3-1-1-76-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-76-16

Otsuse kuupäev

23. november 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Eerik Kergandberg ja

Peeter Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi Vladimir Hitrovi süüdistuses KarS § 121 lg 2

punktide 2 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi

17. märtsi 2016. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-10094

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vladimir Hitrovi kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Lea Pähkel

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

28. september 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tallinna Ringkonnakohtu 17. märtsi 2016. a otsus Vladimir Hitrovi süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi jätta muutmata.

2. Kassatsioon jätta rahuldamata.

3. Mõista Eesti Vabariigilt advokaadibüroo OÜ Kull AB kasuks välja 120 eurot, sh käibemaks

20 eurot, Vladimir Hitrovile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest.

4. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Vladimir Hitrovilt Eesti Vabariigi

kasuks välja 120 eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vladimir Hitrov anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta täpselt tuvastamata kuupäeval

ajavahemikul 21. märstist kuni 4. aprillini 2015 tekitas võimlemise käigus enda elukaaslase

10-kuusele lapsele A-le parema õlavarreluu ülemise kolmandiku murru ja vasaku õlavarreluu ülaotsa

seesmise serva killulise murru, samuti mõlema reieluu keskosade traumad, mille luuümbrise

reaktsioon viitab luumurru või põrutuste tagajärjele, tekitades lapsele nende vigastustega füüsilist

valu. Samuti süüdistati V. Hitrovit selles, et täpselt tuvastamata kuupäeval ajavahemikul 10. kuni 18.

aprillini 2015 tekitas ta võimlemise käigus A-le parema reieluu ülaotsa seesmise serva killulise

murru, millega kaasnes füüsiline valu. Süüdistuse kohaselt pani V. Hitrov kirjeldatud viisil käitudes

toime karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-des 2 ja 3 ettenähtud kuriteo, s.o teise inimese tervise

kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes ja

korduvalt.

2. Harju Maakohtu 17. veebruari 2016. a otsusega mõisteti V. Hitrov talle esitatud süüdistuses

õigeks. Kohtuotsuse peamised motiivid on järgmised.

2.1 Kohus nõustus süüdistuse versiooniga, et A-l tuvastatud erineva vanuseastmega luumurrud on

V. Hitrovi sooritatud võimlemisharjutuste tagajärg, kusjuures neid sooritati ülemäärast jõudu

kasutades ning lapse instinktiivset vastupanu maha surudes. Seejuures ei tuvastatud A-l haigusi, mis

võiks põhjustada luukoe hõrenemist ja luude haprust, samuti puudusid viited nõrkadele ja habrastele

luudele. Otsuses viidatakse B (lapse xxx) ja C (lapse yyy) riimuvatele ütlustele, et V. Hitrov tegeles

lapsega viisil, mis tekitas neis mõlemas hirmu lapse pärast. Ka märgib kohus, et vaadates videot,

millel on jäädvustatud V. Hitrovi poolt väidetavalt sooritatud harjutused, tekkis ka kohtul

kõrvalseisjana kahtlus, kas V. Hitrovi demonstreeritud harjutused on kohased A vanusele lapsele.

Kohus välistas süüdistatava versiooni, et vigastused tekitas keegi teine, s.o mitte tema, märkides

ühtlasi, et V. Hitrovi ütlused ei ole erinevate vastuolude tõttu täiel määral usaldusväärsed.

2.2 Kriminaalasja keskseks küsimuseks pidas kohus aga seda, kas saab jaatada teokoosseisu

subjektiivse elemendi esinemist, andes sellele eitava vastuse. Kohus leidis, et olukorras, kus

täisealine isik teeb beebiga intensiivselt harjutusi, mida lapse arengut ja individuaalseid eripärasid

silmas pidades ei ole erialaspetsialist ette kirjutanud, tuleb pidada küll võimalikuks, et lapsel võivad

võimlemise käigus tekkida tervisekahjustused ning laps võib tunda füüsilist valu, kuid kõiki

asjaolusid arvesse võttes ei saa praegusel juhul tõsikindlalt väita, et V. Hitrov soostus võimaliku

tagajärjega.

