3-1-1-92-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-92-16

Määruse kuupäev

16. veebruar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg, Hannes

Kiris, Lea Kivi, Peeter Roosma

Kohtuasi

Ahliman Zeinalovile Harju Maakohtu 31. märtsi 2010. a

otsusega

mõistetud

varalise

karistuse

asendamine

vangistusega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

16. juuni

2016.

a

määrus

asjas nr 1-08-12818

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu Ahliman Zeinalovi kaitsja vandeadvokaat

Sven Sillar, sissenõudja Eesti Vabariigi (Riigi Tugiteenuste

Keskuse kaudu) esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas,

prokuratuuri

esindaja

riigiprokurör

Tristan

Ploom,

määruskaebused

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

18. jaanuar 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 28. aprilli 2016. a ja Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 2016. a

määrus osas, millega jäeti Ahliman Zeinalovile moodustamata liitkaristus Harju Maakohtu

31. märtsi 2010. a otsusega põhikaristusena mõistetud vangistusest ja vangistusega asendatud

varalisest karistusest.

2. Mõista Ahliman Zeinalovile KarS § 64 lg-te 1 ja 3 alusel liitkaristuseks 14 aastat 6 kuud

vangistust, lugedes 2 aasta 9 kuu ja 4 päeva pikkuse vangistusega asendatud lisakaristuse

tasumata

osa

kaetuks

põhikaristusega.

Karistuse

kandmise

algusajaks

arvata

3. detsember 2007.

3. Muus osas jätta vaidlustatud määrused muutmata.

4. Ahliman Zeinalovi kaitsja määruskaebus jätta rahuldamata.

5. Sissenõudja Eesti Vabariigi (Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu) esindaja määruskaebus

rahuldada osaliselt.

6. Prokuratuuri määruskaebus jätta läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 31. märtsi 2010. a otsusega tunnistati Ahliman Zeinalov süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi ja KarS § 63 lg 1 kohaldamisega mõisteti talle

karistuseks 14 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistuse kandmise alguseks

kahtlustatavana kinnipidamise aeg 3. detsembril 2007. KarS § 53 lg 1 ja § 184 lg 5 p 1 alusel

kohaldati A. Zeinalovi suhtes lisakaristusena varalist karistust summas 11 517 733,10 krooni

(ehk 736 117,30 eurot).

2. 28. märtsil 2016 esitas sissenõudja Eesti Vabariik Riigi Tugiteenuste Keskuse (edaspidi RTK)

kaudu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 417 lg 3 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 206

lg 2 alusel taotluse asendada vangistusega A. Zeinalovile Harju Maakohtu 31. märtsi 2010. a otsusega

lisakaristusena mõistetud varalise karistuse tasumata osa 497 285,82 eurot.

3. Viru Maakohtu 28. aprilli 2016. a määrusega rahuldati sissenõudja taotlus ning asendati

A. Zeinalovile Harju Maakohtu 31. märtsi 2010. a otsusega mõistetud varalise karistuse tasumata osa

497 285,82 eurot vangistusega 2 aastat 9 kuud 4 päeva. RTK taotlus A. Zeinalovile mõistetud põhi-

ja lisakaristuse liitmiseks jäeti läbi vaatamata.

3.1. Maakohus leidis, et kohtuotsuse täitmise aegumise kohaldamisel tuleb lähtuda kohtuotsuse

jõustumise, mitte teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsioonist. Maakohus

lähtus Riigikohtu 14. detsembri 2011. a määrusest nr 3-1-1-104-11. A. Zeinalovile mõisteti varaline

karistus kohtuotsusega, mis jõustus 17. jaanuaril 2011. Seega tuleks juhinduda 1. jaanuaril 2010

jõustunud karistusseadustiku redaktsiooni § 82 lg-st 5, mille kohaselt on varalise karistuse

sissenõude aegumise tähtaeg 7 aastat alates kohtuotsuse jõustumisest. Täitmise aegumine peatub

võlgniku karistuse kandmise ajaks. A. Zeinalov kannab vangistust. Seetõttu ei ole täitmine aegunud.

3.2. Maakohus leidis, et taotlus on lähtudes TMS § 206 lg-st 2 ning KarS § 82 lg-st 5 kohtule esitatud

tähtaegselt.

Kohtutäitur

alustas

täitemenetlust

nr

025/2011/918

A. Zeinalovi

suhtes

28. veebruaril 2011 ning teavitas RTK-d kohtuotsuse täitmise võimatusest 10. märtsil 2016. Enamik

A. Zeinalovi varadest müüdi enampakkumisel 2012. aastal. Talle kuuluvaid äriühingu osasid on

kohtutäitur püüdnud müüa, kuid tulemusteta. 12. jaanuaril 2015 maksis A. Zeinalov kohtutäituri

büroo vahendusel sissenõudjale 57 758,43 eurot. Varalisest karistusest on tasumata 497 285,82 eurot.

Täitemenetluses on selgunud, et süüdimõistetul puudub vara ja rahalised vahendid, millele sissenõuet

pöörata. Seega on põhjendatud kohaldada asenduskaristust. KarS § 71 lg 1 ja § 44 lg 2 alusel vastab

500 eurole üks päev vangistust, mistõttu tuleb asendada A. Zeinalovi varalise karistuse tasumata osa

2 aasta 9 kuu ja 4 päeva pikkuse vangistusega.

3.3. Maakohus ei pidanud võimalikuks moodustada liitkaristust A. Zeinalovi põhikaristusest ja

asendatud lisakaristusest, kuna KarS § 64 lg 1 näeb ette samaliigiliste põhikaristuste liitmist.

KarS § 64 lg 5 kohaselt viiakse lisakaristused täide iseseisvalt. KarS § 65 lg-te 1 ja 2 kohaldamise

eelduseks olevaid asjaolusid ei esine.

4. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused A. Zeinalov, tema kaitsja ja sissenõudja Eesti

Vabariik RTK kaudu.

5. Tartu Ringkonnakohtu 16. juuni 2016. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata. A. Zeinalovi

ja tema kaitsja määruskaebused jättis ringkonnakohus rahuldamata ning sissenõudja määruskaebus

jäeti läbi vaatamata.

5.1. Ringkonnakohus lähtus KrMS § 384 lg-st 1 ning asus seisukohale, et RTK ei ole kohtumenetluse

pooleks ega ka isikuks, kelle õigusi või seaduslikke huve Viru Maakohtu 28. aprilli 2016. a

määrusega rikutakse. Maakohus on sissenõudja taotluse varalise karistuse asendamiseks rahuldanud.

5.2. Kohtuotsuse täitmise aegumise küsimuses nõustus ringkonnakohus maakohtuga. Samuti

esinevad alused A. Zeinalovi varalise karistuse asendamiseks vangistusega.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu määruse peale on määruskaebused esitanud A. Zeinalovi kaitsja vandeadvokaat

Sven Sillar, prokuratuuri esindaja riigiprokurör Tristan Ploom ja Eesti Vabariigi (RTK kaudu)

esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas.

7. Kaitsja taotleb maakohtu määruse tühistamist ja palub jätta A. Zeinalovile mõistetud varalise

karistuse asendamise taotlus rahuldamata. Kaitsja viitab KarS § 5 lg-le 1 ja põhiseaduse (PS) §-le 23

ning märgib, et karistus mõistetakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. KarS § 71 lg 1

sätestab, et vangistusega asendatakse mõistetud karistuse summa. Seega oleks kohus pidanud

asenduskaristuse kohaldamisel juhinduma kuriteo toimepanemise ajal kehtinud seadusest. Aegumise

instituuti käsitatakse materiaalõigusena ning kohtupraktika kohaselt tuleb aegumise puhul

karistusseaduse muutumisel lähtuda isiku suhtes leebemast redaktsioonist. A. Zeinalov pani kuriteo

toime 2005. aastal ning siis kehtinud KarS § 82 lg 1 sätestas, et esimese astme kuriteo asjas tehtud

otsust ei asuta täitma, kui selle jõustumisest on möödunud 5 aastat. TMS § 207 kohaselt lõpetab

kohtutäitur täitemenetluse varalise karistuse sissenõudes täitmise aegumise tõttu, kui varalist karistust

ei ole sisse nõutud KarS §-s 82 sätestatud tähtaja jooksul. Ringkonnakohtu viidatud Riigikohtu

lahendist kriminaalasjas nr 3-1-1-104-11 ei ole võimalik järeldada, et lähtuda tuleks kohtuotsuse

jõustumise ajal kehtinud seadusest.

8. Sissenõudja esindaja palub tühistada maa- ja ringkonnakohtu määrus ning moodustada

A. Zeinalovile liitkaristus. Alternatiivselt palub esindaja saata asi liitkaristuse moodustamiseks

maakohtule. Sissenõudja on seisukohal, et liitkaristus tuleb moodustada raskeima karistuse

suurendamise teel. Kaebuses märgitakse, et ringkonnakohus lähtus RTK kaebuse läbi vaatamata

jätmisel KrMS § 17 lg-st 1, kuid jättis tähelepanuta KrMS § 432 lg-s 3 sätestatu, mis on erinorm.

