3-1-1-79-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3‑1‑1‑79‑16

Otsuse kuupäev

5. detsember 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Peeter Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi D.F-i süüdistuses KarS § 294 lg 1, § 400 lg 1 ja lg 2

p 3 – § 22 lg 3 järgi, L.F-i süüdistuses KarS § 293 lg 2 p‑de 2 ja 4,

§ 2981 lg 1, § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi, R.V süüdistuses

KarS § 298 lg 1 ja § 400 lg 1 ning lg 2 p 3 järgi, F.L-i süüdistuses

KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi ja Viktor Belsneri süüdistuses

KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 8. aprilli 2016. a otsus kriminaalasjas nr 1-

12-8206

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuur (esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade

prokurör Kalmer Kask), kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

L.F-i

kaitsja

vandeadvokaat

Andrus

Lillo,

R.V

kaitsja

vandeadvokaadi

abi

Andrei

Matvejev,

D.F-i

kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid, F.L-i kaitsja vandeadvokaat

Eduard Bulattšik

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

5. oktoober 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 8. aprilli 2016. a otsus täies ulatuses ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks

samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada.

3. Mõista Eesti Vabariigilt R.V kasuks välja 900 (üheksasada) eurot (sh käibemaks 150 eurot)

kassatsioonimenetluses valitud kaitsja osutatud õigusabi tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L.F-ile, R.V-le, F.L-ile ja Viktor Belsnerile esitati süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 ja D.F-ile

KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 – § 22 lg 3 järgi. Süüdistuse sisu on kokkuvõtlikult järgmine.

1.1. 2010. aastal leppisid mitmed Narva linna ehitusturul tegutsevad isikud, ettevõtjad L.F, G. F., R.V ja OÜ W

töödejuhataja V. Belsner (A OÜ, OÜ W, aga samuti eelnimetatud kaht äriühingut kontrolliva R.V huvides tegutsev isik)

kokku, et edaspidi kooskõlastatakse omavahel Narva Linnavalitsuse poolt väljakuulutatavatel remont- ja ehitustööde

hankekonkurssidel osalevate ettevõtete ring, aga samuti loetletud isikute juhitavate või nendega seotud ettevõtete poolt

hankes esitatavad hinnapakkumised ja neile lisatavad eelarved/kululoendid. Kokkuleppes osalesid ka M. P., kes tegutses F

OÜ, N OÜ ja neid äriühinguid kontrolliva L.F-i huvides, ning A OÜ juhatuse liige F.L, kes tegutses A OÜ ja R.V

huvides.

1.2. Kokkuleppega jagati ära kindlate hangete osas Narva linna munitsipaaltellimustega seotud ehitusturg ja otsustati iga

kord ka vastava hankekonkursi võitja, kellega linn sõlmib hankelepingu. Ettevõtjatevahelisel kokkuleppel oli konkurentsi

kahjustav eesmärk. D.F, kes töötas Narva abilinnapeana, aitas kaasa konkurentsi kahjustavas leppes osalevate ettevõtjate

jaoks sobivate hangete kavandamisele ning hanketingimuste kujundamisele; väljastas R.V kaudu enne hangete

väljakuulutamist konkurentsi kahjustavas leppes osalejatele hanke kohta konfidentsiaalset teavet (kavas olevate

hankeobjektide nimekirjad, eelarvemahud jms, mille abil said leppes osalejad kooskõlastada oma tegevust) ning andis

hanget korraldavatele Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja Majandusameti (edaspidi Linnavara- ja Majandusamet)

ametnikele korraldusi saata kutsed hangetes või konkurssidel osalemiseks vaid kindlale varem kokkulepitud ja

kooskõlastatud ettevõtjate ringile.

2. Samuti esitati süüdistus R.V-le KarS § 298 lg 1 järgi ja D.F-ile KarS § 294 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude

toimepanemises.

2.1. Süüdistuse kohaselt leppis R.V 2010. aasta oktoobri lõpus – novembri alguses D.F-iga kokku, et R.V korraldab D.F-i

xxxxxxxx Y korteri remondi. 10. novembril 2010 toimunud vestluse käigus pakkus R.V, et kui tema nimetatud ettevõtted

saaksid edaspidi Narva linna korraldatavate hankemenetluste raames tellitavad avariitööd endale, siis vastutasuks teevad

R.V-ga seotud ettevõtted D.F-i xxxxxxxxxx kuuluva korteri remondi olulise allahindlusega. Selline soodustus pidi olema

R.V kingitus D.F-ile R.V kasuks ja huvides tegutsemise eest. Samuti lepiti kokku, et D.F saab vajadusel R.V vahendusel

soodustusi erinevatelt ettevõtjatelt ja kauplustest ehitusmaterjalide, kodutehnika ning sisustuskaupade ostmisel. D.F hoidis

R.V poolt vastuteenena lubatud otseste ja kaudsete soodustustena kokku umbes 35% esialgu töödele planeeritud summast.

2.2. Vastavalt kokkuleppele R.V-ga ning vastutasuks soodustuste eest osutas D.F Narva abilinnapeana oma ametiseisundit

ebaseaduslikult ära kasutades alates 2010. aasta novembrist kuni 2011. aasta kevadeni R.V-le ja tema kaasosalistele

aktiivset kaasabi konkurentsi kahjustavas leppes osalevate ettevõtjate jaoks sobivate hangete kavandamisel ja

hanketingimuste kujundamisel. Samuti väljastas R.V enne hangete väljakuulutamist leppes osalejatele hanke kohta

konfidentsiaalset infot, edastas hanget korraldavatele ja D.F-ile alluvatele Linnavara- ja Majandusameti ametnikele linna

poolt hankesse kaasatavate äriühingute (leppes osalevate ettevõtjatega eelnevalt kooskõlastatult) nimekirjad koos

korraldusega saata kutsed hangetes või konkurssidel osalemiseks vaid kindlale ettevõtjate ringile. Samuti võimaldas D.F

R.V esitada Linnavara- ja Majandusametile enda koostatud hinnakalkulatsioone tulevaste hankeobjektide kohta, teha

projektides ja esitatud eelarvetes vajadusel tagantjärele korrektuure ning pakkuda välja uusi objekte, kus R.V-ga seotud

ettevõtted võiksid munitsipaaltellimuste korras remonttöid teha.

3. L.F-ile esitati süüdistus ka KarS § 2981 lg 1 ja § 293 lg 2 p‑de 2 ja 4 alusel.

Viru Maakohtu 7. aprilli 2014. a otsusega tunnistati D.F süüdi KarS § 294 lg 1; § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 – § 22 lg 3 järgi ning

KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 1 aasta 8 kuud vangistust. L.F tunnistati süüdi KarS § 2981 lg 1; § 400

lg 1 ja lg 2 p 3 järgi ning KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 2 aastat vangistust. KarS § 293 lg 2 p‑de 2 ja 4

alusel esitatud süüdistuses mõisteti L.F õigeks. R.V tunnistati süüdi KarS § 298 lg 1; § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi ning

KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle karistuseks 1 aasta 8 kuud vangistust. F.L tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3

järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta 2 kuud vangistust, millest KarS § 73 lg‑te 1 ja 2 alusel määrati kohesele

ärakandmisele 2 kuud vangistust ja ülejäänud vangistust ei pööratud täitmisele 3-aastase katseajaga. V. Belsner tunnistati

süüdi KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi ning talle mõisteti rahaline karistus 230 päevamäära, s.o 4991 eurot, mis tuli

KarS § 66 alusel tasuda ositi 1 aasta jooksul. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg süüdistatavatele

mõistetud karistusaja hulka. Maakohtu otsuse vaidlustasid süüdistatavate kaitsjad.

5. Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 2015. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt ning L.F-ile, R.V-le, F.L-ile ja D.F-

ile mõistetud vangistus jäeti KarS § 74 lg‑te 1 ja 3 ning § 75 alusel tingimisi täitmisele pööramata katseajaga kaks aastat.

Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

6. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid L.F-i ja R.V kaitsjad.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2015. a otsusega tühistati maa- ja ringkonnakohtu otsus L.F-i

süüditunnistamises KarS § 2981 lg 1 järgi ja ta mõisteti selles süüdistuses õigeks. Samuti tühistati maa- ja ringkonnakohtu

otsus L.F-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 400 lg 1 ning lg 2 p 3 järgi ja talle liitkaristuse mõistmises, R.V

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 ning § 298 järgi ning talle liitkaristuse mõistmises, D.F-i

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 1 ja § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 – § 22 lg 3 järgi ning talle liitkaristuse

mõistmises, F.L-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi ning V. Belsneri süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi. Samuti tühistati maa- ja ringkonnakohtu otsus D.F-ilt konfiskeerimise

asendamise korras 459 euro 44 sendi ja süüdistatavatelt menetluskulude väljamõistmises. Kriminaalasi saadeti selles osas

ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus 29. oktoobril 2010 antud eeluurimiskohtuniku loa alusel tehtud jälitustoimingute

seaduslikkuse kontrollimiseks ja uue kohtuotsuse tegemiseks.

7.1. Riigikohus leidis, et L.F tuleb KarS § 2981 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. Süüdistuses ja kohtuotsustes

viidatud riigihanke seaduse, avaliku teenistuse seaduse ja kohaliku omavalitsuse ametnike tegevust reguleerivate seaduste

sätetest, mille rikkumist L.F-ile ette heidetakse, ei tulene L.F-i tegevuse ebaseaduslikkust. Need sätted ei käsitle tema

tegevust.

7.2. Kohtute põhjendused jälitustoimingu seaduslikkuse kontrollimisel on pealiskaudsed. Hinnatud ei ole, kas 29. oktoobri

2010. a jälitustoimingu loa taotlemisel ja toimingu alustamisel oli piisavalt andmeid juba toimepandud kuriteo kohta

KarS § 2981 tähenduses ning milline oli R.V seos selle kuriteo toimepanemisega. Kohtud pidanuks kontrollima, kas

jälitustoimingu loa andmine R.V suhtes oli põhjendatud ja kas selle alusel saadud tõendid on lubatavad. Maakohus keeldus

kaitsja taotletud jälitustoimingu loa lisamisest kriminaalasja materjalidele, kuid keeldumise põhjuseid kohtuotsusest ei nähtu.

Kohtud on rikkunud jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel olulisel määral kohtuotsuse põhjendamise nõudeid

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 2 tähenduses ning esineb vajadus laiendada kriminaalasja lahendamise

piire ka teistele süüdistatavatele.

7.3. L.F-i väidetav mõju Linnavara- ja Majandusameti ametnike otsustele ei välista vastutust konkurentsi välistava

kokkuleppe eest. Kohtuotsuste põhjendused on vastuolus selles osas, kes on need ettevõtjad, kelle vahel on sõlmitud

konkurentsi kahjustav kokkulepe. Ühe ja sama ettevõtte huvides tegutsevad isikud ei ole käsitatavad konkurentidena.

8. Tartu Ringkonnakohtu 8. aprilli 2016. a otsusega tühistati Viru Maakohtu 7. aprilli 2014. a otsus osaliselt R.V

süüditunnistamises KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 ning § 298 järgi; D.F-i süüditunnistamises KarS § 294 lg 1 ja § 400 lg 1 ja

lg 2 p 3 – § 22 lg 2 järgi, F.L-i, L.F-i ning V. Belsneri süüditunnistamises KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi ning

süüdistatavatele mõistetud karistuse osas. Ringkonnakohus mõistis süüdistatavad õigeks. Maakohtu otsus tühistati D.F-ilt

KarS § 831 lg 1, § 84 ja § 85 alusel konfiskeerimise asendamiseks 459,44 euro väljamõistmise osas. Menetluskulud jäeti

KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Samuti otsustati tagastada juba tasutud rahaline karistus ja menetluskulud.

8.1. Ringkonnakohus käsitles eeluurimiskohtuniku 29. oktoobri 2010. a jälitustoimingu loa määrust, selle aluseks olevat

taotlust ning kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust. Loast tulenevalt oli uurimisasutuse huviorbiidis D.F, kes võis olla

seotud erinevate kuritegude toimepanemisega: altkäemaksu/pistise võtmine, riigihangete nõuete rikkumine, mõjuvõimuga

kauplemine. D.F-i, R.V ja V. Belsneri suhtes jälitustoimingu tegemise taotlus, milles viidati KarS § 2981 järgi

kvalifitseeritavale kuriteole, esitati 28. oktoobril 2010. Päev varem avatud jälitustoimikust nähtub, et enne jälitustoimingu

loa taotlust on koostatud õiendid, mille kohaselt on saadud teavet, mis puudutab Narva aselinnapea D.F-i ja tema xxxxxxxx

korteriostu ja remonti R.V kaasabil, nende suhtlust ja G. F-i kooskõlastatud tegevust D.F-iga riigihangete korraldamisel.

Sellest järeldati, et D.F võivad olla korruptiivsed suhted R.V-ga ning ta võib olla seotud ebaseaduslike riigihangete

võitudega. Viru Maakohtu 29. oktoobri 2010. a määrusega anti luba jälitustoiminguteks D.F-i, R.V ja V. Belsneri suhtes

ajavahemikul 29. oktoobrist kuni 28. detsembrini 2010. Jälitustoimingute luba pikendati 23. detsembril 2010.

8.2. Ringkonnakohus hindas seost jälitustoimingu alustamisel esinenud kuriteokahtluse ja tuvastatud kuritegude vahel.

Jälitustoimingute luba anti KarS § 2981 lg 1 alusel, kuid R.V-le esitati süüdistused KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 – § 22 lg 2 ja

KarS § 298 lg 1 järgi. Seega on seos KarS § 2981 lg‑s 1 sätestatud kuriteoga vähene. Lisaks ei ole R.V füüsilise isikuna

võimalik täita KarS § 400 koosseisu, sest tegemist peab olema ettevõtjatevahelise kokkuleppega. 29. oktoobri 2010. a

määrusest ega selle aluseks olevast taotlusest ei nähtu, milline konkreetne teave viitab KarS § 2981 lg‑s 1 sätestatud

kuriteole. Taotluse kohaselt oli D.F heades suhetes R.V-ga ning lepiti kokku, et teatud ehitus- või heakorrahangetel

võetakse hinnapakkumine või saadetakse kutse osalemiseks ainult OÜ-le W, OÜ-le L ja A OÜ-le ning lisaks veel mõnele

ettevõttele, kellega lepitakse pakkumised enne kokku. R.V nimel suhtleb V. Belsner. D.F saab tõenäoliselt kirjeldatud

tegevuse eest R.V-lt erinevaid hüvesid.

8.3. Kuna süüdistusaktis ei ole süüdistatavatele ette heidetud tegude toimepanemist enne novembrit 2010, kuid

jälitustoimingu luba anti 29. oktoobril 2010, siis järeldas ringkonnakohus, et teavet koguti alles ettevalmistusstaadiumis

oleva kuriteo kohta. Ettevalmistatava kuriteo kohta teabe kogumine ei olnud jälitustoiminguks loa andmise ajal kehtinud

kriminaalmenetluse seadustiku järgi aga lubatav, mistõttu jälitustoimingu luba on ebaseaduslik ja selle alusel saadud teavet

ei või tõendamisel kasutada. Samuti leidis ringkonnakohus, et ka järgnevate lubade puhul on sisuliselt tegemist 29. oktoobri

2010. a loa pikendamisega, mistõttu on ka need õigusvastased. Kuna põhiline tõendusteave rajaneb jälitustoimingutega

saadul, tuleb nende tõendite välistamisel süüdistatavad õigeks mõista.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni prokurör, kes taotleb otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist

ringkonnakohtule uueks arutamiseks materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise

tõttu. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

9.1. Ringkonnakohtu käsitlus jälitustoimingu tegemise eesmärgist on ekslik, sest seda tuletatakse süüdistusakti jõudnud

tegudest. Ettevalmistatava kuriteo kohta teabe kogumine eeldab, et jälitustoimingute luba taotletakse veel toime panemata,

aga tulevikus tõenäoliselt toimepandava kuriteo kohta andmete kogumiseks ning varasemate või ka loa taotlemise hetkel

toime pandavate kuritegude kohta teave puudub. Praegusel juhul on nii prokuratuur kui ka kohus lähtunud kahtlusest, et

kuriteod võivad olla juba toime pandud. Seejuures ei ole oluline, kas jälitustoimingute tegemise ajal olemas olnud kahtlus

langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud faktilised asjaolud või süüteokoosseisu tõlgenduse muutumise tõttu.

Jälitustoimingu eelduseks oleva kuriteokahtluse äratuntavust tuleb kontrollida loa väljaandmisel olemasoleva teabe põhjal.

9.2. Kohtupraktika kohaselt on ühe kuriteo uurimiseks antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave üldjuhul

kasutatav tõendina ka teise kuriteo uurimiseks (n-ö juhuleid) tingimusel, et selle kogumisel on järgitud seadusega sätestatud

nõudeid ning jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab KrMS § 110 lg‑s 1 sätestatud eeldustele.

9.3. Jälitustoimingu loa taotluses oli viiteid ka teistele kuritegudele lisaks KarS §‑s 2981 sätestatule, mille alusel

kriminaalmenetlust alustati. Prokurör märkis taotluses, et D.F võib olla seotud mitme kuriteo toimepanemisega, sealhulgas

altkäemaksu võtmise, riigihangete nõuete rikkumise ja mõjuvõimuga kauplemisega. Nende kuritegudega seoses sooviti

kontrollida tema suhtlemist R.V-ga. Jälitustoimingu taotlusest nähtub, et prokuratuuri arvates olid erinevad korruptiivsed

kokkulepped nimetatud isikute vahel juba sõlmitud, mistõttu ei olnud tegemist n-ö tulevaste kuritegude ettevalmistamisega.

Taotluses viidati vähemalt kahele enne jälitusloa taotlemist toimunud hankele, kus R.V ja V. Belsner leppisid teiste

ettevõtjatega hankevõitja varem kokku. Taotluses viidatud kuritegude puhul (pistise/altkäemaksu võtmine ja andmine,

mõjuvõimuga kauplemine, konkurentsikuritegu riigihankes osalemisel) oli 2010. aasta oktoobris kehtinud

kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni kohaselt tõendite kogumine jälitustoimingutega lubatud.

9.4. Ekslik on ringkonnakohtu käsitlus, mille kohaselt pole R.V füüsilise isikuna võimalik täita KarS § 400 koosseisu.

Ettevõtja on konkurentsiseaduse (KonkS) § 2 lg 1 kohaselt muu hulgas ka ettevõtja (nt äriühingu) huvides tegutsev isik.

10. Vastuses prokuratuuri kassatsioonile leiab R.V kaitsja vandeadvokaadi abi A. Matvejev, et ringkonnakohus on järginud

Riigikohtu 14. detsembri 2015. a otsuses antud juhiseid. Jälitustoimingu loa andmisel puudus R.V osas kuriteokahtlus.

Süüdistuses esitatud asjaolude põhjal ei ole R.V võimalik käsitada ettevõtjana KonkS § 2 lg 1 tähenduses.

11. L.F-i kaitsja vandeadvokaat A. Lillo nõustub vastuses ringkonnakohtu põhjendustega ning märgib, et

jälitustoimingutega saadud tõendeid ei saa praeguses kriminaalasjas kasutada. Sõltumata sellest tuleb L.F talle esitatud

süüdistuses õigeks mõista, kuna teda 29. oktoobri 2010. a jälitustoimingu luba ei puuduta. Samuti puuduvad KarS § 400

lg 2 p‑s 3 sätestatud koosseisutunnused. L.F peeti kriminaalmenetluses kahtlustatavana kinni 12. juulil 2011, seega tuleb

tema suhtes menetlus lõpetada KrMS § 2742 lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Esmalt käsitleb kolleegium 29. oktoobril 2010 jälitustoiminguks antud loa seaduslikkuse hindamisel tekkinud küsimusi

(I), seejärel peatub kassaatori väitel, mille kohaselt ei saa R.V füüsilise isikuna täita KarS §‑s 400 sätestatud

kuriteokoosseisu (II), ning hindab kriminaalasjas möödunud menetlusaja mõistlikkust (III). Lõpuks võtab kolleegium kokku

kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse (IV).

I

13. 28. oktoobril 2010 taotles prokuratuur maakohtult luba teha D.F-i, R.V ja V. Belsneri suhtes jälitustoiminguid. Viru

Maakohtu eeluurimiskohtuniku 29. oktoobri 2010. a määrusega anti jälitustoiminguteks luba. Ringkonnakohus lähtus

põhjendatult prokuratuuri taotluse esitamise ja maakohtu loa andmise ajal kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku

redaktsioonist. KrMS § 110 lg 1 sätestas, et kriminaalmenetluses on lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui

tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks

on esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt

kuni kolm aastat vangistust. Seega oli kriminaalmenetluses jälitustoimingu tegemise üheks eelduseks kahtlus, et on toime

pandud KrMS §‑s 110 sätestatud tingimustele vastav kuritegu.

14. Ringkonnakohus märkis õigesti, et jälitustoimingu tegemise võimalus veel toime panemata kuriteo suhtes lisati

kriminaalmenetluse seadustikku alles 1. jaanuaril 2013 jõustunud seadusemuudatusega. Samas ei nõustu kolleegium

ringkonnakohtu hinnanguga, et kuna luba jälitustoiminguks anti 29. oktoobril 2010, kuid süüdistus esitati hilisemates

kuritegudes, oli tegemist ettevalmistatava kuriteo kohta teabe kogumisega. Kolleegium jagab kassaatori seisukohta, mille

kohaselt on ettevalmistatava kuriteo kohta teabe kogumisega tegemist siis, kui jälitustoiminguks taotletakse luba seoses

kahtlusega, et tulevikus pannakse toime kuritegu ja selle, s.o tulevikus toimepandava kuriteo ennetamiseks või avastamiseks

on vajalik teha jälitustoiming. Sellise olukorraga ei ole aga tegemist juhul, kui jälitustoiminguks antud loas ja selle aluseks

olevas taotluses viidatakse juba toimepandud kuritegudele ja jälitustoimingute tegemise eesmärgiks on nende kohta tõendite

kogumine. Seega tuleb jälitustoiminguks antud loa seaduslikkuse kontrollimisel hinnata, kas loa andmisel ja selle aluseks

oleva taotluse esitamisel oli olemas põhjendatud kahtlus, et toime on pandud KrMS § 110 lg‑s 1 sätestatud tingimustele

vastav kuritegu.

15. Jälitustoiminguks loa andmist otsustaval kohtul tuleb lähtuda neist asjaoludest, mis on tal teada otsustamise momendil

(ex ante-käsitlus), ja kohtule pole võimalik ette heita seda, et ta ei võtnud arvesse asjaolusid, mis ei olnud lahendit tehes

teada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a määrus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑68‑14, p 24.2). Seega ei saa

jälitustoiminguks antud loa ebaseaduslikkust tingida asjaolu, et selle aluseks olev kuriteokahtlus hilisemas menetluses

kinnitust ei leia. Samuti on kohtupraktikas aktsepteeritud jälitustoimingu tulemusena saadud tõendite kasutamist ka

jälitustoimingu käigus ilmnenud uue kuriteo tõendamiseks, kui nende kogumisel on järgitud seaduse nõudeid ning ka uue

kuriteo (n-ö juhuleiu) kohta on tõendite kogumine jälitustoimingutega lubatav. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja

raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑10‑11, p 19).

16. Ringkonnakohus on esile toonud, et maakohtu 29. oktoobri 2010. a loast nähtuvalt oli uurimisasutuse huviorbiidis D.F,

kes võis olla seotud erinevate kuritegude toimepanemisega: altkäemaksu/pistise võtmine, riigihangete nõuete rikkumine või

mõjuvõimuga kauplemine. Ringkonnakohus viitas jälitustoimikus sisalduvatele õienditele, mis olid koostatud enne

jälitustoimingu taotluse esitamist ning mille kohaselt oli saadud teavet D.F-i kohta. Täpsemalt puudutas see korteri ostu

D.F-i ja tema xxxxxxxx poolt ning selle võimalikku remonti R.V kaasabil, samuti R.V käitumist ja suhtlust D.F-iga ning

G. F-i kooskõlastatud tegevust D.F-iga riigihangete korraldamisel. Ringkonnakohus osutas ka jälitustoimingu taotlusele,

mille kohaselt oli D.F sõbralikes suhetes R.V-ga. Need isikud olid omavahel kokku leppinud, et teatud lihtmenetlusega

ehitus- või heakorrahangetel võetakse hinnapakkumine ja saadetakse linna poolt kutse osalemiseks ainult OÜ-le W, OÜ-le

L ja A OÜ-le ning lisaks veel mõnele ettevõttele, kellega lepitakse pakkumised enne kokku. R.V kellegagi ise otse ei

suhtle, seda teeb V. Belsner. Muu hulgas leppisid R.V ja D.F tõenäoliselt kokku ka selles, et 26. oktoobril 2010 lõppeva

jõulukuuse ja jõulukaunistuste hanke võidab R.V juhitav või soovitatav äriühing ning D.F saab tõenäoliselt kirjeldatud

tegevuse eest R.V-lt erinevaid hüvesid.

17. Olles tutvunud jälitustoimikuga, märgib kriminaalkolleegium, et jälitustoiminguks antud loas ja selle aluseks olevas

prokuratuuri taotluses sisaldusid viited D.F-i, R.V ja V. Belsneri võimalikule varasemale kuritegelikule tegevusele. Seda

osa jälitustoimingu taotlusest ja loast on oma otsuses refereerinud ka ringkonnakohus. Järelikult tuli ringkonnakohtul

jälitustoiminguks antud loa seaduslikkuse kontrollimisel hinnata, kas taotluses ja loas märgitud kuritegude toimepanemise

kohta esines piisavalt andmeid. Ringkonnakohus on viidanud maakohtu loa puudulikele motiividele ning sellele, et

taotluses ei ole viidatud konkreetsetele kahtlust kinnitavatele tõenditele, kuid seejuures ei ole arvestatud kohtupraktikast

tulenevat kohtu kohustust kontrollida jälitustoimingu loa seaduslikkust ja põhjendatust kriminaalasja lahendades (nn

kohtulik järelkontroll eeluurimiskohtuniku antud jälitustoimingu loa seaduslikkuse üle).

18. Jälitustoiminguks loa andmise ajal kehtinud KrMS § 111 sätestas, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle

saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Riigikohus on asunud seisukohale, et nõuetekohase põhistuse puudumine

jälitustoimingu loas ei olnud käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi „saamisel“, mistõttu ei too loa

põhistamatus 31. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 kohaselt kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud

tõendi lubamatust (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑14‑14, p 779).

Kriminaalasja lahendades on kohus vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse

jälitustoimingu puhul olid KrMS §‑s 110 sätestatud materiaalsed eeldused täidetud. Seega ei vabasta kohtu konstateering, et

jälitustoiminguks antud luba jäeti nõuetekohaselt põhistamata, kohut käesolevas asjas järelkontrolli raames KrMS §‑s 110

sätestatud eelduste ja prokuratuuri taotluses esile toodud kuriteokahtluse olemasolu kontrollimisest.

19. Jälitustoiminguks antud loa ebaseaduslikkust ei tingi iseenesest ka asjaolu, et kuritegude kvalifikatsioonina on selles

märgitud vaid KarS § 2981 lg 1, kuid samas viidati ka teistele võimalikele toimepandud kuritegudele. Kolleegium märgib,

et kuigi korrektne olnuks viidata kõikidele kuriteokoosseisudele, mille täitmist kahtlustati, tuleb silmas pidada, et

kohtueelses menetluses peab menetleja tihtipeale tegutsema piiratud teadmiste baasil ja seetõttu võib olla keeruline hinnata,

milline kuriteokoosseis kõne alla tuleb (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a määrus kriminaalasjas nr

3‑1‑1‑68‑14, p 18.2). Olukorras, kus jälitustoimingu taotluses ja selleks antud loas on toodud kuriteokoosseisudele vastavad

faktilised asjaolud, ei too kõigi asjakohaste õiguslike kvalifikatsioonide märkimata jätmine kaasa loa alusel tehtud

jälitustoimingute ebaseaduslikkust. Seda eriti olukorras, kus kriminaalasja lahendaval kohtul on võimalik tagantjärele

kontrollida eeluurimiskohtuniku loa seaduslikkust ning hinnata nende faktiliste asjaolude vastavust kuriteokoosseisudele.

20. Kolleegium märgib sedagi, et isegi kui asuda seisukohale, et R.V osas jälitustoiminguks antud loas viidatud

kuriteokahtlust ei olnud, ei tähenda see iseenesest, et tema suhtes ei tohtinud teha jälitustoiminguid. Riigikohus on

KrMS § 110 lg 1 tõlgendamisel märkinud, et jälitustegevust võis toimetada vähemalt kahtlustatavate suhtes (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑92‑13, p 11.2). Samas ei näinud Riigikohus

veenvaid vastuargumente mõistmaks KrMS § 110 lg‑s 1 sätestatut selliselt, et jälitustoiminguid võis tõendamisvajadusest

lähtudes teha ka isikute suhtes, kellega kahtlustatav suhtleb (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a määrus

kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑68‑14, p 16). Alates 1. jaanuarist 2013 on niisugune võimalus KrMS § 1262 lg‑s 4 ka ette nähtud.

Ringkonnakohus märkis õigesti, et prokuratuuri taotlusest nähtub, et D.F ja R.V olid sõbralikes suhetes ning nende vahel

olid sõlmitud kokkulepped seoses hankemenetlustega. Taotluse kohaselt saab D.F R.V-lt vastutasuks erinevaid hüvesid.

Ringkonnakohus ei ole aga andnud hinnangut, kas R.V suhtes jälitustoimingute tegemise loa andmine võis olla

põhjendatud seetõttu, et ta D.F-iga suhtles.

21. Seega tuleb 29. oktoobri 2010. a jälitustoimingu loa seaduslikkuse kontrollimisel võtta seisukoht, kas loa andmise ajal

oli andmeid jälitustoimingute tegemist võimaldavate kuritegude toimepanemise kohta. Hinnata tuleb sedagi, kas lisaks R.V-

le oli jälitustoimingu loa andmine põhjendatud ka V. Belsneri ja D.F-i suhtes ning kas on arvestatud ultima ratio-

põhimõttega. Seejärel on kohtul võimalik vaagida süüdistatavatele esitatud süüdistust.

22. Eeltoodud põhjendustel on ringkonnakohus rikkunud jälitustoimingute seaduslikkuse hindamisel oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja

saatmise uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

II

23. Ringkonnakohus leidis, et R.V pole füüsilise isikuna võimalik täita KarS §‑s 400 sätestatud kuriteokoosseisu, kuna

konkurentsi kahjustav kokkulepe peab olema sõlmitud ettevõtjate vahel ja juriidilisele isikule ei ole süüdistust esitatud.

Seoses ringkonnakohtu kõnealuse seisukohaga märgib kriminaalkolleegium, et kuigi käesolevas kriminaalasjas saab

küsimus süüdistatavatele etteheidetavate kuritegude tõendatuse kohta tõusta alles pärast jälitustoimingutega kogutud

tõendite seaduslikkuse hindamist, ei saa jätta tähelepanuta KonkS § 2 lg‑t 1, mille kohaselt loetakse ettevõtjaks ka ettevõtja

huvides tegutsev isik (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑32‑10, p 11.1).

Samuti tuleb silmas pidada, et juriidiline isik on võimeline tegutsema vaid füüsilise isiku vahendusel ja juriidilise isiku

vastutuse eelduseks on alati füüsilise isiku tegevuses koosseisutunnuste sedastamine (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

9. septembri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑64‑05, p 10). Asjaolu, et juriidilisele isikule mingil põhjusel süüdistust ei

esitata, ei välista füüsilise isiku karistusõiguslikku vastutust.

III

24. F. Ovsjannikovi kaitsja taotleb kriminaalmenetluse lõpetamist menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. Selle kohta

märgib kolleegium järgmist.

25. Riigikohtu kriminaalkolleegium on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginevalt selgitanud, et Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lõikes 1 viidatud „mõistliku aja“ kulg kriminaalasjades

algab isiku „süüdistamisega“. „Kriminaalsüüdistust“ EIÕK art 6 lõike 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva

ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta toime pannud kuriteo. Menetlusaja mõistlikkuse

hindamisel arvesse mineva aja võib käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab

samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda. Kriminaalmenetluse alustamine – kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku

olukorda oluliselt ei mõjuta – üldjuhul menetlusaega ei käivita (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a

otsus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑14‑14, p‑d 586–588; 17. juuni 2015. a määrus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑53‑15, p 9).

26. Menetlusaja kulgemise alguseks sõltuvalt juhtumi asjaoludest võivad olla näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana,

isikuga seotud valduste läbiotsimine, dokumentide võetus, isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda

mõjutavaid toiminguid pole tehtud, isiku vahistamine ja teatud asjaoludel isegi esimese kohtukutse saamine. Jälitustoiming

menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvestatava aja kulgu üldjuhul ei käivita (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni

2014. a otsus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑14‑14, p‑d 588 ja 593; 16. veebruari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑63‑14,

p 8.1). Käesolevas kriminaalasjas alustati menetlust 27. oktoobril 2010. Esimene toiming, mis L.F-i olukorda mõjutas ja on

käsitatav kuriteokahtlustusest teatamisena, oli tema kahtlustatavana kinnipidamine 12. juulil 2011. Sellest tulenevalt nõustub

kriminaalkolleegium kaitsjaga, et mõistliku menetlusaja kulgu L.F-i suhtes tuleb arvestada alates 12. juulist 2011 ning

menetlus on tema suhtes praeguseks kestnud ligikaudu 5 aastat ja 6 kuud.

27. Samas ei nõustu kolleegium kaitsjaga, et kriminaalmenetlus tuleb menetluse mõistliku aja möödumisega lõpetada.

Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 2742 lg 1 alusel tuleb arvestada sama seadustiku §‑s 2052 sätestatud asjaolusid:

kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ning muid asjaolusid. Kohtupraktikas

omaksvõetud seisukoha järgi hinnatakse menetlusaja mõistlikkust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt

kohtuasja keerukusest, kaebaja ja asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumisest ning selle olulisusest, mis on kaebaja jaoks

konkreetses menetluses kaalul (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2015. a määrus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑53‑15,

p 10).

28. L.F-ile esitati süüdistus KarS § 293 lg 2 p‑de 2 ja 4, § 2981 lg 1 ja § 400 lg 2 p 3 järgi. Kuigi kohus on L.F-i

KarS § 293 lg 2 p‑de 2 ja 4 ning § 2981 lg 1 järgi õigeks mõistnud, ei ole kriminaalasja keerukuse hindamisel vähetähtis

asja varasem suurem maht (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. veebruari 2015. a otsus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑63‑14,

p 8.5). Jätkuvalt heidetakse L.F-ile ette KarS § 400 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, mis on teise astme

kuritegu. Kolleegium ei pea kriminaalasja küll keskmisest mahukamaks, kuid selle probleemid on tõenduslikult ja

õiguslikult piisavalt keerukad. Kriminaalasja esemeks on peitkuriteod, mis tähendab, et need rajanevad toimepanijate

vastastikustel kokkulepetel ja võivad jääda varjatuks. Sellele vaatamata ei kestnud kohtueelne menetlus ebamõistlikult

pikalt. Nagu eespool märgitud, alustati kriminaalmenetlust 27. oktoobril 2010 ning süüdistusakt saadeti kohtusse

30. augustil 2012. Selle ajavahemiku vältel tehti andmete saamiseks päringuid, jälitustoiminguid, vaadeldi asitõendeid,

kuulati üle tunnistajaid ja kahtlustatavaid, tehti läbiotsimisi ning arestiti vara. Kuigi järgnevalt toimunud kriminaalasja

kohtulik menetlus on erinevates kohtuastmetes olnud kokku võrdlemisi ajamahukas (vt käesoleva otsuse p‑d 4–9), leiab

kriminaalkolleegium, et menetluse mõistlik aeg ei ole veel möödunud, mistõttu ei ole põhjendatud ka kriminaalmenetluse

lõpetamine menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. Hinnates kriminaalmenetluse jätkumisega L.F-i jaoks kaalul olevat,

arvestab kolleegium ühtlasi seda, et menetluse praeguses etapis ei kohaldata süüdistatavale tõkendit.

29. Kuna kolleegium saadab kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, tuleb küsimust menetlusaja mõistlikkuse

kohta käsitleda ka edaspidi ning vajadusel on kohtul võimalik kasutada KrMS § 306 lg 1 p‑s 61 sätestatud

õiguskaitsevahendina karistuse kergendamist mõistliku menetlusaja ületamise tõttu või juhul, kui süüdistatavate õiguste

rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, kriminaalmenetlus

KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada. Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele

reageerida, tuleb kohtul kaaluda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt

poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2016. a otsus

kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑109‑15, p 133).

IV

30. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p‑st 6, § 362 p‑st 2, § 341 lg‑st 3 ja § 339 lg‑st 2, tühistab

kolleegium Tartu Ringkonnakohtu 8. aprilli 2016. a otsuse täies ulatuses ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada.

31. R.V kaitsja A. Matvejev esitas taotluse hüvitada R.V-le seoses kassatsioonimenetlusega valitud kaitsjale makstud tasu

summas 900 eurot (sh käibemaks). Taotlusele lisatud arve kohaselt kulutas kaitsja prokuröri kassatsioonile vastuse

koostamiseks 6 tundi ning õigusabi tunnihinnaks on 125 eurot, millele lisandub käibemaks. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175

lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi

hinnangul on vastuse koostamiseks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus

teeb KrMS § 361 lg 1 p‑s 6 sätestatud lahendi, tuleb valitud kaitsjale makstud tasule vastav summa KrMS § 186 lg 1 alusel

Eesti Vabariigilt R.V kasuks välja mõista

(allkirjastatud digitaalselt)