3-1-1-62-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-62-16 Määruse kuupäev 19. detsember 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Saale Laos, Paavo Randma ja Peeter Roosma Kohtuasi Sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi määramine ja psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 11. märtsi 2016. a määrus kriminaalasjas nr 1-08-16285 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J. Ž. kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse pooled Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Triin Tumala Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 16. november 2016, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Anda kohtuasi lahendada Riigikohtu üldkogule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Ida-Viru Maakohtu 7. novembri 2005. a otsusega mõisteti J. Ž. süüdi karistusseadustiku (KarS) § 114 p 4 järgi ja teda karistati vangistusega 20 aastat. Tartu Maakohtu 29. jaanuari 2009. a määrusega vabastati J. Ž. vangistusest ja tema suhtes kohaldati psühhiaatrilist sundravi KarS § 86 lg 1 alusel. 2. J. Ž. esitas Tartu Maakohtule 6. septembril 2015 ja 14. novembril 2015 taotluse sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi määramiseks, et otsustada psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamine. Saades maakohtult kirja teel vastuse, et tal ei ole õigust taotleda psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamist, saatis J. Ž. 22. jaanuaril 2016 Tartu Maakohtusse taotluse sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi ja riigi õigusabi määramiseks. 3. Tartu Maakohtu 2. veebruari 2016. a määrusega anti J. Ž-le riigi õigusabi. 4. Tartu Maakohtu 17. veebruari 2016. a määrusega jäeti rahuldamata J. Ž. taotlus sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi määramiseks ja psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamiseks. Kohus tugines J. Ž. suhtes 7. detsembril 2015 tehtud arstliku komisjoni arvamusele, mille kohaselt tuleb statsionaarset sundravi jätkata, kuna ta on võimetu iseseisvaks elukorralduseks. Maakohus leidis, et kuna J. Ž. ei ole tervenenud, ei saa psühhiaatrilise sundravi kohaldamist lõpetada. Samuti ei pidanud kohus põhjendatuks sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi määramist, sest J. Ž. vaimset

seisundit hindas arstlik komisjon viimati alles 7. detsembril 2015. Lisaks ei ole kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 403 lg 5 kohaselt psühhiaatriaekspertiisi määramine kohustuslik. 5. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse J. Ž. kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann, kes taotles kohtumääruse tühistamist osas, milles kohus jättis rahuldamata J. Ž. taotluse sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi määramiseks ja psühhiaatrilise sundravi lõpetamiseks. Samas palus kaitsja rahuldada J. Ž. taotluse ja määrata talle kohtupsühhiaatriaekspertiis. 6. Tartu Ringkonnakohtu 11. märtsi 2016. a määrusega tühistati vaidlustatud määrus. Ringkonnakohus jättis J. Ž. taotluse läbi vaatamata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata, põhjendades enda seisukohti järgmiselt. Maakohtule ei ole esitatud KrMS § 403 lg 1 alusel tervishoiuteenuse osutaja esildist psühhiaatrilise sundravi lõpetamiseks. Samuti ei ole ükski KrMS § 403 lg-s 4 nimetatud isikutest taotlenud kohtult psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamist. Seega oleks maakohus pidanud J. Ž. taotluse läbi vaatamata jätma. Vaatamata sellele, et tal ei olnud õigust psühhiaatrilise sundravi lõpetamist taotleda, ei ole alust seada kahtluse alla arstliku komisjoni arvamust, et J. Ž. sundravi tuleb jätkata. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 7. Ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses taotleb J. Ž. kaitsja määruse tühistamist osas, millega kohus jättis rahuldamata J. Ž. taotluse sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi määramiseks. Kaitsja palub taotluse rahuldada põhjendusega, et J. Ž. esitas omal algatusel taotluse psühhiaatriaekspertiisi määramiseks sellepärast, et talle ei ole eestkostjat määratud. Lisaks leiab kaitsja, et J. Ž-le tuleb määrata sõltumatu psühhiaatriaekspertiis väljaspool raviasutust, kus ta viibib sundravil. 8. Vastuses määruskaebusele on Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Triin Tumala seisukohal, et ringkonnakohtu määrus on põhjendatud ja J. Ž-l ei olnud õigust taotleda psühhiaatrilise sundravi lõpetamist ega sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi määramist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. KrMS § 403 lg 1 näeb ette, et kui isik tema suhtes kohaldatud psühhiaatrilise sundravi mõjul terveneb või sundravil viibiva isiku läbi vaadanud psühhiaatri või arstliku komisjoni arvates ei ole vaja mõjutusvahendi kohaldamist jätkata, lõpetab kohus psühhiaatrilise sundravi tervishoiuteenuse osutaja esildise alusel. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt võib kohus lõpetada ka mõjutusvahendi kohaldamise ravil viibiva isiku läbi vaadanud psühhiaatri arvamust arvestades, kui seda on taotlenud ravil viibiva isiku lähedane KrMS § 71 lg 1 tähenduses, seadusjärgne esindaja või kaitsja. 10. Eelmises punktis viidatust tulenevalt ei saa psühhiaatrilisele sundravile allutatud isik ise taotleda kohtult psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamist. Saades ravil viibiva isiku taotluse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamiseks, tuleb maakohtul see KrMS § 403 lg 4 alusel

jätta läbi vaatamata. Seega riivab nimetatud säte sundravile allutatud isiku põhiseaduse (PS) § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigust. 11. J. Ž. põhjendas sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi määramise ja sundravi lõpetamise taotlust sellega, et ta on pikaajalise ravi mõjul tervenenud ega soovi enam sundravi jätkumist. Maakohtu poolt J. Ž-le riigi õigusabi korras määratud kaitsja ei pidanud kõnealust taotlust maakohtus asja arutamisel põhjendatuks. Vaatamata sellele, et J. Ž-l ei olnud ravil viibiva isikuna endal õigust KrMS § 403 lg 4 alusel taotleda sundravi lõpetamist, vaatas maakohus tema taotluse sisuliselt läbi, kuigi jättis selle rahuldamata. Seevastu ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse ja jättis J. Ž. taotluse sundravi lõpetamiseks ja sellega seoses ka sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi määramiseks KrMS § 403 lg 4 alusel läbi vaatamata. Kaitsja esitatud määruskaebuse, milles tugineti nüüd kaitsealuse taotlusele ja paluti see rahuldada, jättis ringkonnakohus eeltoodu alusel rahuldamata. 12. PS § 15 lg 1 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See põhiõigus peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus asjas nr 3-3-1-38-00, p 15 ja 21. aprilli 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-75-14, p 58). Koostoimes paragrahviga 14, mis kohustab seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu ning kohalikke omavalitsusi tagama põhiõigusi ja -vabadusi, tuleneb PS § 15 lg 1 esimesest lausest üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele. Üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele tagab nii õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse kui ka õiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (vt nt Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-88-07, p 41 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-4-1-20-12, p 29). 13. Lisaks sellele, et KrMS § 403 lg 4 välistab psühhiaatrilisele sundravile allutatud isiku kohtusse pöördumise õiguse tema taotluse alusel, pöörab kolleegium järgnevalt tähelepanu ka nendele põhiõigustele, mida psühhiaatrilise sundravi kohaldamine riivab. J. Ž. suhtes on praeguseks kohaldatud statsionaarset psühhiaatrilist sundravi ca 8 aastat. Statsionaarne psühhiaatriline sundravi on mõjutusvahend, mis seisneb raviasutuse poolt isiku ööpäevaringses kinnipidamises ja tema tahtest olenematus psühhiaatrilises ravis. See mõjutusvahend riivab oluliselt sundravile allutatud isiku mitmeid põhiõigusi, eeskätt vabaduspõhiõigust (PS § 20), aga ka põhiõigust inimväärikale kohtlemisele (PS §-d 10 ja 18). Põhiseadus ei luba kellegi vabadust riivata meelevaldselt, vaid üksnes PS § 20 lg-s 2 nimetatud eesmärkidel (vt Riigikohtu üldkogu 10. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-1-2-2-11, p-d 48–49). PS § 20 lg 2 p-st 5 tulenevalt võib vaimuhaigelt võtta vabaduse ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras, kui ta on endale või teistele ohtlik. 14. Psühhiaatrilise sundravi määrab ja selle kohaldamise lõpetab KarS § 86 lg-test 1 ja 3 tulenevalt kohus. See tähendab, et üksnes kohtu pädevuses on anda hinnang isiku ohtlikkusele ja sellest tulenevale psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadusele, vaatamata sellele, et mitmete sundravi kohaldamiseks vajalike asjaolude kindlakstegemiseks on tarvis rakendada

mitteõiguslikke eriteadmisi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. aprilli 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-108-15, p 19 ja 19. detsembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-121-12, p 10). 15. Kehtivas õiguses ei ole ette nähtud psühhiaatrilise sundravi jätkamise perioodilist kohtulikku kontrolli, kuigi ei ole kahtlust, et vähemalt osa sundravile määratud isikute ohtlikkus ja ravivajadus võib sundravi mõjul ära langeda. De lege lata hinnatakse statsionaarsele psühhiaatrilisele sundravile allutatud isiku sundravi jätkamist sotsiaalministri 26. augusti 2011. a määruse „Psühhiaatrilise sundravi osutajale esitatavad nõuded, psühhiaatrilise sundravi nõuded ja tervishoiuteenuse osutaja töökorraldus kohtu poolt määratud psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel“ (edaspidi: määrus) alusel. Määruse § 3 lg 6 sätestab, et statsionaarse psühhiaatrilise ravialuse arstlik läbivaatus toimub selleks moodustatud komisjoni poolt iga kuue kuu järel. Arstlikku komisjoni kuuluvad määruse § 3 lg 7 kohaselt kaks psühhiaatrit, kes otsustavad, kas asendada statsionaarne sundravi ambulatoorsega, asendada ambulatoorne sundravi statsionaarsega või kas ravialune oma psüühilise seisundi ja ohtlikkuse poolest vajab sundravi jätkamist. 16. Eeltoodust tulenevalt otsustavad psühhiaatrilise sundravi jätkamise üle psühhiaatrid ilma sundravi põhjendatuse kohtuliku kontrollita. Järelikult sõltub sundravi jätkamine paljuski tervishoiuteenuse osutaja arstliku komisjoni otsusest. Kriminaalmenetluse seadustik ega ka viidatud määrus ei sätesta psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks ajalist piirangut. KrMS § 403 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse psühhiaatrilist sundravi kuni sundravile allutatud isiku tervenemiseni või mõjutusvahendi kohaldamise vajaduse äralangemiseni. Vaatamata sellele, kui kaua on isik juba olnud allutatud sundravile, ei ole talle tagatud enda kinnipidamise ega sundravi jätkamise automaatset kohtulikku kontrolli, samuti ei ole tal õigust seda omal algatusel taotleda. Üksnes juhtudel, kui arstlik komisjon ei pea sundravi kohaldamist enam vajalikuks ja tervishoiuteenuse osutaja esitab kohtule KrMS § 403 lg 1 kohaselt vastavasisulise esildise või kui sundravile allutatud isiku lähedane, seadusjärgne esindaja või kaitsja taotleb kohtult KrMS § 403 lg 4 alusel psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamist, otsustab sundravi jätkamise vajalikkuse või sundravi kohaldamise lõpetamise kohus. 17. Võrreldes kriminaalmenetluses psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikuga ei ole kohtusse pöördumise õigus piiratud aga isikul, kes on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 533 lg 1 p 1 kohaselt paigutatud psüühiliselt haigena tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos vabaduse võtmisega ja haiglaravi kohaldamisega. Tulenevalt TsMS § 539 lg 1 teisest lausest võib kohus vabastada isiku kinnisest asutusest muu hulgas ka tema enda taotluse alusel. Lisaks juhib kolleegium võrdlevalt tähelepanu, et TsMS § 5391 lg 1 ja TsMS § 533 lg 1 p 1 koostoimes võib isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamiseks anda loa üksnes kohus. 18. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas on omaks võetud seisukoht, et isiku kinnipidamine psüühikahäire tõttu on õiguspärane Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 5 lg 1 punkti e mõttes üksnes kolme tingimuse korral: 1) isiku vaimne häire peab olema usaldusväärselt tõendatud, mis tähendab, et pädev asutus peab vaimse häire olemasolu

tegema kindlaks objektiivsete meditsiiniliste uuringute põhjal; 2) isiku vaimne häire peab olema sellist laadi või sellise raskusastmega, mis nõuab sundravi; 3) sundravi kestuse pikendamine sõltub vaimse tervise häire püsivusest (vt nt EIK 24. oktoobri 1979. a otsus Winterwerp vs. Holland, 3. juuli 2012. a otsus X vs. Soome, p 149 ja 10. juuni 2016. a otsus Petschulies vs. Saksamaa, p 59). 19. Maa- ja ringkonnakohus tuginesid J. Ž. vaimse seisundi hindamisel temale tervishoiuteenust osutava raviasutuse arstliku komisjoni arvamusele. Sellesse komisjoni kuulusid J. Ž. raviarst ja sama raviasutuse osakonnajuhataja. Kolleegium märgib, et p-s 15 viidatud määrusest tulenevalt võivad arstliku komisjoni moodustada tõepoolest ka sama raviasutuse psühhiaatrid, kus isik ravialusena viibib. Seega ei pea kehtiva õiguse järgi arstlikku komisjoni kuuluma psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikule raviteenust osutava raviasutuse väline psühhiaater. Selline regulatsioon ei pruugi aga tagada arstliku komisjoni sõltumatust. Kolleegium märgib siinkohal võrdluseks, et TsMS § 5391 lg 1 teisest lausest tulenevalt ei või kohus üldjuhul teha ekspertiisi ülesandeks isikule, kes asutusse paigutatut seni on ravinud või tema seisundi kohta ekspertiisi teinud või kes on ametis asutuses, kuhu isik on paigutatud, kui isik on olnud kinnises asutuses üle nelja aasta. 20. EIK on asunud seisukohale, et tahtest olenematule psühhiaatrilisele ravile allutatud isikule peab ravi jätkuva vajaduse üle otsustamisel olema tagatud raviasutusest sõltumatu psühhiaatri hinnang. Vastasel korral võib tekkida kahtlus sundravi kestuse üle otsustava arstliku komisjoni sõltumatuses, kuna sellesse kuuluvad isikule igapäevast ravi osutavad psühhiaatrid. Sõltumatu psühhiaatri hinnang on isiku psühhiaatrilise ravi jätkamisel oluline kaitsemehhanism võimaliku meelevaldsuse vastu. Selle tagamata jätmise on EIK lugenud EIÕK art 5 lg 1 (õigus isikuvabadusele ja -puutumatusele) rikkumiseks. (Vt nt EIK 3. juuli 2012. a otsus X vs. Soome, p- d 169 ja 171). 21. Kuigi J. Ž. taotluse läbi vaadanud maakohus ei pidanud vajalikuks kohtupsühhiaatriekspertiisi korraldamist, mille oleks saanud määrata ka raviasutusevälisele eksperdile, osutab kolleegium järgnevale. Juhul, kui kohtul tekib nt arstliku komisjoni otsuse põhjal kahtlus sundravi jätkamise vajaduses, võib ta KrMS § 403 lg 5 kolmandast lausest tulenevalt määrata omal algatusel kohtupsühhiaatriaekspertiisi sundravile allutatud isiku ohtlikkuse ja ravivajaduse väljaselgitamiseks. Oluline on aga märkida, et kõnealuse ekspertiisi saab kohus määrata alles pärast seda, kui ta on käivitanud psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluse. Arvestades seda, et sundravile allutatud isikul endal ei ole õigust esitada taotlust psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamiseks, ei algata kohus seda menetlust ka juhul, kui isik taotleb üksnes ekspertiisi määramist psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise hilisemaks otsustamiseks. 22. Kolleegiumi hinnangul ei ole arutatavas kohtuasjas J. Ž. taotlust võimalik lahendada ka KrMS § 431 alusel, mida on kohtupraktikas käsitatud kriminaalmenetluses kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamisel üldnormina ja rakendatud selliste küsimuste kerkimise korral, mille üle otsustamiseks ei ole kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud eraldi menetluskorda

(vt nt Riigikohtu erikogu 8. juuni 2016. a määrus asjas nr 3-3-4-1-16, p 11, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. veebruari 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-9-16, p 15 ja 7. detsembri 2007. a määrus asjas nr 3-1-2-2-07, p 11). KrMS § 431 lg 1 näeb ette, et KrMS §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. Praeguses asjas tekkinud küsimuse – psühhiaatrilise sundravi lõpetamise – lahendamiseks on aga seadusandja kehtestanud psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlust reguleerivate normide (KrMS 16. peatükk, §-d 393–403) hulgas erikorra (KrMS § 403). KrMS § 403 reguleerib spetsiifiliselt psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamist, sh annab kohtule võimaluse selle paragrahvi lõikest 5 tulenevalt määrata ravi lõpetamise otsustamiseks vajaduse korral ekspertiis. Seega on käesolevas asjas tekkinud kohtulahendi täitmisel küsimus, mille kohta on kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud eraldi menetluskord, mis välistab aga J. Ž. õiguse ise kohtusse pöörduda. 23. Kolleegium möönab, et isiku kohtusse pöördumise õiguse riive intensiivsust vähendab see, et taotluse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamiseks saavad KrMS § 403 lg 4 alusel esitada isiku lähedane KrMS § 71 lg 1 tähenduses või seaduslik esindaja. Samas sõltuvalt asjaoludest ei pruugi sundravile allutatud isiku õiguste kaitse nimetatud isikute poolt olla tagatud. Kolleegiumile teadaolevatel andmetel ei ole J. Ž-le seatud eestkostet. Lisaks on kolleegium seisukohal, et ehkki psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamist võib KrMS § 403 lg 4 kohaselt taotleda ka kaitsja ning tema osavõtt psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise menetlusest on KrMS § 403 lg 5 alusel kohustuslik, ei pruugi ka see tagada isiku õiguste tõhusat kaitset ega saa välistada tema õigust pöörduda ise kohtusse. Kuna kehtiva õiguse kohaselt ei ole psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikul õigust taotleda sundravi lõpetamist, ei saa kohus tema taotluse alusel algatada nimetatud menetlust. Puudub ka selge ja ravialuse isiku õiguste tõhusat kaitset tagav regulatsioon sellises olukorras riigi õigusabi andmise kohta, sh küsimuses, kas riigi õigusabi tuleb isikule anda juba menetluse alustamiseks või üksnes tema õiguste kaitseks juba käivitunud menetluses. Kuigi praeguses asjas taotles J. Ž. riigi õigusabi ning see talle ka määrati, ei viinud kaitsja osavõtt menetlusest siiski J. Ž. psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise küsimuse sisulise lahendamiseni. Ringkonnakohus jättis vaatamata kaitsja osalemisele J. Ž. taotluse läbi vaatamata, sest esialgse taotluse menetluse algatamiseks oli esitanud ravialune ise. Kuna kaitsja ei toetanud seda taotlust maakohtus (vt p 11), ei saa praegusel juhul lugeda psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise menetlust alanuks kaitsja taotlusel KrMS § 403 lg 4 mõttes. 24. Eelnevale lisaks märgib kolleegium, et EIÕK art 5 lg 4 sätestab igaühe õiguse taotleda menetlust, kus otsustataks kiires korras tema kinnipidamise õiguspärasus ning korraldataks isiku vabastamine, kui kinnipidamine on õigusvastane. Nimetatud säte hõlmab ka psühhiaatrilisele sundravile allutatud isiku õigust tema kinnipidamise õiguspärasuse kohtulikuks kontrolliks. Seejuures on EIK asunud seisukohale, et psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikule peab olema

tagatud võimalus omal algatusel taotleda menetlust, kus kohus otsustaks sundravi jätkuva kohaldamise vajalikkuse. Isiku juurdepääs kohtulikule kontrollile ei tohi sõltuda kinnipidamis- või raviasutuse heast tahtest või diskretsioonist. (Vt EIK 23. juuli 2015. a otsus Bataliny vs. Venemaa, p 71.) Varasemaski kohtupraktikas on EIK väljendanud korduvalt seisukohta, et psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikule peab olema tagatud võimalus taotleda mõistlike ajavahemike tagant kohtult sundravi kohaldamise lõpetamist. Eeskätt on see vajalik juhtudel, kui riik ei ole taganud psühhiaatrilise sundravi põhjendatuse automaatset perioodilist kohtulikku kontrolli (vt EIK 3. juuli 2012. a otsus X vs. Soome, p 170 ja 17. jaanuari 2012. a otsus Stanev vs. Bulgaaria, p 171). Eelkäsitletud subjektiivse menetlusõiguse tagamata jätmist on EIK käsitanud EIÕK art 5 lg 4 rikkumisena. 25. Eeltoodust lähtuvalt võib KrMS § 403 lg-s 4 sisalduv kohtusse pöördumise piirang olla kolleegiumi hinnangul põhiseadusega vastuolus, arvestades ravil viibiva isiku põhiõiguste olulist riivet sundravi kohaldamisel ja vähest kaitstust ravi jätkamise vajalikkuse hindamisel (sh ebaselge regulatsioon riigi õigusabi küsimuses ning sõltumatu psühhiaatrilise hinnangu andmist tagava regulatsiooni ja automaatse perioodilise kohtuliku kontrolli puudumine). Lisaks arvestab kolleegium senist EIK praktikat, milles peetakse vajalikuks võimaldada psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikul taotleda ise tema jätkuva kinnipidamise ja sundravi kohaldamise kohtulikku kontrolli. 26. Kolleegium leiab ka, et KrMS § 403 lg 4 on arutatavas kohtuasjas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 lg 3 ja § 14 lg 2 mõttes asjassepuutuv. Vaadeldava sätte põhiseaduspärasusest ja kehtivusest sõltub, kas ringkonnakohtul oleks tulnud J. Ž. taotlus läbi vaadata ja sisuliselt lahendada või jätta taotlus läbi vaatamata (vt ka p 11). 27. Kriminaalasi antakse KrMS § 356 p-st 3 tulenevalt lahendada Riigikohtu üldkogule, kui kriminaalasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist. PSJKS § 3 lg 3 teise lause kohaselt lahendab üldkogu Riigikohtu haldus-, tsiviil- või kriminaalkolleegiumi või erikogu üleantud asja, kui kolleegiumil või erikogul tekib põhjendatud kahtlus kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavuses. 28. Eeltoodu alusel on kolleegiumil tekkinud kahtlus, kas KrMS § 403 lg 4 on põhiseaduspärane osas, milles see ei võimalda psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikul esitada taotlust psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamiseks. Seetõttu ja juhindudes KrMS § 356 p-st 3, annab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis kohtuasja lahendada Riigikohtu üldkogule. (digitaalselt allkirjastatud) Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi Saale Laos, Paavo Randma, Peeter Roosma