3-2-1-140-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-140-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. veebruar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

Citadele Leasing & Factoring OÜ hagi Oleg Rebase

(Rebane) ja Valentina Rebane-Sikorska vastu

kinkelepingute ning isikliku kasutusõiguse seadmise

kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistamiseks ja Valentina Rebane-Sikorska vastu

hüvitist kohtutäiturile üle andma kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2016 otsus tsiviilasjas

nr 2-13-57340

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Valentina Rebane-Sikorska kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

128 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Citadele Leasing & Factoring OÜ, lepingulised

esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja Kedli Anvelt

Kostja Oleg Rebane

Kostja Valentina Rebane-Sikorska, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Tarvo Lindma

Asja läbivaatamise kuupäev

16. jaanuar 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-13-57340 osas,

milles ringkonnakohus mõistis Valentina Rebane-Sikorskalt välja ja kohustas kohtutäiturile üle

andma Tallinnas Tuukri 52 asuva kinnistu 2/12 mõttelise osa väärtusele vastava hüvitise

62 000 eurot, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud

osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-13-57340 on jõustunud osas,

milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus tunnistas

tagasivõitmise korras kehtetuks Oleg Rebase (Rebane) ja Valentina Rebane-Sikorska vahel

24. aprillil 2012 sõlmitud Tallinnas Virbi 18-13 asuva kinnistu (registriosa nr 14606301) ja

Tallinnas Tuukri 52 asuva kinnistu 2/12 mõttelise osa (registriosa nr 19684901) kinkelepingud

ning Tallinnas Virbi 18-13 asuvale kinnistule Oleg Rebase kasuks isikliku kasutusõiguse

seadmise kokkuleppe, mõistis Valentina Rebane-Sikorskalt välja Tallinnas Virbi 18-13 asuva

kinnistu väärtusele vastava hüvitise 66 000 eurot, ning osas, milles ringkonnakohus jättis otsuse

täitmist tagavate abinõudena jõusse maa- ja ringkonnakohtu menetluses kohaldatud hagi

tagamise abinõud.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Valentina Rebane-Sikorskale kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Citadele Leasing & Factoring OÜ (hageja) esitas 5. detsembril 2013 Harju Maakohtule hagi Oleg

Rebase (kostja I) ja Valentina Rebane-Sikorska (kostja II) vastu. Hageja palus esiteks tunnistada

tagasivõitmise korras kehtetuks kostjate vahel 24. aprillil 2012 sõlmitud Virbi 18-13 korteriomandi

(korteriomand) ja Tuukri 52 kinnistu 2/12 mõttelise osa (kinnistu mõtteline osa) kinkelepingud ning

korteriomandile kostja I kasuks isikliku kasutusõiguse seadmise kokkuleppe (isikliku kasutusõiguse

kokkuleppe). Teiseks palus hageja kohustada kostjat II andma kohtutäiturile üle korteriomandi

väärtusele vastav hüvitis 66 000 eurot ja kinnistu mõttelise osa väärtusele vastav hüvitis 62 000 eurot.

Kui isikliku kasutusõiguse kokkulepet ei ole võimalik kehtetuks tunnistada, siis palus hageja

alternatiivselt kohustada kostjat II hüvitama kokkuleppe tõttu korteriomandi väärtuse vähenemine

66 000 eurot ning kohustada kostjat II andma kohtutäiturile üle vastav hüvitis.

Hagiavalduse kohaselt on hageja kasuks algatatud kostja I vastu erinevate kohtuotsuste alusel

11 täitemenetlust. Täitemenetlustes ei ole suudetud nõudeid rahuldada. Kostja I on kinkinud kogu

kinnisvara oma emale (kostjale II) ja seadnud korteriomandile enda kasuks isikliku kasutusõiguse.

Kostjat II esindas tehingus kostja I, kelle teadmine võlausaldajate huvide kahjustamisest tuleb

omistada ka kostjale II. Kostja II on andnud kinnisasjade omandi üle kolmandale isikule.

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja I leidis, et kinkimise ajal oli kinnistu mõtteline osa (koos kahe teise mõttelise osaga)

koormatud hüpoteegiga summas 10 700 000 krooni. Hüpoteegiga tagatud kohustus ei olnud täidetud.

Seega oli kinnistu mõtteline osa sisuliselt väärtusetu. Kinnistu mõttelise osa kinkimise osas ei ole

sissenõudjate huvide kahjustamine võimalik. Korteriomandi kinkimine ei kahjustanud hageja huve,

sest kinkimise ajal oli kostja I maksejõuline. Hageja ei ole tõendanud, et isikliku kasutusõiguse

seadmine kahjustas tema huve. Hageja primaarset nõuet ei ole võimalik rahuldada, kuivõrd kinnistud

ei ole kostja II omandis. Kostjatelt ei ole võimalik välja nõuda tagasivõidetud tehingu alusel saadut.

Hageja ei ole tõendanud korteriomandi väärtuse vähenemist isikliku kasutusõiguse säilimise tõttu.

Kostja II leidis, et korteriomandi ja kinnistu mõttelise osa kinkis kostja I temale vastavalt poolte

tahtele, mis omakorda põhines kostja II abikaasa viimasel tahtel. Abikaasa oli alguses pärandanud

korteriomandi ja kinnistu mõttelise osa pojale (kostjale I), kuid soovis pärast need pärandada

abikaasale (kostjale II). Kinkelepingu sõlmimine vastas kostja I majanduslikule olukorrale. Kostjal II

ei olnud lepingu sõlmimise ajal teavet selle kohta, et kostjal I oleks kellegi vastu täitmata kohustusi.

Kostja II võõrandas korteriomandi ja kinnistu mõttelise osa kolmandale isikule, kellele ta oli võlgu.

Hageja alternatiivne nõue ei ole põhjendatud ega tõendatud, sh taotletav rahasumma.

3. Harju Maakohus rahuldas 26. märtsi 2015. a otsusega hagi ja tunnistas tagasivõitmise korras

kehtetuks kostjate vahel 24. aprillil 2012 sõlmitud kinkelepingud ja kostja II kasuks seatud isikliku

kasutusõiguse kokkuleppe, kohustas kostjat II andma kohtutäiturile üle korteriomandi väärtusele

vastava hüvitise 66 000 eurot ja kinnistu mõttelise osa väärtusele vastava hüvitise 62 000 eurot,

kokku 128 000 eurot. Menetluskulud jäid solidaarselt kostjate kanda. Kohus mõistis kostjatelt

solidaarselt hagejale välja menetluskulu hüvitisena 13 867 eurot 47 senti ja viivise. Samuti mõistis

kohus kostjatelt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja täiendava riigilõivu 200 eurot ja viivise.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on vaidlusaluste tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistamine põhjendatud. Samuti on põhjendatud kostja II kohustamine andma kohtutäiturile üle

kinnisasjade väärtusele vastava hüvitise. Kohus ei nõustunud kostjate vastuväidetega kinnistute

turuväärtusele. Kohus määras asjas ekspertiisi. Ekspert asus seisukohale, et 9. septembri 2014 seisuga

on kinnistu mõttelise osa turuväärtus hinnanguliselt 62 000 eurot. Ekspert on hinnangu kehtivuse

eeldustes välja toonud, et kinnistu hindamisel ei arvestata kinnistut koormavate hüpoteekidega. Seega

ei ole tähtsust, kas vaidlusalusel kinnistul lasus kinkimise ajal hüpoteek või mitte. Kohus ei

nõustunud väitega, et kinnistute väärtust oleks tulnud arvestada tehingute tegemise aja seisuga. See ei

tulene võlaõigusseaduse (VÕS) § 1032 lg-st 2. Kuivõrd tagasinõudeõigus tekkis tehingu kehtetuks

tunnistamisega, tuleb selle aja seisuga hüvitada saadu harilik väärtus. Eksperdihinnangu järgi on

korteriomandi hinnanguline turuväärtus 13. oktoobri 2014 seisuga 66 000 eurot.

4. Hageja esitas 6. aprillil 2015 maakohtule täiendava otsuse tegemise taotluse. Hageja palus teha

täiendav otsus, millega jätta kuni kohtuotsuse täitmiseni selle tagamise eesmärgil jõusse maakohtu

kohaldatud hagi tagamise abinõud ja täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 5 selliselt, et

juhul, kui kostja II vabatahtlikult ei täida hüvitise üleandmise kohustust, mõista hüvitis kostjalt hageja

kasuks täitemenetlust korraldava kohtutäituri käsutusse.

Harju Maakohus jättis 30. juuni 2015. a määrusega hageja täiendava otsuse tegemise taotluse

rahuldamata.

5. Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada osaliselt

maakohtu otsus ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta rahuldamata hageja nõue kostja II

vastu hüvitise väljamõistmiseks ja/või kohtutäiturile üle andma kohustamiseks. Kostja II palus jätta

menetluskulud hageja kanda.

Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

resolutsiooni punkti 5 ning teha selles osas uus otsus, millega määrata kindlaks ka otsuse täitmise viis

ja kord. Hageja palus jätta menetluskulud kostjate kanda.

Hageja vaidles kostja II apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja II vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 29. juuni 2016. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse ja jättis

kostja II apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, kuid

täpsustas maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 5 sõnastust ja lisas resolutsiooni otsustuse hagi

tagamise abinõude kehtivuse kohta otsuse täitmise tagamise abinõudena. Apellatsioonimenetluse

menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja II kanda ning mõistis kostjalt II hageja kasuks välja

2409 eurot ning viivise.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei võimaldanud maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 5

sõnastus lahendit kostja II suhtes sundtäita. Kostjalt II ei ole asjakohast rahasummat välja mõistetud,

vaid teda on ainult kohustatud rahasummat üle andma. Hageja esitas ka hüvitise väljamõistmise

nõuded ega ole neist loobunud. Ringkonnakohus täiendas maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 5

osaga, mis võimaldab otsust sundtäita täiendava kohtumenetluseta. Samas ei esitanud hageja

maakohtus taotlust otsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 445 järgi.

Kostja II apellatsioonkaebus jäi rahuldamata. Maakohus võttis edasivõõrandatud kinnisasjade

väärtuse hindamisel aluseks tehinguid kehtetuks tunnistava kohtuotsuse tegemisele võimalikult

lähedase aja. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga. Tehingute kehtetuks tunnistamise osas maakohtu

otsust ei vaidlustatud. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et kostja II on võlgniku lähikondne,

kes teadis või pidi teadma tagasivõitmise alustest, mistõttu ei saanud temal olla õiguslikku ootust, et

tehing jääb kehtima, ja teda tuleb kohelda kui võõrast, kelle käes oli ajutiselt hoiul võlgniku vara,

kuid kes ei taganud selle säilimist. Tagasivõitmise kohustusele kohaldatakse VÕS §-des 1032-1035

sätestatut niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus pankrotiseaduse (PankrS) § 119 lg-tes 2-4 sätestatuga.

Hageja määruskaebus maakohtu määruse peale, millega hageja vaidlustas täiendava otsuse tegemisest

keeldumise, tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Olukorras, kus ringkonnakohus oli

juba apellatsioonkaebuse menetlusse võtnud, ei olnud määruskaebuse esitamine vajalik, kuna hageja

õiguskaitsevajadus oli realiseeritud apellatsioonimenetluses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja II palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles ringkonnakohus

jättis kostja II apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse kostja II taotletud ulatuses

muutmata ja menetluskulud kostja II kanda. Kostja II palub teha uus otsus, millega tühistada

maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta rahuldamata nõue kostja II vastu 66 000 euro ja

62 000 euro väljamõistmiseks ja kohtutäiturile üleandmiseks ning jätta menetluskulud hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud tehingu

alusel üleantu väärtuse hüvitamisel VÕS § 1032 lg 2 mõttes määravaks vara väärtus kehtetu tehingu

tegemise ajal. Tagasinõudmise õiguse tekkimise ajaks tuleks lugeda tagasivõitmise õiguse tekkimise

(tagasivõitmise õiguse aluseks olevate asjaolude esinemise) aega. Praegu on tagasinõudmise õiguse

tekkimise hetkeks 24. aprill 2012, mil kostja I kinkis kostjale II kinnisasjad, kuivõrd selle tehinguga

täideti tagasivõitmise eeldus. Tehinguga kahjustasid kostjad hageja huve, millest tulenevalt tekkis

hagejal alus esitada tagasivõitmise nõue. Tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud tehingu alusel

saadu väärtust hüvitama kohustatud isik saab olla hüvitamiseks kohustatud maksimaalselt vaid

sellises ulatuses, milline oli temale üleantud vara väärtus üleandmise hetkel. Saadu

edasivõõrandamise korral ei allu selle väärtuse võimalik suurenemine enam saaja kontrollile. Ka

PankrS § 119 lg 3 kohaselt tuleb tagastamise võimatuse korral hüvitada saadu. Kui saaja võõrandab

eseme, siis ei ole ta saanud sama eseme väärtust mingil hilisemal ajal. Isiku kohustused peavad olema

ettenähtavad ja ka välditavad.

Kohtud on kinnisasjade väärtuse tuvastamisel jätnud arvestamata kinnisasju koormavate

asjaõigustega. Kostja II omandas kinnistu mõttelise osa teadmisega, et kinnistut koormab hüpoteek

summas 10 700 000 krooni. Kinnistu hüpoteegiga koormatus vähendab alati kinnisasja hinda.

Seetõttu oleks pidanud kinnistu mõttelise osa väärtuse hindamisel arvestama, et kinnisasja koormas

hüpoteek. Hüpoteek koormas kinnisasja nii siis, kui kostja II kinnisasja omandas, kui ka selle

võõrandamise ajal. Maakohus palus ekslikult eksperdil hinnata kinnisasja väärtust ekspertiisi

tegemise seisuga ja hüpoteeke arvesse võtmata. Seetõttu ei ole eksperdi vastustel hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel tähendust. Kostja tegi ettepaneku muuta eksperdile esitatavat küsimust, kuid

maakohus ettepanekuga ei arvestanud ja seda ka ei põhjendanud. Maakohus küll märkis ekspertiisi

määramise määruses, et kostjad on esitanud oma tähelepanekud tähtaega ületades, kuid see ei olnud

ettepanekuga arvestamata jätmise põhjus. Selline põhjendus oleks ka alusetu. Puuduvad tõendid asja

lahendamiseks vajaliku asjaolu tõendamiseks (kinnisasja väärtus koos hüpoteegiga 24. aprilli 2012. a

seisuga). Kinnisasi oli selle hüpoteegiga koormatuse tõttu väärtusetu, kuna hüpoteegi suurus ületas

oluliselt kinnisasja väärtust hüpoteegita. Sõltumata ekspertiisi tegemise ajast oleks kohtud igal juhul

pidanud välja selgitama kinnisasja osa tegeliku väärtuse, võttes mh arvesse seda koormavat

hüpoteeki.

Kostja II ei pea kandma ka korteriomandile seatud isiklikust kasutusõigusest tulenevat väärtuse

vähenemise riski. Kostja I kasuks isikliku kasutusõiguse seadmine oli kinkelepingu sõlmimise

eeltingimus, mis kinkelepingu sõlmimise hetkel muutis kinnisasja väärtuse nulliks. Kostja II omandas

väärtusetu kinnisasja. Isikliku kasutusõiguse tagasivõitmine ei mõjuta kinnisasja väärtust, kuivõrd

kinnisasja vastu võttes kaasnes sellega asja koormav isiklik kasutusõigus. Seda, et kõnealusel

kinnisasjal puudub koos isikliku kasutusõigusega väärtus, on kinnitanud ka ekspert. Seega on

kõnealuse kinnisasja kohta olemas tõend, mis kinnitab selle väärtusetust, kuid kohtud on selle asja

lahendamisel jätnud alusetult arvesse võtmata.

Kohtud on jätnud tähelepanuta asjas olulise tähendusega tõendi. Kinkelepingu punktis 4 on kajastatud

kinnisasjade väärtused. Kinkelepingu pooled on avaldanud vaidlusaluste kinnisasjade väärtusena

vastavalt 3800 eurot ja 1278 eurot. Notar on aktsepteerinud nimetatud summasid tehingu väärtusena.

Seega kinnitavad need esemete tegelikku väärtust. Kohus on jätnud viidatud punkti kui tõendi üldse

hindamata.

8. Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja II kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

osas, milles ringkonnakohus mõistis kostjalt II välja ja kohustas kohtutäiturile üle

andma 62 000 eurot, samuti menetluskulude jaotuse ning kindlaksmääramise osas. Asi tuleb saata

tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

10. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole kassatsiooniastmes

vaidlustanud:

· kostjale I kuulusid vaidlusalused korteriomand ja kinnistu mõtteline osa;

· 6. juunil 2006 koormati kinnistu mõtteline osa hüpoteegiga summas 10 700 000 krooni;

· 24. aprillil 2012 kinkis kostja I kostjale II korteriomandi ja kinnistu mõttelise osa ning lisaks

sõlmisid pooled korteriomandile kostja I kasuks isikliku kasutusõiguse seadmise kokkuleppe;

· 5. maist 2012 on korteriomandile kostja I kasuks kinnistusraamatusse kantud isiklik kasutusõigus;

· 4. detsembril 2013 võõrandas kostja II korteriomandi ja kinnistu mõttelise osa;

· 20. veebruaril 2014 kustutati 18. detsembri 2013 avalduse alusel kinnistusraamatust kinnistu

mõttelist osa koormanud hüpoteek.

11. Kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus tunnistas tagasivõitmise

korras kehtetuks korteriomandi ja kinnistu mõttelise osa kinkelepingud ning kostja I kasuks sõlmitud

korteriomandile isikliku kasutusõiguse seadmise kokkuleppe (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3

ja 4). Seega on vastavas osas maakohtu otsus jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause).

12. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas ja millises summas tuleb kostjal II hüvitada

kehtetu tehingu alusel üle antud kinnisasjade väärtus. Täpsemalt on pooled eri meelt küsimuses,

milline aeg tuleb aluseks võtta kehtetu tehingu alusel üle antud kinnisasjade väärtuse hindamisel ja

kas hindamisel tuleb arvestada kinnisasju koormavaid õigusi.

13. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 195 lg 1 esimese lause kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu

tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust

läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Sama paragrahvi teise

lõike kohaselt kohaldatakse tagasivõitmise õiguslikele tagajärgedele PankrS § 119 lg-tes 2-4

sätestatut. PankrS § 119 lg 3 kohaselt peab tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või

kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, teine pool

hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks

olevatest asjaoludest.

Pooled ei vaidle selle üle, et kuivõrd kinnisasjad on võõrandatud kolmandale isikule, on kostjal II

PankrS § 119 lg 3 mõttes võimatu tagastada kehtetuks tunnistatud tehingute alusel saadut.

PankrS § 119 lg 3 järgi tuleb kostjatel seega saadu väärtus hüvitada, kuid säte ei määra kindlaks

saadu väärtuse hindamise aega. Tagasivõitmise kohustusele tuleb lisaks kohaldada VÕS §-des 1032-

1035 sätestatut niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus PankrS § 119 lg-tes 2-4 sätestatuga

(Riigikohtu 18. novembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-09, p 10).

14. VÕS § 1032 lg 1 esimese lause järgi võib üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud

kasu ja teise lause järgi võib üleantud eseme hävimise, äratarvitamise, kahjustumise või äravõtmise

korral nõuda ka selle eest hüvitisena omandatu väljaandmist. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt,

kui saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu või muul põhjusel võimalik, peab saaja hüvitama

saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal.

Maakohus leidis, et kuna tagasivõitmise korral tehingu kehtetuks tunnistamisel tekib

tagasinõudeõigus tehingu kehtetuks tunnistamisega, tuleb selle aja seisuga hüvitada ka saadu harilik

väärtus (maakohtu otsuse p 36). Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega (ringkonnakohtu

otsuse p 31). Seetõttu on kohtud hüvitise määramisel lähtunud kohtuotsusele võimalikult lähedasest

ajast.

15. Kolleegium leiab, et PankrS § 119 lg 3 järgi hüvitise määramisel on kohtud ekslikult jätnud

kindlaks määramata, mida kostja II kehtetuks tunnistatud tehingu alusel sai. Saadu väärtust saab

hinnata alles pärast hüvitamisele kuuluva vara kindlaksmääramist.

Tagasivõitmise mõte on saada pankrotivarasse tagasi sealt ebaõiglaselt välja läinud vara, tagades

võimaluse pankrotivõlausaldajatele selle vara arvel oma nõudeid rahuldada (vt Riigikohtu

15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 55). Riigikohus on pankrotimenetluses

tagasivõitmise kontekstis leidnud, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, siis

PankrS § 119 lg 1 järgi on lähtekohaks, et teine pool peab tagasivõidetud tehingu järgi üleantud vara

tagastama (Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-15, p 14). Kui kohus

tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool üldjuhul TMS § 195 lg 1 järgi

kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust korraldava kohtutäituri käsutusse tehingu alusel

saadu koos vilja ja muu kasuga. Seega kui saadu tagastamine on võimalik, siis tuleb vara tagastada

selles seisus, nagu see tagasivõidetud tehingu alusel teisele poolele kuulub, sh parendused, viljad ja

muu kasu.

Eelnevast aga tuleneb, et kui saadu tagastamine muutub PankrS § 119 lg 3 mõttes võimatuks, siis

tehingu teine pool ei vastuta hiljem vara seisundis tekkinud muudatuste eest. Seega kui vara pärast

võõrandamist parendatakse või see hävib, siis need muudatused ei mõjuta seda, mis tagasivõidetava

tehingu teine pool TMS § 195 lg 1 ja PankrS § 119 lg 3 mõttes tehingu alusel sai. Näiteks ei saa

PankrS § 119 lg 3 järgi arvesse võtta, et pärast saadu tagastamise võimatust on varale seatud hüpoteek

kustutatud, kinnisasjale ehitatud hoone või mõni hoone hävinud. Vastasel juhul võiks võlgnik sattuda

paremasse olukorda kui siis, kui ta ei oleks varaga tehingut teinud, mis ei ole tagasivõitmise

eesmärgiks (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 55). Kui aga vara

hävib tehingu teise poole valduses olemise ajal, siis tuleb hävinud vara väärtus PankrS § 119 lg 3

järgi hüvitada.

16. Teisalt nõustub kolleegium kohtutega, et tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud lepingu

alusel saadu väärtus tuleb kindlaks määrata tehingu kehtetuks tunnistamise aja seisuga, sest enne seda

ei ole tagasinõudmise õigus VÕS § 1032 lg 2 mõttes tekkinud.

Tagasivõitmise korras lepingu kehtetuks tunnistamisel tekib saadu tagasinõudmise õigus VÕS § 1032

lg 2 mõttes alles hagi rahuldava kohtuotsuse tegemisest. Seetõttu tuleb hüvitise määramisel arvestada,

milline on vara väärtus kohtuotsuse tegemise ajal, isegi kui see on pärast tagasivõidetud tehingu

tegemist tõusnud või langenud. Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel kehtib tehing

kuni hagi rahuldava kohtuotsuse jõustumiseni. Alles kohtuotsuse jõustumisest tekib sissenõudja õigus

nõuda tehingu teiselt poolelt saadu üleandmist kohtutäiturile või saadu hüvitamist.

17. Kolleegium märgib, et juhul, kui saaja teeb ise kulutusi kinnistu parendamiseks (nt hüpoteegi

kustutamiseks), on saajal õigus VÕS § 1033 lg 2 alusel nõuda tehtud kulutuste hüvitamist juhul, kui

saaja uskus saadu omamise kestmisse ja on kulutusi teinud sellest lähtudes. Saaja heausksust

hinnatakse VÕS § 1035 lg-te 1 ja 2 järgi.

18. Eelnevast tulenevalt ei nõustu kolleegium kostja II väitega, et saadu väärtust hüvitama kohustatud

isik saab olla hüvitamiseks kohustatud maksimaalselt vaid sellises ulatuses, milline oli temale

üleantud vara väärtus üleandmise hetkel. Esiteks peab teine pool PankrS § 119 lg 3 järgi hüvitama

saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest

asjaoludest. Seega on hüvitist maksma kohustatud vaid isik, kes vähemalt pidi teadma, et kahjustab

tehinguga võlgniku sissenõudjate huve. Teiseks on kohtuotsuse tegemise aja järgi saadu väärtuse

määramise korral saaja kohustused samad sõltumata sellest, kas saadu tagastamine on võimalik või

võimatu.

19. Eelnevast tulenevalt on kohtud saadu väärtuse hüvitise määramisel põhjendamatult jätnud

arvestamata kinnisasja koormanud hüpoteegiga. Kuivõrd Riigikohus ei saa tõendeid ise koguda ega

uurida (TsMS § 688 lg 5), siis tuleb asi uueks läbivaatamiseks saata tagasi ringkonnakohtule.

Eseme, sh kinnisasja väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi üldjuhul selle harilik väärtus ehk kohalik

keskmine müügihind (turuhind) (vt ka nt Riigikohtu 22. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

141-09, p 15). Kohtute tuvastatud asjaoludel koormas kinnistu mõttelist osa hüpoteek nii

tagasivõidetava tehingu alusel kinnistu üleandmise hetkel kui ka hetkel, mil saadu tagastamine selle

edasivõõrandamise tõttu muutus võimatuks. Seetõttu tuleb hüpoteeki kinnisasja hariliku väärtuse

kindlakstegemisel ka arvestada (vt ka Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-

15, p 19 viimane lõik). See tähendab, et kinnistu mõttelise osa tagastamise asemel tuleb PankrS § 119

lg 3 järgi hüvitada selle väärtus tehingu kehtetuks tunnistamise aja seisuga arvestades ka kinnisasja

mõttelist osa koormanud hüpoteeki.

20. Kolleegium selgitab, et hüpoteegi olemasolu iseenesest ei muuda kinnisasja väärtusetuks. Samuti

ei määra kinnisasja väärtust ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Kinnisasja väärtuse hindamiseks tuleb

välja selgitada, kas ja kui suurt nõuet hüpoteek tagab. Kuigi hüpoteek asjaõigusseaduse (AÕS) § 325

lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki siiski realiseerida tagatava nõudeta, st

täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist

kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

64-12, p 19). Teisalt tuleb arvestada, et hüpoteegil on väärtus ka juhul, kui see hüpoteek parajasti

ühtegi nõuet ei taga. Muuhulgas on võimalik hüpoteegiga tagada tulevasi nõuded (vt täpsemalt

Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p-d 27-31) ning ka sellisel juhul on

hüpoteegiga tagatud nõue eelistatud (AÕS §-d 280 ja 353). Hüpoteek, mis ei taga ühtegi nõuet,

kinnisasja väärtust üldjuhul oluliselt siiski ei vähenda, sest kinnisasja igakordne omanik võib nõuda

sellise hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist (AÕS § 349) (vt ka

Riigikohtu 24. septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-2-1-61-09, p 30.1).

Praegusel juhul, kui lepingupoolel tuleb hüvitada tagasi võidetud tehingu alusel üle antud kinnistu

väärtus, tuleb kinnistu väärtuse hindamisel arvestada, kas ja kui suurt nõuet tagas hüpoteek sel hetkel,

kui kinnistu tagastamine muutus võimatuks (vt otsuse p 15). Kuivõrd kostja II väidab, et kinnistu

väärtus ja seega makstav hüvitis on väiksem, siis on kostja II kohustus tõendada, kas ja kui suurt

nõuet hüpoteek tagas. See tähendab, et kostja II peab tõendama, kui palju on kinnistu väärtus

arvestatava hüpoteegi tõttu väiksem. Vajadusel saab kostja II taotleda kohtult tõendite kogumist

(TsMS § 236 lg 2).

21. Kohus määras asjas tähtsate asjaolude selgitamiseks ekspertiisi. Ekspertiisi määramisel palus

maakohus hinnata kinnistu mõttelise osa väärtust selle hindamise aja seisuga (III kd, tl-d 56-57),

lähtudes sealjuures hageja ettepanekust. Ekspert ei arvestanud kinnistu mõttelise osa hindamisel

vaidlusalust hüpoteeki (III kd, tl 76), mida maakohus õigeks pidas (maakohtu otsuse p 35). Mõlemad

kostjad vaidlustasid hageja esitatud küsimused (III kd, tl-d 22 jj, 37 jj). Kostjate vastuväited

ekspertiisi määramisele jättis maakohus hilinemise tõttu tähelepanuta (III kd, tl 169 pöördel).

Apellatsioonkaebuses taotles kostja II uue ekspertiisi tegemist, hinnangut kinnistu väärtusele seisuga

24. aprill 2012, arvestades koormava hüpoteegi olemasolu (IV kd, tl 43 pöördel). Ringkonnakohus

jättis taotluse rahuldamata, sest ei näinud alust ekspertiisi määramiseks (V kd, tl 83 pöördel).

Maa- ega ringkonnakohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7, TsMS § 652

lg 8). Kohus kohaldab õigust asjas tuvastatud asjaoludest lähtudes ise (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15; 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-12, p 13).

Isegi kui poolte ettepanekud eksperdile esitatavate küsimuste kohta olid ekslikud, on kohtu kohustus

määrata eksperdile vastavalt kohalduvale materiaalõigusele asjakohased küsimused (TsMS § 298 lg 1

teine lause). Seejuures tuleb kohtul arvestada siiski ka tõendamiskoormise jaotust, st kohus ei pea

määrama küsimust, mille esitamist tõendamiskoormist kandev pool ei ole taotlenud. Kui pooled

esitavad asja uuel läbivaatamisel ekspertiisi määramise taotluse, siis peab ringkonnakohus otsustama,

kas selline taotlus on TsMS § 652 lg 3 alusel lubatav, ning arvestades käesolevas otsuses selgitatut,

määrama materiaalõiguslikult asjakohased küsimused.

22. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul ülaltoodut arvestades hinnata, mis oli TMS § 195

lg 1, PankrS § 119 lg 3 ja VÕS § 1032 lg 2 järgi vaidlusaluste kinnisasjade väärtus tagasivõitmise

korras tehingute kehtetuks tunnistamise (st maakohtu otsuse jõustumise) aja seisuga, arvestades, et

kinnistu mõttelist osa koormas vaidlusalune hüpoteek.

23. Küll aga on kohtud hüvitise määramisel jätnud põhjendatult arvestamata korteriomandit

koormanud isikliku kasutusõiguse. Kohtud ei ole korteriomandi väärtuse hindamisel oluliselt

rikkunud menetlusõiguse norme. Seetõttu jääb muutmata ringkonnakohtu otsus osas, milles

ringkonnakohus mõistis kostjalt II välja korteriomandi väärtusele vastava hüvitise.

Kolleegium leiab, et tehingu teine pool ei saa tugineda vara väärtust vähendavale piiratud

asjaõigusele, mis on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud. Seega ei saa asuda seisukohale, et

asjakohasel hetkel (vt otsuse p 15) koormas kinnistut isiklik kasutusõigus. Lisaks peaks igal juhul

kostja II PankrS § 119 lg 3 järgi hüvitama ka saadu väärtuse vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma

tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Praegusel juhul koormati korteriomand isikliku

kasutusõigusega kostja II nõusolekul. See tähendab, et piiratud asjaõiguse tõttu vähenes saadu väärtus

kostjate kokkuleppel. Eelnevast tulenevalt on kohtud põhjendatult jätnud isikliku kasutusõiguse

korteriomandi väärtuse hindamisel arvestamata.

24. Kostja II leiab, et kohtud on jätnud olulise tõendina hindamata kinkelepingu punktid, milles

pooled on avaldanud vaidlusaluste kinnisasjade väärtuse. Kostja II etteheide on põhjendamatu,

kuivõrd kinnisasjade väärtus tuleb kindlaks määrata tehingute kehtetuks tunnistamise, mitte tehingu

tegemise aja seisuga (vt otsuse p 16).

25. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. TsMS § 174 lg 6 järgi määrab ka

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ringkonnakohus.

26. Kostja II kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve