3-4-1-2-16 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-2-16

Otsuse kuupäev

16. november 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg, Saale

Laos, Viive Ligi, Jaak Luik

Kohtuasi

Vangistusseaduse § 94 lõike 5 põhiseaduslikkuse kontroll

Menetluse alus

Tallinna Halduskohtu 19. mai 2016. a otsus haldusasjas nr 3-

16-78 ja Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2016. a otsus

haldusasjas nr 3-15-2393

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Halduskohtu 19. mai 2016. a otsuses haldusasjas nr 3-16-78 ja Tallinna

Ringkonnakohtu 30. juuni 2016. a otsuses haldusasjas nr 3-15-2393 sisalduvad taotlused

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Peep Havik vahistati 14. aprillil 2014. 19. märtsil 2015 anti P. Havik kohtu alla süüdistatuna

karistusseadustiku (KarS) § 256 lõikes 1 (kuritegeliku ühenduse organiseerimine) ja § 214 lõike 2

punktis 4 (väljapressimine grupi poolt) sätestatud kuritegude toimepanemises. 19. märtsil 2015

toimunud eelistungil jättis kohus P. Havikule kohaldatud tõkendi – vahistamine – muutmata. Alates

14. aprillist 2014 viibib P. Havik vahistatuna kinnipidamisasutuses (asjassepuutuval ajal Tallinna

Vanglas).

2. 15. septembril 2015 esitas P. Havik Tallinna Vanglale taotluse võimaldada talle pikaajaline

kokkusaamine elukaaslasega. Tallinna Vangla tagastas 8. oktoobri 2015. a otsusega taotluse, kuna

vangistusseaduse (VangS) § 94 lõige 5 välistab vahistatu pikaajalised kokkusaamised. P. Havik esitas

selle otsuse peale vaide, mille Tallinna Vangla jättis 10. detsembri 2015. a vaideotsusega

rahuldamata.

3. 11. jaanuaril 2016 esitas P. Havik Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tallinna

Vangla eelnimetatud otsuse ja vaideotsuse ning kohustada Tallinna Vanglat rahuldama tema

pikaajalise kokkusaamise taotluse.

4. Tallinna Halduskohus tühistas 19. mai 2016. a otsusega haldusasjas nr 3-16-78 Tallinna Vangla

8. oktoobri 2015. a otsuse ja 10. detsembri 2015. a vaideotsuse ning kohustas Tallinna Vanglat

kaebaja taotlust uuesti lahendama. Seejuures tunnistas kohus põhiseadusega vastuolus olevaks ja

jättis kohaldamata VangS § 94 lõike 5, mis sätestab, et vahistatule ei kohaldata VangS §-s 25

sätestatud pikaajalist kokkusaamist.

5. Tallinna Halduskohus edastas otsuse 19. mail 2016 Riigikohtule. Selle põhiseaduslikkuse

järelevalve asja numbriks sai 3-4-1-2-16.

6. Taago Vool vahistati 14. aprillil 2014. 19. märtsil 2015 anti T. Vool kohtu alla süüdistatuna

KarS § 255 lõikes 1 (kuritegelikku ühendusse kuulumine) ja § 214 lõike 2 punktides 1

(väljapressimine isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, röövimise, omastamise, süüteo

toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise, hoidmise või turustamise, asja tahtliku

rikkumise või hävitamise, kelmuse või väljapressimise) ja 4 (väljapressimine grupi poolt) sätestatud

kuritegude toimepanemises. 19. märtsil 2015 toimunud eelistungil jättis kohus T. Voolule kohaldatud

tõkendi – vahistamine – muutmata. Alates 14. aprillist 2014 viibib T. Vool vahistatuna

kinnipidamisasutuses (asjassepuutuval ajal Tallinna Vanglas). 7. septembril 2016 mõisteti T. Vool

Harju Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-16-6717 talle süüks pandud kuritegudes süüdi.

7. 23. veebruaril 2015 esitas T. Vool Tallinna Vanglale taotluse võimaldada talle pikaajaline

kokkusaamine elukaaslasega. Tallinna Vangla jättis taotluse 12. märtsi 2015. a otsusega läbi

vaatamata. 3. juulil 2015 esitas T. Vool uue taotluse, mille vangla jättis 29. juuli 2015. a otsusega läbi

vaatamata, kuna VangS § 25 ja § 94 lõike 5 kohaselt saab pikaajalist kokkusaamist taotleda üksnes

kinnipeetav. T. Vool esitas selle otsuse peale vaide, mille Tallinna Vangla jättis 31. augusti 2015. a

vaideotsusega rahuldamata. Ka kõik hilisemad sellesisulised taotlused (kokku 8) jättis Tallinna

Vangla sama põhjendusega kas rahuldamata või läbi vaatamata. Neid otsuseid T. Vool ei

vaidlustanud.

8. 22. septembril 2015 esitas T. Vool Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tallinna

Vangla 29. juuli 2015. a otsuse ja 31. augusti 2015. a vaideotsuse ning kohustada Tallinna Vanglat

võimaldama talle pikaajalise kokkusaamise tema elukaaslasega. Tallinna Halduskohus jättis

18. märtsi 2016. a otsusega T. Voolu kaebuse rahuldamata, sest VangS § 25 ja § 94 lõike 5 järgi ei ole

vahistatutel pikaajalise kokkusaamise õigust ning puudub alus tunnistada see piirang

põhiseadusvastaseks.

9. 28. märtsil 2016 esitas T. Vool Tallinna Halduskohtu 18. märtsi 2016. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. 9. ja 17. mail 2016 esitas T. Vool ringkonnakohtule

taotlused kaebuse täiendamiseks nõuetega tühistada ka vangla hilisemad pikaajalise kokkusaamise

võimaldamisest keeldumise otsused. Ringkonnakohus rahuldas kaebuse täiendamise taotluse viitega

otstarbekusele, asudes seisukohale, et kohustusliku vaidemenetluse nõuded olid esialgse kaebusega

halduskohtusse pöördumisel täidetud.

10. 8. juunil 2016 esitas T. Vool ringkonnakohtule taotluse täiendada kaebust nõudega tühistada

Tallinna Vangla 30. mai 2016. a otsus, millega Tallinna Vangla jättis rahuldamata tema 26. mai

2016. a taotluse võimaldada talle pikaajalist kokkusaamist oma elukaaslasega. Ringkonnakohus

rahuldas ka selle taotluse, leides, et kohustusliku vaidemenetluse nõuded olid esialgse kaebusega

halduskohtusse pöördumisel täidetud, samuti oli taotlus kaebuse muutmiseks esitatud enne kaebuse

muutmise tähtpäeva möödumist.

11. 30. juunil 2016 tühistas Tallinna Ringkonnakohus Tallinna Halduskohtu 18. märtsi 2016. a otsuse

haldusasjas nr 3-15-2393 ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas T. Voolu kaebuse osaliselt ning

tühistas Tallinna Vangla 12. mai 2016. a otsuse ja 30. mai 2016. a otsuse.

12. Tallinna Ringkonnakohus edastas otsuse 5. juulil 2016 Riigikohtule. Selle põhiseaduslikkuse

järelevalve asja numbriks sai 3-4-1-4-16.

13. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium liitis eespool nimetatud kohtuasjad

20. septembri 2016. a määrusega ühte menetlusse ja määras kohtuasja numbriks 3-4-1-2-16.

TALLINNA HALDUSKOHTU OTSUS

14. Asjassepuutuv säte peab olema kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk selle

põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse korral. Kuna

VangS § 94 lõike 5 kohaldamata jätmisel puuduks norm, mis imperatiivselt keelaks P. Havikule

pikaajalise kokkusaamise, tuleks vastustajal taotluse lahendamisel lähtuda VangS §-st 25. VangS § 94

lõige 5 on asjassepuutuv norm.

15. Isegi kui vaidlusalune säte näeks ette kaalutlusõiguse, ei saaks vangla hinnata vahistatu

pikaajalise kokkusaamise keelamise vajalikkust kriminaalmenetluse tagamise seisukohast, sest vangla

ei ole pädev selle üle otsustama.

16. P. Haviku ja tema elukaaslase kooselu on käsitatav perekonnaeluna ning P. Haviku elukaaslane

tema faktilise abikaasana, kellele VangS § 25 lõige 1 annaks pikaajalise kokkusaamise õiguse juhul,

kui P. Havik oleks kinnipeetav. Seega riivab VangS § 94 lõikes 5 sätestatud imperatiivne keeld nii

Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele kui ka

§-s 27 sätestatud õigust perekonna kaitstusele. Asjakohane on ka Euroopa inimõiguste konventsiooni

(EIÕK) art 8.

17. Lisaks on riivatavaks põhiõiguseks PS § 12 lõikes 1 sisalduv õigus võrdsele kohtlemisele, kuna

vahistatut koheldakse ebavõrdselt võrreldes süüdimõistetutega, kes kannavad vanglakaristust

(kinnipeetavad) ning kellele on pikaajalised kokkusaamised lubatud. Tegemist on võrreldavate

gruppidega.

