3-3-1-79-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-79-16

Otsuse kuupäev

1. märts 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Viive

Ligi

Kohtuasi

OÜ Tregeron kaebus Sauga Vallavalitsuse 12. mai 2011. a

korralduse nr 119 tühistamiseks osas, milles tunnistati

kehtetuks Sauga Vallavalitsuse 4. detsembri 2009. a korraldus

nr 332;

OÜ Tregeron jt kaebus Sauga valla kohustamiseks tagama

avalik juurdepääs Pärnu jõe kallasrajale

Menetlusosalised

Kaebajad OÜ Tregeron, Margus Kimber, Alar Saarik, Margit

Saarik, Daler Karimov, Toomas Rapp, Keili Kund, Aadu

Juhkentaal, Ly Juhkentaal, Raul Kadaru, Diana Kadaru, Jaak

Lepp, Riina Lepp ja Vladimir Šarubin, volitatud esindaja

vandeadvokaat Martin Tamme

Vastustaja Sauga vald, volitatud esindaja vandeadvokaat

Kristo Kallas

Kolmas isik Eda Erissaar

Kolmas isik Margo Aasa, volitatud esindaja vandeadvokaat

Martin Triipan

Kolmas isik OÜ Strand Projekt

Kaasatud haldusorgan Pärnu maavanem, volitatud esindaja

Tiiu Pärn

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2016. a otsus haldusasjas

nr 3-11-1509

Menetluse alus Riigikohtus

Margus Kimberi, Alar Saariku, Margit Saariku, Daler

Karimovi, Toomas Rapi, Keili Kundi, Aadu Juhkentaali, Ly

Juhkentaali, Raul Kadaru, Diana Kadaru, Jaak Lepa, Riina

Lepa, Vladimir Šarubini ja Mati Villsaare kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Mati Villsaare kassatsioonkaebus läbi vaatamata.

2. Jätta Margus Kimberi, Alar Saariku, Margit Saariku, Daler Karimovi, Toomas Rapi, Keili

Kundi, Aadu Juhkentaali, Ly Juhkentaali, Raul Kadaru, Diana Kadaru, Jaak Lepa, Riina Lepa

ja Vladimir Šarubini kassatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai

2016. a otsus haldusasjas nr 3-11-1509 muutmata.

3. Mõista Margus Kimberilt, Alar Saarikult, Margit Saarikult, Daler Karimovilt, Toomas

Rapilt, Keili Kundilt, Aadu Juhkentaalilt, Ly Juhkentaalilt, Raul Kadarult, Diana Kadarult,

Jaak Lepalt, Riina Lepalt ja Vladimir Šarubinilt solidaarselt Margo Aasa kasuks välja

kassatsiooniastme menetluskulud 474 eurot.

4. Ülejäänud kassatsiooniastme menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

5. Tagastada Mati Villsaare kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 25 eurot.

6. Kanda ülejäänud kautsjonist 325 eurot riigituludesse.

7. Tagastada enammakstud kautsjon 350 eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sauga Vallavalitsus kehtestas 30. novembri 1998. a korraldusega nr 734 Tammiste külas Tiigi,

Kalda ja Tammiste Aasa katastriüksuse detailplaneeringu (Tammiste Aasa DP), mille alusel rajati

Sauga vallas Pärnu jõe äärde Uuemetsa elurajoon. Sauga Vallavalitsus muutis detailplaneeringut

20. märtsi 2000. a korraldusega nr 64 kanalisatsiooni ja veevarustuse osas.

Sauga Vallavolikogu kehtestas 27. märtsi 2009. a määrusega nr 15 Sauga valla üldplaneeringu (ÜP)

Tammiste küla osas. Planeeringu seletuskirja p-s 2.3 sätestati, et kehtima jäävad tabelis 10 esitatud

detailplaneeringud. Tammiste Aasa DP-d seal ei nimetatud.

Sauga Vallavalitsus on andnud veel järgmised korraldused:

1) 4. detsembri 2009. a korraldus nr 332, millega algatati detailplaneering (DP) Uuemetsa Ranna,

Uuemetsa Jõe ja Uuemetsa tänava kinnistul muu hulgas sihtotstarbe muutmiseks;

2) 18. juuni 2010. a korraldus nr 182, millega algatati DP Karukella 1 ja Vesikaare tee 24 osas ning

DP liitmine Uuemetsa Ranna, Uuemetsa Jõe ja Uuemetsa tänava kinnistu DP koosseisu;

3) 22. veebruari 2011. a korraldus nr 54 Uuemetsa Ranna kinnistu jagamiseks reaalosadeks ja siht-

otstarbe muutmiseks;

4) 12. mai 2011. a korraldus nr 119, millega tunnistati kehtetuks korraldused nr 332, 182 ja 54 ning

lõpetati algatatud DP menetlus;

5) 13. septembri 2012. a korraldus nr 368, millega jagati Uuemetsa Ranna kinnistu neljaks katastri-

üksuseks ning määrati nende sihtotstarbeks elamumaa.

2. OÜ Tregeron esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles Sauga Vallavalitsuse 12. mai 2011. a

korralduse nr 119 tühistamist osas, millega tunnistati kehtetuks korraldus nr 332.

OÜ Tregeron, Toomas Rapp, Raul Kadaru, Alar Saarik, Jaak Lepp, Keili Kund, Riina Lepp,

Diana Kadaru, Margit Saarik, Margus Kimber, Ly Juhkentaal, Aadu Juhkentaal, Daler

Karimov, Mati Villsaar ja Vladimir Šarubin esitasid halduskohtule 17. juunil 2011 kaebuse,

milles palusid kohustada Sauga valda kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest tegema vajalikud

toimingud, et oleks tagatud vaba avalik juurdepääs Pärnu jõe kallasrajale üle Piibelehe 1a kinnistu

Kasteheina tänava mõttelise pikenduse kaudu ja üle Karukella 8a kinnistu Karukella tänava mõttelise

pikenduse kaudu vastavalt kaebuse lisaks 3 olevale plaanile ning kaebuse p 38 tingimustele.

Alternatiivselt, kui selle aja jooksul Piibelehe 1a ja Karukella 8a kinnistute omanikega vajalikku

lepingut ei sõlmita, kohustada vastustajat alustama sundvõõrandamise menetlust Pärnu jõe

kallasrajale vaba avaliku juurdepääsu tagamiseks. Kohustamisnõude põhjendused olid järgmised:

1) Tammiste Aasa DP näeb planeeringualale ette elamud, juurdepääsuteed ning Pärnu jõe kaldale

supelranna ala, pargi ja haljasala. DP joonise 3 "Planeeringu koondplaan" kohaselt lõppeb Karukella

tänav tupikteega rannaalal ja Kasteheina tänav viib läbi pargi supelranda. Jooniselt 4 "Tehnovõrgud"

nähtuvad samuti planeeritavate teedena rajatavad Karukella ja Kasteheina teed. DP seletuskiri näeb

ette rannaala korrastamise suplemiseks ja tupikteede otsade kujundamise taskutega. Kaldaalale

juurdepääs on lahendatud Karukella ja Kasteheina tänavate kaudu;

2) vastustaja ei ole taganud juurdepääsu kallasrajale ega esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks

teinud samme kallasrajale juurdepääsu määramiseks kas maaomanikega kokkuleppe saavutamise teel

või haldusmenetluse raames.

3. Sauga vald palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja leidis, et Tammiste Aasa DP ei kehti, kuid

isegi selle kehtivuse korral puuduks alus kohustada valda realiseerima ruumilist lahendust, mis lähtus

tänaseks oluliselt muutunud faktilisest olukorrast. Juurdepääsu saavutamine kallasrajale just vaidlus-

alustes kohtades ei ole realiseeritav subjektiivne õigus. Käimas on Sauga valla ÜP menetlus, mille

raames arutatakse ja lahendatakse muu hulgas ka Pärnu jõe kallasrajale juurdepääsu küsimusi.

4. Kolmandad isikud Margo Aasa ja Eda Erissaar palusid jätta kaebus rahuldamata.

Margo Aasa on Piibelehe 1a kinnistu omanik. Ta leidis, et kaebajatel puuduks subjektiivne õigus

nõuda DP täitmist isegi juhul, kui see kehtiks või kui selle sisu oleks välja selgitatud. DP ei anna

kaebajatele õigust nõuda kallasrajale juurdepääsu konkreetsest kohast. Kaebajad ei saa nõuda kinnis-

asja sundvõõrandamist ning sundvõõrandamise eeldused ei ole täidetud. Tammiste Aasa DP ei ole

kunagi rannaalal kehtinud. Planeeringu sisu on ebaselge ning ei saa rohkem kui 15 a pärast selle

vastuvõtmist olla ehitustegevuse ja maakasutuse aluseks.

Eda Erissaar on Karukella 8a kinnistu omanik ning ka tema leidis, et planeeringuala ei ulatu endisele

Uuemetsa Ranna kinnistule.

5. Kaasatud haldusorgan Pärnu maavanem leidis, et Tammiste Aasa DP kehtib ning selles on

määratud juurdepääsuteed Pärnu jõe kaldale.

6. Kaebaja Mati Villsaar esitas 12. juulil 2015 kohtule avalduse kaebusest loobumiseks, mille

Tallinna Halduskohus 6. augusti 2015. a määrusega vastu võttis ning lõpetas tema suhtes haldusasja

nr 3-11-1509 menetluse.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 16. oktoobri 2015. a otsusega haldusasjas nr 3-11-1509 Toomas

Rapi, Raul Kadaru, Alar Saariku, Jaak Lepa, Keili Kundi, Riina Lepa, Diana Kadaru, Margit Saariku,

Margus Kimberi, Ly Juhkentaali, Aadu Juhkentaali, Daler Karimovi ja Vladimir Šarubini kaebuse

(p 1) ning kohustas Sauga valda kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest teatama kaebajatele ja

kolmandatele isikutele kaebajate kohustamisnõudega tõstatatud vaidluse lahendamiseks vajalike

haldusaktide andmisest ja toimingute tegemisest ning vastava tegevuse ajakava (p 2). OÜ Tregeron

kaebuse jättis kohus kohustamisnõude osas rahuldamata (p 3), kuid rahuldas tühistamisnõude ning

tühistas Sauga Vallavalitsuse 12. mai 2011. a korralduse nr 119 osas, millega tunnistati kehtetuks

Sauga Vallavalitsuse 4. detsembri 2009. a korraldus nr 332 (p 4). Otsuse põhjendused olid järgmised:

1) vaidlust ei ole selle üle, et planeeringuala ulatuses on olemas vähemalt neli-viis juurdepääsu

kallasrajale kokku hinnanguliselt mõnesaja meetri pikkuse jõekalda ulatuses. Vaidlusteemaks on see,

kas juurdepääs peaks olema tagatud ka kaebajate soovitud viisil;

2) kuigi 1998. aastal kehtestatud DP võib olla aktuaalsuse kaotanud, ei saa DP selle tõttu kaotada

kehtivust. DP-d ei ole kehtetuks tunnistatud ning see ei kaotanud kehtivust ka 2009. a üldplaneeringu

kehtestamisel. Õiguslikult ei ole võimalik haldusakti tunnistada kehtetuks n-ö vaikivalt või tegevuse-

tusega;

3) nii 14. veebruaril 2012 kohtule edastatud planeeringujoonistel, 30. jaanuaril 2012 edastatud plaani-

materjalil kui ka algselt kaebusele lisatud plaanil on Karukella ja Kasteheina tänavast jõe suunas

nähtuv tänavaosa kajastatud ühte moodi. Plaanimaterjalist ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks

DP-d muutnud selliselt, et algselt kavandatud juurdepääsud oleks kadunud. Tammiste Aasa DP lähte-

ülesandes on märgitud ja ka DP joonistelt nähtub, et planeeringuala piirneb lõunast Pärnu jõega;

4) vastustaja ei ole kahtluse alla seadnud, et kohtumenetluses esitatud plaanimaterjali puhul on tegu

1998. a DP materjalidega;

5) kuigi 1997. a ÜP ala jõeni ei ulatu, ei muuda see asjaolu, et Tammiste Aasa DP ulatub. Vastuolu

ÜP-ga ei muuda DP-d kehtetuks;

6) vastustaja käitumine kaebajate taotluste ja ettepanekute lahendamisel on käsitatav õigusvastase

keeldumisena taotluste lahendamisest kaebajate soovitud moel. Vastustaja pole ebamõistlikult pika

aja jooksul suutnud luua selgust, millised on kehtivad planeeringulahendused. Vastustaja kohustus ei

saa aja jooksul toimunud muudatusi arvestades olla igal juhul rahuldada kaebajate taotlused üksnes

nende huve arvestades, kuid kohalikul omavalitsusel on kohustus viia mõistliku aja jooksul läbi

õiguspärane menetlus ja võtta selge seisukoht taotluste kohta. Kohustamiskaebuse rahuldamise

eeldused on seega täidetud. Vastustaja vastav tegevus ei riku aga OÜ Tregeron õigusi, mistõttu jääb

tema kohustamiskaebus rahuldamata;

7) kuna vastustajal on asja lahendamisel kaalutlusruum, ei ole võimalik teha talle ettekirjutust

kaebuses taotletud sõnastuses. Kohus kohustab vastustajat kaebajate taotletud eesmärgi saavutami-

seks küsimust lahendama ning taotluste kohta seisukohta võtma. Muu hulgas tuleb arvestada uue ÜP

käimasolevat menetlust, samuti looduskaitselisi piiranguid. Selge seisukoht tuleb võtta selles,

millised on vastustaja õiguslikud võimalused olukorra lahendamisel ja mil määral ei pea ta avalik-

õiguslikku sekkumist võimalikuks;

8) rahuldada tuleb ka OÜ Tregeron tühistamiskaebus.

8. Kolmandad isikud Eda Erissaar ja Margo Aasa palusid apellatsioonkaebustes halduskohtu

otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta kaebused rahuldamata.

9. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 31. mai 2016. a otsusega haldusasjas nr 3-11-1509

apellatsioonkaebused osaliselt. Kohus tühistas halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning tegi

selles osas uue otsuse, millega jättis Toomas Rapi, Raul Kadaru, Alar Saariku, Jaak Lepa, Keili

Kundi, Riina Lepa, Diana Kadaru, Margit Saariku, Margus Kimberi, Ly Juhkentaali, Aadu

Juhkentaali, Daler Karimovi ja Vladimir Šarubini kohustamiskaebuse rahuldamata. Kohus muutis ka

menetluskulude jaotust ning mõistis Sauga vallalt OÜ Tregeron kasuks välja 232 eurot, Eda

Erissaarelt ja Margo Aasalt solidaarselt OÜ Tregeron kasuks 200 eurot, Toomas Rapilt, Raul

Kadarult, Alar Saarikult, Jaak Lepalt, Keili Kundilt, Riina Lepalt, Diana Kadarult, Margit Saarikult,

Margus Kimberilt, Ly Juhkentaalilt, Aadu Juhkentaalilt, Daler Karimovilt ja Vladimir Šarubinilt

solidaarselt Eda Erissaare kasuks 1774 eurot ja Margo Aasa kasuks 6250 eurot. Muus osas jäi

halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused olid järgmised:

1) õiguslikult kaitstav on igaühe õigus kallasrada kasutada ning kallasraja kasutamiseks peab olema

tagatud sellele juurdepääs, kuid puudub subjektiivne avalik õigus nõuda ligipääsu konkreetsest

kohast. Sellist subjektiivset õigust ei saa praegusel juhul tuletada ka DP-st;

2) Tammiste Aasa DP kehtib formaalselt endiselt. Samas on ilmne, et selle realiseerimine pole enam

võimalik. DP dokumentatsioon ei ole säilinud, seega ei ole võimalik usaldusväärselt tuvastada, mis

kujul DP täpselt kehtestati. Planeeringu sõnalise osana on esitatud DP projekt, millel olevate

kooskõlastuste põhjal võib eeldada, et planeering sellisel kujul ka kehtestati. Projekti kohaselt

võimaldab jõeäärne lamm korrastada sealse võsa rannapargiks ning randa on võimalik korrastada

suplemiseks. Teede kohta on märgitud, et olemasolevat teed on täiendatud vajalike haruteede ja

juurdepääsudega, tupikteede otsad on kujundatud tagasipööramist võimaldavate taskutena. Kohtule

esitatud osalise väljatrüki ja 2. oktoobri 2000. a korraldusele lisatud plaani alusel loeb kohus

tuvastatuks, et Tammiste Aasa DP kohaselt oli praegune kolmandate isikute kinnistute asukoht

tähistatud kui heakorrastatav maa-ala, pargi maa-ala ja supelranna maa-ala, kuhu viisid ka teed.

Faktiliselt ei ole pargi ega supelranna maa-ala välja arendatud. Seevastu on ala (Uuemetsa Ranna

kinnistu) 2012. aastal jagatud osadeks ning määratud kõigi uute katastriüksuste sihtotstarbeks

maatulundusmaa asemel elamumaa. Korralduse alusel tekkisid kinnistud Piibelehe 1a ja Karukella

8a. Kuigi 2012. a korralduse andmisel ei arvestatud Tammiste Aasa DP-ga, on tegu kehtiva

haldusaktiga. Ka 2009 kehtestatud ÜP järgi on vaidlusalune piirkond elamumaa;

3) halduskohus leidis õigesti, et kaebajate konkreetset kohustamisnõuet ei ole võimalik rahuldada.

Halduskohtu resolutsioon aga on liiga ebaselge ning pole seetõttu täidetav;

4) arvestades, et vald on algatanud ÜP menetluse, mille eesmärgiks on mh määrata Pärnu jõe kallas-

rajale juurdepääsud, ei ole otstarbekas, et vald tegeleks sama küsimusega ka väljaspool seda menet-

lust. Haldusorgan peab vältima vastuolulist tegevust (3-3-1-87-13, p 12). Muutunud faktilise olukorra

tõttu ei ole Tammiste Aasa DP realiseerimine enam võimalik, mistõttu ongi põhjendatud küsimuse

uuesti lahendamine. Kohustamisnõuet ei saa rahuldada üksnes seetõttu, et haldusorgan ei ole menet-

lust läbi viinud või kaebajate taotlusi lahendanud piisavalt efektiivselt. Vastustaja tegevusetust või

viivitust ei ole eraldi vaidlustatud. Kaebajate pöördumistele on vastatud. Veel kord vastamine ei

annaks tulemust. Asjaolu, et menetletavas ÜP-s ei nähta ette juurdepääsu kallasrajale kaebajate

soovitud viisil, ei anna alust kohustamiskaebuse rahuldamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Margus Kimber, Alar Saarik, Daler Karimov, Keili Kund, Ly Juhkentaal, Diana Kadaru,

Jaak Lepp, Vladimir Šarubin, Margit Saarik, Toomas Rapp, Aadu Juhkentaal, Raul Kadaru,

Riina Lepp ja Mati Villsaar esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada ringkonnakohtu

otsuse osas, millega tühistati halduskohtu otsus osas, millega halduskohus rahuldas kohustamis-

kaebuse, ning teha selles osas uus otsus, millega kohustamiskaebus rahuldada ning kohustada Sauga

valda kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest teatama kaebajatele ja kolmandatele isikutele kaeba-

jate kohustamisnõudega tõstatatud vaidluse lahendamiseks vajalike haldusaktide andmisest ja toimin-

gute tegemisest ning vastava tegevuse ajakava. Menetluskulud paluvad kaebajad jätta vastustaja

kanda. Kassatsioonkaebuse põhiväited on järgmised:

1) kohustamisnõude rahuldamise eeldused on täidetud. Vastustajal on kohustus tagada DP realiseeri-

mine, DP on kehtiv ja selle sisu haldusasja raames esitatud planeeringumaterjalide abil tuvastatav,

vald on kohustust tagada planeeringu realiseerimine rikkunud ning kohustamiskaebuse rahuldamine

on otstarbekas kaebajate õiguste kaitseks;

2) ringkonnakohus rikkus menetlusõigust, asudes teostama kaalutlusõigust vastustaja eest ja kirjuta-

des ette, millises menetluses on vastustajal kõige otstarbekam kaebajate taotluste lahendamisega

tegeleda. Kohtuotsust ei ole piisavalt põhjendatud.

11. Vastustaja esitas kassatsioonkaebusele järgmised vastuväited:

1) kassatsioonkaebuses on kassaatoriks märgitud ka Mati Villsaar, kes on kaebusest loobunud, mis-

tõttu tal ei saa olla kassatsioonkaebuse esitamise õigust;

2) kaebajatel puudub kaebeõigus, kuna neil pole õigust nõuda kallasrajale juurdepääsu neile

meelepärasest kohast. Seadusega nõutud juurdepääs on kaebajatele tagatud;

3) Tammiste Aasa DP on vana ja faktiliselt aegunud ning ebaselge sisuga;

4) vastustaja ei ole olnud tegevusetu kaebajate taotluste lahendamisel, kuid valla ülesanne on vaadata

nn suuremat pilti.

12. Kolmas isik Eda Erissaar esitas kassatsioonkaebusele järgmised vastuväited:

1) ühestki kohtule esitatud dokumendist ei selgu, et Tammiste Aasa DP-ga oleks lahendatud kallas-

rajale juurdepääs. DP ala ei ulatu jõeni ning sellele pole märgitud ühtegi teed Karukella tänavalt jõeni

või kallasrajani;

2) muutunud faktilise olukorra tõttu ei ole DP realiseerimine enam võimalik. Põhjendatud on lahen-

dada juurdepääsu küsimus uuesti ÜP-s;

3) keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 38 lg-st 7 tulenevalt piirdub kohaliku omavalitsuse

kohustus tagada kallasrajale juurdepääs vastava planeeringu menetlemisega;

4) kohustamisnõude rahuldamisega sekkuks kohus kohaliku omavalitsuse kaalutlusruumi.

13. Kolmanda isiku Margo Aasa vastuväited kassatsioonkaebusele on järgmised:

1) kaebajate subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. Neil on juurdepääsud kallasrajale muul viisil olemas.

Kaebajatel puudub õigus nõuda juurdepääsu konkreetsest kohast. Isegi kui DP sellised juurdepääsud

ette näeks, ei tekita see piirkonna elanikele nõudeõigust;

2) M. Aasa kinnistu sihtotstarbeks on elamumaa. Sellegipoolest on ta seni lubanud kallasrada kasuta-

da ning on sellele kehtestanud üksnes mõistlikud ja põhjendatud tingimused, mis on teatavaks tehtud

Piibelehe tänava lõpus paiknevatel siltidel;

3) DP on 2009. a ÜP-ga kehtetuks tunnistatud;

4) vastustajal puudub kohustus DP-d realiseerida. Selle sisu ei ole selge, planeering on vananenud ja

faktiline olukord muutunud.

14. Kassaatorid esitasid 20. oktoobril 2016 täiendavad seisukohad, milles selgitavad, et käimas-

olevas ÜP menetluses on maavanem teinud ettepaneku ÜP osaliseks kehtestamiseks, arvestades, et

kallasrajale juurdepääsude üle on käimas kohtuvaidlus. Praegu ei ole planeeringulahenduses

kaebajate soovitud juurdepääse ette nähtud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kassatsioonkaebuses on kassaatoriks märgitud teiste hulgas Mati Villsaar, kes on küll üks

halduskohtule kaebuse esitanud isikutest, kuid kelle suhtes on Tallinna Halduskohus 6. augusti

2015. a määrusega haldusasjas nr 3-11-1509 menetluse lõpetanud kaebusest loobumise tõttu. Haldus-

kohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 211 lg 1 kohaselt on kassatsioonkaebuse esitamise õigus

poolel ja kolmandal isikul. Kuivõrd M. Villsaar ei ole alates 6. augustist 2015 enam menetlusosaline,

puudub tal kassatsiooniõigus. HKMS § 217 lg 3 p 2 alusel tagastab Riigikohus kassatsioonkaebuse,

kui selle on esitanud isik, kellel HKMS § 211 järgi ei ole selleks õigust. HKMS § 220 lg 1 sätestab, et

kohus jätab kassatsioonkaebuse põhjendatud määrusega läbi vaatamata, kui pärast kassatsioon-

kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kassatsioonkaebus ei vasta seadusega sätestatud nõuetele.

Eeltoodust lähtudes jätab kolleegium M. Villsaare kassatsioonkaebuse läbi vaatamata.

16. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et Tammiste Aasa DP ei ole kehtivust kaotanud.

Planeeringut ei muuda kehtetuks see, et seda polnud nimetatud 27. märtsil 2009 kehtestatud ÜP-s

esitatud kehtima jäävate detailplaneeringute loetelus. Planeerimisseaduse 30. juunini 2015 kehtinud

redaktsiooni (PlanS v.r) § 24 lg 6 kohaselt muutub planeeringu kehtestamisega kehtetuks üksnes

samale maa-alale varem kehtestatud sama liigi planeering. Seega ei muuda üldplaneeringu kehtes-

tamine samale alale kehtestatud detailplaneeringuid kehtetuks. Detailplaneeringu kehtetuks

tunnistamist reguleeris PlanS v.r § 27, mis eeldas selle kohta põhjendatud otsuse tegemist. Praegusel

juhul ei ole sellist otsust tehtud. Ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 70 lg-st 1 tuleneb, et haldus-

akti kehtetuks tunnistamiseks tuleb anda iseseisev haldusakt, millele kohaldatakse kõiki haldusakti

kohta kehtivaid nõudeid. Tegevusetusega ei saa detailplaneeringut kui haldusakti kehtetuks

tunnistada.

17. DP-d ei muuda kehtetuks ka see, et DP kaust ei ole kohalikus omavalitsuses säilinud.

Haldusakt ei muutu sellest, kui tema originaal on kaduma läinud või hävinud, kehtetuks. Seni, kuni

haldusakti sisu on võimalik tuvastada, on seda võimalik ka täita. Kaotatud haldusaktile tuginemiseks

peab selle sisu aga olema tõendatud.

18. Praeguses asjas on menetlusosaliste vahel vaidlus Tammiste Aasa DP sisu üle. Halduskohus

tuvastas, et planeeringuala ulatus kohtumenetluses esitatud dokumentide kohaselt jõeni ning et erine-

vatel dokumentidel on Karukella ja Kasteheina tänavast jõe suunas nähtuv tänavaosa kajastatud

samasugusena. Ringkonnakohus esitas selles osas vastuolulisi seisukohti. Ühest küljest märkis

ringkonnakohus, et kuna DP dokumentatsioon ei ole säilinud, ei ole võimalik usaldusväärselt

tuvastada, millisel kujul DP täpselt kehtestati. Samas leidis ringkonnakohus, et planeeringu sõnalise

osana esitatud DP projektil olevate kooskõlastuste ja nende andmise aja põhjal võib eeldada, et

planeeringu sõnaline osa sellisel kujul ka kehtestati. Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et Tammiste

Aasa DP kohaselt oli praegune kolmandate isikute kinnistute asukoht tähistatud kui heakorrastatav

maa-ala, pargi maa-ala ja supelranna maa-ala, kusjuures teed viisid nii heakorrastatava maa-alani kui

ka supelranna maa-alani (ringkonnakohtu otsuse p 14).

Järelikult on mõlemad kohtud ühel meelel planeeringu sisu osas ning kuigi ringkonnakohus märkis

esialgu, et DP sisu ei ole võimalik usaldusväärselt tuvastada, tuvastas ta otsuse edasises tekstis siiski

kaudsete tõendite põhjal üheselt planeeringu sisu. Kuigi vastustaja ja kolmandad isikud seavad DP

sisu endiselt kahtluse alla, ei ole nad väitnud, et ringkonnakohus rikkus tõendite hindamisel menetlus-

norme. Kolleegium peab nendel asjaoludel võimalikuks lähtuda kohtute tuvastatud asjaoludest DP

sisu kohta.

19. Seega ulatusid kohtute tuvastatu kohaselt Kasteheina ja Karukella tänav heakorrastatava maa-

alani ja supelranna maa-alani. Tuvastatud ei ole, et teed oleks viinud Pärnu jõe kallasrajani. Ligipääs

kallasrajale oli DP-ga siiski tagatud seeläbi, et kallasraja ja tänavate vaheline maa-ala (Uuemetsa

Ranna kinnistu) oli tähistatud üldkasutatava maana.

13. septembri 2012. a korraldusega nr 368 aga jagas Sauga Vallavalitsus Uuemetsa Ranna kinnistu

osadeks ning määras kõigi uute katastriüksuste sihtotstarbeks elamumaa. Kuigi Tammiste Aasa DP

kehtib endiselt, on selles ette nähtud maa sihtotstarvet korraldusega muudetud. Senise haljasala ja

supelranna maa-alade asemel on nüüd elamumaa, st enam pole ette nähtud haljasala, mida läbides

võiks igaüks jõuda kallasrajale. Kolleegium ei võta seisukohta, kas detailplaneeringu muutmine

sellisel viisil on õiguspärane. 13. septembri 2012. a korraldus on kehtiv ning seetõttu täitmiseks

kohustuslik.

20. HKMS § 158 lg 2 sätestab, et kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtu-

otsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise

või toimingu tegemise aja seisuga. Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peavad selle eeldused seega

üldjuhul olema täidetud nii kaebuse esitamise kui ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga – kui

vastustajal ei olnud kaebuse esitamise ajal kohustust taotletav toiming sooritada, ei olnud ta

õigusvastaselt tegevusetu; kui aga kohtuotsuse tegemise ajal ei võimalda faktilised asjaolud või

õiguslik olukord vastustajat toimingut sooritama kohustada, on ka see kaebuse rahuldamata jätmise

aluseks (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-5-09, p 44; Riigikohtu halduskolleegiumi otsused

kohtuasjades nr 3-3-1-77-09, p 11, ja 3-3-1-13-13, p 11).

21. Eeltoodust tulenevalt välistavad muutunud asjaolud kohustamiskaebuse rahuldamise. Tammiste

Aasa DP-st tulenevat kohustust maa avaliku kasutuse tagamiseks enam ei eksisteeri.

Ringkonnakohus on seega õigesti jätnud kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus jääb jõusse.

22. Kolleegium peab siiski vajalikuks selgitada järgmist. Nagu kaebuse esitamise ajal kehtinud

looduskaitseseaduse § 36 lg 1, nii näeb ka kehtiv KeÜS § 38 lg 7 ette, et kohaliku omavalitsuse üksus

peab planeeringutega tagama avaliku juurdepääsu kallasrajale. Varem looduskaitseseadusest ja

praegu keskkonnaseadustiku üldosa seadusest tulenev igaühe õigus kallasrada kasutada hõlmab ka

õigust sellele juurde pääseda, kusjuures juurdepääs peab olema tagatud mõistlike vahemaade tagant.

Kuigi seadusest ei tulene isikule subjektiivset õigust nõuda kallasrajale juurdepääsu konkreetsest

kohast, peab kohalik omavalitsus mõistliku(d) juurdepääsuvõimaluse(d) siiski tagama.

Kolleegium on jätkuvalt asjas nr 3-3-1-23-16 (otsuse p 21) võetud seisukohal, et kuigi omavalitsus-

üksus peab planeerimismenetluses menetlusosalistega üksmeelt otsima ning püüdma põrkuvaid huve

ühildada, ei saa see toimuda igavesti. Kui menetlusosalised mõistliku aja jooksul kokkuleppele ei

jõua, peab omavalitsusüksus otsustama, kas vastuväited on põhjendatud, kaaludes ja tasakaalustades

seejuures erinevaid põrkuvaid huvisid. Vastustajal tuleb kallasrajale juurdepääsu küsimus mõistliku

aja jooksul üld- või detailplaneeringuga lahendada ning tagada seejärel ka selle planeeringu järgimine

(kehtiva planeerimisseaduse § 4 lg 2 p 6).

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108

lg 8 järgi hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu

poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda.

HKMS § 108 lg 11 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui

vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt eba-

õiglane või ebamõistlik. HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse kirjalikus menetluses menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetlus-

kulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 6 sätes-

tab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

24. Kuna kaebus jäi rahuldamata, jäävad kaebajate kassatsiooniastme menetluskulud nende endi

kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad ka

tema kassatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda.

Kolmandatest isikutest on vaid Margo Aasa, kes oli menetluses kaebajate vastaspoolel, taotlenud

kassatsiooniastme menetluskulude kaebajatelt väljamõistmist. HKMS § 108 lg-d 1 ja 8 annavad

aluse tema taotluse rahuldamiseks. M. Aasa on Riigikohtule esitatud taotluses palunud kaebajatelt

kassatsiooniastme menetluskulude (õigusabikulude) katteks välja mõista 1338 eurot. Taotlusele

lisatud arvetelt nähtuvalt koosneb osutatud õigusteenus kassatsioonkaebuse analüüsist ja vastuse

koostamisest Kaisa Laidvee poolt (9,7 h), telefoninõupidamisest M. Aasaga ja kassatsioonkaebusele

vastuse ettevalmistamisest Martin Triipani poolt (kokku 2,2 h) ning ringkonnakohtu otsusega

tutvumisest Arne Otsa poolt (0,2 h). Kulud on kantud. M. Aasa nimel on Riigikohtule menetlus-

dokumente esitanud vaid vandeadvokaat Martin Triipan. K. Laidvee ega A. Ots ei ole M. Aasa nimel

Riigikohtule menetlusdokumente esitanud. Esindus tähendab menetluses osalemist ja esindatava

nimel tegutsemist ning üksnes abi menetlusdokumentide koostamisel ja isiku õigusnõustamine ei

muuda isikut esindajaks (HKMS § 31 lg 2; vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-

46-12, p 33). Samuti ei saa K. Laidveed ja A. Otsa pidada M. Aasa nõustajateks, sest HKMS § 36 ei

näe ette nõustaja osalemist kirjalikus menetluses (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid

asjades nr 3-3-1-46-12, p 33, ja 3-3-1-84-13, p 16). Seega ei saa nende isikute tegevuse eest makstud

tasu pidada HKMS alusel hüvitatavaks õigusabikuluks. Järelikult tuleb kaebajatelt solidaarselt

M. Aasa kasuks välja mõista vaid M. Triipani teenuste eest tasutud 474 eurot. See kulu on

kolleegiumi hinnangul põhjendatud.

25. HKMS § 107 lg 4 kolmanda lause alusel tuleb M. Kimberi, A. Saariku, M. Saariku,

D. Karimovi, T. Rapi, K. Kundi, A. Juhkentaali, L. Juhkentaali, R. Kadaru, D. Kadaru, J. Lepa,

R. Lepa ja V. Šarubini kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon (13 × 25 = 325 eurot) kanda riigi-

tuludesse. HKMS § 107 lg 4 teise lause alusel tuleb M. Villsaare kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon tagastada. Kassatsioonkaebuselt on kautsjoni HKMS § 107 lg-s 2 ettenähtust enam tasutud

350 eurot. See tuleb HKMS § 107 lg 5 alusel tagastada.

(allkirjastatud digitaalselt)