3-1-1-98-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-98-16

Otsuse kuupäev

25. november 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Saale Laos ja Peeter Roosma

Kohtuasi

Peep Ulsti väärteoasi liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi.

Menetluskulude vaidlustamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 5. aprilli 2016. a otsus väärteoasjas nr 4-16-3

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Peep Ulsti kaitsja vandeadvokaat Andi Tubin, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Politsei-

ja

Piirivalveameti

Lõuna

Prefektuuri

vanemväärteomenetleja Vallo Tõnuvere

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

26. oktoober 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 5. aprilli 2016. a otsus osas, millega mõisteti Eesti Vabariigilt

Peep Ulsti kasuks välja 480 eurot.

2. Mõista Eesti Vabariigilt Peep Ulsti kasuks välja 720 (seitsesada kakskümmend) eurot valitud

kaitsjale maakohtu menetluses makstud tasu katteks.

3. Kassatsioon rahuldada.

4. Mõista Eesti Vabariigilt Peep Ulsti kasuks välja 456 (nelisada viiskümmend kuus) eurot

valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 14. detsembri 2015. a otsusega karistati Peep Ulsti

liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 40 trahviühikut.

2. P. Ulst esitas kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist

ja väärteomenetluse lõpetamist. Alternatiivselt palus menetlusalune isik kergendada määratud

karistust ja määrata rahatrahvi tasumine ositi.

3. Tartu Maakohus kuulutas 5. aprillil 2016 kohtuotsuse lõpposa, millega tühistas kohtuvälise

menetleja karistusotsuse, lõpetas väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja rahuldas

menetlusaluse isiku kaebuse. Sama otsusega mõisteti Eesti Vabariigilt P. Ulsti kasuks välja 480 eurot

valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

4. 12. aprillil 2016 esitas P. Ulsti kaitsja vandeadvokaat Andi Tubin maakohtule kassatsiooniteate ja

täpsustas 14. aprilli 2016. a e-kirjas, et soovib vaidlustada maakohtu otsust kaitsjatasu hüvitamise

osas.

5. Tartu Maakohus põhjendas kaitsjatasu hüvitamist 27. aprilli 2016. a määruses, märkides

kokkuvõtlikult järgmist.

5.1. KrMS § 189 lg 2 kohaselt otsustatakse kohtumenetluses kriminaalmenetluse kulude hüvitamine

kohtumääruse või -otsusega. Eelnevast tulenevalt võib menetluskulude hüvitamise otsustust

põhjendada eraldi määrusega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2015. a määrus

kriminaalasjas nr 3-1-1-44-15).

5.2. P. Ulsti kaitsja esitas maakohtule taotluse hüvitada menetlusalusele isikule valitud kaitsjale

makstud tasu 720 eurot (sh käibemaks 120 eurot). Taotlusele lisatud arve kohaselt kulutas kaitsja nii

maakohtu istungiks ettevalmistamiseks kui ka kohtuistungil osalemiseks 2 tundi ja 30 minutit. Kokku

osutas kaitsja menetlusalusele isikule õigusabi 5 tunni vältel. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse

menetlusalusele isikule VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamise korral valitud

kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Maakohtu hinnangul on kaitsja tehtud toimingud P. Ulsti

kaitsmiseks vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samas on tunnitasu 144 eurot

(sh käibemaks) ebamõislikult suur. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamine on liiklusalastes

väärteoasjades enim levinud etteheide ja selle vaidlustamine ei ole üldjuhul õiguslikult keskmisest

keerukam. Ka praegusel juhul tugines kaitsja tavapärastele õigusalastele teadmistele. Arvestades

kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse mahtu, väärteoasja keerukust, riigi õigusabi

korras määratud kaitsja tunnitasu suurust ja õigusteenuse turuhinda, on käesolevas asjas valitud

kaitsja mõistlik tunnitasu 80 eurot, millele lisandub käibemaks. Kokku tuleb menetlusalusele isikule

hüvitada seega 480 eurot.

5.3. Kohtumenetluse pool võib esitada määruse peale kaebuse maakohtule 15 päeva jooksul alates

päevast, mil ta sai määrusest teada või pidi sellest teada saama.

6. P. Ulst esitas maakohtu määruse peale kaebuse, milles taotles valitud kaitsjale makstud tasu

hüvitamist täies ulatuses. Maakohus edastas P. Ulsti määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule.

