3-2-1-158-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-158-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. veebruar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev, Indrek

Koolmeister, Villu Kõve ja Paavo Randma

Kohtuasi

Eesti Vabariigi hagi Kristen Kähri ja Gert-Kaupo Kähri

vastu 1270 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 31. augusti 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 2-15-8292

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kristen Kähri ja Gert-Kaupo Kähri kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1270 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Vabariik (Keskkonnainspektsiooni kaudu),

esindaja peadirektor Peeter Volkov

Kostjad Kristen Kähr ja Gert-Kaupo Kähr, ühine esindaja

vandeadvokaat Heldur Otti

Asja läbivaatamise kuupäev

16. jaanuar 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 31. augusti 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8292. Jätta

jõusse Tartu Maakohtu 4. septembri 2015. a otsus samas tsiviilasjas, kuid muuta otsuse

põhjendusi.

2. Kristen Kähri ja Gert-Kaupo Kähri kassatsioonkaebus rahuldada. Eesti Vabariigi

apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta Eesti Vabariigi kanda. Mõista Eesti Vabariigilt

menetluskuludena (sh maakohtu menetluskuludena) Kristen Kähri kasuks välja 840 eurot ja

Gert-Kaupo Kähri kasuks välja 840 eurot.

4. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Aivo Kährile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Keskkonnainspektsiooni kaudu) (hageja) esitas 1. juunil 2015 Tartu Maakohtule

hagi Kristen Kähri (kostja I) ja Gert-Kaupo Kähri (kostja II) vastu, milles palus mõista kostjatelt

solidaarselt välja 1270 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda, kuid ei esitanud

maakohtus menetluskulude nimekirja.

Hagiavalduse kohaselt paigaldasid kostjad 7. jaanuaril 2015 Võrtsjärvel osaühingu KALAMEISTER

kalapüügiloa alusel seitse nakkevõrku. 24. jaanuaril 2015 paigaldasid kostjad samas lisaks veel

üksteist ebaseaduslikku (kalapüügiloata) võrku. Enne 1. juulit 2015 kehtinud kalapüügiseaduse

(KPS) § 6 lg-te 1, 2 ja 3 ning § 13 lg-te 2 ja 3 järgi kalastasid kostjad seega üheteistkümne võrguga

kalapüügiõiguseta. Keskkonnainspektsioon eemaldas 27. jaanuaril 2015 kõik võrgud püügilt.

Võrkude eemaldamise ajal oli ebaseaduslikult paigaldatud võrkudes kokku 40 koha ja 5 latikat.

KPS § 25 lg 4 järgi tuleb kalavarudele tekitatud kahju hüvitada. Selle sätte alusel oli vastu võetud

enne 1. juulit 2015 kehtinud Vabariigi Valitsuse 29. septembri 2011. a määrus nr 122 „Kalavarudele

tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning kalavarudele tekitatud kahju

arvutamise akti vorm" (määrus nr 122), mille § 1 lg 1 kohaselt oli kalavaru kahjustamine kalale kahju

tekitamine kala surmamise, vigastamise, muul viisil hävitamise või kala loomulikust elukeskkonnast

eemaldamise teel, kui sellega kaasneb seaduste või teiste õigusaktide nõuete rikkumine. KPS § 202

lg 1 p 1 kohaselt loeti kalapüüginõuete tõsisteks rikkumisteks kutselisel kalapüügil EL Nõukogu

määruse (EÜ) nr 1005/2008 art-s 42 ja EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 art 90 lg-s 1

nimetatud tõsiseid rikkumisi. EL määruse nr 1005/2008 art 42 lg 1 lit a kohaselt on määruse

kohaldamisel tõsine rikkumine tegevus, mida sama määruse art-s 3 kehtestatud kriteeriumitel

käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina. EL määruse nr 1005/2008 art 3

lg 1 lit a kohaselt käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina tegevust, kui on

kalastatud kehtiva tegevusloa, loa või litsentsita.

Määruse nr 122 lisa 1 järgi on hüvitis ühe koha eest 10 eurot ja ühe latika eest 4,8 eurot, mis

KPS § 25 lg 6 järgi arvutatakse viiekordse määraga. Kokku tekitasid kostjad 40 koha ja 5 latika

ebaseadusliku püügiga keskkonnale kahju 2120 eurot. Kostjad on vabatahtlikult tasunud 850 eurot

võrkudes olnud surnud kalade eest. Keskkonnainspektsioon on nõudnud kostjatelt kahjuhüvitist ka

23 elusa koha ja 5 elusa latika eest, kuid kostjad ei ole rohkem maksnud. Keskkonnakahju tekkimise

asjaolud on tõendatud sündmuskoha vaatluse protokolli ja selle lisadega.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi ja palusid jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta

hageja kanda ja mõista hagejalt kostjate kasuks välja 960 euro suuruse esindajakulu.

Kostjate arvates ei ole hageja tõendanud, et loata paigaldatud võrkudest leiti 23 eluvõimelist koha ja

5 eluvõimelist latikat. Väärteoasja materjalid on koostanud hageja töötajad. Hageja enda koostatud

dokumendid ei saa olla tõendid. Sündmuskoha vaatluse protokolli lisaks olevad kala loendamise aktid

tuleb jätta tõendina vastu võtmata või arvestamata. Lisaks ei ole kostjad keskkonnale kahju tekitanud,

kuna elusad kalad lasti tagasi vette. Kahjuhüvitise nõudmine ellu jäänud ja vette tagasi lastud kalade

eest samamoodi nagu hukkunud kalade eest on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 3 lg-

ga 1, § 87 p-ga 6, § 23 lg-ga 3 ja §-dega 113 ning 53. Tegemist on materiaalses mõttes karistusega.

Kostjad palusid tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata määrus nr 122 ning

KPS § 25 lg 4 teine lause.

3. Tartu Maakohus jättis 4. septembri 2015. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kummagi kostja kasuks välja 480 euro suuruse

menetluskulu (kokku 960 eurot).

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kahju hüvitamise nõude alusnormiks võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1043. Keskkonnaohtliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamist täpsustab VÕS § 133 ja

lisaks reguleerib seda ka vaidlusalusel ajal (24. jaanuaril 2015) kehtinud KPS § 25. Ebaseaduslikult

vette pandud võrgust eemaldatud ja vette tagasi lastud elusad kalad ei tekita keskkonnale kahju.

Määruse nr 122 § 1 lg 1 järgi on kalavarudele mh võimalik tekitada kahju kala loomulikust

elukeskkonnast eemaldamisega. Nii hageja seletustest kui ka sündmuskoha vaatlusprotokollist

järeldub, et võrkude eemaldamisel lasti eluvõimelised kalad Võrtsjärves kohe uuesti vette. Seda ei saa

pidada kala loomulikust keskkonnast eemaldamiseks. Seega ei ole keskkonnale VÕS § 1043 mõttes

kahju tekkinud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada või saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda, kuid ei esitanud ka

apellatsiooniastmes menetluskulude nimekirja.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on keskkonnakahju hüvitis avalik-õiguslik rahaline

kohustus. Selle nõude alusnorm ei ole VÕS § 1043, mistõttu ei ole vaja tuvastada ka kahju tegelikku

suurust. Maakohus tõlgendas kahju tekkimise hindamisel ebaõigesti määruse nr 122 § 1 lg-t 1, kui

leidis, et võrkudes olnud elusad kalad ei saanud keskkonnale kahju tekitada. Kui kala on võrgus, on ta

oma loomulikust elukeskkonnast eraldatud ja kahju saab lugeda tekkinuks.

5. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning

menetluskulud hageja kanda. Menetluskuludena ringkonnakohtus palusid kostjad hagejalt välja

mõista 720 eurot.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus tühistas 31. augusti 2016. a otsusega maakohtu otsuse ning rahuldas hagi ja

mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 1270 eurot. Menetluskulud jättis ringkonnakohus

solidaarselt kostjate kanda, kuid jättis menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata, kuna hagejal

kulusid ei tekkinud.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on keskkonnakahju hüvitamise nõude alusnorm

VÕS § 1043. Keskkond (sh kalavarud) on deliktiõiguslikult kaitstav õigushüve VÕS § 1045 lg 1 p 5

mõttes. Keskkonnakahju hüvitamise kohustuse ulatus ja kord kehtestatakse VÕS § 133 lg 2 järgi

seadusega ja kahju hüvitamise nõude saab esitada riik. Keskkonnakahju väljendub eelkõige

keskkonna kvaliteedi halvenemises. Kostjate õigusvastase teo asjaolud on tõendatud

väärteomenetluse materjalidega. Määruse nr 122 § 1 kohaselt on kalavaru kahjustamine kalale kahju

tekitamine mh ka kala loomulikust elukeskkonnast eemaldamise teel. Võrgus olemine ei ole kala

loomulik keskkond, seega on võrgus olev kala loomulikust keskkonnast eemaldatud ja kahju saab

lugeda tekkinuks. Kahju tegelik suurus ei ole oluline. VÕS § 133 on kahju hüvitamise erisäte ja selle

lg 2 kohaselt hüvitatakse kahju seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Erisäte on kehtestatud seetõttu,

et keskkonnale tekitatud kahju konkreetset suurust on sageli võimatu hinnata. On tõendatud, et loata

vette lastud võrkudes oli 23 elusat koha ja 5 elusat latikat. Hageja on keskkonnakahju suuruse

VÕS § 133 lg 2, KPS § 25 lg 4 ja määruse nr 122 järgi õigesti arvutanud.

Maakohus jättis alusetult tähelepanuta kostjate taotluse tunnistada määrus nr 122 (eelkõige selle § 1

lg 1) ja KPS § 25 lg 4 teine lause põhiseaduse vastaseks, kuid see rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget

lahendit. Viidatud sätted ei ole põhiseadusega vastuolus. PS § 53 ja VÕS § 133 järgi peab

kahjuhüvitise suurus olema sätestatud seaduses, kuid põhiseadusega on kooskõlas, kui KPS § 25 lg 4

sätestab kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise piirmäärad. Täpsemate hüvitise arvutamise aluste ja

metoodika kehtestamise õigus võib olla delegeeritud Vabariigi Valitsusele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostjad paluvad ühises kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse

maakohtu otsuse või saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud paluvad

kostjad jätta hageja kanda ning mõista hagejalt kostjate kasuks välja 1200 euro suurused

esindajakulud kassatsiooniastmes.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus otsuse olulises ulatuses

põhjendamata, jättes hindamata kostjate vastuväited sündmuskoha vaatlusprotokolli lisaks olevate

kalade loendamise aktide kohta. Väärteomenetlus ei olnud õiglane, sest kostjatele ei antud võimalust

viibida sündmuskoha vaatluse ega kalade loendamise juures.

Nõude alusnormiks ei ole VÕS §-d 1043 ja 1045. KPS §-s 25 sätestatud kahjuhüvitis on avalik-

õiguslik rahaline kohustus. Kostjad paluvad tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta

kohaldamata määrus nr 122 ja KPS § 25 lg 4 teine lause. Kuna PS § 53 teise lause kohaselt peab

keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise kord olema sätestatud seaduses, on määrus nr 122 ja selle

andmise aluseks olev volitusnorm (KPS § 25 lg 4 teine lause) vastuolus PS §-ga 53. Samuti on

viidatud sätted vastuolus PS §-ga 113 ja § 87 p-ga 6. Vabariigi Valitsusele ei ole seadusega antud

volitust sisustada kalavarude kahjustamise mõistet. Kalavarude kahjustamise mõistele on määruses

nr 122 antud lubamatult laiendav sisu, mis võimaldab nõuda isikult avalik-õigusliku rahalise

kohustuse täitmist. Sellega on rikutud seaduslikkuse põhimõtet (PS § 3 lg 1, § 87 p 6). Kahjuhüvitis,

mida saab ühtmoodi nõuda nii võrkudes olnud surnud kui ka elusate ja vette tagasi lastud kalade eest,

on materiaalses mõttes karistus loata kalapüügi eest. Kuna kostjaid on loata kalapüügi kui väärteo

eest juba karistatud, on niisuguse kohustuse kostjatele panemine vastuolus PS § 23 lg-s 3 sätestatud

ühe teo eest mitmekordse karistamise keeluga.

Olenemata sellest, milline norm on nõude aluseks, ei saa kostjatelt hüvitist nõuda, kuna täidetud ei

ole nõude peamine eeldus ehk kahju olemasolu. Kostjad ei ole kalavarusid kahjustanud ega

halvendanud keskkonna seisundit. Vette lastud kalad jätkasid elu oma loomulikus keskkonnas ja

keskkonnale ei ole kahju tekitatud. Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 133 lg-t 1 ja määruse

nr 122 § 1 lg-t 1.

8. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda. Hageja ei ole

esitanud kassatsiooniastme menetluskulude nimekirja.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kolleegium jätab

TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse, st jätab hagi rahuldamata, kuid muudab otsuse

põhjendusi. Kostjate kassatsioonkaebus rahuldatakse, hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

10. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõude õiguslikku alust ja maakohtu pädevust asi lahendada (I).

Seejärel lahendab kolleegium kostjate kassatsioonkaebuse ja hageja apellatsioonkaebuse (II) ning

teeb lõpuks menetluslikud otsustused (III).

I

11. Kolleegium nõustub kostjatega, et hageja nõude aluseks ei ole VÕS § 1043, nagu on leidnud

kohtud.

VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja)

kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt

seadusele. Väidetav kahju käesolevas asjas ei ole aga tekitatud eraõigussuhtes, mida reguleerib

võlaõigusseadus. Samuti ei ole tekkinud kahju konkreetsele isikule, võlausaldajale.

12. Nõude aluseks ei saa olla ka VÕS § 133, mis reguleerib vaid keskkonnaohtliku tegevusega

tekitatud kahju hüvitamise ulatust. Ka viitab selle paragrahvi teine lõige selgelt, et sellise kahju

hüvitamiseks peab olema seaduses sätestatud kord.

13. Nõude aluseks on KPS § 25 lg 4 ja selle alusel kehtestatud määrus nr 122, mis näevad

konkreetselt ette hüvitise maksmise kohustuse ja hüvitise määrad KPS-i nõuete rikkumise eest.

Kehtivas õiguses oleks nõude aluseks kehtiva kalapüügiseaduse (KPS2015) § 73 lg-d 2-4 ja Vabariigi

Valitsuse 19. juuni 2015. a määrus nr 67 „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise

määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm" (määrus nr 67).

Kolleegium muudab vastavalt (st nõude alusnormi osas) maakohtu otsuse põhjendusi.

Nõude alusnormid pärinevad avalikust õigusest, st tegu on avalik-õigusliku suhtega ja seega avalik-

õigusliku kahju hüvitamise nõudega. Kahjuhüvitise suurus on õigusaktis fikseeritud, hüvitatakse

abstraktselt keskkonnale põhjustatud kahju, mille täpset suurust on raske (kui mitte võimatu) välja

arvutada. Sel hüvitisel on ka selgelt sanktsiooniline iseloom, mis ei ole omane eraõiguslikele

õiguskaitsevahenditele (vt sarnase toimega ülereostustasu kohta ka nt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 69). Keskkond on omandiülene üldine õigushüve, mida kaitstakse

avalikes huvides. Loata kalapüügiga keskkonnale tekitatud kahju on sarnane kahjuga, mis on

keskkonnale tekitatud looduskaitseseaduse (LKS), metsaseaduse (MS) või maapõueseaduse (MaaPS)

sätete rikkumisega ning mille kohta Riigikohus on ka varem leidnud, et tegu on looduskeskkonnale

kui sellisele tekitatud kahjuga (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-35-

08, p 24; 13. novembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-67-14, p 58). Sarnases situatsioonis

keskkonnakahju heastamise kulude hüvitamist reguleerib keskkonnavastutuse seadus (KeVS).

14. TsMS § 1 järgi vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi tsiviilasi, milleks on eraõigussuhtest

tulenev kohtuasi. TsMS § 9 lg 1 ja § 11 lg 1 järgi lahendavad tsiviilasju esimese astme kohtuna

maakohtud. Halduskohtu pädevuses seevastu on halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1

kohaselt avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine. Siiski näeb TsMS § 1 ette

võimaluse, et tsiviilkohtumenetluses lahendatakse ka muid kui eraõigussuhetest tulenevaid asju.

HKMS § 4 lg 1 järgi võib seadus avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluse lahendamiseks ette näha

ka muu menetluskorra kui halduskohtumenetluse.

Seega ei ole välistatud, et maakohtus lahendatakse tsiviilkohtumenetluses avalik-õiguslik vaidlus, kui

see tuleneb seadusest.

15. Hagi esitamise ajal kehtinud KPS § 25 lg 7 nägi ette, et kalavarudele tekitatud keskkonnakahju

hüvitise nõuab sisse Keskkonnainspektsioon ning et kahjuhüvitis kantakse riigieelarvesse. Sisuliselt

samasugune on ka kehtiva KPS2015 § 73 lg 7.

Need sätted ei täpsusta, kuidas hüvitis sisse nõutakse. Täpsustust ei tulene ka KPS-i ega KPS2015

muudest sätetest ega ka muudest keskkonnakahju hüvitamist reguleerivatest õigusaktidest.

Põhimõtteliselt on hüvitise sissenõudmiseks kaks võimalust: haldusakti kui täitedokumendi alusel

raha maksma kohustamine, mida kohustatud isik saab vaidlustada halduskohtus, või hagi alusel

hüvitise sissenõudmine maakohtus.

16. Iseenesest oleks kolleegiumi arvates mõistlikum ja eeldatavam avalik-õigusliku rahalise

kohustuse sissenõudmine haldusaktiga ning haldusakti vaidlustamine halduskohtus.

Keskkonnainspektsioonile oli KPS-iga antud ka pädevus rakendada korrakaitsemeetmeid ja teha

ettekirjutusi (vt nt KPS §-d 239-2313; vrd ka KPS2015 §-d 63-67). Neid ettekirjutusi saab aga teha

vaid mitterahaliste kohustuste täitmisele sundimiseks asendustäitmise ja sunniraha seaduse järgi,

millele viitas mh KPS § 2313 (sama ka KPS2015 § 67). Samasugune ettekirjutuste tegemise õigus

tuleneb korrakaitseorganile üldiselt korrakaitseseaduse §-st 28. Ettekirjutus avalik-õigusliku rahalise

kohustuse sissenõudmiseks on täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 21 järgi täitedokument üksnes

seaduses sätestatud juhul. Raha maksmise ettekirjutusi ei saa asendustäitmise ja sunniraha

seaduse § 2 lg 4 kohaselt selle seaduse järgi täita. Kolleegium ei pea võimalikuks tõlgendada

kohustatud isiku õigusi intensiivselt piiravaid õigusnorme laiendavalt tema kahjuks. Ettekirjutuse

(makseteatise) kui täitedokumendiks oleva haldusakti väljastamise rahalise hüvitise sissenõudmiseks

näeb ette küll KeVS § 27 lg 1, kuid nimetatud seadus ei kohaldu KeVS §-st 1 ja § 2 lg-st 1 tulenevalt

ebaseadusliku kalapüügiga keskkonnale tekitatud kahju hüvitamisele.

17. Kuna seaduses puudub regulatsioon ebaseadusliku kalapüügiga keskkonnale põhjustatud kahju

hüvitise sissenõudmiseks ettekirjutusega, tuleb KPS § 25 lg-t 7 (aga ka KPS2015 § 73 lg-t 7)

kolleegiumi arvates tõlgendada selliselt, et riik saab (Keskkonnainspektsiooni kaudu) esitada hagi

hüvitise sissenõudmiseks tsiviilkohtumenetluses. TsMS § 3 lg 2 järgi menetleb kohus tsiviilasja

seaduses ettenähtud juhul ka siis, kui isik pöördub kohtusse avalikkuse eeldatava seadusega kaitstud

õiguse või huvi kaitseks.

Nii on Riigikohus varem tõlgendanud ka KPS § 25 lg-ga 7 sarnase sõnastusega MS § 67 lg-t 12

keskkonnakahju hüvitise sissenõudmise kohta (Riigikohtu 3. oktoobri 2008. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-35-08, p 25; MaaPS-i kohta vt ka 13. novembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-67-14,

p 58). Sellise hagi esitamise võimalus mh kaitsealuste liikide hävitamisega põhjustatud

keskkonnakahju hüvitise nõudmiseks on otse sätestatud nt LKS § 77 lg-s 2. Kahjuhüvitise

sissenõudmise menetluskord ebaseaduslikult püütud kala eest ei tohiks oluliselt erineda üksnes

tulenevalt sellest, kas tegu on kaitsealuse kalaliigiga või mitte.

II

18. Kolleegium nõustub kostjatega, et neilt ei saa hüvitist nõuda, kuna tuvastatud asjaoludel ei ole

keskkonnale kahju tekkinud, st kostjad ei ole kalavarusid kahjustanud ega halvendanud keskkonna

seisundit.

Kuna maakohus leidis sama ning asja lahendamiseks ei ole vaja täiendavalt hinnata tõendeid ega

tuvastada asjaolusid, saab kolleegium ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu

otsuse, muutes selle põhjendusi nõude lahendamise alusnormi osas (vt otsuse p-d 11-13). Hageja

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

19. Ebaseadusliku kalapüügi ajal kehtinud KPS § 25 lg 4 esimene lause sätestas, et kalavarudele

tekitatud kahju tuleb hüvitada. Määruse nr 122 § 1 lg 1 kohaselt loeti kalavaru kahjustamiseks kalale

kahju tekitamist mh kala loomulikust elukeskkonnast eraldamisega, kui sellise tegevusega kaasnes

õigusaktide nõuete rikkumine. VÕS § 133 lg 1 järgi tuleb keskkonnaohtliku tegevusega kahju

tekitamise puhul hüvitada ka kahju, mis on seotud keskkonna kvaliteedi halvenemisega, samuti kahju

suurenemise ärahoidmiseks või kahju tagajärgede leevendamiseks rakendatud mõistlike abinõudega

seotud kulud ning nende abinõude rakendamisest tekkinud kahju. Keskkonnaseadustiku üldosa

seaduse (KeÜS) § 3 lg 1 defineerib keskkonnahäiringu, milleks peetakse inimtegevusega kaasnevat

vahetut või kaudset ebasoodsat mõju keskkonnale. Muu hulgas eeldatakse KeÜS § 3 lg 2 p 3 järgi

olulise keskkonnahäiringu tekkimist keskkonnakahju põhjustamisel.

Eeltoodust järeldub, et keskkonnale kui avalikule õigushüvele tekitatud kahju eest hüvitise

nõudmiseks peab kalavarudele olema tekitatud mingi kahju, mis on seotud keskkonna kvaliteedi

halvenemisega. Kuigi keskkonnakahju suurust ei saa määrata kindlaks tavapärase diferentsihüpoteesi

abil (VÕS § 127 lg 1), peab ka keskkonnakahju hüvitamise nõude maksmapanekul kahju vähemalt

keskkonnahäiringu mõttes olema tekkinud.

20. Pooled ei vaidle, et hüvitist nõutakse kalade eest, kes olid võrkudes elus ja kelle

Keskkonnainspektsiooni töötajad lasid tagasi vette. Keskkonnainspektsiooni töötajate vette tagasi

lastud kalade puhul saab kolleegiumi arvates eeldada, et need olid eluvõimelised. KPS § 20 lg 3 järgi

on kalapüügil keelatud heita tagasi vette kalu, kui need on kaotanud eluvõime. Kolleegium leiab, et

maakohus asus õigesti seisukohale, et vette tagasi lastud eluvõimeline kala ei saa keskkonnale

vähemalt eeldatavasti tekitada kahju ja sellises olukorras ei saa kostjatel tekkida kohustust tasuda

nõutud 1270 eurot. Nii VÕS § 133 lg 1 kui ka KPS § 25 ja määruse nr 122 kohaldamise eelduseks on

kalavarude kahjustamine kui teatava keskkonnahäiringu tekkimine, kuid praegusel juhul ei saa kahju

lugeda tekkinuks.

Kuna maakohus leidis õigesti, et kostjatel ei ole kahju hüvitamise kohustust, ja ringkonnakohus asus

ekslikult vastupidisele seisukohale ning kohaldas valesti materiaalõiguse norme, saab kolleegium

ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse.

21. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja hagi jääb

rahuldamata, ei ole tähtsust, kui palju ellujäänud kalasid oli ja kas need olid fikseeritud

nõuetekohaselt. Samuti ei pea kolleegium menetlusökonoomiast tulenevalt vajalikuks vastata

muudele kassatsioonkaebuse menetluslikele etteheidetele.

22. Samuti ei võta kolleegium seisukohta KPS § 25 ja määruse nr 122 võimaliku vastuolu kohta

põhiseadusega, kuna hagi jääb rahuldamata sõltumata nende normide põhiseaduspärasusest.

III

23. Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta TsMS § 162 lg 1

alusel hageja kanda. Kolleegium määrab TsMS § 174 lg 3 alusel kindlaks ka menetluskulude suuruse.

24. Kostjad on menetluskuludena palunud mõista hagejalt välja esindajakulud, milleks on maakohtus

960 eurot, ringkonnakohtus 720 eurot ja Riigikohtus 1200 eurot, st kokku 2880 eurot (sh käibemaks).

Kostjaid esindanud advokaadi töö eest on kummalegi kostjale esitatud arveid tunnitasuga 100 eurot

(pluss käibemaks) maakohtus nelja tunni eest (480 eurot) (tl 71-73), ringkonnakohtus kolme tunni

eest (360 eurot) (tl 108-111) ja Riigikohtus viie tunni eest (600 eurot).

Kolleegiumi arvates on maakohtus hagejalt välja mõistetud esindajatasu 960 eurot põhjendatud ja

hageja ei vaidlustanud seda ka apellatsioonkaebuses. Kuid ringkonnakohtus ja kassatsiooniastmes

kantud esindajakulud loeb kolleegium põhjendatuks osaliselt, ringkonnakohtus kummagi kostja osas

ühe tunni ulatuses (st kokku kahe tunni ulatuses) ja Riigikohtus kummagi kostja osas kahe tunni

ulatuses (st kokku nelja tunni ulatuses), st ringkonnakohtus ja Riigikohtus kokku kuue tunni ulatuses.

Tunnitasu 100 eurot arvestades tähendab see 600 eurot, mis koos käibemaksuga 20% on 720 eurot.

Selle summa mõistab kolleegium hagejalt kostjate kasuks täiendavalt välja. Lähtudes sellest, et

kostjad on esindajakulud tasunud võrdsetes osades, mõistab kolleegium kulud välja samamoodi nagu

maakohus, st kummagi kostja kasuks täiendavalt 360 eurot ehk koos maakohtus väljamõistetud

menetluskuludega kummagi kostja kasuks 840 eurot.

Need kulud loeb kolleegium vajalikuks ja põhjendatuks TsMS § 175 lg 1 esimese lause mõttes.

Seejuures arvestab kolleegium, et kostjate argumendid eri kohtuastmetes on sisuliselt sarnased ja

ühised ning et kostjaid on kogu menetluse kestel esindanud sama advokaadibüroo, samuti tsiviilasja

hinda.

25. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Indrek Koolmeister, Villu Kõve, Paavo Randma