3-2-1-107-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-107-16

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. november 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

John Mehmet Ulgar Dogru hagi Fabulonia OÜ vastu

26 823 dollari 68 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. märtsi 2016 otsus tsiviilasjas

nr 2-14-54671

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

John Mehmet Ulgar Dogru kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

19 832 eurot 67 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja John Mehmet Ulgar Dogru, esindaja vandeadvokaat

Helmeri Indela

Kostja Fabulonia OÜ, esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma

Asja läbivaatamise kuupäev

31. oktoober 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. märtsi 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-14-54671 muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud John Mehmet Ulgar Dogru kanda.

3. Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata Fabulonia OÜ menetluskulude

nimekirja esitamata jätmise tõttu.

4. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. John Mehmet Ulgar Dogru (hageja) esitas 19. juulil 2014 Harju Maakohtule hagi Fabulonia OÜ

(kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 26 823 USA dollarit 68 senti, millest

26 000 USA dollarit on alusetult saadu ja 823 USA dollarit 68 senti viivis.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Jari Kimmo Isbjörnssund, Taavi Kikas, Anton Vedešin (kostja

osanikud) ja hageja 4. juunil 2013 lihtkirjalikus vormis eellepingu, milles muuhulgas lepiti kokku

kostja osade ümberjaotamine selliselt, et osanikuks saab ka hageja. Hageja kandis 6. juulil 2013

kostjale saadavate osade hinna 26 000 USA dollarit. Kostja ei olnud eellepingu pooleks. Kostja osade

jaotust ei ole muudetud, s.t hageja ei ole osanikuks saanud. Seaduses sätestatud vormi järgimata

jätmise tõttu on eelleping vähemalt osade võõrandamise eelkokkulepete osas tühine, seega oli

kostjale tehtud makse õigusliku aluseta.

Hagi on esitatud õige kostja vastu. Eelleping on leping kolmanda isiku kasuks võlaõigusseaduse

(VÕS) § 80 lg 1 tähenduses. VÕS § 1030 lg 1 ei erista ehtsat või ebaehtsat kolmanda isiku kasuks

sõlmitud lepingut. Soorituse tegijal on VÕS § 1030 lg-s 1 nimetatud eelduste esinemisel õigus valida,

kas ta nõuab VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevalt saadu tagastamist lepingu poolelt või lepinguga

soodustatud kolmandalt isikult.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hagi on esitatud ebaõige kostja vastu. Eelleping on ebaehtne leping

kolmanda isiku kasuks ning seega tuleb alusetust rikastumisest tuleneva tagasinõudeõiguse puhul

kohaldada VÕS § 1029. Alternatiivselt leidis kostja, et hageja enda vastuoluline käitumine välistab

hagi rahuldamise. Kostja ei olnud seaduses sätestatud vorminõudest teadlik. Kostja uskus eellepingu

kehtivusse ning oma õigusesse investeeringut eellepingus kokkulepitud eesmärgil kasutada.

3. Harju Maakohus jättis 1. septembri 2015 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 4315 eurot 72 senti.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on 4. juunil 2013 sõlmitud leping osaühingu(te) osa(de)

võõrandamisele suunatud eelleping VÕS § 33 lg 1 tähenduses. Lähtudes VÕS § 33 lg-st 2, kehtib

selle suhtes äriseadustiku § 149 lg-s 5 sätestatud vorminõue, mille järgimata jätmise tõttu on tehing

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 83 lg 1 järgi tühine. Kuna uusi ettevõtteid ei asutatud ning kostja

osade jaotust ei muudetud, ei saa eeldada, et eelleping oleks sõlmitud ka ilma tühise osata.

VÕS § 1028 kohaldamine tuleb kõne alla üksnes juhul, kui üleandja soovis saadu üleandmisega täita

oma kohustust saaja ees, s.t kui üleantu kujutas endast sooritust olemasoleva või tulevase kohustuse

täitmise eesmärgil. VÕS § 1029 sisaldab VÕS § 1028 regulatsiooni täiendavat erisätet juhuks, kui

alusetu rikastumise kaasa toonud suhetes osaleb rohkem kui kaks isikut. Kui hageja täitis kostja

osanike korraldusel kohustuse kolmandale isikule (kostjale), siis saab ta alusetust rikastumisest

tuleneva nõude VÕS § 1029 kohaselt esitada siiski vaid kostja osanike vastu. VÕS § 1030 on

VÕS § 1029 kõrval VÕS § 1028 suhtes erinormiks, sätestades erandi üldreeglist, mille kohaselt võib

üleantu tagasi nõuda isikult, kes on soorituse saajaks. VÕS § 1030 alusel määratakse, kelle vahel

tekib alusetu rikastumise võlasuhe ja vastavasisulised nõuded, kui lepingulist kohustust, mida

soodustatud isiku kasuks täita sooviti, ei eksisteeri, seda ei teki või kui see hiljem ära langeb.

Eellepingu p-s 2.7 sätestatud kokkulepet tuleb tõlgendada nn ebaehtsa lepinguna kolmanda isiku

kasuks, kuna eellepingust ega seadusest ei tulene kolmanda isiku (kostja) täitmisnõuet. Ebaehtsa

lepingu puhul kolmanda isiku kasuks ei teki kolmanda isiku ja talle oma lepingulise kohustuse

täitnud lepingupoole (hageja) vahel VÕS §-s 1028 sätestatud juhul soorituskondiktsiooni ning

vastavad alusetu rikastumise nõuded eksisteerivad üksnes lepingupoolte vahel nagu VÕS §-s 1029

kirjeldatud alusetu rikastumise nõuete puhul. VÕS § 1030 kohaldatakse üksnes juhtudel, kui tühine

või tühistatud leping oli nn ehtne leping kolmanda isiku kasuks VÕS § 80 lg 2 järgi, s.t juhtudel, kui

kolmandale isikule antakse sama lepinguga õigus nõuda lepingu täitmist. Eeltoodust tulenevalt on

hagi esitatud ebaõige kostja vastu ning see tuleb jätta rahuldamata.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. märtsi 2016 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Kohus jättis apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda ja mõistis

hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1081 eurot 2 senti.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus kõigile hageja väidetele asjakohaselt

vastanud, mh ka sellele, miks käesoleva vaidluse lahendamisel ei tule kohaldada VÕS § 1030.

Maakohus jõudis õigesti järeldusele, et nõue on esitatud vale kostja vastu, ega pidanud seejuures

tuvastama, millised õigussuhted kehtivad asjakohaste kostjate (s.o kostja osanike) ja kostja vahel ning

kas osanikel on võimalik omakorda esitada alusetult saadu tagastamise nõue oma äriühingu (kostja)

vastu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on hagi esitatud õige kostja vastu. Hageja nõudeõigus

tuleneb VÕS §-st 1028 ja § 1030 lg-st 1. Ei ole tähtis, kas leping oli ehtne või ebaehtne, kuna kostja

osanikud soodustasid kostjat tasuta. See tähendab, et kostja osanikel ei ole õiguslikku alust, mis

lubaks esitada regressinõude kostja vastu. Alternatiivselt tuleneb hageja nõudeõigus VÕS § 1030 lg-

st 2. Hageja ja kostja osanikud ei teadnud, et leping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Kassatsioonkaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel jätta rahuldamata

ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

10. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja osanikud 4. juunil 2013

lihtkirjalikus vormis eellepingu, mille kohaselt pidi hageja maksma oma osade eest uues ettevõttes

(piiratud vastutusega äriühing Ameerika Ühendriikides) 19 450 eurot. Kui uus ettevõte ei ole asutatud

hiljemalt 31. juuliks 2013, jagatakse kostja osad ümber ja lepinguosalised saavad kostja osanikeks.

Hageja täitis eellepingut ning kandis 6. juunil 2013 kostja kontole 26 000 USA dollarit

(s.o 19 631 eurot 76 senti). Kostja ei olnud eellepingu pooleks. Uut ettevõtet ei asutatud ning kostja

osade jaotust ei muudetud. Eelleping on nn ebaehtne leping kolmanda isiku (kostja) kasuks. Eelleping

on notariaalse vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine.

11. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt tühise

eellepingu alusel tasutud 26 000 USA dollari tagastamist. Hageja tugineb VÕS § 1030 lg-le 1, mille

kohaselt juhul, kui üleandja on saajale midagi üle andnud saaja kasuks sõlmitud lepingu täitmisena,

võib üleandja § 1028 lg-s 1 nimetatud juhul saajale üleantu tagastamist nõuda ka teiselt

lepingupoolelt või isikult, keda ta ekslikult pidas lepingupooleks. Alternatiivselt tugineb hageja ka

VÕS § 1030 lg-le 2, mille kohaselt juhul, kui teine lepingupool või lepingupooleks peetud isik ei

teadnud ega pidanudki teadma, et lepingut või lepingust tulenevat kohustust, mida täita sooviti, ei ole

olemas, võib saadu tagastamist nõuda üksnes saajalt.

12. Kolleegium on varem leidnud, et VÕS § 1030 on VÕS § 1029 kõrval VÕS § 1028 suhtes

erinormiks. VÕS § 1028 järgi saab üleandja nõuda üleantu tagasi soorituse saajalt, kuid erandina

võimaldab seadus lisaks soorituse saajale nõuda raha tagasi ka kolmandalt isikult VÕS § 1030 lg 1

järgi kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu puhul (VÕS § 80). Seega on soorituse tegijal

VÕS § 1030 lg-s 1 nimetatud eelduste esinemisel õigus valida, kas ta nõuab VÕS § 1028 lg-st 1

tuleneval alusel saadu tagastamist lepingu poolelt või lepinguga soodustatud kolmandalt isikult

(vt Riigikohtu 22. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-08, p 11).

Järelikult on VÕS § 1030 puhul tegemist soorituskondiktsiooni (VÕS § 1028) erijuhtumiga, mis

reguleerib soorituskondiktsiooni erisusi kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu korral (VÕS § 80).

Kolleegium ei nõustu hagejaga, et VÕS § 1030 kohaldamise seisukohalt ei ole oluline, kas tegemist

on ehtsa või ebaehtsa lepinguga kolmanda isiku kasuks. Ebaehtsa lepingu puhul kolmanda isiku

kasuks ei teki kolmanda isiku ja talle oma lepingulise kohustuse täitnud lepingupoole vahel VÕS §-

s 1028 sätestatud juhul soorituskondiktsiooni. Seejuures ei ole oluline, kas kostja osanikud

soodustasid kostjat tasuta ning kas ja millisel õiguslikul alusel tekib kostja osanikel regressinõue

kostja vastu. Kolleegium märgib, et VÕS § 1030 kohaldatakse üksnes juhtudel, kui tühine või

tühistatud leping oli ehtne leping kolmanda isiku kasuks (VÕS § 80 lg 2), s.t juhtudel, kui

kolmandale isikule antakse sama lepinguga õigus nõuda lepingu täitmist.

Eelnevast tulenevalt on kohtud õigesti leidnud, et hageja nõuet kostja vastu tühise eellepingu alusel

tasutud 26 000 USA dollari tagastamiseks ei saa rahuldada. Hagejal on võimalik esitada nõue

lepingupoole (kostja osanike) vastu.

13. Kuna hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kassatsiooniastme menetluskulud

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Riigikohtu määratud tähtajaks (31. oktoobriks 2016) ega hiljem

ei ole kostja menetluskulude nimekirja esitanud. Asja materjalidest ei nähtu selliseid

menetluskulusid, mida kohus saaks TsMS § 174 lg 1 teise lause alusel kindlaks määrata.

Menetluskulude rahaline suurus tuleb jätta kindlaks määramata.

14. Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvata

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel riigituludesse.

Peeter Jerofejev, Ants Kull, Jaak Luik