3-1-1-109-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-109-16

Otsuse kuupäev

1. veebruar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Paavo Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi E. A. süüdistuses KarS § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

24. augusti

2016. a

otsus

kriminaalasjas nr 1-14-9863

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E. A. kaitsja vandeadvokaat Raul Oberg, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Helga Aadamsoo

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

11. jaanuar 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2016. a otsus E. A. süüdistusasjas

KarS § 121 järgi muutmata ja kaitsja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Pärnu Maakohtu 12. mai 2016. a otsusega tunnistati E. A. süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 121 (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 121 lg 2 p 2) järgi ja teda karistati 9-kuulise

vangistusega. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel 1 aasta ning 6 kuu

pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

2. E. A. tunnistati KarS § 121 järgi süüdi selles, et 7. veebruaril 2014 pärast kella 16.30 lõi ta

Pärnu linnas Xxx X asuva elamu esikus ühel korral põlvega J. A-d tuharapiirkonda. Mõne

aja möödumisel lõi süüdistatav samal korrusel asuvas toas enda ja kannatanu ühise 6-aastase

poja H. A. nähes J. A-d jalaga kubemepiirkonda. J. A. lükkas süüdistatava toast koridori,

kus E. A. lõi poja nähes teda uuesti kaks korda jalaga paremale kubemepiirkonda. Seejärel

lõi süüdistatav kannatanut veel kord jalaga kubemepiirkonda. Löömisega tekitas E. A. J. A-

le füüsilist valu, alakõhu põrutuse ja verevalumi kubeme ning alakõhu piirkonnas.

3. Maakohus leidis, et kuritegu on tõendatud ja põhjendas E. A. süüditunnistamist järgmiselt.

3.1 Vaidlust pole selle üle, et J. ja E. A. kohtusid enda noorema poja H. A. lasteaia juures ning

sõitsid koos J. ja H. A. elukohta. Seejärel puhkes J. ja E. A. vahel tüli, mille asjaolude

kirjeldamisel kannatanu ning süüdistatava ütlused lahknevad. J. A. väitel oli E. A. agressiivne

ja kasutas tema suhtes vägivalda. E. A. ütluste kohaselt lõi J. A. teda lahtise käega ja

süüdistatav tõstis enesekaitseks jala, millega võis kannatanut riivata.

3.2 Tunnistaja H. T. ütluste kohaselt rääkis J. A. talle sellest, et E. A. on teda löönud. Need ütlused

tuleb aga tõendikogumist välja jätta, sest ei ole täidetud kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 66 lg 21 p-s 2 ette nähtud eeldused. Lisaks uuriti vahetu tõendiallikana kannatanu

ütlusi, mille tõttu ei või kattuva teabe osas tugineda vahendliku tunnistaja ütlustele.

3.3 Kohtueelses menetluses andis tunnistajana ütlusi H. A., kes oli ülekuulamise ajal kuue ja

kohtumenetluse ajal kaheksa aasta vanune. Prokurör taotles tema ütluste kriminaalasja juurde

võtmist KrMS § 2901 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel ning see taotlus rahuldati. H. A. ülekuulamise

videosalvestist tutvustati kohtueelsel uurimisel ka süüdistatavale, kes tunnistajale lisaküsimusi

esitada ei soovinud. Järelikult olid täidetud KrMS § 2901 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud eeldused

tunnistaja kohtusse kutsumata jätmiseks ning tema kohtueelses menetluses antud ütluste

tõendina vastuvõtmiseks.

3.4 H. A. ülekuulamisel on järgitud KrMS § 70 lg 2 nõudeid. Talle selgitati oma lähedaste suhtes

ütluste andmisest keeldumise õigust. Kuigi kaitsja hinnangul H. A. ütlusi kohtumenetluses ei

uuritud, võeti need tegelikult tõendina vastu ja loeti avaldatuks. Prokuröri küsimusele, kas

H. A. ülekuulamise videosalvestist soovitakse kohtusaalis vaadata, vastas kaitsja eitavalt.

Sellega olid kohtumenetluse pooled tõendi avaldamata jätmises kokku leppinud. Tõendi

avaldamata jätmine ei olnud vastuolus kohtuistungi avalikkuse põhimõtte ega KrMS § 296

lg 3 nõuetega.

3.5 Kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitavad tunnistaja H. T. ütlused. H. A. ütles samuti, et

nägi, kuidas E. A. vähemalt ühel korral J. A-d lõi. Ka tunnistaja K. A. kinnitas, et nägi rüselust

ja seda, kuidas E. A. kätega J. A-d lükkas. Lisaks kuulis K. A. mütsusid, mida põhjustasid

tõenäoliselt jalalöögid. J. A. vigastused on fikseeritud patsiendikaardil ja pole eluliselt usutav,

et kannatanu võis saada need vigastused teisiti kui süüdistuses kirjeldatud viisil. Pole kahtlust,

et J. A. tundis löökide tõttu valu. Süüdistatava ütlused, sealhulgas enesekaitset käsitlevad

väited, ei ole eluliselt usutavad.

Apellatsioon

4. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni E. A. kaitsja Anu Toomemägi, kes taotles

otsuse tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist ja menetluskulude jätmist riigi kanda.

Ringkonnakohtu otsus

5. Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2016. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist.

5.1 Maakohus märkis, et H. T. ütlused ei ole KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt lubatav tõend, kuid

otsuses leiti siiski, et sama tõend kinnitab J. A. ütluste usaldusväärsust. Kuna tunnistaja ütlused

ei ole lubatav tõend, rikuti nendele tuginedes kriminaalmenetlusõigust. Selle vea saab

parandada H. T. ütluste tõendikogumist kõrvaldamisega.

5.2 Kaitsja taotles K. A. ütluste ebausaldusväärseks tunnistamist, sest need lahknevad kannatanu

ütlustest osas, mida tunnistaja J. A-lt kuulis. Erinevalt apellandi seisukohast on kõnealused

ütlused osaliselt lubamatud põhjusel, et neid ei saa pidada tõendiks KrMS § 66 lg-s 21 ette

nähtud aluste puudumise tõttu. Osas, milles K. A. kirjeldas sündmusi isalt kuuldu alusel, tuleb

tema ütlused tõendikogumist välja jätta. Muus osas andis tunnistaja siiski ütlusi vahetult tajutu

kohta. Kuna ta kuulis vanemate valjuhäälset sõnelust ja nägi tõuklemist, seostas ta põhjendatult

hiljem kuuldud helid rüselusega. Kui sündmuskoha läheduses viibinud tunnistaja kuulis

mütsatusi samal ajal, kui kannatanu sõnade kohaselt toimus löömine, on põhjendatud

järeldada, et tunnistaja kuulis löömisest tingitud helisid. Sellist järeldust ei saa pidada

lubamatuks oletuseks.

5.3 Põhjendatud pole etteheited, mis puudutavad H. A. ütluste uurimata jätmist. Prokurör taotles

H. A. 21. märtsi 2014. a ülekuulamise protokolli võtmist kriminaalasja materjali juurde,

millele ükski kohtumenetluse pool vastu ei vaielnud. Seejärel tegi ta ettepaneku kuulata ja

vaadata H. A. ülekuulamise salvestist või lugeda protokoll ette. Maakohus võttiski tõendi vastu

ja luges selle avaldatuks, küsides seejuures kaitsjalt, kas ta peab vajalikuks kuulata

ülekuulamist või vaadata selle videosalvestist, kuid kaitsja seda vajalikuks ei pidanud.

Võimalus ülekuulamist kuulata oleks tähendanud protokolli ettelugemist, mille tõttu ei ole

apellandi väited põhjendatud. Kaitsja ei juhtinud tähelepanu sellele, et ta ei pea vajalikuks

videosalvestise vaatamist, kuid soovib protokolli ettelugemist. Ülekuulamise protokoll ja

sellest tehtud videosalvestis ei ole eraldi tõendid, mille avaldamise küsimus tuleks lahendada

eraldi.

5.4 Maakohus on ekslikult lugenud KrMS § 296 lg 3 esimese lause mõttes avaldatuks sellised

tunnistaja ütlused, mille sisu kohtuistungil mingil moel ei avatud. Osutatud sätte teises lauses

nähakse aga ette, et tõendi võib poolte kokkuleppel jätta avaldamata, kui kohus leiab, et see

pole vastuolus kohtuistungi avalikkuse põhimõttega. Sellele põhimõttele tugines ka maakohus.

Kuna KrMS § 296 lg 3 teise lause tingimused olid täidetud, ei rikutud H. A. ütlustele

tuginemisega kriminaalmenetlusõigust.

5.5 H. ja K. A. ütluste tõendikogumist väljajätmiseks pole alust. Tunnistajate ütlused kattuvad

olulistes küsimustes nii omavahel kui ka kannatanu ütlustega ning need on usaldusväärsed.

Kannatanu ütluste tõepärasust kinnitab veel patsiendikaart. Patsiendikaardist järeldub, et selles

vaid ühe jalalöögi mainimine on seotud kannatanul tuvastatud hematoomi tekkepõhjuse

selgitamisega. Kannatanu seletas ka usutavalt, miks ta pöördus arsti juurde alles mitu päeva

hiljem.

5.6 E. A. ütlused on vastuolus J. A. ja tunnistajate ütlustega, mille tõttu jäeti need tõendikogumist

põhjendatult kõrvale.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kassatsioon

6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni E. A. kaitsja vandeadvokaat Raul

Oberg, kes taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist, kriminaalasja saatmist

uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus ja menetluskulude jätmist riigi

kanda. Kassaatori põhiväited on järgmised.

6.1 Tõendite hindamine eeldab KrMS § 61 kohaselt kohtu siseveendumuse kujunemise

kirjeldamist, mis ei tohi olla vastuoluline ega oletuslik. Ringkonnakohus pidas lubamatuks

tõendiks K. A. ütlusi selle kohta, et löömisest kuulis ta isalt. Tunnistaja ütlusi ei saanud aga

arvestada ka tema teadmise kujunemisel selle kohta, et kuuldud mütsud olid löökidest

tekitatud helid. Võimalik arusaam helide olemusest võis tunnistajal tekkida pärast

kannatanuga rääkimist, kuid viimati märgitud osas loeti K. A. ütlused lubamatuks tõendiks.

Kohtud ei oleks tohtinud hakata tunnistaja ütlusi oletustega täiendama ega kasutama neid

tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel.

6.2 KrMS § 2901 lg 1 kohaselt võib kohus lubada tõendina esitada alaealise kohtueelses

menetluses antud ütlusi, kui need on videosalvestatud ja kaitsjal on olnud võimalus esitada

tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi tõendamiseseme asjaolude kohta. E. A-l

puudus kohtueelses menetluses kaitsja, mille tõttu ei saanud viimane H. A-le küsimusi

esitada.

Tunnistaja

kohtueelses

menetluses

antud

ütluste

kasutamisega

rikuti

kriminaalmenetlusõigust. Ringkonnakohus jättis rikkumise tähelepanuta.

6.3 Ringkonnakohus märkis õigesti, et maakohtu otsustus lugeda H. A. ütlused avaldatuks pole

kooskõlas KrMS § 296 lg 3 ls-ga 1. Järgnevalt leiti siiski vääralt, et sama sätte teise lause

tingimused olid täidetud. Maakohtu kohtunik küsis kaitsja seisukohta, kas ta soovib H. A.

ülekuulamist kuulata või vaadata videosalvestist. Kuulata ja vaadata saab videosalvestist.

Kohtuniku küsimus oli kaheti mõistetav ja tekitas kaitsjas segadust. Seetõttu ei olnud H. A.

ütluste avaldamine kriminaalmenetluse seadustikuga kooskõlas ja tunnistaja ütlusi ei saa

tõendina arvestada.

6.4 Nõustuda ei saa järeldusega, nagu oleks kannatanu usutavalt seletanud, miks ta pöördus

vigastuste

fikseerimiseks

erakorralise

meditsiini

osakonda

neli

päeva

pärast

kuriteosündmust. Valude või vigastuste korral pöörduks isik kohe haiglasse. Võib oletada,

et arsti juurde pöördumise kavatsus tekkis kannatanul muul eesmärgil või muu tagamõtte

ajel.

6.5 Ei saa välistada, et kannatanul esinenud verevalum tekkis või tekitati muu isiku poolt enne

või pärast süüdistuses kirjeldatud sündmust. Patsiendikaardi alusel verevalumi tekkepõhjust

objektiivselt tuvastada ei saa. Riigikohus on seisukohal, et kui tunnistaja või kannatanu

kohtus antud ütlused on selges vastuolus asjaoludega, mida menetlusväliselt koostatud

dokumendiga tõendada soovitakse, saab kohus arvestada dokumendis kajastatud ütlusi

ainult tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Patsiendikaarti J. A. ütluste

usaldusväärsuse kontrollimiseks ei kasutatud ja seega ei oleks tohtinud selles kajastatud

kannatanu väiteid verevalumi tekkepõhjuste ning tekkimise aja kohta arvestada.

6.6 Ainsaks või valdavaks süüstavaks tõendiks on J. A. ütlused, mis on vastuolus süüdistatava

ütlustega. Maakohus pidi seetõttu tagama, et kannatanu ristküsitlemisel järgitaks

KrMS § 288 lg 2 esimese lause nõudeid. Prokurör esitas kohtuistungil kannatanule kohtu

loata suunavaid küsimusi muu hulgas löömise asjaolude kohta. Kuna maakohtu seisukohad

kujunesid

ka

lubamatult

saadud

ütluste

põhjal,

siis

on

see

käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Nende vigade tõttu

tunnistati E. A. põhjendamatult süüdi KarS § 121 järgi.

Kassatsioonivastus

7. Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Helga Aadamsoo leiab, et nii maa- kui

ka ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata, samuti tuleb

menetluskulud jätta süüdistatava kanda. Prokuröri põhiseisukohad on järgmised.

7.1 Riigikohtu praktika kohaselt saab kohus tunnistada isiku ütlused usaldusväärseks ka

osaliselt. Ringkonnakohus on põhjendanud, miks ja missuguses osas on tunnistaja K. A.

ütlused lubatav tõend.

7.2 KrMS § 2901 lg 1 ei sätesta, et kaitsja peab viibima ülekuulamise või videosalvestisega

tutvumise juures, vaid tal peab olema võimalus esitada küsimusi. E. A-l puudus kohtueelses

menetluses kaitsja, kuid määratud kaitsja sai ka alates kohtueelse menetluse lõpuleviiduks

tunnistamisest KrMS § 70 lg 4 viimase lause kohaselt esitada KrMS § 225 lg 1 alusel

taotluse tunnistaja H. A. küsitlemiseks. Sellise taotluse sai lepinguline kaitsja esitada ka

kohtumenetluses,

sh

kaitseaktis.

Pärast

kriminaaltoimikuga

tutvumist

ega

ka

kohtumenetluses H. A. küsitlemiseks taotlust ei ole esitatud.

7.3 Maakohus põhjendas asjakohaselt ja õigesti, miks ta arvestab tõendina alaealise tunnistaja

ütlusi. Neid põhjendusi kontrollis ka ringkonnakohus, kes leidis, et H. A. ütlustele

tuginemisega kriminaalmenetlusõigust ei rikutud.

7.4 Kassaator ei nõustu järeldusega, et patsiendikaarti saab arvestada süüstava tõendina.

Tõendile antud hinnanguga mittenõustumine ei tähenda, et kohus oleks rikkunud

kriminaalmenetlusõiguse norme. Patsiendikaart ei ole teiste tõenditega vastuolus.

Kannatanul tuvastatud alakõhu põrutus ja hematoom võisid tekkida ühest või mitmest eri

tugevusega samasse piirkonda tehtud löögist.

7.5 Kassatsioonis vaidlustatud tõendid on lubatavad ja seetõttu pole asjasse puutuv viide

Riigikohtu praktikale, mis käsitleb süüdimõistmist vaid ühe tõendi alusel. Kohtud hindasid

tõendeid KrMS § 61 nõuete kohaselt ja oma siseveendumuse järgi. Siseveendumuse

kujunemine on otsuste lugemisel selgesti arusaadav ja jälgitav.

7.6 Kannatanu ristküsitlusel ei esitanud prokurör suunavaid küsimusi. Kõikide kassaatori

kirjeldatud näidete puhul oli kannatanu varem andnud konkreetse vastuse ja uue küsimuse

formuleerimisel kasutati juba öeldut. Apellatsioon ei sisaldanud viiteid ristküsitluse reeglite

rikkumisele. Kui maakohus oleks ristküsitluse reegleid rikkunud, oleks ringkonnakohus

selle apellatsiooni piiridest väljuvalt tuvastanud ning rikkumist otsuse tegemisel arvestanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kriminaalkolleegium annab kõigepealt hinnangu kassaatori väidetele, milles kritiseeritakse

alaealise tunnistaja H. A. ütluste lubatavust tõendina, samuti selle tõendi vastuvõtmist

maakohtu istungil (I). Seejärel käsitletakse argumente, millega vaidlustatakse J., H. ja K. A.

ütlustest ning dokumentaalsetest tõenditest tehtud järeldusi ja seatakse kahtluse alla E. A.

süüditunnistamise põhjendatus. Lõpuks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse

tulemuse (II).

I

9. Kriminaalasja materjali kohaselt jäeti alaealine tunnistaja H. A. kohtusse kutsumata.

Prokuröri taotlusel võeti tema kohtueelses menetluses antud ütlused tõendina vastu

KrMS § 2901 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel. Kõnealuse sätte kohaselt võib kohus kohtumenetluse

poole taotlusel jätta alaealise kohtusse kutsumata ja lubada tõendina esitada alaealise poolt

kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui need on videosalvestatud ning kaitsjal on olnud

võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi tõendamiseseme asjaolude

kohta, kui tunnistaja on noorem kui kümneaastane ja korduv ülekuulamine võib mõjuda

kahjulikult alaealise psüühikale (p 1) või tunnistaja on noorem kui neljateistaastane ja

ülekuulamine on seotud perevägivalla või seksuaalse väärkohtlemisega (p 2).

10. Maakohtu istungi protokollist nähtub, et süüdistatav ja kaitsja ei vaielnud H. A. kohtueelses

menetluses antud ütluste tõendina esitamisele vastu. Samuti ei ole maa- ja ringkonnakohtu

menetluses väidetud, et tunnistaja ütlused pole KrMS § 2901 lg 1 nõuete rikkumise tõttu

lubatav tõend. Alles kassatsioonis leitakse, et rikutud on nõuet, mille järgi peab kaitsja

saama esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi tõendamiseseme asjaolude

kohta. Kuna E. A-l puudus kohtueelses menetluses kaitsja, on kassaatori arvates tegemist

küsitlemisõiguse rikkumisega, mis välistab vaidlusaluse tõendi esitamise kohtumenetluses.

Muude KrMS §-s 2901 sätestatud tõendi esitamise eelduste täidetust kassatsioonis ei

vaidlustata. Kriminaalkolleegium kassaatori seisukohaga ei nõustu.

11. Kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda süüstavaid) tunnistajaid on ausa ja õiglase

kohtupidamise kesksemaid garantiisid Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artikli 6 lg 3 punkti d tähenduses. Sama põhimõte tuleneb ka KrMS § 15

lg-st 3, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku

ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-64-13, p 11.2).

12. Kuigi tunnistaja küsitlemine peab üldjuhul toimuma kriminaalasja kohtulikul arutamisel,

on seadusandja sellest põhimõttest näinud ette erandeid. Üheks selliseks erandiks on KrMS

§-s 2901 sätestatud võimalus jätta alaealine kohtusse kutsumata ja esitada tõendina tema

kohtueelses menetluses antud ütlused. Kõnealuse sätte eesmärk on kaitsta alaealist

tunnistajat või kannatanut korduva ülekuulamise kahjuliku mõju eest. Riive

tasakaalustamiseks on samas sättes ette nähtud nõue, mille kohaselt peab kahtlustatava

kaitsjal olema olnud võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi. Sellise

kaitsjapoolse kannatanu küsitlemise võimalusega vähendatakse kohtuliku arutamise

vahetuse piiramisest tingitud mõju ja tagatakse kohtumenetluse poolte võrdsus.

13. Prokurör osutab õigesti, et iseenesest ei nõua KrMS § 2901 kaitsja viibimist alaealise

ülekuulamise juures, kuid talle peab siiski olema tagatud küsimuste esitamise võimalus.

Selline võimalus on kaitsjal pärast seda, kui kaitsepoolele on KrMS § 70 lg 4 nõudeid

järgides tutvustatud tunnistaja ülekuulamise videosalvestist. Lisaks on võimalik esitada

küsitlemise taotlus KrMS § 225 lg 1 alusel või ka hiljem, s.t kohtumenetluses (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-73-15, p 16).

14. KrMS § 70 lg 4 teise lause ja § 2901 lg 1 sõnastus on küsitlemisõiguse osas omavahel

osaliselt vastuolus. KrMS § 70 lg 4 sätestab, et tunnistajale küsimuste esitamise õigus on

nii kahtlustataval kui ka tema kaitsjal. KrMS § 2901 lg-s 1 nähakse seevastu ette, et tõendi

esitamise eeldus on see, kui tunnistaja küsitlemise võimalus on kohtueelses menetluses

olnud just kaitsjal. Tuleb aga silmas pidada, et kaitsja osavõtt kohtueelsest menetlusest on

üldjuhul kohustuslik alles alates kriminaaltoimiku tutvustamisest KrMS § 223 lg-s 3

sätestatud korras. Juhud, mil kaitsja osavõtt on kohustuslik kogu kriminaalmenetlusest, on

ette nähtud üksnes KrMS § 45 lg-s 2. Osutatud normist ei nähtu, et kaitsja osavõtt kogu

kriminaalmenetlusest oleks kohustuslik ka KrMS § 2901 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud

kriminaalasjade puhul. Järelikult pole välistatud, et juhtudel, mil kahtlustatav ei ole endale

kaitsjat valinud ega taotlenud ka kaitsja määramist, pole tal võimalik realiseerida ka

KrMS § 2901 lg-s 1 ette nähtud kaitsja vahendusel toimuvat alaealise küsitlemise õigust.

15. Seda õigust saab kahtlustatav kasutada seeläbi, et ta valib endale kaitsja või taotleb kaitsja

määramist. Kaitsja valimisest või määramisest keeldumise korral loobub kahtlustatav aga

sisuliselt KrMS § 2901 lg-s 1 nimetatud küsitlemisõigusest. Kirjeldatud olukorras ei sõltu

kaitsja olemasolu menetleja tegevusest või tegevusetusest, mille tõttu ei saa ka väita, et üks

kõnealuses sättes nimetatud tõendi esitamise eeldus on jäetud täitmata. Vastupidine

arusaam tooks kaasa olukorra, kus kaitsjast loobumisega võidakse menetlusõigust

kuritarvitada, et saavutada kohtueelses menetluses kogutud tõendi kõrvalejätmine

kohtumenetluse raames. Ainuke võimalus seda vältida tähendaks aga alaealise korduvat

ülekuulamist kohtumenetluses, mis oleks ilmses vastuolus KrMS § 2901 eesmärgiga.

Järelikult peab kahtlustatav küsitlemisõiguse saamiseks ilmutama oma aktiivsust ega saa

ainuüksi kaitsja puudumisele tuginevalt väita, et KrMS §-s 2901 loetletud tõendi esitamise

eeldused pole täidetud. KrMS § 70 lg 4 ja § 2901 osalise vastuolu käsitlemist kokku võttes

leiab kriminaalkolleegium, et KrMS § 2901 lg 1 nõuete täitmiseks tuleb sarnasel juhul

pidada piisavaks, kui küsitlemisvõimalus kohtueelses menetluses on olnud üksnes

kahtlustataval.

16. Praeguses kriminaalasjas teavitati E. A-d kooskõlas KrMS § 70 lg 4 nõuetega sellest, et tal

on õigus tutvuda H. A. ülekuulamisest tehtud videosalvestisega, samuti õigus esitada ise

või kaitsja vahendusel viie päeva jooksul pärast tutvumist tunnistajale küsimusi. E. A.

avaldas, et ta ei soovi kaitsja osavõttu menetlustoimingust, s.t videosalvestisega

tutvumisest. Ka ei olnud tal esitada lisaküsimusi tunnistajale KrMS § 70 lg-s 4 märgitud

tähtaja jooksul ega hiljem, sh pärast kriminaaltoimikuga tutvumist. Vastavasisulise soovi

olemasolu ei nähtu E. A. või tema kaitsja avaldustest ka hilisematel menetlusetappidel, s.t

maa- ja ringkonnakohtus toimunud menetluse käigus. Kuna kassatsioonis ei ole ühtlasi

täpsustatud, missuguste konkreetsete tõendamiseseme asjaolude kohta tunnistajat küsitleda

sooviti, on KrMS § 2901 nõuete rikkumist käsitlev etteheide nii sisult kui ka vormilt

deklaratiivne. Toodud põhjustel puudub alus kõneleda kriminaalmenetlusõiguse

rikkumisest ja H. A. kohtueelses menetluses antud ütluste kui tõendi lubamatusest.

17. Kassaatori arvates rikuti H. A. ütluste vastuvõtmisel ka KrMS § 296 lg 3 teise lause

nõudeid. Nimetatud sätte kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel avaldamata, kui

kohus leiab, et

see ei

ole vastuolus

kohtuistungi

avalikkuse põhimõttega.

Kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

18. Maakohtu istungil taotles prokurör tunnistaja H. A. ülekuulamise protokolli võtmist

kriminaalasja materjali juurde. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks tunnistaja ütlus.

Järelikult tõdes ringkonnakohus põhjendatult, et ülekuulamisest tehtud videosalvestis ei ole

käsitatav eraldi tõendina, vaid ülekuulamisprotokolli lahutamatu osana. Kuna tegemist pole

eraldi tõenditega, vaid samast tõendiallikast pärineva, kuid erinevas vormis talletatud

teabega, ei saanud maakohus videosalvestise avaldamise ja uurimise küsimust lahendada

lahutatult ülekuulamisprotokolli avaldamisest ning uurimisest. Maakohtu istungi protokolli

põhjal ei teki kahtlust, et kohtumenetluse pooled ei pidanud tunnistaja ütluste avaldamist

vajalikuks. Seega saavutati kooskõlas KrMS § 296 lg 3 teise lausega tõendi avaldamata

jätmise kohta kokkulepe.

II

19. Kriminaalmenetlusõiguse rikkumine pole tuvastatav muudeski kriminaalasja lahendamist

puudutavates aspektides, mille tõttu ei anna kassaatori ülejäänud argumendid

ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust.

20. Ringkonnakohus põhjendas veenvalt, missuguses osas ja miks on K. A. ütlused lubatav

tõend. Võttes arvesse, et KrMS § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis oma

siseveendumuse kohaselt, ei ole tunnistaja ütlustes sisalduva tõendusteabe põhjal tehtud

järeldusi, mis oleksid käsitatavad oletustena. Jälgitavalt on põhjendatud sedagi, miks on

kannatanu ütlused usaldusväärsed, missuguste tõenditega need haakuvad, miks need pole

vastuolus patsiendikaardil kajastatud teabega ja miks tuleb ülejäänud tõendikogumi

valguses pidada ebausaldusväärseks süüdistatava ütlusi. Olukorras, kus E. A.

süüditunnistamine ei rajane pelgalt kannatanu ütlustel, vaid ka tunnistajate räägitul ja

dokumentaalsetel tõenditel, ei saa pidada asjasse puutuvaks kaitsja viiteid Riigikohtu

praktikale, mis käsitleb isiku süüditunnistamise põhjendatust vaid ühele tõendile tuginevalt.

Apellatsioonikohtu seisukohad on tõendite hindamist puudutavates küsimustes selged,

ammendavad ja vastuoludeta ning seega ei pea Riigikohus KrMS § 363 lg 4 p 1 kohaselt

vajalikuks neid põhjendusi korrata.

21. Ühtlasi ei saa sedastada, et J. A. ülekuulamisel oleks rikutud KrMS § 288 lg 2 esimese lause

nõudeid, s.o esitatud suunavaid küsimusi kohtu loata. Kõnealuses sättes sisalduva keelu

eesmärk on vältida küsimuste sugestiivset toimet ülekuulatavalt saadavale tõendusteabele.

Vastupidiselt kassaatori arvamusele andis J. A. esmasküsitluse käigus prokuröri

suunamiseta ise ütlusi, mille kohaselt lõi süüdistatav teda korduvalt. Prokuröri taotlusel on

ütluste parema mõistmise tagamiseks avaldatud ja uuritud skeemi, milles kannatanu

kirjeldas, kus ja mitu korda süüdistatav teda lõi. Skeemi vastuvõtmisele ja vahetule

uurimisele kohtumenetluse pooled vastuväiteid ei esitanud. Alles seejärel on prokurör

esitatud küsimustes täpsustanud, kus korduv löömine aset leidis. Kannatanule

esmasküsitluse raames esitatud küsimused ei ole hinnatavad sellistena, et neis väidetavalt

sisaldunud suunavate viidete tulemusena oleks saadud E. A-d süüstav tõend. Samuti väärib

tähelepanu, et ristküsitluse käigus ei taotlenud kaitsja ega süüdistatav kooskõlas

KrMS § 288 lg-s 5 märgituga mõne prokuröri küsimuse kõrvalejätmist väitega, et tegemist

on lubamatu (suunava) küsimusega.

22. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2016. a otsuse muutmata ja

kaitsja kassatsiooni rahuldamata. KrMS § 361 lg 1 p-s 1 märgitud lahendi tegemise tõttu

jääb süüdistatava valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu KrMS § 186 lg 2

esimese lause alusel süüdistatava kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)