3-2-1-168-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-168-16

Määruse kuupäev

Tartu, 22. veebruar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Canon Kabushiki Kaisha avaldus Euroopa patendi

nr EP2272676 Eesti registreeringu nr E009705 õiguste

taastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2016 määrus

tsiviilasjas nr 2-16-12145

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Canon Kabushiki Kaisha määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Canon Kabushiki Kaisha (asukoht 30-1,

Shimomaruko 3-chome, Ohta-ku, Tokyo 146-8501, Jaapan),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Urmas Volens ja Arsi

Pavelts

Puudutatud isik Eesti Vabariik (Patendiameti kaudu)

Asja läbivaatamise kuupäev

13. veebruar 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2016. a määruse resolutsioon tsiviilasjas

nr 2-16-12145 muutmata, muutes määruse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud Canon Kabushiki Kaisha kanda.

4. Arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Canon Kabushiki Kaisha (avaldaja) esitas 10. augustil 2016 Harju Maakohtule avalduse, milles

palus taastada Euroopa patendi nr EP2272676 (patent) Eesti registreeringu nr E009705 õigused.

Avalduse kohaselt jäi avaldajal Eestis tasumata patendi 11. aasta kehtivuslõiv. Avaldaja esitas

Patendiametile taotluse patendi õiguste taastamiseks Eestis, sest lõiv jäi tasumata üksiku inimliku

eksimuse tõttu. Patendiamet jättis 11. juuli 2016 otsustega patendi kehtivuse Eestis taastamata.

Avaldaja palus tühistada Patendiameti 11. juuli 2016. a otsus ja taastada patendi õigused Eestis.

2. Avaldaja leidis, et patendi kehtivuse taastamise küsimus kuulub maakohtu pädevusse.

Patendiseadusest (PatS) ega tööstusomandi õiguskorralduse aluste seadusest (TÕAS) ei tulene selgelt,

kas ja kuidas saab patendiomanik vaidlustada Patendiameti otsustust jätta patendi kehtivus taastamata

juhul, kui patendiomanik on hilinenud riigilõivu tasumisega. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 2

lg 2 sätestab, et mh tööstusomandi esemele õiguskaitse andmise menetlus ei ole haldusmenetlus selle

seaduse tähenduses. Seega ei ole tööstusomandile õiguskaitse andmise menetlus haldusmenetlus ning

tööstusomandi eseme õiguskaitse kehtivuse lõppemisega seotud toimingutest tulenevad vaidlused

alluvad üldkohtule. PatS § 55 lg 1 sätestab üldnormina, et patendivaidlusi arutatakse tööstusomandi

apellatsioonikomisjonis (apellatsioonikomisjon) või kohtus. Kuna apellatsioonikomisjonil ei ole

selles küsimuses pädevust, siis on vaidluse lahendamiseks pädev kohus. PatS § 55 lg 3 kohaselt

arutab kohus patendivaidlusi tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatud korras, arvestades

patendiseaduses sätestatud erisusi.

3. Eesti Vabariik (Patendiameti kaudu; puudutatud isik) leidis, et otsus on vaidlustatav halduskohtus

halduskohtumenetluse seadustikus (HKMS) sätestatud tingimustel ja korras. Tegemist on avalik-

õigusliku vaidlusega. Patendiamet on riigiamet, kes juhindub haldusmenetluse seadusest kui

üldseadusest. Patendiameti 11. juuli 2016. a otsus vastab haldusakti tunnustele. Patendiamet kasutas

otsust tehes talle antud avaliku võimu volitust. Vaidluse lahendamine halduskohtus tagaks kõige

paremini avaldaja subjektiivse õiguse realiseerimise.

4. Harju Maakohus jättis 9. septembri 2016 määrusega avalduse menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 1

p 3 ja TsMS § 477 lg 1 alusel. Menetluskulud jättis kohus avaldaja kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt piirab PatS § 55 lg 1 patendivaidluste lahendamist kohtus ja

apellatsioonikomisjonis juhtudega, mil PatS seda võimaldab. Kõikidel juhtudel, mil seadus

võimaldab patendivaidlusega seotud hagi esitada otse kohtule, on tegemist kas sisuliste küsimustega

patentsuse kriteeriumitele vastavuse, patendi kasutamise, selle autori või rikkumise kohta. Kõiki

nimetatud hagisid iseloomustab asjaolu, et tegemist on materiaalõigusliku vaidlusega patendiomaniku

või litsentsisaaja ja asjast huvitatud isiku või rikkuja vahel. Ükski otse kohtusse pöördumise

võimalustest ei puuduta Patendiameti otsuse vaidlustamist. Puudub ka alus kohaldada TsMS § 8 lg 2

alusel analoogiat. PatS § 50 käsitleb kaebust Patendiameti otsuse peale patendi väljaandmise kohta

ning PatS § 52 lg 2 käsitleb patenditaotleja võimalust Patendiameti otsuste vaidlustamiseks. Mõlemal

juhul saab Patendiameti otsust kohtus vaidlustada üksnes pärast seda, kui see on läbinud menetluse

apellatsioonikomisjonis. Samas ei ole PatS § 30 lg 1, TÕAS § 39 lg 1 p 1 ja TÕAS § 3 p 2 järgi isik,

kellele on patendi õiguskaitse juba antud, kuid kes on selle kaotanud, PatS § 30 lg 1 tähenduses

taotleja, kes võib esitada Patendiameti otsuse peale kaebuse apellatsioonikomisjonile. Patendi kaitse

ja menetlemisega seotud vaidlustuste esitamise kord on sätestatud üksnes PatS-is ja TÕAS-is, milles

suunatakse patendiseaduses sätestatud vaidlusi lahendama üld-, mitte halduskohtutesse, sätestades

sellega teistsuguse menetluskorra HKMS § 4 lg 1 mõttes. Puudub siiski säte selle kohta, et patendi

kehtivuse taastamist taotlev isik saaks esitada patendi kehtivuse taastamata jätmise otsuse peale

kaebuse apellatsioonikomisjonile või kohtule.

Menetlussuhet reguleeriva seadusesätte puudumise korral kohaldab kohus TsMS § 8 lg 2 järgi sätet,

mis reguleerib vaieldavale suhtele lähedast suhet. Seetõttu on võimalik praegusele olukorrale

kohaldada PatS § 30 lg-t 1. Tegemist on lähedase suhtega, sest avaldajat, kelle patent on kaotanud

kehtivuse, võib lugeda mingis mõttes taotlejaks, kes soovib patenti taastada. Patendiameti otsus

patendi kehtivuse taastamata jätmise kohta on analoogne näiteks juhuga, kus taotleja taotleb

täiendavat kaitset, kuid Patendiamet jätab taotluse rahuldamata - sellisel juhul on võimalik

Patendiameti otsust apellatsioonikomisjonis vaidlustada. Ka sellise vaidluse esemeks võib olla vähem

tasutud või õigel ajal tasumata riigilõiv, sest Patendiamet keeldub täiendava kaitse andmisest, kui

taotleja ei ole tasunud riigilõivu. Apellatsioonikomisjonile kaebamist võimaldavad sätted on praeguse

asjaga lähedasemad kui sätted, mis võimaldavad avaldajal pöörduda otse kohtusse. Avaldajal tuleb

seega Patendiameti otsuse vaidlustamiseks PatS § 30 lg 1 ja PatS § 52 lg 1 alusel pöörduda

tööstusomandi apellatsioonikomisjoni poole. TÕAS § 38 lg 2 sätestab, et menetlus

apellatsioonikomisjonis on kohustuslik kohtueelne menetlus.

5. Avaldaja esitas pärast maakohtu määruse kättesaamist kaebuse tööstusomandi

apellatsioonikomisjonile. 23. septembril 2016 keeldus apellatsioonikomisjon kaebuse menetlusse

võtmisest, leides, et vaidluse lahendamine kuulub maakohtu pädevusse.

6. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada

ning võtta avaldus menetlusse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. oktoobri 2016 määrusega avaldaja määruskaebuse rahuldamata

ja maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, muutes määruse põhjendusi.

Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et avaldajal

tuli Patendiameti otsuse vaidlustamiseks pöörduda esmalt apellatsioonikomisjoni poole. Otsustades

PatS § 42 lg 11 alusel patendi kehtivuse taastamise üle, teostas Patendiamet avalikku võimu. Üldjuhul

on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtu

pädevuses, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. See, et tööstusomandi esemele

õiguskaitse andmise menetlus ei ole HMS § 2 lg 2 järgi haldusmenetlus HMS-i mõttes, ei tähenda, et

halduskohus ei võiks olla pädev tööstusomandi esemele õiguskaitse andmise vaidlustamise korral

vaidlust lahendama. Halduskohtu pädevus tuleneb HKMS § 4 lg-st 1, mille järgi on pädev

halduskohus, kui seaduses ei ole sätestatud kaebuste ja vaidluste lahendamiseks erikorda. Kuigi PatS-

is ei ole selgelt sätestatud, et patendivaidluste lahendamise pädevus on erinevalt üldreeglist antud

üldkohtule, järeldub see PatS § 55 lg-test 2 ja 3. PatS § 42 lg 11 alusel tehtud Patendiameti otsuse

vaidlustamise kohta kohtus ei ole erisätet.

Menetlus apellatsioonikomisjonis TÕAS § 38 lg 2 järgi on kohustuslik kohtueelne menetlus. PatS-is

ei ole siiski sätestatud, et kõigi patendivaidluste puhul on kohtueelne menetlus

apellatsioonikomisjonis kohustuslik. PatS-ist tulenevalt on apellatsioonikomisjonil patendivaidluse

lahendamise pädevus vaid kahel juhul. PatS § 42 lg 11 alusel Patendiameti tehtud otsuse peale

esitatud kaebuse lahendamist esmalt apellatsioonikomisjonis ei ole sätestatud. Patendiseaduses on

PatS § 42 lg 11 alusel tehtud Patendiameti otsuse vaidlustamise kord sätestamata. Kui aga HKMS § 4

lg-st 1 erinevat menetluskorda ei ole seaduses sätestatud, on sama sätte kohaselt avalik-õiguslikust

suhtest tulenevat vaidlust pädev lahendama halduskohus.

Eelnevast tulenevalt ei ole vaidlusaluse Patendiameti otsuse vaidlustamise kord seaduses

reguleerimata ning puudub vajadus kohaldada analoogiat. Lisaks ei saa kohus analoogia korras

lähedast sätet kohaldades asuda seisukohale, et seaduses otsesõnu sätestamata juhul tuleb isikul enne

kohtusse pöördumist läbida kohustuslik kohtueelne menetlus. Vastasel juhul riivataks sellega

põhiseaduse §-s 15 sätestatud igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral

kohtusse. Apellatsioonikomisjoni pädevuse puudumise korral ei ole PatS § 55 järgi asja

lahendamiseks pädev maakohus. PatS § 55 reguleerib maakohtu pädevust üksnes PatS-is selgelt

sätestatud juhtudel ja seda ei saa käsitada kohtupädevuse üldnormina kõigi Patendiameti haldusaktide

vaidlustamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Avaldaja palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus ja kohustada maakohut avaldaja

avaldus menetlusse võtma ning jätta kõik menetluskulud puudutatud isiku kanda.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus määruse tegemisel kohaldanud ebaõigesti

PatS-i, TÕAS-i ja HKMS-i, leides, et avaldaja avalduse läbivaatamine kuulub halduskohtu

pädevusse. 2006. aastal jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku

rakendamise seadusega (TsMSRS) muudeti patendiõigusi puudutavate avalduste ja kaebuste

menetlemise korda, mille tulemusena anti kõigi patendiõigusi puudutavate avalduste ja kaebuste

lahendamine maakohtu pädevusse. Seda kinnitab ka seaduseelnõu seletuskiri, milles märgitakse, et

eelnõu sõnastuse kohaselt vaadatakse registreeringutega seotud avaldused läbi hagita menetluses.

Seadusandja tahe oli koondada kõigi patendiõigusi puudutavate avalduste ja kaebuste lahendamine

maakohtu pädevusse ning lõpetada seni kehtinud killustatud vaidluste lahendamise kord.

Intellektuaalomandi, sh tööstusomandi üle peetavatel vaidlustel on eraõiguslik iseloom. Üheliigiliste

vaidluste menetlemine ühes kohtus aitab vältida vastuolulist kohtupraktikat. Tööstusomandit

puudutavate vaidluste maakohtus menetlemise tulemusena koondub vastav erialane oskusteave

maakohtusse. Tulemus, kus mõne üksiku tööstusomandit puudutava vaidluse, nagu ka praegusel juhul

patendiõiguse taastamist puudutava küsimuse lahendamine jääks paralleelselt halduskohtu pädevusse,

koormaks ebamõistlikult halduskohut. Samuti tekitaks see ebakindlust, milline kohus on konkreetsel

juhul pädev vaidlust lahendama.

Praegusel juhul lükkas ka apellatsioonikomisjon kaebuse tagasi, sest kaebus tuleb läbi vaadata

maakohtus. Olukorras, kus PatS ega TÕAS ei sätesta sõnaselgelt, et avalduse (või kaebuse)

läbivaatamine kuulub apellatsioonikomisjoni pädevusse, ei saa sellist kohustuslikku kohtueelset

menetlust tuletada seaduse analoogiat kasutades.

9. Puudutatud isik palub jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus jõusse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja

ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb määruse põhjendusi.

11. Avaldaja on Euroopa patendi omanik. Kuivõrd avaldaja jättis tasumata kehtivusaasta riigilõivu,

siis esitas ta PatS § 42 lg 11 järgi taotluse patendi kehtivuse taastamiseks. PatS § 42 lg 11 teise lause

järgi taastab Patendiamet patendi kehtivuse, kui patendiomanik kahe kuu jooksul pärast kehtivusaasta

riigilõivu tasumise takistuse kadumist esitab patendi kehtivuse taastamise nõude, tõendab vääramatu

jõu või temast või tema esindajast sõltumatu muu takistuse olemasolu ja tasub kehtivusaasta

riigilõivu ning vajadusel täiendava riigilõivu ja riigilõivu patendi kehtivuse taastamise eest.

Patendiamet jättis oma otsusega avaldaja taotluse rahuldamata ja patendi kehtivuse taastamata.

12. Avaldaja ja kohtud on eri meelt selles, kus saab eelviidatud Patendiameti otsust vaidlustada.

Maakohus leidis analoogiat kohaldades, et sellises olukorras tuleb Patendiameti otsus vaidlustada

tööstusomandi apellatsioonikomisjonis (maakohtu määruse lk 4). Ringkonnakohus seevastu leidis, et

praegusel juhul saab Patendiameti otsust vaidlustada halduskohtus (ringkonnakohtu määruse p 12).

Avaldaja hinnangul kuulub kaebuse lahendamine maakohtu pädevusse. Kolleegium nõustub

maakohtu järeldusega, et avaldaja saab Patendiameti otsust vaidlustada tööstusomandi

apellatsioonikomisjonis ning seejärel vajadusel apellatsioonikomisjoni otsust maakohtus.

13. PatS § 55 lg 1 kohaselt arutatakse PatS-is sätestatud juhtudel patendivaidlusi

apellatsioonikomisjonis ja kohtus. Sealjuures loetletakse maakohtus lahendatavad kaebused,

avaldused ja hagid PatS § 55 lg-s 2. PatS § 42 lg 11 järgi tehtud otsuse vaidlustamist ei ole PatS § 55

lg-s 2 nimetatud.

14. PatS § 55 lg 5 kohaselt arutab apellatsioonikomisjon temale esitatud kaebusi PatS-i alusel

tööstusomandi õiguskorralduse aluste seaduses sätestatud korras. TÕAS § 39 lg 1 kohaselt lahendab

apellatsioonikomisjon tööstusomandi seadustes sätestatud juhtudel taotleja poolt Patendiameti otsuse

vaidlustamiseks esitatud kaebusi ja asjasthuvitatud isiku ja taotleja või omaniku vahelisi vaidlusi

asjasthuvitatud isiku avalduse alusel. PatS § 30 lg 1 ja PatS § 52 lg 1 järgi võib patenditaotleja esitada

Patendiameti otsuse peale kaebuse apellatsioonikomisjonile.

15. Arvestades PatS-is ja TÕAS-is reguleeritud Patendiameti otsuste vaidlustamise korra üldist

süsteemi ja eesmärki, on kolleegiumi arvates põhjendatud võrdsustada avaldaja patenditaotlejaga

PatS § 30 lg 1 ja § 52 lg 1 tähenduses. Sellest tulenevalt näeb seadus vaidluse lahendamiseks ette

teistsuguse menetluskorra HKMS § 4 lg 1 mõttes ning vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu

pädevusse.

16. Praegusel juhul on Patendiamet jätnud rahuldamata avaldaja taotluse patendi kehtivuse

taastamiseks, sest kehtivuslõivu tasumata jätmine ei olnud Patendiameti hinnangul põhjendatud.

PatS-is on reguleeritud sarnaseid olukordi, kus taotluse esitanud isik jääb Patendiameti otsuse

tagajärjel õiguskaitsest ilma. PatS-i kohaselt tuleb sellised Patendiameti otsused vaidlustada

apellatsioonikomisjonis.

Näiteks võib Patendiamet riigilõivu tasumata jätmise tõttu lõpetada või jätta taastamata

patenditaotluse menetluse (PatS § 26 lg 3 p 3, § 29 lg 1). Eelviidatud juhtumil tuleb patenditaotluse

menetluse taastamata jätmise peale esitada kaebus apellatsioonikomisjonile (PatS § 30 lg 1). Samuti

võib Patendiamet riigilõivu tasumata jätmise tõttu lükata tagasi täiendava kaitse taotluse (PatS § 393

lg 5). Ka sellisel juhul kohaldatakse Patendiameti otsuse vaidlustamisel PatS § 30 lg-s 1 ja § 52

lg-s 1 sätestatut. Samas ei võimalda ükski PatS-i säte esitada hagi, avaldust või kaebust Patendiameti

otsuse peale otse maakohtule (vt PatS § 55 lg 2). Seega tuleneb PatS-i üldisest süsteemist, et praeguse

vaidlusega sarnased vaidlused tuleb lahendada tööstusomandi apellatsioonikomisjonis.

17. TsMSRS-i väljatöötamise materjalidest tuleneb, et 2006. aastal jõustunud seadusmuudatustega

sooviti välistada üksikute vaidluste lahendamine halduskohtus. Eesmärk oli edaspidi suunata kõik

patendivaidlused maakohtusse.

TsMSRS eelnõu seletuskirja kohaselt sooviti anda hagita menetluses lahendada taotleja ja

Patendiameti või registreerija vahelised vaidlused, mis tihti võivad olemuselt olla tsiviilvaidlused.

Sealjuures nenditi, et mingis osas võivad sellised vaidlused olla ka haldusvaidlused, kuid dualismi ja

erineva kohtupraktika tekkimise ohu vältimiseks kõrgeimas kohtus on otstarbekas anda kõik

vaidlused ühe kohtuliigi pädevusse. Seega oleks asja lahendamine halduskohtus vastuolus

seadusandja eesmärgiga koondada kõik patendivaidlused maakohtusse. TsMSRS-i eelnõu

seletuskirjast järeldub, et kõik patendivaidlused peaksid jaotuma apellatsioonikomisjoni ja maakohtu

vahel ning lõppastmes jõudma maakohtusse.

18. Arvestades eeltoodut, ei ole kolleegiumi arvates põhjust, miks ei või avaldajat, kes taotleb patendi

kehtivuse taastamist, lugeda võrdseks taotlejaga, kes on esitanud taotluse tööstusomandi esemele

õiguskaitse saamiseks ja kes saab vaidlustada Patendiameti otsust apellatsioonikomisjonis.

Seadusandja eesmärke ja PatS-i üldist süsteemi silmas pidades on võimalik PatS § 30 lg-t 1

tõlgendada nii, et Patendiameti otsusega mittenõustumisel tuleb apellatsioonikomisjonile kaebus

esitada ka isikul, kes esitas PatS § 42 lg 11 järgi taotluse patendi kehtivuse taastamiseks.

Apellatsioonikomisjoni otsusega mittenõustumisel saab selle vaidlustada maakohtus (PatS § 52 lg 2).

19. Eelnevast tulenevalt on kohtud põhjendatult keeldunud avalduse menetlusse võtmisest. Maakohus

leidis õigesti, et kohus ei saanud avaldust menetlusse võtta, sest kohtusse pöördunud huvitatud isik ei

ole kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud

kohustuslikust korrast (TsMS § 371 lg 1 p 3). Avalduse menetlusse võtmisest keeldumise aluseks ei

olnud TsMS § 371 lg 1 p 1, nagu märkis ringkonnakohus.

20. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebemenetluse menetluskulud TsMS § 171

lg 1 järgi avaldaja kanda.

21. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata

määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks