3-4-1-2-16 · Riigikohus

Riigikohtunike Eerik Kergandbergi ja Saale Laose eriarvamus põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 16. novembri 2016. a otsusele nr 3-4-1-2-16

Kolleegium on käesoleva järelevalveasja lahendamisel õigustatult püüdnud jääda konkreetse

normikontrolli piiridesse (vt otsuse p-d 84, 85, 87). Seetõttu on igati asjakohased põhjendused, mis

keskenduvad konkreetsete kaebajate olukorrale (vt nt otsuse p-d 123 ja 129). Samal ajal on

kolleegium jäänud selles suhtes poolele teele, kuna põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

algatanud halduskohtud ei ole välja selgitanud kaugeltki mitte kõiki otsuse tegemist mõjutada võivaid

– valdavalt kriminaalmenetluslikke – asjaolusid. Loomulikult tuleb ühtlasi möönda, et vastus

küsimusele,

kuidas

kontrollida

põhiseaduslikkuse

järelevalve

korras

halduskohtute

põhiseadusvastasuse väidet, kasutades seejuures peaasjalikult kriminaalmenetluslikke argumente, ei

ole lihtne.

Kohtuotsuse lugejale ei jää ilmselt märkamata, et kolleegiumi enamuse seisukoht käesolevas asjas

tugineb selgelt 2011. aastal põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-9-10 tehtud otsusele. Kui

sellises olukorras isegi jätta arutlemata selle üle, kas tegemist on ikka klassikalise konkreetse

normikontrolliga, siis kahtlusi ei tohiks olla selles, et vahistatute pikaajaliste kokkusaamiste keeld on

Eesti õiguskorras teema, mille põhiseaduspärasus vääriks üldisemat tähelepanu nt õiguskantsleri

järelevalve raames. Sellele osutab ka käesolevas järelevalveasjas tehtud otsuse viimane punkt.

Kolleegium leiab ühelt poolt, et kaebajatega sarnases olukorras olevatele kahtlustatavatele ja

süüdistatavatele võibki seadusandja kehtestada pikaajalise kokkusaamise absoluutse keelu

eesmärgiga vältida ohtu kriminaalmenetluse läbiviimisele selle lubamatu mõjutamise teel pikaajaliste

kohtumiste kaudu (otsuse p 131). Teisalt aga on jäänud välja selgitamata konkreetsete kaebajate

vahistamise legitiimne eesmärk (vahistamisalus). Õiguskantsler on menetlusosalisena antud

arvamuses õigesti märkinud, et erinevate vahistamisaluste puhul tuleb ka pikaajaliste kokkusaamiste

keelu proportsionaalsust hinnata erinevalt. See tähendab, et pakkumineku ohu korral või vahistamisel

selliste kuritegude jätkuva toimepanemise ohu tõttu, mis ei seondu õigusemõistmise mõjutamisega, ei

ole pikaajaliste kohtumise keeld üldjuhul vajalik ega ka proportsionaalne.

Tuginedes peaasjalikult asjas nr 3-4-1-9-10 omaks võetud seisukohale märgib kolleegiumi enamus ka

käesolevas asjas, et pikaajaliste kokkusaamiste keelamisega vahistatu perekonnaelule tekkiva riive

mõõdukust kaalutakse juba tõkendi valikul ja hiljem selle jätkuvat põhjendatust kontrollides.

Teisisõnu leiab kolleegiumi enamus, et kui vahistamisaluse jätkuval olemasolul kaalub kaasnev

perekonnaelu (või mõne muu põhiõiguse) riive oma intensiivsuselt üles vahistamisaluses esineva

avaliku huvi, tuleb isik vahi alt vabastada või tõkend asendada (kautsjon, elektrooniline järelevalve).

Sellest on omakorda automaatselt järeldatud, et kuna kaebajate vahistamise jätkuvat põhjendatust on

kriminaalmenetluses kontrollitud (otsuse p 112), on nende perekonnaelu puutumatuse riive

proportsionaalne ja pikaajalise kokkusaamise keeld põhiseaduspärane.

Esmapilgul võib vabaduspõhiõiguse riive põhjendatuse kaalumise kaudu ka perekonnapõhiõiguse

riive lubatavuse üle otsustamine tunduda isegi loogiline. Vahistamine kui kriminaalmenetlust tagav

abinõu peab ju igal juhul olema viimane abinõu (ultima ratio-põhimõte), sh peab selle kestus jääma

minimaalselt vajaliku piiridesse. Kuna vahistatu jaoks on põhiõigusi riivav eeskätt kahtlemata

vabaduse võtmine (vahistus) ja mitte niivõrd pikaajaliste kokkusaamiste keeld, siis on vahistatule

vaieldamatult soodsam tema vahi alt vabastamine olukorras, mil sedastatakse, et vahistatu

perekonnapõhiõiguse

riive

pikaajalise

kokkusaamise

keelu

tõttu

on

üle

kasvamas

perekonnapõhiõiguse rikkumiseks. Kuid sellist perekonna puutumatuse kaitse praktika kujunemist on

keeruline kui mitte võimatu loota, sest vähemalt piirjuhtumitel ei saa isegi mitte perekonnapõhiõiguse

rikkumine kaaluda üles vahistamise klassikalistes alustes – pakkumineku- ja retsidiivsuse kahtluses –

peituvaid ohtusid kriminaalmenetlusele ja avalikkusele laiemaltki. On alust arvata, et kohtupraktikas

hinnataksegi pikaajalise vahistuse korral avalikku huvi a priori suurema ja kaalukamana, mis

üldjuhul alati kaalub üles vahistatu perekonnaelu riive intensiivsuse (sõltumata sellest, kas viimane

üldse vahi alt vabastamise põhjendustena eraldi esile toodud on). Ja samale küsimusele teiselt poolt

lähenedes, peab ka kriminaalmenetluse korrakohase kulgemise tagamiseks valitud erinevate

põhiõiguste riivete lõpetamine olema eesmärgipärane. Ei ole mõistlik eeldada ja nõuda, et igal juhul

ja alati peab perekonnapõhiõiguse riive lõpetamine tooma kaasa isiku vahistusest vabastamise.

Kriminaalmenetluse potentsiaalse kahjustamise võimalused vahistusest vabastamisel on kahtlusteta

alati märgatavalt suuremad, kui pikaajalise kokkusaamise võimaldamisel.

Teisisõnu ei arvesta eelkirjeldatud „kõik või mitte midagi“ lähenemine võimalusega, et kui esineb

jätkuv põhjendus vahistamise kohaldamiseks, mis kaalub üles õiguse perekonnaelu puutumatusele,

saab vabaduse võtmisega alates selle esimesest hetkest olemuslikult kaasneva perekonnaelu

puutumatuse riive intensiivsust vähendada nt lisaks lühiajalistele kokkusaamistele ka pikaajaliste

kokkusaamiste lubamisega, tingimusel muidugi, et see ei kahjusta kriminaalmenetluse läbiviimist. Ka

EIK on leidnud, et pikaajaline vahistus (konkreetsel juhul kaks aastat) toob kaasa sellise riive

perekonnaelu puutumatusele, mida ei saa enam õigustada üksnes vabadusevõtmise n-ö paratamatu

järelmina (EIKo 09.07.2013 Varnas vs. Leedu p 121: „[---] the particularly long period of the

applicant’s pre-trial detention (two years at the moment when the applicant had first asked for a

conjugal visit) reduced his family life to a degree that could not be justified by the inherent limitations

involved in detention. [---]“. Sellises olukorras tulebki vahistamisaluse jätkuva olemasolu korral

eraldi hinnata seda, kas jätkuvalt esineb ka vajadus piirata suhtlemist lähedastega, s.t kas oht

menetluse mõjutamisele on jätkuvalt olemas, sh arvestades kriminaalmenetluse konkreetset etappi.

Kolleegiumi otsusega omaksvõetud lähenemise korral jääb tahaplaanile perekonnaelu puutumatuse

riive legitiimne eesmärk ‒ vältida õigusemõistmise mõjutamist perekonnaliikmete kaudu. Ilma

legitiimse eesmärgita ei ole põhiõiguse riive aga põhiseaduspärane. Olgu siinkohal ka märgitud, et

just piirangu legitiimset eesmärki silmas pidades ei ole asjakohane vahistatute ja süüdimõistetute

võrdlemine pikaajalise kokkusaamise õigust puudutavast aspektist. Eeltoodud põhjustel on raske

nõustuda ka otsuse p-s 131 (tõsi, obiter dictum korras) väljendatud presumptsiooniga. Ja seda

vaatamata asjaolule, et kaebajad olid halduskohtusse pöördumise hetkel süüdistatavad kuritegelikku

ühendusse kuulumises ja väljapressimises.

Eerik Kergandberg, Saale Laos