18. Kahtlust ei ole vaidlustatud sätte formaalses põhiseaduspärasuses.

19. PS § 26 riive legitiimseteks eesmärkideks on vältida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ning

jätkuvat kuritegude toimepanemist, sh tõendite hävitamist, muutmist ning võltsimist ja tunnistajate

mõjutamist. Riivete legitiimne eesmärk on ka eeluurimise käigu tagamise vajadus, mille tõttu on

vahistatutele nähtud ette teistsugune kokkusaamise kord kui kinnipeetavatele.

20. Põhiseaduse §-s 12, §-s 26 ja § 27 lõikes 1 sätestatud põhiõiguste riived on eesmärkide

saavutamiseks sobivad. Kaebuse esitamise ajal ei olnud kaebaja puhul pikaajalise kokkusaamise

keeld aga enam vajalik, kuna kaebaja elukaaslane ei ole menetletavas kriminaalasjas tunnistajaks ega

kaaskohtualuseks, samuti ei ole võimalik mõjutada eeluurimist, kuna asi on juba kohtumenetluses.

Prokuratuur tühistas kõik kaebajale kohaldatud lisapiirangud ning seega ei saa ka pikaajaline

kokkusaamine kujutada tõsiselt võetavat ohtu õigusemõistmisele, kuna ei ole eluliselt usutav, et

kaebaja saaks kohtumenetluse staadiumis õigusemõistmist mõjutada pikaajalise kokkusaamise

lubamisel oluliselt rohkem kui muude talle lubatud suhtlusvõimaluste kaudu. Piirangu vajalikkust

kriminaalmenetluse aspektist on selleks õigusliku aluse olemasolul pädev hindama prokuratuur või

maakohus ning see hinnang antakse kohtumääruses.

21. Ohud kriminaalmenetlusele oleks välditavad, kui kriminaalasja menetlejal oleks võimalik

kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 lõike 1 punkti 1, mille järgi võib menetleja

määrusega piirata või täielikult keelata kahtlustatava või süüdistatava pikaajalise kokkusaamise

õigust. Kuna tegemist on isikut vähem koormava abinõuga, mida ei ole alust pidada vähem

efektiivseks ega riigi seisukohalt liiga koormavaks, ei ole kaebaja põhiõiguste piirangud vajalikud.

22. Isegi kui asuda seisukohale, et piirangu vajalikkus ei ole veel täielikult kadunud, tuleb piirangut

pidada ilmselgelt ebaproportsionaalseks vahistuse pikkuse (üle 2 aasta) tõttu. Nii ulatuslikku

põhiõiguste riivet ei kompenseeri ka muud kaebajale lubatud suhtlusvõimalused. Õigus perekonnaelu

puutumatusele hõlmab ka õigust saada lapsi ja olla intiimsuhtes, mida ei ole võimalik viimaste kaudu

realiseerida.

23. Nagu märkis Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) lahendis Costel Gaciu vs. Rumeenia, tuleb isikut

enne süüdimõistmist käsitada süütuna ning talle kohaldatavad piirangud peavad olema seotud

konkreetsete asjaoludega, mitte olema universaalsed. Ka ultima ratio põhimõtte kohaselt peab

piirangute kohaldamine olema võimalikult minimaalne.

24. Kohus ei nõustu seisukohaga, et kuigi mõnikord võib VangS § 94 lõike 5 kohaldamine kaasa tuua

vahistatute põhiõiguste ebaproportsionaalse riive, siis praegusel juhul see nii ei ole. Ilma

kaalutlusõiguseta viib VangS § 94 lõige 5 P. Haviku õigusvastase ebavõrdse kohtlemiseni ja

perekonnaeluõiguse põhjendamatu riiveni.

TALLINNA RINGKONNAKOHTU OTSUS

25. VangS § 94 lõige 5 näeb ette, et vahistatule VangS §-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist ei

kohaldata. Vaidlust ei ole selle üle, et sellele asjaolule tuginedes on Tallinna Vangla jätnud

rahuldamata või läbi vaatamata kõik pikaajalise kokkusaamise taotlused, ega selle üle, et muud

peresidemete säilitamise võimalused on T. Voolule tagatud.

26. Riigikohus asus otsuses asjas nr 3-4-1-9-10 seisukohale, et vahistatute pikaajalise kokkusaamise

keeld on sobiv, vajalik ja mõõdukas ning vahistatutele pikaajalise kokkusaamise võimaldamist ei

nõua ka EIK oma lahendites. Ringkonnakohus leiab, et teatud tingimustel ei pruugi pikaajalise

kokkusaamise keeld olla vajalik ega ka mõõdukas. Sellise olukorraga on tegemist ka praeguses

vaidluses. Ka EIK otsustest asjades Varnas vs. Leedu ja Costel Gaciu vs. Rumeenia tuleneb, et

vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisel ei saa riik tugineda ainuüksi keelavale

õigusnormile, vaid peab põhjendama, miks on selline piirang konkreetse vahistatu puhul vajalik ja

õigustatud.

27. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu hinnanguga, et T. Voolu perekonnaeluõiguse riiveks oli

mõjuv põhjus. Tallinna Vangla on jätnud pikaajalise kokkusaamise taotlused läbi vaatamata või

rahuldamata pelga viitega, et VangS § 94 lõige 5 vastupidist ei võimalda, mis on iseenesest vastuolus

EIK lahendites seatud tingimustega. Sellest, et T. Voolu vahi alla pidamine on (endist viisi)

õigustatud, ei järeldu automaatselt, et seda on ka pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine.

28. Asjas ei ole toodud ainsatki sisulist asjaolu või põhjendust, millest nähtuks, et T. Voolule ja tema

elukaaslasele

pikaajalise

kokkusaamise

võimaldamine

võiks

kahjustada

käimasolevat

kriminaalmenetlust või soodustada tõendite moonutamist ja tunnistajate mõjutamist. Halduskohtu

seisukoht, et oluline on vältida süüdistatu liiga lähedast suhtlemist perekonnaga, on üksnes oletuslik.

29. Ehkki sellest, et Riigiprokuratuur tühistas 5. novembri 2014. a määrusega kõik T. Voolule

kohaldatud lisapiirangud, kuna on põhjendatud alus arvata, et vahistatu suhtlemine kolmandate

isikutega ei kahjusta kriminaalmenetlust, ei saa tingimata järeldada, et pikaajalised kokkusaamised ei

saa kriminaalmenetlust ohustada, tekitab KrMS § 1431 alusel kehtestatud suhtluspiirangute

tühistamine tõsise kahtluse, et ka pikaajalise kokkusaamise keeld ei pruugi enam olla

proportsionaalne.

30. Lühiajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefonikõned ei saa asendada pikaajalisi

kokkusaamisi. Ka lühiajaline kokkusaamine ilma klaasist vaheseinata olukorras, kus vangla seadis

sellise kokkusaamise tingimuseks igasuguse kontakti puudumise, ei korva pikaajalise kokkusaamise

keeldu. Lisaks kujutab vahistatule kohaldatav piirang endast ühtlasi perekonnaliikme PS §-ga 26

tagatud põhiõiguse riivet ning on ajas kasvav.

31. T. Voolu perekonnaelu puutumatuse riivet tuleb pidada ebaproportsionaalseks (mittevajalikuks)

alates Tallinna Vangla 12. mai 2016. a keeldumisest, selleks ajaks oli vahistamisest möödunud üle

kahe aasta. Arvestades kriminaalasja menetlusetappi (esimese astme kohtumenetlus on pooleli),

kuritegude, milles T. Voolu süüdistatakse, iseloomu (väljapressimine ja kuritegelikku ühendusse

kuulumine), andmete puudumist peresidemete erilise kaitsevajaduse kohta ning kaebajale

võimaldatud tihedat muul viisil suhtlemist, ei ole võimalik hinnata kaebaja põhiõiguste rikkumist

Tallinna Vangla varasemate keeldumiste ajal.

32. Kuna Tallinna Vangla 12. mai 2016. a ja 30. mai 2016. a otsuste tühistamise tagajärjel on nende

aluseks olnud taotlused pikaajaliseks kokkusaamiseks lahendamata, tuleb Tallinna Vanglal need

uuesti läbi vaadata. Ringkonnakohus ei saa rahuldada taotlust kohustada Tallinna Vanglat kaebajale

pikaajalist kokkusaamist võimaldama, sest VangS §-s 25 nimetatud asjaolud on seni välja

selgitamata.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

33. Menetlusosalised esitasid oma arvamused mõlema, hiljem ühte liidetud kohtuasja kohta. Kuna

arvamused erinevad oma sisult peamiselt üksnes selle tõttu, et Tallinna Ringkonnakohus ei ole oma

otsuses erinevalt Tallinna Halduskohtust väitnud PS § 12 lõikes 1 sisalduva võrdsusõiguse riivet,

esitatakse need allpool menetlusosaliste kaupa koos.

Riigikogu

34. Riigikogu nimel esitas arvamused põhiseaduskomisjon, kelle arvamustele on lisatud ka Riigikogu

õiguskomisjoni arvamused. Kolleegium käsitab neid Riigikogu arvamusena.