KrMS § 432 lg 3 kohaselt ei kutsuta prokuratuuri KrMS § 417 lg 3 rakendamisel täitmiskohtuniku

juurde ega küsita prokuratuuri arvamust. Järelikult ei ole prokuratuur KrMS § 417 lg-s 3 sätestatud

küsimuse arutamisel kohtumenetluse pooleks. TMS § 206 lg-st 2 tuleneb, et kohtutäitur teatab

varalise karistuse täitmise võimatusest sissenõudjale, kes saadab kohtule avalduse varalise karistuse

asendamiseks vangistusega. Varalise karistuse sissenõudjaks on Eesti Vabariik, keda esindab RTK.

Seega on RTK KrMS § 432 lg-st 3 tulenevalt kohtumenetluse pool ja ringkonnakohus jättis alusetult

määruskaebuse läbi vaatamata.

9. Prokuratuur palub tühistada maa- ja ringkonnakohtu määrus osas, millega jäeti A. Zeinalovi

karistused liitmata ning palub moodustada liitkaristus või saata asi liitkaristuse moodustamiseks

maakohtule. Prokuratuur nõustub sissenõudja esindaja kaebuses märgituga, et varalise karistuse

asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja. Seega jättis ringkonnakohus alusetult

sissenõudja määruskaebuse läbi vaatamata.

10. A. Zeinalovi kirjaliku seisukoha, mis on esitatud KrMS § 344 lg 3 p 3 nõuet eirates advokaadi

vahenduseta, jätab kriminaalkolleegium tähelepanuta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kriminaalkolleegium käsitleb esmalt küsimust, kes on varalise karistuse asendamise menetluses

kohtumenetluse pooled, ja võtab seisukoha sissenõudja esindaja määruskaebuse ning prokuratuuri

määruskaebuse lubatavuse osas (I), vaeb seejärel kaitsja kaebuses esitatud väiteid varalise karistuse

täitmise aegumise kohta (II), selgitab põhikaristusest ja vangistusega asendatud varalisest karistusest

liitkaristuse moodustamise põhimõtteid ning mõistab A. Zeinalovile liitkaristuse (III). Viimaks võtab

kolleegium kokku määruskaebemenetluse tulemuse (IV).

I

12. Ringkonnakohus jättis sissenõudja RTK kaudu esitatud määruskaebuse KrMS § 384 lg-le 1

tuginedes läbi vaatamata põhjendusega, et puudub kaebeõigus. Riigikohtule esitasid kaebused

A. Zeinalovi kaitsja, sissenõudja vandeadvokaadist esindaja ja prokuratuur. Selgitamaks, kes on

varalise karistuse asendamise menetluses lisaks süüdimõistetule ja kaitsjale kohtumenetluse pooled,

analüüsib kolleegium kriminaalmenetluse ja täitemenetluse seadustike asjasse puutuvaid sätteid.

13. KrMS 2. peatükis (kriminaalmenetluse subjektid) paiknev § 17 lg 1 sätestab, et kohtumenetluse

pooled on prokuratuur, süüdistatav ja tema kaitsja ning kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik.

Karistuse täitmisele pööramisega seotud küsimuste lahendamine on reguleeritud KrMS 18. peatüki

2. jaos (karistuse täitmisele pööramine). KrMS § 417 lg 3 sätestab kokkuvõtlikult seda, et kui

süüdimõistetu ei ole tasunud rahalist või varalist karistust ning süüdimõistetul ei ole vara, millele

sissenõuet pöörata, teatab kohtutäitur maakohtule täitmise võimatusest. TMS § 206 lg 2 sätestab

lühidalt, et kui rahalise või varalise karistusena mõistetud rahasummat ei tasuta ning võlgnikul ei ole

vara, millele sissenõuet pöörata, teatab kohtutäitur sissenõudjale täitmise võimatusest. Kui puuduvad

karistuse asendamist välistavad asjaolud, saadab sissenõudja avalduse karistuse asendamiseks

maakohtule.

14. KrMS § 432 lg 3 ls 1 kohaselt lahendab täitmiskohtunik KrMS §-des 425–4261 sätestatud

küsimused ja süüdimõistetult vabaduse võtmisega seotud küsimused süüdimõistetu osavõtul. Teise

lause kohaselt kutsutakse täitmiskohtuniku juurde prokurör, välja arvatud KrMS § 417 lg-s 3, § 427

lg-tes 1 ja 2 ja §-s 428 sätestatud juhul, ja süüdimõistetu taotlusel kaitsja ning kuulatakse ära nende

arvamus. Järelikult KrMS § 432 lg 3 kohaselt ei kutsuta prokuröri varalise karistuse asendamise

taotluse lahendamisele maakohtusse ning sätetest ei nähtu ka kohtu kohustust küsida prokuratuuri

kirjalikku seisukohta. Kuna seadusandja ei ole pidanud vajalikuks varalise karistuse asendamise

taotluse lahendamisel prokuratuuri menetlusse kaasamist, ei ole ta selles menetluses kohtumenetluse

pool.

15. KrMS § 421 lg 2 kohaselt järgitakse varalist karistust täitmisele pöörates rahalise karistuse

täitmisele pööramise sätteid. KrMS § 417 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtuotsus rahalise karistuse

mõistmise kohta saadetakse valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutusele.

Rahandusministri 28. detsembri 2011. a käskkirja nr 222 p 3 kohaselt on selleks asutuseks RTK.

Riigihalduse ministri 30. oktoobri 2015. a käskkirjaga nr 170 kinnitatud RTK põhimääruse § 9 p-st 4

nähtuvalt on keskuse põhiülesandeks avalik-õiguslike rahaliste kohustuste tasumise, tasaarveldamise

ja tagastamise üle arvestuste pidamine ja nende täitmise korraldamine. Põhimääruse § 10 lg 6 p-d 3 ja

4 sätestavad, et avalik-õiguslike rahaliste kohustuste arvestuse pidamisel ja sundtäitmisele saatmisel

korraldab keskus laekumata riigi nõuete edastamise kohtutäituritele sundtäitmise korraldamiseks ning

esindab riiki riigi nõuetega seotud kohtu-, täite-, likvideerimis- või pankrotimenetluses. Seega

esindab rahalise ning varalise karistuse täitmisele pööramisel ja sundtäitmisel riiki RTK.

16. KrMS § 432 lg 3 muudatus, millega arvati prokurör KrMS § 417 lg-s 3, § 427 lg-tes 2 ja §-s 428

sätestatud asjade arutamisel maakohtusse kutsutavate isikute ringist välja, jõustus 1. septembril 2011.

Eelnõu seletuskirjast nähtuvalt ei peetud prokuröri osavõttu otstarbekaks, kuna riigi esindaja on

menetlusse juba kaasatud (seletuskiri eelnõu nr 599 SE juurde, Riigikogu XI koosseis). Arvestades

asjaolu, et prokuratuur varalise karistuse täitmisele pööramisest ja täitmisest osa ei võta ning varalise

karistuse tasumise andmed on RTK-l ja kohtutäituril, on see seisukoht mõistetav.

17. KrMS § 17 lg-s 1 sisalduva üldnormi suhtes võib seadusandja ette näha erinorme.

KrMS § 17 lg-s 1 ja 18. peatükis paiknevate sätete üld- ja erinormi vahekorrale viitavad mitmed

täitmisele pööramist reguleerivad sätted. Näiteks sätestab KrMS § 432 lg 2, et kohtuotsuse täitmisel

tsiviilhagi osas teatab täitmiskohtunik sellest eelnevalt kannatanule ja tsiviilkostjale ning neil on

õigus esitada oma kirjalikud arvamused kohtu määratud tähtajaks. Niisiis vaatamata sellele, et

kannatanu on KrMS § 17 lg 1 kohaselt kohtumenetluse pool, ei ole seadusandja kannatanu kaasamist

ette näinud kõigis 18. peatükis reguleeritud erimenetlustes. Sellest tulenevalt ei ole ka kohtupraktikas

karistuse täitmisega seotud küsimuste lahendamisel kannatanut menetlusse kaasatud. Samuti sätestab

KrMS § 432 lg 4, et kohus saadab sama paragrahvi lõike 1 kohaselt tehtud määruse koopia

menetlusosalistele, keda see puudutab. Seega tuleb kriminaalmenetluse seadustiku süstemaatilise ja

teleoloogilise tõlgendamise põhjal asuda seisukohale, et KrMS § 17 lg 1 ei ole täitmisele pööramise

küsimuste lahendamisele üks ühele kohaldatav, vaid selle kõrval tuleb vaadata ka 18. peatükis

sätestatut. Arvestades KrMS § 417, § 432 ja TMS § 206 lg 2 sätteid, asubki kolleegium seisukohale,

et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja, kes tegutseb

RTK kaudu, mitte prokuratuur.

18. Sissenõudja käsitamine varalise karistuse asendamise menetluses kohtumenetluse poolena ei

lahenda aga vastuolu KrMS § 417 lg 3 ja TMS § 206 lg 2 vahel küsimuses, kas varalise karistuse

täitmise võimatusest teatab kohtule kohtutäitur või sissenõudja. Selgitamaks selles küsimuses

seadusandja tahet, märgib kolleegium järgmist.

19. TMS § 206 lg 2 jõustus praegusel kujul 24. märtsil 2011. Enne seda kehtinud TMS § 206 lg 2

kohaselt pidi avalduse kohtule esitama kohtutäitur. Täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu (763 SE, XI koosseis) seletuskirjas põhjendatakse: Kohtutäituri seaduse

§ 39 kehtetuks tunnistamine on seotud TMS § 206 lõike 2 muutmisega, mille tagajärjel muutub

kohtutäituri tasu asenduskaristuse avalduse esitamisel põhjendamatuks. Asenduskaristuse

kohaldamiseks esitab kohtule avalduse edaspidi sissenõudja, mitte aga kohtutäitur. Seega oli

seadusandja tahe suunatud sellele, et asenduskaristuse asendamist taotleks kohtult sissenõudja, mitte

kohtutäitur.

20. Vaatamata TMS § 206 lg-le 2 on aga KrMS § 417 lg-s 3 endiselt sätestatud, et asenduskaristuse

kohaldamiseks pöördub kohtu poole kohtutäitur. Tõsi, KrMS § 417 lg 3 kehtib 1. juulil 2014 (seega

hiljem, kui jõustus TMS § 206 lg 2 kehtiv redaktsioon) jõustunud redaktsioonis. Kuid siinjuures on

oluline, et 1. juulil 2014 jõustunud KrMS § 417 lg 3 muudatus ei puudutanud seda, kas kohtusse peab

varalise karistuse asendamisel pöörduma kohtutäitur või sissenõudja. Niisiis, kuigi KrMS § 417 lg 3

tervikuna on TMS § 206 lg-ga 2 võrreldes uuem seadus, ei ole ta seda konkreetse õigusliku küsimuse

lahendamisel. Kolleegiumi hinnangul tuleb seega lähtuda seadusandja tahtest ja tugineda TMS § 206

lg-le 2, mille kohaselt esitab kohtule avalduse varalise karistuse asendamiseks vangistusega

sissenõudja. Seda ei välista ka asjaolu, et kriminaalmenetluse seadustik on PS § 104 lg 2 p-s 14

sätestatud konstitutsiooniline seadus, kuna täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise

seadus, millega muudeti TMS § 206 lg-t 2, võeti vastu 77 poolthäälega, järelikult Riigikogu

koosseisu häälteenamusega (Riigikogu XI koosseisu 17. veebruari 2011. a istungi stenogramm,

samuti vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. juuli 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-4-1-6-09, p 18).

21. Olukorras, kus prokuratuur ei ole varalise karistuse asendamise menetluses kohtumenetluse pool,

ei ole prokuratuuril KrMS § 384 lg-st 1 tulenevat õigust varalise karistuse asendamise menetluses

tehtud kohtumäärust vaidlustada. Seda kinnitab ka KrMS § 417 lg 4, millest nähtuvalt ei saadeta

asenduskaristuse kohaldamise kohta tehtava kohtumääruse koopiat prokuratuurile, vaid üksnes

menetlusosalistele, keda see puudutab, ja kohtutäiturile ning eelmises punktis sedastatut arvesse

võttes TMS § 206 lg-st 2 tulenevalt ka sissenõudjale.

22. Kuigi kriminaalkolleegium on varem aktsepteerinud prokuratuuri rahalise karistuse asendamise

menetluses

määruskaebemenetluse

poolena

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

14. detsembri 2011. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-104-11), peab kolleegium eeltoodust lähtudes

vajalikuks seda praktikat muuta. Kuna muutunud tõlgenduse kohaselt ei ole prokuratuuril

KrMS § 384 lg-st 2 ning § 344 lg-test 1 ja 3 tulenevalt õigust esitada määruskaebust ringkonnakohtu

määruse peale, jätab kolleegium prokuratuuri määruskaebuse läbi vaatamata. Sissenõudja esindaja

määruskaebus on aga lubatav.

II

23. Maa- ja ringkonnakohus on asunud seisukohale, et A. Zeinalovi varalise karistuse täitmine ei ole

aegunud, sest juhinduda tuleb Harju Maakohtu 31. märtsi 2010. a otsuse jõustumise ajal,

s.o 17. jaanuaril 2011 kehtinud KarS § 82 redaktsioonist. Kaitsja on aga seisukohal, et kohaldada

tuleb kuriteo toimepanemise ajal, s.o 2005. aastal kehtinud otsuse täitmise aegumise regulatsiooni.

24. A. Zeinalovi kuriteo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 82 lg 1 p 1 sätestas, et otsust ei asuta

täitma, kui esimese astme kuriteo menetlemisel tehtud kohtuotsuse jõustumisest on möödunud

5 aastat. Riigikohus on selle regulatsiooni kehtimise ajal asunud seisukohale, et otsuse täitmine

KarS § 82 tähenduses hõlmab kõike lahendi jõustumisele järgnevat – nii süüdimõistva kohtuotsuse

täitmisele pööramist kui ka otsuse resolutiivosas märgitu reaalset täideviimist (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. mai 2008. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-20-08, p 12 ja 7. juuni 2010. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-118-09, p 14). Seega oleks kuriteo toimepanemise ajal kehtinud seaduse

kohaselt A. Zeinalovile mõistetud varalise karistuse asendamine vangistusega otsuse täitmise

aegumise tõttu välistatud.

25. 1. jaanuaril 2010 jõustunud seadusega muudeti kohtuotsuse täitmise aegumise regulatsiooni

karistusseadustikus. Nimelt sätestab kehtiv KarS § 82 lg 5, et täitmisele pööratud rahalise karistuse ja

varalise karistuse sissenõue aegub, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud

seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. KarS § 82 lg 5 teise lause

kohaselt peatub täitmise aegumine võlgniku vangistuses viibimise ajaks. See tähendab, et alates

1. jaanuarist 2010 on seadusandja selgelt eristanud kohtuotsuse täitmisele pööramise üldiseid

tähtaegasid (lg 1) ja rahatrahvi, rahalise karistuse ning varalise karistuse reaalse täitmise aegumise

tähtaegasid (lg-d 4 ja 5) (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a määrus

kriminaalasjas nr 3-1-1-104-11, p 11). Kuna A. Zeinalovi kohtuotsus jõustus 17. jaanuaril 2011, ei ole

alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva regulatsiooni kohaselt talle mõistetud varalise karistuse sissenõue

aegunud.

26. Kohtupraktikas on omaks võetud seisukoht, et aegumine on vaadeldav instituudina, mille puhul

tuleb karistusseaduse muutumise korral juhinduda isiku suhtes leebemast regulatsioonist

(nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. novembri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-114-02,

p 6.3). Samuti sätestab KarS § 5 lg 3, et seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust

või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu. Osutatud juhised ei vasta aga

küsimusele, millisest hetkest on isik kaitstud edaspidiste võimalike seadusemuudatuste eest, mis

muudavad otsuse täitmise aegumise regulatsiooni talle ebasoodsamaks. Maa- ja ringkonnakohus

viitasid Riigikohtu 14. detsembri 2011. a määrusele kriminaalasjas nr 3-1-1-104-11 ning selgitasid, et

Riigikohus on juhindunud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise ja täitmisele pööramise ajal kehtinud

regulatsioonist. Kohtute sellesisulised tähelepanekud on õiged, kuid osutatud asjas jõustus

süüdimõistev kohtuotsus süüdimõistetule soodsama, s.o enne 1. jaanuari 2010 kehtiva otsuse täitmise

aegumise regulatsiooni kehtivuse ajal, mistõttu ei saa sellest tuletada ammendavat vastust praeguses

määruskaebemenetluses kaitsja tõstatatud küsimusele.

27. Kolleegium leiab, et A. Zeinalovi varalise karistuse täitmise aegumise arvestamisel tuleb lähtuda

kohtuotsuse jõustumise ajal kehtinud KarS § 82 redaktsioonist. Nii enne kui ka pärast

1. jaanuari 2010. a kehtinud KarS § 82 seob otsuse täitmise aegumise tähtaja kulgemise alguse

kohtuotsuse jõustumise hetkega. Seega saab isikul alles kohtuotsuse jõustudes tekkida ootus

kohtuotsuse täitmise lõpptähtpäeva osas (mida hilisem ebasoodsam seadus riivaks). Otsuse täitmisele

aegumistähtaegade sätestamise eesmärk on tagada kohaldatud karistuse täitmine mõistliku aja

jooksul. Sellest tulenevalt ei reguleeri KarS § 82 mitte süüteo, vaid kohtuotsuse jõustumise õiguslikke

tagajärgi. Nendel põhjustel tuleb selle üle otsustamiseks, kas tegemist on seaduse tagasiulatuva

kohaldamisega või mitte, lähtuda mitte süüteo toimepanemise, vaid kohtuotsuse jõustumise ajast.

28. Sellest tulenevalt nõustub kolleegium maa- ja ringkonnakohtuga, et A. Zeinalovile mõistetud

varalise karistuse täitmine ei ole aegunud.

III

29. A. Zeinalovile mõisteti Harju Maakohtu 31. märtsi 2010. a otsusega põhikaristuseks

14 aastat 6 kuud vangistust. Samuti mõisteti talle KarS § 53 lg 1 alusel lisakaristuseks varaline

karistus 11 517 733 krooni ehk 736 117,30 eurot. Sellest on tasumata 497 285,82 eurot, mille

maakohus on KarS § 71 lg 1 alusel asendanud vangistusega 2 aastat 9 kuud 4 päeva. Maakohtu

määrusest nähtuvalt tuleb asenduskaristus ära kanda alates kinnipidamisasutusse ilmumisest pärast

põhikaristuseks mõistetud vangistusest vabanemist.

30. RTK taotleb, et Riigikohus moodustaks liitkaristuse A. Zeinalovile mõistetud põhikaristusest ja

vangistusega

asendatud

lisakaristusest.

Samasisulise

taotluse

esitas

RTK

ka

maa-

ja

ringkonnakohtule. Liitkaristust ei mõistetud põhjendusel, et põhi- ja lisakaristusest ei ole võimalik

liitkaristust moodustada. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

31. Riigikohus on asunud seisukohale, et KarS § 64 lg-st 2 tulenev vangistuse ja rahalise karistuse

liitmisel moodustuva liitkaristuse täitmise erisus ei laiene rahalise karistuse asendamisele

vangistusega. Pärast asendamist on tegemist samaliigiliste karistustega, mille liitmisel tuleb lähtuda

KarS § 64 lg-st 1 (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2013. a määrus kriminaalasjas

nr 3-1-1-1-13, p 24). Põhikaristusena mõistetud vangistuse ja varalise karistuse asendamisel saadud

vangistuse eraldiseisev täitmine võib luua olukorra, kus isikule mõistetud põhi- ja asendatud

lisakaristus summeeritult ületavad eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud vangistuse sanktsiooni

ülemmäära. KarS § 53 lg 1 kohaselt võib kohus mõista lisakaristusena tasumiseks summa, mille

suurus võib ulatuda kogu isiku vara väärtuseni. Seadus ei sätesta varalise karistuse ülemmäära.

KarS § 71 lg 2 kohaselt on varalise karistuse asendamisel vangistusega ülemmääraks viis aastat

vangistust. Seega on võimalik, et varalise karistuse asendamisel vangistusega peab süüdimõistetu

viibima vangistuses pikemat aega, kui kuriteo eest ettenähtav sanktsioon seda võimaldaks. Samuti

võib mitme vangistuse eraldiseisev täitmine raskendada süüdimõistetu olukorda, kuna takistab tema

vabanemist tingimisi enne tähtaega.

32. Eeltoodu vältimiseks on kolleegiumi hinnangul põhjendatud põhikaristusena mõistetud

vangistuse ja vangistusega asendatud lisakaristusest liitkaristuse moodustamine vastavalt KarS § 64

lg-s 1 sätestatule, mis näeb ette liitkaristuse mõistmist samaliigiliste põhikaristuste korral. Osutatud

säte võimaldab mõista liitkaristust mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või lugeda

kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. KarS § 64 lg 3 tagab, et põhikaristuse ja vangistusega

asendatud varalise karistuse liitmisel ei ületataks konkreetse kuriteo eest ettenähtud vangistuse

sanktsiooni ülemmäära.

33. Kuna ringkonnakohus jättis sissenõudja kaebuse ekslikult läbi vaatamata, on võimalik

KrMS § 361 lg 1 p 6 alusel asja tagastamine ringkonnakohtule sissenõudja kaebuse sisuliseks

läbivaatamiseks ning liitkaristuse mõistmiseks. Sellele vaatamata peab kolleegium praeguse asja

tehiolusid arvestades võimalikuks moodustada A. Zeinalovile liitkaristus asja ringkonnakohtule

tagastamata. Nagu märgib ka sissenõudja esindaja, on praeguses asjas tuvastatud kõik liitkaristuse

moodustamiseks vajalikud faktilised asjaolud, mistõttu ei tingi asja tagasisaatmist KrMS § 363 lg-s 5

sätestatud piirang. Liitkaristuse mõistmine on kohtu pädevuses ega eelda kohtumenetluse poole

taotlust. Riigikohus on varasemas praktikas asunud seisukohale, et ringkonnakohtu otsusega

liitkaristuse mõistmine ei raskenda isiku olukorda, kui mõistetud lõpliku karistuse liik ja määr pole

võrreldes maakohtu otsusega muutunud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2011. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-16-11, p 6.2). Osutatud põhimõte on kohaldatav ka Riigikohtu menetluses.

34. Varalise karistuse mõistmiseks peab kohus välja selgitama süüdistatava vara ja selle väärtuse

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 2007. a otsus nr 3-1-1-39-07, p 7). Harju Maakohtu

31. märtsi 2010. a otsusest nähtub, et suurema osa A. Zeinalovi varast (11 392 625 krooni)

moodustasid tagasinõudeõigused seoses temaga seotud äriühingutele laenu andmisega. Praeguses

asjas on maakohus tuvastanud, et enamik A. Zeinalovi varadest müüdi 2012. aastal. Talle kuuluvaid

äriühingu osasid on kohtutäitur püüdnud müüa, kuid edutult. A. Zeinalovil puudub vara, millele

sissenõuet pöörata. Lisakaristusena mõistetud varalisest karistusest summas 736 117,30 eurot on

A. Zeinalovil tasumata 497 285,82 eurot. Seega on varalisest karistusest tasutud ligikaudu üks

kolmandik.

35. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtud on A. Zeinalovile liitkaristust mõistmata jättes

ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja sellega oluliselt raskendanud tema olukorda. Arvestades

A. Zeinalovile mõistetud põhikaristuse raskust, mis ületab sanktsiooni keskmist määra, ning varalise

karistuse tasutud osa, peab kolleegium karistuse eesmärkide saavutamiseks võimalikuks

A. Zeinalovile liitkaristuse mõistmist, lugedes kergem karistus (asendatud lisakaristus) kaetuks

raskema karistusega (põhikaristusega). Kuna A. Zeinalovile on põhikaristus ja asendatud lisakaristus

mõistetud sama kuriteo eest, ei jää absorptsioonipõhimõtte rakendamise tagajärjel kuriteo ebaõigus

praegusel juhul arvestamata. Lisaks väärib märkimist, et KarS § 53 lg 2 kohaselt võib varalist

karistust mõista kuritegude eest, mis on toime pandud enne 1. veebruari 2007. Hiljem toimepandud

kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist on võimalik kohaldada KarS § 832 alusel, kuid

konfiskeerimise puhul ei ole nähtud ette konfiskeerimise asendamist vangistusega. Seega ei ole

A. Zeinalovile liitkaristuse mõistmine kumulatsiooniprintsiibil vajalik ka karistuse üldpreventiivsete

eesmärkide saavutamiseks. Kuna Riigikohus kohaldab liitmisel neeldumise põhimõtet ega suurenda

põhikaristusliku vangistuse pikkust, ei ole tegemist süüdimõistetu olukorra raskendamisega ega

reformatio in peius-keelu põhimõtte rikkumisega.

IV

36. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-dest 1 ja 2 ning

§ 339 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu 28. aprilli 2016. a ja Tartu

Ringkonnakohtu 16. juuni 2016. a määruse osas, millega jäeti A. Zeinalovile moodustamata

liitkaristus Harju Maakohtu 31. märtsi 2010. a otsusega põhikaristusena mõistetud vangistusest ja

vangistusega asendatud varalisest karistusest. Kriminaalkolleegium teeb tühistatud osas ise uue

otsustuse, raskendamata süüdimõistetu olukorda, ning mõistab A. Zeinalovile KarS § 64 lg-te 1 ja 3

alusel liitkaristuseks 14 aastat 6 kuud vangistust, lugedes 2 aasta 9 kuu ja 4 päeva pikkuse

vangistusega asendatud lisakaristuse tasumata osa kaetuks põhikaristusega. Karistuse kandmise

algusajaks tuleb lugeda 3. detsember 2007. Muus osas jäävad vaidlustatud määrused muutmata.

A. Zeinalovi kaitsja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Sissenõudja Eesti Vabariigi (RTK kaudu)

esindaja määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. KrMS § 390 lg-st 1 ja § 350 lg 2 p-st 2 lähtudes jääb

prokuratuuri määruskaebus läbi vaatamata.

(allkirjastatud digitaalselt)