3-1-1-93-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-93-16

Otsuse kuupäev

17. november 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Paavo

Randma

Kohtuasi

Väärteoasi P.S-i karistamises liiklusseaduse § 2611 lg 1, § 238 ja

§ 217 lg 1 ning autoveoseaduse § 313 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 21. juuni 2016. a otsus väärteoasjas nr 4-15-

9231

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuväline

menetleja

Politsei-

ja

Piirivalveameti

Ida

prefektuur, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

19. oktoober 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 21. juuni 2016. a otsus osas, millega tühistati kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetati

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetlus P.S-i karistamises LS § 217 lg 1 ning AutoVS § 313 järgi

kvalifitseeritud väärtegude eest.

2. Saata väärteoasi tühistatud osas uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Kohtuvälise menetleja kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri liikluspolitseinik Over Lvov koostas 16. septembril 2015 P.S-ile

väärteoprotokolli. Selle kohaselt juhtis menetlusalune isik samal päeval kell 14.25 mootorsõidukit, mille mass ja

teljekoormused ületasid sõiduki registreerimisel määratud ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a

määrusega nr 42 kehtestatud väärtusi. Eriveo tegemiseks puudus menetlusalusel isikul luba ja samuti ei olnud tal esitada

autojuhi ametikoolituse tunnistust ega veoliigile vastavat ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja. Kuna P.S oli

kohustatud kasutama ka sõidumeerikut, rikkus ta ühtlasi salvestuslehtede kasutamise ja nende lugemise võimaluse kohta

kehtestatud nõudeid. Eespool kirjeldatud käitumisega rikkus menetlusalune isik liiklusseaduse (LS) § 80 lg-te 1 ja 2, §

34 lg 12 ning § 88 lg 1, majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 ning autoveoseaduse

(AutoVS) § 22 lg 1 p 4 nõudeid, pannes toime LS § 2611 lg 1 ja § 238 järgi kvalifitseeritavad ideaalkogumis olevad

väärteod. Samuti rikkus ta AutoVS § 22 lg 1 p 2, LS § 88 lg 1 ja § 131 lg 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruse nr 165/2014 art 34 nõudeid, pannes toime AutoVS § 313 ning LS § 217 lg 1 järgi kvalifitseeritavad

ideaalkogumis olevad väärteod.

2. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 9. oktoobri 2015. a otsusega karistati P.S eelmises punktis nimetatud

rikkumiste eest karistusseadustiku (KarS) § 63 lg 1 kohaselt LS § 2611 lg 1 alusel 71 trahviühiku (284 euro) ja LS §

217 lg 1 alusel 26 trahviühiku (104 euro) suuruse rahatrahviga.

3. P.S taotles Viru Maakohtule esitatud kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist väärteomenetluse seadustiku

(VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel.

4. Viru Maakohtu 21. juuni 2016. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt, kohtuvälise menetleja otsus tühistati menetlusaluse

isiku karistamises LS § 217 lg 1 järgi ja selles osas lõpetati väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Osas, millega

P.S karistati LS § 2611 lg 1 alusel, jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Maakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist.

4.1 P.S juhtis OÜ-le K kuuluvat sõidukit. Menetlusalune isik on käsitatav juhina ja tema tegevus autoveona EÜ määruse nr

561/2006 art 4 punktide a ning c mõttes. Kuid LS § 130 lg 12 p 8 kohaselt ei rakendata EÜ määruse nr 561/2006

nõudeid juhtide suhtes riigisisesel maanteeveol, kui sõidukit kasutatakse kanalisatsioonitööde tõttu. Äriregistri andmete

järgi on OÜ K põhitegevusala vee-, gaasi- ja kanalisatsioonitorustiku ehitus. Seega on kõnealune äriühing

ehitusettevõtja, kelle põhitegevusala on kanalisatsioonitööde tegemine.

4.2 Alltöölepingu kohaselt tegi OÜ K Rakveres J. Kunderi tänava vee-, kanalisatsiooni- ning sademeveetorustike ehitustöid

ja oli kohustatud kindlustama tööde tegemiseks vajaliku materjali transpordi ehitusobjektile. Töölepingu järgi oli P.S-i

töö sisu vee- ja kanalisatsioonitorustiku paigaldamine, üldehitustööde tegemine ning vajadusel auto juhtimine. Viimane

oli kõrvaltegevus, mida menetlusalune isik tegi põhitööülesande täitmiseks. Seda kinnitab tööandja tõend, mille kohaselt

vedas P.S tööandja omandis olevat materjali OÜ K tarbeks, kusjuures veosevedu on äriühingu kõrvaltegevus. Sõiduki

kinnipidamisel andis menetlusalune isik samuti ütlusi, et ta pole kutseline juht.

4.3 Tööandja tõendi kohaselt pidi P.S 16. septembril 2015 lisaks torustiku põhja ettevalmistamisele ja torustiku paigaldusele

vedama ehitusobjektile täiteliiva. Tõend kinnitab tööülesandeid, veose päritolu ja sihtpunkti. Väärteoprotokolli kohta

esitatud vastulausest järeldub, et menetlusalune isik vedas äriühingu omandis olevat materjali äriühingu tarbeks ja

viimase valduses oleva veokiga. Kuna veokit juhtis äriühingu töötaja, kelle jaoks juhtimine pole põhitöö, ei pidanud P.S

sõidumeerikut kasutama. Seetõttu ei saanud ta rikkuda sõidumeeriku või juhikaardi kasutamise nõudeid.

4.4 Menetlusalusele isikule on veel süüks arvatud AutoVS § 22 lg 1 p-de 2 ja 4 ning LS § 88 lg 1 nõuete rikkumine.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1072/2009 art 1 lg 5 punkt d sätestab tingimused, mil veose veol ei

ole ühenduse tegevusluba vaja ja mil veokid on vabastatud kõigist veoloa nõuetest. Arvestades, et tegemist ei olnud

tasulise riigisisese autoveoteenuse osutamisega, vaid oma kulul korraldatava riigisisese veoseveoga, ei olnud ühenduse

tegevusluba nõutav.

4.5 Teede- ja sideministri 6. novembri 2000. a määruse nr 87 § 1 lg 1 kohaselt kehtivad kutseoskusnõuded tasu eest

töötavale autojuhile, kes töötab veose või sõitjate veol määruses nimetatud kategooria auto, bussi või autorongiga,

samuti sõitjate taksoveol. Kuna määruse § 11 p 7 sätestab, et määruse nõudeid ei kohaldata juhi suhtes, kes veab

materjali või seadmeid, mida ta kasutab oma tööks tingimusel, et sõiduki juhtimine ei ole tema põhitegevusala, ei

pidanud P.S olema ka autojuhi ametikoolituse tunnistust.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Viru Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuur, kes taotleb maakohtu otsuse

tühistamist. Kohtuvälise menetleja põhiseisukohad on järgmised.

5.1 Leides, et menetlusalune isik ei pidanud sõidumeerikut kasutama, jättis maakohus tähelepanuta majandustegevuse

registri väljavõtte ja OÜ K majandustegevust puudutava teabe. Nende tõendite kohaselt ei tegele OÜ K ainult

kanalisatsioonitöödega. Kohtuotsus on ka vastuoluline, sest lahendi ühes osas nimetati äriühingu põhitegevusena kolme

tegevusala, kuid järgnevas osas üksnes kanalisatsioonitorustiku ehitust. Seetõttu leiti ebaõigesti, et P.S-i kasutatud

veokile laienes LS § 130 lg 12 p-s 8 sätestatud erand.

5.2 Maakohtu arvates piisab sõidumeeriku kasutamise kohustusest vabastamise tuvastamiseks juhi ütlustest, kuid selle

seisukohaga eiratakse ümberpööratud tõendamiskohustuse põhimõtet ja samuti seda, et juht peab esitama objektiivsed

tõendid enda tegevuse kohta. Vaid nii saab konkreetse veo siduda LS § 130 lg 12 p-s 8 nimetatud erandiga ja

ehitusobjektiga, millel kanalisatsioonitöid tehti. Selliseid tõendeid P.S ei esitanud. Menetlusaluse isiku esitatud tõenditest

ei nähtu, missugust tööd ta 16. septembril 2015 tegi. Kontrollimise käigus esitatud saatelehel puudub kuupäev ja see ei

kajasta andmeid selle kohta, kus veos peale võeti ning kuhu ja missugusel eesmärgil see viidi.

5.3 Kohtuotsusest ei selgu, miks menetlusaluse isiku juhitud sõiduk määruse (EÜ) nr 561/2006 reguleerimisalasse ei kuulu.

Maakohus märkis ka ise, et menetlusalust isikut saab käsitada juhina ja tema tegevust autoveona EÜ määruse 561/2006

art 4 punktide a ja c mõistes. Sõidumeeriku salvestuslehtedelt nähtuvalt tegi P.S kontrollitud ajavahemikul juhina

veosevedu iga päev.

5.4 Õige pole seisukoht, et menetlusalune isik tegi oma kulul riigisisest veosevedu ning tal ei ole vaja ühenduse tegevusloa

ärakirja. Oma kulul veoseveo nõudeid reguleerib EÜ määruse nr 1072/2009 art 1 lg 5 punkt d, mille tingimused pole

täidetud.

5.5 Ekslik on ka järeldus, et menetlusalusel isikul ei pidanud olema ametikoolituse tunnistust. Kohus tugines teede- ja

sideministri määruse nr 87 „Autojuhi kutseoskusnõuete, ametikoolituse eeskirja, koolituskursuse õppekavade ja

koolitunnistuse vormi kehtestamine“ § 11 p-le 7, kuid sellist sätet määrus ei sisalda. Kohus tuvastas, et töölepingu

kohaselt töötab menetlusalune isik vajadusel autojuhina. Ka leiti otsuses, et menetlusalust isikut saab käsitada juhina ja

tema tegevust autoveona EÜ määruse 561/2006 art 4 punkide a ja c mõistes. Saatelehelt ja sõidumeeriku

salvestuslehtedelt nähtub, et menetlusaluse isiku tegevus on käsitatav kutselise juhi tegevusena. Pole tõendatud, et

menetlusalune isik toimetas ehitusobjektile enda tööks vajalikke materjale. Väärteotoimiku kohaselt tehti töid

kolmandatele isikutele lepingu alusel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kassatsiooni lõpposas on kohtuväline menetleja taotlenud maakohtu otsuse tühistamist. Seetõttu jääb esmapilgul mulje,

nagu vaidlustataks kohtuotsust ka osas, millega kohtuvälise menetleja otsus jäeti muutmata. Tegelikult see nii ei ole, sest

kassatsiooni põhjendustest nähtuvalt on vaidluse all väärteomenetluse lõpetamine AutoVS § 313 ja LS § 217 lg 1 järgi

kvalifitseeritud väärtegude suhtes. Kuna P.S maakohtu otsust ei vaidlustanud, ei ole järelikult kumbki kohtumenetluse

pool kahtluse alla seadnud kohtuotsuse selle osa seaduslikkust, millega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Muutmata jäänud tegude osas, s.o LS § 2611 lg 1 ja § 238 puhul, ei ole tuvastatavad ka VTMS § 1732 lg-s 3 sätestatud

asjaolud, mis tingiksid asja lahendamise kassatsiooni piiridest väljuvalt. Seega peab kriminaalkolleegium kassatsiooni

lahendamiseks üksnes hindama, kas maakohus toimis AutoVS § 313 ja LS § 217 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegude

osas väärteomenetlust lõpetades seaduslikult.

7. LS § 217 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo puhul vaidlustab kassaator maakohtu järeldust, mille kohaselt laienes P.S-i

tehtud autoveole LS § 130 lg 12 p-s 8 sätestatud erand. Viidatud sätte kohaselt ei rakendata EÜ määruse nr 561/2006

nõudeid, sh kohustust kasutada sõidumeerikut, juhtide suhtes riigisisesel maanteeveol mh siis, kui sõidukit kasutatakse

seoses kanalisatsioonitöödega. Maakohtu hinnangul kasutas menetlusalune isik OÜ-le K kuuluvat veokit seoses

kanalisatsioonitöödega, mille tõttu ei pidanud ta sõidumeerikut kasutama.

8. Kriminaalkolleegium on analoogiliste vaidluste lahendamisel märkinud, et kuna Eesti Vabariik on võtnud EÜ määruse

nr 561/2006 art 13 lg 1 p-s h sisalduva erandi üle sisuliselt üks ühele, tuleb ka liiklusseaduses sisalduvate mõistete

avamisel arvestada Euroopa õiguse kohaldamise reegleid. Nii on kolleegium Euroopa Kohtu praktikale tuginevalt

selgitanud, et näiteks mõiste “seoses gaasihooldusteenustega” all on peetud silmas üksnes sõidukeid, mida kasutatakse

olulises ulatuses üksnes seoses gaasi tootmise, transportimise ja jagamisega või seoses nendeks tegevusteks vajalike

rajatiste

hooldamisega.

Lisaks

eeldab

sõidumeeriku

kasutamise

erand

avalikes

huvides

osutatavaid

gaasihooldusteenuseid. Mõiste "seoses olmejäätmete kogumise ja kõrvaldamisega" hõlmab aga olmejäätmete kogumist

kohast, kus jäätmed on ladustatud. Masinad, mida selliseks kogumiseks kasutatakse, läbivad piiratud vahemaid lühikese

ajavahemiku jooksul ja jäätmete transportimisel on võrreldes jäätmete kogumisega üksnes abistav tähendus.

Olmejäätmete kogumine, mis ei vasta nimetatud kriteeriumitele, ei lange sõidumeeriku kasutamise kohustuse erandi

alla. Kokkuvõtlikult on tõdetud, et kohus peab iga kord eraldi hindama, kas konkreetne juhtum nimetatud erandi alla

kuulub või mitte. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-34-10, p-d 6–7).

9. Varasemast praktikast ilmneb, et LS § 130 lg 12 p-s 8 loetletud sõidumeeriku kasutamise kohustust välistavad erandid

laienevad transpordile peamiselt neil juhtudel, kui sõiduki liikluses osalemisel on põhitööülesande täitmisel abistav roll

(vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-2-16). Mõistetavalt on seejuures

nõutav, et tehtav vedu peab olema seotud konkreetse seaduses nimetatud tööga. Seega pidi maakohus ka arutataval

juhul LS § 130 lg 12 p 8 kohaldamise eeldusena kindlaks tegema, et P.S-i tehtud vedu oli seotud konkreetse

kanalisatsioonitööga ja veosega liikluses osalemine oli selle töö tegemises kõrvalise, s.o abistava tähendusega.

10. Maakohus tuvastas, et P.S-i tööandja, s.o OÜ K põhitegevusala on kanalisatsioonitööde tegemine. Ka leidis kohus, et

P.S-i põhitööks on vee- ja kanalisatsioonitorustiku paigaldamine ning üldehitustööd. Kohtuotsuse kohaselt oligi

vaidlusalusel päeval tehtud vedu seotud menetlusaluse isiku põhitööga. Need järeldused tuginevad peamiselt

menetlusaluse isiku töölepingul, Lemminkäinen Eesti AS-i ja OÜ K vahel sõlmitud alltöölepingul, OÜ K koostatud

tõenditel ning menetlusaluse isiku kohtuvälises menetluses antud ütlustel. Loetletud tõendid kinnitavad kohtu arvates

seda, et veoki juhtimine oli P.S-i jaoks põhitöö tegemisel abistava tähtsusega.

11. Kassaator osutab aga õigesti, et tõenditest nähtuvalt ei ole kanalisatsioonitorustiku ehitus OÜ K ainuke põhitegevusala.

Nimelt nähtub eeskätt äriregistri andmetest, et kõnealuse äriühingu põhitegevusaladeks on ka vee- ja gaasitorustiku

ehitus, millele LS § 130 lg 12 p-s 8 märgitud erand ei laiene. Maakohus ei põhjendanud, miks ta pidas võimalikuks ja

vajalikuks käsitada äriühingu põhitegevusalana vaid kanalisatsioonitorustiku ehitust.

12. Samuti ei nähtu kohtuotsusest, miks ei arvestatud tõendina menetlusaluse isiku kasutuses olnud veoki sõidumeeriku

salvestuslehtedel kajastatud teavet. P.S-i tööülesannete sisu üle otsustamisel on kaalukas tähendus sellel, kuidas

salvestuslehtedel kajastatud andmed haakuvad teiste kohtuotsuses loetletud tõenditega, sh menetlusaluse isiku ütluste,

temaga sõlmitud töölepingu punkti 2.2 sisu ja tema tööandja väljastatud tõenditega. Väärteoasja materjali kohaselt on

kohtuväline menetleja järjepidevalt toonitanud, et salvestuslehtede kohaselt tegeles menetlusalune isik veoste veoga iga

päev ja see moodustas tema tööst kaaluka osa. Eelnev koostoimes P.S-i töölepinguga kinnitab kassaatori arvates

arusaama, et veoki juhtimine ei saanud olla abistava tähendusega tegevus. Vastavasisulised argumendid jäeti otsuses

täielikult tähelepanuta. Vähetähtis pole ka see, et kuigi menetlusaluse isiku sõnul puudus tal kohustus sõidumeerikut

kasutada, on ta sõidumeerikut väärteoprotokollis kirjeldatud kuupäevale eelneval perioodil ometi järjepidevalt

kasutanud. Kõnealust vastuolu pole menetlusalune isik samuti veenvalt selgitanud.

13. Ühtlasi on põhjendatud kassatsiooni väide, et kontrolli käigus esitatud veoselehel puuduvad mis tahes andmed, mille

alusel saaks seostada kõnealusel kuupäeval tehtud veo konkreetse kanalisatsioonitööga. Maakohus tugines vaadeldava

küsimuse lahendamisel menetlusaluse isiku ütlustele ja tema tööandja poolt tagantjärele koostatud tõenditele, kuid pole

seejuures käsitlenud ei nende tõendite usaldusväärsust ega ka haakuvust teiste dokumentaalsete tõendite, sh

sõidumeeriku salvestuslehtedega.

14. P.S on karistatud veel ka AutoVS § 313 alusel. Nimetatud väärteokoosseisus nähakse ette vastutus tasulise riigisisese

autoveoteenuse osutamisel ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja, juhitunnistuse või nõutava veoloa autojuhi poolt

kontrollivale ametiisikule esitamata jätmise eest.

15. Väärteomenetlust lõpetades tugines maakohus EÜ määruse nr 1072/2009 art 1 lg 5 p-le d, milles nimetatud vedude

korral ei ole vaja ühenduse tegevusluba ja mis on vabastatud ka kõigist veoloa nõuetest. Kassatsioonis tõdetakse

põhjendatult, et rääkimaks veoloa nõuetest vabastamisest, peavad olema korraga täidetud kõik kõnealuse määruse

punkti tingimused. Maakohtu järeldus, mille kohaselt olid need nõuded arutataval juhul ka täidetud, ei ole aga uuritud

tõenditega kooskõlas. Nii on kohtuotsuses küll viidatud OÜ K tõendile, milles see äriühing kinnitas ostu-müügilepingu

sõlmimist täiteliiva omandamiseks, kuid tõendis kajastatud andmetest ei nähtu, et ka väärteoprotokollis märgitud

kuupäeval vedas P.S ehitusobjektile tööandjale kuuluvat materjali. Seejuures on tähtis, et konkreetse kuupäeva kohta

puuduvad nii tööandja tõendites kui ka veoselehel veose päritolu ja sihtkohta kajastavad andmed. Samuti ei ole

maakohus käsitlenud küsimust, miks tuleb alltöölepingu täitmise raames tööde tegemine kolmanda isiku kasuks

samastada materjali veoga äriühingu oma tarbeks. Käesoleva otsuse eelnevas osas tõi kolleegium juba välja tõendite

hindamisest tingitud vead, mis on seotud äriühingu põhitegevusala tuvastamise ning menetlusaluse isiku töö sisuga.

Nende vigade tõttu asus maakohus ennatlikult seisukohale, et P.S-i tehtud veo puhul ei olnud ühenduse tegevusluba

nõutav.

16. Veel märgib kassator, et teede- ja sideministri 6. novembri 2000. a määrus nr 87 ei sisalda kohtuotsuses viidatud sätet,

s.t § 11 p 7. Kolleegium leiab, et kohtuotsuses refereeritud sätte sisu pärineb tegelikult sama määruse § 1 lg 11 p-st 7,

mistõttu ei ole sellel eksimusel sisulist tähendust. Vastupidist ei väideta ka kassatsioonis. Kõnealuses sättes nähakse ette,

et määruse nõudeid ei kohaldata, kui veetakse materjali või seadmeid, mida juht kasutab oma tööks tingimusel, et

sõiduki juhtimine ei ole juhi põhitegevusala. Sarnaselt käesoleva otsuse eelmises punktis esitatud põhjendustega

nõustub kriminaalkolleegium kassaatori kriitikaga selle kohta, et maakohus on nii veose kuuluvust ja päritolu kui ka

P.S-i töö sisu puudutavaid tõendeid hinnanud valikuliselt ning jätnud tõenditevahelised vastuolud kõrvaldamata.

Nimetatud eksimuste tõttu on menetlusaluse isiku käitumises AutoVS § 313 järgi kvalifitseeritava väärteo tunnuste

esinemisele antud ebaõige hinnang.

17. VTMS § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest,

kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Eelnevast nõudest

tulenevalt peab kohus otsuse tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110

peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse

tegemisel tugineti. Kohtu mõttekäik peab olema otsuse lugejale jälgitav ja järeldused peavad olema seostatud tuvastatud

asjaoludega. Kui osa tõendeid jäetakse hindamata ja tõenditevahelised vastuolud kõrvaldamata, on tegemist

väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai

2012. a otsus asjas nr 3-1-1-42-12, p 7).

18. Kriminaalkolleegium leiab, et kohtuotsuse põhjendustes ilmnenud tõendite hindamist puudutavad lüngad ja

tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on toonud kaasa AutoVS § 313 ning LS § 217 lg 1 järgi

kvalifitseeritud väärtegude osas väärteomenetluse alusetu lõpetamise, mis on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise

rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.

19. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru

Maakohtu 21. juuni 2016. a otsuse osas, millega tühistati kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 1

alusel väärteomenetlus P.S-i karistamises LS § 217 lg 1 ning AutoVS § 313 järgi kvalifitseeritud väärtegude eest.

Väärteoasi tuleb tühistatud osas saata uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jätab

kolleegium maakohtu otsuse muutmata. Kohtuvälise menetleja kassatsioon tuleb rahuldada.

(allkirjastatud digitaalselt)