7. Tartu Ringkonnakohtu 26. mai 2016. a määrusega jäeti määruskaebus menetlusse võtmata ja see

edastati VTMS § 132 p 3, § 136 lg 2 ja § 155 lg 1 p 1 alusel lahendamiseks Riigikohtule.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis 9. juuni 2016. a määrusega P. Ulsti määruskaebuse käiguta,

märkides, et VTMS § 190 ja § 17 lg 2 kohaselt on kohtumenetluse poolel Riigikohtus kaebeõigus

advokaadist kaitsja vahendusel, ning andis menetlusalusele isikule selle puuduse kõrvaldamiseks

aega 15. augustini 2016.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. P. Ulsti kaitsja vandeadvokaat Andi Tubin esitas 15. augustil 2016 Riigikohtule määruskaebuse,

milles taotleb Tartu Maakohtu 5. aprilli 2016. a otsuse tühistamist osas, millega mõisteti Eesti

Vabariigilt P. Ulsti kasuks välja 480 eurot, ja tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista Eesti

Vabariigilt P. Ulsti kasuks välja 720 eurot. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja järgmist.

9.1. Kaitsja määruskaebust tuleb käsitada kassatsioonina. Maakohus otsustas menetluskulude

hüvitamise samas otsuses, millega lahendati kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus, ja

VTMS § 135 lg 9 kohaselt saab sellist kohtulahendit vaidlustada kassatsiooni korras.

9.2. Esitades menetluskulude hüvitamise põhjendused määruses, rikkus maakohus oluliselt

väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. Riigikohus on märkinud, et VTMS § 135 lg 6

kohaselt võib kohus piirduda kohtuotsuse sissejuhatava osa ja lõpposa koostamisega vaid juhul, kui

kassatsiooniõigusest loobusid kõik kohtumenetluse pooled või ükski kohtumenetluse pool ei teatanud

tähtaegselt oma soovist kassatsiooniõigust kasutada. Kui vähemalt üks kohtumenetluse pool on

esitanud tähtaegselt kassatsiooniteate, peab maakohus koostama VTMS § 134 kohaselt sama

seadustiku §-de 109-111 nõuetele vastava põhistatud kohtuotsuse. Kui kohus jätab eelkirjeldatud

olukorras põhistatud kohtuotsuse koostamata, on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega

VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2009. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-6-09, p-d 7 ja 9). Kuna praegusel juhul esitas kaitsja maakohtule tähtaegselt

kassatsiooniteate, oleks maakohus pidanud koostama VTMS §-de 109-111 nõuetele vastava

põhistatud kohtuotsuse.

9.3. Maakohus jättis alusetult kaitsjale makstud tasu menetlusalusele isikule hüvitamata. Riigikohus

on leidnud, et kohus peab õigusabi eest makstud tasu suuruse mõistlikkust hinnates arvestama,

millistel tingimustel on süüteomenetlusele allutatud isikul reaalselt võimalik kvalifitseeritud õigusabi

saada. Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema

õiglane (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2011. a otsus nr 3-1-1-99-11, p 7). Praegune

väärteoasi oli keskmiselt keerukas ja kaitsja tugines menetlusaluse isiku kaitsmisel tavapärastele

õigusalastele teadmistele. Tunnihind 120 eurot, millele lisandub käibemaks, vastab tehtud töö mahule

ja keerukusele. Menetlusalune isik poleks oluliselt madalama tasu eest kvalifitseeritud õigusabi

saanud.

9.4. Maakohtu poolt mõistlikuks peetud tunnihind (s.o 80 eurot, millele lisandub käibemaks) ei vasta

advokaadibüroo või vandeadvokaadi poolt osutatava õigusteenuse turuhinnale. Riigikohus luges juba

2011. aastal mõistlikuks 110-eurose tunnihinna (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri

2012. a otsus nr 3-1-1-66-12, p 16).

10. Kaitsja

kaebusele

esitas

vastuse

Politsei-

ja

Piirivalveameti

Lõuna

Prefektuuri

vanemväärteomenetleja Vallo Tõnuvere, kelle hinnangul on maakohtu otsus seaduslik.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kõigepealt nõustub kolleegium kaitsjaga selles, et P. Ulsti huvides esitatud kaebust tuleb käsitada

kassatsioonina. Kaitsja märgib õigesti, et maakohus otsustas menetluskulude hüvitamise samas

otsuses, millega lahendati kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus, ja VTMS § 135 lg 9

kohaselt saab sellist kohtulahendit vaidlustada kassatsiooni korras.

12. Samuti leiab kolleegium, et maakohus juhindus 5. aprilli 2016. a otsuse osalisel põhjendamisel ja

27. aprilli 2016. a määruses kaitsjatasu hüvitamist puudutavate põhjenduste esitamisel ekslikult

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2015. a määrusest kriminaalasjas nr 3-1-1-44-15.

12.1. Kriminaalasjas nr 3-1-1-44-15 tehtud lahendis selgitas Riigikohus kriminaalmenetluse kulude

hüvitamisel peatudes, et KrMS § 189 lg 2 lubab lahendada kohtul menetluskulude hüvitamise kas

otsuses või määruses ja KrMS § 189 lg 3 võimaldab kohtumenetluse poolel vaidlustada

menetluskulude hüvitamist kriminaalmenetluse 15. peatükis sätestatud korras ka juhul, kui see on ette

nähtud kohtuotsuses. Eelnevast nähtuvalt on menetluskulude hüvitamist võimalik eraldada muudest

kohtuotsusega lahendatavatest küsimustest nii otsuse tegemisel kui ka kaebemenetluse käigus.

Seetõttu tuleb kohtumenetluse poolele tagada võimalus teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel

ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja KrMS § 315 lg-t 8 tuleb seega

tõlgendada viisil, et sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude

hüvitamise osas. KrMS § 191 lg 2 kohaselt peab kohus põhjendama kogu menetluskulude hüvitamise

otsustust ja KrMS § 189 lg 2 alusel on seda võimalik teha ka määruses (viidatud määruse p 10).

12.2. Käesoleval juhul arutas maakohus väärteoasja VTMS 12. peatükis sätestatud kaebemenetluses.

Sellele menetlusele kriminaalmenetluse eeltoodud sätted aga ei laiene. VTMS § 38 lg 1 kohaselt

järgitakse väärteoasja kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel küll kriminaalmenetluse sätteid,

kuid selliselt saab toimida üksnes väärteomenetluse erisusi arvestades. Üheks selliseks

väärteomenetluse erisuseks on kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel

tehtava maakohtu otsuse ja maakohtu määruste erinev vaidlustamiskord. Nimelt nähtub

VTMS § 135 lg-st 9, et kaebuse läbivaatamisel tehtava maakohtu otsuse võib vaidlustada

kassatsiooni korras sama seadustiku 14. peatüki 1. jao kohaselt, samas kui VTMS § 196 lg-st 2

tulenevalt vaatab maakohtu kohtuniku määruse peale esitatud määruskaebuse läbi ringkonnakohtu

kohtunik. Eelnevast tulenevalt pole võimalik KrMS § 189 lg-t 3 kohaldada ega menetluskulude

hüvitamist muudest kohtuotsusega lahendatavatest küsimustest kaebemenetluse käigus eraldada, kui

maakohus teeb väärteomenetluses lahendi kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse

lahendamisel (VTMS § 132). Järelikult pole VTMS 12. peatükis sätestatud kaebemenetluses põhjust

jaatada ka kohtumenetluse poole õigust teavitada kohut otsuse lõpposa kuulutamisel üksnes

menetluskulude hüvitamise otsustuse vaidlustamise soovist ja seega ei saa kohus VTMS §-s 132

märgitud lahendi korral kassatsiooniteate saamisel piirduda üksnes menetluskulude hüvitamise

otsustuse põhjendamisega. Kui vähemalt üks kohtumenetluse pool on esitanud tähtaegselt

kassatsiooniteate, peab maakohus koostama VTMS § 134 kohaselt sama seadustiku §-de 109-111

nõuetele vastava põhistatud kohtuotsuse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2009. a

otsus väärteoasjas nr 3-1-1-6-09, p 7). Jättes eelkirjeldatud viisil toimimata, rikkus maakohus

väärteomenetlusõigust.

13. Siiski ei kujuta maakohtu ülalkirjeldatud eksimus praegusel juhul endast väärteomenetlusõiguse

olulist rikkumist VTMS § 150 lg 2 mõttes. P. Ulst kavatses vaidlustada maakohtu otsuse

menetluskulude hüvitamise osas ja väärteoasja materjalist ei nähtu, et kohtuvälise menetleja esindaja

soovis kasutada kaitsja kassatsiooniteate esitamise tõttu VTMS § 156 lg 11 alusel tekkinud

kassatsiooniõigust. Järelikult ei piiranud maakohtu otsuse osaline põhjendamine kohtumenetluse

poolte kaebeõiguse teostamist ega toonud kaasa ebaseaduslikku või põhjendamatut kohtulahendit.

Kuna maakohus on menetluskulude hüvitamise otsustust põhjendanud, on kassatsioonimenetluses

võimalik kontrollida selle otsustuse seaduslikkust väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks

saatmata.

14. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus alusetult seisukohale, et 144-eurone tunnitasu

(sh käibemaks) on ebamõislikult suur. Riigikohus on selgitanud, et kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse

üle otsustamisel tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka

osutatud õigusteenuse vajalikkust. Valitud kaitsjale makstud tasu ühikuhinna mõistlikku suurust

hinnates tuleb üldise juhisena lähtuda advokaatidele riigi õigusabi eest makstava tasu määradest.

Samas ei pruugi riigi õigusabi eest makstava tasu määrad peegeldada õigusteenuse turu tegelikku

hinnataset ega ole ainsad kriteeriumid, mille põhjal hinnata valitud kaitsjale makstud tasu suuruse

mõistlikkust. Ei ole välistatud, et isik, kellel puudub võimalus saada riigi õigusabi, peab endale

kaitsja leidma teistsuguse hinnaga. Kuigi ka õigusteenuse turuhind ei ole ainuke alus, mille põhjal

otsustada valitud kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb seda kaitsjatasu mõistlikkust

kindlaks tehes siiski arvesse võtta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2011. a otsus

nr 3-1-1-99-11, p 9-10). Samuti on kohtupraktika aktsepteerinud valitud advokaadi keskmise

mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2014. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-37-14, p 26.3;

20. oktoobri 2015. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-15, p 11 ja 5. novembri 2015. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-84-15, p 15.1). Praegusel juhul olid kaitsja taotluses märgitud toimingud

maakohtu hinnangul P. Ulsti kaitsmiseks vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti

tugines kaitsja oma töö tegemisel tavapärastele õigusalastele teadmistele, mistõttu pole alust

kaitsjatasu hüvitamisel õigusteenuse keskmisest tunnihinnast hälbida. Kuna maakohus lõpetas P. Ulsti

suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse, tuleb kaitsjale makstud tasu VTMS § 23

kohaselt P. Ulstile hüvitada. Asudes vastupidisele seisukohale, rikkus maakohus oluliselt

väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.

15. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 8, § 175 p-st 2 ja § 150 lg-st 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 5. aprilli 2016. a otsuse osas, millega mõisteti Eesti

Vabariigilt P. Ulsti kasuks välja 480 eurot, ja teeb uue otsuse, millega mõistab Eesti Vabariigilt

P. Ulsti kasuks välja 720 eurot. Kaitsja kassatsioon rahuldatakse.

16. P. Ulsti kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada menetlusalusele isikule kassatsiooni-

menetluses valitud kaitsjale makstud tasu 456 eurot (sh käibemaks 76 eurot). Taotlusele lisatud arve

kohaselt kulutas kaitsja maakohtu 27. aprilli 2016. a määrusega tutvumiseks 40 minutit,

ringkonnakohtule esitatud määruskaebusega tutvumiseks 10 minutit ning kassatsiooni koostamiseks 2

tundi ja 20 minutit. Kokku osutas kaitsja P. Ulstile kassatsioonimenetluses õigusabi 3 tunni ja 10

minuti vältel. VTMS § 38 lg 1 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel

kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub

kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi

hinnangul on kaitsja tehtud toimingud P. Ulsti kaitsmiseks kassatsioonimenetluses vajalikud ja

nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on kaitsja tunnitasu 144 eurot (sh käibemaks) mõistliku

suurusega. Kuna Riigikohus teeb VTMS § 174 p-s 8 nimetatud lahendi, tuleb nimetatud menetluskulu

VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 186 lg 1 alusel P. Ulstile hüvitada.

(allkirjastatud digitaalselt)