35. Selles asjas taotletud normikontroll on lubatav. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja

lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti

kui sätte põhiseaduspärasuse korral. Kuna VangS § 94 lõike 5 kohaldamata jätmise korral puuduks

vangistusseaduses vahistatu pikaajalisi kokkusaamisi välistav norm, on see asjassepuutuv.

36. Asjassepuutuv norm on formaalselt põhiseaduspärane.

37. Asjassepuutuv norm on ka materiaalselt põhiseaduspärane. Pikaajalise kohtumise välistamise

eesmärgiks on vältida olukorda, kus vahistatu saaks kahjustada kriminaalmenetlust. Pikaajaline

kohtumine võib muuta tõkendi kohaldamise mõttetuks. Lisaks teenib pikaajalise kohtumise

välistamine kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude toimepanemise vältimise

eesmärki. Need eesmärgid ei ole põhiseadusega vastuolus.

38. Piirang aitab vähendada kriminaalmenetluse kahjustamise riski ehk soodustab eesmärgi

saavutamist, olles seega sobiv. Piirang on ka vajalik, sest puuduvad muud sama tõhusad ja isikut

vähem koormavad meetmed eesmärgi saavutamiseks. Kõne alla võib tulla reguleerida vahistatute

pikaajalisi kokkusaamisi sarnaselt vahi alla võtmisega ja anda selle üle otsuse langetamise õigus

näiteks kohtule, aga selline regulatsioon oleks põhjendatud vaid juhul, kui vahistamist kohaldatakse

üksnes kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise vältimiseks.

39. Riivatavateks on ennekõike PS §-s 26 ning § 27 lõikes 1 sätestatud põhiõigused. Piirang, mis

teenib eelkõige kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude toimepanemise

vältimise eesmärki, vastab PS § 26 teises lauses sätestatud reservatsioonile ja on sellega kooskõlas.

PS § 27 lõikes 1 sätestatud reservatsioonita põhiõiguse lubatavateks piirangupõhjusteks on teiste

isikute põhiõigused ning kollektiivsed hüved, nagu õigusrahu. Kuritegude tõkestamine teenib

eesmärki tagada õigusrahu, mille saavutamine on PS § 27 lõikes 1 sisalduva põhiõiguse piiramise

eesmärgina legitiimne.

40. Riive intensiivsust tuleb vaadata koos vahi alla võtmise regulatsiooniga. Isiku vahi alla võtmine

on tõkend, mida rakendatakse vaid äärmuslikel juhtudel. Tõkendi valimisel tuleb KrMS § 127 lõike 1

kohaselt arvestada muu hulgas ka vahistatava perekonnaelupõhiõiguse riivet. Vahistamise kui tõkendi

kohaldamise intensiivsust leevendavad KrMS §-s 137 sätestatud meetmed, nagu isiku võimalus vahi

all pidamist vaidlustada või kohtu kohustus üle kuue kuu kestva vahistamise puhul vahi all pidamist

ise kontrollida. Seetõttu võib vahistatute pikaajalise kohtumise keeldu pidada era- ja

perekonnaeluõiguse mõõdukaks riiveks.

41. Samuti on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus kohelda vahistatuid ja vanglakaristust kandvaid

kinnipeetavaid erinevalt. Just vahistatul võib erinevalt kinnipeetavast olla huvi mõjutada

kohtumenetlust õigusvastasel viisil.

42. Riigikogu õiguskomisjon möönab, et seadusandja võiks kaaluda vahi all viibivate isikute

pikaajalise kokkusaamise absoluutse keelu leevendamist ja võimalik et kohtule selles küsimuses

diskretsiooniõiguse andmist, kuid märgib, et Tallinna Ringkonnakohtu algatatud põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas puuduvad asjaolud, mis annaksid aluse VangS § 94 lõike 5 põhiseadusvastaseks

tunnistamiseks. Seaduse muutmine üksikjuhtumi põhjal ei ole hea praktika.

Peep Havik

43. P. Havik oma arvamust ei esitanud.

Taago Vool

44. T. Vool oma arvamust ei esitanud.

Tallinna Vangla

45. VangS § 94 lõige 5 kujutab endast PS §-ga 26 kooskõlas olevat põhiõiguse proportsionaalset

riivet.

46. Vahistatuid ja süüdimõistetuid ei saa käsitada riive põhiseaduspärasuse hindamisel võrreldavate

gruppidena. Vanglakaristusega karistatud süüdimõistetu kinnipidamise eesmärgiks on mh tema

suunamine õiguskuulekale teele, mille saavutamisele aitab kaasa positiivsete kontaktide säilitamine,

samas kui vahi all peetakse isikut ennekõike kriminaalmenetluse huvides. Vahistatutele seatud

piirangute kehtestamine on õigustatud vahistamise kohaldamise eesmärgiga, milleks on tagada

kriminaalmenetluse läbiviimine (vältida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ning jätkuvat

kuritegude toimepanemist, sh tõendite hävitamist, muutmist ning võltsimist ja tunnistajate

mõjutamist). Vanglaväline suhtlemine ajal, mil isik on vahistatu, ei saa olla samasugune kui ajal, mil

isik on kinnipeetav. Süüdimõistetud ja karistust kandvad isikud ei saa enam menetlust mõjutada.

Vanglas on vahistatule tagatud suhtlemine lähedastega lühiajaliste kokkusaamist, kirjavahetuse ja

telefoni teel.

47. Kuna EL-i liikmesriikide kohtupraktikas pole välja kujunenud ühtset seisukohta pikaajaliste

kokkusaamiste kohta, ei saa EIK-i üksikutes otsustes avaldatud seisukohti pidada väljakujunenud

reegliks. EIK on 2007. aastal märkinud, et ei tõlgenda konventsiooni nii, et see paneks

liikmesriikidele kohustuse võimaldada pikaajalisi kokkusaamisi, samuti möönnud aastal 2015, et

lahusolemine lähedastest on kinnipidamisega kaasnev paratamatus.

48. Vahistatutel, kelle suhtes ei ole kohaldatud absoluutset suhtlemispiirangut, aitavad

perekonnasidemeid säilitada ka lühiajalised kokkusaamised, õigus pidada kirjavahetust ja kasutada

telefoni, samuti lühiajaline väljaviimine olulistel ja edasilükkamatutel isiklikel asjaoludel.

49. Vahistamise kui tõkendi kohaldamisel arvestatakse kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise,

kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust,

aga ka vahistatava perekonnaeluõiguse võimalikku riivet. Vahistamist kohaldatakse üksnes siis, kui

on jõutud järeldusele, et soovitud eesmärke pole võimalik leebemate tõkenditega saavutada.

50. Ülemäära pikk vahi all viibimise aeg võib perekonnaelu riive muuta ülemäära intensiivseks, ent

sellest ei järeldu, et VangS § 94 lõige 5 oleks põhiseadusvastane. Kriminaalmenetluse kestuse

probleemid tuleks lahendada kriminaalmenetluse seadustikus sätestatust lähtudes ning eelkõige

kriminaalmenetluslike vahenditega. Kui kohtu hinnangul on vahi all pidamine muutunud

ebaproportsionaalseks, tuleb see lõpetada. Otsuse tegemisel arvestab kohus kokkusaamise võimaluse

piiramise kui jätkuva vahi all pidamise tagajärjega.

51. Ka pikk vahi all pidamine võib olla EIÕK mõttes õigustatud, kui see johtub riigi parima

tegutsemise korral arutatava kriminaalasja erilistest asjaoludest, nt mitmeepisoodilise ja suures grupis

toime pandud keeruka kuriteo eeluurimise ja kohtuliku arutamise puhul.

52. Kuna vahi all pidamise eesmärgid seonduvad ennekõike kriminaalmenetluse huvidega, peaks ka

pikaajalise vahi all pidamisega kaasneva põhiõiguste riive lahendama eelkõige kriminaalmenetluslike

vahenditega.

53. VangS § 94 lõike 5 sõnastamine vanglateenistusele kaalutlusõigust andmata on õigustatud.

Vanglateenistus, mis üldjuhul ei vii läbi kriminaalmenetlust, ei saaks võrdseid gruppe võrdselt

kohelda – kui vanglateenistusel oleks kaalumisõigus, poleks välistatud sarnaste vahistatute ebavõrdne

kohtlemine.

54. Otsus võib olla proportsionaalne ka siis, kui seaduses pole kaalutlusõigust sätestatud.

Seadusandjal on õigus kehtestada diskretsiooni mittevõimaldav regulatsioon, kui see on

proportsionaalne. Vahistatu huvide ja eeluurimise eesmärkide omavaheline sobitamine on raske

ülesanne. Lisaks on seadusandja ette näinud perekonnaelu riive proportsionaalsuse hindamise juba

vahistamise kohaldamise etapis.

55. Vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine on sobiv abinõu kriminaalmenetlusest

kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude toimepanemise vältimiseks, kuna tal on võimalik

pikaajalise kokkusaamise tulemusena suhelda oma abikaasa vahendusel võimalike tunnistajatega ning

mõjutada abikaasat või elukaaslast neid mõjutama. PS § 22 tõttu ei ole võimalik sundida abikaasat

või elukaaslast kriminaalmenetluse takistamist tunnistama.

56. EIK on asjas Varnas vs. Leedu leidnud, et legitiimse eesmärgi hindamisel on riikidel lai

kaalutlusõigus. Ka soovitusliku iseloomuga „Euroopa vanglareeglistik“ soosib peresidemete

säilitamist, kuid ei välista suhtlemispiirangute kehtestamist. 2015. aastal leidis EIK asjas Costel

Gaciu vs. Rumeenia, et pikaajalise suhtlemise piirang võib olla konkreetses asjas põhjendatud

tulenevalt kaasuse asjaoludest.

57. Vahistatute puhul ei ole võimalik saavutada kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva

kuritegude toimepanemise vältimise eesmärke mõne teise, isikut vähem koormava, kuid vähemalt

sama efektiivse abinõuga kui pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine.

Õiguskantsler

58. Seadusandja on VangS § 94 lõikes 5 sõnaselgelt pikaajalised kokkusaamised välistanud. Säte on

selles küsimuses ammendavaks regulatsiooniks ja tegemist on asjassepuutuva sättega, mistõttu taotlus

on lubatav. Kui asuda seisukohale, et pikaajalised kokkusaamised on keelatud hoolimata VangS § 94

lõike 5 kehtetuks tunnistamisest, tuleb asjassepuutuvaks lugeda kogu VangS § 94, mis vahistatule

pikaajalist kokkusaamist ette ei näe.

59. VangS § 94 lõige 5 riivab ennekõike vahistatu ja tema lähedaste PS §-st 26 tulenevat õigust era- ja

perekonnaelu puutumatusele, samuti PS § 27 lõikest 1 tulenevat õigust riigi positiivsele tegevusele

perekonna kaitsel. Asjakohane on ka EIÕK artikkel 8.

60. Vahistatu pikaajalise kokkusaamise keelu eesmärk on tagada tõe väljaselgitamine

kriminaalmenetluses ja õigusemõistmisel. Õigusemõistmise huviks on vältida kriminaalmenetlusest

kõrvalehoidumist ning jätkuvat kuritegude toimepanemist, sh tõendite hävitamist, muutmist ning

võltsimist

ja

tunnistajate

mõjutamist.

Vahistatu

võimalikud

katsed

koormata

kriminaalmenetlussüsteemi menetluse eksiteele viimisega ei aita kaasa ka menetlusökonoomiale.

Ausa ja tõhusa kriminaalmenetluse ning õigusemõistmise mõjutamise vältimine on suunatud avaliku

korra ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitsmisele, kuritegude tõkestamisele ja kurjategijate

tabamisele. Seega on VangS § 94 lõikes 5 sätestatud piirangu eesmärgid nii PS §-s 26 kui ka § 27

lõikes 1 sätestatud põhiõiguste piiramiseks legitiimsed.

61. Vahistatute puhul, kelle kuritegu või hilisemad menetluse asjaolud annavad alust arvata, et nad

püüavad

oma

perekonna

ja

lähedaste

kaudu

kriminaalmenetlust

lubamatult

mõjutada

(nt kooskõlastada menetlejale antavaid ütlusi, survestada tunnistajaid), on VangS § 94 lõikes 5

sätestatu ilmselt proportsionaalne piirang. Samas on ka vahistatuid, kelle vabaduse piiramine on

PS § 20 lõike 2 punkti 3 alusel (ikka veel) vajalik, kuid kelle vanglavälise suhtlemise piiramine on

ebaproportsionaalne.

62. Näiteks võib vahistamise ainsaks põhjuseks olla isiku kavatsus pakku minna ning kahtlust, et ta

paneks toime uusi kuritegusid, ei ole. Samuti võib vabadus olla võetud isikult, kes ei suuda hoiduda

uute kuritegude toimepanemisest, kuid need ei seondu kuidagi õigusemõistmisega (nt nn roolijoodik),

mistõttu on vajadus piirata tema perekondlikku suhtlemist väga küsitav.

63. Võimalus kriminaalmenetlust eksiteele viia väheneb märgatavalt, kui mõjutatav isik on oma

tõendusliku panuse (eelkõige tunnistajana) juba kohtumenetluses andnud ja kriminaalmenetlus on

jõudnud kohtuvaidluseni. Sellisel juhul, mis on enamasti seotud vahi all pidamise kestusega, on

tõendite moonutamise võimalus olematu. Ehkki isikut on endiselt vaja pidada vahi all nt

pakkumineku vältimiseks, on kriminaalmenetluse mõjutamise oht selgelt vähenenud, samas kui isiku

põhiõiguse riive on muutunud väga intensiivseks.

64. Lisaks piirab VangS § 94 lõige 5 ka vahistatu lähedaste õigusi, eriti alaealise vahistatu õigust

suhelda oma vanematega või lapse õigust suhelda oma vahistatust vanemaga.

65. EIK leidis 2013. aastal asjas Varnas vs. Leedu ning 2015. aastal asjas Costel Gaciu vs. Rumeenia,

et riik ei saa tugineda üksnes seadusesättele, mis keelab vahistatule pikaajalise kohtumise, vaid peab

põhjendama, miks selline keeld on igal konkreetsel juhul vajalik. Selles asjas soovis avaldaja kohtuda

abikaasaga, kes ei olnud seotud avaldaja süüteoga, mistõttu leidis kohus, et puudus põhjendatud

kahtlus kriminaalmenetluse mõjutamises. Mõlemas asjas viitas EIK ka Piinamise ja Ebainimliku või

Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) dokumendile, mille

kohaselt peavad vanglavälise suhtlemise piirangud olema põhjendatud kriminaalmenetluse huvide või

julgeoleku kaalutlusega, olema ajaliselt piiratud ja proportsionaalsed ning erandiks, mitte reegliks.

66. Vahistatule Eesti vanglates lubatud vanglavälise suhtlemise võimalused ei kompenseeri

pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmist, ka on eraldamiseta lühiajaliste kokkusaamiste

võimaldamine praktikas pigem erand.

67. VangS § 94 lõike 5 imperatiivne ja jäik sõnastus ei võimalda arvestada menetluse huvidega

konkreetsel hetkel ega asjaoluga, et vahi all viibimise põhjuseks ei pruugi olla oht

kriminaalmenetlusele, mistõttu paljude vahistatute, kelle puhul puudub oht kriminaalmenetluse

kahjustamiseks või õigusemõistmisevastaste kuritegude sooritamiseks, PS §-s 26 ja § 27 lõikes 1

sätestatud põhiõigusi riivatakse ebaproportsionaalselt.

Justiitsminister

68. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille

põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse korral.

VangS § 94 lõige 5 on asjassepuutuv norm.

69. VangS § 94 lõige 5 riivab PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele.

70. Puuduvad asjaolud, mis viitaksid, et VangS § 94 lõige 5 ei ole formaalselt põhiseaduspärane.

71. Justiitsminister hindab vahistatu pikaajalise kokkusaamise keelu põhiseaduspärasust abstraktselt

ning ei võta seisukohta, kas praegusel juhul on pikaajalise kokkusaamise keeld toonud kaasa

põhiõiguste ebaproportsionaalse riive. Abstraktselt hinnates ei ole võimalik üheselt väita, et

VangS § 94 lõige 5 on põhiseadusega vastuolus. Vangla on käitunud kooskõlas VangS § 94 lõikega 5.

72. Ehkki Riigikohus on varem leidnud, et pikaajalise kokkusaamise keeld on proportsionaalne

piirang, ei saa tähelepanuta jätta EIK-i hilisemaid otsuseid asjades Varnas vs. Leedu ja Costel Gaciu

vs. Rumeenia, kus EIK leidis, et pikaajalise kohtumise võimaldamisest keeldumine normi alusel, mis

ei võimalda kaalutlusõigust, on konventsiooniga vastuolus.

73. Kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamine ja õigusemõistmise huvid on legitiimsed eesmärgid

PS §-s 26 sätestatud õiguse piiramiseks.

74. Pikaajalise kokkusaamise keelamine on sobiv abinõu, kuna see aitab tagada kriminaalmenetluses

tõe väljaselgitamist ning takistada uute kuritegude toimepanemist ja sellega kaitsta õiguskorda.

Kahtlustataval või süüdistataval on võimalik pikaajalise kokkusaamise käigus mõjutada abikaasa

kaudu võimalikke tunnistajaid või kannatanuid ning korraldada tõendite hävitamist, muutmist ja

võltsimist. See on võimalik nii eeluurimise kui ka kohtumenetluse ajal.

75. Samas ei saa kõigi vahistatute puhul eeldada, et oht õigusemõistmisele realiseerub pikaajalise

kokkusaamise kaudu. Selline tõenäosus on suurem juhul, kui vahistamise aluseks on oht, et isik võib

kuritegude toimepanemist jätkata, mitte see, et ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda. Seega

võib mõnel juhul olla tegu ebaproportsionaalse abinõuga.

76. Vahistatu puhul toimub kaalutlusõiguse teostamine vahistamisel, kus arvestatakse ka

perekonnaelupõhiõiguse riive mõõdukust. 1. septembril 2016 jõustuvate KrMS muudatustega

lisatakse seadusesse viide vahistamisele kui ultima ratio abinõule, mille vältimatus selgitatakse välja

kaalutlusõigust kasutades.

77. VangS § 94 lõige 5 riivab ka PS § 12 lõikest 1 tulenevat õigust võrdsele kohtlemisele, ent selline

erinev kohtlemine on õigustatud. Kui isik on süüdi mõistetud, ei ole üldjuhul ohtu, et ta võiks

tõendeid kõrvaldada või tunnistajaid ja kannatanuid mõjutada.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE

78. Vangistusseaduse (RT I 2000, 58, 376) § 94 „Vahistatu kokkusaamised“ lõige 5:

„(5) Vahistatule ei kohaldata käesoleva seaduse §-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist.[RT I,

20.12.2012, 3 - jõust. 01.01.2013]“.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

79. Kolleegium hindab kõigepealt taotluste lubatavust (I). Seejärel teeb kohus kindlaks riivatava

põhiõiguse ja riive legitiimse eesmärgi (II). Lõpuks hindab kolleegium riive proportsionaalsust (III).

80. Kolleegium märgib algatuseks, et hindas selle järelevalvemenetluse objektiks oleva sättega

analoogse varasema sätte põhiseaduspärasust oma 2011. a otsuses (Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 4. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-9-10, edaspidi ka 2011. a otsus). Tolles

asjas asus kolleegium seisukohale, et VangS § 94 lõige 1 toona kehtinud redaktsioonis oli osas, mis ei

võimaldanud vahistatutele pikaajalisi kokkusaamisi, põhiseadusega kooskõlas.

I

81. Põhiseaduse § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli

lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus.

82. Mitmed menetlusosalised on kohtule esitatud arvamustes asunud seisukohale, et VangS § 94

lõige 5 on põhiseadusvastane põhjusel, et sätestab absoluutse pikaajalise kokkusaamise keelu kõigile

vahistatutele, arvestamata nende vahi alla võtmise põhjusi, kriminaalasja asjaolusid ja kulgu ning

tegelikku tarvidust vahistatu vanglavälist suhtlust piirata.

83. Näiteks leiab õiguskantsler, et ehkki vahistatute puhul, kelle kuritegu või hilisemad menetluse

asjaolud annavad alust arvata, et nad püüavad oma perekonna ja lähedaste kaudu kriminaalmenetlust

ebasobival moel mõjutada, on VangS § 94 lõikes 5 sätestatud piirang ilmselt proportsionaalne, on see

säte siiski põhiseadusvastane, sest on ka vahistatuid, kelle vanglavälise suhtlemise piiramine on

ebaproportsionaalne. Täpsemini tundub VangS § 94 lõige 5 õiguskantsleri arvates olevat

põhiseadusvastane põhjusel, et selle kohaldamisalasse võib sattuda vahistatuid, kelle puhul keeld pole

õigustatud, mistõttu tuleb säte tunnistada kehtetuks, sõltumata sellest, kas konkreetsete kaebajate

puhul on tegemist selliste vahistatutega.

84. Kolleegium ei toeta praeguses, kohtute algatatud konkreetse normikontrolli asjas sellist

lähenemist. Riigikohus on ka varasemas praktikas asunud seisukohale, et konkreetse normikontrolli

eesmärk on teenida eelkõige menetlusosaliste huve (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 28. mai 2008. a määrus nr 3-4-1-4-08, punkt 15), ning märkinud, et konkreetse

normikontrolli raames hindab kolleegium normi põhiseadusele vastavust konkreetse kohtuasja

asjaolude põhjal (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. a

otsus asjas nr 3-4-1-25-09, punkt 26). Ka hiliseimas asjas, kus küsimus konkreetse normikontrolli

ulatusest sellest aspektist tõusetus, märkis Riigikohus sõnaselgelt, et kuna tegemist on konkreetse

normikontrolli menetlusega, saab üldkogu selle käigus hinnata üksnes seda, kas kummagi kaebaja

puhul on seadusandja talle põhiseadusega antud õigust piirata vaidlusalust põhiõigust

proportsionaalselt kasutanud (vt Riigikohtu üldkogu 1. juuli 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-2-15, punkt

53).

85. Seega saab kolleegium ka praeguses järelevalveasjas kontrollida üksnes konkreetsete kaebajate

suhtes kehtiva keelu põhiseaduspärasust.

86. VangS § 94 lõike 5 järgi ei kohaldata vahistatule VangS §-s 25 sätestatud pikaajalist

kokkusaamist. VangS § 25 lõike 1 esimene lause sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse pikaajalisi

kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras-

või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Sama lõike teise lause kohaselt lubatakse

kinnipeetava pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga tingimusel, et neil on ühised lapsed või

vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust.

87. Praeguse asja aluseks olevates haldusasjades on kaebajad vaidlustanud vangla keeldumise

võimaldada neile kokkusaamine elukaaslasega. Ei P. Haviku ega T. Voolu asjas ole vaidlust selle üle,

et nende elukaaslased vastavad ühele VangS § 25 lõike 1 teises lauses toodud faktiliseks abikaasaks

olemise alternatiivsele tingimusele. Seega kohaldub kaebajate suhtes norm, mis välistab vahistatu

pikaajalise kokkusaamise faktilise abikaasaga. Järgnevalt kontrollib kolleegium eelnimetatud normi

vastavust põhiseadusele.

88. Nii Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus on põhiseadusvastaseks tunnistanud

VangS § 94 lõike 5, mis sätestab, et vahistatule ei kohaldata sama seaduse §-s 25 sätestatud

pikaajalist kokkusaamist.

89. Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava

tähtsusega (alates Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsusest asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10).

Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral

otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (esimest korda Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri

2002. a otsuses asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15).

90. Kuna VangS § 25 sätestab sõnaselgelt kinnipeetava pikaajaliste kokkusaamiste regulatsiooni, ei

tulene sellest sättest vahistatu pikaajalise kokkusaamise õigust ka VangS § 94 lõike 5 kehtetuse

korral. Samuti ei anna kaebajatele sellist õigust KrMS § 1431 lõike 1 teine lause, mille järgi võib

prokuratuur või kohus määrusega piirata või keelata kahtlustatava või süüdistatava pikaajalise

kokkusaamise õigust. Riigikohtu halduskolleegium on varem sedastanud, et lisapiiranguid saab

kehtestada vaid nendele õigustele, mis isikul on seadusest tulenevalt olemas. KrMS 1431 ei laienda

isikute gruppide õigusi, vaid sätestab olemasolevatele õigustele lisapiirangute kehtestamise

võimaluse kriminaalmenetluses – kui vahistatutel ei ole õigust pikaajalistele kokkusaamistele, ei ole

kriminaalasja menetlejal võimalik sellele ka KrMS § 143¹ alusel lisapiiranguid kehtestada

(vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-09, punkt 16).

Kolleegium nõustub selle seisukohaga.

91. Eelnev tähendab, et asja lahendavad kohtud ei saaks ka VangS § 94 lõike 5 põhiseadusvastasuse

korral otsustada teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral, sest ka siis tuleks kaebajate taotlused jätta

rahuldamata põhjendusega, et õiguskorras puudub vahistatute pikaajalise kokkusaamise õigust ette

nägev norm. Seega takistab praeguse asja järelevalve algatanud kohtute meelest põhiseaduspärast

lahendamist täiendavalt sellise normi puudumine, mis annaks vahistatutele õiguse pikaajalisele

kokkusaamisele.

92. Kuna eelkirjeldatud probleem saab tõusetuda alles pärast seda, kui põhiseadusvastaseks on

tunnistatud asja põhiseaduspärast lahendamist välistav norm, alustab kolleegium oma analüüsi selle

normi põhiseaduspärasuse hindamisest. Praeguses asjas ei ole kahtlust selles, et VangS § 94 lõige 5

välistas pikaajalise kokkusaamise võimaldamise kaebajatele. Seetõttu on tegemist asjassepuutuva

normiga ning Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu taotlused on eespool piiritletud

ulatuses lubatavad.

II

93. VangS § 94 lõikes 5 sätestatud vahistatu pikaajalise kokkusaamise keeld mõjutab praegusel juhul

ebasoodsalt kaebajate õigust olla koos oma faktilise abikaasaga. Kolleegium märkis oma 2011. aasta

lahendis, et PS §-s 26 sätestatud õigus perekonnaelu puutumatusele tähendab muu hulgas õigust

hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (otsus asjas nr 3-4-1-9-10, punkt 43).

Kolleegiumil ei ole põhjust sellest seisukohast taganeda. Vahistatu pikaajalise kokkusaamise keeld

riivab PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele.

94. Riigivõimu sekkumine kaebuse esitaja PS §-s 26 sätestatud õigusesse perekonnaelu

puutumatusele ei tähenda veel selle õiguse rikkumist. Põhiõigust riivav õigusakt ei riku põhiõigust,

kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 13. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-5-05, punkt 7).

95. Kolleegium ei kahtle VangS § 94 lõike 5 formaalses põhiseaduspärasuses.

96. PS § 26 teise lause järgi võib riik isikute perekonnaellu sekkuda seaduses sätestatud juhtudel ja

korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo

tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. See tähendab, et tegemist on kvalifitseeritud

seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mida võib piirata eelloetletud põhjustel.

97. Kolleegiumi

hinnangul

teenib

vahistatu

pikaajalise

kohtumise

keeld

ennekõike

kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise, sh tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise ning

tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärki. See eesmärk on PS § 26 teises lauses loetletud

perekonnaelupõhiõiguse piirangu legitiimsetest eesmärkidest, ennekõike kuriteo tõkestamise

eesmärgist hõlmatud. Kolleegium leidis ka oma 2011. aasta lahendis, et kuritegude toimepanemise,

sh tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise vältimine on

õigusemõistmise huviks ning sellisena PS §-s 26 sätestatud põhiõiguse riive legitiimseks eesmärgiks

(otsus asjas nr 3-4-1-9-10, punkt 50).

III

98. Põhiõigust perekonnaelu puutumatusele võib seadusega piirata juhul, kui piirangu kehtestamisel

on lisaks eesmärgi legitiimsusele järgitud PS §-s 11 sisalduvat proportsionaalsuse põhimõtet, mille

kohaselt peavad piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada

piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Vastavust proportsionaalsuse põhimõttele kontrollib kohus

järjestikku kolmel astmel: kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajaduse korral ka

proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust.

99. Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on

vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi

saavutamist (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. a otsus asjas nr 3-

4-1-1-02, punkt 15). Praeguse järelevalveasja kontekstis tähendab see, et vahistatu pikaajalise

kohtumise keeld on sobiv vahend kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimise eesmärgi

saavutamiseks, kui nimetatud eesmärki on põhimõtteliselt võimalik vaidlusaluse meetmega

saavutada.

100. Kolleegium märkis oma 2011. aasta lahendis, et vahistatu pikaajaline VangS § 25 lõike 2 mõttes

järelevalveta koosolemine abikaasaga võib soodustada kuritegude toimepanemise, sh tõendite

hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise organiseerimist (otsus asjas nr 3-4-

1-9-10, punkt 59). Kolleegium täpsustas toona, et kahtlustataval või süüdistataval on võimalik

pikaajalise kokkusaamise käigus näiteks kontakteeruda oma abikaasa kaudu võimalike tunnistajatega,

mõjutades abikaasat kas ise või teiste isikute vahendusel pöörduma tunnistajate – või ka hoopis

kannatanute – poole ning mõjutada viimaseid kas andma valeütlusi või takistada nende ilmumist,

st sooritada KarS §-des 317, 322 ning 323 keelatud isiku õiguste vastaseid süütegusid kohtueelses ja

kohtumenetluses, samuti paremini korraldada tõendite hävitamist, muutmist ja võltsimist, st KarS §-

s 316 keelatud süütegusid (otsus asjas nr 3-4-1-9-10, punkt 69). Need põhjendused on ka praegu

asjakohased.

101. Kolleegium möönab, et isiku võimalus kriminaalmenetlust (sh pikaajalise kokkusaamise kaudu)

lubamatult mõjutada väheneb ajas, sõltudes kriminaalmenetluse staadiumist. Küll ei nõustu

kolleegium õiguskantsleri väitega, et pärast seda, kui potentsiaalselt mõjutatav isik on oma

tõendusliku panuse kriminaalmenetluses andnud ja kohtumenetlus on jõudnud kohtuvaidlusteni, on

tõendite moonutamise võimalus olematu. Kriminaalmenetlus ei lõpe kohtuvaidluste algusega esimese

astme kohtus. Esmalt on võimalik, et maakohus uuendab kohtuliku uurimise KrMS § 302 lõike 1 või

§ 307 lõike 1 alusel. Samuti ei välista KrMS uute tõendite esitamist, sh uue tunnistaja ülekuulamist

apellatsioonimenetluses (vt KrMS § 15 lõike 2 punkt 1 ja § 321 lõige 6). Mõeldav on seegi, et mõnd

tunnistajat mõjutatakse maakohtus antud ütlusi muutma, taotledes ühtlasi tema kordusülekuulamist

apellatsioonimenetluses. Lisaks näeb KrMS § 341 ette võimaluse saata kriminaalasi esimese astme

kohtule uueks arutamiseks. Kriminaalasja uue arutamise käigus ei ole üldjuhul piiratud

kohtumenetluse poolte õigus esitada kohtule ka selliseid tõendeid, mida kriminaalasja esmakordsel

arutamisel ei esitatud.

102. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on, hinnates küll KrMS § 1431 alusel kohaldatud

lisapiirangute jätkuvat põhjendatust, märkinud, et ehkki kriminaalmenetluse asjassepuutuvas

staadiumis (kassatsioonimenetlus) oli võimalus, et pärast lisapiirangute tühistamist võidakse

tunnistajaid mõjutada või muul viisil menetlust kahjustada, väike, saadab kolleegium kriminaalasja

ringkonnakohtusse uueks arutamiseks ning ei ole välistatud, et tekib vajadus koguda lisatõendeid,

sh kuulata süüdistatavad ja tunnistajad uuesti üle (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2016. a

otsus asjas nr 3-1-1-54-16, punkt 31). Seega on ka vahistatu pikaajalise kohtumise keeld

kriminaalmenetluse

lubamatu

mõjutamise

vältimiseks

põhimõtteliselt

sobiv

vähemalt

kassatsioonimenetluse lõppemiseni, st kahtluseta ka praegusel juhul.

103. Piirang on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, isikut vähem koormava

abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Arvestada tuleb seejuures ka seda, kuivõrd

koormavad erinevad abinõud kolmandaid isikuid, samuti erinevusi riigi kulutustes (vt nt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 15).

104. Kolleegium jääb oma 2011. a lahendis võetud seisukoha juurde, et vahistatute puhul ei ole

võimalik saavutada jätkuva kuritegude toimepanemise, sh tõendite hävitamise, muutmise ning

võltsimise ja tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärke teise, isikut vähem koormava, kuid

vähemalt sama efektiivse abinõuga kui pikaajaliste kokkusaamiste keelamine (otsus asjas nr 3-4-1-9-

10, punkt 60).

105. Nii ei ole pikaajaliste kokkusaamiste keelamisega sama efektiivseteks, isikut vähem

koormavateks ja riigi kulutusi arvestavateks abinõudeks näiteks sellised vangistusseaduses ette

nähtud meetmed nagu vahistatu kirjavahetuse ja telefonikõnede jälgimine, pakkide läbivaatus, samuti

võimalus kasutada julgeolekumeetmetest läbiotsimist ning jälitusasutuste tehtavad toimingud (otsus

asjas nr 3-4-1-9-10, punkt 61). Seetõttu on vahistatute pikaajalise kokkusaamise keeld nende

perekonnaelupõhiõiguse vajalik piirang.

106. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja

intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive,

seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused (otsus asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 15).

107. Praeguse asja põhiküsimuseks on, kas seadusandja eesmärk vältida kriminaalmenetluse

lubamatut mõjutamist vahistatute pikaajalise kohtumise keelu kaudu on piisavalt kaalukas, et

õigustada nende perekonnaelu puutumatuse põhiõiguse riivet.

108. Nii Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus on oma lahendites asunud

seisukohale,

et

VangS

§

lõige

sekkub

vahistatu

perekonnaelu

puutumatusse

ebaproportsionaalselt kaalutlusõiguse puudumise tõttu. Kolleegium ei nõustu väitega, et seaduse

rakendajal puudub kaalumisruum vahistatu pikaajalise kokkusaamise üle otsustamisel.

109. Kolleegium märkis oma 2011. aasta lahendis, et pikaajaliste kokkusaamiste keelamisega

vahistatu perekonnaelule tekkiva riive mõõdukust kaalutakse kuritegude toimepanemise, sh tõendite

hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise vältimise huvi aspektist juba

vahistamise kui tõkendi valikul. Enne kui (eeluurimis)kohtunik kohaldab prokuröri taotlusel

tõkendina vahistamist, tuleb tõkendi valimisel arvestada muu hulgas kuritegude toimepanemise

jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust,

kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi

kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid (otsus asjas nr 3-4-1-9-10, punkt 65). Seega kaalutakse

seda, kuidas tõkend sekkub isiku perekonnaellu, kõigepealt tõkendi kohaldamist otsustades.

110. Lisaks nägi KrMS § 137 lõige 1 seadustiku kuni 31. augustini 2016 kehtinud redaktsioonis ette

võimaluse esitada eeluurimiskohtunikule või kohtule taotlus kontrollida vahistuse põhjendatust kahe

kuu möödumisel vahistamisest ning KrMS § 137 lõige 4 sätestas, et kui isiku vahi all pidamise

tähtaega on KrMS § 130 lõikes 31 (vahi all pidamise tähtaja pikendamine üle kuue kuu kriminaalasja

erilise keerukuse või mahukuse korral) sätestatud korras pikendatud, kontrollib eeluurimiskohtunik

vahistuse põhjendatust omal algatusel vähemalt ühe korra kuus. Kui süüdistatav on maakohtu

menetluses vahi all, kontrollib kohus vahistuse põhjendatust KrMS § 275 lõike 2 järgi omal algatusel

vähemalt ühe korra kuue kuu jooksul.

111. Kui kohtu arvates on edasine vahi all pidamine õigustamatu muu hulgas sellega kaasneva

perekonnaelupõhiõiguse riive muutumise tõttu ülemäära intensiivseks, tuleb vahi all pidamine

lõpetada või asendada see vajaduse korral mõne muu, kergema tõkendiga (vt otsus asjas nr 3-4-1-9-

10, punkt 66). Kolleegium ei näe põhjust muuta sellele regulatsioonile vahistatute pikaajalise

kohtumise kontekstis antud hinnangut. Nii enne 1. septembrit 2016 kehtinud vahistamise,

sh vahistuse põhjendatuse kontrolli regulatsioon kui ka kehtiva KrMS-i asjaomased sätted

võimaldasid ja võimaldavad kaaluda vahistatu perekonnaelu puutumatuse põhiõiguse riive

proportsionaalsust kriminaalasja menetluse käigus.

112. Kolleegiumile teadaolevalt on nende sätete alusel toimunud vähemalt järgmised kaebajate

vahistuse põhjendatuse kontrollid. Nii P. Haviku kui T. Voolu vahistuse põhjendatust on KrMS § 130

lõike 31 ning KrMS § 137 lõike 4 alusel kontrollitud neljal korral. Kõikidel nendel juhtudel on Harju

Maakohus leidnud, et vahistamine on jätkuvalt põhjendatud. Pärast P. Haviku ja T. Voolu kohtu alla

andmist 19. märtsil 2015 on Harju Maakohus KrMS § 275 lõike 2 alusel kontrollinud P. Haviku

vahistuse põhjendatust kolmel ning T. Voolu vahistuse põhjendatust kahel korral. Kaks maakohtu

sellekohast määrust on P. Havik vaidlustanud ringkonnakohtus, kes on need kaebused ka läbi

vaadanud. Samuti on P. Havik kasutanud võimalust esitada ringkonnakohtu määruste peale

määruskaebused Riigikohtule. Riigikohus on ühe P. Haviku kaebuse jätnud menetlusse võtmata, teise

osas jätkub eelmenetlus. Ühe tema suhtes tehtud maakohtu otsustuse on T. Vool vaidlustanud

ringkonnakohus, kes on kaebuse ka läbi vaadanud. T. Vool esitas ringkonnakohtu määruse peale

kaebuse Riigikohtule, kes jättis selle menetlusse võtmata.

113. Mingil juhul ei saa kolleegium nõustuda sellega, et VangS § 94 lõige 5 on põhiseadusvastane

põhjusel, et ei võimalda haldusorgani (praegusel juhul vangla) kaalutlusõigust vahistatule pikaajalise

kohtumise keelamise otsustamisel.

114. Seadusandjal on kriminaalpoliitika kujundamisel avar otsustusruum. Kolleegiumi hinnangul

kuulub sellesse ka otsustamine selle üle, milliseid õiguslikke tagajärgi vahistamise kohaldamisega

siduda. Samuti peab seadusandja otsustusruum hõlmama valikut küsimuses, millisele täitevvõimu

harule anda kaalumisõigus vahistatu pikaajaliste kohtumiste lubatavuse otsustamisel juhul, kui selle

sätestamist peetakse vajalikuks (vt selle kohta lähemalt allpool, punktid 118 jj), ning milline

kohtuvõimu haru kontrollib selle kaalumisõiguse teostamist.

115. Kehtiva regulatsiooni järgi antakse lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht

kriminaalmenetluse läbiviimisele, kriminaalkohtumenetluses. Kolleegiumi arvates vastab selline

regulatsioon ka paremini kohtuharude sisemise pädevusjaotuse põhimõttele.

116. VangS § 1 järgi on vangistusseaduse reguleerimisalaks vangistuse, aresti ja eelvangistuse

täideviimise kord ning korraldus, samuti vanglateenistus ning teenistus vanglaametnikuna. VangS ei

reguleeri kriminaalmenetluse käiku ning vanglateenistusel puudub ka asjatundlikkus hindamaks, kas

ja kuivõrd kujutab konkreetne vahistatu endast ohtu kriminaalmenetluse läbiviimisele. Just nendest

kaalutlustest lähtuvalt on seadusandja kolleegiumi hinnangul kehtestanud regulatsiooni, mis seob

kriminaalmenetluses toimunud kaalumise tulemuse – tõkendina vahistamise (jätkuva) kohaldamise –

järelmiga, milleks on vahistatute pikaajaliste kohtumiste absoluutne, kaalumist mittevõimaldav keeld

vangistusseaduses.

117. Praeguses asjas on ka mitmed menetlusosalised, sh normikontrolli algatanud Tallinna

Halduskohus ise viidanud asjaolule, et isiku ohtlikkuse hindamine kriminaalmenetlusõiguslikust

aspektist ei kuulu halduskohtute, iseäranis aga sellise haldusorgani nagu vangla pädevusse. Tallinna

Vangla on lisaks väitnud, et kui talle oleks antud kaalumisõigus, poleks välistatud sarnaste vahistatute

ebavõrdne kohtlemine, kuna vanglal kui haldusorganil, mis ise ei vii läbi kriminaalmenetlust, puudub

sisuline võimekus võrdseid gruppe võrdselt kohelda.

118. Pealegi ei näeks kolleegium põhjust kahelda seadusandja otsuse – kehtestada mõnedele

vahistatute gruppidele pikaajaliste kokkusaamiste keeld – põhiseaduspärasuses ka juhul, kui sinna

kuuluvate vahistatute perekonnaelu riivet kriminaalmenetluses veel kord ei kaalutaks. Nimelt ei saa

välistada, et VangS § 94 lõikes 5 sätestatud vahistatute pikaajalise kokkusaamise keeld oleks andnud

kaebajate omaga sarnases olukorras olevatele vahistatutele rakendatuna proportsionaalse tulemuse ka

juhul, kui nende perekonnaelupõhiõiguse riivet ei oleks nende vahistuse jätkuva põhjendatuse

kontrollil kriminaalmenetluses kaalutud.

119. Riigis, mis on rajatud esindusdemokraatia põhimõttele, kuulub seadusandlik võim Riigikogule.

Seda põhimõtet, mida väljendab PS § 59, täpsustab PS § 65 punktis 16 sätestatud Riigikogu

universaalpädevus. Põhiseaduse § 11, mille järgi peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus

ühiskonnas vajalikud, ei sisalda isiku põhiõigust kaalumisele, vaid nõuab üksnes, et kaalumine annab

lõppastmes tema põhiõiguse piiramise seisukohalt proportsionaalse tulemuse. Kolleegiumi hinnangul

ei tulene seesugust põhiseaduslikku õigust kaalumisele ka ühestki teisest põhiseaduse sättest. Isiku

perekonnaelu puutumatuse riive võib osutuda proportsionaalseks ka juhul, kui seda on kaalunud

seaduse loomisel selleks demokraatlikult legitimeeritud seadusandja.

120. See tähendab, et isegi juhul, kui KrMS ei sisaldaks tõkendi (jätkuval) kohaldamisel

kaalumisõigust, sõltuks VangS § 94 lõikes 5 sätestatud keelu põhiseaduspärasus praeguses

normikontrolli menetluses sellest, kas Riigikogu on seda sätet kehtestades oma kaalumisõigust

kaebajate omaga sarnases olukorras olevate vahistatute perekonnaelu piiramise küsimuses õigesti,

st perekonnaelu puutumatuse põhiõiguse suhtes proportsionaalselt teostanud.

121. Ka EIK märkis oma lahendis asjas Varnas vs. Leedu, millele mõlemad põhiseaduslikkuse

järelevalve algatanud kohtud viitavad, et rajab oma järelduse, et Leedu Vabariigis kehtiv vahistatute

pikaajalise kokkusaamise keeld rikub EIÕK artikleid 8 ja 14, ennekõike asjaolule, et piirangut

õigustades tuginesid nii Leedu valitsus kui ka halduskohtud põhimõtteliselt üksnes õigusnormidele

ilma viiteta sellele, miks need keelud olid vajalikud ja õigustatud kaebaja spetsiifilises olukorras (EIK

9. juuli 2013. a otsus, taotlus nr 42615/06, punkt 120).

122. Kaebajate olukorra hindamisel võtab kolleegium ennekõike arvesse kaebajate vahi all viibimise

pikkust kui nende põhiõiguste riive intensiivsuse põhilist mõjutajat ning süüdistust kuritegudes, mille

menetlemise tagamiseks on neile vaidlusalust tõkendit kohaldatud (vt täpsemini eespool, otsuse

punktid 1 ja 6).

123. Kolleegium ei kahtle, et praeguses asjas on tegemist kaebajate perekonnaelu intensiivse riivega,

sest nad on viibinud vahi alla pikka aega. Nii P. Havik kui ka T. Vool olid halduskohtumenetluses

nende pikaajaliste kohtumiste kohta tehtud otsuste langetamise ajaks vahi all viibinud üle kahe aasta.

124. Samas on kaebajate pikk vahistuses viibimise aeg tingitud neile süüdistuses etteheidetavate

kuritegude laadist ja raskusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on EIK-i praktikale viidates

sedastanud, et pikk vahi all pidamine võib olla EIÕK art 5 lõike 3 mõttes õigustatud, kui see johtub

ka riigi parima tegutsemise korral arutatava kriminaalasja erilistest asjaoludest, näiteks sellest, et

tegemist on mitmeepisoodilise ja suures grupis toime pandud keeruka kuriteoga (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-110-10, punkt 16).

125. Asjaolust, et kuritegu on mitmeepisoodiline, suures grupis toime pandud ja keerukas, ei järeldu

muidugi, et selles süüdistatavad isikud kujutavad endast ohtu kriminaalmenetluse läbiviimisele selle

lubamatu mõjutamise teel pikaajaliste kohtumiste kaudu. Küll on EIK asjas Messina vs. Itaalia nr 2

leidnud, et pereliikmete lühiajalistel külaskäikudel rakendatud isikute lähikontakti takistavad

turvameetmed olid õigustatud, pidades silmas organiseeritud, eriti maffia-tüüpi kuritegevuse, milles

peresidemed mängivad tihti võtmerolli, eriomast loomust (EIK 28. septembri 2000. a otsus, taotlus

nr 25498/94, punkt 66).

126. Ka õiguskantsler on oma arvamuses märkinud, et vahistatute puhul, kelle kuritegu annab alust

arvata, et nad püüavad oma perekonna ja lähedaste kaudu kriminaalmenetlust ebasobival moel

mõjutada, on VangS § 94 lõike 5 puhul ilmselt tegemist proportsionaalse perekonnaelupõhiõiguse

piiranguga. Just selliste kuritegudega on kolleegiumi hinnangul tegu ka praeguses järelevalveasjas.

127. T. Voolu suhtes kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse kohaselt juhiti kuritegelikku

ühendust, millesse kuulumises P. Havikut ja T. Voolu süüdistati, andes „vastavalt väljakujunenud

käsuliinile kuritegeliku ühenduse liikmetele korraldusi, ülesandeid, käitumisjuhiseid ning seisukohti

kuritegude organiseerimise, toimepanemise, kuritegude toimepanemisest saadud varalise kasu

jaotamise, kuritegeliku ühenduse rahastamise, kuritegelikku ühendusse uute liikmete värbamise ning

vangistusega karistatud või kriminaalmenetlustes kahtlustatavate ja süüdistatavate kuritegeliku

ühenduse liikmete ja nende lähedaste toetamise osas“ (vt Harju Maakohtu 7. septembri 2016. a otsus

kriminaalasjas nr 1-16-6717).

128. Kolleegium kahtleb EIK-i lahendis Varnas vs. Leedu ja ka hiljem (vt Costel Gaciu vs. Rumeenia,

EIK 23. juuni 2015. a otsus, taotlus nr 39633/10) väljendatud seisukohas, et praegusega analoogsetes

vahistatute pikaajaliste kokkusaamiste keelu asjades välistab kriminaalmenetluse lubamatu

mõjutamise ohu, s.o võimaliku koostöö või mõne muu tõendite kogumise protsessi takistamise riski

pelk asjaolu, et kaebaja abikaasa ei olnud kaebaja kriminaalasjades ei tunnistaja ega kaassüüdistatav

või kohtule teadaolevalt muul moel kriminaalsete tegevustega seotud (Varnas vs. Leedu, punkt 120).

Kolleegium peab seda väidet iseäranis küsitavaks selle fakti valguses, et asjassepuutuvas

kuritegelikus ühenduses oli organiseeritud selle liikmete lähedaste toetamine.

129. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et praegusel juhul on kuriteoks, mille toimepanemisele on

asjassepuutuva kuritegeliku ühenduse tegevus süüdistuse kohaselt suunatud, väljapressimine, mille

üheks objektiivseks kuriteotunnuseks on ähvardus või psüühilise või füüsilise vägivalla kasutamine.

Seega võib ähvardust ja vägivalda pidada asjassepuutuva kuritegeliku ühenduse liikmetele

iseloomulikuks tegutsemisviisiks, mille kasutamise oht kriminaalmenetluse lubamatuks otseseks või

vahendatud mõjutamiseks on tõenäoline.

130. Lisaks märgib kolleegium, et kuivõrd PS § 22 lõike 3 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama

iseenda või oma lähedaste vastu, ei oleks juhul, kui kahtlustatav või süüdistatav kasutaks

kriminaalasjas õigusemõistmise takistamiseks oma lähedase abi, seaduslikult võimalik sundida seda

lähedast isikut uurijale, prokurörile ja kohtule menetluse ja õigusemõistmises tõe tuvastamise

takistamist tunnistama (otsus asjas nr 3-4-1-9-10, punkt 69).

131. Kõige eelneva tõttu ei oleks kolleegiumil alust kahelda ka seadusandja valikus kehtestada

vahistatutele nagu kaebajad praeguses konkreetse normikontrolli menetluses pikaajalise kohtumise

absoluutne keeld, mis põhineb presumptsioonil, et eesmärk vältida ohtu kriminaalmenetluse

läbiviimisele selle lubamatu mõjutamise teel pikaajaliste kohtumiste kaudu praeguste asjadega

analoogsetel juhtudel kaalub üles vahistatu perekonnaelu puutumatuse põhiõiguse riive.

132. Seejuures ei välistaks kolleegium seesuguse keelu põhiseaduspärasust näiteks ka selliste

kaebajate gruppide puhul, kelle vahi all viibimise aeg on praeguses järelevalveasjas asjassepuutuvaga

võrreldes pikem, kuid kellele süüks pandavad teod võivad praegustest olla oma laadilt raskemad

(nt terrorism). Samuti võiks seadusandja oma otsustusruumi kasutades luua näiteks ka regulatsiooni,

mis võimaldab menetlejal kaaluda vahistatule pikaajalise kokkusaamise võimaldamist alles juhul, kui

tema vahi all viibimise kestus on ületanud mingi seadusandja täpsustatud määra (nt 1 või 2 aastat).

Kolleegiumi arvates on seadusandjal siin oma kaalumisruumi kasutamisel üsna avar otsustusruum.

133. Ka EIK on oma praktikas leidnud, et kaalutlused, mis puudutavad ohtu, et kahtlustatav paneb

toime veel süütegusid või seab uurimise ohtu, sisaldavad teataval määral tõenäosuse hindamist ega

pea seega tingimata tuginema kindlatele tõenditele (vt nt Ovsjannikov vs. Eesti, EIK 20. veebruari

2014. a otsus, taotlus nr 1346/12, punkt 49). Samuti on EIK möönnud, et tunnistajate mõjutamise ja

uurimisse vahelesegamise oht on iseäranis kõrge just organiseeritud kuritegevuse korral

(vt nt Rambiert vs. Poola, EIK 10. märtsi 2015. a otsus, taotlus nr 34322/10, punkt 34).

134. Arvestades käesoleva otsuse punktides 118–133 väljendatut ning asjaolu, et P. Haviku ja

T. Voolu perekonnaelu puutumatuse põhiõiguse riivet on nende suhtes kohaldatud tõkendi jätkuva

põhjendatuse kontrolli menetlustes korduvalt kaalutud, ei ole kolleegiumil kahtlust selles, et

VangS § 94 lõige 5 on kaebajate olukorda arvesse võttes põhiseaduspärane.

135. Seda järeldust ei väära ka asjaolu, et VangS § 25 võimaldab selles paragrahvis sätestatud

tingimustel pikaajalist kokkusaamist kinnipeetavale. Kuna kinnipeetava puhul on oht, et ta võib enda

suhtes lõppenud kriminaalmenetlust lubamatult mõjutada, välistatud, on tema vahistatust erinev

kohtlemine pikaajalise kokkusaamise keelu kontekstis põhjendatud.

136. Kolleegium ei välista, et VangS § 94 lõike 5 kohaldamine võib teistsuguste asjaolude,

sh teistsugustes kuritegudes süüdistatavate kaebajate või teiste VangS § 25 lõikes 1 märgitud isikute

gruppide, kelle kokkusaamise vahistatuga VangS § 94 lõige 5 välistab, puhul viia vahistatu (ja tema

perekonnaliikme) perekonnaelupõhiõiguse ebaproportsionaalse riiveni. Kolleegium rõhutab siiski, et

Riigikohtu pädevusse konkreetse normikontrolli menetluses ei kuulu vahistamise ja sellega seotud

vahistatu pikaajaliste kohtumiste väljakujunenud süsteemi muutmine konkreetsete juhtumite

asjaolude pinnalt, mis regulatsiooni põhiseadusvastasust ei kinnita.

Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik