3-2-1-110-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-110-16

Määruse kuupäev

Tartu, 16. november 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Janek Veeberi kaebus Tartu kohtutäituri Oksana Kutšmei

abi Vladimir Kutšmei 21. jaanuari 2016. a otsuse peale

täiteasjas nr 084/2015/3606

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 2-16-1630

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Janek Veeberi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja (võlgnik) Janek Veeber, esindaja vandeadvokaat

Marko Kaevando

Puudutatud isik (kohtutäitur) Tartu kohtutäituri Oksana

Kutšmei abi Vladimir Kutšmei

Puudutatud isik (sissenõudja) Kaur Veeber, esindaja

vandeadvokaat Valter Võhma

Asja läbivaatamise kuupäev

17. oktoober 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 2016. a määrus ja Tartu Maakohtu 23. veebruari

2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-1630.

2. Jätta läbi vaatamata Janek Veeberi kaebus kohtutäitur Oksana Kutšmei abi Vladimir

Kutšmei 21. jaanuari 2016. a otsuse peale.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud kõikides kohtuastmetes nende endi kanda.

4. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Janek Veeber (avaldaja, võlgnik) esitas 1. veebruaril 2016 Tartu Maakohtule kaebuse kohtutäitur

Oksana Kutšmei abi Vladimir Kutšmei (kohtutäitur) 21. jaanuari 2016. a otsuse peale. Avaldaja palus

kohtutäituri otsuse tühistada mh avaldaja pangakontode arestimist puudutavas osas ning kohustada

kohtutäiturit vabastama avaldaja pangakonto AS-is Swedbank arestist alates 9. detsembrist 2015

kontole laekunud ja edaspidi laekuva vanemahüvitise osas.

Avalduse kohaselt rahuldas Tartu Maakohus 9. detsembri 2015. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-

60625 osaliselt Kaur Veeberi (sissenõudja) hagi tagamise avalduse. Maakohus arestis mh avaldaja ja

tema abikaasa pangakontod Eesti krediidiasutustes 1 500 000 euro ulatuses tingimusega, et nad

võivad käsutada oma kontodel olevat raha igapäevaste vajaduste rahuldamiseks 1000 eurot kuus.

Avaldaja ja tema abikaasa on esitanud maakohtu hagi tagamise määruse tühistamiseks

määruskaebuse, mida ei ole praeguseks lahendatud.

Kohtutäitur alustas eelnimetatud hagi tagamise määruse alusel avaldaja suhtes täitemenetluse ning

keelas avaldajal mh käsutada Eesti krediidiasutustes avatud kontodel olevat raha 1 500 000 euro

ulatuses. AS-ile SEB Pank saadetud aktis oli märgitud, et arestimisele ei kuulu iga kuu 1000 eurot.

25. detsembril 2015 esitas avaldaja kohtutäiturile kaebuse. 28. detsembri 2015. a aktidega muutis

kohtutäitur kontode arestimise akte. Kohtutäitur arestis avaldaja konto AS-is SEB Pank täies ulatuses

ning vabastas osaliselt arestist avaldaja konto AS-is Swedbank, märkides et see ei kuulu arestimisele

iga kuu 1000 euro ulatuses. 21. jaanuari 2016 otsusega jättis kohtutäitur avaldaja kaebuse

rahuldamata.

Avaldaja leidis maakohtule esitatud kaebuses, et kui kohus ei ole hagi tagamisel ühemõtteliselt

otsustanud konto arestimist sellele laekuva vanemahüvitise osas, ei ole täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 131 lg 1 järgi vanemahüvitise arestimine ja sellele sissenõude pööramine lubatav. Maakohus

ei ole 9. detsembri 2015. a hagi tagamise määruses vanemahüvitise arestimist otsustanud, seega tuleb

avaldaja pangakonto selles osas arestist vabastada.

2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Kohtutäituri vastuväidete kohaselt ei ole kohtutäituril

võimalik hagi tagamise määruse täitmisel juhinduda täitemenetluse seadustikus sätestatud võlgniku

sissetulekute arestimise piirangutest. Hagi tagamise määruse täitmisel korraldab kohtutäitur üksnes

konkreetse kohtu määratud hagi tagamise abinõu rakendamist.

3. Sissenõudja palus jätta avaldaja kaebus rahuldamata. Sissenõudja selgituste kohaselt on avaldaja

ning tema abikaasa teinud kõik võimaliku, et enda vara peita ning ennast n-ö paberil varatuks teha.

Kohtutäitur on lähtunud maakohtu määrusest ning rakendanud korrektselt vajalikke meetmeid

määruses toodu saavutamiseks. TMS ei keela sissenõude pööramist vanemahüvitisele.

4. Tartu Maakohus rahuldas oma 23. veebruari 2016. a määrusega kaebuse. Kohus tühistas

kohtutäituri 21. jaanuari 2016. a otsuse täiteasjas nr 084/2015/3606 mh vanemahüvitise arestimise

osas. Menetluskulud jäeti menetlusosaliste endi kanda ning asjas tasutud riigilõiv kohtutäituri kanda.

Maakohus märkis, et avaldaja esitatud tõendi kohaselt sai ta 2015. aasta detsembri eest

vanemahüvitist 2548 eurot 95 senti.

Maakohus leidis, et hagi tagamise määruse alusel füüsilise isiku pangakonto arestimisel tuleb

kohtutäituril arvestada ka TMS § 130 jj piirangutega ning TMS §-s 131 nimetatud sissetulekute

arestimise keeluga. Hagi tagamise eesmärgiks on kindlustada kohtuotsuse täitmine. TMS § 131

sätestab sissetulekud, millele ei saa sissenõuet pöörata, s.t nende arvel ei ole võimalik pärast

kohtuotsuse jõustumist algatatavas täitemenetluses hageja nõuet täita. Seega ei taga arestitud

pangakontole laekunud vanemahüvitis kohtuotsuse täitmist. Hagi tagava abinõu valikul tuleb

arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kostjat võimalikult vähe. Seaduse mõttega ei ole kooskõlas

olukord, kus hagi tagamiseks on arestitud kostja sissetulek, millele ei saa sissenõuet pöörata.

Kohus juhtis tähelepanu, et arestitud on avaldaja pangakontod (tsiviilkohtumenetluse seadustik

(TsMS) § 378 lg 1 p 2, TMS § 115), mitte sissetulek TMS § 130 järgi. Avaldajal on võimalus lasta

vanemahüvitis kanda kolmanda isiku kontole ja seda kasutada. Avaldajat selliseks tegevuseks

sundimine ei ole seaduse eesmärgiga kooskõlas.

5. Avaldaja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse osas,

millega jäeti menetluskulud (välja arvatud avaldaja tasutud riigilõiv) menetlusosaliste endi kanda.

Määruskaebuse esitaja palus teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta kõik menetluskulud

kohtutäituri kanda. Samuti palus avaldaja jätta määruskaebemenetluse kulud kohtutäituri kanda.

6. Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Sissenõudja vaidles

määruskaebusele vastu.

7. Kohtutäitur esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus kohtumääruse tühistada

osas, milles kohus tühistas kohtutäituri 21. jaanuari 2016. a otsuse vanemahüvitise arestimise osas, ja

teha tühistatud osas uus lahend, millega jätta kaebus selles osas rahuldamata. Täitedokumendi

kohaselt tuli kontod arestida viisil, et lubada avaldajal käsutada kontodel olevat raha oma igapäevaste

eluks vajalike vajaduste rahuldamiseks 1000 eurot kalendrikuus. Seega on kohus avaldaja kontode

arestimisel kohaldatava arestimisele mittekuuluva summa osas teinud imperatiivse otsuse ning

kohtutäituril puudub õigus asuda hindama kohtu määratud arestimisele mittekuuluva summa

õiguspärasust.

8. Avaldaja palus jätta kohtutäituri määruskaebus rahuldamata. Sissenõudja toetas kohtutäituri

määruskaebuse seisukohti.

9. Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja edastas need TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tartu Ringkonnakohus tühistas 7. juuni 2016. a määrusega maakohtu määruse osas, milles

maakohus tühistas kohtutäituri 21. jaanuari 2016. a otsuse vanemahüvitise arestimise osas, ja tegi

selles osas uue määruse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Mõlema kohtuastme menetluskulude

otsustuste tasaarvestuse tulemusel ei ole pooltel üksteise vastu menetluskulude hüvitamise nõudeid.

Ringkonnakohus nõustus kohtutäituri seisukohaga, mille kohaselt tuleb kostja pangakonto arestimisel

arvestada erisustega sõltuvalt sellest, kas arvelduskonto arestitakse hagi tagamise korras või

täitemenetluses sissenõudja nõude täitmise eesmärgil. TMS § 115 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et võlgniku

kontole sissenõude pööramisel kantakse kontol olev või sinna laekuv raha vastavalt arestimisaktile

arestitud ulatuses üle kohtutäituri ametialasele arvelduskontole. TMS § 43 lg-te 1 ja 11 järgi kannab

kohtutäitur tema ametialasele arvelduskontole võlgniku konto arestimise tulemusena laekunud raha

üldjuhul üle sissenõudjale kümne päeva jooksul raha laekumisest arvates. TMS § 115 lg 2 kohaselt

aga ei kanta kontol olevat või sinna laekuvat raha üle kohtutäituri ametialasele arvelduskontole juhul,

kui täitedokumendiks on hagi tagamise määrus. Praegusel juhul ongi täitedokumendiks tsiviilasjas

nr 2-14-60625 tehtud hagi tagamise määrus. Hagi tagamise korras kostja arvelduskonto arestimise

tagajärjeks on seega, et kontol olev ja sinna menetluse kestel laekuv raha säilib kontol ning üksnes

hagi rahuldamise korral saab seda kasutada hageja (sissenõudja) nõude rahuldamiseks.

Seega ei ole asjakohane avaldaja seisukoht, justkui piirataks kostja õigusi tema pangakontode

arestimisel hagi tagamise korras ulatuslikumalt kui see toimub sissenõudja nõude rahuldamisele

suunatud täitemenetluses jõustunud kohtulahendi alusel.

Juhul, kui tsiviilasjas nr 2-14-60625 rahuldab kohus täielikult või osaliselt sissenõudja hagi avaldaja

ja tema abikaasa vastu, algatatakse jõustunud kohtulahendi alusel uus täitemenetlus. Sellisel juhul

kohaldatakse omakorda TMS § 115 ning kontol olev raha kantakse vastavalt arestimisaktile arestitud

ulatuses üle kohtutäituri ametialasele arvelduskontole. TMS § 115 järgi toimub täitemenetlus

võlgniku kontole sissenõude pööramisel sõltumata sellest, millisest allikast pärineb võlgniku kontol

olev raha. TMS § 115 järgi võlgniku kontol juba olemasolevale rahale sissenõude pööramisel ei

kohaldu ringkonnakohtu arvates TMS §-de 130-136 järgsed piirangud, s.o kontol juba olemasolevat

raha ei käsitata sissetulekuna. Kohtutäitur ei tea harilikult, millisest allikast on pärit summad, mis

tema koostatud arestimisakti alusel krediidiasutuses arestitakse. Seda on kohtutäituril võimalik teada

saada peamiselt võlgniku avalduse (kaebuse) või teadete alusel (vt ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas

nr 3-2-1-3-08, p 14).

TMS §-des 130-136 sätestatud sissetuleku arestimise erisusi saab ja tuleb arvestada hagi tagamise

määruse tegemisel, s.o tsiviilasja nr 2-14-60625 raames. Muuhulgas on kostjal võimalik vaidlustada

hagi tagamise määrus sellel alusel, et hagi tagamise korras on kitsendatud tema ligipääsu ka sellistele

sissetulekutele, millele sissenõude pööramine on seadusandja tahte kohaselt kas välistatud või

piiratud (TMS § 131). Praegusel juhul on kostjad Tartu Maakohtu 9. detsembri 2015. a määruse hagi

tagamise kohta vaidlustanud. Ringkonnakohus tühistas oma 14. märtsi 2016. a määrusega maakohtu

määruse osaliselt, sh kostjate pangakontode arestimist puudutavas osas. Ringkonnakohtu määrus ei

ole aga edasikaebamise tõttu jõustunud.

Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud kohtutäituri seisukoht, et hagi

tagamise määruse täitmisel saab kohtutäitur juhinduda täitedokumendi resolutsioonist ning

kohtutäitur ei saanud ega pidanud kontode arestimisel täiendavalt arvestama TMS §-des 130-136

sätestatud sissetuleku arestimise piirangutega.

Küsimust, kas ja missugustel tingimustel on põhjendatud võlausaldaja nõude rahuldamine võlgniku

pangakontole laekunud vanemahüvitise arvel, ei tule lahendada käesoleva menetluse raames.

Vastavalt ringkonnakohtu praegusele määrusele ei tule avaldaja kaebust kohtutäituri tegevuse peale

täiteasjas nr 084/2015/3606 rahuldada täies ulatuses, vaid üksnes osaliselt. Ringkonnakohtu

hinnangul on kohtutäituri tegevus võlgniku pangakontode arestimisel olnud vastavuses

täitedokumendiks oleva hagi tagamise määrusega ning täitemenetluse seadustikuga. Sellest lähtudes

puudub alus jätta kõiki hagita menetluses kantud menetluskulusid TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel

kohtutäituri kanda. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks muuta maakohtu määrust osas, milles kohus

jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning asjas tasutud riigilõivu kohtutäituri kanda,

mõistes kohtutäiturilt ühtlasi avaldaja kasuks välja tasutud riigilõivu 15 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu

määruse tühistada täies ulatuses, v.a osas, millega jäeti muutmata maakohtu määrus osas, millega

jäeti riigilõiv kohtutäituri kanda ning mõisteti kohtutäiturilt avaldaja kasuks välja riigilõiv 15 eurot.

Avaldaja palus teha uue määruse, millega rahuldada tema kaebus kohtutäituri otsuse peale täielikult

ning jätta kõik menetluskulud kohtutäituri kanda.

Ringkonnakohus kohaldas TMS-i vääralt. TMS-is sätestatud arestimise piirangutega ei pea arvestama

mitte kohus arestimismääruse tegemisel, vaid kohtutäitur vastava määruse täitmisel. See järeldub juba

sellest, et TMS reguleerib täitedokumentide, sh kohtulahendite täitmist, mitte aga kohtulahendi

tegemise menetlust. Kohtul puudub hagi tagamisel võimalus vastavaid asjaolusid kontrollida, kuna

hagi tagamise määrus tuleb teha kiiresti.

Kuigi ringkonnakohus küll tühistas teises tsiviilasjas (nr 2-14-60625) hagi tagamise määruse

pangakonto arestimise osas, ei võtnud ringkonnakohus mingit seisukohta TMS § 131 kohta.

Kohtutäitur peab aga TMS §-de 131-132 piirangutega arvestama ka hagi tagamise määruse täitmisel.

Menetluskulud tuleb jätta kohtutäituri kanda. Ringkonnakohtu määrus ei ole kooskõlas Riigikohtu

praktikaga ka juhul, kui kohtutäituri otsus jääb vanemahüvitise arestimist puudutavas osas

tühistamata. Nimelt rahuldasid kohtud kaebuse ka sel juhul suuremas ulatuses ja kaebuse osalise

rahuldamise korral on peetud õigeks (Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-105-13 ja

nr 3-2-1-14-10) jätta kõik kulud kohtutäituri kanda.

12. Kohtutäitur ei pidanud avaldaja määruskaebust põhjendatuks. Sissenõudja vaidles avaldaja

määruskaebusele täies ulatuses vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 691 p 3 ja § 695 alusel

tühistada ja kaebus kohtutäituri otsuse peale tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 ja TsMS § 477 lg 1 alusel

läbi vaatamata. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

14. Kolleegium käsitleb kõigepealt avaldaja määruskaebuse väidet, et ringkonnakohus on tsiviilasjas

nr 2-14-60625 hagi tagamise määruse pangakonto arestimise osas tühistanud, kuid ei võtnud

seisukohta TMS § 131 kohaldamise kohta.

Kohtulahendite infosüsteemist nähtuvalt on Tartu Ringkonnakohus 14. märtsi 2016. a määrusega

tsiviilasjas nr 2-14-60625 tühistanud mh Tartu Maakohtu 9. detsembri 2015. a määruse resolutsiooni

p 8. Nimetatud punkt oli aluseks avaldaja pangakonto arestimisele praeguses täiteasjas.

Kohtulahendite infosüsteemist nähtuvalt on ringkonnakohtu lahend jõustunud 28. septembril 2016.

Seega on lõplikult jõustunud lahend, mille kohaselt ei ole alust avaldaja pangakontot arestida. Sellise

lahendi alusel peab kohtutäitur vabastama pangakonto viivituseta aresti alt.

Eespool kirjeldatud menetluslikus olukorras tekib küsimus, kas ja milliseid avaldaja õigusi praeguses

õiguslikus situatsioonis võidakse rikkuda. Tsiviilasjas nr 2-14-60625 tehtud lahendiga on avaldaja

saavutanud ka oma praeguse kaebuse eesmärgi, sest pangakonto täielikult aresti alt vabastamisega

kaasneb ka vanemahüvitisena kontole kantud ja arestitud summade vabastamine. Ülejäänud

maakohtule esitatud kaebuse eesmärgid saavutas avaldaja praeguses asjas tehtud madalama astme

kohtu lahenditega.

Seega on kolleegiumi hinnangul ära langenud avaldaja õiguslik huvi kohtutäituri 21. jaanuari 2016. a

otsuse tühistamise vastu.

15. TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole

esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma

õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. TsMS § 477 lg 1

alusel vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta

sätestatud erisusi. Seega on ka hagita asjas võimalik jätta avaldus läbi vaatamata, juhul kui selleks on

alust (vt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-12, p 9; Riigikohtu 3. oktoobri

2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06, p 13).

Arvestades käesoleva määruse p-s 14 esitatud seisukohti, tuleb avaldaja kaebus kohtutäituri otsuse

peale jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata ning alama astme kohtu lahendid tühistada.

16. Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides märgib kolleegium järgmist. Riigikohus on varem

korduvalt leidnud, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse põhimõte, mille kohaselt peab

kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid

ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid (vt nt Riigikohtu 16. jaanuari 2008. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11). Riigikohus on ka leidnud, et tulenevalt täitemenetluse

formaliseerituse põhimõttest ei saa kohtutäitur kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu ning

seda tuleb täita sõnastuses, nagu see on otsuses kirjas (vt Riigikohtu 15. mai 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-52-07, p 11).

16.1. Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde, kuid selgitab täiendavalt järgmist. Riigikohus on

leidnud, et TMS §-de 130-136 (TMS-i II osa 7. peatüki 2. jagu pealkirjaga "Sissetuleku arestimise

erisused") põhieesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes

tema enda ja tema ülalpeetavate ülalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid (vt Riigikohtu

10. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-15, p 15). Kolleegiumi hinnangul peavad need

piirangud samal eesmärgil kehtima ka hagi tagamise määruse alusel alustatud täitemenetluses hagi

tagamise abinõu kohustatud subjekti suhtes, kelle kohta ei ole veel ka tehtud menetlust lõpetavat

kohtulahendit.

16.2. Osa võlgniku kaitseks kehtestatud piiranguid on absoluutsed, st teatud ulatuses või teatud liiki

sissetulekute arestimine on täielikult keelatud (nagu ka teatud liiki vallasasjade arestimine TMS § 66

järgi). Nt ei või TMS § 131 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi arestida riiklikke peretoetusi ja puudega inimese

sotsiaaltoetust. Samas võib TMS § 131 lg 2 alusel osal juhtudel erandina arestida TMS § 131 lg 1 p-

des 6-8 nimetatud üldjuhul mittearestimisele kuuluvaid sissetulekuid (sh vanemahüvitist).

16.3. Arvestades eelnenut, tuleb TMS § 130 jj piiranguid seaduse alusel kehtivatena arvestada ka hagi

tagamise määruse alusel toimuvas täitemenetluses. Seda tuleb teha nii juhul, kui kohus ei ole hagi

tagamise määruses märkinud midagi peale nt pangakonto arestimise kohustuse, kui ka juhul, mil

kohus on hagi tagamise määruses määranud kindlaks kindla rahasumma (nt 1000 eurot), mille

ulatuses ei tohi sissetulekuid arestida. Nt Tartu Maakohus ei ole 9. detsembri 2015. a hagi tagamise

määruses märkinud, et kohtutäitur ei pea lisaks 1000 euro arestimata jätmisele järgima muid

seadusjärgseid piiranguid, nt juhul, kui TMS-i järgi tuleb jätta arestimata suurem summa kui

1000 eurot. Näitena toodud 1000 eurot tuleb aga käsitada miinimumsummana, st seadusjärgseid

piiranguid tuleks arvestada vaid osas, milles need seda miinimumsummat ületavad.

16.4. Seadustest ei tulene ja oleks ka tarbetu koormata kohtuid selliselt, et igas hagi tagamise

määruses tuleks märkida, et arestida ei saa summasid, millele ei saa seaduse kohaselt sisenõuet

pöörata. Muu hulgas ei lahendaks selline formuleering ka nt TMS § 131 lg 2 alusel tekkida võivat

vaidlust selle üle, kas sissetulek on erandina arestitav või mitte. Samuti ei märgita n-ö tavalises hagi

rahuldavas kohtuotsuses, millega mõistetakse välja nt põhivõlg ja viivis, et täitemenetluses ei tohi

sissenõuet pöörata võlgniku varale, millele ei tohi seaduse kohaselt sissenõuet pöörata.

Küll ei ole välistatud, et maakohus võimaldab hagi tagamise määruses põhjendatud juhtudel

kohustatud isikul kasutada pangakontol olevat raha suuremas ulatuses, kui seda võimaldaks

TMS § 130 jj. Üldjuhul on siiski piisav TMS § 130 jj regulatsioon. Kuna TsMS § 384 lg 1 esimene

lause kohustab kohut lahendama hagi tagamise avalduse hiljemalt avalduse esitamise päevale

järgneval tööpäeval, ei ole maakohtul üldjuhul võimalik ära kuulata kostjat (võlgnikku), et juba hagi

tagamise määruses sissetulekute arestimise küsimus lõplikult lahendada.

17. Kohtutäitur saab TMS § 130 jj järgseid piiranguid täitemenetluses arvestada üldjuhul vaid

võlgniku sellekohase avalduse alusel, sest enne arestimist ei ole kohtutäituril üldjuhul teavet, millist

liiki sissetulekuid võlgnik saab ja kas tal on ka nt ülalpeetavaid. Kui võlgniku avalduses esitatud

andmed annavad alust osa sissetulekutest aresti alt vabastada, peab kohtutäitur TMS § 133 lg 1 teise

lause alusel seda tegema kolme tööpäeva jooksul. Seega on võlgniku käsutuses tõhus

õiguskaitsevõimalus, mis kehtib kolleegiumi hinnangul ka hagi tagamise määruse alusel toimuvas

täitemenetluses.

Kui kohtutäitur ei vabasta võlgniku avalduse alusel osa sissetulekutest aresti alt, on võlgnikul õigus

esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale TMS § 217 lg 1 alusel.

18. Kuna menetlus lõpeb Riigikohtu praeguse lahendiga, tuleb jaotada menetluskulud kõikides

kohtuastmetes.

Kolleegium märgib menetluskulude kohta enne jaotamise otsustamist siiski järgmist. Maakohus on

2. veebruari 2016. a kaebuse menetlusse võtmise määruse kohaselt praeguse asja lahendanud

kirjalikus menetluses. TsMS § 176 lg 2 kohaselt, kui asja menetletakse kirjalikus menetluses, annab

kohus enne kohtuotsuse või asja lõpetava määruse tegemist menetlusosalisele tähtaja menetluskulude

nimekirja esitamiseks. Toimiku andmete kohaselt ei ole maakohus menetlusosalistele sellist tähtaega

andnud. Sellele on avaldaja juhtinud tähelepanu ka määruskaebuses (tl 140), ringkonnakohus ei ole

sellele vastanud. Samas on kohtud lisaks menetluskulude jaotusele osaliselt kindlaks määranud ja ka

välja mõistnud menetluskulud (riigilõivu), tehes selles osas küll tasaarvestuse, mille tulemusel

puuduvat pooltel ringkonnakohtu määruse resolutsiooni kohaselt üksteise vastu menetluskulude

hüvitamise nõuded.

Kuna kohtud ei ole TsMS § 176 lg-t 2 rikkudes andnud menetlusosalistele tähtaega menetluskulude

nimekirja esitamiseks, tuleks see võimalus anda pärast käesoleva määruse jõustumist TsMS § 177

lg 2 järgi toimuvas menetluses. Praeguses asjas puudub selleks siiski vajadus, kuna tuginedes

TsMS § 172 lg 1 teisele lausele leiab kolleegium olevat õiglase jätta menetlusosaliste menetluskulud

kõikides kohtuastmetes nende endi kanda, st menetluskulude kindlaksmääramine ei ole vajalik.

19. Hagita menetluses esitatud avalduse läbi vaatamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 viimase lause alusel tagastada.

Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik