olla mõju mittevõlgnikust abikaasa õigusele ühisomandit käsutada, on see

piirang ajutine ning võib olla võlausaldaja õigustatud huve arvestades mõistlik. (Vt määrus asjas

nr 3-2-1-62-16, p-d 17–18.)

IV

45. Kokkuvõttes leiab Riigikohus, et Tartu Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2016. a määrus tuleb

KrMS § 390 lg-st 1, § 362 p-st 2 ja § 361 lg 1 p-st 6 juhindudes tühistada ning käesolev kohtuasi

samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus uueks arutamiseks saata. Kaitsja määruskaebuse

rahuldab kolleegium osaliselt.

46. Andmeid määruskaebemenetluse kulude kohta pole Riigikohtule esitatud.

Paavo Randma, Lea Kivi, Peeter Roosma

(allkirjastatud digitaalselt)