2.3 Kohtu hinnangul lähtus V. Hitrov lapse kasvatamisel sellest, et poiss peab olema füüsiliselt

arenenud ning last ei tohi ülemäära hellitada, s.o poisist ei tohi kasvatada plikat. Kogutud tõenditest

ei saa ka kuidagi järeldada, et V. Hitrov oleks A-sse halvasti suhtunud. Enamik tõendeid viitab

sellele, et V. Hitrov tegutses oma teada parima äranägemise kohaselt ja uskus tõsimeeli, et tema

tehtav võimlemine on last arendav, mitte kahjustav. Kohus ei välistanud, et V. Hitrov pidaski lapse

nuttu jonniks ning välistas enda jaoks seetõttu juba eos võimaluse, et tema tegevus võib olla lapsele

valus ja vigastusi tekitav.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Lea Pähkel, kes taotles maakohtu

otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista V. Hitrov süüdi KarS § 121 lg 2 punktide 2

ja 3 järgi. Prokuröri arvates oleks V. Hitrov pidanud elukogemusele tuginedes vähemalt möönma, et

tehes lapsega ekstreemseid harjutusi, mille käigus laps karjub valust, võib harjutuste jätkamine

põhjustada tervisekahjustuse.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tühistas 17. märtsi 2016. a otsusega maakohtu

otsuse ning tegi uue otsuse, millega mõistis V. Hitrovi KarS § 121 lg 2 punktide 2 ja 3 järgi süüdi

ning karistas teda ühe aasta pikkuse vangistusega, mida kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 238 lg 2 kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra. KarS § 73 lõigete 1 ja 3 alusel jättis

kohus vangistuse üheaastase katseajaga tingimisi kohaldamata.

4.1 Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega, et süüdistuses märgitud ajavahemikel A-l

tuvastatud

erineva

vanuseastmega

luumurrud

on

V. Hitrovi

eestvedamisel

sooritatud

võimlemisharjutuste tagajärg ja et KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 objektiivse teokoosseisu elemendid

tema käitumises on täidetud. Menetluse keskseks küsimuseks pidas ka apellatsioonikohus seetõttu

teokoosseisu subjektiivset elementi. Kohus pidas määravaks, kas beebi käitumine võimlemise ajal

ehk nutt, mis kõrvaltvaatajatele oli talumatu ehk sedavõrd kõva ja kestev ning mitte ka ühekordne, on

piisav, et V. Hitrovile saaks ette heita kaudse tahtlusega lapse väärkohtlemist, mille tagajärjeks olid

nii vigastused kui nendest tingitud valu. Ringkonnakohus jaatas seda, märkides järgmist.

4.2 Lapsega võimlemine ja temale massaaži tegemine alates imikueast on üldiselt küll

aktsepteeritav tegevus, kuid kumbagi neist ei tohi teha nutuga, s.o beebi peab olema sellega, mis

temaga tehakse, nõus. Nutt on väikelapse ainuke väljendusvõimalus ning kui täiskasvanu väänab ja

surub väikest last ebaloomulikesse asenditesse, siis isegi kui tema eesmärgid on kantud lapse füüsilise

arengu huvidest, on lapse nutt sellise tegevuse juures piisav märk sellest, et lapsel on valus ja et

lapsele on haiget tehtud. Seejuures on ka maakohus tuvastanud, et kõrvalseisjatele oli süüdistatava

tegevus lapse suhtes ebaloomulik ja laps nuttis valust, lapse yyy ja xxx ei suutnud olukorda taluda ja

toimuvat pealt vaadata.

4.3 Lapse eale ja füüsilistele eeldustele mittevastav füüsiline kohtlemine ja samaaegne lapse karjuv

nutt on selge signaal selle kohta, et selline võimlemine tuleb lõpetada. Tegemist oli olukorraga, kus

objektiivse kõrvalseisja seisukohast oli valu selle tegevuse tüüpiline tagajärg. Kohtukolleegiumi

hinnangul on objektiivsele kõrvalseisjale arusaadav, et olukorras, kus täiskasvanud meesterahvas

surub beebit ebaloomulikesse asenditesse ja laps seejuures nutab ning see toimub korduvalt, on lapsel

valus neid harjutusi täiskasvanu tahte järgi teha ning harjutuste iseloom oli selline, et võimalik oli ka

vigastuste teke.

4.4 Arvestades, et süüdistatav võimles lapsega pikema aja kestel, tegi seda järjepidevalt ja laps

nuttis võimlemise ajal, ei saa seda enam tõlgendada jonnina. Isik, kes kordab oma tegevust ja seda

olenemata sellest, et selle füüsilise väärkohtlemise ajal laps pidevalt nutab, ei looda kuidagi vältida

lapsele vigastuste ja valu tekitamist. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul süüdistatava käitumises

tuvastatav kaudne tahtlus KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 suhtes.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. Hitrovi kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull,

kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kassatsioonis esitatud

väited on kokkuvõtlikult järgmised.

5.1 Esmalt ei ole kaitsja hinnangul üheselt selge, kuidas on lapsel tuvastatud vigastused tekitatud

ning kas need on põhjustanud just V. Hitrov. Tema kaitsealune on varem karistamata isik, kelle

tegevus oli suunatud ainult lapse lihaste tugevdamisele. Samuti on tõendamata ringkonnakohtu väide,

et laps nuttis pidevalt võimlemise ajal. Nii peab kaitsja võimalikuks, et vigastused põhjustas lapsele

hoopis tema yyy.

5.2 Arusaamatuks jääb seegi, kuidas said luumurrud jääda yyy ja xxx märkamatuks ning miks nad

lapse väidetava väärkohtlemise korral midagi ette ei võtnud. Ühegi tunnistaja ütlustes ei nähtu, et V.

Hitrovile oleks tehtud märkusi väga jõuliste võimlemisharjutuste kohta.

6. Kassatsioonivastuses palub prokurör jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni

rahuldamata. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et V. Hitrov on lapse väärkohtlemise toime pannud

kaudse tahtlusega. Lapse pidevat nuttu korduva võimlemise ajal ei saa tõlgendada jonnina. Isik, kes

kordab oma tegevust, olenemata sellest, et selle käigus laps pidevalt nutab, ei looda kuidagi vältida

lapsele valu ja vigastuste tekitamist. Seega pani V. Hitrov teo toime kaudse tahtlusega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus on materiaal- ja menetlusõiguslikult veatu

ning V. Hitrovi huvides esitatud kassatsioon jääb tagajärjetuks, põhjendades seda järgmiselt.

8. Kolleegium märgib esmalt, et tähelepanuta tuleb jätta kassatsioonis esitatud argumendid, milles

kaitsja vastustab KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 objektiivse külje realiseeritust V. Hitrovi käitumises.

Nimelt tuleb siinkohal pidada silmas, et põhjusliku seose V. Hitrovi sooritatud võimlemisharjutuste

ning koosseisupäraste tagajärgede vahel tuvastas juba maakohus ning seda järeldust apellatsiooni

korras

ei

vaidlustatud.

Valitseva

seisukoha

järgi

ei

ole

kriminaalasja

arutamine

apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. See

väljendub selgelt ka KrMS § 15 lg 2 p-s 2 ja § 331 lg-s 2, mille kohaselt sõltub see, missuguseid

küsimusi ringkonnakohtu otsuses käsitleda tuleb ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult

uurida, menetletava kohtuasja eripärast. Maakohtu õigeksmõistva otsuse apelleeris üksnes prokurör,

mis tähendab, et KrMS § 331 lg 2 kohaselt pidigi ringkonnakohus kriminaalasja arutama esmajoones

tema apellatsioonis esitatud põhjenduste ja taotluste alusel. Erandlikult saanuks ja ka pidanuks

ringkonnakohus KrMS § 331 lg 3 alusel väljuma apellatsiooni piiridest juhul, kui ta oleks tuvastanud

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise või materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, millega

süüdistatava olukorda on raskendatud. Midagi sellist praegusel juhul aga ei tuvastatud.

9. Tõsi on küll see, et apellatsioonile esitatud vastuväidetes on kaitsja seadnud kahtluse alla

objektiivse külje realiseerituse enda kaitsealuse käitumises, kuid nendes argumentides on jäädud

äärmiselt deklaratiivseks ning samal ajal on kirjas seegi, et kaitsja hinnangul on maakohtu otsus

tervikuna seaduslik ja põhjendatud (kd 2, tl 46). Kirjeldatud olukorras ei saa seega ringkonnakohtule

ette heita seda, et ta ei käsitlenud objektiivse külje realiseeritust puudutavaid tõendeid sarnase ulatuse

ning põhjalikkusega kui maakohus. Ka apellatsiooni piiride väliselt ei ole ringkonnakohus kindlaks

teinud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millega

oleks süüdistatava olukorda raskendatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. detsembri

2015. a otsus asjas nr 3-1-1-100-15, p-d 10.1–11). Ühtegi sisukat viidet kriminaalmenetlusõiguse

olulisele

rikkumisele

tõendikogumi

hindamisel

ja

kuriteokoosseisu

objektiivse

külje

kindlakstegemisel maa- või ringkonnakohtu poolt ei sisaldu ka kassatsioonis. Seetõttu jätab

kriminaalkolleegium tähelepanuta kassatsiooni argumendid, millega kaitsja seab kahtluse alla nii G.

Hudikul tuvastatud vigastused kui ka nende tekitamise süüdistatava poolt.

10. Eelnevast johtuvalt tuleb nõustuda maa- ja ringkonnakohtuga, et arutatava kriminaalasja

raskuskese lasub kuriteokoosseisu subjektiivsel küljel, s.o sellel, kas V. Hitrov pidas minimaalselt

võimalikuks, et tema sooritatud võimlemisharjutustega võivad kaasneda tervisekahjustused ja valu

kannatanul, ning kas ta möönis (kiitis heaks) nende saabumist. Kui maakohtu hinnangul sai V. Hitrov

aru enda tegude ohtlikkusest, s.o rääkida sai küll tahtluse intellektuaalsest küljest süüdistatava

käitumises, kuid siiski mitte voluntatiivse külje täidetusest (vt maakohtu otsuse lk 7), siis

ringkonnakohtu arvates kiitis V. Hitrov kaudse tahtluse tähenduses ka heaks talle süüks arvatud

tagajärgede saabumise. Kolleegium nõustub apellatsioonikohtu järeldusega, lisades omalt poolt

järgmist.

11. KarS § 121 lg 1 kohaselt on kriminaalkorras karistatav nii teise isiku tervise kahjustamine kui

ka tema kehaline väärkohtlemine valu põhjustaval viisil. Praegusel juhul on V. Hitrovile arvatud

süüks mõlema koosseisualternatiivi realiseerimine, s.o nii tervisekahjustuse kui ka valu samaaegne

põhjustamine A-le võimlemise käigus. Seega saab ka tahtlusest nende koosseisualternatiivide suhtes

rääkida eraldi.

12. Kriminaalkolleegium ei näe arutatavas asjas mingeidki kaalukaid argumente, millega saaks

tõsiselt võetavalt vastustada V. Hitrovil kaudse tahtluse esinemist A-le võimlemise käigus põhjustatud

valu osas. Tõendid on selles osas kriminaalkolleegiumi arvates hinnatavad ühemõtteliselt.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et arvestades rääkimisvõimetu lapse piiratud võimekust

välismaailmaga suhtlemisel, saab ja ka tuleb vastavasisulised järeldused rajada eeskätt lapse

häälelisele väljendusele, milleks praegusel juhul oli vali nutt, mis V. Hitrovi poolt ettevõetud

võimlemisharjutustega erinevalt kaitsja poolt väidetust alati kaasnes. Kolleegium peab siinkohal

vajalikuks toonitada, et öeldut ei tule mõista selliselt, nagu oleks iga valutunde tekitamine, millega

kaasneb lapse nutt, kriminaalkorras karistatav. Näiteks mingite vastumeelsete harjutuste kohustuslik

tegemine on puhuti vältimatu ning seega ka sotsiaalselt aktsepteeritav, mistõttu teise isiku keha

füüsilist mõjutamist, millega kaasneb teatud ulatuses valuaisting ja nutt, ei saa mõistagi alati

karistusõiguslikult hukka mõista. Käesolevas kaasuses aga sellisest allapoole karistatava kehalise

väärkohtlemise piiri jäävast käitumisest ilmselgelt rääkida ei saa.

13. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on viidanud kannatanu yyy ja xxx ütlustele, kes mõlemad on

kirjeldanud harjutusi sedavõrd ekstreemsetena, mida nad pealt vaadata ei suutnud. C on avaldanud ka

arvamust, et nende harjutuste tegemisega tegi V. Hitrov lapsele liiga, mida ta mehe autoriteedile

alludes aga alguses väljendada ei julgenud (kd 1, tl 120). Ka maakohus on sedastanud, et n-ö

objektiivse kõrvaltvaataja jaoks ei olnud V. Hitrovi poolt sooritatud harjutused A vanusele lapsele

kohased (vt maakohtu otsuse lk 6). Seejuures ei reageerinud laps harjutustele mitte virisemise või

vaiksema nutuga, mida võiks tõesti ehk tõlgendada kui reageeringut pelgalt ebamugavustundele või

kergemale valuaistingule, vaid seda on üheselt kirjeldatud kui väga kõva karjumist (C ütlused, kd 1, tl

121), mida ei saanud nimetada lihtsalt oigamiseks (B ütlused, kd 1, tl 36). Asjakohane on siinkohal

viidata sellelegi, et B (kd 1, tl 36) ja C (kd 1, tl 122) kirjelduse kohaselt hakkas laps juba pelgalt

V. Hitrovit nähes nutma, mis kohtute poolt hinnatud tõendikogumi taustal on samuti käsitatav kaudse

viitena teravale valuaistingule, mis lähtus just süüdistatavast. Siinkohal tuleb osutada sellelegi, et

V. Hitrov ise on üldse eitanud, nagu oleks laps võimlemisel mingitki ebamugavustunnet või

vastumeelsust väljendanud (kd 1, tl 129), süüdistades A-le kehavigastuste tekitamises ja tema

kehalises väärkohtlemises hoopis lapse xxx (kd 1, tl 141). Eeltoodu kinnitab juba maakohtu poolt

sedastatut, et V. Hitrov ei ole kõnealuses küsimuses tõendiallikana usaldusväärne, mistõttu tuleb tema

asjasse puutuvad ütlused jätta tähelepanuta.

14. Nimetatud maa- ja ringkonnakohtu poolt tuvastatud tehiolud ei jäta kriminaalkolleegiumi

hinnangul seetõttu kahtlust, et V. Hitrov sai lapsega võimlemisharjutusi tehes aru ning leppis

asjaoluga,

et

tema

sooritatud

harjutused

põhjustasid

lapsele

märkimisväärset

valu

KarS § 121 lg 1 alt 2 tähenduses. Tõendikogum viitab üheselt sellele, et V. Hitrov lihtsalt ignoreeris

neid üheselt valu põhjustamisena tõlgendatavaid märke ning suhtus neisse ükskõikselt (vt kd 1, tl

141: „laps oli lihtsalt laisk ja jonnis“), mis on aga käsitatav tagajärje saabumisega soostumisena

KarS § 16 lg 4 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 2013. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-50-13, p 13.4) ning mis arutatavas asjas on tuvastatud tehiolusid silmas pidades väljaspool

mõistlikku kahtlust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-

55-09, p 18.2).

15. Problemaatilisem võib esmapilgul näida küsimus, kas V. Hitrov tegutses kaudse tahtlusega ka

A-l tuvastatud kehavigastuste suhtes. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb aga jaatada ka seda.

16. Nagu eespool märgitud, jaatas ka maakohus, et V. Hitrov pidas võimlemisharjutusi tehes

võimalikuks, et selle tagajärjeks võib olla ka tervisekahjustus. Nõustuda ei saa aga maakohtu

seisukohaga, et V. Hitrov lootis talle ettenähtavat tagajärge samal ajal vältida. Kui isik saab aru enda

teo ohtlikkusest, siis väljakujunenud kohtupraktika järgi peab tagajärje vältimise lootus

KarS § 18 lg-s 2 määratletu tähenduses tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal

mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje saabumata jäämisele

peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses

tema poolt kontrollimatust juhuslikkusest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2015. a

otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 6). Ühestki sellisest konkreetsest ja süüdistatava poolt kontrollitavast

tõsiselt võetavast asjaolust, mis annaks vaatamata tagajärje saabumise ohu äratundmisele alust siiski

jaatada kergemeelsust V. Hitrovi käitumises, kriminaalkolleegiumi hinnangul rääkida ei saa ning neid

ei nimeta ka kassaator.

17. Nagu maa- ja ringkonnakohus õigustatult märkisid, langeb kaudse tahtluse ja kergemeelsuse

puhul nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine – kokku

ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise)

elemendi abil. Oluline on aga tähele panna, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa käsitleda

teineteisest isoleeritult, vaid tegemist on tunnustega, mis on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik

loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha

kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks (vt täpsemalt

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. veebruari 2012. a otsus asjas nr 1-11-5311, p-d 7.1–

7.3). Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel seega peamiselt just intellektuaalse külje

alusel. Kirjeldatu tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse

tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, mida

senises praktikas on nimetatud teo objektiivseks avaldumiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

28. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 8).

18. Eelnevat silmas pidades tuleb jaatada V. Hitrovil kaudse tahtluse esinemist ka kehavigastuste

kui tagajärje suhtes. Ringkonnakohus on suhtunud põhjendatud kriitikaga maakohtu argumenti, et

V. Hitrov tegutses vaid enda parima äranägemise kohaselt. Nii ei vasta tegelikkusele V. Hitrovi väide,

et harjutuste ohtlikkusele keegi tema tähelepanu ei juhtinud, kuna kohtute poolt usaldusväärseks

tõendiallikaks loetud C ütlustest tuleneb täpselt vastupidine; tema kinnitusel ütles ta süüdistatavale

konkreetselt, et need harjutused võivad last kahjustuda, mida V. Hitrov enesekindlalt aga lihtsalt

ignoreeris (kd 1, tl 121). Teiseks ei saa jätta tähelepanuta ka neid väliseid ilminguid, mis süüdistatava

poolt ettevõetud harjutustel olid. Nii nähtub B ütlustest, kuidas ta märkas lapse jalal verevalumit, mis

oli suure tõenäosusega tingitud võimlemisharjutustest. Kõnekas on ka fakt, et kui V. Hitrovi väitel

olid harjutused mõeldud soosima lapse arengut, siis xxx kirjelduse kohaselt kadus pärast võimlemist

A-l soov ja huvi käimise vastu, kuigi enne oli ta teinud juba mõningaid samme (kd 1, tl 31). Iseäranis

ilmne oli võimlemise mõju ajaliselt hilisemate vigastuste puhul, kus B kirjelduse kohaselt oli esmalt

märgata A taas kord vähenenud aktiivsust liikumisel, kusjuures lapse parem käsi lihtsalt rippus ning

tal oli raske võtta mänguasju ja roomata. Mõne päeva pärast märkas B, et lapse jalg oli pööratud

väljapoole ning ta ei saanud sellele toetuda ning nuttis, kui jalga liigutati (kd 1, tl-d 31, 37). Neid

väliselt nähtavaid vigastusi on kirjeldanud enda ütlustes ka C (kd 1, tl-d 113, 121).

19. Kirjeldatut silmas pidades tuleb nõustuda ringkonnakohtu poolt märgituga, et omal käel õpitud

võimlemisharjutusi

äärmise

intensiivsusega

ning

ülemäärast

jõudu

kasutades

verbaalse

väljendusoskuseta lapse peal rakendades ning samal ajal tema instinktiivset vastupanu maha surudes

ja tugevat nuttu ignoreerides on alust rääkida kaudsest tahtlusest ka kehavigastuste kui tagajärje

suhtes. Seejuures ei ole arutatavas asjas tegemist olukorraga, kus tervisekahjustuse kui võimaliku

tagajärje äratundmiseks olnuks võimeline vaid vastavat spetsiifilist eriharidust omav isik; V. Hitrovi

sooritatud harjutuste välist äratuntavat ohtlikkust on selgitanud nii mõlemad eespool käsitletud

tõendiallikad kui ka maakohus ise (vt otsuse p 2.1). Et ülemäärase jõuga ning oskamatult inimese

jäsemeid ebaloomulikesse asenditesse painutades võib olla tagajärjeks nt luumurd, on seejuures

arusaadav igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

24. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-50-13, p 12.2). Tervisekahjustuse kui võimaliku

tagajärje saabumine ei olnud seega väljaspool nn üldist elukogemust ja teospetsiifikat (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-40-13, p 10), mis annaks aluse rääkida

kergemeelsusest V. Hitrovi käitumises. Seega on ringkonnakohtu käsitlus kaudse tahtluse esinemisest

V. Hitrovile inkrimineeritud tegude toimepanemises õiguslikult veatu ning kassatsioon jääb täielikult

edutuks.

20. Täiendavalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida veel järgmist. Ka koduselt

käepäraste vahenditega inimese tervise parandamisele suunatud tegevus on üldjuhtumil sotsiaalselt

aktsepteeritud ning seega ka probleemideta lubatav. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi kodused

ravimeetodid, kus käepäraste ning ajalooliselt väljakujunenud võtete abil vähendatakse palavikku

viinasokkide abil, kasutatakse soodaaure rögalahtistina või ka käesolevat asja silmas pidades

vähendatakse lihaspinget üldteada harjutuste/massaaži abil jne. Siiski tuleb tõdeda, et teatud juhtudel

võivad ka kodustes tingimustes või üldse väljaspool ametlikku meditsiiniteenust rakendatavad

meetodid olla sellised, mis enda organismi sekkumise intensiivsuselt ja ka võimalikelt tagajärgedelt

on kaalukamad kui lihtne eespool kirjeldatud rahvameditsiin, külgnedes ka olemuslikumalt juba

spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega, mis nõuab selle osutamist teatud

kvaliteediga. Sellistel juhtudel ei ole paslik enam rääkida kodusest rahvameditsiinist, vaid pigem juba

tervishoiuteenusest, mis peab võlaõigusseaduse § 762 kohaselt vastama arstiteaduse üldisele

tasemele, s.t eeldab arstiteaduse sisulisemat tundmist konkreetse tervishoiuteenuse osutamiseks,

juhindumist konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetoditest jne (vt täpsemalt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2010.a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 15 jj). Iseäranis oluline on

selliste eriteadmiste olemasolu juhtudel, kui mõjutatakse organismi viisidel, mis kulgevad n-ö silmale

nähtamatult (nt mõne eksperimentaalse aine manustamine, mille mõju ja toime ei ole väliselt tajutav),

ning ka juhul, kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise isiku tervise kaalukas mõjutamine (nt

mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine). Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise

tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine

tunnismärkideks, millele toetuvalt on samuti alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse

esinemisest toimepanija käitumises (vt eelnev p 17).

21. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

22. V. Hitrovi kaitsja esitas koos kassatsiooniga Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu

kindlaksmääramiseks 120 euro suuruses summas, sh käibemaks 20 eurot. Taotluse kohaselt kulutas

kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks ning esitamiseks aega kaks

ja pool tundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23

lg 1, § 381 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise

eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega

kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg 10 ja § 6 lg 3

alusel rahuldada. KrMS § 186 lg 2 kohaselt tuleb see summa V. Hitrovilt riigi kasuks välja mõista.

Paavo Randma, Eerik Kergandberg, Peeter Roosma

(allkirjastatud digitaalselt)