3-3-1-25-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-25-16

Otsuse kuupäev

21. veebruar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

OÜ VKG Kaevandused kaebus Keskkonnaministeeriumi

kantsleri 21. mai 2013. a vastuse nr 12.9/13/3923-2

tühistamiseks ja Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks

lahendama uuesti OÜ VKG Kaevandused 6. mai 2013. a

taotlust kaevandamislubade muutmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja OÜ VKG Kaevandused, esindajad vandeadvokaadid

Toomas Tamme ja Triin Biesinger-Jussmann

Vastustaja Keskkonnaministeerium, esindaja vandeadvokaat

Jüri Leppik

Kaasatud haldusorgan Konkurentsiamet, esindajad Natalja

Rüütel ja Juhan Põldroos

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2015. a otsus

haldusasjas nr 3-13-1357

Menetluse alus Riigikohtus

Keskkonnaministeeriumi kassatsioonkaebus ja OÜ VKG

Kaevandused vastukassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

19. detsember 2016

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Keskkonnaministeeriumi kassatsioonkaebus.

2. Jätta OÜ VKG Kaevandused vastukassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2015. a otsuse haldusasjas nr 3-13-1357 resolut-

sioon muutmata, muutes otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

4. Jätta menetlusosaliste kassatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

5. Kanda OÜ VKG Kaevandused tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ VKG Kaevandused (VKG) esitas 6. mail 2013 maapõueseaduse (vaidlusaluse taotluse

esitamise ajal kehtinud redaktsioon, MaaPS) § 42 lg 1 p-de 2 ja 6 alusel Keskkonnaministeeriumile

taotluse muuta temale kuuluvate kehtivate põlevkivi kaevandamise lubade KMIN-055 (Ojamaa

põlevkivikaevandus) ja KMIN-066 (Sompa kaevandus) maksimaalset lubatud aastamäära, sätestades

lubade ühiseks maksimaalseks aastamääraks 4 372 000 tonni. VKG leidis, et olemasolev põlevkivi

kaevandamismahtude jaotus on vastuolus Eesti ja Euroopa Liidu konkurentsireeglitega. VKG reaalne

vajadus põlevkivi järele on 4,5 miljonit tonni aastas ning see vajadus kasvab. Eesti Energia

Kaevandused AS (EEK) ja VKG vahel varem kehtinud pikaajalise põlevkivitarne lepingu maht

1,6 miljonit tonni arvestati Keskkonnaministeeriumi (KKM) kantsleri 10. augusti 2009. a käskkirjaga

nr 1319 põhjendamatult EEK kaevemahu hulka ning see tuleks tarnelepingu lõppemise tõttu üle

kanda taotlejale.

2. Keskkonnaministeerium jättis 21. mai 2013. a vastusega nr 12.9/13/3923-2 taotluse rahulda-

mata. Maksimaalne põlevkivi kaevandamise aastamäär kaevandamisloa omanikele on määratud

10. augusti 2009. a käskkirjaga nr 1319, mille kohaselt on taotlejale määratud maksimaalseks põlev-

kivi kaevandamise aastamääraks 2 772 000 tonni. Taotleja olemasolev maksimaalne lubatud aasta-

määr kahe kaevandamisloa peale kokku on 3,5 miljonit tonni tingimusel, et kõikide lubade alusel

kokku ei tohi aastas kaevandada rohkem kui 2 772 000 tonni põlevkivi. MaaPS § 26 lg-st 51

tulenevalt saab käskkirja nr 1319 muutmise aluseks olla vaid loaomanikevaheline kokkulepe.

3. OÜ VKG Kaevandused esitas halduskohtule kaebuse KKM 21. mai 2013. a vastuse tühista-

miseks ning KKM kohustamiseks taotlust uuesti lahendama. Kaebuse põhjendused on järgmised:

1) valdav osa Eestis kehtivatest põlevkivi kaevandamislubadest kuulub EEK-le. 23. novembril 2008

jõustus MaaPS muudatus, millega lisati seadusesse MaaPS § 251, mille kohaselt on põlevkivi aastane

kaevandamismäär 20 miljonit tonni. Kuna kehtivate lubade maht ei vastanud sättele, muudeti lube

käskkirjaga nr 1319, vähendades proportsionaalselt lubade maksimaalseid aastamäärasid. Lisaks

kõigi kehtivate lubade osas maksimaalselt lubatud aastamäärade sätestamisele sätestati aga ka maksi-

maalne kaevandamismäär kaevandaja kõigi kaevanduste peale kokku. Seejuures ei lähtutud sellest,

kui palju ettevõtted sel hetkel tegelikult põlevkivi kasutasid. Käskkirja andmise ajal tarnis EEK

kaebajale tootmiseks vajalikku põlevkivi 1,6 miljonit tonni aastas;

2) EEK sai käskkirja nr 1319 kehtestamise tulemusena olulise konkurentsieelise. Käskkirjast tulenev

lisapiirang on saanud takistuseks nii kaebajale uute lubade väljastamisel kui ka olemasolevate lubade

muutmise taotluste menetlemisel. Juurdepääs täiendavale põlevkiviressursile on käskkirja ja MaaPS

§ 301 rakendamise koosmõjus järgnevate aastakümnete jooksul ainult EEK-l;

3) enne käskkirja nr 1319 kehtestamist puudus viited sellele, et EEK ei soovi pikaajalist tarnelepingut

kaebajaga pikendada. Kuna VKG kasutatav maht arvestati EEK kaevandamismahu hulka, tekkis

VKG-l põhjendatud ootus, et tarned jätkuvad senistel tingimustel. EEK ei soovinud lepingut aga

senistel tingimustel jätkata. EEK on ära kasutanud oma eelisolukorda ja turgu valitsevat seisundit

põlevkivi kaevandamise turul ning müüb kaebajale põlevkivi enam kui kolm korda kõrgema hinnaga

kui kontsernisiseselt. Selleks on loonud eeldused KKM oma käskkirja nr 1319 tõlgendusega;

4) VKG vajab põlevkivi oluliselt rohkem kui 2 772 000 tonni aastas – nii olemasoleva õli- ja keemia-

tööstuse ning energiatootmise jaoks Kohtla-Järvel kui ka tootmise laiendamiseks (õlitööstus). VKG

on täiendavat 1,6 miljonit tonni arvestades teinud investeeringuid alates 2004. aastast;

5) MaaPS § 42 lg 3 oli üleminekusäte, et tagada üleriigilise kaevandamismäära järgimine. Tänaseks

on üleminekuperiood läbi. Konkurentsiolukorda silmas pidades ei saa MaaPS § 26 lg 51 kohase

kokkuleppe sõlmimist pidada tõenäoliseks;

6) VKG kaevemahtusid saab suurendada eeskätt EEK-l hiljuti lõppenud ja lähiajal lõppevate

kaevandamislubade vabanevate mahtude arvel. KKM praktikaks, mille kohaselt jagatakse ammendu-

vate lubade mahtu üksnes EEK-le endale, puudub õiguslik alus. Lisaks oleks lubade muutmine põh-

jendatud seetõttu, et praegused mahud ei vasta kaevandajate reaalsetele vajadustele. Seni ei ole

20 miljoni tonnist üleriigilist mahupiiri kordagi n-ö täis kaevandatud;

7) käskkirja nr 1319 lisapiirangu kohaldamisel taotluse lahendamisel rikuti konkurentsireegleid

(Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 106 p 1 koostoimes art-ga 102). Sellega välistatakse

nii teiste loaomanike peale EEK kui ka potentsiaalsete uute kaevandajäte ligipääs täiendavale

põlevkiviressursile;

8) konkurentsireeglite eiramist ei saa õigustada põlevkivienergeetikaga seostatavate riiklike

julgeolekuhuvide tagamisega. EEK-le energiatootmiseks eeliste andmiseks puuduvad õiguslikud

alused ning riigisiseselt tarbitava elektrienergia tootmiseks ei ole ühelgi aastal kulunud rohkem kui

8 miljonit tonni põlevkivi. Eestis eksisteerib üks põlevkiviturg, sõltumata põlevkivi kasutusviisist.

4. Tallinna Halduskohus jättis 3. märtsi 2015. a otsusega haldusasjas nr 3-13-1357 kaebuse

rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohus leidis, et keeld kaevandada aastas rohkem

kui 2 772 000 tonni põlevkivi tulenes kaebajale käskkirjast nr 1319, mis on jätkuvalt kehtiv ja täitmi-

seks kohustuslik. Määravat tähtsust ei ole sellel, kas käskkirjaga nr 1319 kehtestatud määr on

lubadele kantud või mitte. Käskkiri nr 1319 pole praeguse vaidluse esemeks, nii et asjakohatud on

väited selle vastuolust konkurentsireeglitega. Ükski õigusnorm ei anna alust ühe kaevandaja taotluse

alusel vähendada teisele kaevandajale lubadega antud õigusi viimase nõusolekuta. Seega ei saanud

KKM ilma loaomanike kokkuleppeta kaebaja taotlust rahuldada.

5. OÜ VKG Kaevandused esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. oktoobri 2015. a otsusega haldusasjas nr 3-13-1357

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata ning menetluskulud menetlus-

osaliste endi kanda. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised:

1) sisuliselt asendas KKM käskkirjaga nr 1319 MaaPS § 26 lg 51 järgset loaomanike kokkulepet, kui

määras lisaks põlevkivi kaevandamise loa lubatud maksimaalsele aastamäärale ka kaevandada luba-

tud aastamäära kaevandajate kaupa. MaaPS § 26 lg 51 ja § 42 lg 3 ei võimaldanud sellise sisuga

haldusakti anda. Kui loaomanikud kokkulepet ei saavutanud, oli KKM-l õiguslikult võimalik proport-

sionaalselt vähendada üksnes lubadele märgitud maksimaalset aastamäära. Ehkki loaomanikel oli

muutmisel õigus ise määrata, milliste lubade osas ja millises ulatuses maksimaalset aastamäära

vähendatakse, ei andnud seadus KKM-le alust kehtestada konkreetsete lubade ülest täiendavat

kaevandada lubatud aastamäära kaevandaja kohta. Viimane oli võimalik vaid loaomanike kokku-

leppel. Seega oli käskkirjas nr 1319 sätestatud viisil lubade muutmine õigusvastane;

2) kaebust ei ole siiski võimalik rahuldada, sest õigusvastasusest hoolimata kehtivad kaevandamis-

load käskkirjaga nr 1319 muudetud kujul kuni nende kehtivusaja lõpuni. See, et käskkiri nr 1319 anti

üleminekusätete alusel, ei mõjuta muudetud lubade kehtivusaega. Üleminekusätete toime ammendus

käskkirja nr 1319 andmisega ning KKM-l ei ole MaaPS § 42 lg 1 p 7 ja lg 3 ning § 75 lg 9 alusel

enam võimalik asuda tagasiulatuvalt muutma varasemat otsustust lubade maksimaalsete aasta-

määrade proportsionaalse vähendamise kohta. Siiski on KKM-l põhimõtteliselt võimalus muuta lube

edasiulatuvalt viisil, et kõrvaldada käskkirja nr 1319 õigusvastasus ja tagada lubade sisuline kooskõla

MaaPS § 42 lg-ga 3;

3) käskkirjaga nr 1319 muudetud lubadest oli VKG taotluse esitamise ajaks lõppenud kahe EEK-le

kuulunud loa kehtivus (kumbki 600 000 tonni) ja kohtumenetluse kestel on lõppenud veel kahe EEK

loa kehtivus (samuti kumbki 600 000 tonni). Arvestada tuleb aga, et olenemata lubade kehtivuse

lõppemisest, ületab EEK-le kuuluvate ja jätkuvalt kehtivate kaevandamislubade lubatud maksimaalne

aastamäär kogusummas endiselt pärast käskkirjaga nr 1319 toimunud vähendamist lubatud aastast

kaevandamismahtu. Seetõttu ei saa rääkida reaalsest kaevandamismahtude vabanemisest. Seega tuli

VKG taotlus jätta rahuldamata MaaPS § 34 lg 1 p 6 alusel. Kaevandamismahte poleks vabanenud ka

juhul, kui KKM oleks andnud kaevandamislubade omanikele võimaluse määrata, millistel lubadel ja

millises osas lubatud maksimaalset aastamäära vähendatakse. Puudub mõistlik alus eeldada, et

loaomanikud oleksid jätnud aastamäära vähendamata esmajoones nendel lubadel, mille kehtivus oli

peagi lõppemas;

4) halduskohus leidis õigesti, et kehtiv õigus ei võimalda KKM-l suurendada ühele kaevandajale

väljastatud kaevandamislubadega kaevandada lubatud maksimaalset aastamäära mõne teise loa-

omaniku arvel, sõltumata vajadusest. KKM-l puudus seega alus VKG taotluse rahuldamiseks;

5) väide, et praeguses asjas vaidlustatud käskkiri kahjustab konkurentsi, ei ole põhjendatud. Praeguse

konkurentsiolukorra on esmajoones põhjustanud seadusandja poolt 20 miljoni tonni suuruse põlev-

kivi aastase kaevandamismäära sätestamine olukorras, kus olemasolevate lubade maksimaalsed aasta-

määrad olid 25,25 miljonit tonni. Nii leidis oma analüüsis ka Konkurentsiamet.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Keskkonnaministeerium esitas kassatsioonkaebuse, milles palub muuta ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi vastavalt kassatsioonkaebuse põhjendustele, jättes otsuse resolutsiooni muutmata.

Menetluskulud palub KKM jätta VKG kanda. Kassatsioonkaebuse põhiväited on järgmised:

1) ringkonnakohtu otsuse põhjendustel on iseseisev mõju KKM õigustele ja kohustustele. KKM

rakendab käskkirja nr 1319 kõigis põlevkivi kaevandamise lubade andmise menetlustes, mistõttu on

oluline lisaks käskkirja kehtivusele ka selle õiguspärasus;

2) ringkonnakohus leidis ekslikult, et käskkirjaga nr 1319 asus KKM asendama MaaPS § 26 lg-s 51

sätestatud kokkulepet. Kui kokkulepet ei sõlmitud, andis MaaPS § 42 lg 3 aluse vähendada

kaevandamislubade alusel kaevandamise lubatud aastamäära proportsionaalselt;

3) ringkonnakohus pidas käskkirjas nr 1319 sätestatud viisil kaevandamislubade muutmist ekslikult

õigusvastaseks. MaaPS § 42 lg 3 järgi tuli kaevandamisloa omanike aastast põlevkivi kaevandamise

lubatud maksimaalset aastamäära vähendada, kusjuures loaomanik võis ise määrata, millistel talle

antud lubadel millises osas kehtivat aastamäära vähendada. Ükski loaomanik ei teatanud KKM-le,

millistel lubadel maksimaalset aastamäära vähendada. Seetõttu saigi KKM määrata üksnes summaar-

se aastamäära, mida ületada ei tohi;

4) käskkirja nr 1319 regulatiivne toime ei ole ammendunud. KKM-l ei ole võimalust muuta

kaevandamislube edasiulatuvalt viisil, nagu ringkonnakohus kirjeldas. Kaevandajad ei ole endiselt

avaldanud tahet selle kohta, milliste lubade aastamäärasid vähendada. KKM ei saa loaomanike eest

seda otsust teha. Kaevandamismahte saab muuta vaid juhul, kui osapooled sõlmivad MaaPS § 26

lg-s 51 sätestatud kokkuleppe või kui muutub õiguslik regulatsioon.

19. detsembril 2016 toimunud istungil esitas KKM muuhulgas seisukoha, et mõne kaevandamisloa

kehtivuse lõppemine ei too kaasa võimalust jagada ümber käskkirjaga nr 1319 sätestatud kaevandada

lubatud aastamäärasid. Muutmine eeldaks ka kehtivate lubade muutmist. Samuti märkis KKM, et

käskkirja nr 1319 kehtestamisega ei muutunud turul valitsenud olukord. Käskkirja andmise ajal

kehtinud arengukava andis prioriteedi põlevkivi tootmise ja müügi kaubaturul ettevõtjale, kes kasutab

põlevkivi elektrienergia tootmisel. ELTL art 102 ei ole rikutud. Enefit Kaevandused AS (Enefit,

endine Eesti Energia Kaevandused AS) ei ole turgu valitsev ettevõte, sest ei saa rääkida ühtsest

põlevkivi tootmise ja hulgimüügi kaubaturust. Enefit müüb põlevkivi ka teistele soovijatele, mitte ei

kasuta seda vaid ise. Takistatud ei ole ka konkureerivate tootjate tegevust. Eestis pole keegi

avaldanud soovi sarnaseid põlevkivil töötavaid elektrijaamu rajada.

8. OÜ VKG Kaevandused esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palub jätta KKM kassatsioon-

kaebuse rahuldamata, rahuldada VKG kassatsioonkaebuse, tühistada haldus- ja ringkonnakohtu otsu-

sed ning teha uus otsus, millega VKG kaebus rahuldada. Menetluskulud palub VKG jätta KKM

kanda. Vastukassatsioonkaebuse põhiväited on järgmised:

1) kohus aktsepteeris põhjendamatult vastustaja poolt alles kohtumenetluses esitatud põhjendusi ning

esitas ka ise haldusakti põhjendamiseks uusi motiive;

2) MaaPS-st ei tulene, et KKM saaks seada VKG lubade muutmise taotluse rahuldamise sõltuvusse

kaevandajate omavahelisest kokkuleppest. Lubade muutmiseks kokkuleppe sõlmimise nõue saaks

olla asjakohane vaid juhul, kui algne kaevandamismäärade jaotus oleks määratud kokkuleppega.

Lisaks on kokkuleppe eeldamine praeguses konkurentsiolukorras ebaratsionaalne;

3) MaaPS § 34 lg 1 p-le 6 KKM keeldumisel ei tuginenud, mistõttu ei saa seda teha ka kohus. Ent

isegi kui see oleks asjakohane, ei oleks sel alusel keeldumine kooskõlas KKM senise praktikaga –

pärast MaaPS §-s 251 sätestatud määra kehtestamist on KKM Enefitile andnud kaks uut luba. Kui

MaaPS § 34 lg 1 p 6 olnuks asjakohane, tulnuks selle alusel ka nende lubade andmisest keelduda;

4) KKM pidanuks sisuliselt kaaluma, kas VKG taotluse rahuldamisega kaasneks reaalselt 20 miljoni

tonni piiri ületamine. Keskmiselt jääb aastas kaevandamata ca 5 miljonit tonni põlevkivi, sellest

3 miljonit jääb kaevandamata EEK-l;

5) käskkirja nr 1319 õigusvastasusega tulnuks arvestada ka VKG taotluse lahendamisel, sh kaaluda

selle kehtetuks tunnistamist või muutmist;

6) ringkonnakohus jättis õigusvastaselt hindamata konkurentsireeglite rikkumist puudutavad väited.

19. detsembril 2016 toimunud istungil esitas VKG seisukoha, et kehtivat õigust ja käskkirja nr 1319

on võimalik tõlgendada selliselt, et kui mõni kaevandamisluba kaotab kehtivuse, siis tuleb vastava

mahu osas ümber jagada ka osa kaevandaja-põhisest kaevandada lubatud aastamäärast. Käskkiri

nr 1319 on VKG õigusi kestvalt piirav haldusakt, mille andmise aluseks oli asjaolu, et kehtivate

lubade maht oli 25,25 miljonit tonni, mis tuli paigutada mahte proportsionaalselt vähendades 20

miljoni tonni sisse. Loa lõppemisel väheneb ka kehtivate lubade kogumaht, mistõttu ei esine enam

käskkirja nr 1319 andmise aluseks olnud asjaolusid, st on alus menetluse uuendamiseks ja uueks

proportsionaalseks jagamiseks.

9. VKG palub vastuses KKM kassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ning rahuldada VKG

vastukassatsioonkaebus. VKG arvates leidis ringkonnakohus õigesti, et käskkirjaga nr 1319 asus

KKM asendama MaaPS § 26 lg-s 51 sätestatud kokkulepet ning et käskkiri on õigusvastane.

10. KKM palub vastuses VKG vastukassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. KKM jääb oma

varasemas menetluses esitatud vastuväidete juurde. Ringkonnakohus on sisuliselt nõustunud KKM

keeldumise motiividega, mille kohaselt saab kaevandamislubade muutmise aluseks olla üksnes

kaevandajate kokkulepe. Ringkonnakohus ei tuginenud otsuse põhjendamisel MaaPS § 34 lg 1

p-le 6, vaid üksnes nõustus KKM väitega, et sisuliselt oli muutmistaotluse lahendamisel tegemist

selles sättes kirjeldatud olukorraga. Ringkonnakohus ei jätnud ühtegi kaebaja väidetest käsitlemata.

11. Kaasatud haldusorgan Konkurentsiamet esitas Riigikohtule seisukoha, milles leiab järgmist:

1) Konkurentsiametil puudub pädevus võtta lõplik seisukoht ettevõtja tegevuse kooskõla kohta ELTL

art-tega 101 ja/või 102. Selle üle on õigus otsustada Euroopa Komisjonil (Nõukogu määruse

nr 1/2003 art-d 5 ja 10). ELTL art 106 lg 1 kohaldamine ei ole Konkurentsiameti pädevuses;

2) Enefit Kaevandused AS saab emaettevõtja Eesti Energia AS kaudu, mis on 100-protsendilise riigi

osalusega äriühing, lugeda riigi osalusega äriühinguks ELTL art 106 lg 1 mõistes (C-73/95 P: Viho vs.

komisjon; C-97/08 P: Akzo Nobel NV jt vs. komisjon);

3) ELTL art 102 on kohaldatav vaid juhul, kui ettevõtjal on turgu valitsev seisund EL siseturul või

selle olulisel osal ning tema tegevus võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Kohtud ei ole

praeguses asjas välja selgitanud asjaolusid, mille põhjal oleks võimalik võtta seisukoht, kas need

tingimused on täidetud. Konkurentsiamet on oma praktikas piiritlenud põlevkivi sektoris kaubaturu

kitsalt Eesti territooriumi ühe osana (nt 19. oktoobri 2015. a teates Kirde-Eestis paiknevad põlevkivi

kaevandamise alad). Vastavalt komisjoni teatisele kaubandusmõju mõiste kohta (ELT C 101,

27. aprill 2004) tuleks, juhul kui ettevõtja turgu valitsev seisund hõlmab liikmesriigi osa, mis on ühise

turu seisukohalt olulise kaaluga, ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamine raskendab teistest

liikmesriikidest pärit ettevõtjatel pääsu turule, kus ettevõtja omab turgu valitsevat seisundit, selline

käitumine üldiselt lugeda märgatavat kaubandusmõju tekitavaks. Asjas ei ole teavet selle kohta, et

potentsiaalsete konkureerivate ettevõtjate olemasolu oleks mõistlikult ette nähtav ning teistest

liikmesriikidest pärit ettevõtjad oleksid reaalselt huvitatud võimalusest hakata põlevkivi kaevandama

ja tarnima või kasutama seda tootmises;

4) eri- või ainuõiguste tekitamine või säilitamine ei ole iseenesest ELTL art-ga 102 vastuolus. Vastu-

olu tekib siis, kui ettevõtjat ajendatakse temale antud eri- või ainuõiguste lihtsa kasutamisega oma

valitsevat seisundit kuritarvitama või kui need õigused võivad luua olukorra, kus ettevõtja sellise

kuritarvituse toime paneb (C-475/99: Ambulanz Glökner, p 39; C-451/03: Servizi Ausiliari Dottori

Commercialisti, p 23). Kuritarvitamine peab olema piisavalt ettenähtav ja arusaadav. Praeguses asjas

ei ole ka Enefiti võimaliku kuritarvituse kohta andmeid esitatud. Konkurentsiamet ei ole senistes

menetlustes Eesti Energia AS ega tema tütarühingute tegevuses tuvastanud konkurentsiõiguse

rikkumisi, mis võiksid seonduda kaevandamislubade alusel saadud riiklike meetmetega antud

eelistega. Enefit ei ole keeldunud põlevkivi müügist VKG kontserni ettevõtetele ning põlevkivi hinna

üle on järelevalvemenetlus lõpetatud järeldusega, et hind ei olnud ebaõiglaselt kõrge ega

diskrimineeriv. Samuti ei ole võimalik järeldada, et Enefitile suure turuosa säilitamine oleks

väljendunud konkurentsimoonutusena ja teiste ettevõtjate tegevust takistava asjaoluna mõnel

järgneval kaubaturul, kus kasutatakse põlevkivi sisendina. Erinevalt DEI positsioonist Kreeka

elektrienergia hulgimüügiturul asjas C-553/12 P on Eesti Energia AS kontserni ettevõtja (Eesti

Energia Õlitööstus AS) õliturgudel rahvusvahelises mõõtkavas võrdlemisi väike turuosaline. Samuti

ei oma Eesti Energia AS DEI-ga võrreldavat seisundit elektrienergia hulgimüügiturul, sest Eesti

elektriturg on integreeritud Skandinaavia ja Balti riikide turuga.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Asjas on vaidlus selle üle, kas KKM pidanuks VKG taotluse alusel muutma 10. augusti 2009. a

käskkirjaga nr 1319 määratud kaevandada lubatud aastamäärade jaotust. Asja lahendamiseks on

kõigepealt oluline küsimus, kas käskkiri nr 1319 on õiguspärane.

13. Kolleegium on jätkuvalt haldusasjas nr 3-3-1-26-16 (otsuse p 25) võetud seisukohal, et KKM

toimis põlevkivi aastase kaevandamismäära jagamisel käskkirjaga nr 1319 õiguspäraselt, ega pea

vajalikuks sellekohaseid põhjendusi korrata.

14. Käskkirja nr 1319 toime ei ole ammendunud, igale kaevandajale määratud kaevandada lubatud

aastamäär kehtib ja on kantud kõigile kehtivatele kaevandamislubadele. Seetõttu seob käskkirjaga

nr 1319 määratud kaevandada lubatud aastamäär KKM-i mh uute kaevandamislubade maksimaalsete

aastamäärade üle otsustamisel (vt otsus asjas nr 3-3-1-26-16, p 38).

15. Kaebaja on selles asjas taotlenud haldusakti (käskkirja nr 1319) muutmist. Sisuliselt soovib ta

nii endale kui ka EEK-le kuuluvate kõigi kaevandamislubade muutmist, sest kaevandada lubatud

aastamäärade summa ei tohi ületada 20 miljonit tonni.

KKM on õigesti leidnud, et MaaPS § 42 lg-st 1 ei tulene praegusel juhul ühtegi alust EEK-le

kuuluvate kaevandamislubade muutmiseks. MaaPS § 42 lg 1 p-s 6 on selgelt silmas peetud loa

omaniku poolt talle endale kuuluva kaevandamisloa muutmist.

Nagu kolleegium asjas nr 3-3-1-26-16 (otsuse p 30) selgitab, tuleneb täiendav alus käskkirja nr 1319

muutmiseks MaaPS § 26 lg 51 teisest lausest, mille kohaselt võib kaevandada lubatud aastamäär olla

aastati erinev, kuid ei või olla suurem kui loale märgitud maksimaalne aastamäär. Käskkirja tuleks

seega muuta juhul, kui mõne loaomaniku kaevandamislubadele märgitud lubatud maksimaalsete

aastamäärade summa langeb alla sellele isikule määratud kaevandada lubatud aastamäära.

Vaidlusaluse taotluse esitamise ajal ei olnud sellist olukorda. Ühegi kaevandamisloa arvel ei olnud

osa põlevkivi aastasest kaevandamismäärast vabanenud.

Samuti ei tulene praegusel juhul käskkirja nr 1319 muutmiseks alust haldusmenetluse seadusest.

Kaebaja ei ole ära näidanud ühegi haldusmenetluse seaduse § 66 lg-s 2 loetletud õiguspärase haldus-

akti muutmise aluse olemasolu.

16. Kolleegiumi hinnangul ei olnud kaebaja taotluse rahuldamata jätmine vastuolus ka EL

konkurentsireeglitega. Samasuguses olukorras, kus n-ö vaba aastast kaevandamismäära ei ole (kõigi

kehtivate põlevkivi kaevandamise lubade lubatud maksimaalsete aastamäärade summa ei jää

allapoole MaaPS § 251 lg-s 1 sätestatud aastast kaevandamismäära), tuleks KKM-l jätta rahuldamata

iga ettevõtja taotlus nendele määratud kaevandada lubatud aastamäära suurendamiseks. Kui kaebaja

hinnangul kuritarvitab Enefit turgu valitsevat seisundit, keeldudes kaebajaga põhjendamatult sõlmi-

mast uut lepingut 1,6 miljoni tonni põlevkivi tarnimiseks, on kaebajal selle vastu võimalik kasutada

teisi vahendeid (nt esitada avaldus järelevalvemenetluse algatamiseks Konkurentsiametile, mille

tulemusena Konkurentsiamet võib teha ettekirjutuse rikkumise lõpetamiseks; esitada kahju hüvita-

mise nõue Enefiti vastu (vt Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-282/95: Guérin Automobiles, p 39)).

See ei saa anda alust Enefitile antud kehtivate põlevkivi kaevandamise lubade muutmiseks või

kehtetuks tunnistamiseks.

17. Seega jättis KKM kaebaja taotluse õigesti rahuldamata. Kolleegium rahuldab KKM

kassatsioonkaebuse ning jätab VKG vastukassatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse

resolutsioon jääb jõusse, kuid otsuse põhjendusi tuleb muuta vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

18. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Kuivõrd OÜ VKG Kaevandused kaebus jääb rahuldamata, jäävad tema

kassatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda. KKM esitas Riigikohtule taotluse oma

kassatsiooniastme õigusabikulude 2184 euro väljamõistmiseks kaebajalt. HKMS § 109 lg 6 kohaselt

mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kolleegium on seisukohal, et

KKM õigusabikulud ei ole vajalikud, sest kaevandamislubade andmine ja muutmine on KKM

seadusest tulenev ülesanne (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 30).

19. HKMS § 107 lg 4 kolmanda lause alusel tuleb OÜ VKG Kaevandused vastukassatsioonkaebuse

esitamisel tasutud kautsjon kanda riigituludesse.

(allkirjastatud digitaalselt)