Legislator Case Law & Legislation
3-3-1-41-16 AI generated

3-3-1-41-16 · Riigikohus

Case Number 3-3-1-41-16
Court / Authority
Jurisdiction Estonia (EE)
Decision Date

Legislator summary

AI generated

Tallinna Vangla registreeris 22. aprillil 2014 Jevgeni Sitniki kahju hüvitamise taotluse, milles ta vähem kui 4 m2 põrandapinda ühe kinnipeetava kohta. J. Sitnik taotles kahjuhüvitiseks 15 eurot

Legislator headnote

AI generated

3-3-1-41-16 · Riigikohus: aprillil 2014 Jevgeni Sitniki kahju hüvitamise taotluse, milles ta vähem kui 4 m2 põrandapinda ühe kinnipeetava kohta. J. Sitnik taotles kahjuhüvitiseks 15 eurot

Keywords

AI generated
right to legal counsel third-party claim procedure in attachment late recusal request communication with defense counsel untimely notification of defects standing against building permit
AI generated

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Cross-reference this judgment against statutes, commentaries, and subsequent citing case law inside Legislator AI.

Open in Legislator →

Full text

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-41-16

Määruse kuupäev

18. november 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Nele

Parrest

Kohtuasi

Jevgeni Sitniki kaebus Tallinna Vangla vastu ebainimlike

kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Jevgeni Sitnik

Vastustaja Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. detsembri 2015. a määrus asjas

nr 3-14-52849

Menetluse alus Riigikohtus

Jevgeni Sitniki määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 10. detsembri 2015. a määruse resolutsioon asjas nr 3-14-52849

muutmata. Muuta ringkonnakohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse

põhjendustele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 22. aprillil 2014 Jevgeni Sitniki kahju hüvitamise taotluse, milles ta

leidis, et teda on hoitud Tallinna Vanglas ebainimlikes kinnipidamistingimustes, sest kambris oli

vähem kui 4 m2 põrandapinda ühe kinnipeetava kohta. J. Sitnik taotles kahjuhüvitiseks 15 eurot

ööpäeva eest. Veel märkis J. Sitnik, et ta sai Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendist asjas Tunis vs. Eesti

teada, et tema õigusi on rikutud. Vangla registreeris 18. juulil 2014 puuduste kõrvaldamise avalduse,

milles J. Sitnik märkis, et ta soovib kahju hüvitamise nõude läbivaatamist alates Tallinna Vanglas

viibimise algusest, st 22. aprillist 2011.

2. Tallinna Vangla jättis 13. oktoobri 2014. a vastusega nr 5-18/14/11863-4 J. Sitniki kahju hüvitamise

nõude rahuldamata. J. Sitnik sai enda kinnitusel vastuse kätte 15. oktoobril 2014.

3. J. Sitnik esitas 16. novembril 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista Tallinna

Vanglalt välja mittevaralise kahju eest hüvitise, sest talle ei tagatud vanglas piisavat elamispinda

ajavahemikul 22. aprillist 2011 kuni 5. novembrini 2013.

4. Tartu Halduskohus mõistis 15. aprilli 2015. a otsusega haldusasjas nr 3-14-52849 Tallinna Vanglalt

kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitise 3000 eurot ja jättis kaebaja menetluskulud riigi

kanda.

5. Tallinna Vangla palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus,

millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

6. Kaebaja esitas 18. novembril 2015 vastusena kohtunõudele tähtaja ennistamise taotluse, mille

kohaselt kaebaja lähtus kahjunõude esitamisel vangla vastuse saamise ajast. Veel märgib kaebaja, et

kuna riigivastutuse seadus (RVastS) annab õiguse pöörduda kohtusse, kui vangla on jätnud tähtajaks

vastamata, ei ole kohtusse pöördumine kohustuslik ning nõude esitajal on õigus jääda vastustaja

vastust ootama.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. detsembri 2015. a määrusega kaebetähtaja ennistamise taotluse

rahuldamata, tühistas halduskohtu otsuse ja lõpetas asja menetluse. Ringkonnakohus leidis, et

kinnipeetav peab kohtusse pöörduma hiljemalt 30 päeva jooksul vanglale esitatud kahju hüvitamise

taotluse läbivaatamiseks ettenähtud kahekuulise tähtaja möödumisest. Ennistamistaotluse järgi oli

kaebaja sellest tähtajast teadlik. Kaebajal oli kohustus kaebus esitada hiljemalt 18. oktoobril 2014,

lähtudes kahju hüvitamise taotluse puuduste kõrvaldamisest. Kaebaja väidetav juriidiliste teadmiste

puudumine ei ole takistanud tal avaldusi esitamast. Kaebaja ootus vastustaja suhtes ega vastustaja

käitumine hüvitamisnõude menetluses ei vabanda kaebetähtaja ületamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kaebaja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ning saata asi ringkonnakohtule

sisuliseks lahendamiseks. Määruskaebuse kohaselt ei näe RVastS § 18 lg 2 ette kohustust esitada

kaebus kohtule 30 päeva jooksul, kui haldusorgan jätab taotlusele tähtajaks vastamata. Seadus

võimaldab esitada kaebuse ka 30 päeva pärast kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmist. Kaebaja

eeldas, et haldusorgan rahuldab kahjunõude, arvestades Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat.

9. Tallinna Vangla palub vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus on teinud lõpptulemusena õige lahendi.

Muuta tuleb ringkonnakohtu määruse põhjendusi kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata

jätmise kohta (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 6).

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kaebus esitati tähtaega rikkudes, ega pea vajalikuks

ringkonnakohtu sellekohaseid põhjendusi ega enda varasemaid seisukohti sarnastes asjades korrata (vt

kolleegiumi 22. septembri 2016. a määrus asjas nr 3-3-1-39-16).

12. Kaebetähtaja saaks ennistada sarnaselt asjadega nr 3-3-1-18-16 ja 3-3-1-39-16, kui kaebus oleks

esitatud 30 päeva jooksul alates kahju hüvitamise taotluse kohta tehtud vastustaja otsuse saamisest.

Viidatud asjades asus kolleegium seisukohale, et hüvitamiskaebuse esitamise tähtaja regulatsioon

kohtueelse menetluse läbimisel ei ole selge. HKMS § 47 lg-te 2 ja 3 tõttu võis kaebajal tekkida mulje,

et kaebetähtaeg hakkab kulgema kahju hüvitamise taotluse kohta otsuse saamisest. Nõnda oli

sõnaselgelt kirjas ka vastustaja 13. oktoobri 2014. a otsuse vaidlustamisviites.

Kaebaja enda kinnitusel sai ta otsuse kätte 15. oktoobril 2014. 30-päevase tähtaja esimene päev oli

seega 16. oktoober ning viimane päev reede, 14. november 2014. Kaebus on dateeritud

15. novembriga 2014 ning kohtud on tuvastanud, et see esitati 16. novembril 2014.

13. Kaebetähtaja ebaselge regulatsioon ei saanud neil asjaoludel olla põhjuseks, miks kaebus esitati

pärast 30 päeva möödumist kahju hüvitamise taotluse kohta tehtud otsuse kättesaamisest.