3-2-1-157-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-157-16

Määruse kuupäev

Tartu, 22. veebruar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants

Kull

Kohtuasi

PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) pankrotihalduri

Andrias Palmitsa hagi SA PJV Hooldusravi vastu

25. juuli 2012. a käenduslepingu tagasivõitmiseks

Hagi läbi vaatamata jätmine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. septembri 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 2-15-5723

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

PJV Hiiu Ravikeskus AS (pankrotis) pankrotihalduri Andrias

Palmitsa määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja PJV Hiiu Ravikeskus AS pankrotihaldur Andrias

Palmits

Kostja SA PJV Hooldusravi, esindaja vandeadvokaat Tarmo

Friedenthal

Asja läbivaatamise kuupäev

30. jaanuar 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. septembri 2016. a määrus ja Harju Maakohtu

19. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-5723. Saata asi menetluse jätkamiseks Harju

Maakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon Advokaadibüroo Sirel & Partnerid OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus kuulutas 28. märtsi 2013. a määrusega tsiviilasjas nr 2-12-49762 välja PJV Hiiu

Ravikeskus AS (pankrotis, võlgnik) pankroti. Pankrotihalduriks nimetati Andrias Palmits (hageja),

kes esitas 15. aprillil 2015. a Harju Maakohtule SA PJV Hooldusravi (kostja) vastu hagi, milles palus

tagasivõitmise korras tühistada võlgniku ja kostja vahel 25. juulil 2012. a sõlmitud käenduslepingu.

Hagiavalduse kohaselt olid võlgnikul käenduslepingu sõlmimise ajal alalised makseraskused ning

käenduslepingu sõlmimisega kahjustati võlausaldajate huve. Seetõttu tuleb käenduslepingu

sõlmimine kui tehing tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada.

2. Käenduslepinguga võttis võlgnik kohustuse käendada kuni 3 000 000 euro ulatuses OÜ Sillen

Konsultatsioonid kohustuste täitmist kostja vastu. Tagatud kohustused tulenesid samal päeval kostja

ja OÜ Sillen Konsultatsioonid vahel sõlmitud kokkuleppest, mille järgi OÜ Sillen Konsultatsioonid

kohustus tasuma kostjale Tallinnasse aadressile Laste 1/Põllu 70/ Raudtee 75/Valve 3 Hiiu

ravikeskuse ehitamise kulud 2 477 726 eurot (38 768 000 krooni). Kostja loovutas 7. septembril

2012. a kokkuleppest ja käenduslepingust tulenevad nõuded ZOI Grupp OÜ-le, mis omakorda

loovutas nõuded 7. novembril 2012. a OÜ-le Vangent Assets. OÜ Sillen Konsultatsioonid

kokkuleppest tulenevaid kohustusi ei täitnud ning OÜ Vangent Assets esitas võlgniku

pankrotimenetluses käenduslepingu alusel nõude 3 070 830 eurot. Nõuet on tunnustatud Harju

Maakohtu 27. veebruari 2014. a otsusega tsiviilasjas nr 2-13-39098 (jõustus 26. mail 2015. a).

3. Kostja vaidles hagile vastu ning tugines muu hulgas sellele, et hagejal ei ole võimalik hagi

esitamisega taotletavat eesmärki (võlgniku kohustuste vähenemist) saavutada, sest käenduslepingu

alusel esitatud nõuet on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud. Lisaks ei ole täidetud käenduslepingu

tagasivõitmise eeldused.

4. Harju Maakohus jättis 19. veebruari 2016. a määrusega hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole

tagasivõitmise hagiga võimalik saavutada olukorda, kus käenduslepingu alusel esitatud nõuet ei

eksisteeriks. Nõuet on pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 alusel jõustunud kohtuotsusega

tunnustatud ning PankrS § 105 kohaselt ei saa tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku hiljem

vaidlustada. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et praegusel juhul võiks analoogia korras

kohaldada PankrS § 106 lg-t 2. Pankrotihaldur oleks pidanud oma vastuväited nõudele esitama

nõuete kaitsmise koosolekul.

5. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada,

sest hagi läbi vaatamata jätmise alused ei olnud täidetud. Nõuete kaitsmise koosoleku ajal ei olnud

hagejale veel teada kõik käenduslepingust tuleneva nõude vaidlustamise aluseks olevad asjaolud.

Tulenevalt PankrS § 118 lg-s 2 sätestatud pikemast tähtajast on halduril õigus vaidlustada

tagasivõitmise korras ka lepingud, mis on võlausaldaja tunnustatud nõude aluseks. Kui PankrS § 106

lg-s 2 sätestatu alusel ei saa tagasivõidetud tehingust tulenevat nõuet uuesti läbi vaadata, võivad

hageja hinnangul teoreetiliselt korraga eksisteerida nõude tunnustamisest ja tagasivõitmisest

tulenevad tagajärjed.

6. Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. septembri 2016. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata. Vastuseks määruskaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et

praegusel juhul ei ole võimalik kohaldada analoogia korras PankrS § 106 lg-t 2, sest viidatud sättes

sisalduv loetelu on ammendav ning selle laiendav tõlgendamine määruskaebuses märgitud viisil ei

ole lubatav. Seda ei muuda hageja väide, et tal ei olnud lühikeste tähtaegade tõttu võimalik esitada

nõudele vastuväiteid nõuete kaitsmise koosolekul. Kuigi PankrS § 118 lg 2 kohaselt võib

pankrotihaldur esitada tagasivõitmise nõude kolme aasta jooksul arvates pankroti väljakuulutamisest,

ei ole praegusel juhul hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada, sest ka hagi edukuse korral

jääks vaidlustatud käenduslepingu alusel esitatud nõue võlgniku pankrotimenetluses tunnustatuks.

Hageja seisukohta, et tunnustamisest ja tagasivõitmisest tulenevad tagajärjed võiksid korraga

eksisteerida, ei pidanud ringkonnakohus asjakohaseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu

määrused tühistada. Kohtud on jätnud arvestamata, et nõuete kaitsmise koosoleku ajaks ei pruugi

haldur teada kõigist asjaoludest, mis võivad mõjutada nõudele vastuväite esitamist. Hagejani jõudis

selle otsustuse tegemiseks vajalik teave järk-järgult. Nõuete kaitsmisega võrreldes on tagasivõitmine

võimalik pikema aja jooksul. Tähendust ei ole sellel, et käenduslepingust tuleneva nõude

tunnustamise kohta on tehtud kohtuotsus. Nõuete kaitsmise mõte ei saa olla mistahes nõude

fikseerimine hoolimata sellest, et hiljem võib ilmneda nõude aluseks oleva lepingu tühisus.

9. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ning on seisukohal, et hagi on jäetud õigesti läbi vaatamata.

Kostja hinnangul ei ole määruskaebust võimalik menetleda, sest hageja esitas taotluse hagi

menetlusse võtmiseks, kuigi asi oli juba menetlusse võetud ja seejärel jäetud läbi vaatamata.

Pankrotihaldur oleks pidanud esitama oma vastuväited nõuete kaitsmise koosolekul. Käenduslepingut

ei ole enam võimalik tagasi võita, sest PankrS § 105 ja § 103 lg 5 kohaselt on välistatud tunnustatud

nõudele vastuväite esitamine ja selle vaidlustamine ka nõude aluseks oleva tehingu kehtetuse tõttu.

Kui võlausaldaja nõuet on tunnustatud jõustunud kohtuotsusega hagimenetluses, tuleb lisaks

arvestada TsMS § 456 lg-s 1 ja § 457 lg-s 1 sätestatut.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, maa- ja

ringkonnakohtu määrused tühistada ning saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks.

11. Esmalt märgib kolleegium, et hageja määruskaebuse menetlemist ei takista see, et hageja taotles

maa- ja ringkonnakohtu määruste tühistamist ning hagi menetlusse võtmist, mitte läbi vaatamata

jäetud hagi menetluse jätkamist. Hageja on selgelt taotlenud maa- ja ringkonnakohtu määruste

tühistamist. Seda, mis viisil tuleb menetlust pärast vaidlustatud määruste tühistamist jätkata, otsustab

TsMS § 701 lg 3 kohaselt Riigikohus, sõltumata määruskaebuse esitaja vastavatest taotlustest.

12. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel ekslikult hagi läbi vaatamata,

asudes seisukohale, et pankrotimenetluses tunnustatud nõude aluseks olevat tehingut ei ole võimalik

tagasi võita ja seeläbi tunnustatud nõude täitmise kohustusest vabaneda. Pankrotiseadus ei reguleeri

küsimust, mis vahekorras on omavahel nõude tunnustamine ja tehingu või toimingu tagasivõitmine.

Sellest ei saa aga järeldada, et tunnustatud nõude aluseks oleva tehingu tagasivõitmine on täiesti

välistatud või ei annaks soovitud tulemust seetõttu, et ka eduka tagasivõitmise järel jääb alusetuks

muutunud nõue alles. Selline käsitlus ei ole kooskõlas nõuete kaitsmise ja tagasivõitmise olemusega

ega pankrotimenetluse üldiste eesmärkidega. Nõuete kaitsmine toimub PankrS § 100 lg 2 kohaselt

pankrotimenetluse alguses ning selle eesmärgiks on saada ülevaade võlausaldajatest ja nende

nõuetest. Tagasivõitmine seevastu on osa pankrotivara moodustamisest ja tagasivõitmise hagi

esitamiseks on pankrotihalduril PankrS § 118 lg 2 järgi aega kolm aastat alates pankroti

väljakuulutamisest. Järelikult täidavad nõuete kaitsmine ja tagasivõitmine pankrotimenetluses

erinevaid eesmärke, kusjuures tagasivõitmine saabki ajaliselt toimuda hiljem.

13. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et käenduslepingu tagasivõitmine on takistatud TsMS § 456

lg 1 ja § 457 lg 1 järgi, sest OÜ Vangent Assets nõuet võlgniku vastu on tunnustatud jõustunud

kohtuotsusega. Nõude tunnustamine ja kaitstud nõuete nimekirja kandmine ei takista nõude aluseks

oleva tehingu tagasivõitmist, sõltumata sellest, kas nõuet tunnustati PankrS § 103 lg 2 esimese lause

kohaselt nõuete kaitsmise koosolekul vastuväideteta või PankrS § 106 lg 1 järgses nõude

tunnustamise vaidluses tehtud kohtulahendi alusel. Nõude tunnustamise vaidluses tehtud

kohtulahendil ei ole muud tähendust peale selle, kas vaidlustatud nõue loetakse pankrotimenetluses

tunnustatuks või mitte (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-14,

p 13). Kohus ei kontrolli nõude tunnustamise eeldusena seda, kas nõude aluseks olevat tehingut oleks

võimalik tagasi võita, ning tagasivõitmise alused võivad ilmneda alles pärast nõude tunnustamise

kohta otsuse tegemist. Samuti võib (kohtuotsusega) tunnustatud nõue hiljem ära langeda nt seetõttu,

et nõue täidetakse väljaspool pankrotimenetlust. Seetõttu ei takista nõude tunnustamine, isegi kui

selle kohta on tehtud jõustunud kohtulahend, hilisema tagasivõitmise tagajärgede arvestamist edasises

pankrotimenetluses.

14. Lisaks on ekslik maa- ja ringkonnakohtu seisukoht, et tunnustatud nõude aluseks oleva tehingu

tagasivõitmine kujutab endast tunnustatud nõude vaidlustamist, mis on PankrS § 105 järgi võimalik

üksnes PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud tingimustel. Kui kohus tunnistab tagasivõitmise korras

kehtetuks tehingu, mille teisel poolel oli õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, annab see

pankrotihaldurile õiguse keelduda kohustuse täitmisest pankrotivara arvel. Seda õigust saab

pankrotihaldur kasutada ka pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmisest keeldumiseks, ilma et

see kujutaks endast tunnustatud nõude vaidlustamist PankrS § 105 mõttes. Tagasivõitmise tagajärjel

ei ole nõude tunnustamise saavutanud võlausaldajal õigust saada pankrotivarast väljamakseid, sest

võlausaldaja nõude tunnustamisega seotud õigused lõppevad. Kui jaotusettepaneku koostamise ajaks

on võlausaldaja nõudeõiguse kaotanud, peab pankrotihaldur seda arvestama jaotusettepaneku

koostamisel PankrS § 143 järgi ning kohus omakorda jaotusettepaneku kinnitamisel PankrS § 145

järgi.

15. Eeltoodud põhjustel tuleb hageja määruskaebus rahuldada. Kuna ringkonnakohus jättis maakohtu

määruse hagi läbi vaatamata jätmise kohta muutmata, tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus

tühistada ja saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks.

16. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt on kostja

SA PJV Hooldusravi, kellega võlgnik käenduslepingu sõlmis, käenduslepingust tuleneva rahalise

nõude võlgniku kui käendaja vastu loovutanud ning praegu kuulub nõue OÜ-le Vangent Assets.

SA PJV Hooldusravi vastu esitatud tagasivõitmise hagi rahuldamine ei saa tuua kaasa õiguslikke

tagajärgi OÜ-le Vangent Assets, sest TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus kohustuslik

ainult menetlusosalistele. Kuna õigus nõuda käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmist kuulub

hageja enda väidete kohaselt OÜ-le Vangent Assets, ei saa SA PJV Hooldusravi vastu esitatud hagi

rahuldamine anda pankrotihaldurile käesoleva määruse punktis 14 kirjeldatud õigust kohustuse

täitmisest keelduda. Kui pankrotihaldur soovib vabaneda käenduslepingust tuleneva nõude täitmise

kohustusest, peab ta esitama tagasivõitmise hagi PankrS § 116 lg-s 2 sätestatud tingimustel

OÜ Vangent Assets kui kostja eriõigusjärglase vastu.

17. Eeltoodu ei välista siiski pankrotihalduri õigust esitada tagasivõitmise hagi SA PJV Hooldusravi

vastu. Nimelt saab pankrotihaldur nõuda SA PJV Hooldusravi käest hüvitist PankrS § 119 lg 3 alusel.

Seejuures peab hüvitise suurus vastama käenduslepingust tuleneva nõude väärtusele tagasivõitmise

kohtuotsuse tegemise ajal (vt Riigikohtu 15. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16,

p 16). Eelkõige tuleb nõude väärtuse hindamisel arvestada seda, kui suures ulatuses on eelduslikult

võimalik käenduslepingust tuleneva nõude rahuldamine võlgniku pankrotimenetluses. Taotletava

hüvitise suuruse peab nimetama pankrotihaldur, sest rahaline nõue tuleb üldjuhul esitada kohtule

summaliselt kindlaksmääratult (vt nt Riigikohtu 7. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-14,

p 48). Kolleegium märgib, et pankrotihaldur saab valida, kas esitada tagasivõitmise hagi

käenduslepingu poole, tema eriõigusjärglase või nende mõlema vastu. Tegemist ei ole aga vältimatute

kaaskostjatega TsMS § 207 lg 3 mõttes ning silmas tuleb pidada, et mõlema kostja suhtes on

tagasivõitmise eeldused ja tagajärjed erinevad.

18. Lähtudes eeltoodust, peab maakohus pärast asja menetluse jätkamist andma hagejale

TsMS § 3401 alusel tähtaja hagiavalduse täpsustamiseks ja puuduste kõrvaldamiseks (eelkõige kostja

asendamise või kaasamise taotlemiseks TsMS § 208 järgi või praeguse kostja vastu esitatud nõude

muutmiseks). Kui hageja puuduseid ei kõrvalda, saab kohus jätta hagi rahuldamata või läbi

vaatamata.

19. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi

maakohtu otsustada.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Ants Kull