3-2-1-82-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-82-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. jaanuar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Rafael Kušniri hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA

vastu auto valduse väljanõudmiseks ja 490 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 2-15-6578

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu EUROPARK ESTONIA kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3990 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Rafael Kušnir

Kostja Osaühing EUROPARK ESTONIA, esindaja

vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper

Asja läbivaatamise kuupäev

28. november 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-6578 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Kädi Sacik-Kornile Osaühingu EUROPARK ESTONIA eest kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rafael Kušnir (hageja) esitas 30. aprillil 2015 Harju Maakohtule hagi Osaühingu EUROPARK

ESTONIA (kostja) vastu, milles palus kohustada kostjat andma hagejale üle sõiduauto Škoda

(registreerimismärk 033 BDY, auto) valdus ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 490 eurot.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt välja 5023 eurot 50 senti, millest

esindajatasuna 4648 eurot 50 senti ja riigilõivuna 375 eurot, samuti viivise menetluskuludelt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

2. Harju Maakohus tagas 4. mai 2015. a määrusega hageja taotlusel hagi ja kohustas kostjat andma

auto hagejale üle. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. juuni 2015. a määrusega maakohtu määruse

muutmata ja kostja määruskaebuse rahuldamata.

3. Hageja väitel on ta auto vastutav kasutaja, kes kasutab autot koos pereliikmete ja tuttavatega, st on

selle kaasvaldaja. Kostja teisaldas auto 18. aprillil 2015 lukustatud parklasse (asukoht Rävala pst 5,

Tallinn) ja keeldus alusetult auto valdust hagejale üle andmast. Teisaldamist võimaldavaid asjaolusid

ei esinenud. Lisaks ei ole kostja tõendanud, kellega ta parkimislepingu sõlmis. Hageja ei ole kostjaga

sõlminud parkimislepingut auto parkimiseks. Auto teisaldamist ja kinnipidamist lubav

parkimistingimus on tühine tüüptingimus. Auto väärtus on oluliselt suurem kui kostja väidetavad

nõuded. Hagejal tekkis kahju, kuna ta pidi 20. aprillist 2015 kuni 3. maini 2015 kasutama

asendusautot ja ta maksis selle eest 560 eurot, millest nõuab kostjalt 490 euro hüvitamist.

4. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja

kanda. Kostja vaidles vastu ka hageja esindajakulude suurusele.

Kostja arvates on auto teisaldatud õiguspäraselt. Auto parkimisega kostja hallatavates parklates

sõlmiti ajavahemikus 3. maist 2013 kuni 18. aprillini 2015 kokku 16 korda parkimisleping parkla

sissepääsu juures välja pandud parkimistingimustel, aga parkimistasu ei makstud. Parkimistingimuste

järgi on kostjal õigus nõuda parkimise eest tasumata jätmise korral leppetrahvi 30 eurot ja hageja on

seda ka nõudnud, kuid ka leppetrahvid on jäetud tasumata. Kuna hageja on auto vastutav kasutaja,

tuleb eeldada, et tema on olnud auto kasutaja ja parkimislepingu pool kõigil neil kordadel, sh kui

kostja teisaldas auto Vanalinna parklast (Tallinn, Vana-Viru 15/Inseneri 2). Samuti on

parkimistingimustes kokku lepitud, et kostjal on õigus auto teisaldada õiguskaitsevahendina ja panna

sellega seotud kulud auto kasutaja kanda. Autole oli jäetud meeldetuletus, mis viitas mh teisaldamise

võimalusele. Kostja võis teostada ka üürileandja pandiõigust. Kostjal ei ole muud tõhusat

õiguskaitsevahendit. Hageja on ise põhjustanud endale kahju sellega, et jättis süstemaatiliselt

parkimise eest maksmata. Hageja oleks auto valduse tagasi saanud, kui ta oleks ära maksnud

135 eurot (105 eurot teisaldamise kuludena ja 30 eurot leppetrahvina). Samuti on hageja

põhjendamatult venitanud oma õiguste kaitsega. Kui ta oleks pöördunud kohtu poole ja taotlenud

hagi tagamist kohe, kui ta asendusauto üüris, oleks ta vältinud asendusautoga seotud kulusid. Hageja

peab ka tõendama, et asendusautot kasutas üksnes tema.

5. Harju Maakohus rahuldas 31. augusti 2015. a otsusega hagi ning kohustas kostjat andma auto

valduse hagejale üle ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 490 eurot. Otsuse resolutsiooni järgi

loetakse hagi tagamise korras auto üleandmine selles osas otsuse täitmiseks ja hagi tagamine jääb

kehtima otsuse jõustumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, mõistes kostjalt hageja

kasuks välja 3262 eurot 50 senti (sh riigilõivu 375 eurot ja esindajakulud 2887 eurot 50 senti) ning

kohtuotsuse jõustumisest menetluskulude tasumiseni viivise sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled, et hageja on auto vastutav kasutaja,

liiklusseaduse (LS) § 2 p 93 tähenduses, 18. aprillil 2015 teisaldas kostja auto Vanalinna parklast

Rävala pst 5 asuvasse lukustatud parklasse, 23. aprillil 2015 nõudis hageja kostjalt auto väljaandmist

ning 20. aprillil 2015 sõlmis üürilepingu asendusauto kasutamiseks hinnaga 35 eurot päevas, tagastas

selle 5. mail 2015 ja tasus selle eest kokku 560 eurot.

Hageja auto valduse üleandmise nõude õiguslik alus on asjaõigusseaduse (AÕS) § 44 lg 1. Hageja oli

auto otsene valdaja AÕS § 33 lg 2, seaduslik valdaja AÕS § 34 lg 1 ja üks kaasvaldajatest AÕS § 50

lg 1 järgi. Kostja rikkus hageja valdust AÕS § 40 lg 3 mõttes.

Sõiduki parkimisega tasulisel parkimisalal sõlmib selle juht parkla operaatoriga lepingu tingimustel,

mis on piisava selgusega määratud ja mõistlikul viisil nähtavad parkla sissesõidu juures.

Parkimisleping vastab üürilepingu tunnustele. Ekslik on kostja väide, et parkimislepingu pooleks

tuleb lugeda auto vastutav kasutaja. See ei tulene LS § 72 lg-st 1. Siiski saab lugeda tuvastatuks, et

üks auto valdajatest sõlmis kostjaga 18. aprillil 2015 parkimislepingu parklasse sissesõidu juures

nähtavatel parkimistingimustel. Ei ole tuvastatud, et lepingu oleks parkijana sõlminud hageja.

18. aprillil 2015 sõlmitud parkimislepingu tingimused on tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 tähenduses.

Tuleb eeldada, et tegu oli tarbijalepinguga, sest pooled ei ole esile toonud, et juht oleks autot parkides

tegutsenud majandus- või kutsetegevuses. Kostja ei tõendanud, et auto teisaldamist ja kinnipidamist

võimaldavad parkimistingimused ei kahjusta teist poolt ebamõistlikult. Seega on tegu tühiste

tüüptingimustega, mis võimaldavad VÕS § 42 lg 3 p 22 järgi nõuda ebamõistlikult suurt tagatist.

Seetõttu ei olnud kostjal õiguslikku alust autot teisaldada ega kinni pidada. Auto teisaldamist või

kinnipidamist ei õigusta ka tõhusa õiguskaitsevahendi puudumine ega üürileandja pandiõigus.

VÕS § 307 lg 1 järgi on üürileandja pandiõigus piiratud asjadele ulatuses, mis on vajalik üürileandja

nõuete täitmise tagamiseks. Kuna kostja nõutav parkimistasu või leppetrahv on auto väärtusest palju

väiksemad, ei ole auto valduse rikkumine põhjendatud ja auto valduse üleandmise nõue tuleb

rahuldada.

Kuna ei ole tuvastatud, et pooled oleksid sõlminud lepingu, on hageja kahju hüvitamise nõude alus

VÕS § 1043 koostoimes § 1045 lg 1 p-ga 5. Kostja rikkus hageja auto teisaldamisega hageja valdust

(VÕS § 1045 lg 1 p 5). Hagejal kulus asendusauto üürile 560 eurot, mis on hageja kahju. Hageja

kahju ja kostja tegevuse vahel on põhjuslik seos, sest hageja pidi asendusauto üürima auto valduse

rikkumise tõttu. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi oli kahju tekitamine õigusvastane. Kostja ei ole tõendanud,

et ta ei ole rikkumises süüdi, seega on kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused täidetud ja

hageja nõutud raha tuleb kostjalt välja mõista. VÕS § 139 lg 1 kohaldamise aluseid ei esine. Hagi

tagamise taotlemisega hageja ei viivitanud ja ei ole tähtis, kas asendusautot kasutasid teised isikud.

6. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või saata asi

uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda, kuid

apellatsiooniastme menetluskulude nimekirja kostja ei esitanud, riigilõivuna on ta tasunud 325 eurot

(II kd, tl 64, 67).

Hageja palus vastuapellatsioonkaebuses muuta maakohtu otsust väljamõistetud menetluskulude osas

ja mõista kostjalt välja kõik taotletud menetluskulud. Hageja palus mõista kostjalt välja 915 euro

50 sendi suurused esindajakulud ringkonnakohtus ja viivise neilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud ulatuses.

Pooled palusid jätta üksteise apellatsioonkaebused rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. veebruari 2016. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

apellatsioonimenetluse kulud 791 eurot ja viivise neilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Analoogia korras ei saa

tugineda LS §-dele 187-190, sest kostja ei täitnud parkimise korraldamisel avalikõiguslikke

ülesandeid. Maakohus leidis õigesti, et parkimistingimuste p-d 10 ja 11 on tühised tüüptingimused,

kuna nendega antakse kostjale võimalus nõuda parkijalt ebamõistlikult suurt tagatist (VÕS § 42 lg 3

p 22). Viidatud tüüptingimused on tühised ka seepärast, et nendega välistatakse tingimuse kasutaja

seadusest tulenev vastutus (VÕS § 42 lg 3 p 1). Nimelt on parkimistingimuste p-s 10 sätestatud, et

auto teisaldatakse sõidukijuhi vastutusel, millest saab järeldada, et juhul, kui auto teisaldamisel või ka

hilisemal hoidmisel peaks autoga midagi juhtuma, ei vastuta selle eest tingimuse kasutaja, vaid

autojuht. Parkimistingimuste p-d 10 ja 11 on nende koosmõjus ebamõistlikult kahjustavad ja tühised

ka põhjusel, et nendes ei ole ammendavalt loetletud kõiki võimalikke nõudeid, mille täitmata jätmise

korral võib tingimuste kasutaja auto parkija kulul ja vastutusel ära vedada ja kinni pidada. Lisaks on

vaidlusalused tüüptingimused tarbijast parkijale ebamõistlikult kahjustavad VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi,

sest tingimusega nähakse ette parkija kohustus tasuda ebamõistlikult suurt hüvitist isegi juhul, kui

parkija viivitab väiksema kui euro suuruse parkimistasu maksmisega. Üürileandja pandiõigus ei kehti

olukorras, kus üüritakse hoonestamata kinnisasja osa.

Ka hageja kahju hüvitamise nõude on maakohus õigesti lahendanud. Maakohus tuvastas õigesti, et

auto teisaldamise tõttu on hagejal tekkinud kahju vähemalt 490 eurot. Kostja väidete kohaselt oleks ta

auto valduse hagejale tagastanud, kui viimane oleks tasunud auto teisaldamise kulu 105 eurot ja

leppetrahvi 30 eurot, kuid hagejalt ei saanud VÕS § 139 lg 2 järgi mõistlikult eeldada, et ta selle

summa tasuks. Kostjal ei olnud õiguslikku alust autot teisaldada ja nõuda sellega seotud kulude

hüvitamist. Tähtsust ei ole sellel, et hageja oleks hiljem saanud makstud raha kohtu kaudu tagasi

nõuda. Maakohus hindas tõendeid nõuetekohaselt.

Maakohus ei ole menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ületanud. Hageja

vastuapellatsioonkaebuses esile toodud poolte esitatud menetlusdokumentide maht on vaid üks

esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse kaalumisel arvestatav asjaolu ja see ei ole hüvitatavate

kulude suuruse puhul määrava tähtsusega. Maakohus ei rikkunud ka poolte võrdsuse põhimõtet.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ning mõista hagejalt kostja

kasuks välja 100 eurot kassatsioonikautsjoni (taotluses ekslikult nimetatud riigilõivuks) ja 2550 eurot

esindajakulude katteks ning lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivise menetluskuludelt VÕS § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kostja arvates kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 305 lg-t 1, kui leidis, et seadusest tulenev

üürileandja pandiõigus ei kehti, kui üürilepingu esemeks on kinnisasja hoonestamata osa. Samuti

kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 42 lg-d 1 ja 3, kui leidis, et parkimistingimuste rikkumise

korral auto kinnipidamist võimaldav lepingutingimus on ebamõistlikult kahjustav ja tühine.

Ringkonnakohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 39 lg 2, kui pidas tühiseks ka seda osa

parkimistingimuste rikkumise korral sõiduki kinnipidamist võimaldavast lepingutingimusest, mida

ringkonnakohtu viidatud normid ei puuduta. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti ka VÕS § 37 lg-t 3

ja § 7 lg-t 2, kui pidas sõiduki kinnipidamist võimaldava lepingutingimuse sisaldumist

parkimislepingus üllatuslikuks. Ringkonnakohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 139 lg-d 1 ja 2,

kuigi hageja ei tõendanud, millal ta asendussõidukit ise kasutas ja millal seda tegid väidetavad

kaasvaldajad. Kui hageja oleks autole kohe järele tulnud, oleks tema kulu piirdunud auto teisaldamise

kuluga.

Ringkonnakohus tugines otsuses õigusnormidele, mille kohaldamist pooltega ei arutatud ja mille

kohta pooled ei saanud arvamust avaldada, mistõttu oli kohtulahend pooltele üllatuslik. Maa- ja

ringkonnakohtus arutati vaid vaidlusaluse tüüptingimuse võimalikku vastuolu VÕS § 42 lg 3 p-ga 22.

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse olulist põhimõtet, mis kohustab kohut lahendama asja

siseveendumuse kohaselt - otsuse on koostanud kohtunik, kes ei kuulunud asja arutanud

kohtukoosseisu. See nähtub otsuse faili metaandmetest ning sellest, et otsuses on kostjale omistatud

väited, mida viimane ei ole praeguses asjas esitanud.

9. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Samuti leiab

hageja, et kostja kassatsiooniastme menetluskulud, mis ületavad 1500 eurot (käibemaksuga), on

põhjendamatud. Hageja ise ei ole kassatsiooniastme menetluskulude nimekirja esitanud.

10. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 26. septembri 2016. a

määrusega asja lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus

rahuldatakse.

12. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja olulisi asjaolusid (I). Seejärel analüüsib kolleegium

parkimislepingu õiguslikku olemust ja selle sõlmimist (II), edasi aga kostja võimalikke nõudeid

hageja vastu ning auto väljaandmisest keeldumise ja teisaldamise võimalusi (III) ning hageja kahju

hüvitamise nõuet (IV). Lõpetuseks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (V).

I

13. Hageja palub hagis esmalt kohustada kostjat andma hagejale üle auto valduse.

Hageja tugineb seejuures põhiliselt asjaoludele, et ta on auto valdaja, kostja võttis auto hageja tahte

vastaselt oma valdusse ja keeldub alusetult seda hagejale välja andmast.

14. Tuvastatud asjaoludel on hageja auto vastutav kasutaja LS § 2 p 93 tähenduses ja on enne auto

valduse äravõtmist olnud koos teise isikuga ka auto kaasvaldaja AÕS § 33 lg 1 ja § 50 lg 1 mõttes.

Hageja ei ole auto omanik. Seega on hageja esitanud auto väljanõudmise nõude valdajana.

Sellise nõude õiguslik alus saab olla esmajoones AÕS § 45 lg 1, mille kohaselt on valdajal valduse

äravõtmise korral õigus nõuda valduse taastamist isikult, kes on nõudja suhtes omavoliline valdaja.

15. Auto väljaandmise nõude aluseks ei ole maakohtu otsuse põhjendustes viidatud AÕS § 44 lg 1 (vt

maakohtu otsuse p 13), kuna hageja esitatud ja kohtute tuvastatud asjaoludel kostja mitte üksnes ei

takistanud hagejat autot valdamast (st ei rikkunud valdust AÕS § 40 lg 3 mõttes), vaid võttis valduse

temalt ära.

Nõude aluseks ei saa olla ka AÕS § 80, kuna hageja ei ole auto omanik ega saa seetõttu esitada

vindikatsiooninõuet.

16. Kolleegiumi arvates ei mõjuta auto väljaandmise nõude lahendamist asjaolu, et maakohus on hagi

tagamise korras kohustanud kostjat auto hagejale üle andma ja hageja väitel on ta auto oma valdusse

tagasi saanud (vt nt I kd, tl 158).

Vt selle kohta lähemalt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p-d 22 ja 23.

17. Kostja on keeldunud autot hagejale tagastamast, kuna autoga on korduvalt pargitud kostja

hallataval tasulisel parkimisalal ja tasumata on parkimistasud, leppetrahvid ning ka auto teisaldamise

kulud.

Kostja saab AÕS § 46 alusel hageja nõude rahuldamisest keelduda, kui ta tõendab, et hageja valduse

äravõtmine ei olnud omavoliline (st see ei toimunud AÕS § 40 lg 2 esimese lause mõttes valdaja

nõusolekuta seadusvastaselt) ja et tal on õigus autot vallata.

Kostja vastuväidete järgi on tal õigus autot vallata ja keelduda autot hagejale välja andmast tulenevalt

poolte vahel sõlmitud lepingust ja üürileandja pandiõigusest (VÕS § 305 lg 1, § 307 lg 1). Seega ei

keeldu kostja autot hagejale üle andmast mitte seetõttu, et soovib autot ise omada või kasutada, vaid

üksnes oma rahaliste nõuete tagamiseks (vt kostja võimalike nõuete kohta otsuse III osa).

18. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja 490 eurot.

Seda peab hageja oma kahjuks, mis tekkis auto kostja valduses oleku aja eest asendusauto üürimisest.

Sellise nõude aluseks saab olla VÕS § 1043 koostoimes VÕS § 1045 lg 1 p-ga 5, mille järgi on kahju

tekitamine õigusvastane, kui see tekitati mh valduse rikkumisega. Kui hageja ja kostja vahel oli

leping, mida kostja on rikkunud, võib nõude aluseks olla VÕS § 115 lg 1.

19. Kahju hüvitamise nõudele on kostja lisaks esitanud vastuväite, et hüvitist tuleks vähendada, kuna

hageja on ise põhjustanud endale kahju sellega, et jättis süstemaatiliselt parkimise eest maksmata ja

oleks auto valduse tagasi saanud, kui ta oleks ära maksnud 135 eurot, samuti on hageja venitanud

oma õiguste kaitsega ega ole tõendanud, et asendusautot kasutas üksnes tema.

20. Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamiseks oluliste asjaolude üle:

· hageja oli auto kaasvaldaja;

· auto pargiti 18. aprillil 2015 kostja hallataval Vanalinna tasulisel parkimisalal ja parkimise

eest ei makstud;

· kostja teisaldas auto 18. aprillil 2015 Vanalinna parkimisalalt Rävala pst 5 asuvasse

lukustatud parklasse;

· 23. aprillil 2015 nõudis hageja kostjalt auto väljaandmist, millest kostja keeldus;

· 20. aprillil 2015 sõlmis hageja üürilepingu asendusauto kasutamiseks hinnaga 35 eurot

päevas, tagastas selle 5. mail 2015 ja tasus selle eest kokku 560 eurot.

II

21. Pooled ei vaidle, et autojuht ja parklapidaja sõlmisid auto parkimisega parkimisalal

parkimislepingu tingimustel, mis olid nähtavad parkla sissesõidu juures.

Kohtute tuvastatud asjaoludel juhtis autot ja sõlmis seega lepingu keegi auto kaasvaldajatest. Kes see

isik konkreetselt oli, kohtud ei tuvastanud.

22. Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271

mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil

(üürnik) kasutada tasu eest parkimisala.

23. Pooled vaidlevad selle üle, kes auto parklasse parkis ja kes oli seega lepingupool.

Auto teisaldamist ja kinnipidamist võimaldavale õiguskaitsevahendile saab kostja nii lepingu kui ka

VÕS § 110 lg 1 alusel tugineda üksnes isiku suhtes, kes on lepingupool. Seega tuleb lepingupool asja

uuel läbivaatamisel kindlaks teha. Kolleegium ei saa tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 ise tõendeid

hinnata ega asjaolusid tuvastada.

24. Kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), ja lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema kostja,

on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine hageja kui auto vastutava kasutaja kontrolli all

ja kostjal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada.

Seetõttu leiab kolleegium, et tõendamiskoormis tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada

ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda hagejat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu

isik (vt selle kohta lähemalt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 31).

III

25. Kostja on menetluses püsivalt väitnud, et ta keeldub autot hagejale välja andmast ja teisaldas selle

parklast, kuna tasumata on autoga seotud parkimistasud, leppetrahvid ja teisaldamise kulud.

Samas ei ole kostja kohtule selgelt öelnud, kui suur see võlg on ja millest see tuleneb. Kohtud ei ole

kostja vastunõuet kindlaks teinud ega selgitanud kostjale ka selle nõude suuruse väljatoomise

vajadust.

26. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kostja nõue selgeks teha, sest täitmisest keeldumise vastuväite

esitamisel kohustuse täitmise nõudele lepingu või VÕS § 110 lg 1 alusel tuleb selleks, et kohustada

kostjat auto välja andma, teha kindlaks, kas ja kui palju on hageja kostjale võlgu (vt selle kohta ka

Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p-d 35-37).

Muu hulgas tuleb kostja väite alusel kindlaks teha, milliste parkimistingimuste alusel kostja nõuded

võisid tekkida. Kostja on esitanud erinevaid fotosid parkimistingimustest, millest osa on loetamatud

ja osa tingimusi erinevad (vt nt I kd, tl 69-76).

27. Kostja vastuväited auto väljaandmisest keeldumisel saavad tugineda kas pandiõigusele, kohustuse

täitmisest keeldumise õigusele või lepingule.

28. Auto väljaandmise nõude rahuldamise välistab kostja kehtiv tuginemine üürileandja

pandiõigusele ja pandiõigusest tulenevale igaühe suhtes kehtivale auto valdamise õigusele

(vt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p-d 38-43).

29. Hagi rahuldamise kostjale raha maksmise vastu võib tuua kaasa kostja kohustuse täitmisest

keeldumise õigus VÕS § 110 lg 1 alusel, kui tal on hageja vastu parkimisest tulenevaid rahalisi

nõudeid (vt lähemalt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p-d 44-47).

30. Auto väljaandmisest keeldumise õigus võib kostjal olla ka lepingu alusel, lähtudes

parkimistingimustest kui tüüptingimustest. Selle eeldusena tuleb aga esmalt tuvastada, et

tüüptingimused on saanud lepingu osaks ega ole tühised (vt ka Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p-d 49-53) ning et hageja oli lepingu pool.

Kolleegium märgib, et ei nõustu ringkonnakohtuga, et auto kinnipidamist ja teisaldamist võimaldav

tüüptingimus võiks olla tühine ainuüksi põhjusel, et see sisaldab selle õiguse kasutamise eelduseks

olevate võlgnevuste lahtise loetelu. Seda eriti juhul, kui väidetud kulu hüvitamise nõue on mahutatav

mõne loetelus toodud konkreetse kulu alla.

Kolleegium märgib lisaks, et ringkonnakohus ei pidanud tüüptingimusi üllatuslikuks ega viidanud

VÕS §-le 37 nagu väidab kostja.

IV

31. Kuna hageja kahju hüvitamise nõude eelduseks on kostjal auto valdamise või selle väljaandmisest

keeldumise õiguse puudumise tuvastamine, mida tuleb uuesti hinnata, tuleb ringkonnakohtu otsus

tühistada ka kostjalt 490 euro väljamõistmise osas. Ka see nõue tuleb uuesti lahendada.

32. Asendusauto üürimise kulude hüvitamiseks tuleb mh kindlaks teha VÕS § 132 lg 4 esimese lause

eelduste täidetus, mh see, kas asendusauto kasutamine oli hagejale vajalik või kasulik (vt ka

Riigikohtu 27. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-14, p 14).

33. Kui kostja oli kohustatud auto hagejale välja andma, ei andnuks alust kahjuhüvitise

vähendamiseks asjaolu, et kostja oli nõus seda tegema, kuid raha maksmise vastu. Sel juhul oleks

hageja pidanud alusetult makstud raha nõudmiseks pöörduma hiljem kohtusse ja mh kandma sellega

seoses kulusid, mida võib VÕS § 139 kontekstis pidada hagejale ebamõistlikult koormavaks.

34. Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud ka kostja etteheide hagejale, et see viivitas hagi tagamise

taotlemisega. Kostja ei saa hagejale ette heita viivitamist auto tagasinõudmisega hagi tagamise

abinõuna, kui ta oleks saanud auto ise tagasi anda.

Samuti ei ole hüvitise määramisel iseseisvat tähendust asjaolul, kas asendusautot kasutas lisaks

hagejale veel keegi. Selleks tuleks tõendada, et ainuüksi oma tarbeks poleks hagejal autot vaja läinud,

või et ta oleks saanud seda kasutada odavamalt.

V

35. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja

kohaldamise tõttu, ei ole menetlusökonoomiast lähtudes vaja vastata kostja väidetele menetlusõiguse

normi rikkumise kohta.

Kolleegium märgib siiski, et ainuüksi kohtuniku, kohtuametniku vm isiku (nt advokaadi) nime

esinemine dokumendi metaandmetes ei anna alust väita, et see inimene on tegelikult koostanud

kohtulahendi. Dokument võib olla koostatud varasemale dokumendipõhjale, mis iseäranis sarnaste

asjade puhul on ka mõistlik. Kohtulahendi sisu eest vastutavad selle allkirjastanud kohtunikud.

36. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtusse, jätab kolleegium menetluskulude

jaotuse TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

37. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Vastaspoolelt kautsjonit välja mõista ei saa, nagu

soovib kostja.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu