3-2-1-68-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-68-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. jaanuar 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Katrin Velleti hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA

vastu auto väljanõudmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. veebruari 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 2-15-3430

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu EUROPARK ESTONIA kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Katrin Vellet, esindaja vandeadvokaat Alan Biin

Kostja Osaühing EUROPARK ESTONIA, esindaja

vandeadvokaat Arne Ots

Asja läbivaatamise kuupäev

28. november 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Osaühingule EUROPARK ESTONIA kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Katrin Vellet (hageja) esitas 4. märtsil 2015 Harju Maakohtule hagi Osaühingu EUROPARK

ESTONIA (kostja) vastu, milles palus kohustada kostjat andma hagejale üle sõiduauto Volvo XC70

(registreerimismärk 832 BJV, auto) valduse. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning

mõista kostjalt välja 350 eurot riigilõivu ja 1345 eurot 50 senti esindajakulude hüvitamiseks.

2. Harju Maakohus tagas 5. märtsi 2015. a määrusega hageja taotlusel hagi ja kohustas kostjat andma

auto hagejale üle.

3. Harju Maakohus rahuldas hagi esmalt 31. märtsi 2015. a tagaseljaotsusega ja jättis menetluskulud

kostja kanda (mõistes kostjalt hageja kasuks välja 764 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras), kuna kostja ei vastanud hagile kohtu määratud tähtaja jooksul.

Kostja kaja jättis maakohus 13. mai 2015. a määrusega rahuldamata.

Kostja määruskaebuse alusel tühistas Tallinna Ringkonnakohus 26. juuni 2015. a määrusega

maakohtu määruse ja taastas tsiviilasja menetluse.

4. Hageja väitel on auto omanik Aktsiaselts SEB Liising ja vastutav kasutaja hageja. 2. märtsil 2015

teisaldas kostja sõiduauto tema hallatavast, Tallinnas Tuukri 56 asuvast eraparklast ja on keeldunud

auto valdust hagejale üle andmast. Hagejal on õigus nõuda valduse taastamist kostjalt kui

omavoliliselt valdajalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 45 alusel. Hageja ei ole kostjaga sõlminud

parkimislepingut, sest leping sõlmitakse autojuhiga ja sellest ei tulene kolmandatele isikutele

kohustusi. Hageja ei olnud autojuht ja ta ei ole jätnud tasumata parkimistasu ega leppetrahvi. Kostja

ei võinud autot võlgnevuse korral teisaldada ega kinni pidada ja selleks õiguse andvad

parkimistingimused on tühised tüüptingimused.

5. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja

kanda. Kostja vaidles vastu ka hageja esindajakulude suurusele.

Kostja arvates on auto teisaldatud õiguspäraselt. Auto parkimisega kostja hallatavates parklates

(sh seitsmel korral Tuukri 56 parklas) sõlmiti 3. detsembrist 2013 kuni 2. märtsini 2015 kümnel

korral parkla sissesõidu juures avaldatud parkimistingimustel parkimislepingud, kuid parkimistasu

ega leppetrahvi ei makstud. Parkimislepingu tingimuste järgi tuleb lepingu rikkumisel tasuda

leppetrahvi 30 eurot. Auto vastutav kasutaja on hageja, seega tuleb eeldada, et tema oli

parkimislepingu pool kõigil kümnel parkimiskorral, kui kostja nõudis leppetrahvi parkimise eest

tasumata jätmise tõttu. Lisaks saab hagejat kui kohtutäiturit lepingu pooleks pidada ka seetõttu, et

auto teine kasutaja on kohtutäituri büroo töötaja, kes eelduslikult kasutas autot hageja kutsetegevuses.

Auto teisaldamiseks oli õiguslik alus, kuna parkimistingimustes on kokku lepitud, et kostja võib auto

parkimistasu või leppetrahvi maksmata jätmisel õiguskaitsevahendina teisaldada ja panna sellega

seotud kulud auto kasutaja kanda. Autole oli jäetud meeldetuletus, mis viitas mh teisaldamise

võimalusele. Õigus autot teisaldada ja kinni pidada tuleneb ka üürileandja pandiõigusest. Kostjal ei

ole muud tõhusat õiguskaitsevahendit oma õiguste kaitseks. Rataste lukustamine ei oleks olnud

piisavalt tõhus, sõiduki kasutajad on korduvalt rattalukud omastanud. Kostja ei ole keeldunud autot

valdajale üle andmast ja on nõus valduse taastama, kui tasutakse leppetrahv ja teisaldamisega seotud

kulud 105 eurot.

6. Harju Maakohus rahuldas 16. oktoobri 2015. a otsusega hagi ja kohustas kostjat andma auto

valduse hagejale üle. Otsuse resolutsiooni järgi loetakse hagi tagamise korras auto üleandmine selles

osas otsuse täitmiseks ja hagi tagamine jääb kehtima otsuse jõustumiseni. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda ning mõistis temalt hageja kasuks välja riigilõivu 350 eurot ja esindajakulud

1000 eurot 50 senti (kokku 1350 eurot 50 senti).

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõude õiguslik alus AÕS § 44 lg 1. Pooled ei

vaidle, et hageja on auto vastutav kasutaja liiklusseaduse (LS) § 2 p 93 tähenduses ja et

2. märtsil 2015 lukustas kostja auto ja seejärel teisaldas selle tema hallatavast parklast nii, et hagejal

ega teistel kaasvaldajatel ei olnud enam võimalik teostada selle üle tegelikku võimu. Sõiduki

parkimisega tasulisel parkimisalal sõlmib selle juht parkla operaatoriga lepingu tingimustel, mis on

piisava selgusega määratud ja mõistlikul viisil nähtavad parkla sissesõidu juures. Parkimisleping

vastab üürilepingu tunnustele. Ekslik on kostja väide, et parkimislepingu pooleks tuleb lugeda auto

vastutav kasutaja. See ei tulene LS § 72 lg-st 1. Samuti ei saa hageja kui kohtutäituri kasutusse antud

sõiduki puhul eeldada, et seda kasutatakse just majandus- ja kutsetegevuses. Siiski saab lugeda

tuvastatuks, et üks auto valdajatest sõlmis kostjaga 2. märtsil 2015 parkimislepingu parklasse

sissesõidu juures nähtavatel parkimistingimustel. Ei ole tuvastatud, et lepingu oleks parkijana

sõlminud hageja. Tulenevalt AÕS § 50 lg-st 1 võib iga kaasvaldaja kaitsta valdust AÕS §-des 40-48

sätestatud korras.

Tehingu tegemist majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku nimel saab eeldada vaid nende isikute

puhul, kes tegutsevad tehingu teisele poolele äratuntavalt teise isiku majandus- ja kutsetegevuses.

Sõiduauto parkimine ei ole selline tehing. Seega tuleb eeldada, et parkimistingimustel sõlmitud

leping on tarbijaleping. Kostja ei tõendanud, et auto teisaldamist ja kinnipidamist võimaldavad

parkimistingimused ei kahjusta teist poolt ebamõistlikult. Seega on tegu tühiste tüüptingimustega,

mis võimaldavad VÕS § 42 lg 3 p 22 järgi nõuda ebamõistlikult suurt tagatist. Seetõttu ei olnud

kostjal õiguslikku alust autot teisaldada ega kinni pidada. Samuti ei või kostja autot teisaldada

üürileandjana, sest VÕS § 307 lg 1 võimaldab asja üksnes kinni pidada, mitte aga üüritud kinnisasjalt

ära viia. Lisaks on kaheldav, kas kolmandale isikule kuuluva eseme kinnipidamine rahalise nõude

täitmise tagatisena vastab VÕS § 305 lg-te 1 ja 2 mõttele, sest kinnipidamise tulemusel ei saa kostja

oma rahalist nõuet sõiduki kasutaja vastu maksma panna. Nõuet omaniku vastu ei ole kostja tema

enda väitel esitanud. Kostja saab nõuda tasu sõiduki tegelikult parkinud isikult. Kostja rikkus seega

hageja valdust õigusliku aluseta ja hagi tuleb rahuldada.

7. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või saata asi

uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud (riigilõiv apellatsiooniastmes 300 eurot) palus

kostja jätta hageja kanda.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda ja mõista

kostjalt esindajakuludena välja 552 eurot.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. veebruari 2016. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud mõlemas kohtuastmes jättis ringkonnakohus kostja

kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja apellatsioonimenetluse kuludena 552 eurot.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et hageja oli auto

kaasvaldaja ja võis seega tulenevalt AÕS § 50 lg-st 1 esitada valduse kaitse nõude.

Üürileandja pandiõigus ei kohaldu olukorras, kus üüritakse hoonestamata kinnisasja osa, ja sellele

tuginedes ei võinud kostja auto valdust ära võtta ega autot kinni pidada.

Samuti ei anna kostjale õigust autot teisaldada ega kinni pidada parkimistingimuste p 9, mis on

VÕS § 42 lg 3 p 22 kohaselt ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine. Samuti on see tüüptingimus

ebamõistlikult kahjustav ka põhjusel, et sellega välistatakse tingimuse kasutaja seadusest tulenev

vastutus (VÕS § 42 lg 3 p 1, majandus- või kutsetegevuses tegutseva parkija puhul koosmõjus §-

ga 44). Nimelt on tüüptingimuses sätestatud, et auto äravedamine ja hoidmine toimub sõidukijuhi

vastutusel. Sellest saab järeldada, et kui sõiduki äravedamisel või hilisemal hoidmisel peaks

sõidukiga midagi juhtuma, ei vastuta kostja kahju eest ühelgi juhul ja kõige eest vastutab sõidukijuht.

Oma seadusest tuleneva vastutuse täielik välistamine tüüptingimustega on keelatud. Vaidlusalune

tüüptingimus on ebamõistlikult kahjustav ka VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi (majandus- või kutsetegevuses

tegutseva parkija puhul koosmõjus §-ga 44), sest tingimusega nähakse parkijale ette kohustus tasuda

ebamõistlikult suurt hüvitist, kui parkija viivitab näiteks väiksema kui euro suuruse parkimistasu

maksmisega ja peab selle tõttu hüvitama auto äravedamise ja hoiustamise kulud.

Isegi kui vaidlusalune tüüptingimus kehtiks, ei saaks seda lugeda lepingu osaks (VÕS § 37 lg 3), sest

autot parkides saab juht mõistlikult eeldada, et parkimise tüüptingimused sisaldavad parklakoha

üürilepingu tüüpilisi tingimusi, näiteks tasu suurus ja tasu maksmise kord, mitte aga sõiduki

äravedamise ja parkla omaniku vastutuse piiramise tingimusi.

Menetluskulud võis välja mõista käibemaksuga, sest kohtule ei esitatud asjaolusid, millest saaks

järeldada, et hageja saaks käibemaksu tagasi arvestada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ja mõista hagejalt kostja

kasuks välja 1666 euro 67 sendi suuruse esindajakulu (käibemaksuta) ning VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses viivise hüvitatavatelt menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt võis kostja auto teisaldada ja seda kinni pidada nii lepingu

kui ka seaduse alusel, mistõttu kostja valdus ei ole omavoliline. AÕS § 45 lg-s 1 sätestatud valduse

taastamise nõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Kuna kostja valdus oli seaduslik, oleks kohtud

pidanud jätma hagi rahuldamata.

VÕS § 42 lg 3 p 22 ei ole asjakohane säte, sest auto ei ole tagatis, selle lepingupunkti alusel ei saa

kostja auto arvel oma nõuet rahuldada. Samuti kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 42 lg 3 p 1 ja

jättis kohaldamata VÕS § 39 lg 2. Autole ei ole kahju tekitatud ja sellele ei ole ka tuginetud. Seega ei

ole asja lahendamisel tähtsust sellel, kas parkimistingimuste p-ga 9 on kostja vastutus välistatud või

mitte. Lisaks kehtiks vaidlusalune tüüptingimus VÕS § 39 lg 2 kohaselt ülejäänud osas, sest

tingimuse saab jagada mitmeks üksteisest sõltumatuks osaks. Samuti kohaldas ringkonnakohus

valesti VÕS § 42 lg 3 p 5. Lepingu p 9 sätestab üksnes õiguse autot parkimistasu, leppetrahvi ja

sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumiseni kinni pidada. Ringkonnakohus kohaldas valesti ka

VÕS § 37 lg-t 3 ja § 7 lg-t 2. Kui auto teisaldamise võimalusele on parkla sissepääsu juures eraldi

tähelepanu pööratud, ei saa teisaldamine tulla parkijale üllatusena. Autot pargiti enne teisaldamist

kostja hallatavates parklates parkimistasu ja leppetrahvi maksmata kümme korda. Alates viiendast

korrast paigaldati autole hoiatus, et parkimistasu ja leppetrahvi maksmata jätmisel võidakse auto

teisaldada.

Lisaks kohaldas ringkonnakohus VÕS § 42 lg 3 p 1, § 42 lg-t 1, § 42 lg 3 p 5 ja § 37 lg-t 3

üllatuslikult. Maa- ja ringkonnakohtus arutati üksnes seda, kas lepingu tingimused võiksid olla

tühised ebamõistlikult suure tagatise nõudmise tõttu (VÕS § 42 lg 3 p 22). Seda, et mõni tingimus ei

pruugi olla muutunud lepingu osaks või et mõni tingimus võib olla tühine vastutuse välistamise,

kinnipidamist õigustavate nõuete loetlemata jätmise või ebamõistlikult suurte teisaldamise ja

hoidmise kulude tõttu, ei arutatud.

Samuti kohaldas ringkonnakohus valesti üürileandja pandiõigust reguleerivat VÕS § 305 lg-t 1 ja

leidis, et kostja ei saanud auto suhtes pandiõigust teostada.

10. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

kostja kanda ja määrata tema kassatsiooniastme menetluskulude suuruseks 207 eurot

esindajakuludena. Samuti vaidles hageja vastu kostja esindajakulude suurusele.

11. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 26. septembri 2016. a

määrusega asja lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

13. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõuet, kostja vastuväiteid, olulisi asjaolusid ja vaidluse eset

kassatsiooniastmes (I). Seejärel analüüsib kolleegium parkimislepingu õiguslikku olemust ja selle

sõlmimist (II) ning kostja võimalikke nõudeid hageja vastu (III). Edasi käsitleb kolleegium auto

väljaandmisest keeldumise ja teisaldamise võimalusi üürileandja pandiõiguse (IV), VÕS § 110

lg 1 (V) ja kokkuleppe alusel (VI). Lõpetuseks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (VII).

I

(A)

14. Hageja palub hagis kohustada kostjat andma hagejale üle auto valduse.

Hageja tugineb seejuures asjaoludele, et ta on auto valdaja, kostja võttis auto hageja tahte vastaselt

oma valdusse ja keeldub alusetult seda hagejale välja andmast.

15. Tuvastatud asjaoludel on hageja auto vastutav kasutaja LS § 2 p 93 tähenduses ja on enne auto

valduse äravõtmist olnud koos teise isikuga ka auto kaasvaldaja AÕS § 33 lg 1 ja § 50 lg 1 mõttes.

Auto omanik on hageja väitel Aktsiaselts SEB Liising. Seega on hageja esitanud auto väljanõudmise

nõude valdajana.

Sellise nõude õiguslik alus saab olla AÕS § 45 lg 1, mille kohaselt on valdajal valduse äravõtmise

korral õigus nõuda valduse taastamist isikult, kes on nõudja suhtes omavoliline valdaja.

16. Nõude aluseks ei ole maakohtu otsuse põhjendustes viidatud AÕS § 44 lg 1 (vt maakohtu otsuse

p 12), kuna hageja esitatud ja kohtute tuvastatud asjaoludel kostja mitte üksnes ei takistanud hagejat

autot valdamast (st ei rikkunud valdust AÕS § 40 lg 3 mõttes), vaid võttis valduse temalt ära.

Hagi tagamise alusel hageja valduse taastamise tähenduse kohta vt otsuse p-d 21-23.

17. Nõude aluseks ei saa olla ka AÕS § 80, kuna hageja ei ole auto omanik ega saa seetõttu esitada

vindikatsiooninõuet.

(B)

18. Kostja on keeldunud autot hagejale tagastamast, kuna kostja väitel on auto korduvalt pargitud

kostja hallataval tasulisel parkimisalal ja tasumata on parkimistasud, leppetrahvid ning ka auto

teisaldamise kulud.

19. Kostja saab AÕS § 46 alusel hageja nõude rahuldamisest keelduda, kui ta tõendab, et hageja

valduse äravõtmine ei olnud omavoliline (st see ei toimunud AÕS § 40 lg 2 esimese lause mõttes

valdaja nõusolekuta seadusvastaselt) ja et tal on õigus autot vallata.

20. Kostja vastuväidete järgi on tal õigus autot vallata ja keelduda autot hagejale välja andmast

tulenevalt poolte vahel sõlmitud lepingust ja üürileandja pandiõigusest (VÕS § 305 lg 1, § 307 lg 1).

Seega ei keeldu kostja autot hagejale üle andmast mitte seetõttu, et ta soovib autot ise omada või

kasutada, vaid üksnes oma rahaliste nõuete tagamiseks (vt kostja võimalike nõuete kohta otsuse

III osa).

(C)

21. Kolleegiumi arvates ei mõjuta hageja nõude lahendamist asjaolu, et maakohus on hagi tagamise

korras kohustanud kostjat auto hagejale üle andma (I kd, tl 14), ega see, et poolte väitel on auto

hagejale ka tagastatud (II kd, tl 85, 97 pöördel).

22. Kolleegiumi arvates ei tähenda auto tagastamine hagi tagamise korras seda, et hageja nõue auto

valduse väljaandmiseks oleks rahuldatud.

Kohustades kostjat autot tagastama, kohaldas maakohus TsMS § 377 lg 2 esimest lauset ja § 378 lg 1

p 10 ning reguleeris vaidlusalust õigussuhet esialgselt. Praeguses olukorras saab hagejat, kellele auto

on hagi tagamise määruse alusel üle antud, pidada üksnes auto hoidjaks, kelle otseses valduses auto

on. Kostja on auto kaudne valdaja AÕS § 33 lg 2 mõttes (vt sarnaselt vallasasja kolmandale isikule

hoiuleandmise kohta hagi tagamise korras ka Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-165-12, p-d 29, 65).

Hagi tagamise korras auto hagejale üleandmine ei lõpetanud ka kostja võimalikku pandiõigust autole

AÕS § 282 lg 11 järgi (vt sarnaselt ka Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

165-12, p 65). Hagi rahuldamisel tuleb kohtul otsuse resolutsioonis näha ette kostja kaudse valduse

lõpetamine ja auto jätmine hageja valdusse, mida maakohus oma hagi rahuldava otsuse

resolutsioonis sisuliselt ka tegi. Hagi rahuldamata jätmisel tuleks ette näha hagi tagamise tühistamine

ja kohustada hagejat andma auto kostja otsesesse valdusse.

23. Kolleegium märgib, et kui vaieldakse sellise asja väljaandmise üle, mida peetakse kinni üksnes

rahalise nõude tagamiseks, on mõistlik anda asi hagi tagamise korras hagejale välja, kuid tulenevalt

TsMS § 378 lg 4 esimesest lausest ja § 383 lg-st 1 olnuks mõistlik teha seda tagatise seadmise vastu

ehk selliselt, et hagejat oleks kohustatud andma kostja nõude ulatuses tagatis kostja kasuks, eelkõige

hoiustama raha kostja väidetava nõude ulatuses. Selliselt oleksid poolte huvid olnud tasakaalustatud.

Lisaks võinuks hagi tagamise määruses näha ette tingimused, mida järgides võib hageja autot vallata

ja kasutada. Vaidlusaluse asja saab TsMS § 378 lg 1 p 5 alusel anda ka kohtutäiturile hoiule (vt ka

nt Riigikohtu 11. märtsi 2008 a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 22).

Samuti oleks praeguses asjas esitatud hagi tagamise avalduse lahendamisel olnud mõistlik kostja

TsMS § 384 lg 3 teise lause järgi enne ära kuulata. Kostja ärakuulamine ei oleks saanud praegu

ohustada hagi tagamise eesmärki.

(D)

24. Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes järgmiste asja lahendamiseks oluliste asjaolude üle:

· hageja oli auto kaasvaldaja;

· auto pargiti 2. märtsil 2015 kostja hallataval tasulisel parkimisalal Tallinnas Tuukri 56 ja

parkimise eest ei makstud;

· kostja teisaldas auto 2. märtsil 2015 Tuukri 56 parklast.

25. Nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid, et kostjal ei ole õigust autot vallata. Maakohus rahuldas

hagi AÕS § 44 lg 1 alusel kui valduse rikkumisest tuleneva nõude. Ringkonnakohus muutis (seda

küll otsuses selgelt väljendamata) õiguslikku kvalifikatsiooni ja rahuldas hagi AÕS § 45 lg 1 alusel

kui valduse äravõtmisest tuleneva nõude. Ringkonnakohtu otsuse järgi rahuldati hagi, kuna:

· parkimislepingu tingimus auto kinnipidamise ja teisaldamise kohta on tühine tüüptingimus

VÕS § 42 lg 3 p-de 1, 5 ja 22 järgi ning seda ei saa VÕS § 37 lg 3 järgi lugeda ka lepingu

osaks;

· üürileandja pandiõigust ei saa avatud parkimisalal kohaldada.

26. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal on õigus keelduda autot hagejale välja

andmast, kuna auto tagab kostja väidetavaid nõudeid hageja vastu.

II

27. Pooled ei vaidle selle üle, et autojuht ja parklapidaja sõlmisid auto parkimisega 2. märtsil 2015

parkimislepingu kostja hallatavas parklas asuva parkimiskoha kasutamiseks tingimustel, mis olid

nähtavad parkla sissesõidu juures.

28. Kohtute tuvastatud asjaoludel sõlmis lepingu keegi auto kaasvaldajatest. Kes see isik konkreetselt

oli, kohtud ei tuvastanud.

29. Kolleegium nõustub kohtutega, et parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab

üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja

(üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala.

30. Pooled vaidlevad selle üle, kes auto parklasse parkis ja kes oli seega lepingupool.

Auto teisaldamist ja kinnipidamist võimaldavale õiguskaitsevahendile saab kostja nii lepingu kui ka

VÕS § 110 lg 1 alusel tugineda üksnes isiku suhtes, kes on lepingupool. Seega tuleb lepingupool asja

uuel läbivaatamisel kindlaks teha. Kolleegium ei saa tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 ise tõendeid

hinnata ega asjaolusid tuvastada.

31. Kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) ja lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema kostja,

on auto juhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine hageja kui auto vastutava kasutaja kontrolli all

ja kostjal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada.

Seetõttu leiab kolleegium, et tõendamiskoormist tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada

ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda hagejat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu

isik.

Hagejal kui auto vastutaval kasutajal on kohustus järgida liiklusseaduses sõidukiomanikule sätestatud

kohustusi. LS § 72 lg 1 järgi peavad sõiduki omanik ja vastutav kasutaja tagama talle kuuluva või

tema valduses oleva sõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise.

LS § 72 lg-te 2 ja 3 järgi peab mootorsõiduki teisele isikule kasutada andnud vastutav kasutaja

mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates

kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama mh andmed

mootorsõidukit kasutanud isiku kohta.

III

32. Kostja on menetluses püsivalt väitnud, et ta keeldub autot välja andmast ja teisaldas selle parklast,

kuna tasumata on autoga seotud parkimistasud, leppetrahvid ja teisaldamise kulud.

Samas ei ole kostja esitanud selget nõuet hageja vastu ega isegi öelnud, kui palju hageja kostja

arvates talle millegi eest võlgneb.

33. Vastuses hagiavaldusele märkis kostja, et parkimise eest kümnel korral tasumata jättes on hagejal

tema ees võlgnevus. Kostja väitel on autoga pargitud (parkimise eest tasumata) vaidlusaluses Tuukri

56 parklas seitse korda, kaks korda lisaks Lembitu 2/4 parklas ja üks kord Olümpia parklas (I kd,

tl 25-26).

Samas vastuses on kostja märkinud, et „võimaldab alati taastada sõiduki valduse, kui tasutakse

leppetrahv 30 eurot ja teisaldamisega seotud kulud 105 eurot" (vastuse p 4) ning et hagejal on

tasumata parkimistasu ja leppetrahv (vastuse p 4) (I kd, tl 25). Ringkonnakohtu istungil on kostja

esindaja märkinud, et on kohtuväliselt nõudnud hagejalt kümne leppetrahvi, s.o 300 euro hüvitamist

(II kd, tl 75).

34. Eelnevast nähtub, et kuigi kostja on keeldunud autot hagejale välja andmast hageja väidetava võla

tõttu, ei ole ta kohtule selgelt öelnud, kui suur see võlg on ja millest see tuleneb. Kohtud ei ole kostja

vastunõuet kindlaks teinud ega selgitanud kostjale ka selle nõude suuruse väljatoomise vajadust.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb kostja nõue selgeks teha, sest täitmisest keeldumise vastuväite

esitamisel kohustuse täitmise nõudele tuleb selleks, et kohustada kostjat auto välja andma, teha

kindlaks, kas ja kui palju on hageja kostjale võlgu.

35. Kostja vastuväidetest järeldub esmalt, et tal võib olla parkimislepingust tulenev parkimistasu

nõue (üürinõue) teise lepingupoole (üürniku) vastu.

Üüri maksmine on VÕS § 271 järgi üürniku põhikohustus ning VÕS § 108 lg 1 alusel saab

üürileandja seda temalt nõuda. Üüri suurust saab järeldada parkimistingimusi sisaldavast tahvlist.

Kostja on esitanud fotod tahvlitest kolmes erinevas parkimistsoonis (I kd, tl 44-46), täpsustamata,

milline tahvel millise parkimisala kohta käib. Samuti ei ole kostja selgitanud, millise aja eest ta

parkimistasu maksmist nõuab, mh kas ja millisel alusel arvestab ja nõuab ta seda aja eest pärast auto

oma valdusse võtmist.

Kolleegium märgib, et kostjal ei ole seadusest tulenevat alust nõuda parkimistasu aja eest, mil ta

keeldus auto valdust välja andmast. Kui tegemist on auto valdusega pandiõiguse alusel, võib kostja

pandipidajana nõuda hagejalt siiski auto säilitamise ja korrashoiu kulutuste hüvitamist (AÕS § 281

lg 2, § 287 lg 2).

Kui auto parkimiseks ei oleks lepingut sõlmitud, tuleks kolleegiumi arvates auto võõral maal

omaniku tahte vastaselt parkimise korral kõne alla nõue parkija vastu tulenevalt VÕS § 1037 lg-st 1

õigustatud isiku nõusolekuta tema omandi või valduse rikkumisest rikkumise teel saadu hariliku

väärtuse hüvitamiseks.

36. Kostja esitatud fotodelt, millel on kujutatud parkimistingimusi kajastavad tahvlid (I kd, tl 44-46),

saab järeldada, et tingimuste p 7 järgi oli ette nähtud parkija kohustus parkimistingimuste rikkumise

korral tasuda leppetrahvi kuni 30 eurot, samuti parkimise korraldaja õigus rikkumise jätkudes esitada

24 tunni möödudes eelmisest leppetrahvinõudest uus leppetrahvinõue. Lisaks nähtub tingimustest, et

leppetrahv ei asenda parkimistasu maksmise ega kahju hüvitamise nõuet.

Selline kokkulepe võib vastata leppetrahvi kokkuleppele VÕS § 158 lg 1 mõttes ja selle nõude alus

saaks olla VÕS § 108 lg 1. Iseenesest ei keela seadus ka rahalise kohustuse rikkumise puhuks

leppetrahvi kokku leppida. Samuti eeldatakse VÕS § 159 lg 1 järgi, et leppetrahv on lepitud kokku

selliselt, et see ei välista leppetrahviga tagatud kohustuse täitmise nõuet, st praegusel juhul

parkimistasu maksmise nõuet. Küll peavad leppetrahvi nõudmiseks olema täidetud seaduses

sätestatud eeldused, mh ei või tagatud kohustuse rikkumine olla vabandatav (VÕS § 160), samuti

tuleb leppetrahvinõudest teatada mõistliku aja jooksul (VÕS § 159 lg 2). Kui leppetrahv on

ebamõistlikult suur, võib VÕS § 162 lg 1 alusel taotleda selle vähendamist. Ebamõistlikult kõrge

leppetrahvi kokkulepe võib lisaks olla tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi.

37. Lisaks on kostja väitnud, et auto teisaldamisest tekkisid talle kulud, mille hageja peab hüvitama.

Kulude suuruseks on kostja väitnud 105 eurot (I kd, tl 25).

Selle nõude õiguslikku alust ei ole kostja selgitanud ega nõuet ka muul viisil põhjendanud. Kuigi

parkimistingimuste p-dest 8 ja 9 saab järeldada teisaldamiskulude panemist parkimislepingu teisele

poolele (üürnikule), ei ole konkreetset summat ette nähtud. Seega tuleb kostjal vähemasti kulutuste

tekkimist tõendada.

IV

38. Kostja on muu hulgas tuginenud sellele, et tal oli õigus auto parklast teisaldada ja seda kuni võla

tasumiseni kinni pidada seetõttu, et ta teostas auto suhtes parklakoha üürileandja pandiõigust.

39. VÕS § 305 lg-s 1 sätestatud üürileandja pandiõigus on seadusjärgne pandiõigus, millele

kohaldatakse VÕS § 305 lg 4 ja AÕS § 281 lg 2 järgi mh asjaõigusseaduses vallaspandi (käsipandi)

kohta sätestatut. Seadusjärgne pandiõigus vallasasjale annab pandipidajale mh õiguse asja vallata ja

seega ka õiguse keelduda pandieseme väljaandmisest omanikule AÕS § 83 lg 1 järgi (vt Riigikohtu

11. märtsi 2008 a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 18; 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-165-12, p-d 34, 55, 64). Sama kohaldub kolleegiumi arvates ka juhul, kui varasem valdaja on

esitanud valduse taastamise nõude (AÕS § 45 lg 1).

Seega annaks üürileandja pandiõigus kostjale põhimõtteliselt õiguse AÕS § 46 järgi auto

väljaandmisest keelduda ja seda ükskõik millise isiku suhtes (vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-11, p 12; 23. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 13). Seda

siiski vaid eeldusel, et see pant ka mingeid kostja nõudeid tagab. Nimelt on seadusjärgne pandiõigus

rangelt aktsessoorne ja lõpeb AÕS § 281 lg 2 ja § 284 koostoimes tagatud nõude lõppemisega (vt ka

Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 55). Valduse väljaandmisest

võib kostja AÕS §-st 46 tulenevalt keelduda siiski vaid juhul, kui ta ei võtnud autot oma valdusse

omavoliliselt, st valdaja nõusolekuta seadusvastaselt (AÕS § 40 lg 2).

40. Kolleegiumi arvates on eraparkla pidajal parkimislepingust tulenevate rahaliste nõuete

tagamiseks põhimõtteliselt üürileandja pandiõigus parklasse pargitud autodele. Seega laieneb

pandiõigus eelduslikult ka kostja parklas pargitud vaidlusalusele autole.

40.1. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et parklakoha üürilepingu järgsel üürileandjal ei teki

parklasse pargitud auto suhtes pandiõigust põhjusel, et pandiõigust võib teostada vaid ruumide

üürimisel selle sisustusse või kasutusse kuuluvate vallasasjade suhtes (ringkonnakohtu otsuse p 9).

Üürileandja pandiõigus tekib VÕS § 305 lg 1 alusel seaduse jõul nii seoses üürilepingu sõlmimisega

üüritud ruumidesse kui ka üüritud kinnisasjale või selle osale toodud vallasasjadele. Parklakoha

majanduslik eesmärk on võimaldada autodel seal parkida ja auto, mis sel eesmärgil parklasse

pargitakse, asub kinnisasja osal (parklakohas) VÕS § 305 lg 1 mõttes ning sellele laieneb üürileandja

pandiõigus. Samasugusele seisukohale on Riigikohus jõudnud ka varem (vt Riigikohtu 23. märtsi

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 13) ja jääb selle seisukoha juurde.

40.2. Üürileandja pandiõigus võib ulatuda pargitud autole vaatamata sellele, et auto ei kuulu parkijale

(st parkimislepingu poolele ehk üürnikule).

VÕS § 305 lg 1 esimesest lausest tulenevalt laieneb üürileandja pandiõigus ka üüripinnal asuvatele

kolmandate isikute vallasasjadele. Üürileandja pandiõigusele võivad eelneda vaid sellised kolmanda

isiku õigused asjadele, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need ei kuulu üürnikule, või

mis olid omaniku või eelmise valdaja valdusest tahtevastaselt välja läinud (VÕS § 305 lg 3).

VÕS § 305 lg 3 ei kohaldu juhul, kui üürileandja sai alles pärast üürilepingu lõppemist teada, et asjad

ei kuulu üürnikule (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 12;

20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-11, p 12). AÕS § 90 lg 1 kohaselt loetakse

vallasasja valdaja asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Sellest järeldub, et üürileandja

võib eeldada, et kõik üürniku valduses olevad vallasasjad kuuluvad üürnikule (vt Riigikohtu

11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 12). Eelnev kehtib olenemata sellest, kes on teine

lepingupool.

Seega on kostja valdus autole üürileandja pandiõiguse kui asjaõiguse alusel selle teostamise muude

eelduste täidetuse korral hageja suhtes seaduslik isegi juhul, kui hageja ei olnud parkimislepingu pool

(st üürnik).

41. Kolleegiumi arvates võib pandiõigus tagada põhimõtteliselt kostja väidetud parkimistasu,

leppetrahvi ja teisaldamistasu maksmise nõudeid (vt ka otsuse III osa).

41.1. Esmalt märgib kolleegium, et üürileandja pandiõigus tekib iga parkimislepingu (üürilepingu)

alusel eraldi, st igast parkimisest tasulisel parkimisalal. Vaidlusalusest viimasest parkimisest tulenev

pandiõigus ei taga varasemast parkimisest, st varasematest üürilepingutest tulenevaid nõudeid. Küll

võib sama auto olla tulenevalt varem sõlmitud parkimislepingutest koormatud ka mitme

pandiõigusega, sh mitme parkimise korraldaja kasuks. Kui vallasasi on koormatud mitme

pandiõigusega, määratakse pandiõiguse järjekoht AÕS § 281 lg 3 järgi pandiõiguse tekkimise ajaga.

41.2. VÕS § 305 lg 1 teise lause järgi on üürileandja pandiõigusega tagatud jooksva ja sellele eelneva

aasta üüri nõuded. Üürileandja pandiõigus lõpeb aga VÕS § 306 lg 1 järgi asja eemaldamisega

üüritud kinnisasjalt, välja arvatud juhul, kui eemaldamine toimus üürileandja teadmata või kui

üürileandja vaidles asja eemaldamisele vastu. Viimasel juhul lõpeb pandiõigus VÕS § 307 lg 3 järgi

ühe kuu möödumisel asja eemaldamisest teada saamisest üürileandja poolt, kui üürileandja ei ole

enne seda esitanud asja väljanõudmiseks hagi kohtusse.

