3-1-1-68-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-68-16

Määruse kuupäev

7. detsember 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Peeter Jerofejev, Eerik

Kergandberg, Lea Kivi, Ants Kull, Saale Laos, Paavo

Randma ja Peeter Roosma

Kohtuasi

Kolmanda isiku E OÜ (pankrotis) vara arestimine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. mai 2016. a määrus asjas nr 1-

16-3332

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuur

(esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Katrin Mikenberg), määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Kolmas isik E OÜ (pankrotis), esindaja vandeadvokaat Gert

Kasekivi

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

9. november 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta prokuratuuri määruskaebus läbi vaatamata.

2. Mõista Eesti Vabariigilt E OÜ (pankrotis) kasuks välja 864 (kaheksasada kuuskümmend

neli) eurot Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses valitud esindajale makstud tasu

katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Varasemad menetlused

1. Harju Maakohtu 8. oktoobri 2015. a määrusega asjas nr 1-15-8216 arestiti prokuratuuri taotlusel

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 142 lg 1 alusel karistusseadustiku (KarS) § 255 lg 2 p 1

ja § 832 lg 2 p 1 kohaldamise tagamiseks kolmanda isiku E OÜ pangakontol

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX olev raha 44 298 eurot 50 senti.

2. Pärnu Maakohtu 29. veebruari 2016. a määrusega asjas nr 2-15-19259 kuulutati OÜ M avalduse

alusel välja E OÜ pankrot.

Prokuratuuri arestimistaotlus

3. Prokuratuur esitas 21. aprillil 2016 Harju Maakohtule taotluse arestida E OÜ (pankrotis)

pangakontol XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX olev raha 42 735 eurot 3 senti.

4. Taotluse kohaselt kahtlustatakse A. G-d KarS § 3891 lg 1 – § 22 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi

kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

5. KarS § 3891 lg 1 – § 22 lg 3 järgi kahtlustatakse A. G-d kokkuvõtlikult selles, et tema koos mitme

teise isikuga osutas ainelist ja füüsilist kaasabi valeandmete esitamisele mitme äriühingu

käibedeklaratsioonides. Kahtlustuse kohaselt väljastasid mh A. G. kontrolli all olevad äriühingud

näilikke tehinguid kajastavaid arveid, selleks et arvete saajatel oleks võimalik nende abil

käibedeklaratsioonides alusetult sisendkäibemaksu deklareerida.

6. KarS § 255 lg 1 järgi kahtlustatakse A. G-d kokkuvõtlikult selles, et ta kuulus koos veel viie

isikuga kuritegelikku ühendusse, mille eesmärk oli aidata kaasa maksupettuste toimepanemisele

ja sellega tulu teenida. Kuritegeliku ühenduse tegevuseks oli n-ö arvevabriku teenuse pakkumine

ehk nn varifirmade nimel näilike arvete koostamine ja esitamine ning selliste arvete alusel üle

kantud raha variühingute pangakontodelt sularahas väljavõtmine. Kuritegelik ühendus, millesse

kuulumises A. G-d kahtlustatakse, korraldas muu hulgas kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse

kaasatud E OÜ tegevust. Selle äriühingu pangakontol XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX olev

raha on kahtlustuse kohaselt omandatud kuritegelikku ühendusse kuulunud isikute arvel. Seega

võidakse sellel kontol olev raha KarS § 832 lg 2 p 1 alusel konfiskeerida.

7. Harju Maakohtu 8. oktoobri 2015. a määrusega E OÜ pangakontole laiendatud konfiskeerimise

tagamiseks seatud arest lõppes pankrotiseaduse (PankrS) § 45 alusel 29. veebruaril 2016, kuna sel

päeval tehtud Pärnu Maakohtu määrusega kuulutati välja E OÜ pankrot.

8. Pankrotiavalduse E OÜ vastu esitas OÜ M, kes omandas 20. oktoobril 2015 A OÜ-lt E OÜ vastu

nõude suurusega 65 185 eurot koos kõrvalkohustustest tulenevate õigustega. Pankrotimenetluses

väidetakse, et see nõue tekkis, kuna A OÜ tasus 2. ja 3. juulil 2015 E OÜ-le ettemaksuarvete eest

kokku 65 194 eurot 2 senti, kuid kaupa vastu ei saanud. Kohtueelses menetluses kogutud tõendid

näitavad, et kuigi 2. ja 3. juulil 2015 kanti A OÜ pangakontolt E OÜ pangakontole

ettemaksuarvetele viidates 65 194 eurot 2 senti, ei ole nende äriühingute juhatuse liikmed

tehingust ega ülekannetest teadlikud. Tegelikult tegid kõnealused ülekanded kuritegeliku

ühenduse liikmed. E OÜ pangakontole kanti kuritegelikust tegevusest pärinevat raha, mille kohta

koostati näilikud ettemaksuarved ja hinnapakkumised. Ülekantud raha eest mingit kaupa vastu ei

oodatud. E OÜ pangakontole kantud raha kasutati kuritegeliku ühenduse liikmete huvides.

9. Kuritegeliku ühenduse liikmetel, täpsemalt V. U-l oli juurdepääs nii A OÜ kui ka E OÜ

pangakontodele, ta sai teha nendelt kontodelt ülekandeid, samuti koostada äriühingute nimel

võltsarveid ja muid dokumente. 2. ja 3. juuli 2015. a ülekanded, millele pankrotiavalduses

nimetatud A OÜ nõue tugineb, on tehtud IP-aadressilt, mille järjepidevaks kasutajaks on

kuritegeliku ühenduse kontrolli all tegutsev C OÜ. Nii see IP-aadress kui ka äriühing on seotud

kahtlustuse kohaselt kuritegelikku ühendusse kuuluva V. U-ga. E OÜ juhatuse liikmed ei juhtinud

äriühingu majandustegevust ega teadnud, et E OÜ tehinguid teeb. Osaühingu dokumendid ja

juurdepääsu pangakontodele andsid nad üle A. G-le. Muu hulgas ei teadnud E OÜ juhatuse

liikmed ettemaksuarvete ega muude kõnealuse tehinguga seotud dokumentide koostamisest. Need

dokumendid on koostanud kuritegeliku ühenduse liikmed, eelduslikult kahtlustatav V. U., selleks,

et muuta kuritegelikust tegevusest pärineva raha ülekandmine näilikult legaalseks ja varjata, et

raha võeti pangakontodelt välja kuritegeliku ühenduse liikmete huvides.

10. E OÜ-l ei olnud 2015. a juunist septembrini majandustegevust. V. U. kasutuses olnud kontori

läbiotsimise hetkel olid V. U. sülearvutis internetibrauseris avatud yyyyy.yyyyy.yy,

zzzzzzzzzz.zzzz, wwwww.wwww meilikontod. Kontori läbiotsimisel leiti sealt nii A OÜ-le kui ka

E OÜ-le väljastatud PIN-kalkulaatorid internetipanga kasutamiseks, mõlema äriühingu

raamatupidamisdokumente (arved, saatelehed), samuti templid A OÜ juhatuse liikme allkirjaga ja

E OÜ juhatuse liikme allkirjaga ning E OÜ tempel kirjega "makstud sularahas". A OÜ juhatuse

liikme ütluste kohaselt lasi ta teistel isikutel kasutada A OÜ pangakontosid, andes kahtlustatav

A. Vainikule üle osaühingu pangakonto PIN-kalkulaatori ja pangakaardi.

11. Kuna E OÜ (pankrotis) sai pangakontol oleva raha kuriteo toimepanijate arvel, on jätkuvalt alus

see raha konfiskeerimise tagamiseks arestida. Ühtlasi on põhjendatud kahtlus, et riigi

konfiskeerimisnõude täitmine võib vara arestimata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt

raskemaks. A OÜ ja E OÜ vahelised tehingud olid näilikud. A OÜ poolt 20. oktoobril 2015

loovutatud nõue ei ole tegelik. Kuritegeliku päritoluga E OÜ (pankrotis) raha võidakse

pankrotimenetluses alusetult välja maksta.

Maakohtu määrus

12. Harju Maakohtu 26. aprilli 2016. a määrusega arestiti laiendatud konfiskeerimise tagamiseks E

OÜ (pankrotis) pangakontol olev raha 42 735 eurot 3 senti.

13. Maakohus leidis, et prokuratuuri taotluses kirjeldatud kuriteokahtlus on piisavalt põhjendatud.

Samuti on põhjendatud alus arvata, et E OÜ (pankrotis) pangakontol olev raha on saadud näilike

tehingute tulemusena ja täielikult omandatud kuriteo toimepanijate arvel ehk kuritegeliku

ühenduse liikmete tegevuse tulemusena.

14. Kuigi Harju Maakohtu 8. oktoobri 2015. a määrusega arestiti laiendatud konfiskeerimise

tagamiseks E OÜ pangakontol XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX olev raha 44 298 eurot 50

senti, lõppes see arest PankrS § 45 alusel 29. veebruaril 2016, sest sel päeval tehtud Pärnu

Maakohtu määrusega kuulutati OÜ M avalduse alusel välja E OÜ pankrot. Prokuratuuri taotluses

osutatud asjaolud annavad alust arvata, et hinnapakkumised ja ettemaksuarved, millele OÜ M

omandatud A OÜ nõue E OÜ vastu tugineb, on näilikud. E OÜ pangakontole kanti kuritegelikust

tegevusest pärinevat raha ja E OÜ pangakontole kantud raha kasutati kuritegeliku ühenduse

liikmete huvides. Ettemaksuarved ja muud tehinguga seotud dokumendid on koostanud

kuritegeliku ühenduse liikmed selleks, et muuta kuritegelikust tegevusest pärinev raha näilikult

legaalseks. Nii E OÜ kui ka A OÜ pangakontosid kasutasid kuritegeliku ühenduse liikmed

kuritegeliku raha edasikandmiseks ja sularaha väljavõtmiseks.

Määruskaebus

15. Harju Maakohtu 26. aprilli 2016. a määruse peale esitas määruskaebuse kolmanda isiku E OÜ

(pankrotis) pankrotihaldur, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja E OÜ (pankrotis)

pangakonto aresti alt vabastamist.

Ringkonnakohtu määrus

16. Tallinna Ringkonnakohtu 23. mai 2016. a määrusega tühistati Harju Maakohtu määrus ja E OÜ

(pankrotis) pangakontol olev raha 42 735 eurot 3 senti vabastati aresti alt.

17. Ringkonnakohus märkis, et vaidlustatud kohtumääruse motiivid kattuvad valdavalt nendega, mis

on toodud E OÜ pangakonto arestimise kohta tehtud Harju Maakohtu 8. oktoobri 2015. a

määruses. Pärnu Maakohtu 29. veebruari 2016. a määrusega kuulutati välja E OÜ pankrot.

PankrS § 45 sätestab, et enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arest lõpeb

pankroti väljakuulutamisega. Seega lõppes Harju Maakohtu 8. oktoobri 2015. a määrusega E OÜ

(pankrotis) pangakontole seatud arest.

18. PankrS § 108 lg 1 kohaselt muutub pankrotimääruse alusel võlgniku vara pankrotivaraks, mida

kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks.

PankrS § 123 lg 1 kohaselt ei kuulu pankrotivara hulka esemed, mis kuuluvad kolmandale isikule.

KarS § 85 lg 1 järgi läheb konfiskeerimisotsuse jõustumisel küll konfiskeeritud vara omandiõigus

automaatselt üle riigile, kuid E OÜ (pankrotis) vara osas ei ole konfiskeerimisotsuse tegemiseni

jõutud. Praegu pole riigil E OÜ (pankrotis) vastu nõuet. Seega puudub õiguslik alus eeldatavalt

konfiskeeritava vara pankrotivarast välistamiseks.

19. KrMS § 142 lg 10 sätestab, et vara arestimist ei kohaldata seaduses sätestatud varale, millele ei

või täitedokumentide järgi sissenõuet pöörata. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 51 lg 1

kohaselt lõpeb täitemenetlus võlgniku pankroti väljakuulutamisega. Seega ei saa pankrotivarale

sissenõuet pöörata. Lisaks ei oleks PankrS § 45 eesmärgiga kooskõlas olukord, kus pärast

pankroti väljakuulutamist kohaldatakse pankrotivarale uus arest samadel alustel.

20. Kogutud tõendid annavad aluse kahtluseks, et E OÜ (pankrotis) pangakontot kasutasid

kuritegeliku ühenduse liikmed ja osaühingu pangakontole kantud raha pärines valdavas osas

väidetavate maksukuritegude toimepanemisega seotud äriühingutelt. Samuti on kahtlus, et A OÜ,

kes väidetavalt loovutas nõude OÜ-le M, oli kahtlustatavate kontrolli all. Samas ei anna ka need

asjaolud seaduse kohaselt alust pankrotivara arestida.

21. PankrS § 101 lg-st 1 nähtub, et haldur on kohustatud enne nõuete kaitsmise koosolekut

kontrollima esitatud nõuete põhjendatust ja nõuet tagavate pandiõiguste olemasolu. PankrS § 103

lg 2 järgi loetakse nõue ja nõude rahuldamisjärk ning nõuet tagav pandiõigus tunnustatuks, kui

sellele ei vaidle nõuete kaitsmise koosolekul vastu haldur ega ükski võlausaldaja. Kui selleks on

alust, on haldur kohustatud nõuete kaitsmise koosolekul nõudele või pandiõigusele vastu

vaidlema. Prokuratuuri esile toodud asjaolud võivad olla aluseks halduri vastuväitele võlausaldaja

nõude tunnustamisel, misjärel hindab nõude põhjendatust võlausaldaja hagi alusel kohus

pankrotimenetluses.

22. Samas märkis ringkonnakohus, et kehtiv seadus raskendab kriminaaltulu konfiskeerimist ja

võimaldab suunata kriminaaltulu tsiviilkäibesse. Korda, mille kohaselt lõpetab pankroti

väljakuulutamine konfiskeerimise tagamiseks seatud aresti, on võimalik kuritarvitada. Ei ole

otstarbekas, et vaidlus kriminaaltulu varjamise kahtlusega nõuete üle toimub paralleelselt

kriminaalmenetlusega pankrotimenetluses.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Prokuratuuri määruskaebus

23. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokuratuur, kes taotleb

ringkonnakohtu määruse tühistamist ja Harju Maakohtu 26. aprilli 2016. a määruse jõustamist.

24. Määruskaebuse esitaja hinnangul leidis ringkonnakohus ekslikult, et pankrotivara ei saa

kriminaalmenetluses arestida. Ringkonnakohus ei arvestanud seaduse tõlgendamisel laiendatud

konfiskeerimise olemust ja eesmärki. KarS § 832, mis on hilisem säte kui PankrS § 45, teenib

eesmärki kärpida kurjategijate tulubaasi ja takistada kriminaaltulu imbumist legaalsesse

majandustegevusse. Seadusandja tahte ja avalike huvidega ei ole kooskõlas olukord, kus vara,

mille puhul esinevad laiendatud konfiskeerimise alused, on võimalik muuta pankrotivaraks ja

võlausaldajatele välja jagada. Seda eriti olukorras, kus on alust kahelda võlausaldaja nõude

põhjendatuses. Kui asuda seisukohale, et pankrotivara ei saa kriminaalmenetluses arestida, tekib

olukord, kus kunstlikult tekitatud pankrotimenetluse abil on võimalik ebaseadusliku päritoluga

raha legaliseerida, jagades selle võlausaldajatele. Sellisel juhul võib arestitud vara jõuda

pankrotimenetluse tulemusel tagasi süüdlase mõjualasse.

25. Kriminaaltulu konfiskeerimise eesmärgi olulisust kinnitab ka see, et KarS § 85 lg 1 ja § 832

annavad konfiskeerimisotsuse jõustumisel riigile pankrotimenetluses absoluutse eelisseisundi

võrreldes muude võimalike võlausaldajatega. Konfiskeerimise korral ei pea riik esitama

pankrotihaldurile isegi vara pankrotivarast välistamise taotlust, sest KarS § 85 lg-s 1 sätestatu on

käsitatav PankrS § 123 lg-s 3 nimetatud erandina.

26. Seadusandja tahtega ei ole kooskõlas olukord, kus kohtueelses menetluses laiendatud

konfiskeerimise tagamiseks seatud arest PankrS § 45 alusel lõpeb. Formaalselt see nii kahjuks on.

Samas ei keela KrMS § 142 pärast pankroti väljakuulutamist vara uuesti arestida. KrMS § 142 lg-

s 10 sätestatud piirang käib sellise vara kohta, mis peab jääma isikule kasutamiseks.

Mittearestitavate esemete loetelu on toodud TMS §-des 66–67, 112 ja 131–132. E OÜ (pankrotis)

pangakontol olev raha ei ole käsitatav osutatud sätetes nimetatud varana, mistõttu saab selle

arestida. Pankrotiseadusest ei tulene, et pärast pankroti väljakuulutamist oleks aresti kohaldamine

mõnes teises menetluses välistatud.

27. Juhul, kui kriminaalmenetluses ei saa pankrotivara arestida, on riik sunnitud esitama

võlausaldajana pankrotimenetluses tingimusliku konfiskeerimisnõude PankrS § 94 lg 1 alusel. E

OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses riik nii toimiski. Selline lahendus on aga problemaatiline.

Tulenevalt PankrS § 94 lg 1 teisest lausest lisatakse nõudeavaldusele selles nimetatud asjaolusid

tõendavad dokumendid. Praegusel juhul on tegemist kohtueelses menetluses oleva kriminaalasja

materjalidega. Tõendite ennatlik avaldamine võib kriminaalmenetlust oluliselt kahjustada. Liiatigi

on riigi positsioon pankrotimenetluses teiste võlausaldajate kõrval kehvem, kuna tingimusliku

nõude korral kohalduvad PankrS §-s 152 ette nähtud tähtajad. Kriminaalasjad, mille esemeks on

maksukuriteod ja kuritegeliku ühenduse tegevus, on üldjuhul keerukamad ja nende menetlemine

ajamahukas. Seega võib riigi tingimusliku konfiskeerimisnõude rahuldamine pankrotimenetluses

muutuda tulemusetuks. Samuti võib tekkida olukord, kus riigil on vaja esitada pankrotimenetluses

hagi oma nõude tunnustamiseks. Olukord, kus prokurörid hakkavad KrMS § 30 lg-st 1 tulenevate

ülesannete kõrvalt pankrotimenetlustes riiki esindama ja on sunnitud esitama kriminaalmenetluses

kogutud tõendeid pankrotimenetluses, ei ole kooskõlas riigi kriminaalpoliitiliste eesmärkidega.

Vastus määruskaebusele

28. Kolmanda isiku E OÜ (pankrotis) esindaja palub jätta ringkonnakohtu määruse muutmata ja

prokuratuuri määruskaebuse rahuldamata.

29. Kolmanda isiku esindaja on seisukohal, et kehtiv õigus ei võimalda pankrotivara laiendatud

konfiskeerimise tagamiseks arestida. KrMS § 142 lg 10 kohaselt ei ole võimalik arestida vara,

millele ei saa sissenõuet pöörata. Vara, millele ei saa sissenõuet pöörata, on ka pankrotivara.

TMS § 51 lg 1 kohaselt lõpeb täitemenetlus võlgniku pankroti väljakuulutamisega. PankrS § 108

lg 1 kohaselt muutub pankrotimääruse alusel võlgniku vara pankrotivaraks. PankrS § 149

kohaselt võib pankrotivara suhtes läbi viia täitemenetluse (koos vara arestiga) üksnes

massikohustuse täitmiseks.

30. Pankrotivara arestimine toob endaga kaasa PankrS §-s 158 sätestatud tagajärjed, kuna kogu

pankrotivara arestimise korral pole pankrotihalduril võimalik võlausaldajate nõudeid rahuldada

ega pankrotimenetlust läbi viia. Kui halduril puudub võimalus käsutada pankrotivara, ei saa ta ka

teha pankrotimenetluse läbiviimiseks vajalikke toiminguid ja kanda sellega kaasnevaid kulusid.

PankrS § 158 kohustab haldurit teatama kohtule viivitamatult pankrotivara mittepiisavusest ja

tegema pankrotiseaduse toimingud pankrotimenetluse raugemiseks, kui pankrotivara arestimine

oleks kehtiv ja seaduspärane. Seega tingib pankrotivara arestimine pankrotimenetluse raugemise.

Sellega kaasneb PankrS § 130 kohaselt pankrotivõlgniku lõpetamine ja likvideerimine koos

äriregistrist kustutamisega. Isiku äriregistrist kustutamine teeb aga võimatuks tema suhtes

konfiskeerimisotsuse tegemise.

31. Praegusel juhul ei ole riigil ka konfiskeeritud vara pankrotivarast välistamise nõuet

(PankrS § 123), sest E OÜ (pankrotis) vara ei ole konfiskeeritud. KarS § 85 lg 1 kohaselt läheb

konfiskeeritud vara omandiõigus riigile üle konfiskeerimisotsuse jõustumisel.

32. Prokuratuuri seisukoht, et riiki tuleks käsitada kui absoluutset eelisseisundit omavat võlausaldajat,

ei rajane senisel kohtupraktikal. Seaduse mõttega ei saa olla kooskõlas olukord, kus riik rikastub

konfiskeerimisotsuse adressaadiks mitteolevate võlausaldajate arvel ja võtab kogu pankrotivara

endale.

33. PankrS § 45 eesmärgiga ei ole kooskõlas olukord, kus pärast pankroti väljakuulutamist

kohaldatakse pankrotivarale uus arest samadel alustel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

34. Riigikohus põhjendab esmalt prokuratuuri määruskaebuse läbi vaatamata jätmist (I). Määruse II

osas selgitab kolleegium obiter dictum'i korras kõigepealt seda, milline on PankrS § 45 mõju vara

aresti kohaldamisele kriminaalmenetluses, osutades seejuures ka pankrotivõlgniku vara

konfiskeerimise tagamise korra puudustele (A); lisaks juhib kolleegium tähelepanu vajadusele

kontrollida võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaatide ja esemete ringi ammendavalt (B).

Lõpuks lahendab kolleegium kolmanda isiku esindaja menetluskulude hüvitamise taotluse (III).

I

35. Prokuratuuri määruskaebuses vaidlustatakse ringkonnakohtu määrust, millega tühistati maakohtu

(eeluurimiskohtuniku) vara arestimise määrus ja jäeti prokuratuuri arestimistaotlus rahuldamata.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu sellise määruse peale ei saa määruskaebust esitada.

36. KrMS § 383 lg 1 sätestab, et määruskaebusega võib vaidlustada kohtueelses menetluses, esimese

ja teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses koostatud kohtumääruse, kui nende

vaidlustamine ei ole välistatud sama seadustiku § 385 kohaselt. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa

määruskaebust esitada menetlustoiminguks loa andmise määruse peale, välja arvatud vahistamise

ja vahistamisest keeldumise, riigi peaprokuröri taotluse alusel vahistamise tähtaja pikendamise

või sellest keeldumise, väljaandmisvahistamise, isiku raviasutusse sundpaigutamise, vara

arestimise, posti- või telegraafisaadetise arestimise, ametist kõrvaldamise, ajutise lähenemiskeelu

kohaldamise ja alaealise kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamise või tema seal

viibimise tähtaja pikendamise ja kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määrus.

37. Menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes on käsitatav määrus, millega

kohus lahendab menetlustoiminguks loa andmise küsimuse ehk vaatab läbi prokuratuuri taotluse

menetlustoimingu määramiseks, mh nt KrMS § 142 lg-s 2 nimetatud vara arestimise taotluse.

KrMS § 385 p-s 5 ette nähtud üldreegel välistab määruskaebuse esitamise nii menetlustoimingut

lubava

kui

ka

sellest

keelduva

kohtumääruse

peale.

(Vt

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-63-16, p 12.)

38. Samas on KrMS § 385 p-s 5 toodud loetelu menetlustoiminguks loa andmise määrustest, mida

erandina saab määruskaebe korras vaidlustada. Seda erandite loetelu sõnastades on seadusandja

aga selgelt eristanud ühelt poolt menetlustoimingut lubavaid (nt vahistamine, vahistamistähtaja

pikendamine, isiku raviasutusse sundpaigutamine) ja teisalt menetlustoimingut keelavaid

(vahistamisest keeldumine, vahistamistähtaja pikendamisest keeldumine) määruseid. Erinevalt

vahistamisest ja vahistamistähtaja pikendamisest, mille puhul on vaidlustatava määrusena

nimetatud nii menetlustoimingut lubavat kui ka sellest keelduvat määrust, on vara arestimise

puhul KrMS § 385 p-s 5 vaidlustatava määrusena välja toodud üksnes vara arestimise, mitte aga

arestimisest keeldumise määrus. Seega hõlmab vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes

üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida (või kohaldada muid KrMS § 1414 lg-s 1

viidatud tagamisabinõusid). Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba

andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus

KrMS § 385 p 5 tähenduses. Sellise määruse vaidlustamist reguleerib KrMS § 385 p-s 5 ette

nähtud üldreegel, mille kohaselt ei saa menetlustoiminguks loa andmise määruse peale

määruskaebust esitada.

39. Ühtlasi ei ole määruskaebuse esitamine vara arestimisest keeldumise määruse peale lubatud mõne

väljaspool kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükki asuva normiga (vrd Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-21-13, p 12), nagu see on – küll

õigusselguse aspektist küsitaval moel – ette nähtud näiteks ajutise lähenemiskeelu kohaldamisest

keeldumise määruse puhul (KrMS § 1411 lg 5) või alaealise mõjutusvahendite seaduses sätestatud

mõjutusvahendi kohaldamisest keeldumise määruse korral (KrMS § 407).

40. Tõlgendus, mille kohaselt võimaldab KrMS § 385 p 5 vaidlustada üksnes vara arestimist lubavat,

mitte aga sellest keelduvat kohtumäärust, on kooskõlas kõnealuse sätte üldise mõttega. Peamine

põhjus, miks mõne menetlustoiminguks loa andmise määruse puhul on erandina ette nähtud

võimalus eeluurimiskohtuniku määruse peale edasi kaevata, on menetlustoimingule allutatud

isiku põhiõiguste riive intensiivsus. Ehkki osa menetlustoiminguks loa andmise määruste puhul

on edasikaebevõimalus ette nähtud ka ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, ei muuda see tõsiasja, et

vaid menetlustoimingut lubava määrusega kaasneb menetlustoimingule allutatud isiku

põhiõiguste riive, loa andmisest keelduva määrusega aga mitte. Seetõttu peab KrMS § 385 p-s 5

menetlusökonoomilistel kaalutlustel sätestatud keeld vaidlustada menetlustoiminguks loa andmise

määruseid olema kaalukamalt põhistatud ja erandlikum just siis, kui määrusega lubatakse teha

põhiõigusi riivav menetlustoiming. (Vt määrus asjas nr 3-1-1-63-16, p 14). Vara ekslik arestimata

jätmine mõjutab kriminaalmenetlust ja muid avalikke huve eelduslikult vähem, kui näiteks isiku

ekslik vahistamata jätmine.

41. Vara arestimisest keeldumise määrusena, mille peale ei saa KrMS § 385 p-s 5 sätestatud üldreegli

kohaselt määruskaebust esitada, on käsitatav ka ringkonnakohtu määrus, millega tühistatakse vara

arestimist lubav maakohtu määrus ja jäetakse prokuratuuri arestimistaotlus rahuldamata.

Olukorras, kus määruskaebe korras ei ole vaidlustatav maakohtu otsustus vara arestimisest

keeldumise kohta, poleks KrMS § 385 p 5 eesmärgiga kooskõlas ringkonnakohtu samasisulise

otsustuse edasikaevatavus. Maakohus hindab kuriteokahtluse ja vara arestimise aluse olemasolu

üksnes prokuratuuri taotluse ja sellele lisatud tõendite alusel. Seevastu ringkonnakohus kuulab

määruskaebemenetluses esimese kohtuastmena ära mõlema poole argumendid (vt lähemalt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 24). Samas

on

prokuratuurile

tagatud

võimalus

tutvuda

arestimisotsustuse

adressaadi

poolt

määruskaebemenetluses esitatavate väidete ja neid kinnitavate tõenditega ning avaldada nende

kohta arvamust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. juuni 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-51-

15, p 32). Järelikult on ringkonnakohtul märgatavalt paremad võimalused teha vara arestimise

lubatavuse küsimuses põhjendatud otsustus. Sellises olukorras poleks millegagi põhjendatav, kui

ringkonnakohtu määrus vara arestimisest keeldumise kohta oleks erinevalt maakohtu

samasisulisest määrusest määruskaebe korras vaidlustatav.

42. Neil põhjustel asubki Riigikohtu kriminaalkolleegium kogu koosseisus seisukohale, et

KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse

peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava

maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata.

Kolleegium muudab sellega oma varasemat praktikat, mille kohaselt aktsepteeriti vara

arestimisest keeldumise määruste vaidlustamist määruskaebe korras (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-102-12 ja 13. novembri 2013. a

määrus asjas nr 3-1-1-124-13).

43. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 350 lg 2 p-st 2, § 383 lg-st 1 ja § 385 p-

st

5,

jätab

Riigikohtu

kriminaalkolleegium

prokuratuuri

määruskaebuse

Tallinna

Ringkonnakohtu 23. mai 2016. a määruse peale edasikaebeõiguse puudumise tõttu läbi

vaatamata.

II

44. Pidades silmas KrMS § 390 lg 5 kolmandast lausest tulenevat Riigikohtu ülesannet tagada

seaduse ühetaoline kohaldamine, selgitab kolleegium vaatamata määruskaebuse läbi vaatamata

jätmisele obiter dictum'i korras järgmist.

(A)

45. PankrS § 45 sätestab, et enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arest lõpeb

pankroti väljakuulutamisega. Vara aresti selline lõppemine langeb ajaliselt kokku pankroti

väljakuulutamise (PankrS § 31) muude õiguslike tagajärgedega. PankrS § 35 lg 1 p 1 kohaselt

moodustub võlgniku varast pankroti väljakuulutamisega pankrotivara (PankrS § 108) ning

võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada läheb üle pankrotihaldurile (PankrS § 35 lg 1

p 2 ja § 36 lg 1). Ühtlasi kaotab füüsilisest isikust võlgnik õiguse teha tehinguid seoses

pankrotivaraga; juriidilisest isikust võlgnik kaotab aga õiguse teha mis tahes tehinguid

(PankrS § 35 lg 1 p-d 3 ja 4). Võlgniku poolt pärast pankroti väljakuulutamist tehtud pankrotivara

hulka kuuluva eseme käsutustehing on tühine (PankrS § 36 lg 2 esimene lause).

46. PankrS § 45 räägib võlgniku varale kohaldatud aresti lõppemisest üldiselt, tegemata erandeid

lähtuvalt sellest, millises menetluses ja millisel eesmärgil võlgniku vara on arestitud. Seega lõpeb

pankroti väljakuulutamisega PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale

kohaldatud KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või

varalise karistuse tagamiseks. Vastupidine tõlgendus võiks muu hulgas tekitada küsimuse

PankrS § 45 vastavusest õigusselguse põhimõttele. Kõrvalargumendina viitab kolleegium

sellelegi, et praegu Riigikogu menetluses oleva karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (308 SE – Riigikogu XIII koosseis) seletuskirja lisas 4

on eelnõu algataja lähtunud ühemõtteliselt arusaamast, et PankrS § 45 alusel lõpeb ka

kriminaalmenetluses (sh konfiskeerimise tagamiseks) võlgniku varale kohaldatud arest.

47. Eelmises punktis märgitu tähendab ühtlasi, et vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt

vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti

arestida. PankrS § 45 kaotaks mõtte, kui selle sätte alusel aresti alt vabanenud vara oleks võimalik

enne pankrotimenetluse lõppu samal alusel uuesti arestida. Sellisel juhul oleks PankrS § 45

ainukene tagajärg juba toimunud vara arestimise menetluse tarbetu kordamine. Järelikult tuleneb

PankrS §-st 45 lisaks vara aresti lõppemise alusele ka pankrotivara arestimise keeld.

48. Riigikohus möönab, et võimaliku tulevase konfiskeerimisotsustuse adressaadi pankroti korral on

konfiskeerimise tagamise võimalused kehtivas õiguses puudulikud ja PankrS § 45 võimaldab

kuritarvitusi. Näiteks pole välistatud, et vältimaks arestitud vara konfiskeerimist, esitab isik, kes

tegutseb varjatud kokkuleppel vara omanikuga, viimase vastu pankrotiavalduse, mille aluseks

olev nõue (PankrS § 10 lg 1) on näilik. Sellises olukorras on pankrotiasja menetleva kohtu ja

pankrotihalduri käsutuses olevad võimalused tuvastada võlausaldajana esineva isiku nõude

näilikkus vaatamata PankrS § 10 lg-s 4 ja § 101 lg-s 1 sätestatule üldjuhul piiratud. Seda nii enne

pankroti väljakuulutamist, aga ka hilisemas pankrotimenetluses. Arestitud vara omaniku pankroti

väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 järgi ka tema varale kohaldatud arest ja see vara muutub

pankrotivaraks, mille arvel rahuldatakse pankrotimenetluses kõigi võlausaldajate nõuded ning

kantakse pankrotimenetluse kulud. Riigil enne konfiskeerimisotsustuse jõustumist võlgniku vastu

mingit nõuet ei ole (vt ka määruse punkt 52). Niiviisi võib konfiskeerimise tagamiseks arestitud

ese või selle müügist saadud raha jõuda pankrotivarast tehtavate väljamaksetena võimaliku

konfiskeerimisotsustuse adressaadiga seotud isikute, sh n-ö usaldusomaniku (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 23. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-80-05, p 22) kätte.

Käsutuspiirangutest vabanenud vara on võimalik raskusteta edasi võõrandada või peita. Nii

muutub selle konfiskeerimine faktiliselt ja mõnikord ka juriidiliselt võimatuks. Konfiskeerimise

asendamise nõuet (KarS § 84) pankrotivõlgniku vastu ei saaks aga viimase maksejõuetuse tõttu

suure tõenäosusega täita. Eelnevast järeldub, et n-ö kunstlikult tekitatud pankrotimenetlusega on

võimalik muuta konfiskeerimine suhteliselt lihtsal moel võimatuks. See vähendab oluliselt KarS

§-des 83–832 ette nähtud mõjutusvahendite tõhusust ja on vaevalt kooskõlas seadusandja

eesmärkidega konfiskeerimise regulatsiooni kehtestamisel.

49. Vaatamata eelmärgitule leiab kolleegium, et üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei

saa

PankrS

§-s

sätestatud

selget

reeglit

ignoreerida

ka

kriminaalmenetluses

(sh konfiskeerimise tagamiseks) kohaldatud vara aresti puhul. Tegemist on pankrotivõlausaldajate

kaitseks kehtestatud normiga, mis võib oluliselt mõjutada pankrotimenetluse kulgu ja tulemust.

Seejuures oleks väär lähtuda PankrS § 45 tõlgendamisel eeldusest, et juhul, kui võlgniku vara on

arestitud

kriminaalmenetluses

näiteks

konfiskeerimise

tagamiseks,

on

võlausaldaja

pankrotiavalduses esitatud nõue näilik ja pankrotiavaldus ise suunatud konfiskeerimise

nurjamisele. Menetluses, kus otsustatakse KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 alusel vara arestimine, ei

saa pankrotivõlausaldaja nõude põhjendatust hinnata juba seetõttu, et võlausaldaja pole

menetlusse kaasatud.

50. Samas on kolleegium seisukohal, et seadusandja võiks kaaluda pankrotivõlgniku vara

konfiskeerimise tagamise korra, sh PankrS § 45 muutmist. Lisaks varem toodule juhib kolleegium

tähelepanu veel järgnevale.

51. Algses redaktsioonis nägi PankrS § 45 aresti lõppemise kõrval ette ka kohtuliku hüpoteegi

lõppemise. Pankrotiseaduse eelnõu (1085 SE – Riigikogu IX koosseis) seletuskirjas põhjendati

kõnealuse sätte vajalikkust pankrotivõlausaldajate võrdse kohtlemise printsiibiga. Seletuskirjas

märgiti, et "[k]ui lubada arestpandi või kohtuliku hüpoteegi omajal ka pärast pankroti

väljakuulutamist võlgniku vara suhtes oma õigusi teostada, siis tähendaks see väga paljudel

juhtudel võlgniku sisuliselt varatuks muutumist ning seega pankrotimenetluse raugemist."

Praeguseks

on

see

argument

aga

vähemalt

osaliselt

oma

tähenduse

kaotanud,

sest 1. jaanuaril 2006 jõustunud seadusega (RT I 2005, 39, 308) jäeti PankrS § 45 tekstist välja

sõnad "või kohtulik hüpoteek". Seega enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud

kohtulik hüpoteek pankroti väljakuulutamisel ei lõpe, vaid annab hüpoteegipidajale ka

pankrotimenetluses põhimõtteliselt samasugused õigused nagu tavaline hüpoteek (vt ka nt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. oktoobri 2016. a määrus asjas nr 3-2-1-85-16, p 24).

Pankrotivõlgniku kinnisasjale ühe võlausaldaja nõude tagamiseks seatud kohtulik hüpoteek annab

sellele võlausaldajale teiste võlausaldajate ees samaväärse eelisseisundi ja vähendab ülejäänud

pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamise tõenäosust samal määral nagu arestipandiõigus, mis

tekib, kui võlgniku vallasvara selle ühe võlausaldaja nõude tagamiseks arestitakse (vt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 389 lg 1 teine lause ja TMS § 65 lg-d 2–5). Seega

pankrotimenetluse raugemise vältimise ja ülejäänud võlausaldajate võrdse kohtlemise – s.t

PankrS § 45 kehtestamisel deklareeritud eesmärgi saavutamise – seisukohalt pole üldjuhul sisulist

erinevust, kas võlgniku vara on enne pankroti väljakuulutamist koormatud aresti või kohtuliku

hüpoteegiga. Sellest hoolimata reguleerib seadus vara aresti ja kohtuliku hüpoteegi saatust

võlgniku pankroti väljakuulutamise korral erinevalt.

52. Hindamaks, kas PankrS §-s 45 sätestatud reegli säilitamine on de lege ferenda põhjendatud

konkreetselt konfiskeerimise (KarS §-d 83–832) tagamiseks kohaldatud aresti puhul, väärib

tähelepanu ka konfiskeerimise ja selle tagamise eripära. KarS § 85 lg 1 kohaselt läheb

konfiskeeritud vara omandiõigus konfiskeerimisotsustuse jõustumisel üldjuhul automaatselt üle

riigile (vt Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p 53). Seega pärast

pankrotivõlgnikult mingi eseme konfiskeerimist ei kuulu see ese enam võlgniku pankrotivara

hulka, vaid riigile. Viimane saab konfiskeerimisega omandatud eseme PankrS § 123 lg 1 alusel

vara välistamise hagiga võlgniku pankrotivarast välja nõuda. Kui ese pole säilinud, siis saab riik

nõuda selle eest PankrS § 123 lg 4 ls 1 alusel hüvitist PankrS § 146 lg 1 p 1 sätestatud korras ehk

enne seda, kui pankrotivarast hakatakse jaotise alusel pankrotivõlausaldajatele raha välja

maksma. Erinevalt näiteks konfiskeerimise asendamisest (KarS § 84) ei teki riigil eseme

konfiskeerimisel rahalist nõuet, mis oleks võimalik esitada pankrotiseaduse 5. peatükis ette

nähtud korras. Konfiskeeritud eset välja nõudev riik ei ole PankrS § 123 lg 1 kolmanda lause

kohaselt pankrotivõlausaldaja (PankrS § 8 lg 3) ja PankrS § 123 lg 1 teine lause ning § 146

annavad tema vara välistamise nõudele võrreldes pankrotivõlausaldajate nõuetega (PankrS § 153)

eelisseisundi. Eelnevast järeldub, et KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise tagamiseks

seatud vara arest tagab sisuliselt tingimuslikku vara pankrotivarast välistamise nõuet. Erinevalt

juhtumist, kui vallasvara arestitakse mõne rahalise nõude tagamiseks, ei teki konfiskeerimise

tagamise eesmärgil kohaldatava vara aresti puhul ka arestipandiõigust (vt TsMS § 389 lg 1 teine

lause).

53. Pankrotivõlgniku vara konfiskeerimise tagamise kord peaks looma mõistliku tasakaalu

konfiskeerimise tõhususe ja pankrotivõlausaldajate huvide vahel. Muu hulgas on oluline

arvestada konfiskeerimisest tuleneva riigi nõude isepära, mis seisneb selles, et see ei teki

konfiskeerimise aluseks olevate asjaolude esinemisel, vaid konfiskeerimisotsustuse jõustumisel.

Samuti väärib tähelepanu seegi, et (võimalikust) konfiskeerimisest tuleneva riigi (tulevase) nõude

positsioon pankrotivõlausaldaja nõuete taustal võib oleneda konfiskeerimise alusest. Nii näiteks ei

peaks võlausaldajad saama kasu sellest, kui võlgniku vara on suurenenud kuriteo toimepanemise

tulemusena. See võib õigustada süüteoga saadud vara konfiskeerimisest (KarS § 831) tulenevale

nõudele pankrotivõlausaldajate nõuete ees teatava eelisseisundi andmist, välja arvatud juhul, kui

võlausaldaja nõue tuleneb samast teost, mis on ka konfiskeerimise aluseks (eeskätt puudutab see

samas kuriteos kannatanu nõudeid). Problemaatiline oleks aga näiteks süüteovahendi või vahetu

objekti konfiskeerimisest tuleneva nõude eelistamine pankrotivõlausaldajate nõuetele.

(B)

54. Prokuratuuri arestimistaotluses ja maakohtu määruses kajastatud asjaolude (vt määruse punktid

8–11 ja 14) taustal juhib kolleegium tähelepanu veel järgnevale. Kui prokuratuuril tekib

põhjendatud kahtlus, et võlausaldaja nõue, millele tuginedes kuulutati välja konfiskeerimise

tagamiseks arestitud vara omaniku pankrot, on ka ise omandatud kriminaaltuluna või selle arvel,

tuleb täiendavalt kontrollida, kas võib eksisteerida alus selle nõude konfiskeerimiseks

võlausaldajalt näiteks KarS § 831 lg 2 või § 832 lg 2 alusel (osutatud konfiskeerimise aluste kohta

vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-4-16, p-d 31–

36 ja 3. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-10-16). Jaatava vastuse korral peab menetleja

kaasama võlausaldaja kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse ja hindama, kas on alust taotleda

kohtult KrMS § 1414 kohaselt selle nõude konfiskeerimise tagamist, nt nõude arestimist

KrMS § 142 lg 8 ja TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel või TsMS § 378 lg 1 p-s 4 ette nähtud

tagamisabinõu kohaldamist.

III

55. E OÜ (pankrotis) esindaja esitas Riigikohtule taotluse mõista riigilt tema esindatava kasuks

menetluskuluna välja 864 eurot. Taotluse ja selle lisa kohaselt hõlmab see summa valitud

esindajale makstud tasu käesolevas määruskaebemenetluses osutatud õigusteenuse eest. Esindajal

kulus kriminaalasja materjalidega tutvumiseks 2 tundi ja prokuratuuri määruskaebusele vastuse

koostamiseks 4 tundi. Õigusteenuse tunnitasu määr oli 120 eurot, millele lisandus käibemaks.

Taotluse esitaja kinnitab, et E OÜ (pankrotis) ei ole käibemaksukohustuslane ega saa

õigusteenuselt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata.

56. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud. KrMS § 187 lg 2 esimene lause sätestab, et

kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides

määruskaebus on esitatud. Määruskaebust, mille on esitanud prokuratuur kui riikliku süüdistuse

esindaja (KrMS § 30 lg 1), tuleb käsitada riigi huvides esitatud määruskaebusena. Olukorraga,

kus määruskaebust ei rahuldata, on KrMS § 187 lg 2 esimese lause tähenduses tegemist ka siis,

kui määruskaebus jäetakse läbi vaatamata. Kuna kolleegium jätab prokuratuuri määruskaebuse

läbi vaatamata, jäävad Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluse kulud riigi kanda.

57. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud esindajale makstud

mõistliku suurusega tasu. Arvestades asjaolu, et kolmas isik (tema pankrotihaldur) võttis endale

advokaadist esindaja alles Riigikohtu menetluses, mistõttu esindaja polnud varem juhtumi

asjaoludega kursis, ja pidades samuti silmas kriminaalasja keerukust ning määruskaebuse vastuse

põhjendatuse astet, loeb kolleegium E OÜ (pankrotis) esindaja taotluses märgitud esindajatasu

KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks. Järelikult tuleb see summa KrMS § 187 lg 2

esimese lause ja § 175 lg 1 p 1 alusel riigilt E OÜ (pankrotis) kasuks välja mõista.

Hannes Kiris, Peeter Jerofejev, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Ants Kull, Saale Laos, Paavo Randma,

Peeter Roosma

(allkirjastatud digitaalselt)