3-1-1-115-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-115-16

Määruse kuupäev

17. veebruar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Hannes Kiris ja Peeter

Roosma

Kohtuasi

Kahtlustatava I. A. vahistamise pikendamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2016. a määrus

kriminaalasjas nr 1-16-3049

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. A. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Allan Valk,

määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Maarja Germann

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

18. jaanuar 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2016. a määrus täies ulatuses.

2. Tunnistada Viru Maakohtu 1. septembri 2016. a määrus õigusvastaseks.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I. A. vahistati Viru Ringkonnaprokuratuuri taotlusel Viru Maakohtu 13. aprilli 2016. a määrusega

kahtlustatavana karistusseadustiku § 256 lg 1 järgi. Vahistamismääruse tegemise ajal kehtinud

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 130 lg 3 redaktsiooni kohaselt ei võinud kahtlustatav olla

kohtueelses menetluses vahistatud üle kuue kuu ning tulenevalt KrMS § 137 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 võis

vahistatu või kaitsja taotleda iga kahe kuu möödumisel eeluurimiskohtunikult vahistuse põhjendatuse

kontrollimist.

2. 29. augustil 2016 esitas Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Maarja Germann Viru

Maakohtule KrMS § 127 lg 1, §-de 130 ja 131 ning § 1311 lg 4 alusel taotluse I. A. vahistamistähtaja

pikendamiseks alates 1. septembrist kuni 12. oktoobrini 2016. Taotluses märgiti, et

1. septembril 2016 jõustuva KrMS § 1311 lg 4 kohaselt annab eeluurimiskohtunik kahtlustatava

vahistamisel tema vahi all pidamiseks loa kuni kaheks kuuks ja võib prokuratuuri põhistatud taotluse

alusel pikendada seda tähtaega korraga kuni kahe kuu võrra, arvestades sama paragrahvi lg-tes 1 ja 2

sätestatud piiranguid. I. A. vahistati küll enne 1. septembrit 2016 kehtinud seaduse järgi, kuid

rakendussätete puudumise tõttu tuleb seadusemuudatuse jõustumisel hinnata tema vahi all viibimise

põhjendatust uue regulatsiooni alusel. Seejärel kirjeldati taotluses kohtueelse menetluse senist käiku

ja selgitati, miks on I. A. vahi all pidamine jätkuvalt vajalik.

3. Viru Maakohtu 1. septembri 2016. a määrusega jäeti prokuratuuri taotlus läbi vaatamata ja loeti

I. A. vahistamise tähtajaks kuus kuud alates 12. aprillist 2016. Kokkuvõtlikult olid maakohtu

seisukohad järgmised.

3.1. Abiprokuröril polnud 29. augustil 2016 pädevust vahistamistähtaja pikendamist taotleda.

Nähtuvalt KrMS § 3 lg-st 2 kohaldatakse kriminaalmenetluses menetlustoimingu ajal kehtivat

kriminaalmenetlusõigust ja kuni 31. augustini 2016 kehtinud KrMS § 130 lg 31 kohaselt võis

vahistamistähtaja pikendamist taotleda riigi peaprokurör.

3.2. Kohtumääruse tegemise ajaks on KrMS § 1311 lg 4 küll jõustunud, kuid prokuröri taotlus tuleb

jätta sellegipoolest läbi vaatamata. I. A. vahistati Viru Maakohtu 13. aprilli 2016. a määrusega alates

12. aprillist 2016 ja sel ajal kehtinud KrMS § 130 lg 3 redaktsiooni kohaselt ei võinud kahtlustatav

olla kohtueelses menetluses vahistatud üle kuue kuu. See tähtaeg pole veel möödunud.

KrMS § 1311 lg-s 4 sätestatud tähtajad kohalduvad alates 1. septembrist 2016 vahistatud isikute

suhtes.

4. I. A. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Allan Valk esitas Viru Maakohtu 1. septembri 2016. a

määruse peale kaebuse, milles taotles maakohtu määruse tühistamist ja kahtlustatava vahi alt

vabastamist. Kokkuvõtlikult leiti määruskaebuses, et I. A. vahi all pidamisel tuleb juhinduda

KrMS § 1311 lg-s 4 sätestatud tähtaegadest. Kuna maakohus jättis vahistamistähtaja pikendamise

taotluse alusetult läbi vaatamata, tuleb I. A. vahi alt vabastada.

5. Tartu Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2016. a määrusega jäeti maakohtu määrus sisuliselt muutmata

ja selle peale esitatud kaebus rahuldamata. Samas muutis ringkonnakohus maakohtu määruse

põhiosa, jättes sellest välja prokuratuuri taotluse läbi vaatamata jätmise põhjendused.

Ringkonnakohtu põhiseisukohad oli järgmised.

5.1. Maakohus märkis õigesti, et KrMS § 1311 lg 4 kohaldub alates 1. septembrist 2016 vahistatud

isikute suhtes. Samuti nähtub 1. septembril 2016 jõustunud KrMS § 130 lg 3 redaktsioonist, et

kahtlustatav võib kohtueelses menetluses olla vahistatud üksnes KrMS §-s 1311 sätestatud tähtaegade

piires, ja KrMS § 1311 lg 1 kohaselt ei või esimese astme kuriteos kahtlustatav olla kohtueelses

menetluses vahistatud üle kuue kuu. Kuna I. A. kahtlustati esimese astme kuriteo toimepanemises,

lubab ka uus seadus pidada teda vahi all kuni 12. oktoobrini 2016.

5.2. Maakohtu määruse resolutsiooni punkti 1 kohaselt jäeti prokuröri taotlus läbi vaatamata, kuid

samas loeti määruse resolutsiooni punktis 2 I. A. vahistamise tähtajaks kuus kuud alates 12. aprillist

2016 ja määruse põhiosas esitati vastavad põhjendused. Eelnevast tulenevalt vaatas maakohus

prokuröri taotluse siiski läbi ja tegi seega vastuolulise lahendi. Vaatamata eeltoodule pole võimalik

maakohtu määrust tühistada. Nimelt nähtub kohtuinfosüsteemist, et I. A. anti Viru Maakohtu

10. oktoobri 2016. a määrusega kohtu alla ja tema suhtes kohaldatud tõkend vahistamine jäeti

muutmata. Järelikult lõppes süüdistatava kohtu alla andmise määrusega praeguses asjas vaidlustatud

maakohtu määruse kehtivus. Sellises olukorras saab maakohtu määruses esineva vastuolu kõrvaldada

määruse põhiosa muutmisega, jättes sellest välja prokuratuuri taotluse läbi vaatamata jätmise

põhjendused.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tartu Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2016. a määruse peale esitas kaebuse I. A. kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi A. Valk, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamist ning

I. A. vahi alt vabastamist. Kokkuvõtlikult kordab kaitsja ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse

väiteid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium peatub esmalt KrMS § 1311 kohaldamisega seotud üldistel

küsimustel (I), annab seejärel hinnangu vaidlustatud kohtumääruste seaduslikkusele (II) ja võtab

viimaks kokku määruskaebemenetluse tulemused (III).

I

8. Kuni 31. augustini 2016 kehtinud KrMS § 130 lg 3 redaktsiooni kohaselt ei võinud kahtlustatav

olla kohtueelses menetluses vahistatud üle kuue kuu ning tulenevalt KrMS § 137 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2

võis vahistatu või kaitsja taotleda iga kahe kuu möödumisel eeluurimiskohtunikult vahistuse

põhjendatuse kontrollimist. Alates 1. septembrist 2016 näeb KrMS § 130 lg 3 ette, et kahtlustatav

võib olla kohtueelses menetluses vahistatud üksnes KrMS §-s 1311 sätestatud tähtaegade piires ja

KrMS § 1311 lg 4 kohaselt annab eeluurimiskohtunik kahtlustatava vahistamisel tema vahi all

pidamiseks loa kuni kaheks kuuks. Prokuratuuri põhistatud taotluse alusel võib eeluurimiskohtunik

pikendada seda tähtaega korraga kuni kahe kuu võrra, arvestades sama paragrahvi lg-tes 1 ja 2

sätestatud piiranguid. Nähtuvalt KrMS § 1311 lg-st 1 ei või esimese astme kuriteos kahtlustatav olla

kohtueelses menetluses vahistatud üle kuue kuu ja teise astme kuriteos kahtlustatav üle nelja kuu.

Alaealine kahtlustatav ei või kohtueelses menetluses olla vahistatud üle kahe kuu. Kokkuvõtlikult

muudeti alates 1. septembrist 2016 kohtueelses menetluses vahi all pidamise tähtaega, laiendati

vahistamistähtaja pikendamise aluseid ja tunnistati vahistuse põhjendatuse kontrollimise regulatsioon

(vt KrMS § 137) kehtetuks. Samas ei täpsustanud seadusandja uuele seadusele ülemineku korda

nende isikute suhtes, kes viibisid 1. septembril 2016 kohtueelses menetluses vahi all, ja seetõttu tuli

KrMS § 3 lg-st 2 lähtudes otsustada, millisest seadusest nende isikute edasisel vahi all pidamisel

lähtuda.

9. Kohtuinfosüsteemist nähtuvalt vaagisid maakohtud ajavahemikul alates 1. septembrist kuni

18. novembrini 2016 kõnealust küsimust 151-s asjas, kus prokuratuur taotles eeluurimiskohtunikult

KrMS § 1311 lg 4 alusel enne 1. septembrit 2016 vahistatud isikute vahistamistähtaja pikendamist.

Nendes asjades järgisid maakohtud 144-l korral KrMS § 1311 lg-s 4 sätestatud vahistamistähtaega ja

vaatasid prokuratuuri taotlused läbi. Seitsmes asjas leidsid maakohtud aga, et KrMS § 1311 ei

kohaldu enne 1. septembrit 2016 vahistatud isikute suhtes ja jätsid vahistamistähtaja pikendamise

taotlused läbi vaatamata. Ringkonnakohtutesse kaevati edasi seitse maakohtu lahendit ja neist kuuel

juhul asus ringkonnakohus seisukohale, et KrMS § 1311 kohaldub ka enne 1. septembrit 2016

vahistatud isikute suhtes. Vaid praeguses asjas kujunes ringkonnakohtul teistsugune veendumus.

Arvestades eeltoodut, märgib kolleegium kohtupraktika ühtlustamiseks järgmist.

10. Kriminaalmenetluse seadustiku KrMS § 3 lg 2 alusel kohaldatakse kriminaalmenetluses

menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust. Kuigi menetlustoimingu mõistet ei ole

üheselt määratletud, käsitatakse iseseisvate menetlustoimingutena nii menetlusotsustuste (nt

läbiotsimismääruse) tegemist kui ka nendele järgnevaid nn reaaltoiminguid (nt läbiotsimismääruse

koostamisele järgnev läbiotsimise toimetamine). Tulles eeltoodu valguses KrMS § 1311 kohaldamise

juurde, saab vahistamise kui tõkendi kohaldamise korral rääkida vähemalt kahest iseseisvast

menetlustoimingust – kohtu otsustusest võtta (või jätta) kahtlustatav või süüdistatav vahi alla ja selle

otsustuse alusel asetleidvast vabaduse võtmisest. Otsustamaks, millist seadust kohaldada enne

1. septembrit 2016 kohtueelses menetluses vahistatud isikute jätkuval vahi all pidamisel, tuleb seega

välja selgitada, kas vahistamismääruse alusel tehtav reaaltoiming on vaid isiku vahi alla võtmine, mis

toimus enne 1. septembrit 2016, või ka tema vahi all pidamine, mis kestis kauem kui 1. septembrini

2016.

11. Viimati nimetatud küsimuses nõustub kolleegium kaitsjaga ja prokuratuuri poolt vahi all pidamise

tähtaja pikendamise taotluses märgituga. Esmalt nähtub KrMS § 385 p-st 5, et vahistamismääruse

näol on tegemist menetlustoiminguks loa andmise määrusega. Arvestades, et seaduses sätestatud

juhtudel võib isiku kinni pidada ja teda kuni 48 tundi kinni hoida ka kohtu loata, ei anna kohus

vahistamisotsustust tehes järelikult luba üksnes vabaduse võtmiseks, vaid ka sellise seisundi

säilitamiseks kauemaks kui 48 tunniks. Samuti tuleb silmas pidada, et KrMS § 130 lg 2 kohaselt on

vahistamise eesmärk kriminaalmenetluse tagamine või uute kuritegude toimepanemise ennetamine.

Selle eesmärgi saavutamiseks ei piisa aga isiku vabaduse võtmisest pelgalt vahistamismääruse

tegemise hetkeks, vaid seda seisundit tuleb vältimatult ka säilitada. Teisisõnu kujutab

vahistamismääruse alusel tehtav reaaltoiming endast isiku vahi all pidamist, mis algab isikult

vabaduse võtmisega vahistamismääruse alusel ja lõppeb tema vabastamisega või talle karistuseks

mõistetud vangistuse kandmisele asumisega.

12. Eelnevast tulenevalt muutus 1. septembril 2016 kohtueelses menetluses vahi all viibinud isikute

vahistamistähtaeg nende suhtes menetlustoimingu tegemise ajal ja seetõttu tuli KrMS § 3 lg 2

kohaselt järgida nende isikute edasisel vahi all pidamisel KrMS §-s 1311 sätestatud tähtaegu.

Järelikult lõppes 1. septembril 2016 kõigi nende isikute vahistamistähtaeg, kes olid selleks ajaks

viibinud kohtueelses menetluses KrMS § 1311 lg-tes 1 või 4 sätestatud tähtaegadest kauem, ja nad

oleks tulnud vahi alt vabastada või nende vahistamistähtaega oleks tulnud pikendada.

II

13. Praeguses asjas oli I. A. viibinud 1. septembriks 2016 kohtueelses menetluses vahi all

KrMS § 1311 lg-s 4 sätestatud 2-kuulisest tähtajast kauem, mistõttu oleks maakohus pidanud ta

1. septembril 2016 vahi alt vabastama või tema vahistamistähtaega pikendama. Asudes vastupidisele

seisukohale ja jättes vahistamistähtaja pikendamise taotluse läbi vaatamata, rikkus maakohus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Jättes maakohtu määruse sisuliselt muutmata ja

selle peale esitatud kaebuse rahuldamata, rikkus samal viisil kriminaalmenetlusõigust ka

ringkonnakohus.

14. Täiendavalt asus ringkonnakohus alusetult seisukohale, et maakohtu määrus on vastuoluline.

Maakohtu määruse resolutsiooni ja põhiosa kohaselt juhindus maakohus I. A. vahistamistähtaja

arvestamisel enne 1. septembrit 2016 kehtinud seadusest ja märkis eelnevast tulenevalt vaid seda, et

enne 1. septembrit 2016 kehtinud KrMS § 130 lg 3 redaktsiooni kohaselt on I. A. vahistamise

tähtajaks kuus kuud alates tema kahtlustatavana kinnipidamise päevast 12. aprillil 2016. Kuna

maakohus ei hinnanud I. A. jätkuva vahi all pidamise sisulist põhjendatust ega lahendanud tema

vahistamise tähtaja pikendamise taotlust, ei ole põhjust pidada maakohtu määrust vastuoluliseks.

Samuti märgib kolleegium, et isegi juhul, kui maakohus oleks teinud vastuolulise lahendi, ei oleks

prokuröri taotluse läbi vaatamata jätmise põhjenduste välja jätmine maakohtu minetusi kõrvaldanud.

Sellisel viisil asendanuks ringkonnakohus vaid ühe kriminaalmenetlusõiguse rikkumise teisega, s.o

põhjenduste puudumisega. Eeltoodud vigade tõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada.

15. Kuna maakohus jättis prokuröri taotluse alusetult läbi vaatamata, tuleks maakohtu määrus

üldjuhul ka tühistada ja tagastada kohtuasi maakohtule sisuliseks läbivaatamiseks. Käesolevas asjas

ei ole see aga vajalik ega võimalik. Nimelt anti I. A. Viru Maakohtu 10. oktoobri 2016. a määrusega

kohtu alla ja tema suhtes kohaldatud tõkend vahistamine jäeti muutmata. Seega on I. A. antud kohtu

alla ja viibib alates 10. oktoobrist 2016 vahi all Viru Maakohtu määruse alusel, mistõttu ei ole Viru

Maakohtu eeluurimiskohtunik pädev lahendama prokuratuuri taotlust tema vahi all pidamise tähtaja

pikendamiseks, ning Riigikohus saab vaid sedastada, et maakohtu määrus ei vastanud selle tegemise

ajal seadusest tulenevatele nõuetele, s.t on õigusvastane.

III

16. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2 ja § 339 lg-

st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2016. a määruse

täies ulatuses ja tunnistab Viru Maakohtu 1. septembri 2016. a määruse õigusvastaseks. Kaitsja

määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)