3-1-1-119-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 3-1-1-119-16 Otsuse kuupäev 7. märts 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Saale Laos, liikmed Hannes Kiris ja Paavo Randma Kohtuasi N.E (N.E) väärteoasi liiklusseaduse § 223 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 14. juuli 2016. a otsus väärteoasjas nr 4‑16‑3482 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusaluse isiku N.E kaitsja vandeadvokaat Helvia Räägel, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse pooled Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveamet Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 8. veebruar 2017, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 14. juuli 2016. a otsus ja saata väärteoasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. 2. Kassatsioon rahuldada. 3. Mõista Eesti Vabariigilt N.E kasuks välja 336 (kolmsada kolmkümmend kuus) eurot, sealhulgas käibemaks 56 (viiskümmend kuus) eurot, valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Politseija Piirivalveameti (PPA) sisekontrollibüroo menetleja koostas 14. märtsil 2016 väärteoprotokolli selle kohta, et 27. jaanuaril 2016 kell 8.13 juhtis N.E mootorsõidukit Subaru Legacy ja sõitis Tallinnas Kiive ning Väike-Paala tänava ristmikul vastassuunavööndisse, veendumata selle ohutuses, ega hoidunud kõigest, mis võiks kahjustada teiste vara. Selle tagajärjel sõitis N.E otsa sõidukile Mazda 626, millega põhjustas liiklusõnnetuse ja S. M-ile varalise kahju (Mazda esiosa purunemine) ning tervisekahjustuse (rindkere põrutus). Kirjeldatud tegevusega rikkus N.E liiklusseaduse (LS) § 14 lg 1 ja § 16 lg 1 nõudeid ning pani toime LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. 2. PPA sisekontrollibüroo 11. aprilli 2016. a otsusega karistati N.E LS § 223 lg 1 alusel rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o summas 400 eurot. 3. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse menetlusalune isik N.E. 4. Harju Maakohtu 14. juuli 2016. a otsusega rahuldati N.E kaebus osaliselt, PPA sisekontrollibüroo otsus tühistati ja tehti uus otsus. N.E mõisteti süüdi LS § 223 lg 1 järgi ja karistati 100 trahviühiku suuruse rahatrahviga ehk 400 euroga. KarS § 66 alusel määrati rahatrahv tasumisele ositi 8 kuu jooksul. Maakohus leidis, et väärteo toimepanemine on tõendatud Mazdat juhtinud S. M-i ütlustega, mis riimuvad väärteoasjas kogutud kirjalike tõenditega. S. M. selgitas, et talle vastu sõitev isik ei olnud adekvaatne ja sõitis tema sõidukile otsa. Asjaolu, et kokkupõrge toimus Mazda suunavööndis, nähtub ka kohtuistungil avaldatud N.E kohtuvälises menetluses tunnistajana antud ütlustest, mille kohaselt põikas ta oma sõidurajalt osaliselt vastassuunavööndisse. Seda kinnitavad ka menetlusaluse isiku kohtuistungil antud ütlused, et ta soovis takistusest mööda põigata. Kohtul puuduvad tõendid, et S. M. oleks rikkunud liiklusseaduse nõudeid. Kui N.E oleks olnud hoolikas ja hoidnud enda sõiduritta, ei oleks liiklusõnnetust toimunud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni N.E kaitsja vandeadvokaat Helvia Räägel, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassaatori väited on lühidalt järgmised. 5.1. Maakohus rikkus oluliselt väärteomenetlusõigust väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 150 lg 1 p-de 7 ja 8 tähenduses ning ei järginud VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud kohustust arutada väärteoasja täies ulatuses. Otsuses ei ole tõendeid analüüsitud. Maakohtule esitatud kaebusele lisas menetlusalune isik e-toimiku kaudu salvestise liiklusõnnetuse toimumisest. Kohtuistungil seda videosalvestist uuriti. Salvestiselt nähtuvalt ei ole tõesed S. M-i ütlused, et ta võttis enne liiklusõnnetust paremale ja peatus. Samuti kinnitab salvestis N.E ütluseid, et Mazdal ei põlenud esituled. Seda väidet maakohus ei käsitlenud ega andnud hinnangut, kas ja kuivõrd see fakt võib olla liiklusõnnetuse põhjuseks. Salvestiselt on näha, et sõidukid liikusid alles kokkupõrke tagajärjel Mazda sõiduvööndisse. Jääb arusaamatuks, millele tuginedes on kohus asunud seisukohale, et S. M-i ütlused on usaldusväärsed ja riimuvad teiste tõenditega. 5.2. Järelduse N.E sõiduki kaldumise kohta vastassuunavööndisse tegi maakohus N.E kohtuvälises menetluses tunnistajana antud ütlustele tuginedes. Nendele ütlustele tõendusväärtuse omistamine ja nende kasutamine N.E vastu ei ole lubatud ning muudab sisutuks enese mittesüüstamise privileegi. 6. Kohtuväline menetleja esitas kassatsioonile vastuse, milles palub jätta maakohtu otsuse muutmata või teha sellesse täpsustusi. Kohtuväline menetleja möönab, et maakohus ei ole otsuses käsitlenud videosalvestist, kuid leiab, et see ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Videosalvestist uuriti kohtuistungil ja sellest nähtuv ühtib muude väärteomenetluses kogutud tõenditega. Salvestis kinnitab N.E väärteo toimepanemist. Liiklusõnnetuse põhjuseks oli N.E sõiduki liikumine vastassuunavööndisse. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et maakohus ei ole tõendite hindamisel järginud seaduses sätestatud ja kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtteid. 8. N.E lisas maakohtule esitatud kaebusele e-toimiku ja kohtute infosüsteemi vahendusel videosalvestise, mis kaebuse kohaselt pärineb sündmuskoha vahetus läheduses asuva autoremonditöökoja seinal asuvast seadmest ja millest kaebaja väitel nähtub väärteomenetluse esemeks oleva liiklusõnnetuse toimumine. Osutatud videosalvestise esitas N.E maakohtule ka istungil ja kohtuistungi protokolli kohaselt seda kohtus uuriti. Protokollist ei nähtu, et kohus oleks pidanud tõendit lubamatuks või keeldunud muul põhjusel tõendi vastuvõtmisest, millega võiks põhjendada selle kõrvalejätmist. Samas ei ole maakohus videosalvestist kohtuotsuses käsitlenud. Teisisõnu ei ole maakohus tunnistanud osutatud videosalvestist lubamatuks, ebausaldusväärseks ega muul moel seda hinnanud. 9. VTMS §-st 2 tulenevalt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Sama põhimõtet kordab VTMS § 31 lg 1 ka tõendamise ja tõendite kogumise osas. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Jättes andmata hinnangu N.E esitatud videosalvestisele, on maakohus hinnanud tõendeid valikuliselt ja põhjendamatult kitsendanud tõendikogumit. Ei ole välistatud, et seda tõendit arvestades oleks kohus jõudnud teistsugusele tulemusele. Seetõttu on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses, mis tingib maakohtu otsuse tühistamise. Kassatsioonis seataksegi kahtluse alla maakohtu tuvastatud faktilised asjaolud ning seal esitatud väited põhinevad videosalvestisel. Kuivõrd Riigikohus ei või VTMS §‑st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 tulenevalt tuvastada faktilisi asjaolusid, tuleb väärteoasi saata maakohtule uueks arutamiseks. 10. Kolleegium märgib sedagi, et maakohus on kohtuistungil avaldanud N.E kohtuvälises menetluses tunnistajana antud ütlused ja tuginenud neile kohtuotsuses tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel. Sedasi toimides on maakohus eksinud. Väärteotoimikust nähtuvalt on N.E kohtuvälises menetluses üle kuulatud kolmel korral: esimest korda tunnistajana ja kahel korral menetlusaluse isikuna. Kuigi ka tunnistajale selgitatakse õigust keelduda ütluste andmisest, kui ütlused võivad süüstada teda ennast (KrMS § 71 lg 2), on tunnistaja ja menetlusaluse isiku menetlusgarantiid erinevad. Vähemalt neljateistaastast tunnistajat hoiatatakse, et teadvalt valeütluste andmine ning seadusliku aluseta ütluste andmisest keeldumine on kriminaalkorras karistatav (KrMS § 68 lg 2). Menetlusalusel isikul on aga õigus kaitsja abile (VTMS § 19 lg 1 p 2) ning tema kriminaalvastutus ütluste andmisest keeldumise ning valeütluste andmise eest on välistatud. Kolleegium on seisukohal, et menetlusaluse isiku ütluseid, mis on saadud talle seadusega ettenähtud õiguseid tagamata, ei tohi kasutada väärteo asjaolude tõendamisel. Seda kinnitab ka Riigikohtu praktikas sedastatu, et enese mittesüüstamise privileegi põhimõtet ei saa lugeda järgituks, kui isik tunnistatakse süüdi, tuginedes tema poolt varem tunnistajana antud ütlustele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2002. a otsus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑25‑02, p 15). 11. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7, § 175 p-st 2 ja § 150 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 14. juuli 2016. a otsuse N.E väärteoasjas LS § 223 lg 1 järgi ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. N.E kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada.

12. VTMS § 38 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb ka väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Juhul, kui Riigikohus teeb VTMS § 174 p-s 7 nimetatud otsuse, mis on olemuslikult võrreldav KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud otsusega, peab kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 186 lg 1 kohaselt kandma riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2015. a otsus väärteoasjas nr 3‑1‑1‑23‑15, p 75). N.E kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada N.E-le seoses väärteoasjas kassatsiooni koostamisega kaitsjale makstud tasu 336 eurot (sh käibemaks). Kolleegiumi hinnangul on taotletav summa mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks, tuleb valitud kaitsjale makstav tasu KrMS § 186 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt N.E kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)