Sellest järeldub, et kuigi iga kord, kui autot kostja tasulises parklas pargiti, tekkis kostjal autole

eeldatavasti pandiõigus, on see varasematest üürilepingutest tulenevate nõuete tagamise osas

lõppenud, sest hageja väidetud varasematest parkimistest on möödunud üle ühe kuu (vt I kd, tl 25,

26) ja kostja ei ole esitanud nõuet hageja vastu ega nõudnud autot pandiõiguse alusel välja. Seega

saab pandiõigus autole tagada üksnes 2. märtsil 2015 sõlmitud parkimislepingust tulenevaid nõudeid.

41.3. Üürileandja pandiõigusega on VÕS § 305 lg 1 teise lause järgi tagatud ka hüvitisnõuded.

Kolleegiumi arvates hõlmab see ka parkimislepingust tuleneda võivaid leppetrahvinõudeid, mida

kinnitab otsesõnu ka AÕS § 279 lg 4 (vt ka Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-

08, p 16). Siiski kehtib siingi VÕS § 306 lg 1 ja § 307 lg 3 järgi põhimõte, et kui üürileandja ei ole

pärast auto eemaldamisest teadasaamist hagenud pandiõigusele tuginedes auto väljaandmist, on

varem tekkinud ja leppetrahvide maksmist tagavad võimalikud pandiõigused lõppenud.

41.4. VÕS § 305 lg 1 teise lause kohaselt võib üürileandja pandiõigusega olla tagatud ka auto

teisaldamiskulude hüvitamise nõue tulenevalt 2. märtsil 2015 sõlmitud parkimislepingust, kui kulud

tekkisid pärast seda, kui kostja pandiõiguse teostamiseks auto oma valdusse võttis. Teisaldamiskulude

hüvitamise nõuet saab viidatud sätte mõttes hüvitisnõudeks lugeda kolleegiumi arvates esmajoones

juhul, kui tegu on pandieseme müügiga seotud või selle säilitamiseks tehtud vajalike kulutustega

AÕS § 279 lg 6 mõttes. VÕS § 305 lg 4 ja AÕS § 281 lg 2 järgi kohaldatakse üürileandja

pandiõigusele asjaõigusseaduses vallaspandi (käsipandi) kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene

teisiti. AÕS § 287 lg 1 p 1 kohaselt on pandipidaja mh kohustatud panditud asja säilitama ja korras

hoidma ning AÕS § 287 lg 2 järgi kannab asja säilitamise ja korrashoiu kulutused eelduslikult

pantija.

Lisaks tagab pandiõigus VÕS § 307 lg 1 järgse kinnipidamise kulude hüvitamise nõuet, kui

kinnipidamine on õigustatud (vt otsuse p 42.5).

42. Pandiõigus on realiseerimisõigus, mis annab pandipidajale õiguse rahuldada oma nõue

pandieseme arvel (VÕS § 305 lg 4, AÕS § 276 lg 1, § 281 lg 2, § 292) (vt ka Riigikohtu

19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 63). Lisaks annab pandiõigus asjaõigusena

pandipidajale kõigi isikute suhtes kehtiva valdusõiguse (vt otsuse p 39) ja selle teostamiseks

VÕS § 307 alusel ka piiratud omaabi õiguse.

42.1. VÕS § 307 lg 1 võimaldab kolleegiumi arvates üürileandjal kinnisasjal asuvaid vallasasju

üürilepingust tulenevate nõuete rahuldamise tagamiseks kinni pidada ulatuses, mis on vajalik tema

nõuete täitmise tagamiseks. See tähendab, et üürileandja saab üürnikult nõuda, et panditud asjad

jääksid üüritud kinnisasjale (asjade äraviimise keeld), ja vajaduse korral võib üürileandja asjade

kinnipidamiseks kasutada omaabi (VÕS § 307 lg 1 teine lause, AÕS § 41) ehk takistada nende

äraviimist (vt ka Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p-d 15 ja 16;

20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-11, p 11).

42.2. Kolleegium selgitab, et üürileandja võib VÕS § 307 lg-s 1 nimetatud õigust kasutada üksnes

selliste nõuete tagamiseks, mis on pandiesemeks olevate asjade valdusse võtmise ajaks muutunud

sissenõutavaks, lisaks neile ka võimalikud edasised kulud pandiõiguse esemeks olevate asjade

hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-

08, p 16). Seega tuleb pandiõiguse teostamise lubatavuse ühe eeldusena hinnata üürileandjal üürniku

suhtes olevate nõuete sissenõutavust.

42.3. Kolleegium ei ole varem välistanud pandiõiguse teostamisel omaabi rakendamisena üürnikult

tema kasutuses olevate ruumide ja nendes asuvate asjade valduse äravõtmist, kui see on

pandiesemeks olevate vallasasjade äraviimise takistamiseks vajalik, st kui üürnik on rikkunud asjade

äraviimise keeldu pandiõigusega koormatud asjade ruumidest eemaldamisele asumise või mõne asja

äraviimisega või asjade äraviimist on ilmne põhjus karta (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p-d 15 ja 16; Riigikohtu 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

127-11, p 11). Kolleegiumi arvates saab samu põhimõtteid kohaldada parkimislepingujärgse

üürileandja pandiõiguse teostamisel, st põhimõtteliselt on üürileandjal omaabi korras õigus takistada

pandiõigusega koormatud pargitud auto äraviimist, mh rataste lukustamisega või auto teisaldamisega.

42.4. Pandiõiguse teostamine peab olema proportsionaalne ja üürileandja ei tohi oma pandiõigust

kuritarvitada ega rikkuda panditud asjade omanike õigusi, st võtta oma valdusse rohkem asju, kui on

vajalik tema nõuete rahuldamiseks, ega pidada asju kinni nt ainuüksi võimalike tulevaste nõuete

tagamiseks (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 16). Auto parkimiseks

sõlmitava parklakoha üürilepingu puhul tuleb pandiõiguse proportsionaalsuse hindamisel aga mh

arvestada sellega, et auto ei ole osadeks jagatav (erinevalt näiteks üüritud ruumi sisustusest või laos

olevatest kaupadest kui asjade kogumist).

Seetõttu tuleb auto teisaldamist ja selle kinnipidamist üürileandja pandiõiguse teostamiseks pidada

lubatavaks ka olukorras, kus üürileandja nõue on märkimisväärselt väiksem kui auto väärtus (vt ka

Riigikohtu 23. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 13).

42.5. Auto teisaldamine pandiõiguse teostamiseks on lubatud vaid juhul, kui muud vahendid on auto

äraviimise takistamiseks ilmselgelt ebapiisavad või auto valvamine ja säilitamine parkimisalal oleks

üürileandjale ebamõistlikult koormav (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-

08, p 15; 23. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 13). Kolleegiumi arvates võib seda

eeldada, kui sama auto on varem viidud tasu maksmata üürileandja parkimisalalt ära, iseäranis kui

seda on tehtud üürileandja tahte vastaselt, mh lukustust või tõket kõrvaldades vms viisil. Selline oht

tuleneb kolleegiumi arvates otseselt tasulise parkimise teenuse olemusest ja eelkõige just sellistes

parklates, mis ei ole tõkkepuuga vms viisil suletud.

Lisaks võib auto teisaldamine olla põhjendatud ka siis, kui see on vajalik auto säilitamiseks pärast

selle valdusse võtmist pandiõiguse teostamiseks (vt otsuse p 41.4).

43. Eeltoodust tuleneb, et kohtud kohaldasid valesti üürileandja pandiõigust reguleerivaid sätteid,

millel on asja lahendamisel tähendus. Ka sel põhjusel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.

Kolleegium leiab, et asi on võimalik uuesti lahendada ringkonnakohtus ja ei ole vajadust saata seda

lahendamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul Riigikohtu otsuse

juhiseid arvestades hinnata, kas on täidetud kostja kui üürileandja pandiõiguse teostamise eeldused,

mis võimaldavad kostjal tugineda sellele, et ta keeldub õigustatult autot välja andmast.

Ringkonnakohtul tuleb asja lahendades anda pooltele vajadusel võimalus esitada

apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2

ja lg 3 p 2 ning lg 9) (vt ka nt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11;

29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18).

V

44. Kolleegiumi arvates võib kostjal olla õigus keelduda auto valduse üleandmisest ka VÕS § 110

lg 1 alusel. Kostja väitel on tal hageja vastu rahalisi nõudeid, mille täitmise tagamiseks ta auto

valduse väljaandmisest keeldub. Auto väljaandmisest keeldumise õigus võib kostjal olla tulenevalt

kohustusest anda auto hagejale välja pärast valdamist õigustava pandiõiguse lõppemist (vt otsuse

p 39).

Kui hagi ei jäeta rahuldamata kostja pandiõigusest tuleneva valdusõiguse tõttu, tuleb asja uuel

läbivaatamisel hinnata, kas kostjal on õigus keelduda auto valdust üle andmast VÕS § 110 alusel.

45. Kohustuse täitmisest keeldumise õigus VÕS § 110 lg 1 mõttes ei anna erinevalt pandiõigusest

asja valdajale omaniku suhtes vindikatsiooninõude rahuldamist välistavat valdusõigust, vaid lähtudes

VÕS § 110 lg-st 5 üksnes täitmist edasilükkava ajutise vastuväite, mille tulemuseks on vastunõude

tunnustamisel valdaja kohustamine asja väljaandmiseks vastunõude täitmise vastu

(vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-13, p 26). Sama põhimõte

kohaldub ka valduse äravõtmisest tuleneva nõude ja sellele vastuväite esitamisel AÕS § 46 mõttes.

45.1. VÕS § 110 lg-st 1 tulenev täitmisest keeldumise õigus erineb pandiõigusest tulenevast õigusest

keelduda asja väljaandmisest ka selle poolest, et pandiõigusele saab tugineda igaühe suhtes, kuid

VÕS § 110 lg 1 alusel saab täitmisest keelduda vaid juhul, kui valdajal on nõue just selle isiku

(omaniku või varasema valdaja) vastu, kes esitab auto valduse väljaandmise nõude. Auto

väljaandmisest keeldumise õigus VÕS § 110 lg 1 alusel on kostjal hageja suhtes seega üksnes juhul,

kui hageja on parklakoha üürilepingu teine pool (üürnik).

45.2. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtul VÕS § 110 lg-t 1 kohaldades tavapärast valikut, kas hagi

rahuldada või jätta rahuldamata. Hagi tuleb rahuldada, kuid kohus peab otsuses võtma seisukoha, kas

hagi rahuldatakse tasumise vastu (VÕS § 110 lg 5) või selleta (vt ka Riigikohtu 23. märtsi 2016. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 13). Kui kostja tuginb kohustuse täitmisest keeldumise õigusele,

saab kohus VÕS § 110 lg 5 alusel otsuses ette näha vastastikuse täitmise. Kohus peab pooltele

eelnevat ja erinevust võrreldes nõude pandiõiguse sätete alusel lahendamisega selgitama.

46. VÕS § 110 lg 1 esimese lause järgi võib võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni

võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see

nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning

seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti.

Seega on valduse väljaandmise kohustuse täitmisest keeldumise esmaseks tingimuseks kostja kui

üürileandja sissenõutav nõue üürniku vastu (vt selle kohta otsuse III osa). Olukorras, kus kostja

rahalist nõuet hageja vastu ei tagata teisiti, saab kolleegiumi arvates eeldada, et nõue ei ole piisavalt

tagatud. Asjaolusid, millest saaks järeldada, et kohustuse täitmisest keeldumise õigus oleks

VÕS § 110 lg 2 järgi välistatud, ei ole praeguses asjas esitatud.

47. VÕS § 110 lg 1 teise lause järgi on nõude ja kohustuse vahel piisav seos eelkõige juhul, kui

võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast

regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest.

Kolleegiumi arvates saab üürileandja VÕS § 110 lg-le 1 tuginedes keelduda asja väljaandmisest, kuni

on täidetud üürilepingust tulenevad üürniku kohustused, mis on tagatud ka üürileandja pandiõigusega

(vt otsuse p 41). Nende kohustuste vahel on piisav seos, kuna mõlemad nõuded on seotud auto

parkimisega kostja hallatavas tasulises parklas. Lisaks võib üürileandja keelduda autot välja andmast

nende parkimisega seotud võlgnevuste tagamiseks, mis on üürnikul tekkinud varem, tingimusel et

need nõuded ei olnud kohustuse täitmisest keeldumise õiguse tekkimise ajaks aegunud (VÕS § 110

lg 4). Kolleegium rõhutab, et üürileandja ei või keelduda autot VÕS § 110 lg 1 alusel välja andmast

ainuüksi varasemate võlgnevuste tagamiseks, st olukorras, kus viimase parkimislepingu eest on

parkimistasu õigeaegselt makstud.

48. Kolleegium märgib, et esitatud asjaoludel ei saa kostja keelduda autot välja andmast VÕS § 111

alusel, kuna hageja nõue ei põhine lepingul ja kostja väidetud lepingulised rahalised nõuded hageja

vastu ei ole vastastikku seotud hageja nõudega anda välja auto valdus.

VI

49. Kostja on keeldunud auto valdust hagejale välja andmast ka parkimislepingule tuginedes. Kostja

on esitanud kolme parkimistsooni parkimistingimuste tahvlite fotod (I kd, tl 44-46), täpsustamata,

millise järgi neist millisel parkimisalal pargiti. Ka kohtud ei ole korrektselt kindlaks teinud, millised

tüüptingimused millisel parkimisalal kehtisid.

Vaidlusalused parkimistingimused on neil siiski sama sisuga. Pooled ei vaidle, et tegu on kostja

tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 mõttes. Asja uuel läbivaatamisel tuleb vajadusel täpsustada,

millistele tüüptingimustele tuginedes kostja auto väljaandmisest keeldub ja millisele tüüptingimusele

tugineb ta teisaldamisõiguse põhjendamisel.

50. Ringkonnakohus on analüüsinud kostja parkimistingimuste p 9, mis näeb ette, et

parkimistingimuste rikkumisel on parkimise korraldajal õigus kuni parkimistasu, leppetrahvi või

muude sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumiseni sõidukit sõidukijuhi

vastutusel ja kulul kinni pidada (sh lukustada sõiduki ratas). Sellega seostub ka parkimistingimuste

p 8, mis näeb ette, et parkimise korraldajal on õigus teisaldada sõiduk sõidukijuhi vastutusel ja kulul

juhul, kui sõiduki parkimisel on rikutud parkimistingimusi, kui sõiduk on pargitud selliselt, et tekib

või võib tekkida oluline kahju, sõiduk takistab teisi parkla kasutajaid või liiklust, õigusaktides

sätestatud juhtudel või kui selleks esineb avalik huvi. Lisaks näeb parkimistingimuste p 7 parkijale

ette leppetrahvi maksmise kohustuse (vt selle kohta otsuse p 36).

Maakohus pidas parkimistingimusi (neid täpsustamata) tühiseks vastuolu tõttu VÕS § 42 lg 3 p-ga 22

(maakohtu otsuse p 16). Ringkonnakohus pidas parkimistingimuste p 9 lisaks tühiseks vastuolu tõttu

VÕS § 42 lg 3 p-dega 1 ja 5, samuti ei lugenud ringkonnakohus seda lepingu osaks VÕS § 37 lg 3

järgi (ringkonnakohtu otsuse p-d 10-15).

51. Iseenesest võimaldab seadus leppida kohustuste rikkumise puhuks kokku õiguskaitsevahendeid,

mida seadus ette ei näe, samuti muuta seaduses sätestatud õiguskaitsevahendite kohaldamise eeldusi

ning seda ka tüüptingimustes (VÕS § 5, § 101 lg 2 esimene lause).

Tulenevalt lepinguõiguse relatiivsest olemusest saab lepingupool lepingust tulenevaid

õiguskaitsevahendeid kasutada üksnes teise lepingupoole suhtes. Seetõttu tuleb selle hindamiseks,

kas kostja saab hageja auto valduse seaduslikkust põhjendada kehtiva lepinguga, tuvastada, kes oli

lepingu teine pool.

52. Pooled ei ole tuginenud sellele, et parkimistingimused tervikuna ei saanud lepingu osaks

põhjusel, et need ei olnud parkijale arusaadavalt välja toodud, vms põhjusel (st VÕS § 37 lg 1 järgi).

Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et parkimistingimuste p 9 ei saaks lugeda lepingu osaks

(VÕS § 37 lg 3) selle ebatavalisuse tõttu, sest autot parkides ei saa autojuht mõistlikult eeldada

sõiduki äravedamise ja parkla omaniku vastutuse piiramise tingimusi (ringkonnakohtu otsuse p 15).

Kolleegiumi arvates ei ole sanktsioonide ettenägemine tüüptingimustes parkimistasu maksmata

jätmisel ega ka sanktsioonid ise nii ebaharilikud, et see võiks õigustada VÕS § 37 lg 3 kohaldamist.

Seda kinnitab asjaolu, et kostjal võib ka seadusest tulenevalt olla õigus autot parkimistasu maksmise

nõude tagatiseks kinni pidada, kas siis üürileandja pandiõiguse või VÕS § 110 lg 1 alusel

(vt otsuse IV ja V osa).

Lisaks märgib kolleegium, et tüüptingimuste kohaldatavuse ja kehtivuse hindamist ei alustata mitte

sellest, kas tingimus on ebamõistlikult kahjustav, vaid esmalt kontrollitakse seda, kas tegu on

tüüptingimusega, ja seejärel seda, kas see on muutunud lepingu osaks (vt nt Riigikohtu 26. novembri

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-14, p 14).

53. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga ka selles nagu võiks parkimistingimuste p 9 (aga sama

põhjendus võiks käia ka p 8 kohta) olla ringkonnakohtu otsuses toodud põhjustel tervikuna tühine.

53.1. Kolleegium selgitas eespool, et kostjal võib ka üürileandja pandiõiguse alusel olla õigus autot

vallata või VÕS § 110 lg 1 (st seaduse) alusel keelduda seda välja andmast ning vähemasti

pandiõiguse alusel võib tal olla ka õigus auto teisaldada (vt otsuse IV ja V osa). Parkimistingimuste

p-d 8 ja 9 ei erine oluliselt seadusest tulenevatest üürileandja õigustest. Küsimus on vaid selles, kas

kinnipidamisõigust on seadusega võrreldes ebamõistlikult laiendatud, nähes nii kinnipidamis- kui ka

teisaldamisõiguse ette sõltumata parkimislepingu rikkumise asjaoludest (vt otsuse p-d 41, 47), samuti

riskide ja kulude jaotamise osas.

Kolleegiumi arvates on kõrvalekalded seadusest lubamatud, kui lepingu teine pool on tarbija ning

sellised tüüptingimused on tühised. Kõrvalekalded võivad aga olla lubatud, kui teine pool parkis autot

oma majandus- või kutsetegevuses (VÕS § 44).

53.2. Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohus kohaldas põhjendamatult VÕS § 42 lg 3 p 1,

kuna auto väljaandmise asjas ei ole vaidluse all kostja vastutuse piiramine oma kohustuste rikkumise

eest.

53.3. Asja uuel läbivaatamisel tuleb tüüptingimuste tühisust uuesti hinnata, lähtudes Riigikohtu

juhisest seaduse kohaldamise kohta. Samuti tuleb hinnata, kas leping sõlmiti tarbijaga või mitte. Kui

kohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et hageja sõlmis lepingu oma kutsetegevuses, on kostjal

võimalus tõendada, et tingimus ei ole hagejat ebamõistlikult kahjustav (VÕS § 44). Kui tüüptingimus

on tühine, tuleb see kohaldamata jätta ja kohaldada seadust (VÕS § 41).

54. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus tegi osas, milles ta põhjendas oma otsust

sellega, et vaidlusalune tüüptingimus on tühine ka VÕS § 42 lg 3 p 1 või p 5 alusel, poolte jaoks

üllatusliku otsuse. Toimikust nähtuvalt arutasid kohtud pooltega üksnes seda, kas lepingutingimused

võiksid olla tühised ebamõistlikult suure tagatise nõudmise tõttu (VÕS § 42 lg 3 p 22).

Kohtu ülesanne on anda poolte esitatud asjaolude kogumile õiguslik hinnang (kvalifitseerida

õigussuhe) ja kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438

lg 1 esimene lause) (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27). Küll

aga peab kohus menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja

võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1

ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka nt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-41-15, p 18). Seega hindas ringkonnakohus praeguses asjas vastuolus TsMS § 436 lg-ga 4

asjaolusid mõlemast poolest erinevalt, kuid ei arutanud seda enne pooltega. See on samuti

menetlusõiguse normi oluline rikkumine.

VII

55. Kolleegium nõustub kohtutega, et kuna tegu on valduse kaitse nõudega, saab seda lugeda

mittevaraliseks nõudeks, mistõttu asja hinnaks on TsMS § 132 lg 4 p 1 järgi 3500 eurot.

56. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtusse, jätab kolleegium menetluskulude

jaotuse TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

57. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu